"Ma algatan avaliku pöördumise: ärgem nimetagem TI nn. kunsti "TI kunstiks", vaid Piltideks, mida Arvuti Solkis Kokku (PASK)," kirjutas hiljuti keegi oma lõustaraamatusse (I am starting a petition to no longer refer to AI "art" as AI art but instead as Computer-Rendered Artificial Pictures (CRAP)). Kui palju seda mõtet edasi postitati, ei tea, kuid igatahes piisavalt, et see Eesti ulmelugejateni jõuaks. Muidugi ei ole see mõte midgai uut ega huvitavat - lihtsalt näide meeleoludest, mida juba mitu aastat kohtab. Küll on need Holliwoody dialoogide kirjutajad, kellele AI liiga kipub tegema, küll kunstnikud, küll keegi muu.
Sellega halaga ei saa nõustuda.
Kujutav kunsti funktsioon tegelikkuse jäädvustajana käis alla alates fotograafia leiutamisest 19. sajandil. Jah, väita, et huvi klassikalise akadeemilise maalikoolkonna vastu kadus fotograafia tõttu, on muidugi ilmselge liialdus (kasvõi seepärast, et värvifotoni oli veel pikk tee minna), kuid siiski, kõik need portreemaalijad, kellest kirjutab Gogol oma "Portrees" (1835), pidid lõpuks avastama, et nende töö järele polnud enam vajadust. Nii nagu seda olid sajandite eest avastanud kangrud, kui leiutati kudumismasinad ja nii, nagu rohkem kui saja aasta pärast avastavad Hollywoodi kirjutajad. Kas kujutav kunst hääbus? Ei, tulid impressionism, fovism, ekspressionism ja teised moodsa kunsti voolud. Muuhulgas ka fotorealism koos võimalusega fotograafiliselt täpset kujutist omakorda nihestama hakata. Fotokunstist endast üldse rääkimata.
Võib väita, et tänapäeval on olukord teine, sest peale jäljendamise võib TI välja treenida ka originaalsuse peale. Ehk siis, TI-le võib anda ülesande luua teos, mis oleks võimalikult erinev seniste teoste korpusest. Sel poleks aga suuremat väärtust, sest originaalseid ideid võib ka inimmõistus massiliselt genereerida, eriti veidike haigena; ometi ei saa neist midagi ega saagi saada. Kirjutab keegi näiteks jutu, milles pingviin lendab Saharasse, avastab seal uue oaasi, kopuleerub ninasarvikuga ning muneb muna, millest koorub Voldemar Panso - mis seal ikka, ükski vähegi kogenud toimetaja ei kergita kulmugi.
Õnnestunud kunstiteos ei tähenda ainult perfektset teostust koos originaalsusega. Õnnestunud kunstiteos käib peale selle kokku ka publiku kogemuste ning ootustega - ja eriti õnnestunud kunstiteos käib kokku publiku ootustega, mida publik pole veel endale teadvustanud. Kirjanduse ajaloos on suur hulk näiteid lugudest, mis mingis konkreetses ajas ja kultuurikontekstis järsku hittideks kujunevad ja mille üle siis tagantjärele targutajad võivad lõputuseni targutada, miks nii läks. Läks sellepärast, et pihta saadi millelegi väga olulisele, mida keegi polnud veel niimoodi välja öelnud.
Jah, võib väita, et need õnnestumised on juhuslikud ja kui lasta tehisarul piisavalt töötada, saab ka tema sellega hakkama. See väide on aga sisutühi, nagu on Borges oma kuulsa novelliga "Paabeli raamatukogu" (1941). Lihtsalt juhuslikult genereeritud teksti ei jõuaks keegi ära tarbida ega selle hulgast pärleid leida, ning kuigi algupärast ilukirjandust ilmub tänapäeval palju, on seda siiski hoomatavas koguses. Õnnestumised, mida ülal mainiti, ei ole juhuslikult, vaid lähtuvad kõigest sellest, milles elavad koos nii autorid kui lugejad ja mis neid iga päev ja tund mõjutab. Selle hulka ei kuulu lihtsalt tekstid, mida nad tarbivad - neid võiks tõesti ka tehisintellektile piiramatult ette sööta - vaid ka nende vahetud kogemused ja nende mõtestamine.
Niisiis, kui katkeb seos eluga ja uusi teoseid luuakse varasemate põhjal, saab kunstist traditsioon. Kui teos ei tekita ühtegi selle lugeja, vaataja või kuulaja varasemate kogemustega haakuvat mõtet, jääb see mõjutuks. Mõlemat tuleb ka võrreldamatult rikkalikuma sisendiga inimeste loomingus igapäevaselt ette; tehisaru sisendite puhul on need vältimatud. Tehisaru ei saa kunsti alal enne kuhugi jõuda, kui hakkab inimestega koos inimlikku elu elama - ja ka see on alles esimene aste.
Lihtsalt teksti või kujutise tekitamisega muidugi jõuab. Kõik, kes peavad ennast teksti- või pildigeneraatoriteks, mitte kirjanikeks või kunstnikeks - teil on tõepoolest põhjust kurta. See kurtmine ei muuda aga midagi, nagu ka 12. sajandi ludiidid midagi ei saavutanud.