Romaani "Kui tuugenid vaikisid" lõpus jäid paljud otsad taotluslikult lahtisteks. Hiljem hakkas aga mõnede tegelaste varasem või hilisem elu mind ennastki huvitama. Siinne kild toimub samal ajal kui romaani lõpustseen, ja sõlmib kokku ühe pisikese niidiotsa.
Juhan Habicht
Nad polnud küll teinud samu harjutusi, ainult elanud samas majakeses ning vähemalt hommikvõimlemised ja söögiajad olid neil olnud koos, aga ometi oli tundunud
kuidagi imelik, kui Eldur otsustas koju tagasi sõita.
“Ma pean oma tunnet usaldama,” oli Eldur öelnud. “Seda nad siin ju õpetavad. Kui me olime seal... Iigori ja Iriina, noh, Jeebuse tüdruku vanemate juures, siis oli mul järsku tunne, et mind on kodus rohkem vaja. Ma viivitasin, ja kui kohale jõudsin, oli Luuvalu Tiit juba läinud.”
“Sa tead ise ka, et see on jama. Me rääkisime sellest juba siis. Tiit oleks nagunii läinud, isegi kui sa oleksid talle elupäeva lisada osanud. No ja kes nüüd lahkumas on?”
“Ma ei tea. Aga ma pean minema.”
“Ja kuidas mina tagasi saan?” küsis Julia.
“Jeebus tuleb järele. Või keegi. Või kuidagi.”
Nii kindla lubaduse peale polnud ju midagi kosta.
Kui seni oli Julial üsna palju vabadust olnud – söögiajad, hommikvõimlemine, tund või paar harjutusi ühe vägagi hiinapäraste näojoontega eidekese juhendamisel, ning lisaks oli Wu Tzao ise julgustanud teda ringi hulkuma, lõhnu ja isegi valguse langemist tundma –, siis nüüd võttis see vanem hiinlanna ta tõsisemalt ette. Isegi riided anti teised: paksust valgest riidest rohmakad püksid ja jakk. Need olid Juliale suured, aga valge kitsa vööga sai need nii palju kokku siduda, et vähemalt seljast ära ei kukkunud. Suhtlemine oli küll raske, kas siis ei saanud tema Juliast aru või Julia temast, aga kuni teine näitas ette, millist harjutust ta peaks tegema hakkama, polnud midagi jutustada vajagi. Nüüd läks asi keerulisemaks. Vanusest hoolimata olid naise liigutused nii kiired, et Julia ei jõudnud iga kord märgatagi, kumb käsi liikus enne, kumb jalg tegi pette ja kumb tegelikult löögi... Ja kui ta seda kurtis, tuli naine tema juurde, patsutas lausa emalikult – ja näitas sama harjutust ikka täpselt niisama kiiresti.
Kusjuures Julia ei saanud aru, miks tal neid võitlusharjutusi üldse vaja peaks olema.
Tund aega sörkjooksu, siis uuesti harjutused...
Järgmisel päeval olid lihased igatahes nii valusad, et isegi söömisega oli raskusi. Miks dotsendi pärast pidi kaeraputru miskite pulkade vahel rulli keerama, enne kui selle sai suhu tõsta, eriti kui käed kippusid värisema? Hea küll, nad tegid siin niisugust putru, millest sai miskeid klimpe tekitada, mitte liiga vedelat, ja nende raudrohuteega võis ära harjuda, aga kuidas nad polnud oma – kuuldavasti iidse – kultuuri juures veel lusika peale tulnud?
Ja just nagu valusate lihaste mõnitamiseks nõudis hiinlanna eriti vastikute harjutuste tegemist. Lõpuks veel kätekõverdused. Üles veel kuidagi sai, aga laskumine oli pigem kukkumine. “Sina kerge. Sinul lihtne,” ütles teda käsutav naine.
“Sina veel kergem,” oskas Julia vaid vastata.
“Jah, sul käed valesti,” ütles hiinlanna, näitas, kuidas ta ise pihud maha toetas, ja tegi kolm kätekõverdust järjest.
Julia proovis korra, nii oli tõesti lihtsam.
“Nüüd ühe käega,” nõudis hiinlanna.
See oli nii lootusetu, et treener hakkas naerma. “Kaks kätt – raskus ühes kohas. Üks käsi – raskus teises kohas. Lase lõdvaks, ära mõtle, lihtsalt tee.”
Käsu peale ajas Julia end uuesti käpuli. Kui hiinlanna ta selja taha kadus, mõtles ta veel, et ehk olid päkad samuti vales asendis. Siis sai ta kaks laksu vastu tagumikku, ühelt ja teiselt poolt. Jahmatusest vajus ta muidugi kõhuli maha.
“Ma ütlen, lase lõdvaks,” kostis veel saateks.
Imelik küll, aga keha oligi lõdvem. Mitte et ta oleks tahtnud kätekõverdusi teha, aga see kramplikkus, mis oli teda ärkamisest saadik piinanud, oli järsku kadunud. Peaaegu kadunud, hea küll, ta ei tahtnud hakata piire otsima.
“Ole vaba,” ütles hiinlanna. “Tahad – puhka. Tahad – võimle. Tahad – jaluta ringi. Pärast tuleb meister ise sind õpetama.” Ning kõndiski minema.
See oli veider, lausa naljakas. Kui oli sund võimelda, oli ta tahtnud puhata. Kui oli võimalus puhata, tahtis ta ümbruses ringi vaadata. Ja kui võis jalutada, tahtis ta lihaseid tugevamaks harjutada...
Aga tunni või paari pärast – ja aja kulgemine ei tundunud siin ju tõesti olulisena – ilmus Wu Tzao tõesti välja ning küsis, kuidas tal läheb.
“Miks ma pean neid tobedaid harjutusi tegema?” Julia ei suutnud end tagasi hoida, kuigi oli nüüdseks juba peaaegu leppinud. “Minust ju mingit võitlejat ei saa!”
Wu Tzao noogutas. “Ei pea. Ei saa. Aga sa võid ümbrust paremini tunnetada. Tunda ennast looduse osana ja loodust oma loomuliku keskkonnana. Tajuda, mis toimub. Leida, mis on sinu oma.”
Julia ei hakanud vastu vaidlema, ta oli ju tulnud oma minevikku otsima ja talle oli tundunud, et on sellele lähemal kui varem, aga et kätekõverdused, kõhulihaste harjutused ja muu siplemine sellele kaasa aitaksid...
“Mul on sulle järgmine harjutus, uus tase,” ütles Wu Tzao. “Sa võid selle käigus haiget saada. Ma olen isegi kindel, et saad haiget. Mitte hullusti, aga esialgu võib see olla... ebameeldiv. Lausa paar päeva. Nii et ma küsin sinult, kas sa oled nõus seda läbi tegema.”
“Kas ma olen sinu arvates siin selleks, et niisama lollina koju tagasi minna?
Vabandust. Ma usun, et sul on mulle midagi olulist õpetada. Kui ma seejuures haiget saan, pole oluline.”
Wu Tzao noogutas, vaatas ringi, kõndis lähima pajuvõsa juurde ja lõikas endale sealt meetripikkuse – või pisu pikema – võsu. Laasis ära. “Väga lihtne, tegelikult. Me seome su silmad kinni, et sul oleks lihtsam keskenduda. Sirutad käed laiali. Mingil hetkel püüan ma su käsi või jalgu selle vitsaga tabada. Kümme katset. Sa pead selleks hetkeks käe eest ära tõmbama või üles hüppama.”
“Ehk ma peaksin need riided seljast viskama,” pakkus Julia. “Need nagu segaksid.”
“Minusuguse vanamehe veresooned ei peaks vasta, kui sa minu ees paljalt karglema hakkaksid,” ütles Wu Tzao naerdes. “Ja sa saaksid rohkem haiget. Võibolla kunagi, kui me su tasemest täpsemalt aru saame.”
Esimene laks vastu vasakut käsivart oli valus. Teisel korral – ja Juliale tundus, et see oli just õige hetk – langetas ta mõlemad käed, kuid löök tabas sääri.
“Ära tee sohki,” ütles Wu Tzao, kuid Julia tundis, et muiates. “Kaitse ainult seda kohta, mis on ohus.”
Edasi läks nii ja naa. Vahel ta tajus, kust löök tuleb, vahel ei tajunud või jäi hiljaks.
“Kümnest kuus tulid sisse,” ütles Wu Tzao. “Mis sa arvad, on see hea või halb?”
“Need, kes siin on sinu juures harjutanud, tajuksid ehk kümnest viis või kuus ära. Isegi rohkem, mina ju ei oska veel.”
“Kui ma võtaksin mingi suvalise külatüdruku – umbes nagu sinu –, siis ta saaks kümnest korrast kümme korda pihta. Kui siin oleks praegu sinu sõber Jeebus, siis heal juhul õnnestuks mul teda kümnest ühel korral tabada. Või siis mitte. Mida see sulle ütleb?”
Ei öelnud õigupoolest midagi. “Mulle tuleb ainult meelde, et kui Jeebus mu esimest korda linnast oma kodutallu viis, siis me sattusime ju varitsuse otsa. Ma ise kellelegi pihta ei saanud, tegin rohkem Jeebusele katet, aga ma kuidagi nagu tundsin ära, kuhupoole ennast pärast tulistamist veeretada.”
Wu Tzao kükitas maha. “Tead, minu rahvas – minu kauged esivanemad – leiutas kompassi. Asja, mis näitab, kuhu on vaja minna. Need harjutused, mida sa siin oled teinud, võiksid sinustki teha kompassi. Et sa teaksid, kuhu sul on vaja minna. Või veereda. Sul on annet. Sa oled juba peaaegu õiges kohas. Puhka veidi, hõõru pihta saanud kohti, siruta käed välja ning pööra ennast. Ja ma ei usu, et riided sind segaksid. Homme alustame kohe hommikvõimlemise järel. Vaatame, kuhu su sisemine kompass sind juhatab.”
Julia ootas seda järgmist päeva. Isegi need õpetatud uinumisharjutused ei aidanud – vähemalt mitte nii kiiresti kui tavaliselt. Ning hommikuste protseduuride järel oligi Wu Tzao kohal.
“Mul on kaks uudist, aga need ei pruugi olla head uudised, nii et räägime neist pärastpoole.”
See kõlas veidralt. Ja alustuseks tegid nad eelmise päeva harjutust, kus Julia pidi kinnisilmi tajuma, kuspoolt ja millal tuleb löök. Nüüdki suutis ta ainult nelja vältida. Üks oli küll napikas, käsi pihta ei saanud, ainult varrukas.
“Ma olen kehvemaks jäänud,” arvas Julia.
“Ei, sa oled endiselt täiesti üllataval tasemel,” kinnitas Wu Tzao. “Oled sa leidnud suuna, kuhupoole tahaksid minna?”
“Ma tahan mere äärde,” ütles Julia.
“Sinna on siit umbes kaksteist kilomeetrit. Kaks tundi teed – kui sa just selles suunas lähed. Teises suunas oleks hädapärast kuus kilomeetrit.”
“Sinna,” ütles Julia, ja Wu Tzao noogutas. “Pikk maa. Võtame veidi toitu ja jooki kaasa.”
Männimets asendus lageda välja ja üksikute kadakapõõsastega, aga Julia oli kindel, et see on õige suund. Vahepeal jäi ta seisma ja sirutas käed välja, nagu Wu Tzao oli õpetanud. Õigele poole minemise tunne ei läinud sellest tugevamaks ega nõrgemaks.
Lõpuks – ta oli vahepeal juba jala jala ette tõstmise rutiiniga harjunud, aga see hakkas väsitavaks muutuma – hakkas meri paistma. Üsna lage koht, mõned kõrkjatutid, eemal üks longuvajunud maja.
Wu Tzao seadis end liivasele, (väriheinaga? – Julia ei teadnud, kust ta selle sõna võttis) kaetud künkale istuma. “See on sinu teekond. Mina olen nagu sõbralik kutsikas, kes sinuga kaasa jooksis. Sa tahtsid siia jõuda. Tegutse nüüd ise. Ma vaatan, ei sega vahele, aga olen valmis kaitsma.”
Ta astus, ikka aeglasema sammuga, mere poole. Teravate lehtedega helerohekad taimed, mille nimi talle iseenesest pähe ei tulnud. Hõredalt adru. Natuke plastijäätmeid – aga keegi oli neid siit kunagi vähemaks korjanud. Veeni jäi veel paarkümmend sammu, ta vaatas tagasi, lehvitas hiinlasele, too lehvitas vastu, need viimased meetrid merepiirini olid imelikult rasked, aga seal ta viimaks oli, lihtsalt seisis ja vaatas raugeid laineid, suutmata otsustada, kas ta peaks nüüd edasi vette astuma – aga milleks? Just siin? Kui sügavale? Vaatas vasakule, vaatas paremale, jah, see lagunenud maja seal – või siiski elamiskõlblik? Kas sisemine kompass oli pisut eksinud ja ta pidigi minema maja juurde, mitte merre sumpama? Ilm oli hall, päike paksude pilvede taga, kuid vihma polnud oodata, ei, maja oli – vähemalt esialgu – mõistlikum siht kui meri. Ja miks ta üldse oli siin? Jalutas kuhugi suvalisse kohta või oli sel tähendus? Pidi olema, muidu poleks vana hiinlane temaga kaasa tulnud?
Ta hakkas aeglaselt maja poole minema. Pillirookatus – see võis veel vett pidada küll.
Seinad tundusid samuti vastu pidavat. Ei mingit liikumist – aga see ei tähendanud midagi. Süda hakkas kiiremini lööma – aga ka see ei tähendanud midagi. Keegi istus seal maja ees pingil. Liikumatult. Ehk siis ei pruukinud eluski olla. Ta läks lähemale.
Vana naine. Kortsunud näoga. Väga kõhn, käed nagu linnujalad, hallid hõredad juuksed, suvisest ilmast hoolimata oli tal seljas paks hall mantel. Elus või surnud?
Selgus, et elus, kui ta naisele päris lähedale jõudis.
“Lapsuke, mu silmad ei näe hästi ja su lõhn ei ole mulle nagu tuttav. Kes sa oled ja mis sa siin teed?”
See oli hea küsimus. “Ma otsin kohta, kus kunagi elas tüdruk, kelle nimi oli vist Julia.” Paremat vastust poleks ta osanud välja mõelda. “Tule siia minu juurde, istu minu kõrvale.”
Ta läks. Ja istus. Naise üht silma kattis valge kae, aga teisega võis ta veel natuke näha.
“Ma olen Maret. Merekalda Maret. Sest nüüd on minu maja merele kõige lähemal. Las ma nuusutan sind.” Naine kummardus tema poole, võttis – õrnalt – salgu tema juukseid ja nuusutas. “Oled Julia jah,” ütles ta siis ja ohkas. “Poleks arvanud...”
“Minuga juhtus õnnetus,” tunnistas Julia. “Oleksin peaaegu uppunud, mind äratati ellu, aga ma unustasin, kes ma olen või kus on mu kodukoht.”
“Ei sa upu,” ütles vana naine ja puudutas – julgustavalt? – ta käsivart. “Muidu poleks sa siin.”
Julia oli segaduses. “Sa siis tead, kes ma olen ja kuskohast ma pärit olen?”
“Sinu sünnitalu on seal vee all,” ütles Maret ja viipas umbes sinna, kus Julia oli merepiirini jõudnud. “Kuidas ma nüüd ütlen... Sinu isa oli kalur, mitmendat põlve kalur. Naise – sinu ema – tõi ta kusagilt kaugelt, sõjapõgeniku. Kange naine oli, meie kombeid ei tahtnud tunnistada, nagu meie keelti. Aga siis hakkas see... vesi muudkui tõusis ja tõusis. Vähehaaval küll, aga ikkagi. Nende maja oli siis merele kõige lähemal, nad olid just nagu valmis, kõige vajalikumad asjad – ja sina – olid paadis.
Sel ajal raadio töötas, öeldi küll, et on oodata tormi, suuri laineid, äkilist veetõusu.
Küllap nad tahtsid peale esimest lainet veel asju paati tõsta. Aga teine oli suurem, ju nad jäid lõksu.
Nii et kui torm rahunes, oli vee peal ainult paat. Ja sina seal paadis.”
Seda teadmist oli keset täielikku teadmatust järsku liiga palju. “Nii et... mu vanemad... jäid merre?”
“Jah. Paadi me tõmbasime välja. Aastakese olid meie juures, pärast ühes teises peres – neid enam ei ole... Sa võisid vist mingi kaksteist olla, kui siitkandist jalga lasksid.”
“Anna andeks, Maret, ma tõesti ei mäleta sellest midagi. Ma oskan ujuda küll, olen sellega leibagi teeninud, lähen vaatan seda kohta – aga ma tulen sinu juurde tagasi.”
Ta läks oma jalajälgi mööda tagasi kohta, kus oli mereni jõudnud, viskas riided seljast ja sumpas vette. Kuna siin oli olnud küla, oli langus lauge, alles mitmekümne sammu järel oli vesi nii sügav, et ennast ujuma heita. Jah, mingid varemed. Mingid mälestused. Et oli olnud köök ja vanemate toake, kuhu tal eriti asja ei olnud, ja sahver, ja väljas kalasuitsutuskoda, aga tal oli olnud ka oma nurk, voodi, mõned mänguasjad, mõned värvilised lasteraamatud, kõige tähtsamana väike valge karumõmmik, kellele ta oli – ema soovitusel? – pannud nimeks Mitrofanuška. Jah, kui ta selle karukese siit nüüd leiaks... Aga tal polnud suruõhku, ta ei saanud väga kauaks vee alla jääda, ja katust siin enam polnud, seinad olid maadligi kulunud, põrandad paksu uhtliivaga kaetud ning – siin segunesid meeleheide ja viha – mida nühvlit oleks ta selle läbiligunenud mängukaruga teinud, kui olekski selle sealt kusagilt leidnud?
Ta tõusis pinnale, raputas ennast kuivemaks – hiinlane oli piisavalt kaugel, et mitte paljast naisekehast rabandust saada –, pani riidesse ja läks Mareti juurde tagasi. Maailmas oli pakilisemaid probleeme kui tema lapsepõlv.
“Räägi mulle veel minu vanematest.”
Maret uuris teda oma selgema silmaga, tõstis käe, puudutas õrnalt ta nägu.
“Emasse oled. Just sellisena ma teda mäletan. Umbes niisama vana sa vist praegu oledki, kui siis...”
Julia ei hakanud isa kohta küsima. Kui emasse, siis emasse. Sai ka selgeks, miks ta oli Veera ja Tasja juttu nii vabalt oli mõistnud, selle keele oli ta emapiimaga saanud. Või umbes nii.
“Anna andeks, et ma otsesõnu küsin, aga millest sa üldse elad siin? Kalu ei ole, keda võrku püüda, silm sul hästi ei seleta ja midagi kasulikku siin ei kasva vist ka.”
Maret noogutas nukralt. “Külast on järel veel neli peret ja minust pole tõesti enam abi.
“Vahel nad midagi mulle toovad – kes kruusi piima, kes paar porgandit... Ja hädaga kõlbab see rohi siin ka süüa, kui pehmeks keeta. Meri toob vahel puid, millega tuld teha.”
Juliale tuli midagi meelde. Valge jaki laiades taskutes oli tema päevane toidumoon.
Ta võttis topsikud väja ning ulatas Maretile. “Natuke putru. Ja natuke teed. Ehk on abiks.”
Maret kaalus pudrutopsikut käes. “Oh, sellest ma elan paar päeva ja vahepeal toob ehk keegi veel midagi. Aga sa ise? Ei taha siia kanti tagasi?”
Julia oleks tahnud vana naist kallistada – oli too ju tema eest kunagi ammu hoolitsenud –, kuid miski hoidis tagasi. Nii ta pigistas ainult Mareti käsivart – oli seal üldse midagi peale luude? – ja ütles: “Ma tänan sind südamest, mõned aastad oma minevikust olen ma nüüd tagasi saanud. Mul on siit eemal mees ja tema tore pere. Nii et kui ma ka ise niipea siia tagasi ei jõua, siis ma luban, et sa kuuled veel minust.”
Pisarad kippusid silma, kui ta Wu Tzao juurde tagasi läks. “See on mu kunagine sünnikoht jah. Seal vee all. Aga luba mulle midagi, minu võimuses see ei ole. Siin on inimesi, kes minu eest hoolitsesid, kui mu vanemad uputuse alla jäid. Saad sa neid aidata, sest siin ei kasva ega ela samahästi kui mitte midagi söödavat.”
“Ma näen, et su taskud on tühjad. Kas ma peaksin oma tänast toitu samuti nendega jagama?”
“Piisab, kui sa seda minuga jagad. Ma olen omadega üsna läbi. Aga ennist sa rääkisid uudistest.”
“Jah. Üks oli see, et sa leiad oma kodukoha. Sul on õigus, meie tuleme ju omadega toime, me peaksime ümbruskonna rahva eest rohkem hoolitsema. Ma ei teadnudki, et keegi siinkandis üldse veel elab. Ära nende pärast enam muretse, kõik saab korda.”
“Ja see teine uudis?”
“Jeebuse vanaisa, Vana-Teedu suri ära.”
“Kuidas ma nüüd koju saan?” küsis Julia jahmunult.
“Mina viin. Matuste ajaks. Ma tahaksin seal ise ka kohal olla. Ta oli tark ja tubli mees. Väega mees. Ja sina olid tal samamoodi südames nagu ta oma lapsedki. Nii ta ütleski: ühest tütrest jäin ilma, aga teine tuli asemele.”
Julia noogutas. Teedu oli temasse tõesti hästi suhtunud – isegi kui ta seda iga kord välja ei näidanud. Kas või siis, kui nad vahel hilisõhtuti Leevikese maja trepil istusid.
Aga midagi jäi veel segaseks.
“Kuidas sa teada said, et teda enam ei ole?”
“Ma ei oska seda seletada, aga mõnedel inimestel on selline vägi. Omataolisi kauge maa tagant tajuda. Kõigepealt me märkasime Jeebust, kes lõi järsku säraküünlana sädelema. Sõitsime Ismaili ja Mekhiga teda vaatama, seal selgus, et Teedu on see nägijamees, kes õpetab Jeebust väge kasutama. Siis me hakkasime tedagi tajuma – ja tema vist meid ka natuke. See on umbes nagu... lõkketuled suurel väljal. Suitsu ja tulega saab sõnumeid saata. Ning märkad, kui mõni lõke järsku kustub.”
“Kui palju...” alustas Julia, aga sai aru, et pole sobilik küsida, mitut lõket vana hiinlane näeb.
“Oh, aega on küllaga,” ütles Wu Tzao. “Ma saan sind veel kaks päeva vitsaga nüpeldada, enne kui matustele sõidame. Aga päris kindlasti tuleb see sulle kasuks.”