„Oma elamuse mõjul hakkas ka Jann põhjakäimismõttega mängima, sest nii võib Viveca ühel päeval välja ilmuda ning aidata Jannil inimühiskonda tagasi pääseda. Ta mõistis, et plaan on üsna aeganõudev, kuid läks kõigest hoolimata nii kaugele, et külastas üht linna kõige halvema kuulsusega kõrtsi. Plaani läbiviiimisel ilmnes aga teatud raskusi, sest ta oli uimastavate vedelike vastane, jah, ta ei põlanud mitte ainuüksi õlut, vaid üldse igasugu alkoholi, nii et ta alustas oma allakäiku limonaadi tellimisega.”
Taani kirjaniku Svend Åge Madseni romaan „Jutustada inimesi” ei ole kerge lugemine.
Tähendab, tegu on kohutavalt hea raamatuga, mis on pilgeni täis lugusid, vähemalt pooled on neist ulmelised ja kui ka ei oleks, oleksid ulmelised raamlood ikkagi raamatu realistlikuna võtmist takistamas. Aga tegu ei ole korraliku raamatuga.
Ei ole selgelt arusaadavat algust ega lõppu, ajajoon ei jookse mitte mingis osas loogiliselt, isegi üritus meelde jätta, kes on mis tegelane ja mis just temaga juhtus ja kuidas ta on seotud teiste tegelastega, oleks kaelamurdev pingutus, sest autor ei aita lugejat sel teel üldse.
„Jutustada inimesi” - pealkiri ütleb juba ära, et see on väga paljude juttude raamat, eks?
Raamat täis jutte inimestest, nendest inimestest, nondest inimestest, neist, kes jutustavad, neist, kes KA jutustavad, neist, kes ei jutusta, aga mõjutuvad juttudest, neist, kes on veidrad üht moodi, teistmoodi, iga moodi.
Osad inimestest mängivad oma lood läbi ühel tasandil, osad teisel, osad kolmandal, osad kuuendal, aga see ei tähenda, et nad üksteise lugudesse ei võiks sattuda, omavahel kõige veidramal viisil seotud olla, midagi pole nii sobimatu ja kokkuklappimatu, et sellest lugu ei saa.
Jah, vahepeal lähevad lood ka halval moel sõlme. Uuslinn, kuhu rajatakse muuseum, milles liiguvad ka ehtsad inimesed, seda muuseumi hakatakse hüüdma Vanalinnaks, Vanalinn üha laieneb ning areneb, kuni muutub Uuslinnaks, kuhu rajatakse muuseum, milles elavad ka inimesed ja see muuseum üha laieneb – ja sedasi mitu ringi. See on üks raamatu Suuri Taustanarratiive, millega tegeletakse.
Ka lood võivad olla iseennast söövad ja viia mitte kuhugi. Ent on vaja õiget jutustamismoodust – ja kõigest pääseb välja, jutustamine päästab.
Ma kardan, et on hulk inimesi, kes ei suuda seda raamatut lugeda, sest nad tahavad ÜHT (või äärmisel juhul 2-3) juttu jälgida, ent Madsen on sinna pealtnäha üsna õhukesse teosesse surunud neid hirmus palju. Ilmselt mitte lugematult, aga kahtlemata üle saja. Ent kuigi mul viimasel korral (et teile sellest raamatust kirjutada, lugesin ta uuesti läbi) võttis lugemine kaua aega, kümme lehekülge ja puhkus ning saadud info seedimine, taas kümme lehekülge jne, ma kinnitan, et tegelikult on raamat ka lihtviisil põnev.
Mulle vähemalt.
Mõned lood on strateegiliselt paigutatud ja jutustatud sedasi, et nad kestavad üsna raamatu algusest üsna selle lõpuni ja paramatult hakkavad Janni/Jaina ja Andra/Andrease, Ditteni ja Stefani lood lugejat kuidagi kaasa tõmbama ning tahaks ikka teada, mis edasi saab. Vahepeal tegeletakse teiste lugude ja nende ühtepõimumisega, juhtub kõige arulagedamaid ja kaasahaaravamaid asju, nii et läheb isegi meelest, et on mingid teised lood samuti – aga kui nende juurde jälle tagasi pöördutakse, kui selgub, et järjepidevus neis on alles ja jutustatakse ikka sama lugu edasi, on nii tore tunne, nagu oleksin lõngapusast leidnud ja sõlmede ning katkmisteta eemaldada saanud ühe konkreetse kera jagu lõnga.
Aa, miks ma seda raamatut ulmesõpradele soovitan?
Sest lood, lugupeetavad, ei ole lood, kui nad on külmalt realistlikud. Juba sõnadel on varjundid, laengud ja meeleolud, „paks mees”, „turske mees”, „jässakas mees”, „pontsakas mees”, „kõhukas mees”, „ülekaaluline mees”, „mees kes oma 177 sentimeetrise pikkuse juures kaalus 110 kilo” jne jne on kõik erineva tundevarjundiga . Jutt ent on jutt on jutt on jutt. Kui juba jutustatakse, võib jutustada üsna ükskõik mida. Jutustatakse alati lugusid, kuitahes realistlik ka olllllapüütakse.
Madsen teab seda hästi. Niisiis on raamatus näiteks lõik:
„Peale suupärasuse on nimetusel tulevikuarheolooga veel seegi eelis (...), et see viitab sellele, kui vähesed ja juhuslikud on leiud, millest paremaid siiani töötegemiseks pole, ning sellele, mil määral ollakse veel siiani sunnitud toetuma oletustele ja julgetele, vahel ka järelemõtlematutele teooriatele, just nagu tollal, mil minevikuarheoloogia oli varasel arenguastmel ning üksikute potikildude, luutükkide või paari tulekivikillu järgi püüti teha järeldusi mingi tundmatu rahava eluviiside ja mõttekäikude kohta."
Ikka ei usu? Pseudoteaduslik mula ei tee veel ulmet?
„Kitsal teel sõitis üks jalgratas, millele oli puri peale kinnitatud. Jalgrattur pidi usinal piduradama, et kiirust veidi maha võtta. Vastassuunas läks üks naine. Ta kandis näokorsetti, mis hoidis ripp-põsed ja kaksilõuad seal, kus vaja."
Kõik on võimalik, kui seda piisavalt hästi jutustada!
