I
Väljas aga, poe ja maja vahel, lebas keeglisaali akende valgus suurte helendavate nelinurkadena hämaral lumel. Jürgen jälgis, kuidas raske kuul mööda rada kihutas ja enne sihtmärgini jõudmist akna serva taha kadus; kehitas siis õlgu ja sammus poe suunas. Tema ajal oli siin suur vundamendiauk, kuhu kuulu järgi pidi tulema tornmaja. Talvel käisid kõik ümbruse lapsed poe ees kelgutamas.
Kunagi väga ammu oli ta samas majas elanud.
Ta sirutas mõnuga kasti tassimisest veidi kangeks jäänud käsivarsi ja ta vaimusilma ette kerkis kõhn, vaikse hääle ja terava pilguga mees kuuendalt korruselt, kes selle vastu oli võtnud, köited välja tõstnud, üle kontrollinud ja lauanurgale raha lugenud. Need läksid igatahes õigesse kohta.
Jürgen sammus läbi hõreda kasetuka varjude ning pööras poe ja keeglisaali vahelt läbi viivale laiale kõnniteele. Siin oli rohkem rahvast, inimesed astusid tõtlkult, kraed üles tõstetud ja kandekotid käes. Tänavalaternate valgus hajutas talvise hämaruse; külm oli ikkagi. Kui keegi möödakäijast välja hingas, jäi hingeõhu pilveke mõneks hetkeks ta selja taha rippuma.
Vene ajal oli enne poe avamist kogunenud saba mõned korrad tema majani ulatunud, sada kakskümmend meetrit. Esimesed mutikesed kogunesid uste juurde siis, kui ta kooli läks, poolteist tundi varem, ja peksid seal vaikselt keelt.
Nüüd säras peaukse kõrval neoonsilt „Boozer Pub“ ja lisaks oli klaasuksele looklevas kirjas maalitud „Havana Bar“. Jürgen laskis sulejopedes paarikesel väljuda ja astus poodi sisse. Vasakule avanes Havana asutuse teine sissepääs, kuhu ta korraks sisse kiikas. Heleda puiduga viimistletud ruum oli valge; ta oli vaistlikult oodanud mingit hämaramat urgast. Ühtegi külastajat ei hakanud silma. Ees siras paljude väikeste LED-lampide valguses lühike koridor, mis müügisaali viis. Müügisaalist oli võib-olla neljandik alles, ülejäänud ruum oli putkadega ääristatud käikudeks jagatud ja iga ärikeses põles oma valgus. Ta ostis pudeli konjakit, surus selle otsapidi taskusse ja läks õue tagasi.
Õues oli veel külmemaks läinud.
Jürgen jalutas poe järgmise nurgani ja püüdis aru saada, kust oli läinud trepp teisele korrusele, kus oli kunagi tööstuskaupade osakond ja ümbruskonna ainus mänguasjapood, kuid asjata – hoone see külg oli kapitaalselt ümber ehitatud. Silmadega vahemaid mõõtes otsustas ta, et kohal, millest ta koolitee diagonaalis üle tühermaa oli viinud, seisis nüüd „McDonald’s“. Ta pööras söögikoha ette, kõndis sellest mööda ja silmitses üle vöökõrguse lumevalli ristmikku.
Ta seisis selle parempoolses alumises nurgas. Vasakule jäi uus, kesklinnast saadik noolsirgelt kulgev magistraal, mis temast eespool osa oma voolust kahele poole mikrorajoonidesse lasi ja siis edasi linnaserva poole kihutas. Tal oli olnud mõte siit otse üle minna nagu omal ajal, aga see oli võimatu.
Jürgen seisis viivu paigal, püüdes meenutada, mis tunne oli olnud pimedal talvehommikul, kui magistraali veel polnud. Praegu sellega ristuv tee viis siis vaid kaherealisena üle tühermaa ning alati leidus viiv, mil kummalgi pool kumasid mõnekümne meetri kaugusel ainult eemalduvate masinate punased tagatuled ning joostes üle sai, ranits turjal põntsumas. Viisteist aastat hiljem, kui öösinise taeva laul tuli, oli esimesi ridu kuuldes talle just see tee kangastunud; stopptuledest edasi läks laul muidugi omadega rappa, aga algus oli tükike elu.
Suvel pärast teist klassi olid nad siin busside eest läbi jooksnud. Pikad kandilised kollased „Ikarused“ olid sirge peal kiiruse üles võtnud; poisid passisid kes teab miks või millal tee äärde kokku lükatud mullakuhja taga, kargasid pidurdava ja tuututava bussi eest mõne hüppega üle tee ja lidusid majade vahele, nagu jõudsid. Rainer, keda hiljem ühe teise juhtumi pärast Tongiks hüüdma hakati, hüppas aga otse bussi ette keset teed ja viskas pikali. Pidurite karjudes lohises masin edasi ja peatus tema kohal. Ahvikiirusel veeretas ta ennast rataste vahelt välja, kargas püsti ja pani ajama, röökiv bussijuht järel. Püüa, nagu öeldakse, tuult väljal.
II
Jürgen pööras ümber ja otsis pilguga ülekäiku. Üle ei pääsenudki; pääses alt. Poe nurga juures, kus tema ajal harjutasid kõik paesse lõhatud augu seintel ronimist, oli nüüd jalakäijate tunnel. Sellest teisel pool magistraali välja tulles tuli pöörata paremale ja seal viis lausa valgusfooridega sebra üle sama tee, millest ta igal hommikul oli kooli minnes üle lipanud.
Ta kõndis poe juurde tagasi ning trepist alla. Maa all oli ennast sisse seadnud pagariäri „Kakuke“. Leti alläärde oli erksa helerohelisega maalitud põlvekõrgune rohi ja sealt piilus ostjaid eide ja taadi eest minema veerenud kakuke. Äkilise impulsi ajel astus ta ligi ja ostis kihilisi küpsiseid.
Kui ta edasi läks, kajasid ta sammud läbi kogu tunneli.
Teisel pool sebrat astus ta kõnniteelt lumme ja läks mõned sammud paremale; siis pööras näo hoovi poole ja hindas nurki. Jah, umbes siin oli see olnud, pluss-miinus pool meetrit. Diagonaalis selja taha jäi uus ristmik, kust enam üle ei saanud; selle taha „McDonald’si“ neeontuled. Otse ette vaadates nägi ta suurte majade mustavaid siluette ja valgete, kollaste ja roosade akende ridu justkui üheksat rida filmilinti, iga kaader hetk mõnest tundmatust elust.
Täpselt siit oli ta igal hommikul madalast nõlvast üles roninud ja Tongi hoovi kõndinud. Seal, ümmarguste aukudega paneelidest varjatud pesupuude juures, oli Tong teda oodanud; vahel harva ka teistpidi.
Ta läks piki majakülge trepikojani ja vajutas 16. kellanupule. Elektroonilised signaalid kostsid nagu telefoni kutsungid, siis ütles tasane mehehääl: „Jah.“
„Jürgen,“ ütles ta.
„Jah, tule sisse...“ „Tirilimps,“ tegi uks ja ta kuulis, kuidas lukukeel pesast välja klõpsatas. Ta astus trepikotta, hoidis rasket raudust hoolikalt seni, kuni see vaikselt kinni langes, ja läks trepist üles. Õhk oli soe ja sumbunud, aga lõhnas mitte kasside ega prügi, vaid pirukate järele. „Progress,“ ütles ta endale.
Rainer, hüüdnimega Tong, elas täpselt sama ukse taga nagu ennegi. Uks oli pruunikaspunastes toonides triibuline, põhimõtteliselt papist, ja võib-olla ainus säilinud originaal kogu maja peale. Uksesilm läks korraks pimedaks ja Jürgen teadis, et Rainer seisis täpselt samasuguses esikus nagu kolmkümmend viis aastat tagasi, sokkide väel sama linoleumi peal, millest nad olid kunagi üle jooksnud, samade nagide ja seinakapi vahel, kus ainuke uuendus oli välisukse fonoluku sisetelefon.
Sealpool korteriust polnud midagi muutunud, ka peremees ise mitte, võib-olla ainult kõrvalises – veidike kühmu tõmbunud, pealaelt kiilanev, väikese kõhukese kasvatanud. Kõik, mil vähegi tähtsust oli, pidi olema sama.
Ta tahtis siit vaid üht. Küsida.
III
Jürgenil oli põhimõtteliselt õigus olnud. Tong oli ümmargusemaks läinud, aga mustad otsmikule keerduvad juuksed olid samad, paksukesed põsed olid samad, tumedate karvadega kaetud käsivarred olid samad ja tugevate ümmarguste prillide taga pilkuvad silmad olid samad. Muidugi oli ta T-särgis ja dressipükstes ja sokkide väel ja muidugi oli ühe soki varvas natuke katki.
„Jah, jajah. Tule edasi.“ Asjalikult, aga veidi puterdades, nagu ta ikka rääkis, kutsus ta Jürgenit tuppa ja seal oli keset tuba sama diivanilaud ja sama lakitud puiduga kaetud käetugedega kandiline diivan ja sama raamaturiiul otsaseinas ja akna pool telekas samal madalal kapil ja selle taga samad beežid tumepruunide lilledega kardinad. Telekas oli siiski uus.
Diivanilaual olid mustade ubadega kohvikann ja tassid. Õhus hõljus musta tee hõngu. Jürgen pani konjaki ja küpsisekarbi lauale ja ulatas teisele käe.
„Pole ammu näinud.“
„Ei ole jah...“ surus Rainer ta kätt ning vaatas talle prillidest ümardatud pilguga viimaks otsa ja naeratas poolikut naeratust, mis justkui ka ise oma lõppu ootama jäi. „Ma kohe toon, oot jah...“ Ta võttis teleka alt kapist pappkarbi ja sellest väikesed jalaga klaasid.
Siis tõi ta köögist taldrikud ja angerjat ja pagarileiba ja kolme sorti juustu ja kolm väikest purgikest, milles igaühes oli erinev juustu peale määrimise möks. Oli näha, et ta oli valmistunud. Jürgenil hakkas seda kooslust vaadates natuke imelik oma konjaki pärast.
Nad valasid välja ja võtsid lonksukese ja kiitsid jooki ja majaperemehe jaoks polnud sugugi imelik süüa Martelli konjaki peale marineeritud angerjat.
Rainer küsis, mida külaline viimasel ajal teeb; kui Jürgen oma doktoritööd mainis, siis päris natuke selle kohta. Jürgen vastas lühikeste täpsete lausetega, nagu juba harjunud oli. Nad valasid uuesti välja.
Ülejäänud klassikaaslastest teadis kumbki neist üsna vähe. Reimost näiteks oli saanud kinnisvaramaakler. Kui tuli füüsika, siis olid nende klassi poisid jagunenud üldiselt kaheks: kui kiirus on teepikkus jagatud ajaga, v=s/t, siis umbes pool neist oli omandanud, kuidas sellest valemist t avaldada. Reimo oli kindlalt teise poolde kuulunud. Jürgen mäletas, kuidas ta oli üritanud teda ise õpetada – no ei saa ju üks inimene ometi nii loll olla – ja pärinud, et kui 2=6/3, siis millega ometi võrdub 3? Nii tühja pilku, kui ta siis vastuseks sai, polnud ta kohanud ei varem ega hiljem.
Kristjan oli tapnud oma ema ja vanaema. Sellest kirjutasid tookord kõik ajalehed. Vangis istus ka Tongi naabripoiss Arvi, aga lihtsate varguste ja peksmiste eest.
Tarmo oli tervistoodete müügimees ja Jürgeniga mõni aastat tagasi kolm kirja vahetanud. Kirjutas siiani vigadega.
Klassi viieline Marek oli üks kolmest korea keelest tõlkijast; Veiko kaitseväes legendaarne veebel.
Mitu tüdrukut olid seitsmendas klassis läbinud täieliku metamorfoosi: värvisid juuksed mustaks ning said nelja-viielistest heal juhul kahe-kolmelisteks. Ükski otsingumootor ei andnud neist kellegi kohta ühtegi vastet.
IV
„Sa tegid ise ka ikka hirmsaid asju,“ ütles Jürgen, kui muutunud tüdrukute küsimus oli ammendatud. Tong naeratas kõhklevalt ja laiutas käsi. „Nojah... Tuli ette.“
„Kõige sügavama mulje jättis mulle isiklikult ikka see vene keele tunni tsirkus. See oli lihtsalt hämmastav, kõik vahtisid.“
Jürgen nägi seda vaimusilmas, nagu polekski vahepeal möödunud kolme aastakümmet. Kaks ootamatult haigestunud õpetajat. Kahes üksteise kohal olevas klassis avatud aknad, neljandal ja kolmandal korrusel. Vibalik prillidega poiss asjalikult nende juures neljandal jalgupidi aknalauale ronimas, siis ennast rippu laskmas, korrapäraste täpsete liigutustega nagu poolteise meetri kõrgustel rööbaspuudel maadlusmattide virna kohal, all haigutavat kümmet meetrit vaid korraks pilguga riivates. Sõrmed, mis aknaraamist kinni hoiavad; ketside ninad, mis alumise korruse akna pärani tõmbavad. Keha, mis seina vastu liibudes ennast välja sirutab. Siis üks kiire, kerge, lühike liigutus, lihtne nagu trepist alla astumine – sõrmed vallanduvad, poiss libiseb alla, maandub päkkadega alumise akna plekil, kandade all tühjus, haarab aknaraamist ja on hetkega sees. Kõik nii lihtne ja loomulik, nagu vee voolamine, aga järele teha poleks keegi suutnud. Isegi mõelda oli jube.
Tong noogutas naeratades, põsed konjakist õhetamas. Jürgen hakkas pärima. Oli see tõsi, et nad linnaliini bussi katuseluugi maha monteerisid ja katusele ronisid? Oli, lõpp-peatuseni sõitsid öise bussi katusel. Siis, kui läksid, oli buss tühi, ja hiljem ei pannud keegi neid seal tähele. Bussipargis kutsuti miilits, aga said enne jooksu.
„Aga neid ronijaid oli ju peale sinu veel? Rõdusid pidi ronisite ju mitmekesi?“
„Noh, oli, aga mis nemad... Nemad ronisid teise korruseni, mina viiendani,“ laiutas Tong käsi.
Aga see lugu, et ta käis koos suuremate poistega mootorrattaga üheksakordse maja katusel ja tema oli ainukesena julenud sõita mööda madalat barjääiri katuse servas? Ei, see oli ikka „Riga-13“, mitte motikas. Motikat polnud kellegi ja keegi poleks jõudnud seda katusele tarida.
Ronimisi oli hiljem veel, aga neist teadsid vaid mõned äravalitud. Tong leidis endale kaheksandas klassis IV mikrorajoonist tüdruku, Niina. Tüdruk oli sama vana kui tema ja elas koos vanaemaga. Vanaema oli peale vaadates tüüpiline vene vanamutt, paks nagu tünn, kandis pruuni mantlit ja rätikut, alumine huul õieli nagu kasepahk, valju häälega nagu laevapasun – ainult et vanuse poolest polnud kuutkümmetki, käis veel töölgi. Peksis tüdrukut iga asja eest pikendusjuhtmega. Elasid neljandal korrusel kahetoalises korteris, mutt oli sõjaveteran ka veel. Pimedas ronis Tong üles rõdule, plika lasi ta sisse, Tong suudles vorpe ta kõhnadel kintsudel ja võttis teda kõrvaltoast kostva valju norskamise saatel. Jürgenile rääkis seda aastaid hiljem kutt, kes ronimise ajal all vahti pidas.
Asi lõppes sellega, et nad sõitsid Niinaga salaja Leningradi „Kino“ kontserdile ja olid nädal aega kadunud. Oma vanematega oli Tong kokku leppinud, aga Niina kuulutati tagaotsitavaks ja miilits võttis nad tagasiteel Narvas rongist maha. Tüdruk keeldus kategooriliselt vanaema juurde tagasi minemast ja nõudis enda erikooli saatmist. Kui Tong jälle kooli tuli, siis rivistati mitu klassikomplekti aulasse üles ja näägutati ta kallal kõigi ees nagu jõuti, kutsuti vanemad kooli, avaldati käskkirjaga range noomitus, alandati käitumishinnet ja saadeti alaealiste asjade komisjoni. Imelikul kombel oli see esimene temp, millega ta otseselt vahele jäi, ja koolist välja ei visatud. Niina läks Kaagverre ja hiljem said nad veel vaid paar korda kokku.
V
Mõnevõrra pehme keelega küsis Jürgen:
„Miks sa lõpetasid?“
Tong ei vastanud ja vaatas talle üle laua otsa.
Ja Jürgen sai korrapealt aru, et teine teab täpselt, mida ta küsis, et ta on konjakist hoolimata kaine kui silk ja vaatab oma ümmarguste silmadega tema fassaadist läbi nagu klaasist. Nagunii tegi Tong pärast ta telefonikõnet kiire otsingu. Võib-olla guugeldas välja, et Jürgen oma raamatuid müüb ning ükskõik kuhu Eesti otsa isiklikult kätte viib, et veel natuke ilma ja inimesi näha. Võib-olla näeb praegu sedagi, et aega selleks on jäänud vaid mõni kuu...
Kõik oli väga vaikne.
Jürgen mäletas seda täpselt, Tongi kohmetut naeratust, kui ta järjekordsele ettepanekule käsi laiutades vastas, et ei viitsi enam. Las olla. Mis te ikka. Ma olen natuke tõbine, vaatame hiljem.
Ta ei sõitnud enam isegi trepikäsipuid pidi alla. Sellega harjumine võttis aega.
Tong vaatas teda üle laua.
„Ühel laupäeva hommikul,“ ütles ta siis, „hommikul kella kaheksa ajal helises telefon. Meile oli just pandud. Ma olin üksinda kodus, vanematel oli laupäevane vahetus. Lootsin, et jääb järele, aga ei jäänud.“
Ta võttis viimase ampsu köömnetega juustu.
„Ajasin ennast üles, võtsin toru. Küsiti Valjat mingit, vene keeles. Vastasin vihaga, et sõitis juba ära, uže ujehala. Toru pandi ära. Läksin peldikusse. Vannitoa ukse ees oli loik, isa oli vett maha ajanud. Kukkusin, väänasin jala välja. Läks paiste, olin kaks päeva voodis.“
Jürgen vaikis nagu kivi. Tuba kippus silme ees ringi käima, aga ta teadis, et nüüd ei tohi poolt sõna ka öelda.
„Saad aru, mina kukkusin vannitoa ees veeloigus. Mina, kes ma polnud elu sees kordagi kukkunud sellest ajast saadik, kui käima õppisin. Sa enne ütlesid, et ma tegin hirmsaid asju... Sa ei tea pooli asju ka, mis ma tegelikult tegin.
Ma olin siis juba mitu aastat pead murdnud, miks mul alati veab. Mul ei juhtunud kunagi ühtki õnnetust. Kõik, millel oli vähegi eeldusi õnnestuda, ka õnnestus. Jah, ma olin tugev ja osav, olen siiamaani, aga peale selle tuli mul alati kõik välja. Vahel vedas lihtsalt roppu moodi...“ Rainer lonksas oma klaasi tühjaks.
„Ma jõudsin järeldusele, et ma ei tohtinud millegipärast viga ega surma saada. Mind oli maailmas väga vaja. Ma pidin tegema midagi väga olulist, midagi nii tähtsat, mida teeb ainult üks miljonist. Või kümnest. Või sajast.“
Ta kehitas õlgu. „Tegingi. Lasin telefonil pikalt heliseda, raiskasin kellegi aega, ja siis ajasin talle plära, et tema Valja sõitis ära. Kuskil toimus selle tagajärjel midagi, mille tagajärjel toimus midagi ja nii edasi... Mis minust edasi saab, oli pärast seda aga täiesti ükskõik.“
Veerand tunni pärast kutsus Jürgen takso ja jättis jumalaga.
Illustratsiooniks on kasutatud Gustav Germani foto fragmenti.