Rõve seisis samas ihualasti – vahel tulid riided kaasa, vahel ei, mingit süsteemi ei olnud – soojas valges toas, kus aknad lahti ja helesinised pitsidega eesriided kerge tuule käes õõtsusid.
Ta krimpsutas nägu, rabas laua pealt valge lina ja keeras selle tema tumedat nahka imeliselt rõhutavaks toogaks.
Alasti ringi lippamine oli korra toonud kaasa nii õnneliku surnu, et oli võimatuks osutunud teda ellu tagasi tuua. Meelitamine ei aidanud: „Mida enamat ma veel tahta võiksin? Mul on nii hea olla!”
Selles mõttes olid põrgud paremad kui paradiisid – sealt hinge tagasi tulema veenda polnud keeruline.
Mitte et Rõve oleks teadnud, mis loogika on surres niisugusesse või hoopis naasugusesse kohta minemises. Mingit süsteemi ei paistnud olevat.
Mitte et olnuks ka karta, et De Jure alasti Rõvedat nähes liiga õnnelikuks läheb – ta eelistas alastuse ja armuasjade koha pealt selgelt mehi. Ent Rõve oli midagi selga otsima juba harjunud ning pealegi: alasti ringijooksmine tõi mõttesse igasugused putukad, okkad ja muud säärased asjad, mida siinpool elu eriti ei olnud – eriti.
Mõnikord ikka oli ka.
Väga ebakindel kant see surmajärgne eksistents.
Ainus, mida Rõve kindlalt teadis: mitte keegi, kelle ta tagasi oli toonud, polnud läinud samasugusesse kohta kui mõni teine. Kõigi jaoks oli surmajärgne erinev.
Lisaks oli hea, et aeg ei paistnud seal lugevat – kui kaua ta ka teises maailmas õiendas, tagasi jõudis ikka nii umbes 70 südamepressi jagu hiljem, kui läks. Umbes. Kui Kole rändas ja tema vajutas, siis võis lugeda ja teada saada, mitu vajutust kulub teise tagasitulekuni.
Vahel 66. Vahel 73. Aga umbes 70.
De Juret ei olnud näha, ent ka see polnud üllatav. Kaugel ta küllap ei olnud, ent kuigi ravitseja läks järele just sellele ühele hingele, ei kukkunud ta – enamasti – sellele otse selga, vaid jäi vahemaa taha. Vahel samm, vahel sada sammu.
Leitnant oli kuskil. Mitte kaugel. Rõve suundus teda otsima.
Otsitav seisis õues, mida ümbritses hekk ja ositi ka madal müür, punastest savitellistest kamina kõrval. Tal oli juhm nägu peas ja samuti mitte midagi seljas. Ilmselgelt ei olnud ta sellist surmajärgset elu oodanud.
Ta ka ei maganud parajasti – ilmselt oli suremine mõnevõrra kasvatanud tema võimet ärkvel püsida.
Rõvedat nähes läksid ta silmad suuremaks ja ta muutus lausa kohatult lapsikuks. „Sina ka!” hõikas ta.
„Samamoodi siin!” Mõttepaus. „Kuigi sul on midagi seljas. Tundub, et...” Ta silmanurkadesse tekkisid kortsud. „Tundub, et laudlina. Nojah. Aga ikkagi, äkki sa tead. Kuidas me siia saime? Viimane, mida ma mäletan, on mingi õhku täis lapsekujuline asi, mida Lahkus Ise edasi tõukas – ja siis olin korraga siin!”
Peaaegu alati oli sedasi. Suremine ja sellele vahetult eelnenu, mõnikord lausa kuude pikkuselt, oli inimestel mälust pühitud. Nad ei teadnud midagi sellest, et elu on läbi ja edasi juhtub – mis iganes siis ka juhtub.
Rõve ei teadnud, miks nii läheb. Võib-olla oli unustamine seotud surnute vaimse traumaga. Vaevalt et suremine väga meeldiv oli – eriti veel katki läinud keha tagajärjel.
„Sa oled surnud. Ma tulin sulle järele,” vastas ravitseja.
„Mina? Surin ära?” De Jure mõtles asja üle järele. See võttis talt umbes poole hingetõmbe jagu aega ja kogu ta olek lülitus rõõmsast keskendunuks. „Kus me oleme? Ma mõtlen – elusana oleme.”
„Kui hiidlapsest, keda sa veel mäletad, edasi arvestada, siis teisel pool jõge ja teisel pool liivavälju soos. Neli päevateekonda.”
„Me läksime ikkagi üle jõe? Mis iganes, ilmselt oli see põhjendatud otsus. Olgu. Ja loheanastajad? Tähendab, kas ma nende pärast olen surnud?”
„Loheanastajad. Tahtsid Sruma. Küllap tahtsid ka meid Koledaga, aga me ei püsinud nii palju paigal, et
meid oleks lihtne röövida olnud. Tema oma ühe jalaga aga...” Rõve jättis lause lõpetamata ja muigas mõrult.
Leitnant muigas vastu veidi helgemalt. „Aga oli nüüd turvaline mulle järele tulla?”
„Piisavalt.”
„Ma ei tunne end surnuna.”
„No aga kuidas sa muul moel siia ... ma ei tea, mis koht see on, aga siia sattunud oleks? Ja mina sulle järele?”
„See on ühe mu vanaema kodu, muidu. Selline, nagu see oli mu lapsepõlve ajal. Ümberehituste puudumise ja lillepeenarde asetuse järgi ütleksin, et olin siis seitse, kaheksa või üheksa. Võib-olla kümme. Ja ma ei näe tegelikult ühtegi viisi, kuidas siia sattuda.” Ta kibrutas kulme. „Isegi kui ma surin, seda ma küll ei oleks oodanud!”
„Mina valges laudlinatoogas ju ka ei sobi, eks?” Rõve naeratas, tema mustad juuksed, mis lahtiselt kräsude ja kiharatena rinnuni langesid, nägid päikesevalgus välja nagu aupaiste ning De Jure ohkas: „Nah, taevase olendina võid see-eest küll arvesse tulla,” ja nad mõlemad naersid natuke.
Mitte palju.
Olukord ei olnud tegelikult ei naljakas ega vaba.
„Olgu, ütleme, et ma usun, et surin ja et sa tulid mulle järele. Mis ma nüüd tegema pean?”
„Võta mu käest ja ma viin su tagasi.”
Leitnant kibrutas uuesti kulme. „Ongi kõik? Võtan sul käest kinni ja viuh, katkisse kehha, valu ja hirmu juurde?” Ta mattis sõrmed oma nahast heledamatesse juustesse, lühikesed ja krussis nagu need olid, sõrmed katsid siiski ära. „Muide, mis minuga juhtus? Kui katki ma olen?”
„Greif tõstis su õhku ja lasi siis lahti. Palju luumurde, organirebendeid, värki.” Rõve naeratas õrnalt, ilme polnud üldse ta sõnadega kooskõlas. „Aga Kole paneb nii palju kokku, et kui me tagasi oleme, sa enam ei sure. Meil on töö sedasi jagatud.” Ta naeratas ikka veel, nüüd veidi kahetsevalt, ja jätkas: „Ega mul pärast eriti hea olla ole, tead ju. Olen mõnda aega päris otsas. Kõik sealpoolne töö jääb talle.”
De Jure ohkas. Vaatas Rõvedale väga otse silma, pruunid silmad pruunides, karmid tarkades.
„Kui kõrgelt ma alla pudenesin?”
„Mõnikümmend sammu.”
„Ja surmavalt. Kas me saame ikka lubada, et üks ravitseja on ... noh, nagu te pärast kellegi tagasitoomist olete?”
„Kuule, isegi kui ei saaks – mismoodi me su siia saaks jätta? Meie leitnant sureb üksust kaitstes, kahju küll, nii läks, ega me midagi tegema ei hakka? Me kuulume kokku. Ükski Vikat ei annaks mulle andeks, kui ma sulle järele ei tuleks!” Nüüd oli ta kirglik. Peaaegu vihane. „Võta mu käest!”
De Jure pilk pöördus rohule ümberringi. Siis tõstis ta selle taas. „Olgu. Vabandan, et küsisin.” Ta naeratas ka, just sedasi vabandavalt, nagu sõnad kinnitasidki. „Minu viga, aga saan andeks – ju ma olen suremise järel natuke ... endast ära.” Ja rohkem seletamata võttis ta Rõveda käe, mis tema poole sirutatud.
Ei mingit värvide mängu, ainult selline tunne kõhus, nagu kukuks kuhugi väga kiiresti, siis lõikav iiveldus – ja enesetaju kadus.
Hiljem ei mäleta ta kõigest sellest midagi.