Te teate küll seda lugu.
Daamil on peen valge jahikoer, kes käib igal pool temaga kaasas. Röövlil on suur must murdja, eriti tõsine, kellele valge setter meeldima hakkab. Daam ja röövel tutvuvad, sest nende koerad tiirutavad teineteise ümber, ja loo lõpuks saab setter kutsikad. Üks must, üks valge ja ülejäänud lapilised. Röövel saab koha lossis ning kuigi daam temaga mõistagi ei abiellu, ei pea keegi vähemalt kutsikaid ära uputama.
Te teate seda lugu.
Mingil määral, mingil moel.
Mina nägin seda pealt. Nii et ma tean veidi täpsemalt.
Minu preilna ei ole enam esimeses nooruses, seda peaks te kõigepealt teadma. Ei mingi õhukest õhevil tsirgukest, kes pole veel maailma näinud ega tea, kuidas arm maitseb või jalgevahel tundub. Jah, heledad juuksed on tal küll, halli pole märgata, kuid meheleminekueast on ta ammu möödas ja ma pole kindel, kas ta enam tittesidki saaks. Muidugi ei näe ta säärane välja nagu mina, tal pole olnud mingit asja matsakaks minna. Tugev on ta küll. Mitte nii tugev kui mina, aga on ikka. Preili mõistab ratsutada ja jahipüssi lasta paremini kui mõnigi isand ja ei karda ka karmimaid sõnu, kui talle miski ei meeldi. Mõisa valitseb ta üsna leebe käega, kuigi tegelikult on see ta venna omanduses juba, ning talupoegadel on lihtsam elu kui mõnelgi muudes valdadesl. Mina peaksin teadma, mul on kaks õde talupoegadel mehel.
Ei, minu mees oli mõisas tallipoiss ja ta on ammugi surnud. Selline õnnetus, nagu tallipoistega ikka vahel juhtub.
Ei, me ei räägi ju sellest, ma tahan preilnast ja röövlist rääkida hoopis. See on huvitavam ka.
Vaata, see setter – selline peen nimi koeral, ta pole ometi mingi niisama krants – see setter on vist viies samasugune tal. Esimese sai ta juba väikese priske tüdrikuna, siis kui ta veel pikkust ei olnud visanud ja tatsudes astus. Suurem jagu neist elas, kuni vanadusse surid, aga selle praeguse Siidinana ema jäi metsas kadunuks. Väga imelik lugu, ta ei läinud perenaisest kunagi kaugele ja siis lihtsalt ükskord ei tulnud kutsumise peale tagasi.
Jaa, preili on see, kel loomadega hingeside. Nii et väga imelik.
Jaa-jaa, kõik need setterid olid samast tüvest, kuigi enamasti ei old järgmine setter preilnal mitte eelmise laps, vaid vähemasti lapselaps. No vot, aga Siidinana on eelmise tütar.
Eih, enne ta ikka müüdi maha, aga siis osteti tagasi, kui selgus, et Albertina tagasi ei tule.
Jaah, preilna pani ise need nimed. Tal tulevad mõtted ja siis ta teeb nende järgi ja vahel on need üpris ootamatud mõtted. Ei ole alati ühetaoline see meite preili, ei ole.
Jaah, eks ma isegi räägi kord ühtemoodi, siis teistmoodi. Teiega ühtemoodi, preiliga teistmoodi ja vahel ikka läheb segamini.
Nojah, läks siis ükspäev preila jälle metsa ratsutama. Ta muidu käib igal pool, aga kui Siidinanal jooksuaeg, ega perenaine ka külasse igasugu rakatsite sekka kipu. Setter kuulab küll teda ikka, kuid ei tasu saatust narrida ega koera liiga karmile proovile panna, kui vaja pole. Läksivad siis metsa, aga sedakorda polnud sest kasu miskit, sest olid nemad veidi sõitnud, kui koera kõrvad ette ja saba püsti läksid ning ta jäi rajalt kõrvale vahtima, nagu näinuks seal kedagi tuttavat.
No mis tuttavat, mõtlete teie ja õigesti mõtlete. Nägi hoopis teist koera, suurt musta murdjat, kes tee kõrval pikutas.
Ei olnud mina seal, aga preilna ju räägib minuga, kui aga koju saab ja ma tema seltsi tulen, süüa ja mustade riiete asemele puhtad toon.
Niisiis, nägi Siidinana teist koera. Preili nägi muidugi ka, sest too teine koer ajas end püsti ning tema kõrvad kerkisid päris kikki. Oli aga mürakas. Ega jahisetterid mingid pisikesed koerad ole, ikka noore kitse mõõtu ja Siidinana on veel suur omasuguste emaste seas. Aga see must oli temast kõrgem ja poole laiem. Preili oma otsekohese ütlemisega teatas, et ei tahaks mõeldagi, mismoodi meie peen koeraneiu end tunneks, kui sihuke talle selga roniks.
Aga Siidinana on muidugi koer ja sellele ei mõelnud, kui võõrast isast nuusutama ja uurima silkas. Ja too muidugi oli kohe ka ninapidi juures, saba lehvis kahele poole, nii et rohi kaardus tuules, ei kartnud ega kedagi.
Preilna ei ole mingi pehme südamega daamike, tema pani kohe püssi palge, sest metskoerad on vaja muidugi maha lasta, selge see. Aga oli tema seda teinud, kui tema peast õige ligidalt lendas kohe mööda vibunool ja metsa kostis mehehääl: „Pange see püss nüid õite rahulikult ära, preilna,” ja ta mõtles, et see nool oli meelega mööda lastud.
Kust hääl tuli, ta muidugi sedasi hoobilt öelda ei osanud, nii et ta pani püssirihma aeglaselt selga tagasi ning hõikas vastu: „No on ära pandud! Tule lagedale ja näita end, kui juba ähvardama mees oled!”
Preili ei ole alati väga järelemõtlik. Oleks ju võinud aimata, et midagi head sellest vaenlasekere endanäitamisest tulla ei saa, aga mis parata! Ta mõtles alles siis, kui mees, vibu vinnas ja uus nool ootel, põõsast välja astus ja ta ära tundis noore Jõmika, kes kümme aastat tagasi salaküttimise eest ette nähtud karistuse vastuvõtmise asemel metsa putkas.
Muidugi tunneb ta oma külade inimesi nägupidi. Vähemalt suuremat jagu. Ei-ei, lapsed ei tule arvesse, kes neid meeles pidada jõuab.
Aga noort Jõmikat mäletab ta hästi. Too jäi juba teist korda vahele ja kaks vibunäppu pidi maha löödama. Kõik ju teavad, mis salaküttidega tehakse. Aga ta tõmbas end lahti, lõi üht meest kõrri ja sinnasamma metsa, kus ta vahele jäi, ta ka kadus. Teda mäletab preili küll, sest temast mõtles ta tookord omajagu. Ega talle ei meeldi salakütid ja veel vähem meeldivad talle metsaröövlid, aga kuna Jõmika-poiss paari arusaamatu jahu- ja toidukao osas küll arvatavaks süüdlaseks jäi, ent rohkem kedagi ei tülitanud ja vist mujale oli läinud, ta ununes lõpuks.
Ei, mede metsad on üsna rahulikud olnud ammust ajast. Vahel ikka röövitakse, aga pigem juhuslikult, kord aastaaja jooksul ning kunagi ei tea, kuskohas just – võib Kõrgemännis, võib Hullumetsas, paar korda on viimasel paarikümnel aastal isegi vanal Pajusirgu teel tõld õnneks võetud.
Aga ei midagi püsivat, mille pärast sõjasalku oleks kokku kutsutud või laant läbi kammida katsutud. Mingid läbireisijad, vahetuvad kurikaelad. Kaabakad ei püsi siinkandis. Küllap pole piisavalt jõukat rahvast ega saaki.
Miks väikesed röövlid meil ei püsi? Kust mina tean! Pole ühe teenjamamsli teada ometi.
Ei, muidugi olen ma tähtis, see ei ole lihtsalt asi, mida mina tähtsaks peaksin. Miks sina metsa ei putka? Vot just. Niigi hea. Võibolla seepärast ongi meil rahulik.
Niisiis, seal aga oli noor Jõmikas, mitte enam nii noor, vaid päris hirmus oma laiade õlgade ja vinnas vibuga, üpris peente roheliste rõivaste ning armiga, mis silma alt vuntsideni ulatus.
Habe oli tal ka, aga sedasi pöetud ja kasitud, et oli selge: see mees on linnades elanud, sealsete moodide ja kommetega kursis.
Millegipärast tegi see preili eriti valvsaks ja süngeks, kuigi Siidinana oli mustast koerast vaimustuses ja tema tunded kajasid ka preilis.
„Ma vist mõtlesin, et kui ta on linnas elanud, aga nüüd siia tagasi tuli, oli see mingi uue kuritöö pärast. Vaatasin seda rohelises rõivas suurt meest metsas ja kuigi tal püssi polnud, oli ta ikkagi ohtlik.” Nõnda ta mulle rääkis, nõnda just.
„Armuline preili ei peaks nõnda varmalt püssi järgi haarama, kui mõnd võõrast näeb!” ütles Jõmikas mornilt.
„Sina oled mulle tuttav, mitte võõras. Ma mäletan küll. Jõmika perest. Ja metskoeri pole siia vaja,” vastas preili kuivalt ning mõtles alles takkajärgi, et vahest toleks tulnud oma äratundmist varjata – aga tema pole mingi vagur ja alandlik enda allasuruja, tema ütleb, kui vaja on.
Ja Siidinana saba oli ikka püsti ning tema innukus ja avatus mõjutasid ju preilit samuti. See on loomadega hingeseose raske külg – nemad mõjuvad ka inimestele, see ei ole ühtepidi tundmine.
Nojah.
Mees ohkas. „Ma mõtlesin, et keegi ei tunne ära, aga isegi preili mäletab. Kõik läheb valesti.” Ja siis ütles ta veel: „Kui ma preilil minna lasen, tuleb mul ilmselt pahandusi. Kui ma preilil minna ei lase, tuleb mul suuri pahandusi. Ei tea, mis tegema peaksin?”
Preili mõtles, et see kõik on õige ja nüüd ta vist peaks hakkama halama ja lubama, et ei räägi kellelegi – nii ta mulle jutustas, eks ole. Koerad olid samal ajal oma peremeeste-naiste juures ja said muidugi aru, et midagi teravat on teoksil. Ei läinud üksteist nuusutama ja imetlema. Aga kumbki ei olnud ka kuri, ei urisenud kellegi peale, lihtsalt vaatasid. Just see meelitaski preilit ütlema: „Me ei pea tegelikult vaenlased olema ja üksteisest kõige halvemat ootama. Saime metsas kokku. Ma tahtsin su koera maha lasta, sest arvasin, et peremeheta, aga ei olnud. Sina reageerisid veidi liiga tugevalt. Aga ma lasen sel jääda. Mina lähen oma teed ja sina oma ja kellelgi ei tule pahandusi, sobib?”
Noor Jõmikas kõheles ja preili mõtles, kui halvale teele ta läinud on seal linnas. Kas mees tõesti on mingi päriselt hirmsa teo teinud, mille eest jookseb, ja kas ta tegi vast väga valesti, kui püssi ära pani? Kui Jõmikas laseks ja nool läheks mööda, saaks preili oma relva kätte, aga kui ei läheks? Parem oleks, kui pääseks ilma, et keegi laskma hakkaks.
Nagu preilna nõtteid tundes astus Siidinana isasele ligemale, vehkis sabaga ja võttis mängupoosi sisse. Mispeale must hülgas kohe oma peremehe, aga ei hakanud kohe setterile selga ronima, kuigi nuuskis saba poolt küll kangesti. Ta nägi täitsa sõbralik ja lahke välja ja preili mõtles, et kui Jõmikal selline koer on, ta ise ka vast väga halb pole.
„No minge siis,” ütles Jõmika-poiss siis üpris kiiresti, nagu tahaks sõnad välja saada, enne kui neid kahjatsema hakkab. „Ma ei lase.”
Ja preilna kutsus Siidinana kaasa, ning kuigi ta pidi kaks korda hüüdma, koer tuli.
Aga must tuli koos temaga, jooksid üheskoos hobuse kõrval ning kuigi noor Jõmikas hõikas: „Toru! Minu juurde! Siia!” koer üldse ei kuulanud teda, vaid jooksis kena emasega kaasa.
„Kui sa ta maha tapad, ma järgmine kord mööda ei lase!” karjus mees neile veel järele ja preili ütles, et hääl kostis selline, et Jõmika-poiss hoidis vist hüüdmise ajal juba nuttu tagasi nagu väike poiss.
Ei, ta on preilist ikka omajagu noorem, tosin suve vähemasti, aga ikka täismees – no mis ta oli tol salaküttimise ajal, vast viisteist? No ja nüüd on sellest palju aastaid möödas. Kümme? Rohkem? Ta vist hakkab kolmekümnele liginema.
Must koer jooksis setteri ja preiliga kaasa kuni mõisa välja. Ei peljanud teisi inimesi, selgelt harjunud. Preili kutsitas Siidinana endaga kaasa, must Toru tuli nendega koos ning kui siis preili koertejuhi käes rihma küsis ja ise – selline liiga julge on ta, ma olen seda ikka öelnud – seda võõrale koerale kaela läks parema, too isegi ei urisenud ta peale.
No Siidinana oli ka sealsamas, üleni indu ja vaimustust täis, ning peaaegu oleks kohe kutsikate tegemiseks läinud. Selle asemel sai aga Toru rihma kaela, rihma külge pandi kett, kett seina konksu külge ja korraga oli võõras peni kinni. Talle pandi veekauss ja söögikauss ka, ega keegi siis looma piinama hakanud, preilna tuli setteriga ära ja Toru hakkas ulguma ja kiunuma.
Niih, see õllekruus tahaks täitmist nüüd.
Nojah, preili kuulas ümber, tahtis teada, millega Jõmika-poiss linnas hakkama oli saanud, kuid ega ta seal selle nimega elanud ja me ei teadnud ka, kus linnas. Asi jäi seisma, sest liiga keeruline ülesanne sai võetud. Tolle musta murdja juures preilna ikka käis – ei tea, miks, ju talle oli koer kuidagi armsaks saanud. Siidinana jättis muidugi tuppa seks ajaks, sügas võõra peni läbi, ei kartnud midagi, ja see hakkas nagu rõõmustamagi, kui preilit nägi.
Sel öösel, kui Jõmika-poiss oma koera tagasi tuli varastama, mina magasin ammugi ning ei ajanud mingi kolkimine ega karjumine väljast mind ülesse. Kui preilna kella ei helista, mina magan nagu surnu. Aga hommikul, vat siis kuulsin uudiseid.
Ega meil mingit erivalvet väljas ei olnud, ainult tavalised, aga no üle müüri koer ei roni. Siukest volukat ei vii ka seljas üle. Talle tuleb ikka värav lahti teha ning avanev suurvärav jäi valvuritele silma. Öösel ei tehta seda ju muidu kunagi lahti ja kuigi see röövelmees ei olnud seni kedagi tapnud, ega nemad seda teadnud. Nemad nägid, et värav läheb lahti ja tormasid kohe sinnapoole, et sissetungijaid takistada. Muidugi hüüdsid ja tegid kõva häält ka – mingit sõda nad ei arvanud olevat, aga mõisu on ennegi röövitud. Jaa-jaa, viimasest suuremast röövlisalgast on ainult jutud alles. Nad vist läksid laiali, kui kaks pealikku üles poodi.
Ega see Jõmika-poiss mingi lihtne saak ei olnud ja koer oli ka suur ja hirmus. Neil oli tükk tegu, et röövel kätte saada ja üks neist ei tõusnudki – aga kätte ta saadi ning visati murtud käe ja verise peaga vangikongi, kust juba jooksu ei saa. Aga koera, kusjuures, ei lastud maha. See ründas ja ründas, aga Jõmika-poiss, kes oli juba kinni võetud, hõikas: „Toru! Metsa!” ja peni pani metsa poole ajama, olgugi tal võitlusind veres keemas.
Vat emasele järgi lippas hüüdmisest hoolimata, aga kui seda häda ei olnud, kuulas peremeest. Eks tal oli seespool ka sund. Jõmikas kah loomahingega.
Nojah, varem oli meil Toru – no see koer – ja pold peremeest.
Nüüd oli peremees käes ja koer metsas. Siuke vahetus.
Ja noh – ega preili päris rauast ka ole. Tal on ju Siidinanaga siuke side, et ... ja kui mees tuleb oma koera tagasi varastama, eluga riskima ja kinni võetakse, preilna ikka sulas natuke seepeale. Lasi velskri kutsuda ja läks kohe ise poissi – jaa-jaa, meest, olgu, meest vaatama.
„Noh, tulite ka agulisse,” ütles too, ahelaga seina küljes kinni, pool nägu paistes ja sinakas. Ta on päris kena mees, võin ma teile ütleda, aga tol ajahetkel seda teps mitte märgata ei olnud.
„Ma lasen arstil selle käe üle vaadata ja lahasesse panna,” vastas preili ning lasi pilgu üle halli kongi, magamiseks mõeldud põhu ja sita jaoks toodud pange.
„Mis mõttega, kui te mu nagunii maha lasete lüüa? Üles puua või midagi hullemat.”
Preilile ei meeldi hais. Seal haises ja nii kirtsutas ta nina, kui lausus: „Mulle ei ole veel teadust toodud, millega sa lisaks minu maadel salaküttimisele ja minu vibuga ähvardamisele hakkama oled saanud. Aga küll ma teada saan. Tahad mulle ise rääkida? Ma võtan seda pehmendavana arvesse.”
„Mida pehmendavana? Mulle tuuakse rohkem põhku külje alla?”
„Karistust,” vastas preili ja Jõmikas uratas naerda.
„Ära naera,” ütles preili veel. Tumedad juuksed ja tumedad silmad, neist üks paistes. Kui too sõjasulane sureb, on Jõmikas mõrtsukas. Ja ometi ei saanud preili meelest, miks mees üldse vangi sattus.
„Et sa koerale järgi tulid, on hirmus ja ilus korraga. Nii hale ja armas, et sellest saaks laulu.” Vaikus. Preili lisas juurde: „Mind lihtsalt huvitab, mis mees sa oled, et sedasi tegid. Et te Toruga hingesidet peate, selge. Ka sedasi ei läheks mitte igaüks kõige peale välja, et koera endale hoida.”
Jõmikas vaatas temast mööda, nurka, kust midagi peale pimeduse ja mustuse ei paistnud. Tal ei olnud vastamisega kiiret – ent võis ka olla, et ta ei osanud seda isegi sõnadesse panna, mis nüüd öeldud sai. Igatahes paistis ta oma sõnadest ehmununa.
„Ma tahtsin, et ainus hingeline maailmas, kes must hoolib, minuga koos oleks.”
Nii avali oli ta, nii otsekohene, aga preili ütles, et tema arust mitte hirmul. Rohkem nagu leppinud ja kurb, nüüd-on-kõik-ükspuha-olekuga. Seda enam, et Jõmikas mühatas ka naerda nagu iseenda üle ja lisas: „Näete, armuline preili, ma olen nii meeleheitel, et räägin teile asju, mis üldse teie asi pole!”
Preili pani tähele, et mees tema poole nüüd viisakalt pöördub ning andis raasu sõbralikkust ka omalt poolt: „Kui see sulle rõõmu teeb, siis ka mind hoiab ja armastab Siidinana kordades rohkem, kui ükskõik milline inimene. Ses suhtes oleme sarnased.”
Ei, ma ei ole kordagi väitnud, et preilna kibe ei oleks. Ikka on, meheta naine, kelle hooleks on küll mõis, aga mingi pärimisõiguseta – läheb kibedaks küll. Mida? Ei, minul oli mees, aga ta oli minuga nii paha, et oleks parem meheta olnud – siis vast hakkasin elama, kui ta surma sai.
Preili on veidi kibekas, olgu, mitte üleni kibe.
Kus ma jäingi?
Ah, preilna ütles, et nad on sarnased, sest nende koerad armastavad neid kõige rohkem, just.
Nojah, ja mees imestas, mõisapreili niimoodi tunneb ja preili mühatas omalt poolt ja rääkis, kuidas tema vastutab kõige eest, aga on oma pere silmis ikka koorem ja võtab ilmaasjata ruumi ja siis nad olid koos mõne aja vait. Selles vaitolemises on preilna kah hea. Võib vahel õhtu otsa vait olla, kui tal midagi öelda pole.
Igastahes tekkis neil teineteisemõistmise tunne ja kui Jõmikas siis ohates küsis, mis temaga tehakse, polnud selles midagi haledat, rohkem nagu võrdne küsiks võrdselt. Preilna polnud mõelnud midagi peale hukkamise, ent samas – kui sõjasulane terveks saab ja mees midagi muud ei oleks teinud kui kunagi iidaegadel salaküttinud ja siis üritanud vägivallaga oma koera tagasi röövida, mille käigus keegi surma ei saanud, äkki saab teisiti ka?
Vastaski, et ta pole veel kindel.
Siis olid nad veel vait.
Vat mina ei tea, kas vaikimiste ajal hakkas nendel see Siidinana ja Toru vahel tõusnud soojus endal ka sees hoogu koguma. Aga pakuksin, et jaa. Preilile meeldis, et keegi sedasi täitsa tema võimu all on ja ometi ei vihka ega põlga teda nagu paljud alamad tegema kipuvad. Kellele siis emandad ja isandad meeldiksid! Jõmikale jälle meeldis, et temaga nagu inimesega räägitakse ja no et tal linnas naine ära jooksis teisega, eks see mängis samuti. Kellelegi ei meeldi mahajäetu ja kõlbmatuks tunnistatu olla, iga hea sõna on sellisele nagu leivakäär näljasele.
Jah, jah, hiljem kuulsin sellest linnanaisest, ära sega.
No ja kui preilna järgmisel päeval jälle metsa ratsutama läks, ootas Toru teda juba tee peal, saba püsti ja naeratus suul. Siidinana meeldis talle hirmsasti ja sabaaluse nuusutamine võttis üsna kirglise hoo, aga samas oli ta kuidagi väga valmis kaasa jooksma. Ei kippunud väga mänglema ja setteri ümber keerutama.
Ja kui preili kodu poole pööras, võõrast peni ära ajamata, tuli too innuga kaasa.
Lasi endale uuesti keti kaela panna ning liputas isegi saba.
Tahtis selgesti mõisa jääda, peremehe ligidusse.
Kuidas ta teada võis, et peremees seal on? Kuulge, ega mina loomahingega pole. Ei ole aimu ka. Aga tema käitumise järgi tundub, et ta oli väga kindel.
Preili rääkis Toru tulekust Jõmikale. Tol läksid silmad vesiseks, päriselt ka. Nõnda et julge ja ise ka loomahingega, ütles preilna veel:
„Kuule. Kui sa lubad, et sa midagi rumalat ei tee, ma lasen su välja koera juurde viia iga päev natukeseks. Kuni ma välja mõtlen, mis sinuga peale hakata. Ja rumaluste all ma pean silmas, et ei aja teda kellelegi kallale. Et sa ise seotuks jääd, seda nagunii. Ja tema ketti.”
Jõmikas jäi vahtima ja preili pani tähele, kui tumedad silmad tal on – no kogu see pere on tõmmut verd, tumedad juuksed, tume habe, nii jah.
„Oleksin väga tänulik. Ootamatu headus. Jah, ma luban.”
No vot, sedasi nad siis said sõbralikuma suhtluse peale. Ja kui preili nägi, kuidas mees koera ja koer meest sussutas ja kallistas tunnike aega mitmendat päeva järjest, ta läks Jõmika pihta muudkui pehmemaks.
„No mis ma teen,” kurtis ta mulle. „Nii kena tore mees. Aga salakütt ja jooksik veel pealegi, ähvardas mind metsas maha lasta – ma ei saa ju seda kõike niisama jätta! Kui see valvur terveks saab – vist saab – langeb mõrtsukakoorem ära, aga ikkagi.” Ta muigutas suud. „Peaks ära hukkama, aga ma ei taha.”
„No võib ka lihtsalt käe maha võtta. Või silmad välja torgata. Või mõlemat,” arvasin mina.
Preili ainult puhises selle peale.
„Või võite armu anda. Nii ka tehakse.”
Peili puhises veel. Ega ta pehme loomuga ole, kibekas ikka.
„Miks see noor Jõmikas teile nii meeldib?” pärisin mina – no ma olen seda ametit pidanud 30 aastat, meil ikka mõned asjad jutuks on tulnud ja mingis mõttes olen talle omainimene.
Heldne aeg, ei, ma ei pea end sellepärast paremaks. Ma pean end paremaks hoopis muude asjade pärast. Veel üks õlu, jaa, see on hea mõte.
Preili jäi mõttesse. „Ma vist näen temas iseennast,” ütles ta lõpuks. „No kui ma oleks teistsuguse elusaatusega.”
Ei, ma ju räägin, nad ei olnud üldse sarnased. Ei vanuse, välimuse – Jõmikas on tumedat verd, preili heledat – soo ega isegi huvide. Jõmikas, nagu hiljem välja tuli, oli kangru tütre naiseks võtnud ja ise ka kangrutööd õppinud, kui ta juba pereliikmeks sai. Preili ei tea riidevärgist midagi, ei hooli ka, talle meeldib jaht ja veri, haavad ja loomad. Jah, hea küll, Jõmikas tuli linnast ära ja enam kangast ei kudunud, aga ega ta seda vabal tahtel teinud. Naine viskas ta välja ja võttis uue.
No mida temal oma latsekestele jätta oleks? Läks nende elust nagu naisegi omast nelja tuule poole.
Loomulikult. Ikka naiseisa juhtis kõike. Perepea asi.
Ja ometi hakkas preili puhisema, kui ma Jõmikal käe maha võtta soovitasin, eks ole. Armu ei tahtnud samuti anda. Ega ta kurja oma maadele kutsuda tahtnud.
Järjest rumalam tundus ka täisjõus meest keldris kinni hoida, toita ja joota.
Nii et preili otsustas, et jääb ainult salaküti karistus, pöial ja nimeta sõrm maha, ja siis võib Jõmikas võtta oma peni ja minna kodutallu tagasi. Isegi heinategu saab võimalikuks, kui ta pisut harjunud on.
Et ta on sellist sorti, kes ei taha kunagi teiste selja taha pugeda ega teeselda, et tema pole asjaga seotud, läks ta ise ka Jõmikale ütlema, mis otsustas.
Vat seda, mis edasi sai, ta mulle ei rääkinud, aga ma juhtusin kuulma, kui ta iseenda ja Siidinanaga rääkis ning panin kaks ja kaks kokku.
Sai sedasi, et ta ütles ära, ja mees naeris kurba naeru ja ütles, et vahet pole, ega teda tallu ka taheta. See on ta venna käes ja noorem vend ei taha vanemat sinna meenutama, et kunagi oleks hoopis tema talu pärinud. Ja mis see preili jupitab, ta sureb parema meelega nööri otsas kiiresti kui aegapidi nälga ja hüljatusse. Vigase käega pole tast isegi röövlit ja ega röövimine talle õieti meeldigi. Ei meeldiks. Ta pole sellele rohkem kui mõelnud. Aga mõelnud on palju.
„Ma olen otsuse teinud,” ütles preili, kes ei armasta ümber mõelda.
„Ma ei taha elada,” ütles mees täiesti tuimalt vastu. „Miks te peate nii julm olema, et ei anna mulle kiiret surma?”
„Sest ma ei ole mingi leebe surmaingel. Pealegi ma loodan, et sa leiad veel midagi, mille nimel elada tahta. Ei pea olema kõik nii trööstitu ja hall.” Preilike pidas pausi, enne kui lisas: „Sa naeratad Torule, ma olen näinud.”
„Vaatate salaja pealt, armuline?”
„Mulle meeldib nägusaid noori mehi ja nägusaid koeri vaadata.”
Selle peale Jõmikas vaikis.
Siis: „Ma ei ole ilma sõrmedeta enam nägus.”
„Mis sa arvad, et ma vaatan sõrmi või? Sinu nägusust ei võta isegi kümme päeva ajamata habe, paar sõrme on pisiasjad, mida ei märkagi.”
Vat sedasi, peaaegu nagu võrdsega rääkiski. No ja mees meelitus sellest, läks mõtte sisse, et ta preilile ilus paistab ja vastas: „Mul rõõm teie silmadele rõõmu teha.”
Tema ei oleks söandanud preilit suudelda. Võib-olla kätt ainult. Aga preilile meeldis kangesti tema kurbus ja rõhutus ja tema ei karda kedagi – isegi oma isa mitte.
Nii et ta astus Jõmika juurde, kes austavalt püsti oli tõusnud, kui preili sisse tuli, painutas ta pea kuklast oma käega allapoole ja suudles.
Teate, see on teistmoodi, kui musi. Täitsa teistmoodi! Ise täisinimesed, te võiksite ju teada ja kui ei tea, no mina ka näitama ei hakka.
Ta on kakskümmend aastat surnud, ei tema pahaks pane – mina ise ei taha.
Noh, ja mees lasi end suudelda. Oma huuled laiali lükata ja preili pisikese kõva keele sinna sisse ja igale poole ja kui ta vastu suudlema hakkas, siis aeglaselt, kõheldes.
See meie preilnale meeldis. Läks päris tükk aega, enne kui ta tagasi astus ja Jõmika pilku hoidis.
„Elus on ootamatusi,” ütles ta natuke kähiseva häälega. „Tuleb ainult elada, et need kätte jõuaksid!”
Ja siis ta läks minema ja oli enda üle natuke üllatunud. Mitte väga, kuid veidi siiski.
Kurjategijat kongis ei olnud ta varem musutanud, nii ta Siidinanale kõneles ja mina küll ei arva, et ta setterile valetanud oleks.
Pöidla ja nimetissõrme mahavõtt tehakse enamjaolt ikka rahva ees võllalaval, et nad teaksid ja ise salakütiks ei kipuks. Aga Jõmika salaküttimine oli nii ammune asi, et preili arvas sellest küll olevat, kui sõna küladesse laiali läheb, et püüti kinni ja karistati.
Eriti kui mees oma isatallu tagasi minna ei kavatsenud.
Ei, mina küll ei teadnud, mis ta edasi teeb. Kangrud ju vajavad ka käsi, eks see otsus omal moel oli ikka: „No mine metsa ja röövi, millekski muuks sa ei kõlba,” jah.
Preili vaatas pealt. Sedakorda ilma koerata. Ikka valges rõivas – valge meeldib talle. Valge daam seisis, nii puhas ja puutumatu kui saab, ja ootas. Jõmikas, kui ta vangikeldrist välja toodi, oli üleni räpaga kaetud, tõmmu ning mustapäine, kaugele näha, et kurikael. Selline pilt.
Toru jäi ketti, ent kui Jõmikas välja astus ja tema juurde ei viidud, hakkas niutsuma ja rebima kut pöörane. Jõmikas oli näost kaame, kuid ega tema huuled ei värisenud ega jalad pehmena paistnud. Samm oli kindel. Ei taha, aga peab – meile kõigile tuttav tunne.
Ta pandi põlvili, käsi rebiti ja seoti pakule – seal ta hoidis vastu, kuigi mitte väga kõvasti – ja nimeta sõrm võeti esimesena.
Pärast kõrvetati tulise tukiga veri kinni. Karjumist oli enne ka omajagu, kuid me kuulsime isegi sinna, mitukümmend sammu eemale, rohkem koera ulgumist kui Jõmikat.
Kuid kui see põlev puu tema käe vastu suruti, mees tegi sellist häält nagu selliste asjade peale ikka tehakse. No kõrvetus polnud ju ainult seal, kus sõrme asemel verine könt, see ju ulatub kaugemale ja tal oli juba ennegi hirmus valus – ja selle peale kiskus Toru end lahti.
Hiljem selgus, et puruks läks see jublakas, mis ketti ja kaelas olevat nahast rihma koos hoidis. Kiskus lahti, tormas meie keskele ja kargas timukale kallale nii raevukalt, et kuigi üks valvur sai korraks tera vahele ja teine püssi pihku, must murdja kiskus juba mehe pikali ja tolle rebitud õlga tuli pärast kuu aega ravitseda, enne kui see päriselt kokku kasvama hakkas.
Kisa ja hüüdeid oli palju, kuid tähtis ainult üks. Jõmikas, kinniseotud ja valust kaame, karjus: „Maha, Toru! Maha! Maha!” ja koer, nii raevunud ja metsik, kui ta oli, jättiski timuka rahule. Hüppas eemale, üleni lõrin ja valmisolek uuesti rünnata, ning siis peatas juba preilna valvuri, kes koera lasta kavatses.
„Maha!” käskis Jõmikas uuesti ja kui tema hääl poole sõna peal katkes, on see arusaadav.
Koer kuulas. Aeglaselt ja ikka lõrisedes heitis ta, käpp käpa järel kõverdumas, pikali
„Koer kuulab. Olgu. Rohkem ei raiu. Noormees, võtke koer ja pange uuesti ketti. Kalle, too talle uus rihm, jooksuga.” Preilna mõtles korraks, mis veel. „Siis lähed sa,” ta ütles seda Jõmikale, „sauna ja arst tuleb ka sinna. Katu aitab pesta. Edasi – ma pean aru.”
Jah, Katu olen mina.
Nojah, saunas ma aitasin tal pesta selga ja pead. Muidugi haises ta pärast kongi. Ma tõin puhtad riided ka, arst sidus ta käe, ja siis tuli preilna ise sinna. Lihtsalt seisis ja vaatas. Vastu talle keegi ei vaadanud. Me teame, kuidas kõrgest soost inimestega käituda, isegi kui nad vahel nagu oma tütred on.
Ei, mul ei ole tütreid. Ega poegi. See oli omal ajal mu mehe õigustus minuga ilge olla – et ma talle lapsi ei sünnitanud.
Preilna vaatas meid, keegi temaga ei kõnelenud, ja viimaks ütles hoopis ise: „Sa oled oma koera väga hästi välja õpetanud. Mul on mõisa head koerakasvatajat vaja. Kas sa võtad selle töö?”
Jõmikas jäi liikumatuks. Mõtles. Siis küsis: „Mis mu pöidlast saab? Kui sõrmekont poolparanenud, lasete ka selle maha raiuda?”
Sedasi jultunult, üldse mitte haledalt.
Preili läks hoopis ise tasasemaks ja tema pilk tundus lausa häbelikuna. „Kui sa selle töö võtad, ma annan armu ja sind jäetakse edaspidi ühte tükki. Oma inimest ma lõikuda ei lase.”
Jõmikas kergitas suunurka, teesklematagi, et see on päris naeratus. „Siis pole valida, preili. Ma jään mõisa ja kasvatan siin koeri.”
Tegelikult võiks loo siin ära lõpetada, eks ju. Kutsikatest, kes hiljaaegu ilmale tulid, te teate nagunii, need on rahvajutu osa.
Kuigi üksööse, kui mul unus preilile joogiveega kann viia voodi kõrvale, nii et ma läksin juba ööajal seda ikka kohale seadma, leidsin Jõmika koos preilnaga tolle valges ja vahukohevas sulgvoodis magamast. Üles ma neid ei äratanud. Nad olid nõnda rahulikud, et küllap see oli juba väga mitmes säärane öö.
Kuulge, ma võin õlut süüdistada, kui keegi selline uurima hakkab, aga õigupoolest – mis selles siis nii halba on? Preili on ammu meheleminekueast väljas ja eluaeg teinud, mis ise tahab. Enamjaolt seda koosmagamise asja otse välja ei räägita, jääb arvamiseks, kuid mina kipun ka natuke oma preilna masti naine olema – natukese ausam kui tavaline on.
Jaa, eks ta seepärast saatis mu ära, kui jälle küsitlejad tulid – need, kes iga aasta käivad uurimas. Teil ju ka. Kas midagi kurja on tehtud, mida mõisates valitsejad ise ära ei halda või avasta. Ei, mitte Jõmika pärast, temaga on kombes, tema sai karistada. See minu minemasaatmise tava on meil juba ammu, sestsaati kui mu mees tallist surnuna leiti.
Noh, et kuidas ta ikka sinna sai ja kas tõesti hobune lõi ta maha ja asjad. Ma võiksin liiga palju rääkida, kui halb ta oli ja siis nad võiksid mõtlema hakata.
Ah, muidugi nad võiksid midagi leida, ega preili muidu mind ära saadaks. Aga teda ennast ei sega ja ma olen hea teenija, ta ei taha must ilma jääda.
Ma ütlesin ju – mis tallipoistega ikka juhtub.
Jutt oli ikka daamist, röövlist ja koertest, mäletate?