Triinu Meres. Omasid ei jäeta maha. OR 74. Fantaasia 2024. 207 lk.
Triinu Meres on saavutanud kadestamisväärt loomeviljakuse, avaldades kaks romaani aastas. "Algernoni" suvenumbris oli romaani "Devolutsioon" puhul põhjust kirjutada eesti maailmavapustuskirjanduse rutiinseks muutumisest; romaanimahtu jutustus "Omasid ei jäeta maha" on aga rutiinist kaugel. Tekst on äratuntavalt mereslik ning imeulmeline maailm köitvalt omapärane (autori fantaasialennu näiteks sobib kasvõi surmajärgse eksistentsi põgus kujutamine). Seejuures on nii süžee kui tegevuspaik ja selle reeglid kujutatud sisekonfliktiga kooskõlas ning seega täidetud üks hea ulme olulisemaid tingimusi: seda lugu meie maailmas jutustada ei saaks. Olukord, millesse luurerühm satub, on kohtumine tundmatuga par excellence.
Kõige suurem puudus on tegelaste skemaatilisus, vähene eristuvus ning liigne rohkus. Peale selle jätab soovida jutustuse vormiline külg. Näiteks oleks toimuva ette kujutamisel väga abiks, kui lugejat ei jäetaks täielikku teadmatusse kujutatud ühiskonna tehnilise taseme suhtes. Kuni leheküljeni 76, kus juhuslikult mõõku mainitakse, võib ainult oletada, kas tegevus toimub kosmoselendude, kiirrongide ja tulirelvade, metalli- või hoopis kiviajal. Samuti pole lugeja suhtes eriti sõbralik viis, kuidas peaaegu kõik tegelased erinevates jutustuse kohtades naisteks osutuvad. Usutavasti on see taotluslik - autor on kuskil öelnud, et hindab autoreid muuhulgas selle järgi, kui palju neil on naistegelasi - kuid siiski veidike häirib toimuva ette kujutamist. On ju sellel, miks valdav enamus maailma sõdureid mehed on, siiski nii üldarusaadavad kui sügavad bioloogilised põhjused, mille ümber pööramine ei anna jutustusele midagi juurde peale autori loomingulise suveräänsuse demonstratsiooni.
Jutustuse lõpuna on sellele liidetud "Algernonis" 2015. märtsis ilmunud iseseisev jutt "Relvade kasutus". See pole iseenesest halb võte, kuid epiloogilisele viimasele peatükile eelnev põhiliini lõpp külast lahkumisega kaasneva ootamatu probleemi näol ei anna varasemale enam midagi juurde ja on sellega tegelikult ka kerges vastuolus. Allakirjutanu meelest oleks koos evakuatsiooniga võinud ka otsad kokku tõmmata.
Üksikutes kohtades käituvad tegelased ebaloogiliselt. Nii näiteks küürib keegi rännakul oma kaussi puulehtedega selle asemel, et nõu üle lakkuda (lk. 32). Maagiliste võimetega tundmatut kohates ei muretse keegi selle pärast, et kõiki võlujõuga isikuid jahtivad vaenlase lohed võiks ta kinni võtta (lk. 47). Kindraliga operatiivset olukorda arutav luurerühma leitnant ei maini suurt uudist, kohtumist tundmatuga, poole sõnagagi (lk. 117-118). Selliseid kahtlasi lõike on veel, kuid siiski mitte kogu lugemiselamust rikkuval määral.
Triinu Meres kuulub kahtlemata nende eesti ulmekirjanike hulka, kelle jaoks keel oluline on ja kes sõna valdavad. Siiski veab ka teda ta keeletunnetus aeg-ajalt alt ja seda kummalisel kombel just sõnavara tasemel. Käesolevaski teoses leidub imelikke või imelikus kontekstis kasutatud keelendeid: näiteks "kahesooline", kuigi peaks olema "hermafrodiit" (lk. 50), "lubati linna peale käima", kuigi parem oleks "sai linnaloa" (lk. 108), "antieetiline", kuigi peaks olema "ebaeetiline" (lk. 121), "ma ei luba neil kahjustuda" (lk. 140), "kindral Äge oli üleni sõjaväelane. Uhke sõjaväelane", kuigi parem oleks "sõdur", "võitleja" vms. (lk. 160).
Kokkuvõtteks võib öelda, et jutustust lugeda tasub, kuid autorile tuleks väga kasuks koostöö hea toimetajaga.