“Tuumahiid 5: Fusioon”, kogumik, autorid Marika Piip, Kadri Umbleja, Maniakkide Tänav, Miikael Jekimov, Heinrich Weinberg, Joel Jans, Laura Loolaid, Mairi Laurik, Ander Skarp, Helina Ravasoo. Lummur OÜ, 2020. 270 lk.
Mainin sissejuhatuseks ära, et puutusin raamatuga kokku juba üsna algfaasis, proovilugejana. Enda arvates olin ja olen nii lugeja kui (k)arvustajana neutraalne kõrvaltvaataja, huvide konflikti pole… aga igaljuhul, et teaksite.
Pean (häbiga) tunnistama, et lugesin esimest korda midagi sellest sarjast. Tegu on paremikuga võrguajakirjas “Reaktor” ilmunud lühilugudest, raamatu koostajateks Joel Jans, Triin Loide, Maniakkide Tänav ning Jüri Kallas, kaanepildi autoriks Meelis Krošetskin, toimetas Kristjan-Jaak Rätsep. Autorite nimekirjas on nii tuttavamaid nimesid kui (enda jaoks) kirjanikena üsna võõraid.
“Tuumahiid 5: Fusioon” võtab kokku “Reaktoris” aastatel 2018-2019 ilmunud parimad lood. Tegu on mitmes mõttes ümmarguse sünnipäevanumbriga - ilmus ju hiljuti “Reaktori” sajas number ning tegu on viienda tuumahiiuga. Teemad ja maailmad on juttudes üldiselt pigem tuttavamad, on siis tegu mägihotelli, soo või koduse talumajaga. Samas on ka düstoopilisi lõikeid virtuaalreaalsusesse ning jõuame ka planeetide vahel rännata.
Raamatu avab Marika Piip looga “Üksi” - mõnusas klassikalises stiilis kummituslugu. Peategelane veedab aega Põhja-Norras Finnmargis, Barentsi mere ääres kohvikut lahti hoides ning ühel hetkel hakkavad veidrad asjad juhtuma. Selline leebe ja sümpaatne kulgemine, ei ole midagi põrutavalt uut - aga see polegi oluline. Peale lugemist jäi hea tunne - siit raamatust juba midagi tuleb! (4/5)
Järgmine kirjatöö on Kadri Umblejalt. “Kollaborant” viib meid düstoopilisse maailma, kus on mõnevõrra militaarulmelist tausta ning põhirõhk on inimsuhetel, täpsemalt koostööl, sõprusel, ka reetmisel. Tuleb nentida, et enda jaoks kippus lugemisel tähelepanu hajuma ning erinevate tegelaste sebimine ei haaranud no kohe üldsegi mitte. Seega toimus kokkuvõttes mis toimus aga kuu aega peale lugemist polnud enam loost mitte midagi meeles peale virr-varri ja ühe nime (Iva). (1/5)
Maniakkide Tänav “Tähed täis surma” - Mandiga on mu puhul muidugi ka see asi, et endale meeldis jubedalt “Surmakarva” aeg ja stiil, aga hilisem rohkem “tavalisse” ja tehnilisemasse ulmesse minev looming tihtipeale ei istu. Antud loos on palju erinevat masinavärki, kosmoselaevad, tähekaevurid. Peategelane on digiteeritud (masinkehas inimene) kosmosekaevur, kes on kohtuotsusega määratud eluks ajaks sunnitööle. On action'it, on kokkupuuteid humanoididega, möllu ja pauku jagub selle üsna pika lühijutu peale päris palju. Kui Kadri Umbleja loo puhul hajus enda tähelepanu tegelaste tundlemiste tõttu siis siin loos oli pilt kuidagi väga kirev, sündmus ajas sündmust taga ning vägisi tekkis küsimus, et mis see point nüüd on? (2/5)
Miikael Jekimov “Muld ei hoia” - enda jaoks läheb see hästi kokku ühte ansamblisse koos Maarika Piibu looga. Jekimov pajatab vanaaegse talueluloo, kus surnud ei taha hästi surnud olla kui nad ikka kuidagi rahu ei saa. Pala ei üllata otseselt millegagi aga selline klassikalises võtmes sulesepitsus istus hästi. (4/5)
Heinrich Weinberg “Vaikust ja rahu” - vaat’ siin punktis ei suuda ma kuidagipidi olla neutraalne, kuna Weinbergist on enda jaoks kujunenud eesti uuema ulme tipp ja täht. Inimene kohe oskab väga hästi lugusid jutustada. Antud juhul lähevad kontorirotid rabamatkale ning asjad lähevad järjest nihu - levi pole, kompass näitab aiateibaid, üldse on palju teadmatust. Õhkkond on õudukalik ning enda silmis on see lugu justkui üks “X-Files”-i episood, kus asjad lähevad järjest rohkem rappa (pun intended) ning paksust supist läbiveetud ellu jäänud Afganistani kogemusega isiku juttu ei peeta millekski. Kui ma panen jutu Weinbergi muu loomingu taustal - no eks ta oli sutsu lahjem. Samas on “võib-olla mitte nii hea” Weinberg pagana mõnus lugeda. (4/5)
Joel Jans “Taevatrepi punased astmed” - lugeja saab piltlikult üteldes kohe alguses labidaga näkku (või siis noa rindu). Küll jõuad hiljem ka aru saada, kes on kes ning mis üldse toimub. Lugu paneb kohe täie tambiga minema, lugeja peab kinni hoidma et kosmoseliftist maha ei kukuks. Tegevus toimubki siis jah kosmoseliftis kus peategelane püüab ellu jääda ning see tee on üsna okkaline. Ma pole kirjandusteoorias suurem asi spetsialist, aga see lugu tundus olevat pulp’ilik, mis antud kontekstis oli kõva pluss. (3/5)
Laura Loolaid “Öö laulupeomuuseumis” - lõbus rümbarebu, kus sarnaselt Joel Jansile hakkab tegevus üsna kiirelt peale. On pidu muuseumis, torditükid lükatakse naha alla ning ühel hetkel taarub ringi juba verest tilkuvate lõugadega postipapa. Tegelaste jaoks pole see justkui midagi ennekuulmatut, kiirelt lähebki lahti sõda inimeste ja kollide vahel kuni päikesetõusuni välja. Eraldi kiidaks just autori keelekasutust, see on just täpselt sobivalt lopsakas-värvikas. (4/5)
Mairi Laurik “Kaks pistet rebase jalga” - selline hirmus veider pala lugemiskogemuse mõttes. Lauriku romaan “Süsteem” maitses mulle üsna hästi, mõnus armastusromaan. See rebasepiste-lugu liigub mitmete ajaperioodide vahel, lõngad on 21. ning 17. sajandi vahel kenasti kokku sõlmitud. Endale meeldis baltisakslaste maailm rohkem, just autentse maailma ja sõnakasutuse poolest. Loo lõppedes aga kippus segadus hinge, et mida ma nüüd küll lugesin? Oli kohati huvitav, kohati ajas haigutama. (2/5)
Raamatu võtavad kokku kaks lühemat kirjutist. Ander Skarpi “Inimlik eksimus” on lühike laast tehisintellektist, kellel läheb asi natuke näpust ning see mõjutab inimkonna elu-olu märkimisväärselt. Selline päris äge lugu mitmes mõttes - lühike, pulli käänakuga ja jääb meelde. Niipalju kui olen Skarpi lugenud siis tal kipubki alati olema midagi ütelda, lood on paraja pikkusega ning on hea lugeda. (5/5)
Helina Ravasoo “Musta reede söömaaeg” paneb siis punkti. Seda lugedes oli endal pidevalt déjà vu, mingi hetk hakkasin lausa kahtlema, et kas olen seda hiljuti lugenud. Või siis midagi väga sarnast. Räägib Eestist tulevikumaailmas, kohati lembides meie praeguste hirmudega ning tuues mängu tehisinimesi ning igihaljaid “mida hobune minust küll mõtleb?” hirmusid. Jällegi ei üllata, aga hea lugeda - ning see on minu jaoks äärmiselt oluline punkt. (4/5)
Mis jäi silma - autoreid on sooliselt pooleks, pooled mehed, pooled naised. Seda kohtab pigem mehises ulmekirjanike maailmas harva ning mul on ainult hea meel, et väga erinevad inimesed raamatukaante vahele pääsevad.
Kokkuvõtvalt - selline heas mõttes normaalne kogumik. Eraldi kiidaks Marika Piibu, Miikael Jekimovi, Heinrich Weinbergi, Laura Loolaiu ja Ander Skarpi sulesünnitusi, müts maha teie ees ning kraaps. Mis seal salata, mõni teine tekst ei kõnetanud, aga eks see ongi kogumike võlu ja valu, et lood hakkavad omavahel lugeja peas võistlema. Tunnustan koostajate tööd just selles osas, et on hästi palju erinevaid autoreid (kümme autorit ja kümme lühijuttu) - ise sain siit mitu nime, millel plaanin tulevikus silma peal hoida. Ning see, et nii mõnigi jutt endas tundeid ei tekitanud, ei tähenda, et kellelegi teisele ei meeldiks.
Kui ka kirjandusliku väärtuse mõttes on kohati nii ja naa, siis teisalt annab see kogumik hea pildi sellest, mida “Reaktoris” avaldatakse, mis omakorda suuresti illustreerib eesti lühijutuulme hetkeolukorda. Kuna ma olen hetkel ise sattunud üsna järjest lugema jutukogusid (Stephen Kingi “Kõik on mõeldav”, Silverbergi “Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1”, Karel Michal “Viirastused päise päeva ajal”), siis on taustsüsteem natuke ebaaus - või siis pingutav, võta nüüd kinni. Sest võistleb ju eesti algupärand muu eesti keeles ilmuva kirjandusega, lisaks vahel tõlgitakse eesti ulmet ka teistesse keeltesse (värskeim uudis on näiteks Maniakkide Tänava “Vanemate nimel” ilmumine rumeenia keeles ulmeajakirjas “Galaxia 42” - https://galaxia42.ro/fictiune/traduceri/ancestral-5241.html ). Igaljuhul on suurepärane, et eesti uuematel ja vanematel ulmekirjanikel on võimalus enda loomingut avaldada nii wõrgus kui raamatukaante vahel ning mul on hea meel, et Lummur on selle raske töö ette võtnud.
Ahjaa - tehnilise poole pealt on raamat kenasti ära rehitsetud, näiteks trükivigu ei hakanud silma. Märkimisväärne osa on siin kindlasti toimetaja Kristjan-Jaak Rätsepal, mingi osa ka allakirjutanul, kes ka mõne ettepaneku tegi.
