Kui kellelegi midagi antakse, leidub ikka küsijaid, keda huvitab, miks anti, mille eest anti, miks ometi anti ja halvemal juhul - nagu ka hiljutise järjekordse pisarateni solvunud autori ja tema sotsiaalmeedias aktiivse sõbranna avalduste näitel - miks mulle ei antud. Muidugi on see kõik normaalne ja vabas demokraatlikus õigusriigis oleks imelik hoopis arutelu puudumine.
Algupärase proosa toetamise üle arutlejad jagunevad väga laias laastus kahte leeri. Esimeses on need, kelle meelest antakse vähe, antakse vähestele (vististi oli Karl Martin Sinijärv see, kes küsis, et miks ometi ei peeta ülal näitlejate või balletitantsijatega samas suurusjärguski hulka kirjanikke), tuleb rõõmustada, et neilegi anti ja loota, et edaspidi antakse rohkem. Teises leeris on need, kes kahtlevad, kas ikka tasub anda ja eriti, kas tasub ette maksta millegi eest, mida veel olemaski pole. Osa ütleb otse välja, et nende arust tegelikult polegi vähemalt eesti kirjanduses kellelegi millegi eest anda ja kui keegi kannatab puudust, mingu tootvale tööle. Igaks juhuks teatab allakirjutanu siinkohal, et ongi tootval tööl ja ettenähtavas tulevikus palku, toetusi ega preemiaid taotleda ei kavatse.
Mõlemal poolel on omast kohast õigus.
Jah, kirjanikke, kes saavad vaid loomele pühenduda, on vähe - aga see on kõikide väikerahvaste puhul nii. Kui erinevatel hinnangutel on elukutselise kirjaniku jaoks vaja poolt miljonit kuni miljonit lugejat, mahub neid Eestisse napilt kaks. Jah, looming on töö, mis vajab aega, rahu ja pühendumust - aga ometi teame nimetada hulka meistreid, sh. Luts ja Ristikivi, kes vähemalt osa oma tippteoseid kirjutades polnud teps mitte elukutselised kirjanikud. Üks tugevamaid argumente toetuste poolt on, et vaieldamatu üldrahvalik huvi on eesti keele ja kultuuri kestmine läbi aegade, see on kirjas ka põhiseaduses Eesti Vabariigi eksistentsi eesmärgina ning pole ette kujutatav omakeelse kirjanduseta. Mihkel Mutt on samas vaimus kirjutanud, et kõik eesti kirjanikud, ka need, kelle loomingu mõistmisega raskusi tekib, on ometi juba sellepärast väärtuslikud, et on eesti keele kõrgkasutajad.
Teisest küljest, kirjandus on tõepoolest ala, kus soorituse objektiivne hindamine on võrreldes otsustajate soosingut nautivate esituskunstidega väga raske. Otsustajatel on seetõttu alati kahtlus, kas ei aja taotleja eesti rahvuskultuuri edendamise asemel lihtsalt soga - ja alati leiab seejuures mõne näite, kes ajabki. Kirjandus ei ole siin üksi; täpselt sama kartus täidab neid, kes otsustavad alusteaduste rahastamist ja tulemuseks on praegune masendav projektipõhine tõmblemine, mida on sellele kulutatud aega ja tulemust võrreldes raske efektiivseks pidada. Õnneks on kirjanikel eelis, et nende töövahendid ei maksa peaaegu midagi, kuid ennast ja lähikondseid kuidagi ülal pidada on vaja neilgi. Jah, võib küsida, et kas on kohane kellelegi lihtsalt ettemaksuks kolmeks aastaks kirjanikupalka anda lootuses, et ta midagi head kirjutab, aga tegelikult on samasugune ettemaks ju ka ülalnimetatud näitlejate, tantsijate või teadlaste koolitamine. Kirjaniku eriala Eestis ei õpetata, nad koolituvad ise ja omal kulul. Seda silmas pidades võiks vahest leppida kirjaniku tööprotsessi paratamatu omadusega, et lõpptulemust saab hinnata alles siis, kui käsikiri valmis.
Allakirjutanu arusaam on kõige lähemal neile, kes rõhutavad, et ära ei tohiks unustada ka turujõudusid. Jah, laiade masside lemmikuks olek ei ole kvaliteedimärk, kuid vastupidist eliidi hulka kuulumise tunnuseks pidada on samuti rumalus. Fakt, et teosel on palju lugejaid, räägib vähemalt sellest, et tekst puudutab midagi ajastule omast, mingeid nähtamatuid sotsiaalseid närve või ühisteadvuse koodisüsteeme, ning see on juba suur asi. Teiseks on selline teos üpris kindlasti keeleliselt ladus ja see pole ka väike asi. Jah, muidugi oli, on ja mitte kuhugi ei kao ka puhas ajaviitekirjandus, mille eesmärk on mitte lugejat mõtlema panna, vaid teda mõtlemisest säästa, kuid arvutimängude ajastul on see fenomen siiski pigem taandumas. Ärgem ka unustagem, et täpselt samamoodi olid, on ja mitte kuhugi ei kao lugejad, kes tahavad lugedes mõelda ja kaasa mõelda. Kui ikka mõnd teost ei hinda keegi peale kolme kriitiku ja autori lähedaste, siis pole midagi teha, tuleb tõdeda, et ei pane see suurt kedagi mõtlema, saati veel kaasa mõtlema. Jah, on võimalus, et tegu on tõepoolest omast ajast ees kõrgkultuuriga, mida hakatakse päriselt mõistma ja hindama alles aastakümnete või sajandite pärast, aga statistiliselt on see siiski väga väike võimalus.
Allakirjutanu arvab, et nii praegune süsteem, milles pahatihti üsna sattumuslikult kujunevad žüriid jaotavad riiklikke hüvesid oma parema äranägemise järgi kui vastupidine, milles eluõigus oleks vaid sellel, mida õnnestub maha müüa, pole õiged. Esimeste leerist on rahvuskultuuri püsimajäämise argument väga tugev; teisalt ei saa eitada kultuurkapitali poolt tekitatud turumoonutust. Enam-vähem kõike, millest aimdub elementaarsel tasemel kirjaoskust, õnnestub millalgi ka rahva raha eest paberil avaldada.
Õnneks on võimalik kompromiss. Kui (1) elukutselise kirjaniku ülalpidamiseks on rahvastikku vaja üle poole miljoni inimese, (2) me tahame, et meil oleks elukutselisi mitte 1-2, vaid näiteks 12, aga (3) samas ei ole meil kristallkuuli, mis vaieldamatu selgusega ütleks, keda oleks kõige otstarbekam toetada, on loogiline lahendus ilmselge. Riik peaks autorile maksma iga läbi müüdud teose pealt lisahonorari. Laenutuste puhul, kuigi vähe ja halvasti organiseeritult, see juba toimub. Samuti teatripiletite puhul.
Detailid tuleb muidugi läbi töötada. Süsteem vajaks toimimiseks müüginumbrite jõudmist kesksesse infosüsteemi. Loomulikult ei saa niimoodi premeerida müüki, mille hind on madalam kui preemia ise. Aga see kõik on tehtav. Kõige tähtsam on põhimõte: ilukirjanduse, eriti proosa, valdkonnas on aeg küps konkreetsetele isikutele või teostele eraldatavate toetuste asendamiseks üldiste turujõudusid võimendavate toetustega.