Lüüli Suuk, Manfred Kalmsten. Elekter meie vahel. Fantaasia 2025. 255 lk.
Manfred Kalmsten on ennast seniste raamatutega kirjanduslikult niiöelda sisse töötanud. Kui tema esikkogu "Raske vihm" (2020) sisaldas erinevas laadis lugusid nagu esikkogud ikka, siis autori järgnev looming suubus pseudoviikingimaailma, kus raksub ruuniraud, purskab veri ja tuksleb maagia (isegi kui seal lendavad ringi tähelaevad). Sellesse oma nišši on ta end sisse seadnud nii kindlalt, nagu seda on varasemalt teinud näiteks Maniakkide Tänav või Siim Veskimees - autori nime teades võib juba enam-vähem arvata, millest juttu tuleb. Tänav ja Veskimees aja jooksul siiski mõnevõrra laiendasid oma ampluaad; Kalmsteni puhul pole see aeg veel kätte jõudnud.
Lüüli Suugi esikromaan "Veri mäletab" (2022) oli küllalt konarlik, kuid lootustandev; järgnevate aastate jutud on tunnistuseks autori arengust. Erinevalt Kamstenist ei saanud temast esikteose järel ühe teema autorit ja ka žanrilist varieeruvust on rohkem: "Elektris meie vahel" ilmunud "Vikatimees" on linnafantaasia, milles Surm meie maailma mööda ringi kondab, "Sloughbury avantüür" on kriminaalloo ülesehitusega, osa teoseid on maavaldsed ja nii edasi.
Kogumiku sisukorras on mõlema autori looming võrdselt esindatud; lehekülgede loendamisel puuduks mõte. Mõlema autori kohta kokku tekib lugedes mulje, et nad asuvad oma loometee sellises etapis, mille puhul võiks järgmiseks oodata muutust.
Kalmsten on kuue aasta jooksul avaldanud viis raamatut; osa jutte on seejuures avaldatud rohkem kui ühes raamatus. Nagu ülal öeldud, on ta leidnud enda jaoks oma kindla niši ning tegutseb selles Eestis hetkel ainukesena. Kalmsten kuulub autorite hulka, kelle jaoks on olulised vorm ja stilistika, tegelaskujud ja narratiiv on aga pigem skemaatilised. Kalmsteni loome laad pole samade teemade käsitlemisest hoolimata kuidagi sarnane autentse muinaspõhja kirjandusega ei stilistika ega narratiivsete tehnikate poolest - ta ajab ikka täitsa oma asja. Allakirjutanu jaoks on kõige suurem küsimus, kas ta jääbki sedasama asja ajama või kirjutab peatselt midagi sootuks teisiti. Loodetavasti on õige teine vastus, sest küllastumus on lähedal.
Suugil seisab lemmiktemaatika leidmine, kui seda niisugusel moel üldse tuleb, veel ees. Arvustatavas kogumikus sisalduvad lood on ikka veel skemaatilised, kuigi vaieldamatult on ta omandanud sujuva kirjutamise pruugid. Lood on lihtsameelse süžee ja tegevustikuga, tegelased vähe eristuvad ning psühholoogiline plaan peaaegu puudub. Teataval määral aimdub pretensiooni tegelasi liikuma panevate väliste jõudude kõrval kujutada ka sisemisi (näiteks "Mis ei tapa, teeb tugevaks" sureva jõugujuhi puhul), kuid sel teel kuhugi jõudmiseks tuleb autoril veel palju käia. Eraldi nõrgana võib ära märkida "Sloughbury avantüüri", mida kummitavad kõikvõimalikud algajate loomingu omadused - pseudoinglismaa valik tegevuskohaks (miks ei võinuks avantüür Rakveres toimuda?), suvalised alternatiivse tehnoloogia meemid (ei, nn. aurupungi või muu sellise butafooria kuhugi sisse torkamine ei muuda teksti säravalt originaalseks) ning krimiloo vorm, mille lahenduseks on aga ajaränd (sama hästi võiks lihtsalt võlukepikest kasutada - mõlemad annavad kõikvõimsuse ja tapavad seega mõistatuse). Ja muidugi koperdab uurija koos kaaslastega lõpuks kuripahale kuskil võsas lihtsalt otsa. "Vikatimehe" taolisi tekste on kõik kunagi kirjutanud, aga ega see neid veel otseselt halvaks tee; üks selline võib ju igaühel olla. Suugi puhul peab lootma, et ta kunagi ikka päriskirjanduse loomise juurde ka jõuab.
Mõlemale autorile korraga võib ette heita liigset dotseerimist - valigem näide nende ühisest loost. "Naasmine igaviku väravale" peatükk "Interluudium - 100 aastat peale Narda naasmist Ruunide Halli" algab leheküljelise ajalooloenguga. Lõppeb see niimoodi (lk. 113): "Ja ei läinudki kaua, kui juba marssisid tänavatel Bereni loodud ruunisõdalased, keda saatis üha suurenev ja suurenev inimhulk, mis ruunikunsti kummardas. Ei läinud kümmet aastatki, kui Karholmi võimuladvik ehk võim Tormiranniku suurmas riigis oli Bereni kanna all. Juba aastasadu pidevates sisetülides ja kodusõdades vaevelnud Karholmi saabus rahu. Hoolikas jälgija aga oleks näinud, et see rahu oli petlik. Selle eest tuli maksta. Alanud oli hirmu, valu ja surmakarjete ajastu." Ilukirjanduses antakse kõike sellist edasi tegelaste kogemuste või nendega haakuva sisemonoloogi, mitte jutustaja loenguna.
Viimaks, kuid mitte tähtsuse poolest - elektrit autorite vahel kindlasti on. Ja see on hea ja oluline. Koosloome avab alati uusi ja huvitavaid võimalusi.