Katkend Aleksander Grini romaani "Kuldkett" (1925; Tallinn: Eesti Raamat, 1973) XIII - XIV peatükist (lk. 91-93). Tõlkinud Maret Käbin, taasavaldatud tõlkija pärija loal.
"Hakkame nüüd minema," ütles Hannover, "lähme kuulame, mida arvab sellest Xaverius."
"Teie majas on roomlane?" imestas Halway. "Ja samuti elus?"
"Kui ta rikki pole läinud; viimane kord hakkas ta jama ajama."
"Ma ei saa aru," kehitas Dighe õlga, "aga see on kindlasti midagi põnevat."
Läksime kõik galeriist välja ning edasi läbi mitme toa, kus oli hea nagu ilusate asjade pargis, kui sellist parki üldse olemas oleks. Mina ja Pope kõndisime kõige taga. Ühel käänakul pidas ta mind varrukast kinni:
"Kas mäletate meie kokkulepet? Puu võib rahule jätta. Nüüd on kõik mõeldud ja tehakse teisiti. Sain seda just teada. On ilmnenud uusi asjaolusid."
Olin rahul selle teatega, sest hakkasin pealtkuulamisest juba tüdima, ja noogutasin nii innukalt, et tonksasin lõuaga vastu rinda. Samal hetkel seisatas Hannover ühe toa ees ja ütles: "Pope!" Noormees ruttas võtmega ust avama. Ja siis nägin ma midagi niisama kummalist kui unenägu. See jätiis mulle, ja vististi ka teistele, kustutamatu mulje: me seisime inimautomaadi ees, mänguasja ees, mis maksis kolmsada tuhat ja oskas rääkida.
*
Tuba, mis polnud kuigi suur, oli sisustatud nagu külalistetuba, paks pehme vaip kattis kogu põrandat. Tugitoolis, selg akna poole, jalad ristis ja küünarnukk hinnalisel lauakesel, istus viimase moe järgi riides noor mees, pea püsti. Ta vaatas suurte siniste silmadega otse enda ette, roosal, mustadest vurrudest varjutatud näol hõljus endaga rahulolev naeratus. Lühidalt öeldes, see oli täpipealt mannekeen vaateaknalt. Jäime kõik tema ette seisma.
Halway ütles:
"Loodan, et teie Xaverius ei oska rääkida; muidu süüdistan teid nõiduses, Hannover, ja korraldan sensatsioonilise kohtuprotsessi."
"Küll on uudis," kõlas terav, sõnu selgesti vormiv hääl, ja ma võpatasin, "piisab, kui te süüdistate ennast kohatus naljas!"
"Ooh"" ütles Dighe ja tõmbas pea õlgade vahele. Kõik olid rabatud. Mis Halwaysse puutub, siis sel oli süda tõesti saapasääres, seda nägin ma tema kohkunud ilmest, kui ta taganema hakkas. Isegi Duroc muigas närvlikult ja vangutas pead.
"Lähme ära!" ütles Dighe tasakesi. "See on õudne!"
"Loodan, et Xaverius ei kavatse meid solvata?" sosistas Halway.
"Jääge, mul on hea iseloom," ütles makkeneek sellisel toonil, nagu räägitakse kurtidega, ja tõstis jala üle põlve.
"Xaverius!" lausus Hannover. Luba, et ma jutustan sinu loo!"
"Mul ükskõik," vastas nukk, "ma olen masin."
Mulje oli masendav ja muinasjutuline. Hannoverile ilmselt pakkus suurt naudingut meie üllatus. Pidanud pausi, ütles ta:
"Kaks aastat tagasi oli nälga suremas keegi Niclas Ecus; ma sain temalt kirja ettepanekuga osta ära automaat, mille kallal ta oli töötanud viisteist aastat. Masina kirjeldus oli nii üksikasjalik ja huvitav, et minu karakteri juures jäi üle vaid nupukat leidurit külastada. Ta elas üksipäini. Tema hurtsikus, päikese paistel, mis heitis ühtmoodi valgust nii sellele kombekale vahast maskile kui ka parandamatult haige Ecuse kaamele näole, sõlmisin ma lepingu. Maksin kolmsada tuhat ja mulle langes osaks lõbu kuulata pealt inimese ja temanäolise olendi kohutavat dialoogi. "Sa päästsid mu!" ütles Ecus, lehvitades tšekki automaadi nina all, ja sai vastuse: "Ma tapsin su." Tõepoolest, Ecus, kelle organism oli ruineeritud geniaalse mehhanismi peensuste kauaaegsest uurimisest, suri üsna varsti pärast seda, kui oli rikkaks saanud, ja kui ma seda automaadile teatasin, kuulsin järgmist märkust: "Ta müüs oma elu just sama odavalt, kui minu oma väärt on!""
"Kohutav!" ütles Duroc. "Kohutav!" kordas ta tõsiselt nördinuna.
Hannover vaatas nukku ja küsis: "Xaverius, tunned sa midagi?"
Kõik kahvatasid küsimust kuuldes, oodates võib-olla vapustavat "jaa-d", mille järel võinuks puhkeda täielik paanika. Automaat raputas pead ja vastas varsti:
"Mina, Xaverius, ei tunne midagi, sest sa räägid iseendaga."
"See vastus on väärt tulema elava inimese suust!" tähendas Halway. "Mis asi, mis sel kolumatsil sees on? Kuidas ta on ehitatud?"
"Ei tea," vastas Hannover, "mulle seletati, sest ma ostsin ka patendi, aga ma ei saanud suuremat aru. Stenograafia printsiip, raadium, sensiiblite arvude abil väljaarendatud loogiline süsteem - see on peaaegu kõik, mis mulle meelde on jäänud. Et vastust esile kutsuda, tuleb tema poole pöördudes öelda "Xaverius", muidu on ta vait."
"iseäratseja," ütles Thomson.
"Ja isemeelne," lisas Halway.
"Ja iseteadev," otsustas Dighe. "Ütelge talle midagi, Hannover, ma kardan!"
"Hästi. Xaverius! Mis ootab meid täna ja edaspidi?"
"See oli küll põhjalik küsimus," hakkas Halway naerma. Automaat raputas pead, avas suu, naksutas huuli, ja ma kuulsin läbilõikavat, luukriginat meenutavat vastust:
"Olen ma siis prohvet? Te kõik surete ja sina, kes sa minult küsisid, sured esimesena."
Seda vastust kuuldes tormasid kõik toast välja, nagu oleks neile külma vett kaela kallatud.
"Aitab, aitab!" hüüdis Dighe. "Ta on jõhkard, see Xaverius, ja ma olen teie peale väga pahane, Hannover! See on lubamatu leiutis!"
Lahkusin viimasena, kuklas nuku vastus: "Pahane ole iseenda peale!"
"Tõsi," ütles Hannover, kes oli silmnähtavalt närviline, "vahel on ta jutt jalustrabav, aga vahel vastab ta umbropsu, kuigi harva. Ükskord ma ütlesin: "Täna on soe ilm," ja vastuseks tulid sõnad: "Võtame üks naps!"
Hämmastunud oli kogu seltskond.
"Noh, Sandie? Üllatas see sind?" küsis Pope.
Mind üllatas see vähem kui teisi, sest olin alati oodanud ebatavalisi sündmusi ja nägin nüüd, et minu elukäsitus on kõige hiilgavamal moel kinnitust leidnud. Seepärast vastasin ma:
"See pole veel kõik, mida võib näha salapärastes lossides!"