Vaatepilt Inimeseks Saanu keskväjakul ei erinenud millestki kümnetest eelnevatest hukkamistest. Siledatele nefriitplaatidele oli kogunenud paar tuhat määrdunud tabardites ja valdavalt tõmmunahalist linnakodanikku, kes jälgisid järjekordset poliitsündmust ilmetega, mis väljendasid emotsioone tuimast letargiast kuni verejanulise, pisut kohtlase elevuseni. Pealtvaatajaid oli kõgist Päikeseahmijate määratud kastidest, Puhastajatest kuni Valgustatud Aadlini. Viimaseid oli küll õige vähe ning uut rezhiimi toetavad ülikud paistsid silma oma kroomitud tehisjäsemete ja veidralt gootilike eksoskelettide suhtelise rohkusega. Taamal paistsid iidvanad kuldsed tsikuraadid ja veel vanemad teokarbikujulised tornid, mis tekitasid eriti tugeva kontrasti tavapärase põletatud tellistest ühekordse hoonestusega.
Päikeseahmijate kohustuslikud propagandistid oma kuldkollaste tabardite ja skimitaridega ääristasid hukkamisplatsi ja jälgisid mõõduka fanatismiga ühte nende hulgast, kes pidi tol õhtul õigust kuulutama ja kodanikele kõnelema. Kitsehabemega hilisteismeline polnud küll eriti karismaatiline kõnemees, kuid nooruslik kihk hüvitas tema puudujäägid. Lihtsad ja löövad sõnad ebausu ja maagia taandumisest, inimliku võidukäigust ja jäädavalt hälbunud nõiarämpsu hävitamisest. Valitseja auks. Inimsoo auks. Inimeseks Saanu auks.
Tühjad sõnad, mõtles Arpides. Kuid sellised, mis lõppevad alati kirve vaheda vilinaga ja toovad leiva lauale. Tapalavale toodud vaikselt soiguv hukatav ei pakkunud talle mingisugust huvi.
Kui hülgepealine kollastesse räbalatesse riietatud ebainimene veidralt kriisates naise pead kohendama läks, vaatas hukatav oma määrdunud näo ja sorakil juustega Arpidese poole. Tema helehallide silmade taga välksatas korraga terve diapasoon tundeid, täielikust ahastusest kuni lõpliku allaandmiseni. See suutis timukat korra isegi liigutada. Tavaliselt olid hukkamislavale jõudnud linnriigivaenlased juba ammu kõigist emotsioonidest tuimestunud.
Äkki meenus Arpidesele tüdruku põlu alla sattunud sugulane (vist oli nõbu), kes oli käinud talle maksmas, et neiu võimalikult kiire lõpu saaks ja mingit piina ei tunneks. See oli tavapärane praktika. Korraks kahetses hukkaja, et ta polnud oma kirvest eile teritanud. Aga mis vahet seal ikka, tüdruk sureb niigi kiirelt. Ta mäletas korraga hästi seda anuvat ja kuivetunud noormeest, kes talle oma üllatavalt hästi säilinud väärikusega viimaseid veeringuid pakkus. Arpidesel oli temast suisa kahju, kuigi kõrgid aadlikud polnud talle kunagi väga mokka mööda olnud ja erilist kaastunnet tal nende kannatuste vastu polnud.
Äkki mõistis timukas, et tema mõtisklus kestis juba liiga kaua. Tuimade, veriselt nürimeelsete pilkudega pealtvaatajad tekitasid nurisevaid hääli. Hülgepealine abiline kriiskas mingit kummalist tooni, mis kõlas nagu midagi sureva hobusebra ja orgasmi saanud vanema prostituudi vahepealset. Ta astus oma kohale.
Vahe tera vihises ja tegi oma töö, rahvas juubeldas pisut väsinult ja emotsioonitult. Päikeseloojang värvis kristalse Inimeseksaanu kuju lõõmama ja melanhoolselt kaunis õhtupoolik lummas Arpidest, summutades tema meeled Päikeseahmijate propagandale. Ta sulges silmad, keskendus Häälele, lausus lühikese mantra ja avas uuesti silmad. Silmade ette kuvati taimer ja siis korraks terav valu otsmikusagaras. Pilt salvestus ja mees ohkas.
***
Kui viimasedki inimräbalad olid lahkunud, hakkas Arpides ebainimesega üheskoos koju jalutama. Hülgepea katkus talle hukkamislava alt paakunud verega rohtu. Ebausklikud linnakodanikud olid nõus sellised räpase jama eest uskumatuid summasid maksma.
Kiirel sammul läbi öise linna jalutades sukeldus Arpides ümbritsevasse kakofooniasse ja iseenda rahututesse mõtetesse. Pärast Päikeseahmijate võimuhaaramist kehtestasid ordumehed öise liikumiskeelu, kuid viimastel aastatel suhtuti sellesse reeglisse üpris lõdvalt. Prostituudid, amulettide ja biooniliste jäsemetega kaubitsejad, kääbused ja lakkekrantsid paiskusid taaskord öhe. Inimlike pahede pandemoonium jõudis jällegi Karamakani. Hirm repressioonide ees vajas pingete maandamist ja öistel tänavatel sellest puudust ei tulnud. Räme kisa pani timuka kõrtsimelu peale mõtlema. Kalibuni tööpäev peaks juba läbi olema, saab poisiga koju kootsida.
Äkki kuuldus üle sombuse kõrvaltänava äge krooksatus. Hülgepea vaidles tänavakaubitsejaga punase tanukujulise mütsi üle - talle meeldisid igasugused värvilised asjad. Vaatepilt oli koomiline; pooleteistmeetrine halli hülgepea ja valkja kehaga töntsakas roheliste pükstega ebard ja hermafrodiitne vanamees/eit kroomitud kiilaspeaga. Arpides lähenes ning vaatas harjuskit sünge pilguga. Tegelane kohkus ja lõi silmad maha:
"Isand timukas, heidke armu. Ma ei tahtnud teie orjale muresid tekitada."
„Ei ole hullu, poja. Anna mu väiksele kööberdisele see mütsike, siin on kaks bitti. Täna Häält ja hoia Tarkust."
Kaubitseja vajus tänades põrmu ja ülimalt õnnelik, nüüd juba tanu kandev hülgepea paterdas puristades edasi. Rumalaid on lihtne ju õnnelikuks teha. Kas mina olin omal ajal lihunikuna sama loll, enne maagiat?
Vanad barakid olid pärast revolutsiooni loomafarmideks olid saanud. Tuima näoga hiidsead vahtisid oma julmade silmadega mööduvat paari. Hoolimatud, kuid samas veidralt empaatilised. Müra oli vaibunud ja tundus, et öö tüüne nihilism summutab mured ja neuroosi.
Lagunenud hoonetes põlesid tuled, vaesem rahvas soojendas end põhustel roguskitel. Aukus silmadega lapsed vaatasid trööstitu pilguga mööduvat vibalikku ja kiilakat timukat. Äkki tundus see inimlik viletsus meest väsitavat ja ta pilgutas silmi, et eelnevat päikeseloojangu ülesvõtet silme ette kuvada.
Terav valu!
Silme ees hakkas virvendama, külm lima tundus vajuvat laugudele.
Hüpikemotsioon kestis vaid hetke. Ta vaatas ringi. Hääle Ees Kohkunud Hatehmeti sektandid tantsisid kõrtsi poolt lähemale, ekstaatiliselt mungarüüdes leelotades ning tarides enda järel vaimselt alaarenenud fotosünteesiva rohelise naha ja punaste silmadega mutanti. Tõenäoliselt alaealist. Pimedus perverte neelaku!
Hülgepea ei tundnud midagi ning lohistas ennast kõrtsist mööda kodu poole nagu ikka.
Kuidagi õnnestus avada kõrtsi uks ja sisse koperdada. Pea käis veel ringi, kõrvus kostis raginat, mingid nullid ja ühed mängisid silme ees. Jõle ropp on ikka see elu!
Timukana ei saanud mees muidugi suminaga ühineda. Reglement nägi ette, et pühaliku Häälest seatud maailmakorra vahe tera istub eraldi, tekitab hirmutavat aupaklikkust külastajates ja joob tasuta maja parimat maisiõlut, mida serveerib pisut kaame olekuga õbluke teenindaja. Isegi kõige bravuurikamad purjutajad ei julgenud Ordu poolt litsentseeritud hukkajaga prõkkama minna: sellel oleksid, pehmelt öeldes, fataalsed tagajärjed.
Märjuke ei maitsnud kohe üldse, mingi imelik virtsa mekk oli küljes. Kus kurat see poisiklutt siis on? Ega nii hilja pole mõtet enam joodikutele midagi mängida. Justkui kutsungi peale ilmuski Kalibun kohale.
Poiss oli tavalisest kaamemgi, melanhoolsete erklillade silmadega, õnnetu ja lolli näoga. Pruunid oimulokid olid higised ja haisesid isegi kaugelt õlle järele. Armetu välimusega flööt kätte pigistatud. Kuidas kurat saavad erklillad silmad üldse melnahoolsed olla, mõtles timukas alati oma õpilast silmitsedes.
"Sinu peale ei raatsiks isegi koer kusta. Võtad ka ühe joogi?"
"Ma juba jõin täna, ole tänatud, ustaz..."
"Kas sul on suu kuklas või, juuksed on märjad nagu merenõia..."
"Palun ära kuku ropendama, õpetaja, mul on vägisõnadest üleküllus. Ma veetsin just pool päeva kõrtsus," ütles poiss oma välimuse kohta üllatava julgusega.
Timukas vaatas teda hindavalt; talle ei olnud alandlikud sükofandid mokkamööda. Ta silitas põgusalt poisi põske, harjumuspärane torge muutis ta käe korraks karmiinpunaseks. Iidses ajaloos tehtud manipulatsioonid viisid teinekord kentsakate seikadeni moodsa inimesega. Katsugu need ordulollid siis sellises olukorras nõidu tavalistest töllakatest eraldada!
Poiss seisis, kuni Arpides õlle lõpuni jõi ning tõusis. Poiss läks ees, avas ukse ja vaatas üllatava intensiivsusega korraks tagasi. Mis tal siis nüüd on, mõtles Arpides... siis tundis ta äkki kananahka. Ja külma higi. Ning Hääl hakkas ulguma.
Kolp tahtis korraks suisa lõhki minna, siis hakkas helisummutusprogramm tööle ja ja vali tehislik ulg vaibus tasaseks niutsumiseks. Arpides mõistis, et keegi tema ümber ei liigu. Isegi sarika küljes rippunud ämblik ja tolmukübemed olid aegruumis tardunud.
Õud ja turmatunne olid lämmatavad. See algab igal aastal üha varem, mõtles mees segaselt, kuidagi aeglaselt ja mittekoherentselt. Seda... kui sellele mingitki nime anda... oli võimalik näha liikumatu Kalibuni silmades. Sa ei tahtnud, aga nägid. Ja suumisid ning renderdasid, et selle tüünest kurjusest ahastuda.
Kristalne ja tume mull, rebend mõnest teisest reaalsusest, ajamas oma kombitsaid igasse dimensiooni. See ei pidanud sind taga ajama; see oli juba siin, aga ootas hetke, mil sa heitusid ja sellest aru said. Säravad külmad tuled selle sees moodustasid uskumatuid mustreid. Need ei allunud mingile loogikale, kuid oli mõistetav, et nad moodustasid liitsilmi, mis sind piidlesid. Isegi mitte õeluse ja pilkega, vaid täieliku tühjusega. Kuid tahtega. Tahtega purustada sinus arusaam, et sa oled olemas... kuid see ei olnud veel piisavalt tugev. Sest õige aeg polnud veel käes. See misiganes tundus justkui noogutavat ja kadus. Tõmbus tagasi, edasi, faasis end universumi selja taha. Tõlgendamise küsimus.
Hääl hakkas reipalt undama ja proovis traumeerivat mälestust imeliku kärisemise saatel kustutada. Too implantaadi funktsioon pärines antiiksetest ja hedonistlikest aegadest, mil inimesed olid pehmemad ja ei talunud ängistavaid emotsioone. Kuid sellist pasarahet pole võimalik kustutada.
"On kõik korras, ustaz?" küsis Kalibun pisut kohkunult.
"Muidugi mitte. Korras pole asjad juba aastatuhandeid olnud. Aga mis siin pajatada, hülgepea peaks toidu valmis saama, lähme koju. Palume Nähtamatut Isandat, et ta jälle seda pseudokinoa rooga kitsejuustuga ei tee," ütles Arpides ja proovis naeratada. Poiss naeratas vastu kuidagi imelikult ja vaatas eemale. Isevärki oli see rentslist pärit poiss!
***
Kaunis aadlidaam ei sobinud kuidagi Arpidese tgasihoidlikku koju. Kohe üldse mitte.
Majakesel ei olnud isegi ust, sest see polnud kastivälistele lubatud. Hoonesse sai katusel olevast avausest ja kiitsakast redelist. Sisemus oli aga liigendatud ja seinal olid vaibad ja obsidiianist kujukesed Inimesekssaanust ja erinevates Hääle Poolt Ehmunutest.
Daamile ei avaldanud see aga erilist muljet ja ta opaalsetest silmadest vaatas vastu seisusekohane põlgus. Ta nahk oli alabastervalge, vormid lopsakad ja silmad süsimustad. Juuksed olid seotud keerulisse soengusse. Rinnad olid kuidagi oliivikarva.
Arpidesel käis klomp kurgust läbi. Sugulised läbikäimised olid praktiseerivate maagide hulgas haruldased ja ka tema õpetaja, vana ja sünge Farhan oli neile vastu seisnud. Mehe melanhoolsed silmad olid naist piidlema jäänud ja emand mõistis seda; tema lopsakad huuled vormisid end pilklikuks naeratuseks. Arpides kirus vaikselt; ta ei tohi oma autoriteeti kaotada ja käituda nagu poisike.
"Ma tervitan sind oma tagasihoidlikus kojas. Kalla teed, tütar, ja räägi mis vaev sind meie niigi raskel ajal pitsitab."
"Ma tänan Häält ja tänan sind, õiglane isa!" Naine rüüpas piparmünditeed ja jäi justkui ootama. Ilmselgelt oli ta harjunud rohkem meestepoolset elevat kädinat kuulma; timukas jäi aga stoliseks.
Naine jätkas: "Te olete õpetatud mees ja Hääle mõistja. Mina olen jällegi lihtne, kuid truu inimene ja ka rasketel aegadel oma mehe kõrvale jäänud. Meie õiglane valitsus on mu meest uurinud, kuid ta igasugusest kõlvatust nõidumise patust puhtaks tunnistanud. Aga kõik need pinged...need murdsid ta." Naise silmadest paistis nukrus, ta tundus suisa nutma puhkevat. Üllatav siirus aadliku poolt.
"Mu mees lahkus siitilmast ja lahustus Isandasse päikeses. Ma õnnistasin tema keha ja valmistasin talle Viimse Laua. Valasin oma pisarad ja teavitasin elusolevaid sugulasi. Mu valu on suur, kuid see ei erine tuhandetest sarnastest lugudest meie linnas..."
Naine vakatas hetkeks ja pühkis pisaraid. Ja korraga heitis ta meeleheitliku, kuid veidralt paeluva pilgu Arpidese poole. Justkui vangistatud metsloom... timukas nägi vaeva, et oma väärikust säilitada.
"Kuid midagi oli valesti. See algas paar päeva tagasi. Ei, kõik ongi mu elus valesti, kuid ma räägin millestki muust. Istudes oma abikaasa vastas ja vormikohaselt leiba murdes tundsin äkki, kuidas ta mind jälgib. Hääl teatas vaid mu kiirest pulsist, kuid muud mitte midagi. Justkui midagi poleks toimunud!
Kuid ma tundsin, kuidas mu mees mind vaatas. Isegi mitte oma teokarpidega kaotud silmadega, vaid kogu oma olemusega. See tarretas mu vere! Ma...Ma..." ta vakatas ja vaatas arglikult toas ringi.
"Ma rahustasin end ja sisendasin endale, et tegemist on vaid ärevile aetud meeltega. Kuid see sama ängistav, paranoiline tunne ei kadunud kuskile. Ma kuulen viimastel päevadel samme. rasket hingamist, tunnetan kohalolu. Ma ei julge enam Viimse Laua kambrist möödagi minna... Isand Timukas, teile on kõrgemalt usaldatud võime ausaid inimesi sellistest olukordadest välja aidata. Ma anun teid! Tulge ja kasutage oma andeid ja ma luban teile vääriliselt tasuda! Hääl teab, et ma pole rikas, kuid mul on..." (Arpides nägi, kuidas kasutajaliides tema tumedates silmades eredalt sähvatas. Naine otsis oma päritolule vastavat nooblit sõna) "...ressursse..."
Selline arhailine sõna oleks pannud mehe seesmiselt itsitama, kuid naise tehtult väärikas olek ja vaevu hillitsetud loomulik metsikus polnud naljakad. Arpidesele tuli klomp kurku ja ta kallas veel külalisele, ja nüüdsest ka uuele kundele. teed...
***
Hülgepea kriiskas teinekord öösiti hullemini kui ükski hukatav. Mutandi seedimisega seotud hädad ajasid timuka veidra kärgpere öösiti üles ja edasine suikumine oli enamasti välistatud. Empaatiline Kalibun proovis elukale datlinapsi anda, Arpides oleks eelistanud tölli pigem oimetuks peksta, kuid nagu alati, jättis ta armetut tegelast vaadates oma kurjad kavatsused ellu viimata. Eriti veel nüüd, kui see tobuke ööpäevaringselt oma totra punase mütsiga ringi velkis.
Morni näoga Arpides pomises omaette mantraid ja istus esoteerilistest märkidest moodustatud sõõris, mida ümbritses metallipulber. Poisiklutt Kalibun, tema esimene ja viimane õpipoiss viimased 8 aastat, istus toanurgas ja vahtis teda oma kurbade silmadega. Kohe ta hakkab küsima neid küsimusi! Nagu ta ei teaks, nagu ta poleks siiani mõistnud... Arpides kägardas peopesad rusikasse.
"Ustaz..."
"Ära isegi hakka pihta oma jauramisega!"
"Aga ma tahtsin küsida..."
"Ma tean mida sa tahtsid küsida. Me arutame seda kogu aeg! Aga ma ei seleta sulle neid mantraid. Ei kutsungeid ega eesmärgiga palveldamist ega muid vahendeid Kehatu Häälega rääkimiseks ja ümbruse mõjutamiseks. Sest ma ei saa. Sest ma..."
Timukas vakatas. Ta istus oma sõõris tikksirgelt ja näiliselt liikumatult, kuid tema hallides silmades võbeles loomalik, lõksu aetud hundi pilk.
"Ma ei pea midagi seletama. Sa tead, et ma pole jutupaunik, ning minu lugu on sinu jaoks korduvalt loetud avatud raamat!" See kõnekujund pani timuka muhelema. Ta on vist ilmselt ainuke (eks)maag terves ilmas, kes peab oma olemust lihtsakoeliseks! Absoluutne enamus arbujatest varjab oma sisemist tühjust pilkupüüdvate hõlstide ja esoteerilise mõmina taha.
Karisma teesklemine läbi suurustlevalt hämarate sõnade oli maailma tähtsaim kapital. Oma parimatel päevadel pidas Arpides ennast selleks liiga küüniliseks. Oma halvimatel – andetuks.
Poiss aga jätkas: "Ustaz, ma ei tahtnud seda sinult küsida. Sa oled mulle kogu aeg kinnitanud, et mu õpipoisiaeg on läbi, ma tean seda. Lihtsalt ma pole kunagi õieti julgenud küsida... või siis, kuidagi varjatult... mida tähendab olla võlur ja siis see võime kaotada?"
Arpides oli sellest küsimusest pehmelt öeldes kohkunud. See polnud üldse tema moodi, midagi nii julgelt otseselt küsida. Äkki mõistis mees, et heietavalt vastamine on tema psüühe jaoks hädavajalik. Ta hakkas kuidagi hakitult ja ebalevalt jutustama:
"Noh... ma pole just eriline poeet, aga ulguvate kõrbedeemonite nimel, ma olen üks tahtejõuline jurakas. Ja tantsija. Ma tantsin erinevate jõudude ja peast soojade valitsejate hullushoogude vahel. Juba lihunikuna teadsin ma alati, kust lõigata ja kuhu äsada, et loom kiiresti ja valutult ära kõngeks. Et poleks mingit siplemist ja kisamist. Ja maagia on paljuski samasugune. Sa pead leidma selle soone. Või ma ei teagi kuidas seda öelda... ma ei pelga võitlust kellegagi ja samas ma tean, mil sest hoiduda. See vahettegemine tegi mind edukaks ja ka rikkaks. Ma teenisin Kuldseid Isandaid idas ja taltsutasin nende ülepaisutatud kõrkust oma lollide, kuid tabavate sarkastiliste märkustega. Ja teenisin korralikult kulda, hõbedat, merevaiku ja mida iganes veel... ära vahi mind nii, tolvan, sa tead, et mitte naisi! Ning siis see juhtus.. see õnnetus."
Mees neelatas, vaatas korra lakke ja hakkas aeglase ja tuhmi häälega edasi rääkima: "See pidi olema rutiinne loitsimine. Ma pidin suunama pilvedetaguse hävitava tule mu isanda vaenlase koja peale. See oli nii lihtne! Aga mul tekkis hasart; tavapärased vormelid olid ära tüüdanud, ma tahtsin kaugemale vaadata. Kompida igavikku. Olin muutunud ülbeks ja ei uskunud oma võimetel piire olevat. Keskendusin koodile silme ees, aga tugevamalt. Tugevamalt kui kunagi varem. Ja siis..." mees neelatas uuesti ja ta hääl väreles. Pärast lühikest pausi alustas ta uuesti: "Sa tead küll, millega ma olen pidanud alates sellest saatuslikust päevast rinda pistma. Õudus, millesarnast ei tohiks olemas olla. Värelev vari, mis pole mitte üheski mõttes vari. Ja see tume olematus on keelanud mulle mu ainsaid andeid, mis mulle antud on! Isegi kõige lihtsam loitsimine on ohtlikumast ohtlikum, sest see olend ei peatu enne, kui mu kätte saab. Ta proovib igal samhainil! Ja selline saatus võib olla... ja ilmselt ongi... hirmsam kui surm."
Kalibun ja Arpides vahtisid üksteisele otsa. Noormees tundis, kuidas ta süda saapasäärde vajub. Sellised hetked muutsid kohmaka olekuga poisi veelgi kohtlasemaks. Arpides ei suutnud seda nägu vaadates tõsiseks jääda ja muigas. "Kuradite päralt, ma tõesti ei mõista, miks sa minusugusele tegelasele õpipoisiks tulid. Õpipoiss! Elu on ikka huumor!"
Hiljem, oma pehmetel patjadel üksteise poole pööratud selgadega kügeledes, naeratasid mõlemad mõistvalt.
***
Kauni aadlidaami kodu osutus suursuguseks, kuid räsituks ja rõskeks. Ruumikad antiiksete mosaiikidega koridorid olid kõledad ja kummituslikud, ohtralt põletatud viiruk muutis interjööri vaid süngemaks.
Arpides oli ebameeldivalt üllatunud, et perenaine neid isiklikult vastu ei võtnud. Sünge armilise näoga punapeast teener seletas vaid napilt, et tema emand saabub hiljem. Sitke sell, ilmselt endine linnavalvur või mõni all-linna kõrilõikaja, mõtles timukas.
Portselani ja nipsasju polnud kusagil näha; ilmselgelt juba ammu Päikeseahmijate poolt eksproprieeritud või altkäemaksuks antud. Meelehead, räägitakse, nõudsid ordumehed nii esemetes kui ka teenetes. Ja ilusatelt ning meeleheitel naistelt nõuti...teadagi mida. Miskipärast tekitas see mõte timukas viha. Olles jõudnud kolmekorruselise villa pööningkorrusele, lehvitas sõnaaher teener käega ja kadus trepist alla. Viimase Laua võis ilmselt leida mahagonipuust ukse taga.
Kui trepi viimsed naksatused sumbusid, vajus pööningule rusuv õõvatunne. Pagana ebausk, mõtles Arpides ja avas ukse. Avanev vaatepilt oli tavapärane ja samas ka müstiline, nagu kõik Viimased Lauad. Süngevõitu viiruki järgi lõhnavat kambrit ääristasid savist jumalakujud ja toa keskel olev kolmnurkne laud oli Suurele Allikale pühendatud mantraid täis kritseldatud. Mumifitseerunud lahkunu istus traditsioonilisse kollasesse matusetalaari mässituna, ängistavalt mõjuva lahtise suuga pea kuklasse lükatud. Nägu oli hennaga võõbatud ja silmalaudele olid asetatud erksinisteks silmadeks kujundatud kammkarbid. Arpides aktiveeris oma nõiapilgu, mis pisut hektiliselt vahetas infrapunavaadet koodilugeriga.
Kuradite nimel, vandus timukas. Ruumis polnud mitte midagi näha. Ängistav vaikus paisus veelgi tugevamaks ja pitsitas mehe meelekohti justkui füüsilise valuga.
Nõiapilk hakkas kakofooniliselt ragisema ja muudkui süvendas ebamugavustunnet. Higine mees lülitas selle välja ja vajus nurka paigutatud tühjale toolile. Olles end pisut rahustanud, proovis ta sellest kõigest sotti saada. Siin majas ei toimunud midagi erakordset ja kummitustest ning muudest soerditest tundus kõik puhas olevat.
Kui just...
***
Trepist alla jooksis Arpides juba tigedalt vandudes. Kuradi eit oli ta lõksu tõmmanud ja tühja jutuga enda juurde meelitanud! Ega siin ei pruukinudki mingit asisemat põhjust olla, paljud meelitasid timuka enda juurde, kuna tema kohalolek õnnistas ebausklike arvates nende kodukollet ja jagas baraka't – aga siiski...
Välisuksele jõudes avastas ta mitte just eriti suure üllatusega, et see oli lukustatud. Aknad olid väljastpoolt luukidega suletud. Pikema rüselemise peale oli võimalik see uks lahti murda, hindas timukas, kuid nii kergelt ta siit ei pääse. Justkui selle kinnituseks kostus kõrvale jäävast koridorist põlastav naer, mis oli ühtaegu nii külgetõmbav kui verdtarretav. Arpides neelatas ja hakkas pisut arglikult koridori lõpus oleva ukse poole hiilima. Meest ümbritses vaikus ja pimedus, vähemalt polnud rohmakat teenrit kusagil märgata. Kinnise koridori lõpus mees seisatas. Ilusa ornamenteeritud ukse taga oli oodata peamist elamistuba. Ta hakkas paaniliselt närvitsema... siis kihvatas temas viha. Temasugune võimas võlur ja ametilt kaelade rappija ei pea kartma mingit ülbet daamikest, kes tahab lihtrahva kallal vingerpussitada! Dekadentliku hedonisti kael murdub vajadusel nagu luigel!
Raevukas Arpides vilistas mõistlikule plaanile skaneerida tuba röntgen- ja nõiapilguga ning murdis jalaga ukse maha. Avanev vaatepilt tundus tavapärane: hämar, üpris luksuslikult sisustatud elutuba suure kaminaga. Toa keskosa oli aga kuidagi ebamääraselt tume ja paistis emiteerivat mingeid veidraid laineid. See tumedus undas veelgi veidramalt. Alles siis seletasid timuka silmad kontuure: toa keskel seisis veider rist. Inimsuurune ja veidralt kobrutav, justkui liiguksid seal sees mingisugused vaglad. Nõiapilk ei tunnetanud midagi, kuid pikem skaneerimine tekitas vastikut peavalu... Ebakindlalt objekti puudutades tundis ta želatiinset ja kleepuvat pealispinda.
"Imetlusväärne, kas pole?"
Arpides tundis ta hingeõhku ja tugevat parfüümi oma turjakarvade juures. Korraks jäi tal hing kinni... ja siis virutas küünarnukiga selja taha ja pöördus suisa elajaliku himuga ümber, et vastast korralikult klohmima hakata.
Külm naer kajas juba toa teises otsas, suure kivikamina juures. Timukas läks näost kaameks... ta ei saa praegu nõidade ega peletistega võidelda. Mitte nii ohtlikul ajal, samhaini eel.
Naise võrgutavast näot kumas korraga põlgust, viha kui ka lõbusat rahulolu. Verdtarretav segu, mis lahutas ta täielikult igasusugusest inimlikkusest.
"Sa oled tõesti üks tahumata loom! Kus on su kombed? Kas tõest ilus naine tekitab soovi kohe rusikatele tööd anda?"
Must siidkleit sahisemas, sama kuidagi lapsikult mängeldes, liikus ta lähemale. Arpides tõusis klomp kurku: ta mõistis, et ta selle koletise ja veidra risti vahel lõksus. Ja ta tundis selgelt, et ta ei suuda enam liigutada.
Suure vaevaga kõneledes proovis ta pisut irooniat oma häälde manada. "Ma kardan, et ilus naine on antud juhul ikka väga tõsine eufemism. Mis põrgupeletis sa õigupoolest oled?"
Kaunis põrgupeletis oli antud hetkeks juba poole meetri kaugusel ja tema tumedad siidriided voogasid kummaliselt erksas värvigammas. Vari väbeles veidralt ja elas justkui oma elu. Naise (või kes iganes ta ka oli) nahatoon oli kuidagi ületehtult oliivikarva. Huuled olid häirivalt punased, pisut karikatuursed suisa... kogu see vaatepilt meenutas Arpidesele neid kordi, mil ta Põhja suurtes metsades kohalikke seeni manustas.
Kütkestav, kuid kõle naer. "Põrgupeletis?!... Sa pole vist kunagi õppinud daamidega rääkima, eks ole? Samas, te võlumehikesed olete ju kõik süütud..." Sel hetkel muutus ebamaine naine Arpidese jaoks kuidagi eriti tavapäraselt lihalikuks ja rusikad tõmbusid veelgi rohkem rulli Liigutamine oli aga veelgi raskemaks muutunud. Jalad olid täielikult põrandale kleepunud.
Lummutis liikus nüüd Arpidese ette ja haaras ta lõua meelalt oma kätte. "Tahad teada, kes ma olen? Ma olen su tulevase... ja mitte just meeldiva... patukahetsuse sametine... proloog."
Järgmisel hetkel tundis Arpides, kuidas limased, viskoossed kombitsad tema selgroogu kobasid. Tema kehast käis läbi ebameeldiv elektrisurin ja järgmisel hetkel tõmmati ta mustale ristile. Väga veidrasse positsiooni, käed harali, jalad kokku surutud. Arpides vandus, kuid tema keha ei tundunud enam talle kuuluvat. Mees oli justkui vati sees liikumatu.
"Veider sümbol, eks ole? Ma sain selle agregaadi Nihtammuzi poolsõgedatelt võluritelt. Keegi neist ei osanud täpselt selgitada, miks nad midagi nii tobedat valmis meisterdasid. Kõige melanhoolsem ja kõige joogisem neist lälises midagi iidsest ja unustatud religioonist, lunastusest ja pühast kannatusest. See tundus kuidagi nii vanamoodne ja eksootiline! Ma lihtsalt pidin selle soetama! Ehk siis... kui see potentsiaalselt mõrvarlik taies tõesti sümboliseerib meile lunastust ja härdust... siis sulle ja teistele sinusugustele võib ta tähendada hoopis vastupidist. Trööstitu ja mõttetu surm, see on sulle juba kirja pandud."
Arpidest ei huvitanud põrmugi see naise dramaatiline loba, ta proovis end kuidagi liikuma nihverdada, kuid see ei paistnud kuidagi toimivat. Ta hakkas oma aeglase, kuid võrdlemisi verejanulise peaga mingit lahingutaktikat välja mõtlema. Eit ei tohi aru saada, et ta siin midagi plaanib.
"Ei noh, surmast saan ma aru, see käib mu ametiga kaasas, aga sellest limasest värgenduseset ma sotti ei saa. Nagu sa enne mainisid, siis ega ma seksist just palju ei tea, aga see kõik tundub kuidagi perversne. Teil, peenemal rahval, ikka peenemad maitsed..."
Nõia silmad läksid ohtlikult vidukile. Siis naeris ta tõrjuvalt. "Su naljad on mannetud, nagu kogu sinu senine elu. Olles tunnetanud maagiat oma veres ja ümbruses, ei suutnud sa märgata tähtsaimat!"
"Mida siis täpsemalt?" Arpidese sõnad kõlasid nõrga sosinana, kuid tähelepanelik kuulaja oleks tunnetanud neis külma raevu. Kuid nõiatar oli liiga hoos, et üksikasjadele tähelepanu pöörata.
"Et maagiat ei saa kontrollida! See pole tööriist, millega pooletoobiste valitsejate ees trikke teha, ja siis ära visata! See on meeleheitlik hüüe kõrgema poole, inimese meeleheitlik katse muuta universumit enda ümber. Ja kui sa piisavalt kaua pimedusse karjud, siis pimedus vastab!" Nõia hääl oli kile ja ekstaatiline, kõlades fanaatilise ja pisut heitlikuna.
Siis jäi ta Arpidest ainiti vaatama, silmad hullunult helendamas. "Sa ju tead, millest ma räägin, eks ole? Sa oled teda vaid kaugusest piidelnud... Kombanud tema olemuse sisu... Ka mina ei mõistnud kunagi selliste olendite olemust, oma rumaluses proovisin neid oma praktikates ära kasutada. Enamasti sattusid mu võrku vanad ja primitiivsed programmid- kasutud illusioonid, kellega tohlakaid talumehi hirmutada ja end pisut amüseerida. Kuid minnes oma tumedal teel üha kaugemale ja kaugemale, puutusin ma kokku üha keerukamate olenditega, kuni lõpuks sattusin lõksu.
Kõik oli kadunud... kuid ka kõige lootusetumast olukorrast on tee välja, kui sa oled valmis selle eest hinda maksma. Mulle tuldi appi, tuldi!
Ma ei mõistnud, mis või kes see sätendav loodusjõud oli, kuid sellest hetkest kuulusin ma ihu ja hingega tema teenistusse! Ta ei suhtle minuga nagu inimene, kuid temaga on võimalik... nimetagem seda, parema sõnastuse puudumisel, kõnelda. Ta andis mulle jõudu teha tema tahet ja minust sai vägev maag. Mu keha...on arenenud. Ma pole enam päris inimene. Alguses ei suutnud ma sellega leppida ja proovisin, häbi tunnistada, manduda tavainimese tasandile. Abiellusin isegi selle rikka ja rumala loodriga, keda sa üleval nägid. Haah! Kui rumal ma olin! Talle sobib koolnuks olemine rohkem kui elu!"
Arpides katkestas teda: "Nii et sa oled siis mõrvar?"
Naine vaatas teda põlastava muigega: "Kes oled sina, et siin patroneerida? Sa oled lihtsalt rumal ja silmakirjalik argpüks! Sinu elu tipphetkeks oli moment, mil sa minu isandaga kontakteerusid ja ta otsustas sinu eluenergiaga maiustada! Seitse aastat oled sa suutnud oma haleda maagiaga teda eemal hoida, kuna ta ise seda nõnda sätestas, kuid nüüd on su aeg läbi! Ma tambin su oma isanda jaoks korralikult pehmeks!"
Arpides mõistis sel hetkel naise plaani- see oli hämmastavalt banaalne ja sarnane rentslipättide tegevusele. Nimelt tahtis eit teda nõrgestunud olekus vägistada... Süütuse kaotamine on võluri võimetele hukatuslik.
Arpides tundis, kuidas rist tema verd imes. Ta keha otsekui kõrbes ja ta sai aru, et varsti ta minestab. Neetud nõid lähenes talle oma ülbe oleku ja, vaatamata kõigele, teatava veetlusega. Arpides teadis võlukunsti kasutamise hinda: kui ta kasvõi ühe lihtsagi loitsu teeb, ei suuda ta samhainil end korralikult kaitsta. Kuid olukord nõudis ohvreid. Ja, olgem ausad, see hetk - näha lirva banaalset naeratust kustumas - võib oma hinda isegi väärt olla.
Mees manas kasutajaliidese oma silme ette ja tundis tuttavat värinat oma kehas. Valu tema kehas vaibus hetkeliselt ja ümbrus tardus. Esoteeriline kood hakkas silmade ees vilkuma ja mees tundis end rohkem elus olevat, kui viimase seitse aasta jooksul kokku. Kogenud maagi jaoks pisut lapsiku elevusega valis ta veremaagia ja aktiveeris lühikese vaimse ponnistusega oma vereringes ringlevad nanoosakesed. Veremaagia nõudis tavaliselt ka ohvrit, kuid tühja sellega! Ta pühkis hoiatava hüpikakna minema ja juba muundatud veri imendus lurisedes želatiinsesse risti.
Tal oli ekraaniaega veel kõigest sekund ja järgmisel hetkel normaalsus ta ümber taastus.
Veidra, kuidagi inimliku karjatuse saatel lasi rist ta lahti ja mees seisis jälle omil jalul.
Kuid järgmisel hetkel oli naine tal kallal, surus teda vastu risti ja pigistas ta kõri justkui tangidega. Mees reageeris kiiresti. Ta hammustas tehishamba puruks ja pahvatas kontsentreeritud hõbetolmu nõiale näkku. Hõbe mõjub suuremale osale maagia kasutajatest vägagi ärritavalt; õnneks polnud naine tema ees üks vähestest eranditest. Arpides oli saanud oma immuunsuse väga suurte ohverdustega, millele põgusalt mõtlemine võinuks isegi sellisel hetkel vastikusjudinaid tekitada.
Igal juhul taarus vaenlane timukast eemale, ise meeleheitlikult köhides. See oli kõik, mida mees vajas. Järgmisel hetkel oli sisetaskusse peidetud hõbetatud kasteet tal juba pihus ja nõiatar sai ränga obaduse vastu lõugu. Ja veel kolm litakat. Verise näoga maha varisedes suutis ta vaid koriseda ja mees äigas talle saapaga näkku. Ka saapa tald oli paslikult hõbetatud ja Arpides rõkatas rõõmsalt, sest olukord tundus olevat lahendatud.
Järgmisel hetkel rahmatas uks lahti ja nõia kõrilõikajast teener jooksis tuulispasana sisse, korralik pooleteisekäemõõk käes. Arpides jõudis vaevu lahmiva hoobi eest eemale hüpata. Samal ajal tundis ta kergendust, sest mõistis, et teener polegi nii ohtlik ja ei oska mõõgaga suurt midagi teha. Mees põikles veel korra, kummardus tema pea suunas tehtud vehke eest ja virutas punapeale vahelihasesse. Järgmisel hetkel oli teener maas õhku ahmimas ja siis polnud tal seda enam millegagi teha. Verega kaetud vahe tera tegi timuka veelgi rõõmsamaks, kuid naeratus tema näol hangus.
Maas oli verine plekk, kuid nõid ise kadunud nagu tina tuhka. Mees skaneeris tuba nõiapilguga, kuid ei midagi. Mõõk kaitsvalt ette sirutatud, hakkas ta ettevaatlikult ukse poole liikuma. Olles juba pea lävepakuni jõudnud, lahmatas mõõk heleda leegiga põlema. Olles tera maha pilland, sai sajatav mees vägeva energialöögi rindu ja kukkus õhku ahmides pikali. Nõid astust uksest sisse, nägu groteskselt sisse pekstud ja verine. Endisest ilust polnud midagi järel, aga seda asendasid raev ja otsusekindlus.
Kui ta Arpidese peale, tundis mees, kuidas nõia veri talle suhu tilgub. Olles vaevu võimeline hingama, ei suutnud ta nõida kuidagi takistada. Äkki tundis ta, kuidas talle mingit kibedat vedelikku suhu kallatakse. Uimastav mögin vägistamiseks! Kui labane! Suurte raskustega hakkas ta uuesti manama. Kasutajaliides aga ei ilmunud, sest naine loitsis talle vastu. Ta oli timuka jaoks liiga tugev ja keskendunud. Soerdid teda võtku!
Arpides mõistis, et ta peab selle olukorra kiiresti lahendama. Kunagi ammu oli üks veidrik mehele kõhurääkimise implantaadi paigaldanud. Arpidest pidas seda haruldust totakaks mänguasjaks ja kasutas seda haruharva, kuid teinekord oli tore sellega inimesi ehmatada...
Arpides võttis riski ja hakkas nõiatari tema enda häälega sajatama. Selle kütkestava, kuid mürgise häälega. Tobe laadatrikk mõjus, sest nõid kortsutas kulme ja lõpetas korraks loitsimise. Sellest viivust piisas ja Arpides manas kasutajaliidese ette. Suure rõõmuga mõistis ta äkki, et ta kätel on tapetud sulase verd. See pani mehe suisa juubeldama, sest programm peaks tunnistama seda vereohvrina ja agressiivse loitsu võimsus mitmekordistub.
Arpidese üks lemmikillusioone oli hõbedane kaelavõru, mis peaks isegi kogenud maagile vähemalt hetkeliselt suurt valu põhjustama. Paar hetke oli ka kogu aeg, mida mehel vaja oli. Kasutajaliides kadus ja suure rahuldusega märkas timukas, et illusioon toimis. Naine kraapis kaela ja vajus kriisates mehe pealt maha. Arpides suutis taas liikuda ja haaras kibekähku mõõga järele, mis veel veidralt suitses ja tulitas. Nii mees kui ka nõid kargasid püsti. Ebaloomuliku grimassiga naine jooksis meeleheitlikult Arpidese poole, kuid terariistaga kogenud timukat pole võimalik morjendada- vilunud hoobiga raius ta soerdil pea maha. Järgnev ekstaatiline võidurõõm pani mehe suisa paar tantsusammu tegema. Nõia kaelast voolas mingitel arusaamatutel põhjustel erklillat verd.
Arpides vaatas laipa ja tundis valusat võnget kehas, sest osa temast oleks tahtnud kadunud nõida paremini tundma õppida. See karisma ja fanaatilisus, selles kõiges oli midagi, mida ta oli aastate jooksul juba unustanud. See vägi... ja vägi mehes endas! Kihvatas viha, et ta polnud julgenud nii pikka aega maagiaga tegeleda. Võlukunsti kasutamine üle pika aja mõjub nagu psühhoaktiivne uimasti ja seepärast tundus majast väljumine Arpidese jaoks omamoodi müstilise kogemusena. Värvid ja aistingud olid kõik segamini ja mõnus võbin oli kehas.
Seda hullem oli vaatepilt elamu ees. Kümmekond kollast vormiriietust kandvat Päikeseahmijat paljastatud lühikeste torkemõõkadega. Noored, hirmunud, kuid äksi täis. Vanim neist, kes oli timukast ilmselt kaks korda noorem, avas suu ja pomises midagi ebamäärast. Ilmselt midagi säärast, et pane mõõk maha ja tule meiega kaasa. Arpides mõistis alles praegu, et tal oli tõesti terariist kätte jäänud. Ta tõstis selle oma nina alla ja nuusutas seda. Ekstaatiline ja julm pilk ütles ka kõige juhmimale arreteerijale, et pahandused on tulemas.
Päikeseahmijate ninamees leppis õnnetu näoga olukorraga ja käskis oma meestel rünnata. Arpides tõstis mõõga oma silmade juurde ja lasi siis käia.
Ühel noorukil löödi pidemega hambad sisse ja kolmas kaotas käe. Arpides tundis verist joovastust ja otsustas seda veelgi suurendada. Ta hakkas manama ja noored mehed tema ees tardusid.
Äkki hakkas tal aga endal silme eest lainetama. Mees proovis seda tunnet eirata, kuid järgmisel hetkel oli ta juba siruli. Vaevaliselt katsus ta oma kaela ja tundis seal tuimestava mürgiga noolt. Päikeseahmijate juhi selja taha oli ilmunud paks totra näoga linnakodanik, kes oli neile puhtast pugejalikkusest innukalt appi tulnud ja timukale oma enesekaitseks mõeldud noolepüssiga ära teinud. Võib-olla saab ta tasu, aga suurema tõenäsusega siiski diskreetselt hukatud, kuna nägi linnriigi valitsejaid alandatuna... Armetu lõpp väiksele naudingule, mõtles timukas ja kukkus kokku.
Viimase asjana tundis ta põskedele langevat tibutavat vihma.
***
Kand-Zakkumi loss oli sünge väike kindlus keset räämas parki. Ümbruskaudsed elanikud pidasid seda mahajäetud kummituste pesaks, kuid haritumad inimesed teadsid paremini. Päikeseahmijad olid küll keelustanud võlukunsti, kuid ometigi ei saa sellist loodusjõudu lihtsalt näpuga viibates inimeste mõtetest kustutada. Maagia taltsutamiseks on vaja maagiat tundma õppida ja seda kasutada. Selleks kasutas ordumeister sanktsioneeritud võlureid, kes ei kohkunud tagasi ühegi valguskartva teo eest. Õelad ja egomaniakaalsed klounid, teadis Arpides juba oma varasemast kogemusest. Kuid kõige hullem neist oli Nahqor Sinisilm.
Ja ainus asi hullem ärkamisest rõskes ja verepritsmetega kongis on ärgata ja näha esimese asjana selle maniaki larhvi sulle ülbelt vastu vaatamas. Arpidese süda vajus saapasäärde, sest ta taipas kohe, kus ta on, ja et midagi head siit oodata ei ole. Nahqor vaatas teda oma kurjalt kelmikate silmadega ja kallutas pead. Jälle see pagana teatraalsus, kirus timukas.
"Timukas on oluline tegelane, Nahqor. Ilma minuta, võiks öelda, võib isegi kogu meie neetud ilmakord pehkinud hurtsikuna kokku vajuda. Nii et ära raiska minu aega!"
"Oo, aga sa ei ole ju enam timukas, ega ju? Nii palju kui mina tean, oled sa tühipaljas kurjategija. Ja hullemgi veel - kurjategija, kes tõurastas kõige verisemal moel riigile vajaliku kaasteenistuja!"
Nahqor rääkis pehme ja julma, edvistava häälega. Tema terrakotakarva naha ja süsimusta paruka taustal mõjusid ta heledad silmad kuidagi lapsikult. Arpides aimas, et tiraad venib veel pikale, sellistege tegelastele meeldib esineda. Tõik, et (eile? üleeile?) tapetud sortsitar töötas riigi heaks, ei üllatanud teda sugugi. Hullumeelseid tõmbab alati üksteise poole. Kuidas ta sellest varem sotti ei saanud?
"Hiljuti meie hulgast lahkunud...daam... polnud just kõige stabiilsem, kuid abistas meid alati. Seetõttu premeerisime me teda sinu auväärse isikuga! Me ei teadnud, mida ta sinust tahtis, kuid ta maksis sinu eest kena summa, ja ausalt öeldes, ega see meid ka ei huvitanud. Ärand solvu, ustaz, aga uusi timukaid leiab meie maailmas alati."
Arpidest tabas kuri kahtlus, et praeguseks teavad ilmselt need tegelased temas ka juba muudki. Näiteks seda, et ta ei olnud minevikus ainult väikeasula lihunik olnud... Järgmisel hetkel ilmus kongitrellide ette nahkturvises valvur, kes talutas enda järel kohmetu olekuga tuttavat poisinaga. Kalibun vahtis oma õpetajat hirmunud pilguga ja Arpidest vaatas kiirelt kõrvale, et Sinisilm tema isalikke tundeid ei märkaks.
"Ma olin rohkem kui imestunud, et sa sealt majast välja jalutasid. Ja veel verise mõõga ning säilinud vaimse tervisega! Midagi on siin mäda, ütlesin ma endale. Lasin poistel su kodus ringis tuhnida. Leidsime sealt su hülgepeaga familiaari ja selle poisi, kes linnaregistri preesterkonna andmetel seal elada ei tohiks. Naljakas väike tobujuss! Rääkis midagi säärast, et sa oled suur arkaansete kunstide valdaja! Kujutad ette! Kust peaks selline tatt nii peeneid sõnu teadma?" Arpides tundis, kuidas mehe huvi tema vastu kasvab. Ta kissitas oma vangistajale trotslikult vastu.
"Hüljes ei avaldanud muidugi midagi, see pole tema programmeeringuga kooskõlas. Ähkis ja kriiskles ainult. Pühkisime ta mälu puhtaks ja andsime järgmisele timukale edasi. Noor mees, saatuse tahtel ka lühikest aega lihunikuna töötanud. Mitte just kuigi huvitav inimene. Erinevalt sinust!"
Kalibun oli sellise näoga, et hakkab kohe töinama. Arpidesel kihvatas sees. Ole mees ja ära tee mulle häbi! Muidugi ei öelnud ta seda välja, kuid Nahqor nägi seda ja naeris.
"Te olete mõlemad väga meelelahutuslikud! Ma olen toimekas mees ja mul pole aega teist praegu sotti saada, kuid ilmselt pole vajagi. Samhain on homme ja kui te olete mul maagia kasutajad, toimuvad teie kehas protsessid, mida on võimalik vaadelda. Mõõta. Vajadusel säilitada. Pidage meeles - nüüdsest pole te enam inimesed, pelgalt hingavad katsealused. Pidage seda meeles ja magage hästi!"
Nahqor tuhises minema, valvur järel. Poiss viidi ilmselt kuskile kõrvalkongi. Ei mingit piinamist? See tundus enam kui kahtlane. Hetkeks levis kergendustunne üle kogu mehe keha, kuid see lõppes äkilise külma judinaga.
Sest Arpidesele meenus, mis teda ootmas oli.
***
Arpides sel ööl ei maganud. Vaevu hingas.
Lõuna ajal tõi valvur talle ebamäärast körti, leiba ja läppunud vett. Kalibunist polnud kippu ega kõppu, ilmselt oli ta siiski kuskil lähedal. Mees ei julgenud nõiapilku aktiveerida, sest tal oli õhtuks vaja kogu energiat, mida ta suudab talletada. Varjud kongiseintel paistsid elavad ja mõistuslikud. Kurjakuulutav vaikus sõi Arpidese viimeidki närve. Ta ei hakanud põrandale kaitsemärke kritseldama, sest neist pole niikuinii erilist kasu.
Millestki ei pruugi enam kasu olla!
Varjud pikenesid veelgi ja äkki nägi ta kongi kiitsukesest aknast karmiinpunast kuud. Järgmiseks liugles aknast sisse rohelisest ja lillast udust koosnev kahepealine pisike madu. Olend vaatas Arpidest kuidagi kaastundlikult ja sätendas siis kongist välja. Mees ei pannud seda millekski. Illusioonid olid samhaini ajal täiesti tavalised, pigem oleks nende puudumine kahtlane.
Pea valutas ja mees sulges silmad. Proovis korraks lõõgastuda. Silme eest jooksis läbi fotogalerii viimase aasta meenutustest. Ilusad päikeseloojangud. Seente korjamine Kriiskavates Koobastes. Kalibum end datlinapsist täis joomas (kas oma õpipoisi täis jootmine on üldse moraalne?) Veel rohkem purjus hülgepea, kellele on küünlad kõrva topitud. Vaene hülgepea! Tema järgmine ülemus ei hakka teda kunagi hellitama. Äkki jääb ta mälusse midagi eelmistest isandatest? Mingi hell ja hele mäletus parematest aegadest, mis raskel hetkel lohutavalt heiastub?
Järsku tundis mees oma kuklakarvu püsti tõusmas. Silmi avades nägi ta parempoolse seina peal varje keerlemas ja ebaloomulikult kokku kogunemas. See polnud enam mingisugune viirastus, vaid aasta järjekordse kulminatsiooni eelmäng. Tumedus nurgas muutus väljakannatamatuks ja selles hakkasid vilkuma tulukesed. Kogum tekitas veidraid kriuksuvaid toone, mis hakkasid kiiresti kakofoonseks muutuma. Arpides lülitas oma kuulmise kähku välja, sest nende helide kuulamine veel üle paarikümne sekundi röövib täielikult mõistuse. Masinlikult ja külmalt lülitas ta ka välja oma silmanägemise, sest ega need "tulukesedki" paremad polnud. Järgmisel hetkel hulpis ta täielikus tehispimeduses.
Liides tekitas mehe rahustamiseks kollaaži kaunitest päikeseloojangutest ja need hakkasid mehe peas intervallidega keerlema. Lääge, aga vajalik. Tuluke paremas silmanurgas teavitas meest seletamatu võõrnähtuse olemasolust meetri võrra diagonaalis paremal. See ei lähenenud, seegi hea. Mees sõnas sõnatult keerulise loitsu ja 8 aastat tagasi valmis treitud programm hakkas kõva liigesevalu saatel tööle.
Kunagi ammu, uljas nooruspõlves, oli Arpides aidanud Saurongradi varemetes elavaid karvaseid olendeid, kes polnud ilmselgelt inimesed, kuid meeldisid tulevasele timukale rohkem kui paljud tema liigikaaslased. Haldjalikud karvased kõrendid olid pannud tema kõhtu väikse implantaadi, mis võimaldas püsivat energiaallikat. Mehe organism poleks muidu sellisele kehamaagiale vastu pidanud.
Kuldne andmevoog tundmatute sümbolitega jooksis ta silme eest läbi. Implantaat töötas ja kaitseprogramm tundus samuti tavapäraselt toimivat. Timukas lubas endale väikse lootussädeme: kõik võib veel hästi minna! Kuid juba ilmus hüpikaken, mis plärises , et tuvastatud on mitme loitsu kasutamine ja see ei võimalda programmil enam kaua joosta. Mees eiras hüpikakna infot ja hakkas paaniliselt implantaadist energiat imema. Ta suudab! Võõrnähtus oli 20 cm võrra talle lähemale liikunud. Mees luges uuesti käivitusloitsu, lihtsalt enese rahustamiseks.
Korraks tundus talle, et päikeseloojangu pilt tema ees on kuidagi teistsugune. Mõistmine võttis hetke aega.
Loojuva päikese asemel oli tekkinud karmiinpunane kuu. Sellest roomasid välja mitmepealised ussid ja pilt tema ees muutus üdini verevaks. Tuttav Karamakani taevas tema ees oli looklevaid madusid täis. Kõik nad vaatasid teda kuidagi kaastundlikult. Äkki tundis timukas, kuidas tema ees loojuv kuu emiteerib veidraid tulukesi. Järgmisel sai ta aru, et on kaotanud.
Kuu asemel oli tekkinud tume, kuid samas ka eriliselt pulbitseva värvigammaga tunnel. Müstiline kujutis mustast august, mis neelab linna kohe endasse. Mees proovis paaniliselt pilti muuta, kuid see ei toiminud. Õudus teisel pool tunnelit oli tunnetatav.
Tuluke nurgas teavitas, et võõrnähtus oli üle mehe rullunud, ja kadus siis lühikese kahina saatel. Mees tundis ka äkki hirmsat haisu. Mädamuna, väävel, sõnnik. Kõik need lõhnad, mida timukas ei kannatanud. Ründav olend polnud kunagi varem haisu tekitanud ja sellest järeldaski Arpides lähenevat lõppu. Loodetavasti mitte igavest põrgut!
Mees ohkas fataalselt ja see väljahingamine andis talle julgust juurde. Ta otsustas oma silmanägemise taastada ja oma nemesisele otsa vaadata. Kalibun, andesta mulle!
Kuid... poisi peale mõtlemine tekitas veidra aistingu. Kuldne andmevoog tekitas võõrastest sümbolitest näo, mis polnud küll hästi pikseldatud, kuid meenutas noorukit. Äkki hakkasid maod (kas need viirastused olid tõesti veel seal?) seda ilmutust lakkuma. Ja siis ilmus poisi särav nägu tema ette. Pisut banaalselt särav nägu. Ilusam, kui ta tegelikult oli. See meenutas vist pisut antiikseid, aastatuhandete vanuseid mütoloogilisi olendeid, neidsamuseid... ingleid?
Ära tee seda, palus timukas hääletult. Ära loo nanosidet, telepaatia saab lõppeda vaid sinu surmaga! Kuid side tekkis ja poiss rääkis temaga. Mitte küll koherentselt, kuid mõned sõnad tulid läbi. Mees sai aru, mis sõnad need olid: kaitseloitsud, mis olid ta mälus blokeeritud. Poiss oli neid lugematutel öödel tarkadest raamatutest pähe õppinud.
Arpides kordas neid ja teda tabas eufooria, sest olend kadus.
Muidugi vaid hetkeks, kuid ajavõit lubas kaitsesüsteemi uuesti käivitada. Ka implantaat hakkas tööle ja andmevoog koosnes nüüd Kalibuni nägudest. Iga väikest nägu palistasid hirmunud lillad silmad. Ja igas silmas oli karmiinne kuu. Ja iga kuu taga oli peidus üks kaitseloits. Arpides oli nägemustest väsinud, kuid optimistlik. Tuluke oli tagasi tulnud ja indikeeris, et oht oli mehest juba kahe meetri kaugusel ja ei paistnud enam liikuvat. Kaitse undas elutervelt ja energiat selle töös hoidmiseks paistis jätkuvat. Side Kalibuniga oli katkenud.
Rünnak lõppes äkitselt ja mehe silmanägemine ja kuulmine taastusid automaatselt. Kogu see krempel tundus olevat kestnud vaid heal juhul mõne minuti, kuid reaalajas oli möödunud kaks tundi. Kongi trellide taga rahmeldas kohkunud valvur.
Kus mu poiss on?
***
Täielik tühjus. Isegi mitte ühtegi halli hädist andmevoogu. Kahin ja uppumistunne, kuigi pole nagu millessegi uppuda.
Äkki meenus mehele, et kunagi ammu, eelmises elus, olid tal olnud silmad.
Ava!
Ava end valgusele. Ava end viirastustele. Ava end ilmutustele!
Siis ilmus tühjusesse pilt ümbritsevast. Põgusad varjud. Häirivalt heledate silmadega mees teda piidlemas. Kondine noor neiu teda toitmas. Kollastes riietes mehikesed tema ümber siblimas. Nii mõngi tuttav nägu. Maharaitud pead temast mööda veeremas. Erklilla veri. Kas tõesti...? Tühjus oli kõikehõlmav ja seal ei olnud ühegi poisi nägu...
Kui mees aga lõpuks ärkas, oli seal siiski kahvatu poisinägu kollases livrees. Enesekindlam kui varem, kuid samas kartlik. Majesteetlike mõõtudega süngevõitu ruumis pisut halenaljakas.
Arpides lebas voodis ja imestas, kuidas ta käed nii koolnukahvatud on. Mis siin toimunud on? Mälestused tema elust ja toimunust hakkasid vaikselt tagasi voolama. Ja see ingellik poiss? Kas see livrees väike tegelane võib tõesti selle näo omanik? "Poiss... poiss," küsis ta nõrgalt. Kuid jõud hakkas tagasi tulema. "Kas sa tõesti... oled mu päästja?"
Poiss vaatas teda ebamugavalt, nagu oodates tema suust teisigi küsimusi. "Ustaz," alustas ta ebalevalt, kuid siis, justkui midagi õpitut meenutades, parandas end.
"Arp," jätkas ta ebaviisakalt oma isanda hüüdnime kasutades, "ma olen su sõber ja ma olen sinu jaoks olemas. Ja mul õnnestus sind tõesti päästa. Ma pole kindel, mis juhtus, kuid meie vahel tekkis side. Üks hetk istusin ma oma kongis, sinust paarikümne meetri kaugusel, järgmisel hetkel hakkas midagi mu peas kahisema ja ma tundsin sädemeid oma silme ees. Ja siis... valu ja hirm! Ma pole kunagi midagi sellist varem tundnud. Nüüd ma siis tean, mida sa igal samhainil tunned..."
Arpides proovis poisi käest kinni võtta, kuid ta oli selleks liiga nõrk. Kalibuni hääl muutus enesega rahulolevaks ja täiskasvanulikult targutavaks, kui ta jätkas: "Ma ei teadnud, kas sa mind kuuled, aga ma tegin kõik, mis suutsin. Lugesin ette kõik loitsud, mida sa mulle keelanud olid ja mida ma öösiti küünlavalgel pähe õppisin. Ole tänulik, et ma kunagi päris sõnakuulelik polnud!" Luges elava tulega mu väärtuslikke köiteid, kihvatas Arpides vihast. Poisiklutil vedas, et ta ei jaksa oma kätt tõsta!
"Igal juhul saime me...või sain siis mina... hakkama. Elajas taandus ja sa vajusid koomasse. Su keha ja vaim olid liigselt kurnatud."
"Koomasse? Kui kauaks siis?" proovis mees küsida, kuid huuled ei hakanud liikuma.
Poiss jätkas aga veelgi targutavamalt: "See kogemus muutis mind aga täielikult. Ma mõistsin, kui ohtlik on maagia ja kui oluline on sellega võidelda. Nahqor on mind õpetanud ja suhtunud minusse isalikult. Ma olen nüüdsest orduvend." See avaldus ei sutnud praegu Arpidesele mingitki huvi pakkuda. Seda kõike jõuab veel arutada. Aga see koomaasi, teisest küljest...
"Nahqor on oma tarkuses kavala plaani välja mõelnud. Sa ei pea enam muretsema, õpetaja! Üks kuu veel ja sa oled oma vaevast igavesti prii!" Üks kuu! Oot, oot, järelikult... 11 kuud, plahvatas Arpidese peas! See ei saa ometigi tõsi olla. Mees vaatas poissi näoga, milles kumasid korraga nii põlastus, armastus kui ka meeleheide.
See oli poisile liiast. Ta punastas, pomises midagi hiljem tagasi tulemisest ja datlinapsist. Uksest välja tuhisedes tundus ta Arpidesele nii tuttav, aga samas ka nii võõras.
***
Mõne päeva möödudes hakkas mees end liigutama. Morni näoga orduvennad ilmusid ta tuppa ja Arpides eeldas, et edaspidi peab ta vangikongis kopitamisega leppima. Tema üllatuseks tariti ta aga üsna maitsekalt sisustatud väiksesse toakesse. Nurgas ol isegi väike aken vaatega kesklinna poole. Taamal paistvaid teokarbikujulisi torne varjutas pladisev vihm. Loodetavasti ei pea mu järglane praegu töötama, mõtles Arpides. Hukkamised paduvihmas on vägagi tülikad, pealtvaatajaidki ju pole. Mõttetu tsirkus. Huvitav, kuidas see noor timukas üldse hakkama saab? Ja kas ka temal on oma õpilane? Ega hülgest ikka vähegi normaalsele inimesele ei piisa...
Järgnevatel päevadel avastas mees, et tal lubatakse isegi aias ringi konnata. Küll valvurite silma all, kuid vähemalt sai värsket õhku hingata. Ilm oli juba külm, talv oli vara saabumas. Mida küll sel samhainil üldse oodata oli?
Arpides oli liiga vintsutatud ja hädine, et hakata üldse selle hädaoru peale mõtlema. Siiski, raagus puud tema ümber paistsid heitvat veidraid varje. Ei hakka jälle pihta sellega, see jama on täiesti läbi leierdatud, mõtles mees ja vantsis tagasi Kand-Zakkumi rõskesse embusesse.
***
Arpides oli juba nädalaid mõelnud, miks tal lastakse sellises suhtelises luksuses elada ja miks Nahqor ei tule talle oma plaanidega kenitlema. Kalibun ei käinud tal ka enam külas.
Nädal enne samhaini ärkas ta ühel hommikul veidra tunde peale, et keegi jälgib teda pingsalt.
Ja oligi Nahqor seal, oma hulluksajavalt ülbe näoga. Uhkes mantlis, silitamas veidrate ruunidega kaetud obsidiaanist laegast. Taaskord teatraalselt vaikimas.
"Mul hakkab sust juba üle viskama. Kas sa inimese kombel tervitada ei oska?"
"Oo, aga sa oled ju kogu aeg inimese eest väljas olnud ja vaata kuhu see sind viis... Igal juhul on sul võimalik heastada oma senised patud ja teenida oma valgustatud linnriiki. Ja selleks ei pea sa isegi midagi tegema. Oled huvitatud?"
Arpides ei jaksanud seda jama enam kuulata. Äkki tundis ta suurt vajadust Kalibuni näha.
"Ma olen huvitatud oma õpipoisist. Kus ta on ja mida sa üldse temaga teinud oled?"
"Ma olen teinud temaga rohkem kui sa kunagi suudaksid! Ma olen ta kiskunud välja kibestunud vanamehe heietustest ja näidanud talle tulevikku. Sellist tulevikku, kus ka temal on võimalik arendada meie teadvust ja tirida meid välja ebausu mülgastest!"
Arpides poleks uskunud, et see vana küünik ise oma propagandat usub. Ta mõistis, et ta oma poisi kohta midagi mõistlikku ilmselt ei kuule ja seetõttu suunas jututeema kõrvale: "Ebausu mülgastest on ka vist see küna väja taritud? Kas sa rahuldad end sinna sisse või?"
"Soovitan ette vaadata, sellised naljad pole kombekad ja võivad piinarikkalt lõppeda. Igal juhul on sul õigus, see kuulus ühele ebausklikule algajale maagile, kes proovis end asjatult altkäemaksuga päästa. Ma ei uskunud, et tal oleks midagi väärtuslikku minu uurimustööde jaoks, kuid tuli välja, et siiski oli. See laegas suudab kodeerida endasse vägagi erinevat infot, see on suurepärane anum millegi vangistamiseks."
Sel hetkel jõudis Arpidesele kohale, mida Nahqor plaanib. Ja miks neil Kalibumi vaja on. "Ei..."
"Ole nüüd! Anna panus meie pühale üritusele ja ära puikle vastu, kui see hetk tuleb! Me analüüsisime sind su pika kooma ajal ja me teame elukast, kes sind himustab. Poisiga ühendatuna ajame me ta lõksu ja päästame, muu hulgas, ka su hinge. Tänada võid meid hiljem. Praegu võta aga vastu see väike riistapuu." Nahqor torkas talle pitsati moodi tuksleva eseme meelekohale, mis tekitas teravat valu. Ilmselt mingi jälgimisseadeldis.
Nahqor luges justkui ta mõtteid: "Kui sa muidu meid aidata ei taha, siis su poisklutt hukatakse. Mul pole teda muidu vaja, ta on täiesti andetu. Ta on pärit meile vaenulikust riigist ja eeldatavalt salakuulaja. Su enda järglane raiub tal pea maha ja sa veel vaatad seda pealt, enne kui me su surnuks piiname. Selles võid kindel olla!"
Nahqor naeratas, sest ta teadis, et ta on võitnud. Arpides talitses oma raevu ja vaatas külmalt vastu. Võlur ta vastas tunnetas raevu ja tunnetas üle pika aja hirmu. Ta pilk oli jätkuvalt ülbe, kuid kehahoiak muutus ebalevaks. Toast välja taganes ta juba üsna alandlikult. Arpides naeratas väljateenitud mõnuga.
Iseasi, kui kauaks seda mõnu jätkub.
***
Kuldselt särava alabastervalge nahaga Inimeseks Saanu kohendas ahelaid, millega ta oli tooli külge kinnitatud. Naeratas kõiketeadvalt oma erkroheliste silmadega. Arpides polnud kunagi varem religioosseid nägemusi näinudki. Ilmselt seepärast, et tal pole usunditega palju ühist. Muidugi uskus ta, nagu enamik teisigi, Nähtamatut Isandat päikeses ja veelgi suuremat Jumalat, kes tollele inimkonna kaitsmise usaldas. Kuid mingisugune lunastajakuju avakosmosest, kes armastas inimesi, sai meiesuguseks ja õpetas kainust, kasinust ja ebausu hülgamist, tundus talle lihtrahva kontrollimiseks mõeldud jaburdusena.
Ilmselt oli sel kõigel seos käesolnud stseeni dramaatilisusega. Põrand kaetud esoteeriliste märkidega. Kollastes keepides kümmekond maagi üleval rõdul ja üleni looritatud Nahqor. Mehe käekõrval aga Kalibun, kes nägi välja, nagu ta oleks kangete uimastite mõju all. Saali keskel oli tõrvikute vahele pandud avatud laegas. Midagi hirmutavat polnud küll näha, kuid Arpides suisa haistis musta maagiat. Ilmselt oli siin samas ruumis hiljaaegu verd valatud. Arpides needis oma olukorda, kuid teha polnud enam midagi.
"Kalibun..."
"Ta ei kuule sind, ta on transsi viidud. Ole vakka nüüd!" Nahqor kõlas närviliselt ja ei hakanud tavapäraselt lobisema.
Loori alt lüümisid läbi veidrad tuled. Ta kinnitas Kalibuni meelekohale samasuguse eseme, nagu Arpidesel, ja timukas tundis, kuidas ta pea hakkas veidralt vibreerima. Korraks sähvatas ta silme ees stseen kõrtsist. Räsitud välimusega naine naeris ja õlut loksus lauale. Kalibunile viirastus tõenäoliselt mõni hukkamine. Side nende vahel oli nii tugev, et ajas suisa iiveldama.
Siis hakkasid maagid monotoonselt leelotama. Nahqor taandus hirmunult väikse kõrvalukse kaudu saalist. Laegas hakkas vappuma. Arpides mõistis, et tema vaenlane on ilmunud tema selja taha. See oli esimene kord, kui ta teda selja tagant ründas. Kõik oli see kord kuidagi teistmoodi... Mees tundis külmavärinaid ja proovis kibekähku oma kaitseprogrammi käima saada - kuid tavapärase käivituse asemel kaotas ta teadvuse.
Järgmisel hetkel oli ta Kalibuni peas ja vaatas iseennast tooli külge aheldatuna. Ainult et muidugi ei vaadanud. Tavapärane silmanägemine oli arusaadavalt blokeeritud, et mitte olendit otse vaadata. Kõik oli hall ja looritatud, ainult tool ja laegas särasid veidralt lillakalt. Anomaalia tooli kõrval oli tähistatud lilla pöörisena. Arpides mõistis suurepäraselt oma vangistajate plaani ja imetles ülekandetehnika täiuslikkust. Kindlasti oli poisi mõistus timuka kehas ja käivitas seal alateadlikult kaitse. Kuid kas nad tõesti usuvad, et See oleks nii rumal, et ta.... Samas, kui aus olla, siis kõik näitab, et See ei ole loomast targem. Olen Seda vist aastate jooksul üle hindama hakanud...
Olendhakkas aeglaselt ja sihikindlalt üle ruumi liikuma. Jõudes laeka juurde, see peatus. Järgmisel hetkel lõi laegas Arpidese/Kalibumi looritatud pilgu all särama kui hommikutäht. Sädemeid lendas ette ja taha. Pööris hakkas tasapisi kokku kuivama. Mida rohkem see kokku kuivas, seda rohkem laegas säras, kuni kogu vaateväli kiirgas. Ja pulseeris. Äkki Arpides mõistis, et laegas on ohtlik ja tasakaalust väljas. Ja siis tundis ta täielikku valu. Nagu oleks iga rakk ta kehas plahvatanud ja siis uuesti plahvatanud. Järgmisel hetkel hüppas ta teadvus tagasi.
Vaatepilt ta silme ees oli rusuv: laegas oli sulgunud ja suitses, tõrvikud olid maas laiali ja Kalibun lebas maas. Ka kaks-kolm maagi üleval rõdul olid siruli, teised askeldasid nende kohal. Äkki hakkas Kalibun siplema. Arpides tahtis teda enda juurde kutsuda, kuid peatus.
Miski tundus väga vale.
Siis pööras Kalibun oma näo Arpidese poole, tema suu oli ebaloomulikult lahti, silmaalused süsimustad ja silmad üleni erklillad. Sellist seestumist polnud Arpides aastakümneid näinud. See tõusis püsti ja hakkas ebakindlalt üle saali taaruma. Arpides möirgas ja proovis end asjatult köidikutest lahti rabeleda. Lummutis oli mehest vaevalt sammu kaugusel, kui Kalibuni veri talle näkku pritsis. Viskeoda tungis poisi kiitsukesest rinnast läbi ja õbluke kuju kukkus kokku. Tuttav Nahqori sulane ja Arpidese vangivalvur vaatas kohkunult poissi. Tema peremees ei tundunud aga asjast huvituvat, vaid tõmbas loori eest ja silitas võiduka irvega toa keskel olevat laegast.
Arpides vaatas oma õpipoissi ja nägi, kuidas elu tema silmist välja voolas. Ainus, mis jäi, olid tema tardunud naiivsed silmad ja ängistunud pilk, mis tundus justkui lunastust manguvat. Arpides oli liiga väsinud, et midagi tunda. Viha tema sees ei jõudnud justkui ta ajuni. Ta oli täiesti tühi kest ja lasi valvuril end kinni siduda ja närviliste ordumeeste saatel tagasi kongi eskortida.
***
Arpides lamas ja ei mõelnud enam midagi. Sest mõtlemise aeg oli läbi. Liiga kaua oli ta lesinud ja mõttetult oma aega raisanud. Nüüd oli aeg tegutseda. Ta laseb oma raevul ja külmal sihikindlusel end juhtida. Asjandus tema meelekohal ei lase tal küll nõiduda, kuid see tema plaane ei häiri.
Ta rebis suust ühe valehamba, mille sees oli riisitera suurune pärlike. Õnneks polnud keegi seda üles leidnud. Kesköö oli käes ja eseme potents kõige suurem.
Mees lausus sõnad, mis aktiveerisid pärli, nii et see hakkas erksiniselt kumama. Arpides hõõrus seda näppude vahel ja torkas siis vastu meelekohale kinnitatud aparaati katki. Tekkinud impulss lõi riistapuu rivist välja.
Järgmiseks pistis ta lõugama ja suust vahtu välja ajama. Valvur kobis varsti kohale ja karjus midagi võõras keeles. Ilmselt oli ta pärit suurest kõrbest kaugel lõunast. Kuidas küll linna elamisloa sai? Igal juhul suutis Arpides väga veenvalt agooniat teeselda. Valvur vaatas teda kahtlustavalt ja tuli siis vargsi kongi. Tal pole otseselt midagi ju vangistatud maagilt karta, igasugune võlukunst peaks olema blokeeritud. Arpides lebas liikumatult, suu lahti ja näost kaame. Tumedanahaline valvur kummardus ta kohale.
Siis vana timukas ründas. Maksis kätte oma õpipoisi eest- ühtaegselt nii raevukalt, kui ka kirurgilise täpsusega. Ta haaras valvuri kuklast kinni, torkas peopesast välja eendunud biomehaanilise nõela talle sisse. Ta tundis, kuidas valvuri mõtted ta silme eest läbi jooksevad. Valvur kriiskas valust ja siis langes Arpidese pilgu ees tema enda kangestunud nägu lõtvunud kaela otsas põranda poole.
Arpides valvuri kehas tõusis kiiresti püsti ja liikus väljapääsu poole. Aega polnud raisata, sest üle poole tunni ei saa ta võõrast keha juhtida - siis hüppab ta mõistus tagasi. Ta liikus pisut puiselt, kuid kindlalt. Viimati oli Arpides sellist õelat arbu üle kümne aasta tagasi ellu viinud ja tal oli hea meel, et ta sellega veel hakkama sai. Kongirida lõppes lühikese trepi ja tammepuust uksega, kust ta kiiresti läbi läks. Edasi tormates kuulis ta sama kõrbekeelt, mida ka valvur emakeelena tunnistas. Arpides kirus vaikselt ja pöördus ümber, ta ei saanud neid eirata.
Laua taga istusid suur neeger ja väike rõugeramiline habemik, kes puhastas oma mõõka. Julmad lakkekrantsid kõrbest. Nad küsisid midagi ja Arpidese vaikimine paistis juba veidrana silma. Arpides teadis, mida ta tegema pidi. Ta lähenes lauale, naeratas, ja tõmbas siis pussi vöölt.
Arpides jooksis mööda kõledaid koridore edasi. Ta teadis, kus on Nahqori eluruumid ja eeldas, et mees on seal narkouimases unes. Vaevalt see kehkenpüks Kand-Zakkumis elab, kuid pärast rasket nõidumist puhkab ta siin veel mitu päeva. Ja siis jõudiski ta koridori, mis lõppes valgustatud uksega.
Kaks ordumeest ammupüssidega valvamas Ka üks ordumeestest, killakas habemik, küsis talt midagi murrakus, mida Arpides ei jaganud. Arpides vastas midagi ebamäärast ja lähenes võimalikult loomulikult kõndides. Järgmisel hetkel viskas ta noa esimesele pähe ja hüppas teisele kallale, teda teise pussiga torgates. Ja torgates.
Üle veriste laipade astudes hakkas Arpides muukima ja lukk andis varsti järele. Südame põksudes hiilis ta luksuslikku magamiskambrisse. Nahqor magas baldahhiinis toa nurgas.
Paljudel võluritel oli unevardjas, kuid niivõrd jubedat peletist nägi Arpides esimest korda. Alakeha meenutas hiiglaslikku puhmas kana, ülakeha sinise nahaga kätetut kiilast naist. Koivad olid punakaslillad. Silmad särasid kuldselt ja julmalt, suust tuli kummalist suitsu. Olend kaagatas verdtarretavalt ja ründas. Arpides teadis, et ta ei jõua loitsida ja salasõna ebardi eemale saatmiseks ta välja peilida ei jõua. Tal jäi teha vaid üht: anda koletisele rohkem elujõudu, kui too jõuab välja imeda. Loovutada KOGU eluenergia hetkeliselt peaks selle koletise üle koormama ja vähemalt tunniks täielikult rivist välja lööma. Arpides tegi oma parima, et mitte röökida, ja kargas olendile vastu -
Järgmisel hetkel ärkas ta oma kehas kongis ja karjatas. Ulguvate päikesetuulte nimel! Arpides sai vaid loota, et sügavalt uimas Nahqor pole midagi märganud.
Mees jooksis kiiremini, kui ta uskus end olevat võimeline olevat.
Jõudnud taas magamistoa ukseni, kuulis ta selja taga liikumist. Midagi mõtlemata kummardus ta maha, haaras laiba kõrvalt ammu ja lasi. Nool tabas kitsehabemega ordumeest õlga. Arpidesele tundus, et see oli see sama noor odratolgus, kes hukkamiste eel vahest kõnesid pidamas käis. Järgmise noole lasi ta juba südamerahuga rinda. Tundega, et ta oli ühiskonnale vähemalt väikse teene teinud, hiilis ta üsna õnnelikult baldahhiini juurde.
Tõmmu valvuri surnukeha vedeles maas, silmad pahupidi. Südamerahuga nägi ta, et kõhuli lesiv Sinisilm magas edasi. Arpides naeratas ja lasi talle noole kannikasse. Nahqor ärkas röökides üles, järgmisel peksti teda näkku ja heideti voodist välja. Ordumeeste nooled olid kaetud mürgiga, mis halvas ajutiselt nõidumisvõime.
Arpides teadis, et vähemalt lähema veerandtunni jooksul tal ohtu oodata pole ja nautis keigari peksmist iga keharakuga.
Nahqor suutis pomiseda midagi kurguhäälset ja toa nurka tekkis suitsukera, millest kostus sünget kaagutust. Vardjas oli tagasi ja Arpides surus ammu Nahqorile kuklasse. "Saada ta ära, või sa sured kohe siin ja praegu!"
Nahqor naeris pisut armetult:"Sa tapad mind ju niikuinii, mis vahet siin on..."
Arpides naeratas külmalt: "Sul on minu poolt võimalus sellest kõigest veel elusalt välja tulla! Seda ma luban sulle Hääle nimel" Ta kummardus mehe kõrvale ja sosistas talle Tõotusvormeli.
Nahqor vaatas teda pisut segadusse aetuna. Tõotusvormelit pole võimalik murda - seda teab iga võlur. Peletislik unevardjas oli Arpidese selja taha jõudnud ja valmistus mehe elujõudu imema. Nahqor vaatas Arpidest kahtlustavalt ja sõnas siis jõhkravalt kõlava lausungi. Olend kadus suitsu sisse ja faasis minema.
Arpides hingeldas: "Nii, sa tead, mida mul vaja on. Ma tean, et sul on oma salakamber. Lähme nüüd ilusti sinna!"
Nahqor roomas tõrksalt seina juurde, avas ühe hõbetatud maski taha peidetud seinapaneeli ja vaatas tekkinud väiksesse valgusvihku. Nurgas kräuksatas raamaturiiul lahti. Iiriselugeja oli väga vana ja väga haruldane tehnoloogia.
Valust kääksuv Nahqor ja Arpides läksid trepist alla ja sattusid väiksesse ruumi, mille nurgas olid kastid artefaktidega ja keskes tuttav obsidiaanist laegas. Ümbritsetud võimsa kaitsesõõriga.
"Tee see lahti!" Sel hetkel Nahqor mõistis, mis hullunud Arpidesel plaanis. Enne temapoolset reaktsiooni lõi Arpides ta vilunud obadusega oimetuks. Ta teadis, kuidas laegast avada- sõrmejäljelugeja polnud iiriselugeja kõrval eriline rariteet.
Ta vajutas Nahqori sõrme vastu laegast ja see klõpsatas paokile. Õudne kume piiksumine kõlas üle toa. Arpides tõstis Nahqori üles ja mõlemad mehed nõjatusid laeka kohale. Nahqor tuli vaikselt teadvusele: "Ei, sa tõotasid!"
"Ma tõotasin, et sul on võimalus elusalt pääseda. Ja ongi! Räägitakse, et sellised olendid võtavad vahel ka ohvreid vastu. Enamasti siiski mitte. Vaatame, kumma ta meist valib!" Arpides lõi kaane lahti ja surus Nahqori selle kohale. Ta sulges silmad ja tundis äkki miskipärast täielikku rahu. Vaikust ja valgust, mis justkui tahaks loori tagant silme ette jõuda...
Arpides vajus kivipõrandale ja Nahqor jäi laeka peale koogutama. Trepi peale oli tekkinud närviline ammuga relvastatud suurte kõrvadega Päikeseahmija. "Mu isand, vang on põgenenud. Mitu meest on tapetud. Leidsime su kambri avatuna ja ma tulin kontrollima... Mehed on kõik ukse taga valmis."
"Kui sul oleks vähegi aru, siis sa näeksid, et vang on siinsamas surnuna maas. Maagia, mida ma täna tegin, päästis tõenäliselt terve linna hinge. Meie vennad loovutasid oma elu kõrgema eesmärgi nimel. Kao nüüd minema! Ja võta kõik mehed kaasa! Enne kui te rituaali lõplikult ära käkite. Minge lossist välja ja ärge enne aokuma naaske!"
Ordumees polnud ilmselgelt selle vastusega rahul, kuid Nahqori käsklustele alluti ilma küsimusi esitamata. Ta pöördus ümber ja lahkus.
Mõne aja pärast tõusis Arpides püsti ja tõmbas sügavalt hinge. Kõhurääkimise inplantaat oli osutunud taaskord hindamatuks abimeheks. Arpides otsustas, et laseb tulevikus seda igivana mänguasja putitada.
Ta tõmbas Nahqori maha ja tundis judinaid. Mehe silmi enam polnud, tühjad silmakoopad ja laialivajunud suu tundusid justkui veidralt suitsevat.
Arpidese kättemaksuhimu oli ka rahuldatud, nüüd tundis ta jälle seda veidrat tühjust. Polnud ei luupainajat, kes oli teda aastaid jälitanud, ega ka Kalibuni, keda enam mingi vägi tagasi ei too.
Ohates hakkas ta kirstudes tuhnima.
***
Arpides oleks niiväga tahtnud ilusat päikesetõusu nautida, kuid lausvihm ei andnud asu. Hülgepea tema kõrval häälitses rõõmsalt ja kandis taas oma rumalat punast mütsi. Karamakanist paistsid vaid teokarbid ja tsikuraadid. Arpides oli uue timuka läbi peksnud ja kriiskava hülgepea kaasa tirinud. Tema vana mälu taastamine oli võtnud julgelt oma paar tunnikest, kuid Arpides teadis, et ta ei alusta oma uut elu ilma temata. Karamakan oli mehe jaoks pikaaegne kodu olnud ja tükikese sellest võtab ta endaga kaasa. Vaatamata kõigele armastas ta seda korratut ja verest nõretavat patupesa. Las vihm peseb ta kõntsast puhtaks, mõtles ta suisa hellalt.
Ta oli tuleviku suhtes optimistlik. Tema märsis olid nii mõnedki väärtuslikud artefaktid, veidi kulda, kuivpajukit ja ka reisikaaslane oli olemas. Tema teened on nii mõneski linnas ja külas teretulnud ning tänu Kalibuni ohvrile oli ta võimeline jälle oma vanu andeid kasutama. Mitte miski ei garanteerinud, et õudne olend järgmisel samhainil ei naase, kuid sisetunne ütles mehele, et see peatükk tema elus oli lõppenud.
Ja ta kavatseb elada täiel rinnal. Ta mudis hellalt oma pläskut, sedasama, mille Kalibun oli talle kunagi kinkinud, ja pani sealt korraliku klõmaka.
Vihm oli järele andnud ja taeva hallus ei tundunud enam nii rusuv.
Iga samm tundus viivat justkui maailma lõppu ja edasigi.