Paar päeva tagasi postitati Facebooki Ulmegruppi ( https://www.facebook.com/groups/2308305582828897 ) eelmise aasta novembris leheküljel "File770.com" ilmunud nimekiri Mandri-Euroopa autoritest (ja nende teostest). Nimekirja autori eesmärk oli demonstreerida, et ulmet ilmub ka väljaspool ingliskeelset keeleruumi (you don't say!) ning ta rõhutab, et tegu ei ole mitte parimate raamatute nimekirja, vaid tema kontaktisikute eelistuste nimekirjaga, kuhu esitati reeglina 5 teost.
Selliseid valimikke ikka aeg-ajalt tehakse, vahel koguni antoloogiavormis. Nii näiteks koostasid Brian Aldiss ning Rootsi ulmekirjanik, tõlkija ja loovisik, World SF organisatsiooni kahekordne esimees Sam J. Lundwall 1986. aastal antoloogia "The Penguin World Omnibus of Science Fiction" umbes samadel põhimõtetel - maailma eri riikide (sh. idabloki riikide) ulmeühingutel, kirjanike liitudel vms. organisatsioonidel paluti midagi esinduslikku saata ja eks siis midagi saadetigi. Antoloogia tuli kokkuvõtteks välja küllaltki nõrk ning allakirjutanul on raske uskuda, et kaks kolmandikku sellest võiksid esindada oma kodumaa kirjanduse paremikku.
File770.com nimekirja koostaja kontakteerus ajakirja "Reaktor" toimetusega ning selle liikmed kasutasid sülle langenud enesereklaami võimaluse ära. Faktis kui sellises pole suurt midagi arutada - esitatud tekstid pole eesti ulme jaoks esinduslikud ega nende esitajate teguviis üllatav. Palju huvitavam on küsimus, keda või mida siis oleks pidanud esitama?
Peale Indrek Hargla ei ole Eestis autorit, kes avaldaks järjepidevalt ning arvestatavas mahus korralikul ilukirjanduslikul tasemel ulmet. On autoreid, kes ei kirjuta halvemini, kuid kes teevad seda harva (või väga harva) ja väheses mahus. On autoreid, kes avaldavad sageli, kuid kel on vaid üksikuid õnnestumisi. On pretensioonikaid skribente, kes avaldavad sageli, kuid kelle looming püsib aastast aastasse lapsik. On mõne lootustandva tekstiga algajaid, kelle kohta on veel raske midagi öelda. Esimestest või teistest vääriks ära märkimist rohkem kui neli, kuid esindusfiguurideks on neid raske pidada; kolmandaid või neljandaid arusaadavalt veelgi vähem.
Eesti ulmest on läbi aegade koostatud rida antoloogiaid või parimate palade kogumikke. Millist neist eelistada, on rohkem maitse asi; ka "Algernonis" ilmunud paremate lugude nimekiri ( http://algernon.ee/toimetus_soovitab_2013 ) oma 33 jutuga on üpris ülevaatlik. Aga noil 33 tekstil on 17 autorit, kellest osa on avaldanud vaid mõne üksiku teksti ning vähemalt üks kirjutas viimase jutu 20 aastat tagasi! Muidugi on ülal esimesse või teise seltsi arvatavaid autoreid peale nonde seitsmeteistkümne veel. Nende hulgast nelja välja valimine on peaaegu et võimatu.
Praegu koostatakse vähemalt üht järjekordset eesti ulme valikkogu, mis on iseenesest tore - aga tõeliselt oleks vaja eesti ulme ingliskeelset antoloogiat, mis kujutaks endast varem ette valmistatud vastust küsimusele, et kas Eestis ka ulmet kirjutatakse või midagi?
Sellise raamatu koostamine, tõlkimine ning avaldamine oleks igas mõttes suurusjärgu võrra raskemini teostatav projekt, kuid ühtlasi ka tõeline mehetegu.