Ühel külmal veebruaripäeval sai Juhani aeg otsa.
Juhan oli kordumatu isiksus. Hariduselt matemaatik, ameti poolest nii programmeerija, tehnikaajakirjanik kui tõlkija, avaldas ta 1970-ndate lõpust sporaadiliselt ilukirjandust, kuulus mitme romaanivõistluse žüriisse ning oli 15 aastat (2002–2017) „Algernoni“ toimetuse liige. Lisaks kirjutas ta hulga ajakirjanduses avaldatud arvustusi, järelsõnu tõlgetele või kogumikele ning sajad arvustused „Ulmekirjanduse BAAS-is Musta Kassi nime all.
Juhan oli isiklike eelistuste poolest modernist, 1990-ndatest saadik peamiselt ulmet lugenud ja William Gibsoni, Roger Zelazny ja Charles Strossi loomingu austaja. Seejuures aga puudus temas täielikult ulmefännide hulgas vahel kohatav sektantlus. Vastupidi: Juhan liikus vabalt erinevais ringkonnis ja kõikjal peeti teda omaks. Seda tegid nii motosõbrad, punkarid, peavoolu kirjandusrahvas, ulmeaustajad... Nagu kõik korralikud inimesed, ei sallinud ta nõukogude võimu, nagu kõigile hea maitsega inimestele oli talle vastumeelt küündimatus, skribentlus ja talumatu nende peitmine kenitleva targutamise taha, kuid ta tunnustas erinevaid vaateid kirjandusele ja autorite erinevaid eesmärke.
Mulle isiklikult avaldas kõige suuremat muljet ta võime ja soov kaasa mõelda. Tean vaid üksikuid inimesi, kelle suust või sulest niisama vähe tühja loba pärineb (tema enda etteheide S. Vititski romaanile „Selle ilma väetid“ oli muide, et selles sisaldus liiga palju vanainimese loba). Kui Juhan kellegi repliigi peale midagi vastas või arvas, võis olla kindel, et ta on kuuldu läbi mõelnud ja tal on sellele midagi sisukat lisada. Juba ainuüksi see tegi temast kirjandusküsimustes ideaalse vestluskaaslase.
Kui arvesse võtta ka väljapaistvalt suurt lugemust, analüütilist lähenemist ning siirast huvi eesti kirjanduses toimuva vastu, pole midagi imestada, et rida autoreid oma valmivaid teoseid talle lugeda saatis. Nii mõnelegi viimase kolme kümnendi jooksul esile kerkinud autoreist sai tast aastateks nõuandja või leebe õpetaja, kes ei surunud kunagi oma arvamust peale, vaid osutas realiseerimata võimalustele, mida tekst endas – sageli autori teadmata – kätkes. Igal juhul on tema järg eesti kirjanduses palju suurem, kui tema enda suhteliselt tagasihoidliku mahuga loomingu (7 raamatut 42 aasta jooksul, kaks neist kaasautoritega) põhjal arvata võiks.
Tihtipeale lõppevad järelehüüded lubadusega mitte unustada; Juhan on nagunii unustamatu.
Kristjan Sander
Juhan Habicht oli Eesti ulmes ja kirjanduses väga oluline inimene. Tema peamine töö oli tõlkimine ning tema tõlked olid väga hästi loetavad, aga lisaks sellele tegi ta (sageli) tõlkevalikuid. Vahel sai neid valikuid - miks võiks tõlkida või siis mitte - lugeda "Ulmekirjanduse BAASist". Mulle oligi Juhan (Must Kass) kõige olulisem arvustajana – on hea, kui inimene oskab ja julgeb oma arvamust välja öelda ja teeb seda veenvalt. Nendes arvustustes oli sageli ka lühikesi tähelepanekuid kirjutamise, stiili, loo ülesehituse jms kohta ning sealt oli võimalik õppida. Ma arvan, et just oma arvustuste kaudu on ta mõjutanud praegust Eesti ulmekirjanduse kirjutavat seltskonda rohkem kui see esmapilgul välja paistab. Mh. oli Juhan minu raamatu „Mesilased” üks esimesi lugejaid ning andis ka selles osas head nõu (ja oma toetuse). Ma tean, et neid on teisigi, kellele tema nõu oli tähtis.
Meelis Friedenthal
Juhani lahkumine oli valus löök, suur kaotus Eesti kultuurile, Eesti kirjandusele. Ma peaksin võib-olla kirjutama, kui suur tühjus jääb tema puudumisest Eesti ulmesse, aga see tundub liiga kitsendav, kuigi jah, me puutusime temaga kokku eeskätt ulmes ja ulme pärast.
Me tutvusime vist e-maili teel ja alles tükk aeg hiljem päriselus. Mind oli algusest peale hämmastanud, kui orgaaniliselt sobiv oli Juhanile kirjasõna ja kirjutamine. Ta kirjutas nii, nagu ei saa õppida, see pidi olema kaasa antud, metoodiline vaist. Selles mõttes oli kõik mida ta kirjutas – e-mailid, arvustused, artiklid, ilukirjandus – ühele kirjandusaspirandile väga õpetlik ja imekspandav. Tema kirjutamisstiilis oli justkui midagi lummuslikku, iga sõna oli vajalik, iga lause kandis huvitavat mõtet, infot oli rohkem kui sõnu. Tema arvustuste lugemine oli nauding, isegi kui sa seda raamatut kunagi lugeda ei kavatsenud. Ma õppisin temalt, või siis kujutan ette, et õppisin või vähemasti tahtsin õppida niimoodi kirjutama, et iga lause vahele tekitab lugeja oma peas veel mitu lauset.
Juhan oli lahke ja abivalmis, kui ma talle oma kirjatöösid retsenseerimiseks saatsin ja ta oli ka väga nutikas ja kaval, ta oskas öelda ütlemata, oskas kritiseerida kiites ja panna autorit ise oma teksti valuga läbihekseldama. Kui noor autor usub, et ta peab saama kiita maailma kirjandusloos enneolematult võimsa lahingustseeni pärast, ütles Juhan – „aga looduskirjeldused olid ju päris ilusad.“
Me rääkisime ja kirjutasime omal ajal palju Zelaznyst, keda ta väga armastas ja tõlkis ja kui järele mõelda, siis oli nende loomingus ka tunnetuslikult palju ühist. Eesti keeles räägib Zelazny Juhani häälega. Ta vist ütles mitu korda, kui ma küsisin, et miks sa ise enam ei kirjuta, et põhjuseks oli Gibson. „Samal tasemel ei ole võimalik, halvemini ei ole mõtet“, rääkis ta. Gibsoniga oli kirjandus justkui valmis saanud. Siiski, ta ju kirjutas. Eesti ulme sünniaegadel vähem, aga hiljem aina rohkem. Gibson Gibsoniks, aga maailm meie ümber ei lasknud vaiki olla.
Üks hääl, mis oskas maailma nii teravmeelselt mõtestada, on nüüd vähem.
Indrek Hargla
Ma ei tea, kuidas kirjutada nekroloogi, või järelehüüet, või… ja istudes niiviisi nõutult arvuti taga tühja arvutilehe ees, näen vaimusilmas Juhanit, kes mulle õlale patsutab ja pool-tögavalt, kuid sõbralikult ütleb: “Noh, mis seal’s on: kiidad kadunukest taevani, vaikid maha tema patud ja väärteod ja kahjatsed ta kurba lahkumist.” Püüan seda siis lühidalt teha.
Kõigepealt, ta oli üks hea inimene, aga lisaks tark, tundlik, otsekohene, samas taktitundeline, nautis musta huumorit ja lähenes tihtipeale ka tavaelu probleemidele läbi nalja. Mäletan, et see mõnikord isegi häiris mind – mina pajatan talle oma tõsisest probleemist (no sel hetkel tundus tõsine) ja tema keerab selle naljaks. Aga me naersimegi koos päris palju.
Temast sai alguse mu senikestev armastus arvutimängude vastu – mäletan, kuidas 80-ndate lõpus mängisime Captain Comicut (The Adventures of Captain Comic) – ja oma edusamme telefoni teel jagasime: “Jaa ma nägin kullakotti, aga kätte ei saanud” – töökaaslased heitsid mulle selle koha peal kahtlustavaid pilke. Kuidas me öö äbi Civ 1 mängisime, raatsimata lõpetada, kuigi hommikul oli vaja tööle minna.
Ja kahtlemata sillutas ta mulle teed ulmemaailma. Ma olin küll isegi juba lugenud pea kõike, mida eesti keeles saada oli (seda polnud tollal just palju), kui ta õhutas mind inglise keeles lugema hakkama (me isegi pidasime inglise keeles kirjavahetust, kui ma vahepeal Saaremaal elasin) ja laenas mulle Zelaznyt, Gibsonit ja teisi oma lemmikuid. Kui ma aastaid hiljem tõlkimiseni jõudsin, oli tema see, kes mu tõlgete kallal algul noris – millest ma palju õppisin –, ja hiljem oli partneriks, kellega arutada näiteks, kuidas mõnda tulnukarassi oleks parem eesti keeles nimetada või kas tal on ikka kombitsad või tundlad või hoopis antennid.
Meenutusi jätkuks ju veel pikalt, aga las need jäävad. Jää hüvasti, Must Kass…
Piret Frey
Kuidagi väga tühja tunde jätab, kui lahkuvad inimesed, keda sa tunned üle viiekümne aasta.
Jah, Juhan oli mu klassivenna vend. Meist 8 aastat vanem, nii et ega tal meiega kooliajal palju asja ei olnud, kui põhikooli teises pooles ta vennaga paremini läbi hakkasime saama (käisime ka keskkooli koos). Tihedamalt hakkasime Juhaniga suhtlema eelmise sajandi lõpuaastatel, kui ulmerahvas vaikselt organiseeruma hakkas. Oli vist aasta 2001, kui rääkisin ta tursaks, et ta "Algernoni" toimetusse tuleks.
Jah, ma tean, et ta tervis halvenes; noh, teinekord sai lobisetud ja veini joodud. Saatsin talle viimati novembris ühe oma loo, et karvusta; temaga oli see hea, et mett mokale ta ei määrinud, temalt tuli karmi ja asjalikku kriitikat. Aga veebruaris tuli SMS, et tervis nii halb, et see lugu jääb lugemata. See oli hüvastijätt. Nüüd ma tean. Ma, pean ütlema, saatsin vastu midagi ebamäärast ja lamedat, et ehk asjad nii hullud pole.
Ma ei näe mõtet ära tuua Juhani eluloolisi andmeid või kirjutada sellest, mida ta teinud on. See on ühe liigutusega leitav. Juhan oli väga hea tõlkija – nii hea, et mõnede tema tõlgitud raamatute puhul ma ei mäleta, mis keeles ma neid lugesin, kõik on justkui olemas ja paigas. Kirjanikuna... nojah, ta oli pisut omapärane. Mõnedele istus, mõnedele mitte. Minu arvates kirjutas ta hästi, aga raiskas teinekord aega projektidele, millel oli, ütleme, rohkem väärtust seltskonna ja sellest tuleneva tegemisrõõmu pärast. Aga kes ma olen, et seda talle ette heita – arvestades, et meelitasin ta "Algernoni"...
Minu jaoks oli Juhanis koos usaldusväärsus ja eluterve iroonia. Selle viimase pärast hulk väikehingi teda muidugi ei sallinud. Neid selliseid kokkupuutepunkte oli teisigi – ta sai hästi läbi matemaatika ja arvutitega. Tal oli – minust rohkem – kokkupuuteid omaaegse punkliikumise ja ütleme, mässulise maailmaga. Natuke mässuline oli ta alati; ja vastikult aus, nagu ma juba mainisin; tema pärast on mõni mu lugu ka ilmumata jäänud; lugejad selle pärast kindlasti ei kannata ja mu ego... karastus.
Kuidagi väga tühja tunde jätab, kui mõtled, et varem või hiljem tuleb kontaktidest kustutada Juhani telefon, mail ja muud kontaktid. Et me ei istu enam minu või tema juures ega lobise... jah, mootoritest, naistest ja kirjandusest. Automootoritest ma tean vähe, katsusin juttu ikka rakettmootorite peale viia... Arvutitest. Sellest, kuhu maailm läheb. Tulevikust. Poliitikast. Eesti väljavaadetest. Mida tahaks tõlkida. Mida ei tahaks tõlkida. Enam ei tule mu mailiga saadetud jutu peale vastuseks, et kuule, kas sa vihkad ulmelugejaid. Või teadmist, et ta tegi oma mingit lugu ringi muuhulgas ka minu soovituste järgi.
Mida veel öelda? Hüvasti, vana sõber. Nii paljude jaoks jääd sa elama selles, mida sa tegid – raamatutes. See on vägev monument. Midagi pole häbeneda. Oleks võinud suurem olla, aga elu on selline.
---
Ja minul seostub alati just Juhaniga see koolipõlve tüng, et kui keegi helistas – valeühendus – ja küsis: „Kas N. N. on seal?“, vastas Juhan: „Ei ole veel toodud.“ / „Oih, kuhu ma sattusin?“ / „Surnukuuri.“
Ats Miller