Arenenud maailmas, sealhulgas Eestis, on käesoleval sajandil hoogustunud debatt pronataalse ehk sündmist tõstva poliitika võimalikkuse üle, mida tõukab tagant mure rahvastiku vähenemise ja majandusliku allakäigu pärast. Kuigi näiteks Eesti puhul on näidatud vanemapalga positiivset mõju ( https://link.springer.com/article/10.1007/s10680-023-09669-0 ), on jätkuvalt küsitav, kas mõju on ainult ajastusele või ka sündide koguarvule. Optimistid oletasid kunagi, et kuigi demograafiline siire on globaalne protsess, siis jätkuv elatustaseme tõus viib sündimuse uuesti üles, aga Soome tulemused annavad ses suhtes vähe lootust ( https://www.err.ee/1609156447/soome-sundide-arv-poordus-uuesti-languses… ).
Tegelikult on küsimus väga lihtne: kui rasestumisvastased vahendid loovad naisele valikuvõimaluse, kui palju lapsi millal saada, siis kas statistiliselt jääb peale soojätkamise instinkt sellisel tasemel, mis tagaks rahvastiku taastootmise, või soov tarbida kõiki neid toredaid asju, mida arenenud maailm pakub? Optimistid on lootnud esimest; statistika toetab praegu pigem teist.
Kui õige on teine, siis on järgmine küsimus, kui kaua kestab sellest tingitud rahvastiku languse suundumus? Mööndavasti oleks keskkonnale hea, kui meid oleks 8-9 miljardi asemel näiteks kaks, nagu sada aastat tagasi, või üks miljard, nagu 19. sajandi algul. Aga kas langus peatuks 1 miljardi juures ja miks peaks seda arvama? Kas see kestaks edasi, kuni tänapäeva tasemel tehnoloogilist tsivilisatsiooni enam ülal hoida ei suudetaks? Kas see kestaks edasi, kuni valikuvõimalus - võimekus toota rasestumisvastaseid vahendeid - kaoks? Tehnoloogilises mõttes on küsimus seejuures eelkõige kogustes - beebipillidega tootmisprotsessi endaga saadaks kuskil ülikooli juures mõnekesi hakkama. Tsivilisatsioon peaks ikka väga kaugele lagunema, et puhttehnoloogiliselt nende eelsesse aega jõutaks.
Juhul, kui pessimistidel on õigus, peavad valitsused varem või hiljem otsustama, mida ette võtta. Tõenäoliselt üritatakse mõnel maal ajalugu tagasi pöörata valikuvõimalust politseiliste meetoditega likvideerides, aga see poleks ei jätkusuutlik, ilus ega moodne. Võib loota, et tehnoloogia pakub peatselt paremaid lahendusi kui Margaret Atwoodi Gileadi sünnitajate klass: loodete kehavälise kasvatamise käima lükkamine ehk siis titavabrikud.
Tehnoloogiline võimekus selleks võib veel käesoleval sajandil tekkida. Eesti ajakirjandusest käis 2023. aasta lõpus läbi teadusuudis, et USA-s on konstrueeritud järjekordne kunstlik emakas, mis peaks sobima 23. või 24. rasedusnädalal sündinud enneaegsete laste toetamiseks. Futuristid-sensatsionalistid hakkasid kohe rääkima võimalusest kasvatada looteid algusest peale kehaväliselt; uurimisrühma liikmed on sarnaseid mõtteid teadusartiklis küll naiivseks nimetanud ("Postimees" vahendab "New Scientisti": https://teadus.postimees.ee/7928129/new-scientist-kunstlik-emakas-voib-… ). Samas õnnestus juba 2022. aastal hiire embrüot algusest peale kehaväliselt 11-päevaseks kasvatada: https://www.the-scientist.com/mouse-embryo-no-sperm-egg-or-uterus-requi… . Samal ajal jätkuvad üle maailma jõupingutused emaka kui organi kasvatamiseks, et seda hiljem siirata; juba 2020. aastal õnnestus rekonstrueeritud emakaga küülikutelt elusaid järglasi saada ( https://www.nature.com/articles/s41587-020-0547-7 ). Allakirjutanu peab tõenäoliseks, et esimene kehaväline rasedus kandub lõpuni pigem kunstlikult kasvatatud kui täiesti sünteetilises organis. Nõudlus sellise teenuse järele on trans- ja homoseksuaalide hulgas juba praegu olemas.
Titavabrikud ning ühiskondlikud kasvatusasutused, kus nende toodang kaela kandma hakkab, asendaksid senist perekondlikku kasvatusmudelit vähemalt ulatuses, mida on vaja rahvastiku senisel tasemel hoidmiseks. Leebes versioonis tooks need kaasa uue sotsiaalse kihistumise viisi: ülima tõenäosusega oleks perekonnas kasvanud lastel mitmesuguseid eeliseid. Karme versioone on ulmekirjanduses rohkem kujutatud. Varem või hiljem leiduks kindlasti riike, kes kodanikkonna asemel üritavad niimoodi armeesid kasvatada. Kui lisada geneetiline modifitseerimine, et saada "plaanikomitee" arust õige arv õigete omadustega isikuid, siis saame Aldous Huxley hea uue ilma.
Tegelikult ei ole see muidugi ainus tee. Siim Veskimehe Kuu Orduga võrreldavad pühendunute organisatsioonid võivad "peavoolu" kaua trotsida ning vastuvoolu ujuda. Iisraeli sündimuskordaja on jäänud naabritest kõrgemaks (https://asiatimes.com/2024/08/israel-is-the-future-of-the-middle-east/). USA-s kogub populaarsust pronatalistlik liikumine ( https://pronatalist.org/ ). Osa selle liikmetest ei piirdu võimalikult paljude järglaste saamisega, vaid peavad oluliseks ka geneetilist eelselektsiooni ( https://www.businessinsider.com/pronatalism-elon-musk-simone-malcolm-collins-underpopulation-breeding-tech-2022-11 ). Aga kardetavasti jäävad need tugevasse vähemusse. Neist paljudes suurusjärkudes rohkem loeb see, kuidas lahendab probleemi näiteks Hiina, mis pärast ühe lapse poliitikat 20. sajandi teisel poolel on nüüd avastanud, et sündimuskordajat käsu korras juurde keerata on palju keerulisem kui oli seda omal ajal maha kruttida ja et ees paistab demograafiline kuristik.