I raamat: Augurahvas
2. Pärislugu
2.29: Teine katse
Asake avastas ühel hetkel, et on magama jäänud. Süstikusse ronivad Maia ja Raul käitusid nii, nagu inimesed alati on käitunud, kõndides nii-öelda tavalist lärmi tehes ruumi, kus keegi magab – Asake ajas üles sammude kõma, summutamata häälel peetud vestlus ja sellele stakatos järgnev tungiv tsss-itamine. Selle viimase jaoks oli muidugi hilja.
„Kas portaal sulgus?” küsis Asake. Siis ei pidanud ta vastu ja hõõrus rusikatega silmi.
„Vabandust, oleksime pidanud vaatama, kuidas siin sinuga on,” krimpsutas Maia nägu. „Sulgus jah. Sudeki ja Rosa lahingut sa nägid?”
„Jah. Magama jäin pärast, kui te kõik vahtisite andmeid, mis mulle interpretatsioonita midagi ei ütle,” ei suutnud ta pistmata jätta.
Eks nad said aru küll. „Nad ilmselt leidsid midagi, mis Aukude tekkimisega seotud,” ütles Raul. „Võib-olla tõesti tehase. Nad on tublit tööd teinud. Me peame Reggestoisse minema. Sinood soovib uuesti läbirääkimisi ja seekord on nad valmis mistahes tingimustega. Aga nad piirasid Seghöside, Moinertite ja veel nelja tegelase majad ümber, nii et ähvardus on õhus. Me pakkusime läbirääkimistepaigaks Veumetut.”
„See hüljatud sõjakool, mis isale kuulub?” küsis Asake kulme kibrutades.
Raul noogutas. „Me kõik jääme seekord süstikusse ja muide, sinust ei tea me midagi. Läbirääkimistele lähevad minu ja Maia avatarid. Nüüd on oluline jätta mulje, et kohalikel polnud aimugi, millesse nad end segasid.”
„Arvad tõesti, et keegi seda usub?” küsis Asake skeptiliselt.
Järgnes paus, mida – tüdruk tundis – ta juba tõsiselt vihkama hakkas.
„Asake,” sõnas Maia tema kõrvale istudes pehmelt. „Teie – sina, Argen ja Krints – tegite vea, kui Tobrin Geneha – või mis iganes ta nimi oli – kaasa võtsite. Te võtsite võõrplaneetlastega kohtumisele kaasa vaenlase agendi. Sellest hetkest olite tegelikult kaotanud kogu eelmise elu. Kõik, mis sellele järgnes, oli ainult agoonia. Mis oleks eile õhtul võinud sulle väga halvasti lõppeda. Kui me oleksime kõike algusest peale teadnud, oleksime võinud palju asju teisiti korraldada. Või ütleme otse – ka meie tegime vigu. Teie – sinu ja su lähedaste – seisukohast andestamatuid vigu. Me tulime ja võtsime Hoidjatega ühendust väga väikeste eelteadmistega. Meil polnud aimugi, et Hoidjad on võtnud vastu Impeeriumi agendid ja tänu Sinoodi agendilt saadud infole terava jälgimise all.”
„Tobrin Geneha? Tobrik? Sinoodi agent?”
„Sulle ei ole keegi sellest rääkinud? Jah. Kuule, kas su vanemad... keegi... Keegi ei õpetanud ja hoiatanud, et sellised asjad võivad juhtuda? Et teie järele võidakse luurata? Et igaüks võib osutuda väga pika aja jooksul usaldust võitma saadetud reeturiks?”
„Muidugi on seda igal sammul räägitud,” porises Asake. „Aga muidugi mitte... Hoidja-ametiga seoses.” Nad oli tookord ikka väga kurjad küll... ja rääkisid umbes sama asja. Aga seda polnud mingit mõtet öelda. Nagu ka seda, et ma olen alati teadnud, et meie elu võib päevapealt muutuda... kuigi ma oleksin väga, väga-väga soovinud, et mitte minu süül...
Selle aja peale oli süstik õhku tõusnud ja juhtimises silma peal hoidnud Rauli „uau...” pani ka naised ümbruse vastu huvi tundma.
„Terve Kiriku lennuvägi või?” küsis Maia, kes harjunud märgendeid kiiremini luges.
„Umbes kolm neljandikku, kui nad mingit tehnikat väga hoolega ei peida,” kommenteeris Jana. „Muide, ametlikult liigub põhja poole see veider torm, mis mõne tunni eest Reggestois möllas. Kõik lennud selles sektoris on keelatud.”
„Seega uudistes ei ole midagi?” kummardus Asake ettepoole. „Kas ma võin vaadata?”
Ta vaateväli kattus kanalimärgenditega. Jah, nagu ta veendus, räägiti ametlikus meedias ebatavalisest looduslikust fenomenist ja sellele lisandusid ainult ettevaatlikud vihjed, et kontrollitakse ka muid võimalusi; sama ettevaatlikult seostati toimunut natuke varem Kristallpalees toimunud terroriaktiga. Ja mitte kusagil ei olnud ühtki vihjet temale...
Ta avastas korraga, et süstik maandub; see oli kihutanud väga kiiresti... aga mida sa kosmosesõidukilt ootad?
„Oled sa siin käinud?” küsis Maia.
„Mõned korrad,” vastas Asake ebamääraselt.
Lennumasin maanduski – ka see võttis vaevalt mõne sekundi – ja Maia ja Raul sättisid end suletudsilmil lamama ja tagapool ronis sahtlitest välja kaks nendemoodi robotit. Asake surus huuled kokku ja tiris oma virtuaalivisiiri pähe.
Tüdruk tundis, et on ainult pisut üllatunud, kui neid võttis mingis avaras saalis väravamajas vastu kolmene delegatsioon, kellest üks oli kardinal Zerinse.
Natuke rohkem suutis ta rahu häirida, kui too tegelane alustas tervituseta: „Te ei võtnudki kaasa Asake Seghösi, kes mu auklikuks lasi?”
Maia tiris häbenemata taskust mingi seadme ja porises ainult selgituseks: „See on skanner, mitte relv,” kui selle kirikutegelastele suunas.
„See on tõenäoliselt kloon ja tal oli häälestatud kvantkanal,” teatas Jana peaaegu kohe. „Ja neid on veel. Võimatu öelda, kui palju. Teised on samasugused. Muide, see kloon on oma viisteist-kakskümmend aastat noorem.”
„Me ei näinud vajadust,” sõnas Raul kuivalt. „Ta on ettur mängus. Nagu pole tegelikult milleski süüdi ka need tegelased, kelle maju te piirate. Me kasutasime kontakte, mis olemas olid. Meil ei ole teie planeediga otseselt asja. Loomulikult juhul, kui te ei jää suurema sõja jalgu. Sel juhul – vabandage ebamugavuste pärast.”
„Las mina räägin,” ütles Maia pehmelt, teda varrukast natuke tagasi tõmmates ja ise ettepoole astudes. „Kõigepealt, mida te mõtlesite sellega, et mind mõne tunni eest ründasite?”
Kardinal vaatas maha. „See oli natuke rumal. Üks käsi ei tea, mida teine teeb. Vabandust.” Ta tõstis pilgu. „Aga Sinood kontrollib seda planeeti. Sealhulgas ka välissuhtlust. Välissuhtlus on potentsiaalne tee hingemürgitamisele. Nüüdsest saab see toimuda ainult Kiriku heakskiidul. See tee on kõigile avatud, ent me kaalume motiive – kas see on kooskõlas meie veendumuste levitamisega? Kas inimene on piisavalt tugev? Kas ta on piisavalt pühendunud, et mürki mitte Hännile lasta?”
„Me räägime endiselt teineteisest mööda,” märkis Maia sulni naeratusega. „Sellisel tasemel ei ole meil millestki rääkida. Me räägime heameelega, ent sellega, kes räägib, mitte ei kalla meid üle verbaalse sõnnikuga.”
Zerinse valmistus vastama, kuid imekerge peaviibe ühelt kaaslaselt pani ta peatuma. „Ma olen kardinal Arhelteu,” sõnas too. „Ma võtsin vaevaks pisut teie keelt õppida. Minul on sama raske mõista, kuidas te näite olevat võimetud taipama, et me mõtlemegi nii – pühaduse, lunastuse ja harmoonia paradigmas. Ent mis teha, võõrastega tuleb rääkida seda keelt, mida nad mõistavad.” Ta ohkas. „Olgu siis. Mida te tahate? Või sõnastagem see küsimus selgemalt – mida tuleb teha selleks, et te rohkem oma asjadega tegeleksite ja meid rahule jätaksite?”
„No vaadake, me tulime alguses ainult vaikselt seda planeeti uurima. Me oleks heameelega teid üldse täielikult rahule jätnud, kui oleks selge olnud, et sel maailmal ei ole seost terenduvate ülegalaktiliste konfliktidega. Kuna Inimkonna Föderatsioonil võib kuluda väga palju aega, enne kui meil siin ruumipiirkonnas otsesemad huvid tekivad, oleks ametlikud kontaktid olnud meie vaatenurgas, vabandust, ajaraiskamine. Ärge võtke seda ülbusena; meil – kolmel uurijal väikse laevaga – pole teile õieti midagi pakkuda ja Rahutoojate Impeerium tegutseb ka siinkandis ning kõige vähem on vaja neid provotseerida.
Meid huvitab, kas kolmessid või mõni teine selline võõrrass ei oma siin tugipunkti. Ja sellepärast tunnemegi huvi nulltranspordisüsteemi vastu – sobivates oludes on see võimas relv.
Paraku ei saa me teile anda lubadust, et me vaatame süsteemi üle ja läheme rahulikult minema ja sellega asi piirdub. Me näeme surevat planeeti, mida kägistab pseudoreligioon. Meie arvates on asi kontrolli alt väljunud. Ja siin tuleb mängu see, mida meie nimetame pühaduseks, lunastuseks ja harmooniaks – sa ei ole inimese nime väärt, kui sa näed, et kaasinimestel läheb halvasti, ega proovigi neid aidata. Sest võib-olla on lahendus imelihtne – hävitada orbiidilt kogu Nelinurkaugukiriku infra, eriliselt sihtides nullportaale.
Nii et palun ütle nüüd midagi, mis meie mõtted sellelt lahendusvõimaluselt kõrvale juhiks?”
„Isegi eeldades, et te seda suudate – mis sellest paremaks läheks?” kardinal Arhelteule näis asi nalja tegevat. Teised kaks seisid nagu kivikujud ja ainult kuulasid mittemidagiütleval ilmel. „Ma mõtlen,” jätkas Arhelteu, „kui te seda oma pateetikat vähegi sügavamalt läbi olete mõelnud. Ärme hakkame siin teineteist tapma ühiskonna arengumudelite eri koolkondadega, palun. Märksõnad on siin, et valdav uskumuste süsteem ei saa eksisteerida, läbi põimumata kõigi ühiskonnaelu avaldustega ja nende orgaaniliseks osaks muutumata.”
„Loomulikult,” noogutas Maia, tõsiselt ja endiselt lahkel ilmel. „See oleks äärmine abinõu. Me kaaluksime seda tõsiselt ikkagi ainult siis, kui midagi muud üle ei jää. Ma vabandan, et ma selle dilemma asjatult teravalt esitasin.
Ma kinnitan lisaks, et Föderatsioon ei kiidaks heaks ühtki operatsiooni, mis on suunatud ühiskonna muutmisele vastu selle rõhuva enamiku tahet. Kuigi ausus sunnib mind täpsustama, et seda on siiski tehtud äärmuslikus sõjaolukorras. Aga ma olen valmis esitama andmed, et harva.
Ent samavõrra oleme valmis avaldama tugevat survet, et meiega koos töötanud inimesed seeläbi kannatada ei saaks. Samuti on Föderatsioon alati seisnud ka üksikisiku vabaduse eest. Meie viimases vestluses mainis kardinal Zerinse eelmine kehastus seda kui kiriku jaoks mõeldavat võimalust. Jääte te selle juurde?”
„Põhimõtteliselt loomulikult. Kuid igal juhul ei tähenda see indulgentsi teie juhitud kahesuunaliseks kontrollimatuks liikumiseks. Isegi mitte infovahetuseks. Ent selle üle me võime rääkida.
Mis juhib tagasi teise punkti juurde – me ei pea võimalikuks pühendada võõraid pühade nelinurkaukude tehnoloogiasse – ma kasutan meelega seda sõna, kuigi see kõlab nii solvavalt. Kogu meie religioon põhineb lunastuse jumalikul fenomenil ja me kaitseme seda iga hinna eest. Et see oleks üheselt arusaadav – iga hinna eest. Me võime läbi rääkida ainult selle üle, milliseid tõendeid te soovite, et hajutada teie... vabandust, aga tõesti – naljakaid hirme. Ei, kiriku keldris ei ela kurjad putukad, kes kogu seda asja juhivad. Võime demonstreerida.”
„Siis oleme teinud mõned päris suured sammud teineteisemõistmise suunas,” naeratas Maia. „Me lahkume planeedilt. Ma loodan, et meil ei ole enam vajadust siia tagasi pöörduda. Me esitame omapoolsed ettepanekud Hänni tuleviku osas, kuid me ei avalda nende suhtes mingit survet. Meid huvitab peamiselt see, et neil, kes soovivad lahkuda, oleks see võimalus. Tehniline pool vajab muidugi täpsustamist.
Me esitame ka omad ettepanekud, kuidas me näeksime Aukude testimist, et vastata meid huvitavatele küsimustele. Võimalik, et selleks oleks vaja ametlikku lepingut Nelinurkaugukiriku ja Inimkonna Föderatsiooni vahel, ja see ei lähe kindlasti kiiresti. Ent mõned aastad, isegi aastakümned ei muuda siin loodetavasti midagi. Rõhutan, loodetavasti – kuni praktikas kehtib teie sõna, et tegu pole meile ohtliku sõjalise lahendusega, ei näe me põhjust asjata tüli otsida.”
Kardinal oli seda kuulates kergitanud kulme ja naeratas nüüd. „Sellisel alusel võime kahtlemata edasi minna. Meie teeme Istois nägu, et midagi ei ole juhtunud, teie hoidute rohkem meie asjadesse sekkumast. Siin on ainult üks konks – kuidas on teie ootamatu leplikkus seotud Rahutoojate Impeeriumiga? Me oleme teadlikud, et siin on nende sõjalaevad, mis ei ole lähenenud ainult tänu jumalikule kaitsele, mida te nimetate Vega kindluseks.”
„Me vaatleksime seda heameelega niipidi, et meie oleme siin ja nemad seal,” naeratas Maia laiemalt. „Sa lubasid meie jaoks kõige tähtsamat – et meid aidanud inimesi selle eest kuidagi ei represseerita. Me saadame koju aruande senitoimunust ja soovitame saata siia diplomaatilise laeva tegelastega, kel on õigus Inimkonna Föderatsiooni nimel lepinguid sõlmida. Me jälgime ja uurime veel mõnda aega siinset ruumiosa, kuid lootuses, et meil ei ole vaja rohkem planeedile laskuda.”
Maia kummardas, Raul samuti. Siis nad pöördusid ja kõndisid süstiku suunas minema, enne kui vastaspool midagi öelda jõudis.
*
Asakele tundus, et seekord vaikisid tõepoolest kõik ja hoidsid lausa hinge kinni, kuni süstik kõigepealt atmosfääri ahtri taha jättis ja siis aina suuremat kiirust arendades planeedist eemaldus. Asake ei olnud muidugi kunagi kosmoses viibinud, nii et tema jaoks oli see veel eriliselt põnev. Muidugi – ta oli seda kõike virtuaalis näinud ja tasub korrata, et virtuaalis on kõik enamasti paremini näha kui päriselt. Ent teadmine, et see on päriselt, annab palju juurde...
Raul tõepoolest hingas pahinal välja, kui süstik kusagil dokkis ja raskusjõud korraks ehmatavalt kõikus. Justnimelt „kusagil”, sest niipalju, kui Asake aru sai, liikusid nad läbi ruumi planeedi suhtes sadu kilomeetreid sekundis ja see, mis neid nagu endasse haaras, ilmus tema jaoks eikusagilt.
Jana seisis tema tooli kõrval. „Tere tulemast mu pardale. Tule, ma näitan sulle su kajuti kätte – kus sa saad puhata ja üldse. Mu sisemus võib olla väga segadusseajav, sest siin ei ole kindlaid suhteid, ruumide konfiguratsioon on üsna vaba ja võib vajadusel sujuvalt muutuda. Nii et parem las ma juhendan sind. Ja pole vaja häbeneda mistahes pisiasja pärast minu poole pöörduda – ma olen multitaskingus päris tugev.” Ta pilgutas tüdrukule silma.
Asake sirutas ettevaatlikult käe ja katsus ta varrukat. Siis, kui too tema ees selle peale ainult heatahtlikult muigas, kobas julgemalt ta kätt, siis õlga. „Sa oled... nagu päris?”
Jana raputas pead. „See on ikkagi vaid tehiskeha. See, mida sa enda ees näed, on mu peamine avatar ja see on tehtud igas mõttes väga inimlähedaseks. Ent see on endiselt masin. Sa võid sellega mõne aja pärast nii ära harjuda, et kipud unustama. Ent ma ei ole inimene. Ma olen tehisintellekt. Selle laeva juhtarvuti. Tule nüüd.” Ta võttis Asake käe ja tõmbas ta püsti.
„Kuule, kas te hakkate millalgi nõu pidama? Ma sain aru, et osa sellest seal all oli etendus, ent kui palju? Te ju ei lähe ära? Või... tasub seda sinult üldse küsida? Otsustavad inimesed?”
„Otsustavad inimesed,” noogutas Jana ja juhatas ta ühte ruumi, mis tundus üsna kitsuke. Ta asus näitama, kuidas seal kõik käib, ja rääkis sinna juurde: „Või see ei ole päris nii lihtne. Ma annan muidugi peamiselt vaid nõu, kuid mul on teatud otsustusõigus, kui asi puudutab otseselt laeva julgeolekut. See laev on siiski Föderatsiooni Julgeoleku omand ja on kokku lepitud, et teatud ekstreemsetele juhtudel, kui inimeste päästmise tõenäosus on väga madal, muutub tähtsamaks, et ma tagasi tulen, mitte asjata ei hukku. Kuni selleni välja, et info, mida ma tagasi toon, võib inimesi aidata või vähemalt – kuivõrd me oleme tulnud infot hankima – ei hukkunud nad täiesti asjata. On veel hulk reegleid, mis näiteks peaksid raskendama minu kasutamist massimõrvadeks, aga võib-olla me ei peaks sellesse liigselt süvenema.
Me hakkame ilmselt varsti sööma ja nõu pidama. Sa oled loomulikult kutsutud. Kas ma ootan siin või tulen sind kutsuma, kui laud on kaetud?”
„Kas...” Asake vaatas talle otsa. „Ma ei sega ju sind? Sa valmistad samal ajal süüa ja katad lauda? Ja sul ei ole selleks vaja seda keha?”
„Sul on õigus.”
„Aga kõik, mida sa näed ja mida me räägime, on avalik, eks ole?”
„Ka see pole nii ühene. Ma olen siiski inimesesarnane intellekt. Vähemalt selles mõttes, et ma mõistan, mis võib inimest riivata. Seega ka, millal vait olla. Sa pead arvestama, et ma ei riski enda ja missiooni, veel vähem meeskonnaga, ent kui asi selleni ei lähe, on su saladused minu käes hoitud palju kindlamalt kui parima sõbra käes. Sest kogemata ma midagi välja ei lobise.”
Asake ei saanud teisiti kui puhkes naerma. Selles naerus oli ka kerge hüsteeriline noot. Ühest küljest oli see nii tontlik – ta vestles masinaga –, teiselt poolt aga oli Jana lihtsalt nagu temast pisut vanem nutikas ja heatahtlik tüdruk.
„Aga seda sa ütled mulle, kui palju oli seal teesklust?” küsis ta Janalt, kes jälgis pisut eemal kui ta end pesi; ta ei vajanud seda otseselt, ent tundus, et see värskendab; ja tal ei olnud otseselt midagi teha ja natuke kartis ta, et jääb magama... „Näiteks see, et Maia Rauli tahapoole lükkas?”
„See oli muidugi etendus – Raul: sõjard, Maia: diplomaat. Loodetavasti mitte liiga läbinähtav. Maia muutis tegelikult mitu korda stiili, et tabada õiget nooti. Noh, siin taga on terve tuhandete aastate teooria.”
„Palju ta jutus üldse tõtt oli?”
„Tahad mind kokku jooksutada või? Sellele ei saa niimoodi vastata. Me ei arvesta ju ometi tõsimeeli võimalusega, et nad lasevad meid Aukudega katseid tegema. Või et üldse mingi selline mõistlik leping oleks võimalik. Tähtis oli teie perekonnad pantvangist vabastada. Ja aega võita. Et ära arvata, mis järgmiseks juhtuda võib. Ei oleks ju tasunud minna sinna deklareerima, et teie valmistate järgmist sigadust ette, meie valmistame järgmist sigadust ette, mida me ikka räägime. Mul on kõigest kaks süstikut ja kui meil õnnestuks kolme kohta laskudes kaitsevälja abil maju kaitstes ehk suuremaid ohvreid vältida, siis mida me teise kolmega teeksime?”
„Aga kas Föderatsioon tõepoolest oleks valmis Kirikuga lepingu sõlmima?”
„Muidugi. Kui see paneb nad natukegi viisakamalt käituma.”
„Hm, aga siis... te ei saa meid enam aidata?”
„Miks ei saa? Usu mind, Föderatsioon ei ole eilsed. Sõlmitakse ikka ainult selline leping, mida me häbenema ei pea.”
„Eee, olgu.” Asake ohkas. „Ja siis ta kontrollis, palju Zerinse oma... eelmisest elust teab. Kuidas see üldse võimalik oli? See on kindlasti ainult kardinalidel? Sest...” Ta jäi vait.
„Tõenäoliselt küll. Sealhulgas arvesse võttes naukidele vastupanu osutanud seltskonna, sealhulgas sinu kogemusi, et te pole märganud tagasi tulemas kedagi neist, kelle te varem maha olete löönud. Ma pakuks, et lisaks kardinalidele on sellised osa julgeoleku – Rahvakomissariaadi – kõrgemaid ohvitsere.”
„Kust sa tead, et...” alustas Asake aeglaselt ja hammustas siis huulde. „Kas sa blufid, et mind kontrollida?”
„Ei, Asake, me suhtume sinusse kui potentsiaalsesse Hoidjasse ja see nõuab austust ja usaldust. Selliseid asju me ei tee. Lihtsalt mina vaatan statistikale peale, panen selle kokku kõigi muude andmete ja teadmistega – sealhulgas, kuidas üks 20-aastane tüdruk sellistes situatsioonides eeldatavalt käituks – ja olen rohkem kui üks viiekümnele veendunud, et seal koopas ei olnud sul esimene kord inimese pihta tulistada. On mul õigus?”
„Ooo... oletame.”
„Ma räägin seda sulle sellesama usalduse pärast – et sa hoomaksid, mida Föderatsioon suudab. Antud juhul minu abil, aga sa saad aru küll, mida ma öelda tahan.
Et ennetada su küsimusi – me teame, et selline kvantside teadvuste vahel on võimalik ja see töötab määratult paremini sarnaste teadvuste vahel. Siin taga on jälle terve maailm, mida ei saa sulle kahe sõnaga ära rääkida, ent kuigi me neid ise ehitada ei oska, saame põhimõtteliselt aru, kuidas töötavad sellised kloonide teadvuse sünkroniseerimise kvantlülitused. Me oleme selliste seadmetega kokku puutunud, ent me ei tea, kas keegi oskab neid ehitada või on tegu mingite muistsete reliktidega. Jah, tõenäoliselt elab osa Nelinurkaugukiriku juhtkonnast väga kaua, liikudes sujuvalt kehast kehasse ja neid kogu aeg juurde kasvatades.”
Asake kuivatas end ja mõtles mõne hetke. „Kuule, kuidas on võimalik, et nad ei näe, mida nad teevad? Eriti, kui nad elavad... sajandeid?” Ta vakatas. „On see võimalik, et mõni nendest on kogu nelinurkaugureligiooni looja?”
„Teoreetiliselt.” Jana kehitas õlgu. „Nelinurkaugukirik on nii ebaloomulik nähtus, et selle puhul on võimatud veidrused pigem eelduspärased.”
See ajas Asake turtsuma. „Noh, seda on hea kuulda... Aga kuule. Olgu, mina – kuigi ma ei saa ka sellest aru. Ent mida Maia mõtles, kui tõi selle esimese Zerinse sinna nullportaali käivitamist vaatama? Või te ei kavatsenud teda niikuinii enam kunagi tagasi lasta? Et siis pole tähtsust?”
„Sellele küsimusele peaksin ma vastama teiselt poolt,” noogutas Jana, justkui mõtleks asja üle. „Suur osa Föderatsiooni võimsusest tuleb info õigest juhtimisest. Me justkui jagame seda heldelt, tekitades samas sellest sõltuvuse. Maia võttis kardinal Zerinse kaasa kahel eesmärgil: et temaga läbi rääkida ja – kõige lihtsamalt ja otsesemalt öeldes – talle muljet avaldada portaali käivitamisega – juhul, kui see õnnestub. Arvestades ta sidet kloonidega tõmbas Zerinse meid mõnuga alt ja üldiselt – sina päästsid päeva..”
„Nii et see oli ikkagi suur üllatus, et see tööle ei läinud? Et hägulane ühenduse vahelt lõikas?”
„„Suur” on emotsionaalne ja raskestimääratletav hinnang, aga jah. Me püüame siiamaale ära arvata, mida see üldse tähendada võis. Kõik oli korras, pilootsignaal jooksis läbi, teise värava koordinaadid olid tuvastatavad ja õiged. Ja siis hüppas see ühendus – kuhugi. Ma muide katsetan sellega siiani.”
„Sa... ah jaa – üks või mitu sind on seal all.”
„Üks. Saan hakkama, pole mõtet riskida ja neid võib mujal vaja minna.”
„Need ei olegi, hm, tarbekaup?”
„Neid on kõigest kaksteist ja praktiliselt need ei ole asendatavad. Universaalseid on üksteist; kaheteistkümnes on see, mida sa enda ees näed, ja see ei ole universaalne; selles mõttes, et sel kehal on omadusi, mida ei saa teistele niisama lihtsalt üle kanda.”
„See laev... sa oled ju isetaastuv?”
„Põhimõtteliselt jah, ent laevas ja robotites on keerukaid sõlmi, mille loomine minu vahenditega võtaks aastaid.”
„Olgu... ma ei saa sellest päris hästi aru.”
„No see ei erine palju teie tootmisest. Mingid riided ja lihtsalt tarbeasjad pole üldse mainimisväärne probleem. Üsna hästi on ka selle nanopastaga, millest on suurem osa robotite kehast ja millest me teeme suurema osa vajalikust. Erisõlmi kasvatakse aatomhaaval. Seda on võimalik siin teha, ent kiirus on sõna otseses mõttes miljard korda väiksem kui spetstehastes.”
Ta lasi pea viltu. „Ma vastan heameelega kõigile su küsimustele, aga praegu meid juba oodatakse.”
2.30: Kes on neljas
Raul vaatas Asaket ja Janat tulemas ja surus muige alla. Ma ei olnud parem üldse mitte nii ammu. Ta naeratas tüdrukule, kes natuke äraeksinud ilmel nende „söögisaali” uuris. Nojah, ilma nähtava servata tühjuses hõljuv marmortahvel – pastellvalge, suitsjad kuldsed ja terrakotakarva sooned mustriks –, selle kohal purjenelinurk, mis varjab otsese päikesekiirguse ja muudab selle läbi kanga selliseks tugevaks, kuid mahedaks valguses, ja siis Hänn hiigelsuurelt otse nende kõrval ja Zuu natuke teises kandis taevas. Muidugi ta teab, et see on vaid kujutis, küllap taipab hetkega isegi seda, et heledused-kontrastid inimsilmale kohasemaks korrigeeritud, aga palju ta taipab ja oskab hinnata, et muus osas on kujutis täiesti ehtne?
Nende laud oli vahelduseks viienurkne ja Jana juhtis Asake enda ja Rauli vahele. Raul jättis heameelega Jana hooleks seletamise, et need on mitme maailma traditsioonilised toidud, peamiselt Tuukani köök, aga üht-teist tosinast maailmast, sealhulgas kõigi meeskonnaliikmeta kodumaailmadest... ja süüakse neid nii ja nii...
„Mis me temaga üldse peale hakkame?” küsis ta üle siseside. „Meie üllas katse seda maailma aidata on esialgu ainsa mõõdetava tulemusena tähendanud paarikümnele inimesele kodu ja kogu senise elu kaotust.”
„Ja ka luuramise dimensioonis on meil ette näidata hunnik läbikukkumisi ja konksutehase aastatoodangu jagu küsimärke,” täiendas Tedus. „Kes meist nii hirmsasti kiirustada tahtis?”
„Jäta,” sekkus Maia. „Mida me realiseerunud stsenaariumi tõenäosuseks hindasime? Alla sajandiku. Vaatame asja teistpidi – Hännil on tehnoloogiaid, mida kasutab väga väike kildkond. Mis tähendab üle poole tõenäosust, et me oleksime lähiajal võinud üldse kaotada Hänni Hoidjad. Mitte kui Hoidjad, eks ole, vaid muuhulgas, kui kirik hävitab kogu välissuhtluse. Nüüd on nad vähemalt hoiatatud. Midagi on põhimõtteliselt teisiti selle siinse hägulasega. Võimalik, et ka Impeerium on hoopis targem, kui Sudek välja laseb paista. Raul, ma saan aru, see on emotsionaalne hinnang, ent kuipalju teda usaldada võib?”
„Absoluutselt mitte.” Raul saatis lisaks virtuaalse mühatuse. „Endameelest ma olen seda selgelt öelnud. Ta ei ohverda mind ehk kergekäeliselt, võib-olla on mingi sõprus alles, ja jah, ta eelistab meid näha kasulike liitlastena ja endapoolse salarelvana Impeeriumi sisetülides, kuid sobivas olukorras ta teeb seda, mis eelkõige talle endale ja järgmiseks Utorule kasu toob. Jah, kuidagi tuleb mängu Metpu või Metpukles, reaalselt Rahutoojate neljas suur keskus, aga ma ei tea, kuidas – Rosa, eks ole. Ja ma ei tea, kui palju on tõtt selles, et ta ei tea suuremat Impeeriumi eriteenistuste teiste harude tegutsemisest siin. Meile võib sealtpoolt ka kirves selga lennata. Lisaks ei tohi unustada, et Kirikul on ka mingid omad väliskontaktid, nii et väga võimalik, et neil on sealtkaudu saadud väga selge ettekujutus, kes Zuu-Hänni süsteemis tähtedevaheliste suhetega tegelevad.”
„Ma ei tee etteheiteid, eks ole,” sõnas Tedus pisut piredalt. „Ent me ei saa eirata fakti, et oleme kaelani supis, kuhu meil tegelikult üldse asja ei ole. Me oleme saanud mingi ettekujutuse Impeeriumi tegutsemisest siinkandis, me oleme saanud huvitavat infot hägulaste kohta, ent me ei ole saanud mitte bittigi infot meie põhiülesande kontekstis ja meie sõjalise jõu ähvardus on vist hetkel ainus asi, mis takistab naukidel mõrvamast paarisadat Istoi aadlikku – millega oleks organiseeritud vastupanu ja välissuhtlus Hännil praktiliselt lõppenud.”
„Oota, nüüd sa oled meist sammu ees?” Maia tõstis ka päriselt pilgu taldrikult ja vaatas Tedusele küsivalt otsa.
Too saatis laiali oma skeemid, seosed ja arvutused. „Sellal, kui teie ringi lendasite ja ennast zombide eest ärajooksmisega lõbustasite, analüüsisin ma mitutpidi seda andmekuhja, mille nende serveritest kätte saime. Ühtki sellist tervikdokumenti, selge see, ei ole, ent on tohutu kuhi materjale, mis tegelevad selle ühiskonnaosa leidmisega, keda tuleks eelisjärjekorras lunastusele suunata. On konkreetsed kavad, kuidas nendega tasapisi, täppterrori stiilis tegeleda, ja on plaanid, kuidas seda tegevust vajadusel oluliselt kiirendada. Seal on, ütleme, lihtsalt kultuuri- ja ärieliiti, ent keskendutakse äraarvamisele, kes juhib vastupanu ja kes suhtleb teiste maailmadega.”
Raul tõusis, tänas teisi, vabandas – eriti Asake ees –, et peab kiiresti lahkuma, ja kõndis ruumist välja.
„Mis sul nüüd hakkas?” küsis Maia sides. Ka Tedus saatis küsimärgi.
„Ma lähen kohe alla,” sõnas Raul dokkide suunas kõndides. „Ainult skafandriga. Lasen ühel sondil end lähemale viia, see tuleb tagasi. On ikkagi suur tõenäosus, et jään nähtamatuks. Ma pean võimalikult ruttu Sudekiga rääkima.”
„Millest?”
„Kuulge, lubage, et rikun siin natuke reegleid. Mul tuli üks mõte, aga see on nii jabur, et ma heameelega väldiksin, et te seda mulle järgmised kolm või ka kolmsada aastat meelde tuletate. Kõige halvemal juhul toon teise süstiku üles. Olgu, see võib ise ka tulla... noh, aitan siin asju korraldada.”
„See peab tõeliselt jabur mõte olema.” Tedus lisas suure segaduse emotikoni. „Hm, ma ei ole veel lõplikult kaotanud usku, et sa tead, mida teed. Igal juhul õnn kaasa – kuigi mulle tundub, et sa tegutsed selle usu lõpliku tapmise suunas.”
„Ah jaa, üks asi veel,” jätkas Raul, valmistudes laevast lahkuma. „Kõigi, absoluutselt kõigi jaoks olen ma Jana pardal. Jana, kasuta vabalt mu avatari. Minu suhtes täielik raadiovaikus.”
2.31: Sõprade kasulikkusest
Rosa astus tankist välja ja katsus käega maapinda. Siis ajas ta end uuesti sirgu ja vaatas ringi.
„Kuhu seekord vahetu tunnetus jäi?” küsis Sudek üle side, teatraalse pettumusega hääles.
„Üheksa kraadi – jahe on, sa pervert,” viskas Rosa muiates vastu. „Pealegi olen ma Hännil olnud nii palju paljas, et siiralt kõrini sellest.”
„Paljas pole sa olnud... Või kus mina sel ajal olin?”
„Ähh, sa saad aru küll. Need nende riided... Oijee, kuidas ma naudin lahinguskafandrit!” Ta hüppas kohapeal õhku, tegi salto ja virutas maandudes kiiresti ühe ja siis teise rusikaga vastu maad. „Siinsetes riietes oleks ma millessegi takerdunud. Raudselt. Ja sõrmenukkidelt oleks nahk läinud. Kui mitte mõni luu.”
„Siinne rahvas on neandertaalist siiski natuke edasi jõudnud. Kindad on leiutatud. Ausõna. Eriüksuste omad on täiesti asjakohased.”
„Tänan, et sa jätsid ütlemata, et keegi ei tule siia linnariietes.” Rosa uuris heatujuliselt madalat lohku lameda kingu tipus, kuhu nende tank oli end veel täiendavalt sisse kaevanud, et vähem välja paista. „Miks me siia tulime?”
„Ma ütlesin. Mulle tuleb pakk.”
„Ütlesid. Ütlesid seda ka, et asjaga on seotud su Föderatsiooni sõber Raul. Tänan, et sa hoiatasid, et valvel tuleb olla. Tasu selle eest, et ma ei küsi, kes sanktsioneeris andmevahetuse Föderatsiooniga, palun sulas, mitte rohkem kui keskmise päevapalga suurustes Imbria kupüürides.”
„Kas metpulastele mõjub jahe hõre õhk nagu narkootikum?” Sudek naeris. „Tegelikult ma ei öelnud seda, nii lahe, kui sa mõnikord end unustad ja inimesena käitud.”
„See läheb varsti üle, ära muretse. Ja sa ei taha mulle seda ka öelda, millal sulle see miski tuleb?”
„Ma ei tea, mis tuleb,” ohkas Sudek. „Päriselt. Ja selle täpsuse piires nüüd. Minuti jooksul umbes.”
„Olgu. Ma lähen moondun põõsaks.” Ta lülitas oma lahinguülikonna kamuflaaži sisse ja kadus.
Möödus kümme sekundit, siis porises Rosa: „Mis kurat...” Ähmane virvendus põõsaste vahel andis aimu, et ta viskus pikali. Tegi ta seda sellepärast, et taevas ta pea kohal oli hakanud veidralt virvendama.
See virvendus tihenes tankist umbes kolmekümne sammu ja Rosa peidukohast umbes kümne sammu kaugusel inimkujuks. Raul uuris rahulolematult ümbrust. „Ära ainult lase,” hõikas ta mitte eriti kõvasti. „See olen mina, Raul Vandman. Kui sa ikka siin oled. Kui sa ei ole, on midagi perses...”
„Paigal!” Rosa relva sihikulaseri täpp süttis ta rinnal.
„Ütles põõsas,” vaatas Raul häirimatult sinnapoole. „Ma pole kunagi näinud nii kena figuuriga põõsast.”
„Kohe näha, et samas koolis käinud,” urises Rosa. „Sudek, kas ma võin teda natuke lasta? Kasvõi riivamisi? Nii väga tahaks!”
„Ei. See ajab tal tuju ära ja ta võib hakata end minu peal välja elama ja ma ei ole hetkel kakluskonditsioonis. Too ta ühes tükis siia, palun.”
„Boss on rääkinud. Sinnapoole,” ohkas Rosa lõikava kurbusega.
„Tänan.” Raul uuris tanki. „Ja nüüd, palun, mine kuhugi liivakooke tegema. Sudek, palun ütle talle. Nagu sa aru saad, tulin ma siia niimoodi sellepärast, et meil on vaja rääkida. Kui te muidugi pole salajased sõbrad ja armukesed, kes usaldavad teineteist elus ja surmas?”
„Me oleme sõbrad ja ma usaldan teda päris suurel määral, ent ma kardan, et tuleb juttu asjadest, mida on talle endale parem, et ta ei tea. Rosa, palun jäta meid omavahele. Liivakoogid ei ole kohustuslikud.”
„Miks sa ei või mind näiteks valvesse saata? Kuidagi klassikalisem ja väärikam. Mida sulle luurekoolis õpetati?” Rosa kõndis demonstratiivselt vandudes lohu teise serva suunas.
Raul astus tanki ja vaatas ringi. „Istu,” viipas Sudek korraks silmi avades esimesele toolile esirea otsas, mis end parasjagu niimoodi keeras, et sellel istuja oli näoga tema poole; endale oli ta voodi tekitanud kabiini teise serva. „Saan ma sulle midagi pakkuda? Hoiatan, et see on... armee välitoit ja -jook.”
„Siis pigem mitte, tänan.” Raul istus. „Kuule. Teeme nii, et jätame omavahel kogu tobeda munnimõõtmise vahele. Aita mul välja mõelda, miks on mingil su kuradi Impeeriumi harul vaja Hännile vesi peale tõmmata? Pane tähele, ma isegi ei küsi, kas sa tõesti sellest ei teadnud. Siis sul ei ole vaja valetada.”
Sudek vaikis mõne sekundi. „Ei, ma ikkagi usaldan sind niipalju, et ma ei eelda, et sa blufid. Lihtsalt mainin, et sedamoodi usaldan ma inimesi ainult üks kord. Vaata, ma ütlesin sulle, et neil on siin baas... Miks sa pead raputad?”
„Baas olla siin mõned aastad. Ka mina usaldan sellistest asjades ainult ühe korra. Jutt on pikaajalisemast ja otsesemast sekkumisest.”
Sudek raputas aeglaselt pead. „Mul on... aimdus, et midagi jäetakse rääkimata. Midagi on kogu asjas valesti. See, mida sa väidad, ei üllata mind. Kuigi, järele mõeldes, ma ei oska su küsimusele vastata. Mul ei ole konkreetselt midagi. Peale ähmaste kahtluste. Ütled sa mulle, mida leidsid?”
Raul saatis talle hulga andmeid. „Ma korra andsin need sulle. Nüüd on neid analüüsitud. Sa vajad natuke aega.”
Sudek luges saadetut kümmekond minutit. „Klassika. Niisiis? Sünge lugu, aga kuidas siit järeldub Impeeriumi sekkumine?”
„Sellest, et operatsioonide nimed ei ole tõlge! Täpsemalt, sisuline ja etümoloogiline vorm langevad kokku. Taipad? Mädanenud heeringas, tüdruk hädas, kaks kolmele, lumpenküllastus, absoluutne ringtõend – me kõik oleme samu õpikuid käes hoidnud.”
Sudek ägas. „Demoiselle en détresse, 40-60... Ja kogu muu rida... Mis... mingi... aita mind – 30 aastat vähemalt?”
„Jah.”
„Sa oled minust praegu sammu ees. Mul on täiesti tühi koht. Rahutoojate Impeerium ei lase niisama lihtsalt planeeti torudest alla. Ma ei oska isegi teoreetiliselt välja mõelda, miks see kellelegi kasuks võiks tulla...” Ta vaikis hetke. „Oota. Sa arvad meist nii halvasti?”
„Sa mõtled, et kui probleemi lahendada ei saa, siis likvideerime selle? Arvan küll, aga see oleks liiga lihtne. Ja vahendid liiga keerulised. Kui ma oleks selle koha peal mõtlemise lõpetanud, poleks mul olnud vaja taevast alla kukkuda. See on, muide, igav, tüütu ja ebamugav.”
„See läheb endiselt masohhismina kirja – seda kõike oleks saanud ka privaatkanalil arutada. Või?”
„Ma tahtsingi, et sa seda küsid. Kui lihtne sind on juhtida! Me oleme saatnud sulle praktiliselt kõik andmed. Kunagi sa suutsid mõelda. Palun, mu enda eksistentsi perspektiiv tundub helgem, kui sa näitad, et vähemalt lihtsates asjades sa ei ole veel lubjastunud.”
Sudek vaikis veerand minutit. „Kuule, ma pean sulle pettumuse valmistama, poeesia ja vandenõuteooriad ei ole kunagi olnud mu tugevaim külg... Kellele ma seda räägin...”
Ta ohkas. „Sa kinnitasid mu usku – rõhutan: usku –, et Zuu-Hänn on olnud vähemalt kellegi tõsise huvi objekt rohkem kui põlvkonna. Ent mul pole hämaraimat aimu ka, kes võis sõlmida kokkuleppe, et meie saame nulltehnika, teie saate võimu kogu Hänni üle. Ma... ma ehk hindan end ropult üle, ent... noh, siiski on võimalus, et Utoru tõesti ei tea, milles asi, ja mind saadeti vaatama, et mis üldse toimub. Või siis tõmbas Sinood tolle meie oma lohku ja too... peitis jäljed.” Ta vaikis veel mõned sekundid. „Saan aru...” pomises ta siis. „Kui Impeerium on üle mängitud, siis mis vahenditega?”
„Hakkab tulema!”
Sudek avas korraks silmad ja heitis Rauli poole sapise pilgu. Siis sättis ta end uuesti mugavalt lamama, silmad suletud. „Kas sa saad mu aruande Utorule saata? Ma annan kõik vajalikud koodid. Ent ma ei riski omi kanaleid kasutada. Mitte kedagi.”
„Sellepärast kutsusidki Föderatsiooni kohale? Paljud Utorul veel sinu moodi mõtlevad?”
„Ma teinekord heameelega räägin sellest pikemalt. Praegu on esimesel küsimusele vastus „muuhulgas”, teisele, et „mitte eriti”, aga aruande saab näiteks ka Eldon.”
„Kas ma peaksin midagi teadma Rosa ja Metpu kohta?”
Sudek liigutas kergelt õlga. „Noh, jah... Muidugi on Jaburu ja meie teiste suurte keskuste suhetes klassikalise „keisri ja suurhertsogite” narratiivi jooni. Vaata, ma olen valmis kihla vedama, et Zita ei tegutsenud üksi. Samavõrra olen ma veendunud, et nad on mängus sees. Mingi Zita ja Metpukle kokkulepe... see läheb liiga otsituks. Ent üks asi on suurvõimud, teine inimesed, kelle kaudu tegutsetakse. Kuigi ainult halbades filmides on luure erigrupp täis teiste luurete agente ja kõik nad hakkavad otsustaval hetkel üksteist reetma ja maha lööma.” Ta liigutas uuesti õlga. „Olgu. Mida see praktiliselt muudab? Säästa mind triviaalsustest, et kui kohalikel on ka kõigest Impeeriumi tipptehnika, pole mul selle tankiga mingit võimalust. Isegi mitte nähtamatuks jääda. Või et kõige loogilisem oleks mul nende andmetega koju minna ja lasta Utoru nominaalregendil Imperaatori nina hunnikusse suruda. Hm.” Ta vaikis kümme sekundit. „Muidugi oleks see kõige loogilisem. Mis sina sellest saaksid?”
„Inimarmastust sa isegi mitte ei eelda,” muigas Raul.
„Ausalt – võib-olla sinult, aga mitte Föderatsioonilt.”
„Esiteks tulin ma siia teistele ütlemata, nii et kui sa käitud loogiliselt, saan ma pärast pähe. Teiseks aga ei tulnud ma ainult sellepärast.”
„Räägi.”
„Me, kel on kvantsignatuurid, tajume eri viisidel, kui loetakse neid... kombatakse. Mida sa tajusid siia tulles?”
„Hm... Oli täiesti teistsugune küll. Ma tajusin midagi ligi viis korda lähemal kui tavaliselt, ja see oli kuidagi... intensiivsem. Me rääkisime sellest. Miks sa küsid?”
„Ma sain Vega kindluse juhised, ent ma ei tajunud seda. Järgmiseks skaneeris mind hägulane. Umbes viis astronoomilist ühikut kaksikplaneedist. Intensiivne on ka minu puhul sobiv sõna.”
„Ja?”
„Kust me üldse teame, et siin on Vega tähekindlus?”
„Mis sa tahad öelda, et polegi?” Sudek oli seekord terve minuti vait, enne kui jätkas: „On planeet, mille läheduses tähelaevad hävivad. Esimene mõte on, et Vega kindlus. Tolle andmeformaate teavad kõik. Jah. Mul ei ulatu loogika selle koha pealt kokku, et isegi Impeeriumi parima tehnikaga ei ole lihtne saavutada kõigi lähenevate laevade üledimensioneeritud energialaengutega hävitamist ja hägulast ei ole meie teada veel kellelgi kodustada õnnestunud. Vega kindluse andmeformaati kasutav hägulane aga on halb ulme.”
„Vaata veelkord andmetele peale,” ohkas Raul tüdinult.
„Sa oled seda rohkem teinud, palun, ärme raiskame aega.”
„Saabumisest peale. Kindlusi ja hägulasi on seinast seina, loomulikult. Ma ilmselt tajun Vega kindluse huvi keskmisest hulga teravamalt, ent see, et ma seekord midagi ei tajunud, ei tähenda otseselt midagi. Aga Vega kindlus on suhelnud ainult umbes viimased 30 aastat.”
„Oh perse...”
„Just. Ja... Hännil ei ole suuri loomi, nii et dimensiooniks, et kelle oma, tuleb Zuu vaalade poole pöörduda. Mis juhib järgmise huvitava teema juurde. Zuu mereelukate toitumise kohta on väga täpsed andmed. Viimase viie aasta jooksul on nihkunud kolme muldmetalli ja kaheteistkümne erineva ühendi sisaldus; mitte palju, me räägime tuhandikest. Kogused on tühised ja see ei mõjuta praktiliselt midagi, nii et keegi pole uurinud, miks. See on varem ka kõikunud ja põhjusi võib olla erinevaid. Igaks juhuks mainin, et erinevate veidrate ainete-ühendite leidumist sealses faunas on päris palju uuritud ja see on seletatav inimese tegevusega – inimesed on seal alati elanud, laevad uppuvad, tõusud-mõõnad jahvatavad vrakid peeneks ja see sodi läheb ökosfääri ringlema.” Raul jäi vait.
„Ja?”
„Saadan andmed. Mõnda neist kasutatakse Istois natuke, mõnda kordades rohkem kui mujal Hännil. Toidus, rõivastes, ratastoolides ja igasuguse nännis, mida lahkujatele auku kaasa pannakse.”
Sudek ägas. Ta vaikis andmeid lugedes ja ise üle arvutades oma viis minutit. „Ma valmistusin kõige halvemateks võimalusteks, ent... ma vist ei ole lihtsalt tahtnud nii... koledasti mõelda,” pomises ta siis vaikselt.
„Üks meie ühine tuttav ütles kunagi, et sa tahaksid olla kuri geenius, aga ei kanna kuidagi välja, sest sa oled selleks liiga heatahtlik.”
Sudek ohkas. „Kas su kaaslased teavad sellest?”
„Ei. Aga Jana teab.”
„Tehisintellekt? Ma ei jaga kõiki sellega seotud allusioone. Ent igal juhul tulid sa ka selleks, et anda mulle võimalus. Tänan.”
„Kas sa tahad seda planeeti aidata?”
„Selles osas olen ma rääkinud rangelt tõtt.”
„Vabanda, kui ma räägin liiga elementaarseid asju, kuid ma olen sinust natuke ees. Kui me – sina ja Rosa ja meie, Föderatsiooni rahvas – näiliselt midagi ei tee, ei ründa Sinood loodetavasti mõned lähema tunni või ka päeva jooksul. See aega on kulla hinnaga, et hoiatada ja valmistada Istoi vastupanu ette purgatooriumiks. Sellest võime hiljem rääkida, see on paljus tehniline töö. Ent see ei muuda strateegilises plaanis mitte midagi, kui me ei lahenda põhiküsimust.”
„Hägulane ja nulltehnika.” Sudek pigem imiteeris noogutust. „Jah. Sealjuures hägulane, mis, tundub, pole mitte kunagi muud teinud, kui lähenejaid – nii kosmoselaevu kui pinda mööda tulijaid – hävitanud. Ja mul pole isegi legende, et mõni neist oleks kunagi nullruumiga soperdanud.”
„Täiendaksin – suurem osa sellest, mida hägulased endast üldse kujutavad, ei taha mahtuda neljamõõtmelise aegruumi füüsikasse, ent mässamine kellegi teise nullruumitehnikaga on tõesti midagi uut.”
„Või kas on? Mis siis, kui Zuu hägulane ei olegi mitte midagi muud, kui muistse portaalidesüsteemi rikkis juhtarvuti?”
Nüüd oli Rauli kord natuke vaikida. „See seletaks tegelikult kõik. Isegi võõraste ühenduste vaheltlõikamine võib olla vaid rutiinne ohutusmeede,” porises ta lõpuks. „Me võime selle võtta tööhüpoteesiks. Mis aga ei aita meid edasi. Endiselt on Hännil võimul seltskond, kes jahub lunastusest ja... noh, ebatõenäoline, kuid siiski võimalik, et neist tõesti mitte keegi ei tea, et päriselt nad söödavad kalu. Aga keegi on veel. Impeeriumist, ent ärgem unustagem – paremal juhul Impeeriumist.”
„Mis igal juhul muudab minu olukorra väga keerukaks,” porise Sudek vaikselt.
„Mul on su probleemile lahendus, aga see ei pruugi sulle meeldida,” sõnas Raul ka suhteliselt vaiksel toonil.
Sudek avas nüüd silmad ja mõõtis teda paar sekundit, enne kui need uuesti sulges ja end vanasse asendisse tagasi sättis. „Juba ei meeldi. Räägi.”
„Kas keegi Impeeriumist teab, et sa oled Hännil?”
Sudek mörises vaikselt. „Loodetavasti mitte. Loodetavasti. Jah, me saame vajadusel tagasi lennata, pole vaja küsida. Sa arvad, et mul on targem tegeleda kalasöötmiskoha otsimisega? Tore töö, arvestades, et mul pole õrnematki aimu, mida ma otsin.”
„Päriselt?”
„Jah, päriselt, Raul. Ei ole vaja nii terav olla. Muidugi ma tean üht-teist, aga usu mind, ma ei pääse ligi isegi mitte Impeeriumi kõigile teadmistele, nii et sina tead rohkem. Jah, ma usun, et sa annad andmed; jah, korrakski Zuu kaarti vaadates on selge, kust otsinguid alustada. Ent ikkagi – mingit eritehnikat selleks mul ei ole.”
„Ja siis sa satud sõltuvusse minust.”
Sudek vaikis mitu minutit. Lõpuks ta ohkas. „Sõber... Nagu me just tõdesime, usaldust saab petta ühe korra. Sul on õigus, kõige loogilisem on siit uttu tõmmata. Kui mu tegemised Hännil välja tulevad – eriti seoses sinuga –, on mul väga raske mitte jääda Impeeriumi masinavärgi hammasrataste vahele.
Võimalused leida augutehas ilma sinu ja eriti su tähelaeva intensiivse abita on nullilähedane. Täpsemalt, saab ka minuta; praegu veel on siin ringi möllanud ainult mingi seade, mis näeb küll välja nagu Supikilpkonn, aga seerianumbrit selle külje peal ei ole.
Ma ilmselt pigem segaksin kui aitaksin omi asju korraldada seltskonnal, kelle kaudu siia tulin.
Jah... Ent sitaks nadi tunne on lüüa saada.”
„Suhteliselt...”
„Jäta. Ma ei süüdista sind. Me oleme selles asjas samal poolel. Sul on lihtsalt jämedam kahur ja seljatagune ei ole kari marutõbiseid orangutane. Saame me sidet pidada? Mida ma teen, kui midagi leian?”
„Kasuta seda. Föderatsioon ei ole rohkem kui puhtteaduslikult huvitatud mingist pidusest nulltranspordisüsteemist ja avameelselt öeldes on väga raske takistada selle langemist Impeeriumi kätte nii paarikümne lähiaasta perspektiivis. Praktiline sidepidamine – nagu ikka, samad protokollid ja krüpto. Isegi kui on tuvastatav, mis punktide vahel on side, väidavad meie teadlased, et seda ei ole põhimõtteliselt võimalik lahti kodeerida, ole sa hägulane või kes tahes.”
„Hästi. Mida sa edasi teed?”
„Lahinguülikond suudab ka purilennukiks morfuda. Tüütum osa on ees.”
„Laseksid sa väljas möödaminnes Rosa maha?”
„Hm. Kui vaja, siis muidugi. On asi nii hull? Kui ta ei ole seda millegagi ära teeninud, siis võib-olla annaks midagi mitte nii lõplikku korraldada?”
Sudek turtsatas. „Unusta ära, ma tahtsin ainult teada, mis näo sa selle peale teed.” Ta ajas end istuli. „Õnn kaasa. Kui me rohkem ei kohtu, siis – igal juhul oli persetrebestavalt hea sind näha.”
„Mul sind ka.” Raul tõusis, naeratas, avas ukse ja oligi läinud.
2.32: Tagasihüpe
„Nii?” küsis Rosa natuke pahuralt ja tüdinult, kui Hänn nende all kera kuju hakkas omandama.
„Merre sulps,” osutas endiselt lamav Sudek Zuu poole; ju tal oli virtuaalikujutis silme ees, sest ta osutas silmi avamata täiesti õiges suunas.
„Kas ma pean kõik küsimused välja ütlema? Usus mind, ma jaksan küsida terve tee. Ja praegu olen ma sinust kindlasti paremas vormis, nii et... kuidas jääb?”
Vastuseks pani Sudek käima nende Rauliga peetud vestluse lindistuse. Täpsemalt kokkuvõtliku redaktsiooni, sest näiteks protokollide kokkuleppimise ja muu isiklikum oli sealt välja lõigatud.
Rosa kuulas-vaatas selle sõnalausumata lõpuni ega öelnud järgmise veerandtunni midagi. Siis ta ohkas ja otsis endale joogipaki. „Tead sa tõesti Metpu poliitikast nii palju, et arvad saavat minuga arvestada? Või blufid? Või oled tõesti minusse armunud?”
„Natuke seda kõike,” ühmas Sudek. „Lisaks sellele on mõned Impeeriumis veel inimesed. Vähemalt võimelised teinekord inimese moodi käituma. Mõtlema ka.”
Rosa pööritas silmi. „Kui palju oli selles kõiges tõtt?”
„Sa mõtled, et kui ta poleks kõhelnud ja pakkunud, et viib su kuhugi Föderatsiooni minema, millega ma ei saa riskida?”
Rosa turtstas. „Jäta see poisikese mängimine, see ei sobi sulle. See on mõnikord armas, aga iga asja jaoks on oma aeg ja koht.”
„Siis – suuremas osas. Muidugi tuleb seda kõike kontrollida, ent ma usun, et ei tasu arvestada võimalusega, et Raul teadlikult kägu ajas.”
„Sinu Utoru keel,” turtsatas Rosa uuesti. „Ta ilmselt on su sõber, ent ta ei rääkinud seda kõike sulle ainult sellepärast. Iga infokild siin on aatomipommi võimsusega. Ta oleks võinud... ma ei tea. Ma ei näe, mida Föderatsioon sellest võidab?”
„Sest sa ei näe, kui teistmoodi nad mõtlevad.”
„Inforelv? Näiliselt vaba ja külluslik jagamine. Nad ei juhi mitte info omamise, vaid selle töötlemise ja järelduste tegemise kaudu. Nad aitavad. Meid. Ükskõik, mida me teeme või mida leiame, tasub nendega koostööd teha. Ja seega on nad tegelikult juba loonud esimese neile kasuliku kontakti ka Metpukles. Ja kui me midagi leiame, siis on Hännil sajandeid ja sajandeid miljoneid ja miljoneid inimesi, kes Föderatsiooni tingimusteta jumaldavad. Ja see on meil jalus, ükskõik, kuidas asjad muidu lähevad.”
„Jah, aga vaata samm kaugemale. Föderatsioon laieneb, neelab kõik alla. Varsti, ükskõik kuhu Impeerium jõuab, leiab ta seltskonna, kes ütleb, et jah, te olete toredad, aga kuulge, millist lisaväärtust te Föderatsioonile pakute?”
Rosa vaikis taas oma viis minutit. „Jah, muidugi on mul endiselt kõige targem sinu paadis olla,” sõnas ta lõpuks. „Jah, minule isiklikult ja Metpule tervikuna on kasulik mitteametlik kontakt Föderatsiooni Julgeolekuga. Jah, kui me veel midagi leiame, siis kogu selle infoga on targem kõigepealt koju minna ja meie mõlema valitsused ähvardavad tõsimeeli iseseisvumisega, kui kellelgi peaks pähe tulema meid sõjakohtu alla anda. Ja sigapõnev on ka. Mida me üldse otsima läheme? Ma mõtlen – on sul täpsemat aimu või peame hakkama nullist kogu seda andmekuhja läbi töötama, mille Raul sulle andis?”
„Seda andmekuhja ma, muide, töötan läbi kogu selle aja, mis sinuga lobisemisele ei kulu. Täitsa põnev. Aga lühemalt – seesama neutriinoanomaaliate pilt, mille järgi me augutehast otsisime, näitab midagi Zukoi-Ha sellel küljel, kus teiegi baas on ja kust vesi hägulase perse alt läbi käib – noh, see saarteräga, eriti see lai, kõige kitsamas kohas oma kuuekümnekilomeetrine Zoluka väin samanimelise saare taga. Me maandume saare põhjakaldal. Inimesi seal ei ole, kuid see ala peaks tavalises olukorras hägulase otsesest mõjupiirkonnast välja jääma.”
„Kuule...” Rosa ei lasknud end loomulikult Sudeki sapistest märkustest häirida. „Sa teadsid hägulasest – miks oli vaja mind lollitada? Sa teadsid täpselt, kui kaugele tohib minna ja nii edasi?”
Sudek ohkas demonstratiivselt. „Hägulasi ei ole ju olemas. Impeerium ei taha tunnistada midagi, millest inimene põhimõtteliselt aru ei saa. Ka sina teadsid, mis asi see on. Ma tahtsin näha, kas sa suudad selle sõna välja öelda.”
„Ikkagi...”
„Mõrdlus ei sobi sulle. Ma ei tundnud sind ju. Mul oli eluliselt tähtis teada, mis elukas sa oled.”
„Aga seda tehes jäi sul ütlemata, mis lähenejatega tegelikult juhtub?”
„Ma ei tea. Impeerium tunnistab ja uurib tehnovaime, ksenomorfe, mõtlevaid järvi-mägesid ja mida kõike veel. Aga need ei ole kvantentiteedid. Hägulane tegutseb osaliselt väljaspool meie universumit, nii et ta tehnoloogiad on tõenäoliselt hulga tabamatumad, kui, ütleme sädetehnoloogial põhinevad küllusesarved, mida me kujutame teoreetiliselt ette, aga ehitamisest oleme veel väga kaugel. Hägulast teadaolevasse füüsikasse mahutada on puhas ajaraiskamine.”
„Ent ometi on hägulasi võimalik hävitada?”
„Võimalik, et me peksame ta ainult siit minema.”
„Seega, mitte mingi lahinguskafander ei aita, kui sa hajud kuhugi läbi maailmakoe. On meil mingigi kaitse? Mingi hoiatusaeg?”
„Hägulasel kui sellisel on kindlad piirid. Tavaliselt ongi see hägu – näeb välja natuke nagu udu või pilvelaam. Hägulase mõju, nagu kõik asjad siin maailmas, väheneb võrdeliselt kauguse ruuduga, ja see ei tungi siiski kuigi hästi läbi aine. Muide, materjali tugevusel ei paista tähtsust olema ja kaitseväljad pigem kutsuvad ta kohale. Loomulikult on see kõik suhteline, loomulikult on hägulane võimeline oma tähelepanu fokuseerima ja nii edasi. Aga ikkagi, mida rohkem on ainet meie ja selle vahel, seda parem. Hoiame droone õhus ja kui silmapiir hakkab uduseks tõmbuma, kaevume nii kiiresti kui saame.”
„„Kurg tuleb!” ja konnad sukelduvad. Viimane ei jõudnud,” pomises Rosa. „Aitäh, hakkas kergem.”
2.33: Õpingute jätkamine
Asake vaatas Raulile natuke segaduses järele, kui too korraga püsti hüppas ja ruumist välja tormas. Ta vaatas kergelt kulme kergitades kõigepealt Jana, siis Maia ja lõpuks Teduse poole.
„Ta ei öelnud, kuhu ta läheb,” märkis viimane, kui vaikus kippus pikaks venima.
Maia väärutas korraks huuli. „Ma aiman, kuid ma ei tea kõiki detaile.”
Nad mõlemad vaatasid Jana poole.
„Jah, ma tean, aga ei ütle,” sõnas too ja selgitas Asakele: „Niikaua kui see kellelegi ohtlik ei ole.”
„Ja...” Asake pilgutas silmi. „Mitte et see minu asi oleks, aga seni paistis temal olevat kõige rohkem selle kohta öelda, mis minust üldse saab.”
„Selle kohta on tegelikult mul kõige rohkem öelda,” sõnas Maia. „Mina, Maia Ogeri, sünnilt Hesedda, teen sulle perekonna nimel ettepaneku meie kulul õppida ja võimalust Julgeoleku teenistusse astuda. Teisiti öeldes pakume sulle haridust ja väljaõpet ja pärast seda võid sa valida, kas teenid mõnd aega meie juures või pöördud koju tagasi. Ja viimasel juhul, kas Hoidjana või mitte.
Sa ei pea vastama kohe. Me ei sunni enda heaks töötama kedagi, kes seda ei taha. Me ei saa sulle anda mingeid lubadusi tähtaegade osas. Kõige targem oleks sul lahkuda planeedilt kaupmeeste kontaktide kaudu ja me juhendame, kuidas nende abil jõuda meie inimesteni Föderatsioonis. Jah, see on ohtlik ja võtab palju aega; kuid, võib-olla aasta. Vaata, hädaga võtaksime su muidugi ise ka kaasa, ent kaupmeeste kaudu on teekond arvatavasti hulga kiirem, sest meie siirdume kõigepealt kodust kaugemale, sügavamale nõndanimetatud Ibjo ruumi; ma pärast seletan kaugusi-suundi täpsemalt.
Sa pead mõistma, et meie jaoks oli Hänn kõigest esimene peatus pikal teel. Mitte ühelgi juhul ei saa me siia väga kauaks jääda. Jah, on võimalik plaanida siitkaudu tagasi tulla, kuid me ei saa seda garanteerida. Sa pead mõistma, et me võime ka hukkuda. Laev võib viga saada. Me võime leida midagi, mille eest tuleb kiiresti põgeneda ja nii edasi.”
Maia naeratas. „Mõtle ja siis küsi.”
Nad sõid õige mitu minutit vaikuses.
„Ma tahan isaga rääkida,” ütles Asake lõpuks. „Ja... kas ma üldse saan enam koju? Ma mõtlen üldse? Ükskõik, mida ma otsustan?”
„Hetkel tundub, et sa võid minna oma lähedastega kuhugi kohtuma, ent koju minna ei ole kindlasti tark mõte,” sõnas Maia. „Oma senisesse ellu tagasi sa ei saa. Liiga paljud teavad, et sa olid Kristallpalees toimunu keskmes. Isegi kui on võimalik kokkulepe, et kõik teevad näo, et midagi ei juhtunud, on naukide seisukohast vältimatu sind esimesel võimalusel kõrvaldada. Salamõrv; aga võib-olla nad näevad hirmsasti vaeva ja leiavad ka tõendid teie tegevuse kohta, mis seaduse valguses on terrorism. Muidu sa oleksid liiga ilmne sümbol, et nad pandi paika. Et kusagil on jõud, mida nad kardavad.”
„Mis terrorism?” Asake ütles seda kerge muigega.
„Rahu. Me ei tea midagi konkreetset ja me oleme viimased, kes sinu järel nuhivad. Väljendagem seda nii, et mina näiteks oleksin pidanud enne esimese Zerinse sinu ette toomist endale paremini selgeks tegema, et sa ei ole mingi süütu üliõpilasplika. Et sa oled veendunud, välja õpetatud ja juba teatud kogemustega vabadusvõitleja. Meie jaoks on see pigem pluss.”
Asake mõtles umbes minuti, siis kehitas õlgu. „Kallale oleks meile tuldud igal juhul, seda me teadsime. Konkreetselt minust alustati teie pärast. Aga te tõite mu enda juurde. Nii et tänan. Ei, ma ei ole pahane. Ma olen ammu teadnud, et elu võib ühel hetkel pea peale pöörduda. Ja süüdi on selles kirik. Võib ka öelda, et see, et me ei paindu nende alla. Jah, ma võtan su ettepaneku vastu, Maia Ogeri Hesedda. Detailide üle saab ilmselt veel rääkida? Ja isaga ma tahaksin ikkagi rääkida. Kui võimalik, siis lähedastega hüvasti jätta ka.”
„Saab. Muide, me peaksime selle lõuna lõpetama ja sidekanali üles tõmbama. Ungol ja Argen juba tantsivad teises otsas jalalt jalale.”
„Toit jääb kõik siia, sa võid tasapisi edasi süüa,” sõnas Jana lauda koristama asudes. Asake ees olev lauatükk koos ta taldriku ja osade toiduvaagnatega nihkus natuke vasakule ja alla ja selle peale tekkis natuke sirav läbipaistev kate. Tool muutus natuke suuremaks ja mugavamaks. Maia ja Tedus lükkasid enda toolid taha, ka need muutusid. Jana ja Rauli toolid hajusid, nagu ka suurem osa söögilauast. Söögitoast oli kolme sekundiga saanud nõupidamisruum.
Nende ees süttis raam, millest sai nagu aknast teise ruumi vaadata.
„Asake! Kõik korras?” Ungol kummardus ettepoole, samal ajal Argenile õlale patsutades.
„Korras. Jah. Enam-vähem. Kuidas ema ja Astoniga on?”
„Kindlas kohas,” vastas Ungol. „Tegelikult on kõik. Su kõik vanavanemad on juba uute identiteetidega siit läinud, Mesketi punt varjub siin, neil on see ammu ette valmistatud, Steigel ja Kattau on oma rahvaga hetkel veel lihtsalt peidus ja Matonu, Imdeks ja kogu Saigahutu hõim otsustasid lihtsalt varju tõmbuda; riskida esialgu siiajäämise ja sama identiteediga jätkamisega. Aga nad ei ole otseselt meie ega üldse millegagi seotud ka. Ma üritasin neile selgitada, et see ei pruugi neid aidata, ajad on nii hulluks läinud, kuid... mul on praegu palju muud teha, kui nendega vaidlemisele aega raisata.”
„Tore.” Asake rääkis neile lühidalt, mis kõik temaga vahepeal juhtud oli. Osa sellest nad teadsid, kuid mitte kõike, nii et nad kuulasid vahele segamata.
„Need teised föded on sul seal?” küsis Ungol, kui ta oli lõpetanud.
„Siinsamas. Teevad viisakusest nägu, et tegelevad oma asjadega ega kuula.” Asake nägi oma sisedispleil, et nende „aken” laieneb, nii et ka Maia ja Tedus kaadrisse mahuvad. Mõlemad sõnasid lühikese tervituse.
„Nii et Sudek läks tehast otsima, kuid ei saanud hakkama, sest teda rünnati tema enda klassi, võimalik et Impeeriumi enda relvadega?” küsis Ungol.
„Põhimõtteliselt jah,” sõnas Tedus. „Ent mind teeb murelikuks, et ma ei suuda neid rakette kokku viia tuntud Impeeriumi tehnikaga. Aga see ei pruugi midagi tähendada. Need on põhimõtteliselt väga head relvad.”
„Ja mida ta praegu teeb?”
„Niipalju, kui me näeme, liigub ta endiselt Soolasarve piirkonnas, kuid väga ettevaatlikult.”
„Mis temast üldse saab? Siia pole tal enam tegelikult kuhugi tagasi tulla.”
„Seda pead sa ta enda käest küsima, kui ta ühendust võtab.” Tedus muigas. „Me ei ole päris sama organisatsioon.”
Ungol noogutas. „Muidugi. Ta on praeguseks võimeline ka iseseisvalt tegutsema. Ma mõtlen liigset tähelepanu äratamata. Ma sõnastasin küsimuse halvasti – me ei suuda välja mõelda, mis üldse tema kavatsused ja võimalused võiksid olla Impeeriumi poolelt vaadatuna?”
„Ei tea.” Tedus kehitas õlgu. „Raul proovib temaga rääkida. Võib-olla saame mingit selgust, võib-olla mitte. Impeeriumi poole pealt on ta mitmetimõistetavas positsioonis. Vaadake, ka Föderatsioonis võib ette tulla, et eri institutsioonid, perekonnad või harud üksteisele jalgu jäävad ja risti vastu tegutsevad, ent me üldiselt tuleme siis kokku ja räägime. Impeeriumis võib see mõnele asjaosalisele ka pagenduse ja isegi surmaotsusega lõppeda. Dimensioone on vähemalt kaks, esiteks Jaburu enda eri ametkonnad ja teiseks keskuse ja suurte tööstusplaneetide vastuolud. Siis veel poliitilised, kaubandus- ja tegelikult ka teadushuvid, kuigi need pole praktikas eriti olulised.
Väga lihtsustatult on Sudeki selja taga Utoru valitsus – või vähemalt mingi osa sellest – ja vastas suurem osa keskseid eriteenistusi. Utoru huvi on loomulikult saada rohkem võimu ja otsustusõigust ja selleks vajavad nad keskusest sõltumatut infot.
Teabeamet, kelle agent ta ametlikult on, on teoreetiliselt üldse politsei alla kuuluv ja idee järgi suhteliselt teaduslik organ, mis pisut kummalisel kombel toetab teinekord demokraatiat selles mõttes, et tahaks enam kaasata jõude väljaspool Jaburut. Ka seda annab loomulikult vaadelda katsetena oma võimu suurendada, tegeledes asjadega, mis üldse nende asi ei peaks olema, ent see selleks.
Nii et võimalusi on palju, alates sellest, et ta lepib sellega, mida ta siin teada on saanud, ja läheb koju, lõpetades sellega, et ta mängib kõik teised kuidagi üksteise vastu välja ja korraldab siin megasegaduse. Mis ideaaljuhul tuleb kasuks nii teile kui talle, sest peaks olema intuitiivselt mõistetav, et ei tema ega Utoru ega laiemalt teiste Impeeriumi jõukeskuste – ja järele mõeldes isegi Impeeriumi enda! – pikemaajaliste huvidega ei lähe kokku Nelinurkaugukiriku tegevus ja sellest tulenevad tagajärjed Hännil.”
„Mis tähendab seda, et, hm, Istoi eliidil oleks tegelikult võimalik ja mõttekas Impeeriumiga mingi kokkulepe saavutada?”
Tedus noogutas. „Tegelikult küll.”
„Ja seda räägite teie meile?” pahvatas Argen.
„Föderatsioon seisab kõige laiemalt ikkagi inimkonna heaolu eest,” sõnas Maie. „Inimkonna Föderatsioon ei laiene iga hinna eest. Impeeriumi suhtes on meie poliitika püüda hoiduda otsestest konfliktidest ja teha koostööd, kus võimalik. Nemad on siin. Meie oleme läbisõidul. Teie olete Hoidjad, Föderatsiooni kontakt ja sillapea Kuulil ja Lihvijal. Hoidjatel on väga suured volitused oma maailma tuleviku nimel töötamiseks. Ungol teab seda kõike, kuid ilmselt ei ole jõudnud sulle seletada.”
„Kas Sudek... helistas teid kuidagi välja?”
Maia turtsatas.
„See näib nii, kuid ta ei saanud sellega arvestada,” vastas Tedus. „Mis juhib meid põhilise juurde – nii Föderatsioon kui Impeerium haistavad mingit suuremat konflikti mingi välise jõuga.”
„Sa tahad öelda, et ainult tänu sellele võis Sudek lugeda nullist suuremaks tõenäosust, et Föderatsioon kohale tuleb?”
„Lihtsustatult, jah. Nii et esiteks teie mured, kõik praktilised asjad, ja siis oleks meil hea meel, kui te aitaksite välja mõelda, mida ja kas üldse me saame siin teha meie põhiülesande kontekstis.”
2.34: Soe meri
Kui Asake palju hiljem neile päevadele tagasi mõtles, siis nii-öelda õpetussõnadena lapselastele oli sealt kõrva taha panna, et üle teatud piiri inimene lihtsalt ei suuda adekvaatselt reageerida. Täpsemalt, sa toimid edasi ja seda isegi täiesti loogiliselt ja kainelt – kui sul muidugi on vastav ettevalmistus, ehk sa oled terve elu harjutanud tasakaalu ja külma pead –, kuid sa ei ole võimeline hoomama toimunu tegelikku tähendust.
Nii ta siis tundis lisaks otsesele ja helgele kohtumisrõõmule veel ka mingit kerglast puhkuse- või peoootust, kui Maie kõrval mööda kruusateed mägedest alla mere äärde laskus ja nägi vanemaid ja vendi välikohviku terrassil söömas ja teda ootamas.
Ta peaaegu ei tundnud neid ära. Neil kõigil olid näonaha all võrgud, mida sai erineval viisil pingestada ja niimoodi end piisavalt muuta selleks, et ükski automaatne näotuvastus neid üles ei leiaks.
„Noh, tulitegi,” kummardas ja naeratas Ungol Maiale, sellal kui Asake oma ema ja vendi kallistas. „Jõudsite ilusti kohale, nagu näha.”
„Kuidas oli?” küsis Argen Asakelt põnevusega.
Tüdruk naeratas. „Hirmus oli. Ja midagi ei näinud. Otse, ma mõtlen. Lihtsalt sisin ja vibratsioon ja noh... muidugi teadmine, et sind kaitseb ainult mingi väli. Pärast oli laskumine pehmem kui langevarjuhüpe.” Ta vaatas ringi. „Mis paik see õieti on?”
Kahel pool kerkisid pruunikas-kollakad kaljud otse merest, nende vahel oli valge liivarannaga lahesopp, mida ääristas ka suurem tutt rohelust. Merekallas oli suhteliselt tihedalt, nii paarikümnemeetriste vahedega ehitisi täis, neid jätkus ka kaugemale sisemaale, igas suunas mööda mäenõlvu üles. Kaljudki ei olnud täiesti elutud, siin-seal kasvas rohekashalle põõsaid ja ronitaimi, mõned kaetud väga ereda- ja erksavärvilise õitevaibaga. Oli ka linde ja kaugemal oli näha kitsi. Merel oli jahte ja laevu ja rannal vedeles niisama siin-seal inimesi, mõned seltskonnad mängisid kaugemal palli.
„See restoran kuulub tegelikult meile, nii et see on raha ühest taskust teise tõstmine, et me külaliskorterite eest renti maksame,” sõnas Ungol. „Me vanamooriga ei tunne teineteist, muide, alles siin hakkame kurameerima. Argen läheb vähemalt aastaks Mengele ja Aston Matonu juurde Netrusse, õpib seal nende lapsena. Sina? Oled otsustanud?”
„Räägime pärast,” porises Asake. Miski polnud lihtne ja hea... ent veider puhkusemeeleolu ei tahtnud kaduda... „On siin üldse ohutu? Et me niimoodi hunnikusse koguneme?” Ta vaatas veelkord ringi.
„Siin ei toimu praegu üldse mingit jälgimist,” sõnas Ungol. „Tänu meie sõpradele. Ja kirik võib arvata, et see on nende töö, aga tõestada ei saa. Rondeni firma kontor ja nende elamine puistati läbi, aga rohkem ei ole midagi toimunud. Mis ei meeldi mulle. Liiga vaikne.” Ta pöördus Maia poole. „Tänan, et sa Asake siia tõid. Ent sa ei tulnud kindlasti ainult selleks?”
„Ei,” raputas too pead. „Ma lähen Netrukalhagganisse. Kas sul on seal mõni kasutamata koht? Ma kasutaks seda. Ma võtaks heameelega Asake kaasa – kaks naist koos äratavad vähem tähelepanu kui üks; me teeme end koledaks. Ma tahan seal natuke ringi vaadata. Asaket ma tõeliselt ohtlikesse olukordadesse ei segaks, ent temast on mul kindlasti kasu.”
„Mida sa sealt otsid? Kui küsida tohib?”
„Muidugi tohib. Ma ehk hoian palju teie aega kokku, kui vaatame koos sealsete inimestega uue tehnika kasutamise koos üle, ja vast oskan mõnes muus asjas ka praktilist nõu anda – et kuidas mujal on asjad korraldatud. Ent see oleks ettekääne.
Jana tuleb väga lähedale, vajadusel atmosfääri, ja mul on kaasas mõned tajurid, mille abil proovime detekteerida paari neist tehnoloogiatest, millest me varem ei teadnud. Teadvuste kvantsidestamine nõuab väga spetsiifilisi arvuteid, näiteks. Impeerium kasutab oma tehnika juhtimiseks meie omale väga sarnast krüpteeritud hajussidet, mille väljapeilimine on paras kunsttükk. Ja nii edasi. Ma ei kavatse kellegagi kohtuda ega kuhugi sisse murda. Ainult võimalikult tähelepandamatult siia-sinna seadmeid poetada.”
„Hästi. Mul läheb pisut aega koha ettevalmistamiseks.”
„Meil olekski targem alles homme liikuma hakata,” noogutas Maia. „Seni teeme nägu, et oleme suvalised puhkajad.”
2.35: Veel soojem meri
„Elu on kuidagi ebaõiglane,” kaebles Sudek. „Siin on soe ja sa oled endiselt kaetud.”
Nad seisid paarisaja meetri kõrgusel mäenõlval, mis suhteliselt järsult laskus alla mereni. Oli kuum ja niiske ja nad seisid põlvekõrguses rohus, mille läbipõimunud juurte ja kõrte-varte-liblede vaip kinnitus muidu siledale kaljule tolle väikse lagendiku servades pehmemasse pinda tunginud juurte abil.
„Sa ka muust ei mõtle,” irvitas Rosa ja lasi oma lahinguülikonnal end korraks seljale kokku korjata, kus need kaks suurt tiiba moodustasid. Mõne sekundi pärast voolasid nanod tagasi ja Rosa näitas Sudekile keelt.
„Ma lindistasin!” kuulutas Sudek õnnelikult.
„See tähendab sulle ainult lindistuste võltsimise ja seksuaalse ahistamise süüdistusi.”
„Nagu öeldud, maailm on ebaõiglane,” ohkas Sudek löödult. „Aga ma olen rahul, mul oli mu hetk. Koopasse?”
„Kohe...” Rosa vaatas ringi. Mere teist kallast ei olnud näha, paks õhk muutus põhja pool kiiresti hägusemaks ja naine piidles seda kasvava rahutusega. „Võib see olla...?”
Sudek tõstis mingi aparaadi ja võttis ka nende tanki ja droonidega ühendust. „Loodetavasti mitte,” sõnas ta hetke pärast. „Lihtsalt õhuliikumine. Hommik, kõik soojeneb. Ja meri hakkab voolama.”
„Jah... Veider paik. See on väin ja ometi hakkab siin vesi voolama. Päev on kolm tundi; kui vaatad pikemaid varje, näed, kuidas need liiguvad. Ja siin on mäed. Jah, ma tean, nii kaugel põhjas pole loodeerosiooni. Ikkagi veider paik. Raske. Õhk nii tihe, et tekib tahtmine joostes ujumisliigutusi teha. Seisad kaks minutit paigal, on miski elukas sulle munad varvaste vahele munenud ja seemned kraevahel hakkavad idanema.”
„Siin ei ole inimesele nimetamisväärselt ohtlikke eluvorme. Kui sa muidugi ise ei lähe putukapesa torkima ja nii edasi.” Sudek pöördus ja suundus prao poole natuke etteulatuvate kaljurahnude all.
*
Nad nägid koos droonidega terve ööpäeva, kuus tundi vaeva, et kaevata end koopa alt läbi järgmise õõnsuse, pika vertikaalse šahtini. Nad laskusid skafandrimootoritega mööda seda mõnisada meetrit alla ja seisid lõpuks umbes kolmekümnemeetrise tunneli põrandal kivihunniku otsas.
„Siin all on midagi,” ütles Rosa, kui nad selle vähemalt viieteistmeetrise kuhja otsast maha olid roninud. „Ma... oletan, et need, kes selle vertikaalšahti rajasid. See on teistsugune.”
Sudek silmitses umbes minuti vaheldumisi kujutisi ja hunnikut ja ohkas siis. „Ma kardan, et sul on õigus.”
Nad nägid järgmise tund aega vaeva kuhja lahtikiskumisega. Välja hakkas tulema erinevaid masinaosi ja mingist ülitugevast metallist trossi. Seda viimast sai lõigata ainult nende plasmarelvadega, nende kasutamine aga kippus süütama kõike ümberringi. Miski seal küll eriti ei põlenud, ent visises, auras, suitses ja teinekord plahvatas vaiksete praksatustega, nii et nad üritasid trossikeerud pigem kõrvale lükata, kui vähegi said.
Siis jõudsid nad esimeste jäänusteni. Palju seal järele ei olnud, mingid elukad olid ära söönud peaaegu kõik orgaanilise, ent nad said kätte mingisugusesse kaitserüüsse või skafandrisse pakitud eksoskeleti tükke.
„Oh perse,” ütles Sudek neid silmitsedes.
„Suured sitasitikad?” pigem tõdes kui küsis Rosa.
Nad kaevasid edasi ja leidsid vähemalt tosina olevuse jäänused. Suured sitasitikad või sessid olid umbes meetrise kerega, mille küljes kuus jäset, alumised neist omakorda vähemalt meetrised ja mitme lüliga.
„Ma kujutasin neid ette väiksemana,” pomises Rosa.
„Nad tegelikult ongi,” märkis Sudek. „Inimesest pikemad, kui end sirgu ajavad, ent hulga hapramad ja kõhnemad, peenikeste jäsemetega. Pool sellest, mida sa siin näed, on ilmselt nende lahinguskafander.”
„Kui vanad need on?” küsis Rosa, kui nad kõik jäänused enam-vähem üksteise kõrvale, šahtialusest hunnikust kaugemale tühjale põrandale olid sättinud.
„See šaht on rajatud umbes kolmsada aastat tagasi,” viipas Sudek peaga üles. „See muidugi ei tähenda, et nad ei proovinud seda palju hiljem edasi kaevata. Nende vanust ei ole millegi järgi määrata. Ma ei tea neist midagi.”
„Keegi ei tea. Parandad-täiendad – nad proovisid maapinnani jõuda, aga ei saanud hakkama ja sadasid koos kõigega alla?”
Sudek noogutas. „Näib jah. Läheme edasi, pooluse suunas,” ta viipas käega.
„Tank?” küsis Rosa.
Sudek kõhkles hetke. „Saab nüüd kaevamisega ise hakkama. Droonidest jääb enamik siia... Aga sa ju ka ei kannata oodata?”
Rosa turtsatas, heitis veel ühe pilgu kurbadele jäänustele ja hakkas astuma.
Juba kaugelt oli näha, et suur tunnel laskub madala nurga all vette. Sadu meetreid enne seda sattusid nad uutele sesside jäänustele. Osa neist olid väliselt täiesti terved ja kui Rosa üht liigutada proovis, kaalus see umbes sama palju kui inimene. Kõik, mis olid kusagilt katki, olid vähemalt poole kergemad – tühjaks söödud. Mõnedel oli vaid üks auk peas ja relvad käes – liigagi ilmne oli, et nad on end ise maha lasknud.
Neid oli olnud vähemalt viiskümmend. Käigus oli ka mingeid aparaate-masinaid, mõned neist jalgadega, mõned roomikutega. Oli ka pool tosinat turske sessi moodi robotit, terved, ent liikumatud.
„Nad on tulnud siit veest,” vaatas Rosa veepiiri lähedal ringi. „Põgenenud. Ja siia lõksu jäänud.”
Ta tõstis järsult pea. Sudek nägi sama – nende sensorid tabasid kusagil kaugemal eespool käigus süttinud valgust.
Valgus kadus kümnekonna sekundiga.
„Mis see oli?” küsis Rosa.
„Ei tea.” Sudek kehitas õlgu. „Või tõeline küsimus on, ega see pole see, mille eest sessid põgenesid?” Ta kahlas vette. „Aga ega me muidu teada ei saa, kui läheme vaatame.”
Rosa häälitses ebamääraselt ja järgnes talle.
Vee all oli raskem liikuda, kuid see-eest ei olnud enam tunda Zuu 2,5 g-st gravitatsiooni. Vesi oli selge ja seega nad lisaks muudele tajuritele ka nägid endiselt päris hästi ümbrust.
Käik laskus nii aeglaselt, et läks üle poole kilomeetri, enne kui see laeni vett täis sai. Aeg-ajalt, ebaühtlaste vahedega väreles kusagil nende ees see salapärane valgus. Käik oli üldiselt tühi, kuid siin-seal vedeles ikkagi sesside jäänuseid ja mingit ilmselt tehislikku kola.
„Nende varustus?” viipas Rosa ühele suuremale, mis nägi välja nagu traktor, sessi jäänused veel juhtseadmete taga. See seisis esimesel ristikujulisel hargnemisel.
„Tõenäoliselt. Aga seda ei saa ju kuidagi kindlalt teada. Minuarust on see relv. Ja suunatud sinna vasakule.”
Nad läksid edasi ja jõudsid kalaluudeni. Neid oli kah palju, ikka kümneid, ja need kalad olid olnud kuni kümnemeetrised. Rosa peatus korraga järsult. „Kuule, sa nägid ka. Läheme vaatame.”
Sudek ohkas demonstratiivselt, ent järgnes Rosale, kui see pöördus ja tagasi kõndis. Rosa pöördus ristil paremale ja neil ei olnud vaja kaugele minna. „Luud,” märkis Rosa ilmselget. „Minuarust kohalike haide omad. Tead küll.” Ta saatis Sudekile kirjelduse ja võrdluse.
„Aga sa märkasid midagi veel,” küsis viimane, kui nad jõudsid tagasi ristini ja jätkasid teed.
„Noh, ma tundsin veevoolu. Seal, kust tuleme, ja paremal olid ristil väikesed mudavallid. Too – meie minekusuunas siis vasak – ja käik meie ees on kusagilt kaugemalt lahti.”
„Hästi, sessid põgenesid haide eest? Aga kust nad tulid?”
„Ma arvan, et ma juba tean. Selle suure õõnsuseni on kõigest paar kilomeetrit. Vean kihla, et ka valgusallikas on seal.”
Sudek ei öelnud selle peale midagi, ainult mühatas.
Nende teele jäi veel üks käigurist ja nüüd oli neil palju kergem käia.
„Veevool tugevneb,” märkis Sudek. „Kõik on tore, aga mul tekkis tunne, et see ei aita meid tagasi.”
„Hm, jah...” Rosa arvutas mõttes. „Mingi pump. Looded ei saa seda tekitada. Ei ole üldse kutsuv, kui tohib märkida.”
Järgmine teerist oli senistest käikudest pisut avaram, oma viiekümnemeetrine koobas ja sel oli – ees parema – ka viies haru, mis üsna järsult laskudes kuhugi allapoole pöördus. Too valgus tuli sealt ja oli juba ka palja silmaga nähtav. Looklev käik suubus õige varsti suurde, oma poolekilomeetrisse õõnsusse, mida radaripilt oli neile näidanud ja mida nad tegelikult ju tulidki üle vaatama. Nende laternad ei suutnud vee all kogu koobast valgustada, ent teistes kiirgusvahemikes ja ringilendavate – täpsemalt ujuvate – droonide abil tekkis neil koopast üsna hea ettekujutus.
„Pump on kusagil seal platvormi all,” viipas Sudek. „Need avad seal...” Ta jäi vait.
„Ehk koobas oleks kuiv, kui käigud purunenud ei oleks. Mida?”
„Seda minagi,” porises Sudek. „Üks droon on läinud.”
„Eemaldub... Enesehävitus?”
„Jah.”
Kaugemal ühes käigus sähvatas valgus. Sudek tõstis aparaadi ja hakkas hetke pärast naerma.
„Hai sõi selle ära. Järgmisi enam õhku ei lase, piisab ilmselt vibrast, et see loll loom masina uuesti välja oksendaks.”
„Pikali!” röögatas Rosa.
Sudek nägi silmanurgas, et naine kasutas kiiremini mahasaamiseks lühikest reaktiivimpulssi skafandrimootoritest. Ta ei taibanud, milles asi, kuid tegi automaatselt sama. Siis tundis ta, kuidas teda maast üles rebitakse. Nüüd nägi ta sisedispleil teda rünnanud pikka silinderjat kogu ja laternate valguses korraks suurt hulka suuri hambaid.
Ent elukas oli ta küll põhjast lahti rebinud, kuid ta enda hoog viis teda natuke edasi. Sudek proovis end stabiliseerida ja haaras relva. Arvutimudelid näitasid, et elukas painutas end, pidurdas uskumatult kiiresti ja hakkas tagasi tulema.
Läbi vee puuris end sinakas välk ja eluka küljel, kuhu see tabas, süttis oranžikas tulepilv. Elukas tuli inertsist edasi ja viskles surmakrampides, kuid Sudekit tabas ainult üks sabahoop.
Veel kaks korda läbistas vett välgunool; Sudek ei saanud päris täpselt aru, kuspool. Siis veel kolm... neli... viis korda.
„Minu juurde!” käsutas Rosa. „Droonid kokku ja meie ümber kaitsesse, ise puurime end põrandasse kinni!”
Sudek vandus ja kiirendas kaaslase suunas. Ta ei orienteerunud endiselt suuremat, kuid juba selle põhjal, mida ta enda ümber keerlevatest märgenditest vilksamisi tabas, oli tal asi selge – pärast esimese tapmist ärkasid kõik teised elukad ja tormasid kohale. Vees oli verd ja nüüd need ründasid valimatult kõike, mis natukegi saagi moodi välja nägi.
Keegi tõukas teda, keegi tiris... ja siis maandus ta matsatusega vastu põrandat ja otse tema kohal säratas välk ja miski kukkus talle otsa, nii et lõi hinge kinni, ja miski tiris teda... – ja kõike seda Rosa vandumise saatel.
Nüüd jäi kõik märkimisväärselt paigale, ainult et ta ei näinud suuremat. Radar näitas suuri elukaid pea kohal siia sinna sööstlemas ja kui mõni nende lähedale tuli, läks pilt halvemaks, mingit punakat ollust – ilmselt verd – tekkis vette juurde... Tal kulus natuke aega, et taibata, et Rosa on nende peal võrkkatte moodustanud droonid nugadeks ja ogadeks moondanud ja neid rünnata proovivad elukad saavad seda tehes hulga paarikümne sentimeetri sügavusi lõikehaavu.
„Huvitav, kaua nad viitsivad?” küsis ta, kui see möll oli kestnud juba mitu minutit.
„Neid tuleb käikude kaudu juurde,” teatas Rosa mornilt. „Osa droone tuleks eemale saata. Vaatlema, muidu me ei näe midagi. Saatsin kaks, roomates. Panin kaevamise seisma ja kutsusin teised ka appi. Me saame ise ka mööda põrandat roomata, droonid siilina pea kohal, aga kas edasi või tagasi?”
„Kui tugev on veevool neis avades seal platvormi all?” küsis Sudek. „Seal oleme elukate eest kaitstud ja ma tahan teada, mis seal on.”
„Too platvorm on mingi portaal? Otsenähtavust ei ole, aga valgus tuli selle pealt.”
„Ringikujulised need on. Kuigi ringikujulisi asju on teisigi, enne kui sa mulle meelde tuletad – ma tean. Sessid tulid kusagilt. Aga ootame täienduse ära.”
Pilt nende ekraanidel selgines, kui kaks eri suundades laiali roomanud droonid puhtamasse vette jõudsid.
Keskel, ringja platvormi kohal süttis hele, värelev sinakas valgus.
„Oh siiruviiruline, ongi nii,” pomises Sudek.
Valgus paisus.
„See surub vett laiali,” ütles Rosa. „Hetkel kümme... kaksteist... viisteist meetrit.”
Nad jälgisid, kuidas ruumi keskele tekkis mahedas valguses värelev poolkerakujuline mull.
Ja siis vajus see järsult kokku ja kuidagi sinna sisse tekitatud õhk lagunes kiiskavaks mullipilveks.
Üle platvormi sööstsid haid.
„Oh kõiksus,” ägas Rosa. „Kõik ongi lihtsalt nii...” Ta keris salvestuse pisut tagasi ja nüüd nägi ka Sudek selgelt ühe eluka lõugade vahel inimkogu.
„Sinakas valgus, värelev heledus... ja siis pimedus ja rõhulöök,” pomises Sudek. „Vähemalt on see kiire ja enamik ei taipa, mis toimub.” Ta hääl värises pisut. „Tavaline religioon.”
Nad jäid paigale, kumbki ei öelnud sõnagi. Haid näisid tüdinevat ja pidev veevool puhastas ajapikku vee nende ümber.
Nad vaatasid ära veel õige mitu värelevat valgusmulli ja siis Sudek ohkas. „Droonid on kohal. Läheme siit minema. Meil ei ole siin enam midagi teha. Me ei saa siin midagi uurida, kui see koobas on täis neid agressiivseid elukaid ja ega mul polegi hetkel erilist aimu, mida me siin vaatama, proovima või katsetama peaksime.”
Tagasitee võttis palju kauem, sest rohkem kui pool teed tuli neil robotite kaitse all roomata. Kuidagi olid nad haidele silma jäänud, need järgnesid neile ja kippusid ründama iga kord, kui nad end püsti ajasid. Nad loobusid alles selle koha juures, kus koobas oli tihedalt nende eellaste luid täis.