Elavad on Tawlist lahkunud juba sajandeid; praegune evakuatsioon on kõigest viimane ja lõplik. Selleks on head põhjused: soolakaks muutunud joogiveeallikas, alati peale tungiv vesi, lakkamatu tuul. Lastele pole koole. Pole arsti. Oleksime pidanud seda ette nägema, aga vahel me unustame, mida elavad vajavad.
Me ei saa soolast üle, nii et jälgime kaldalt Me kallid ja järeltulijad kahlavad merre. Mehed pingutavad, et paadid lainetes kindlana püsiksid. Kõik on kookus oma kraami raskuse all, küla on pakitud kottidesse ja päästepaatidesse. Lusikad, värtnad, õngekonksud, lõngakerad. Vana põlle sisse mässitud pesulõksunukk. Tekkidesse mähitud merelindude munad: põlvkondadepikkuse nappuse läbi juurdunud harjumused. Nad olid isegi oma kartulid välja kaevanud.
Katie Zelli ema on juba paadis. Lauluraamat on tema jope sisse mähitud.
Kolmkümmend seitse inimest. Ainult mõned neist vaatavad tagasi.
Nad jätavad maha külmad kolded ja kajakate kondid, prügihunnikud, tühjad talud, mille õlgkatus on juba sise varisemas. Lambad, keda nad on õnnistanud ja vabaks lasknud, et nood ise enda eest hoolitseksid.
Ja meid. Tawli surnuid.
***
Katie Zelli isa on surnud olnud kauem kui Katie elus. Enne uppumist lootis ta tütrele unelaule laulda: neid, mida laulis vanematele vendadele, samu mis vanavanemad talle laulsid. Nüüd, hüvastijätuks, asetab isa käe korraks ta lokkidele. Enamik elavaid ei pane surnuid tähele, aga Zellid on märkajat sorti perekond.
Katie tõstab käe tema omale; võibolla peab ta külma puudutust merevee pritsmeteks. Sellest piisab. Mees naeratab. Rohkem aega polegi: Katie onu tõstab ta kaldalt üle lainelokse ja seab ta nõo kõrvale paati istuma.
Vana Maureen Stornaway on raevunud, näeb evakueerumist kui lüüasaamist. Ta pigistab taskus saarekivi tükikest. Kaldalt jälgivad teda tillukesed kumavad kogud: tema kolme lapse vaimud. Ta pingutab silmi ja üritab läbi mereudu tagasi vaadata. Võibolla helgib seal midagi. Pärast aastakümneid kaotusvalu, mil ta üha soovis, et nad ikka veel temaga koos oleksid, on see esimene ja viimane kord, kui ta neid peaaegu näeb.
Enesega rahulolev vaimulik ei võta midagi kaasa. Tal pole vaja. Tal on maja mandril ja – nii palju kui see kõik temasse puutub – ta on päästnud kolmkümmend seitse hinge.
***
Tawli traditsioon: elavad ja surnud saadavad üksteisele kingitusi. Elavad annetavad tubakat ja nikerdatud piipe, randhernekimpe, plaadikooki. Lizzie Knellile seemnepakke. Puust kõristeid ja närimisrõngad. Taskurätikuid, millele on tikitud meie nimed. Nad libistavad meile määratud kingitused leekidesse, et need meie poolele jõuaksid. Põletusohvrid. Tuul kihutab sädemed taevast minema. Kingitused saabuvad suitsulõhnalistena.
Meie kingitused nii helded ei ole. Me saame vaid unenägusid läkitada.Täna õhtul näeme, kõik koos, und elavate ohutust teekonnast. Vastumeelselt, sest nad jätavad meid maha; armukadedalt, sest me tahame neid siin hoida, nende luid meie omade kõrvale õhukesse Tawli mulda. Nende laulud ja naer meenutavad meile, kes me oleme. Me näeme und nende naasmisest.
Me näeme unes, kuidas nad meie lauluraamatu koju tagasi toovad.
***
Lauluraamat sisaldab kogu Tawli maagiat. Loitsulaule, mis tuult tõukavad ja kalu võrkudesse laulavad, luid kokku koovad ja köha parandavad ning uppunuid kaldale matmisele kutsuvad. Vaimulik kartis meie loitsulaule, aga need tegid elu siin võimalikuks. Me soovime, et elavad oleksid lauluraamatu maha jätnud. Võibolla põletanud selle kui hüvastijätukingi. Suurel maal ei ole ju maagiat; loitsud ei toimi kusagil mujal kui Tawlis. Võibolla on see lapsik – mis kasu on surnutel kalapüügi- ja ravitsemisloitsudest? – aga me tahame seda tagasi.
Me tunneme lauludest puudust.
***
Kusagil suure maa peal, kuhu ainult meie uned ulatuvad, elavad Katie Zell, tema ema ja kaks vanemat venda kitsas rahvast täis majas, kaugel isegi mere silmapiirist. Meie ei tea sellest midagi. Veel asju, mida me ei tea: õhk lõhnab Katie jaoks valesti. Ta igatseb kajakate hääli. Aga ta armastab linna aedades kasvavaid lilli, õhku täitva söetolmu all eredaid; nartsisse kartulite ja naeriste asemel.Katie ema on tänulik töökohtade, koolide ja elektrivalguse eest. Töötava pliidi eest. Lõhenemata käte eest. Naaber annab talle seemneid.
„Näete?“ Katie ema seisab nende väikeses köögis ja kõristab pakki oma kolme kodupinnast välja juuritud lapse ees. „Me saame siin kasvada.“Ükski neist ei maini oma unesid.Katie ema nõuab, et nad kirikusse läheksid, ning Katie kortsutab vaimuliku poole kulmu ja kõlgutab jalgu. Ta ei saa päriselt aru, mis tema eluga juhtunud on, aga ta teab, et see on kuidagimoodi vaimuliku süü.Me ei näe seda, aga Katie ema mähib lauluraamatu suurrätikusse, milles Katie ja ta vennad ristiti, ja paneb selle sahtlisse ära. Ta sätib kaminasimsile Katie isa ähmase foto.
„Kes see mees on?“ küsib Katie. Ema ei vasta. Pisarad vajuvad ta silmisse ja Katie mõtleb merepritsmetele.
***
Maureen Stornaway näeb vaeva, et hoida enda ligi seda, mis ta perest veel alles on. Elus on ta maadelnud nii kaotuse, leina kui raskustega, kuid mitte kunagi eemalolekuga. Tal pole kogemusi kaugelt armastamisega. Ükshaaval kolivad need tema lapsed, kes on täiskasvanuks saamiseni ellu jäänud, ära partnerite, suuremate linnade ja paremini tasustatud töökohtade juurde. Nad ei vaja teda, teatab ta, ja nad poleks tohtinud teda üldse Tawlist minema tirida. Ta ei tule külla. Ta ütleb ikka veel nii, kui ta esimene lapselaps sünnib ja ta läheb öise bussi peale, kotid kootud asjadest pungil.Alati on tal meeles need kolm, kelle ta saarele mattis. Väikeste vaimude kuma.
Mis nondesse puutub, siis nad ei suuda ette kujutada, mida nende ema teeb, neil pole aimugi, et nad kummitavad teda siiamaani. Neil pole mingeid tugipunkte peale Tawli. Nad teavad, et nad olid talle kunagi kallid; nad kõik mäletavad, kuidas neid süles hoiti. Ja nad saavutasid elus olles asju, olulisi asju. Üks neist puudutas merd. Üks tegi oma esimesed sammud. Üks kestis vaid tunde, aga ta kuulis ja kiitis heaks unelaulu. Aga nüüd, hoolimata kogu sellest tähtsusest, arvavad nad, et on unustatud. Me ei tea, kuidas neid lohutada.
***
Aastaid tagasi põletas vaimulik viiuli ära. Ta kavatses selle hävitada, aga see jõudis hoopis meieni. Meie, surnud, tülitsesime selle pärast. Rebisime väikest viiulit üksteise käest, sikutasime edasi-tagasi, nutsime selle pärast. See oli piin: me teadsime, et see sisaldab muusikat, aga ilma lauluraamatuta ei suutnud me meenutada, kuidas mängida. Mäletame, et muusika kerkis nagu tuli ja lained. Muusika oli üks väheseid helgeid asju Tawlis. Ent vaimulik, see-eest, oli südames alati mandrimees. Kui me temast üldse mõtleme, pööritame silmi ja naerame. Me teame tema kaalu. Meie uned on tema peale raisatud.
Tawli ainsa kiriku surnuaial heljub Lizzy Knell ja poleerib oma hauakivi. Elus räägiti, et ta oli rohenäpp. Ta oli ainus inimene Tawlis, kes lilli kasvatas. Ta kinkis neid naabritele pulmadeks ja kaunistas kevadel nendega kirikut. Ta ei saa hoolitseda lillede eest, mis kasvavad tema haual, aga ta põlvitab sellegipoolest ja surub käed nendesse. Peaaegu tunneb merelavendli kõditust. Kirikaed on kena koht: kõrgel, aga siiski varjus, vaatab alla väiksemale sadamale. Võibolla mõtleb Lizzy Knell vaimulikule rohkem kui enamik teisi.
***
Meie, surnud, kogume oma tükid kokku, püüame end eraldi hoida hommikusest udust, mis üle kogu saare hingub, haarame kõvasti kinni ogalistest põõsastest ja kasutame kive ankrutena, kui iilid tõusevad . Ilma elavateta pole siin vorme. Me vajume laiali; maa libiseb merre. Tunneme puudust oma luude hällist.Ilma elavateta on külm. On väga vaikne.
Katie' isa muretseb, et keegi tütre üle ei valva. Me ei suuda tedagi lohutada.Tawlis käib ikka aeg-ajalt külastalisi: linnuvaatlejaid, ajaloolasi, teadlasi. Aga nad ei märka meid ja keegi neist ei too kaasa seda, mida me vajame.Alati on lauldud. Läbi põlvkondade on elavad laulnud, surnutele ja üksteisele. Laululõimed ja -kiud esivanemate ja järeltulijate vahel. Mõnikord laulusõnad muutusid, mõned noodid jäid vahele, kirjutati uusi laule ja unustati vanu, aga laulud ütlesid meile alati, kes me oleme. Need kudusid meid ühte ja hoidsid meie kuju. Alati oli muusikat. Kaljude ja sadama kohal, segunemas turbasuitsuga, rippumas me räästaste all. Meie ja valusalt selgete tähtede vahel.
Aga lõimed on lõtvunud. Vaiksed. Elavad lasevad meist lahti. Me ootame ja uneleme, aga nad ei tule tagasi. Alguses mõtleme: meie järeltulijatel on vedanud. Nad on väina ohutult ületanud. Nad elavad pikad elud. Aga kedagi ei tule ikka veel. Tasapisi meile koidab. Meie pered ei naase enam kunagi Tawli. Isegi mitte puhkama. Ikkagi läkitame oma unenäod õnnest ja kaitsest üle väina. Me aina kutsume neid koju.
***
Maureen Stornaway ja Katie Zell sõidavad rongiga mere äärde. Erksavärvilised riietuskabiinid ja tikkudest tehtud paadid. Kerge lainetus. Kai, mida ääristavad triibulised putkad: ennustajad ja kivitükid. Ei midagi, mis suudaks Tawli tormile vastu panna.Nüüdseks mäletab Katie Zell Tawli vaid vaevu. „See pole sugugi kodu moodi,“ ütleb ta ja teeskleb, et see pole küsimus.Vahel muretseb Katie, et tal pole saarele mingit õigust. See on vaieldamatult kodu tema ema ja vendade jaoks. Mere tujud on nende häältes: rütmid, raev ja naer. Kuid Katie aktsent on läbi imbunud söetolmust. Ta meelitab päevalilled üles kitsal õueribal, mida nende üürileandja aiaks nimetab, kuid ta ei õpi kunagi, kuidas tuule- ja õnnesõlmi siduda.
Kui me seal oleksime, õpetaksime teda. Kui me tunneksime tema muresid, ütleksime talle unes, et oleme alati temaga. See on alati sinu kodu, ütleksime. Katie naerataks ja meile meenuks, et ka elavad vajavad meid. See oleks teistsugune kingitus.
Maureen noogutab mere ääres. „Tawli moodi pole miski.“ Enda sees tervitab ta aga nõrka päikesevalgust, kahvatukuldset liiva ja jäätiseauto kellukesi. Mereranna värvid valmistavad Katie’le pettumuse, kuid Maureen on väikeste pettumuste eest tänulik. Ta vajab distantsi. Kui see paik oleks liiga Tawli moodi, upuks ta ära. Juba seegi on piisavalt halb, kui väikelaps liivas komistab. Ema võtab poisi sülle ja lohutab teda. Maureeni käed matkivad alateadlikult ema käsi, vormides end ümber oma aastase poja mälestuse. Maureen jättis ta Tawli maha koos ta pisemate õdedega.
Ta pöörab näo ära. Liiga hilja: ta keerleb läbi kolmekümne, neljakümne, viiekümne aasta mälestustet. Valu on värske ja ere nagu hõõguvvalge münt. Ei. Mitte selline. Münt on väike ja sellega saab hakkama. Lein on päike ise. Kõik räägivad, nagu see tõuseks ja langeks, nagu sel oleksid omad perioodid. Tõde on see, et Maureen tiirleb selle ümber kogu eluaja ega suuda seda kunagi võpatamata vaadata.„Kas sinuga on kõik korras?“ küsib Katie temalt. Katie on hea tüdruk, aga kuidas sa saad asju noortele selgitada? Maureen Stornoway pigistab taskus saarekivi tükikest. Päevavalgus võiks ta lõhki lõigata.
***
Katie’ isa oleks teda praegu nähes nii uhke. Ta ei tea seda, ei tea sellest üldse midagi, aga Katie on esimene Zell, kes ülikooli läks. Tema ema üksi on küllalt põnevil nende mõlema jaoks. Katie õpib antropoloogiat ja reisib mandril ringi, kogudes evakueeritutelt tooli jutte. Ta interjueerib kõiki: oma ema, Maureeni, isegi rektorit.
Alguses ei saa keegi peale tema enda aru, mis selle mõte on, aga nad teevad lahkelt kaasa. Katie on lõppude lõpuks ju üks nende hulgast. Ja kui nad hakkavad meenutama, ei suuda suurem osa neist järele jätta: Tawli ilm, toit, kui ilus oli taevas, laulmine, nälg, näpistav külm, kuidas niiskus nende kopsudesse puges, säravad kalad. Katie tuubib oma märkmiku jutte ja mälestusi täis. Ta kuuleb surnutele tehtud kingitustest, ja sellest, keda kuhu maeti, ja kes pidasid vimma ja kes surid liiga noorelt. Ta kuuleb oma ema lauluraamatust. Tawli saarlased räägivad talle ta isast ja oma lähedastest ja et ühel päeval, ükskõik mis päeval, võib-olla järgmisel suvel, lähevad nad tõesti nende haudu koristama.
Lõpuks pakub Price talle puderpaksu teed ja meekarva puust vana kitarri. „Su isa laulis,“ ütleb ta. „Ta võis ükskõik millest viisi välja meelitada. Su ema mängis viiulit. Mõtlesin, et võib-olla tahaksid proovida.“
Katie ei tea seda, kuid tal on oma isa muusikaanne. Oma ema kuulmine. Tema enda lauluhääl. Nädalavahetustel töötab ta kõrtsis ettekandjana ja mängib kultuurimaja kirmastel. Kogub raha viiuli jaoks.
Katie isa ei kuule kunagi, kui kergesti muusika ta ainsale tütrele kätte tuleb. Kui ta teaks, millest ta ilma jääb, ei oleks tal enam kõige rohkem kahju sellest, et ta ära uppus. Kõige rohkem oleks tal kahju sellest, et ta ei kuule kunagi Katie’t mängimas. Katie ketrab oma kuulajatest välja nii rõõmu kui pisaraid nagu villakoonlast lõnga. Ta paneb nad püsti kargama ja tantsima. Ta mängib kõiki vanu lugusid. „Kalamehe džiigi“. „Pulmi mais“. „Kangastelgi“, oma lemmiklugu; just selle saatel tantsiti Tawli lagunevas saalis. Jalgu trampides. Risti-rästi üle põranda.
Aga ta isa ei tea sellest midagi. Ta ei kuule teda kunagi mängimas.
***
Meie laulud olid ootamatu pööretega, tõusude ja mõõnadega, meretuule moodi. Rulluvad lained ja sööstud kõrgusse, merelindude karjed, pilvitu taeva vilksatused. Me mäletame tantsimist. Käed tagumas laudu, jalad punsunud põrandaplanke. Flöödid, viiulid ja kitsenahast trummid. Naiste ja meeste hõiked.
Isegi nüüd pole Tawl vaikne. Suulad kisavad vastu tuult ja laineid. Aga me ei saa sinna midagi parata, et kuuleme vaid seda, mida enam pole.
***
Keegi meist ei tea, et meid peetakse ikka veel meeles. Kuidas me saaksimegi? Elavad ei saada meile unenägusid nagu meie neile. Asi pole ainult selles, et me neid taga igatseme. Me kaotame iseennast ilma nendeta, nii oma kuju kui oma nime. Meil pole põhjust edaspidi olemas olla.
Saar kohutab meid nüüd: me kohutame üksteist. Me oleme õhemad. Võib-olla on hea, et nad ära läksid, ütleme üksteisele; me oleme liiga näljased, et nende lähedal olla. Me ei saa ennast usaldada.
***
Mõnikord muretseb vaimulik oma hingeõnnistuse pärast. Tawlis puhkab üks naine pühitsetud mullas. Lizzie Knell.
Lizzie tegi ise endale lõpu. Sellepärast peaks ta olema maetud kalmistumüüridest väljapoole Patustaja Rajale, kaljusele maasäärele, mis on juba lahte kadumas, liialt varisenud, et leinajad sinna minna võiksid. Aga vaimulik nõudis, et ta maetaks kirikaeda.
Ta teadis, et tal ei olnud õigus, aga ta oli ka inimene. Ta ei suutnud taluda mõtet, et naise perekonna lein oleks raskem kui vaja; hauata, mida külastada.Ta ei tahtnud, et neil oleks häbi tolle särava kurva naise pärast, kes kasvatas lilli isegi Tawlis, kes vilistas oma lammastele viise ja ajas oma naabrid naerma.
Oma palvetes pakkus ta iseennast naise pattu kandma. Ta varjab oma koguduse eest, ei suuda isegi oma palvetes tunnistada, et Lizzie Knelli järel on ta avastanud, et ei usu enam päriselt pattu.
Ta ei ole täiuslik. Saarlastele ta isegi nii väga ei meeldinud. Aga ta on rahul sellega, kuidas on oma elu mööda saatnud. Kolmkümmend seitse hinge. Kolmkümmend kuus neist väikestes paatides turvaliselt suurele maale karjatatud. Ja Lizzie Knell, lilled haual.
***
Viimatise Stornaway tita nimi on Lily. Nad tahtsid panna talle nimeks Maureen nagu ta vanaemalgi, aga vana Maureen keeldus.
„Vanamoodne nimi,“ ütles ta. „Ei ole kunagi mulle endalegi meeldinud.“
Tital ja ta emal läheb hästi. Aga seda ainult teatavate sekkumiste tõttu, protseduuride tõttu, mida Tawlis poleks kunagi olnud võimalust teha. Maureen kiigutab Lilyt, hoiab ta pead, nagu ta aastaid teinud on, ja laseb vestlusel endast üle uhta. Koos on ainult naised, nii et kõik üksikasjad on verised ja tõesed. „Monitor,“ kuuleb ta, „esilekutsumine“, „aeglustuv südametegevus“. Ta ei saa kõigist meditsiinilistest terminitest aru. „Erakorraline keiser“. „Sinakas“. „Elustamine“. „Võtab juurde“. Saab piisavalt palju aru. See tita komberdas ellu tagasi, sest nad on siin. Suure maa arstid ja ämmaemandad, meditsiin ja varustus.
Tita plurtsatab veidi ta õlale ja Maureen annab suurele maale kogu südamest andeks.
***
Laulud, tuletame üksteisele meelde. Meie, surnud. Me oleme nüüd peaaegu kadunud. Muusika. See oli nagu... Me kaotame järje. Me ei suuda enam meenutada, kes meist kes on, kes kuulub kelle juurde. Me oleme kaotanud nimed. Näod. Perekonnad.
Me soovime, et oleksime näinud neid kasvamas. Me oleks salaja nende pulmades tantsinud, hõljunud nende kõrval, kui nad nutsid, tervitanud titasid, valvanud hälle ja surnuid. Selle asemel: puruksrebimine.
Veel üks meie hulgast proovib. See oli, ütleb ta, nagu hääl. Pikk hääl.
Sel olid sõnad, ütleb teine. Või vahel mitte.
See oli puust,“ ütleb üks. Nagu too viiul.
Me peame seda endale tunnistama. Me oleme oma laulud unustanud. Me oleme unustanud.
***
Me ei tea, et muusika on Katie’ elu. Ta mängib Maureen Stornaway surnuvalves. Ta abiellub ja saab lapsi; tema lapsed saavad lapsi. Ta laulab neile unelaule. Annab neile edasi need vähesed riismed tooli keelest, mida mäletab.
Me ei näe, et Katie pärib oma ema lauluraamatu. Meie lauluraamatu.Me oleksime olnud kadedad, aga ka rahul, nähes, kuidas ta selle eest hoolt kannab. Ta pakib väikese raamatu lahti ja lehitseb selle soolajälgedega lehekülgi. Ta püüab mõista laulude laialivalgunud ridu.
***
Üks teise järel libiseme unne. Meil on nüüd vaid meie unenäod.
***
Ühel päeval saabuvad kaks noort meest väikeses purjepaadis. Üks neist sõuab läbi eluohtlike hoovuste nagu mälu järgi. Me tõuseme oma unede pinnale, et toimuvat jälgida. Me väristame ennast veidi. Nuusutame õhku.
Kui ta kaldale ronib, tunnevad ta jalad juba neid kive.
Me triivime lähemale; meis pole muud kui nälg. Peaaegu. Aga nimed hakkavad meie juurde naasma, unenägudest ja näljast eraldi. Olime unustanud kõige muu olemasolu. Kui me täiesti üles ärkame, leiame oma hääled. Me sosistame omavahel: Ta on Finlay Price’i lapselaps. Ei, ta on Zennor Canne’i noorim poeg.
Me teame üht: ta on kuulanud unenägusid, mida me saadame.
Teine mees joonistab merelinde ja näppab saarelt sulgi. Me ignoreerime teda. Meile läheb korda vaid meie oma noormees.
Stonaway, pomiseme. Vaata ta siniseid silmi.
Nad teevad tule üles. Tuli Tawli saarel, pärast kõiki neid aastaid. Veel üks kingitus. Me kallutame end lähemale, surnute summ, paneme imeks selle soojust.
Me räägime kõrva ääres. Quarn: vaata ta punaseid juukseid.
Ta võpatab, hõõrub käsi, vahib suurte silmadega enda ümber.
„Mis viga?“ küsib ta sõber.
„Midagi.“ Ta raputab oma pead. „Mõtlesin, et kuulen kedagi.“
Kuulis! Me rõõmustame. Ta on Zell, ütleb Katie isa uhkusega.
„Hakkame peale, teeme selle ära,“ ütleb sõber.
Me käsime üksteisel kuss olla. Nälg on unustatud. Meie noormees tõmbab oma seljakotist paberipaki ja keerab selle rullist lahti.
„Tawli saare lauluraamat,“ ütleb ta.
Meie lauluraamat. Erutuspomin käib läbi surnute. See laeb õhu, sädeleb kui päikesevalgus lainetel, saadab merelindude puhanguid taeva poole. Meie noormees vaatab imestades ringi „Imelik ilm.“
„Tundub raiskamisena.“ Ta sõber, kes polnud midagi tähele pannud, kortsutab kulme. „Kas su vanaema käskis tõesti selle ära põletada?“
„Tal on koopiad; originaal on praeguseks vaevalt loetav. Aga jah, Katie-memm nõudis seda.“
Ta istub tule ääres. Kolm väikest Stornawayd poevad talle lähemale; üks ta saapale, teine ta õlale, kolmas ta küünarõndlasse. Võib-olla peab ta seda pritsivaks mereveeks; kõige tõenäolisemalt ei pane ta seda üldse tähele. Aga ta liigutab ennast ettevaatlikult, nagu püüaks mitte segada kedagi, keda teab enda lähedal olevat.
Ta lehitseb lauluraamatut. Me trügime ligi, et näha. Seal on laulud, mida kunagi teadsime. Ja lõpus uus teistega sama suureks lõigatud ja kaane külge õmmeldud vihk. Uued laulud.
Need on meist ja meile. Üks on Katie’ isast. Üks on Finlay Price’i lammastest. Üks on väikestest Stornawaydest, kaunis eleegia viiulile ja flöödile. Üks on isegi Lizzie Knellist ja vaimulikust. Neis lauludes pole võlujõudu nagu vanades; need ei too soodsaid tõuse ega kutsu kalu võrkudesse.
Need on midagi muud. Need on tõend.
Me ei teadnud seda, aga elavad ei unustanud meid kunagi. Nad viisid meid üle soola endaga kaasa.
Lõngad pole kunagi lõtvunud. Need on risti-rästi üle väina, meie kude, nende lõimed: armastus ja kaotus, elu ja surm, minevik ja olevik. Me oleme alati elavatega koos tantsinud.
Katie’ lapselaps paneb lauluraamatu leekidesse. See tõuseb koos suitsuga.
And.
Seal on laulud. Nõiasõnad. Killud ja pudemed. Mõned ajaga räbaldunud, mõned puudu, teised uued. Aga me tunneme ära vana tuulest ja mereveest kokku kootud tooli nõiakunsti. Muusika. Uued ja vanad laulud. Me oleme surnud; meie rahvas ei tule enam tagasi. Aga me laulame, üks teise järel.