Palju on kirjutatud teadusulme, eriti tõsiteadusliku ulme hariduslikust väärtusest: nii näiteks sellest, kuidas faktid narratiivi osana paremini meelde jäävad kui ka sellest, kuidas teadust või loogilisel mõtlemisel põhinevat arutelu ilukirjanduse abil populariseerida.
Allakirjutanu ei tea, kui oluliseks Meelis Friedenthal ise neid eesmärke peab, kuid lugejana võib ta rahuldustundega nentida, et alates "Mesilastest" (2012) saavad Friedenthali loomingus kokku ühelt poolt jutuvestja anne ja teiselt poolt erialaspetsialisti eruditsioon. Nii kesk- kui varauusaeg on meile kauged muidugi ka nii eluviisi kui materiaalse kultuuri poolest, aga nagu Krossi-eelsete ajalooliste romaanide autorid tõestavad, on eluolu kujutamine vaimse maailma kõrval suhteliselt väiksem väljakutse. Mentaliteediajalooliselt tõepärast kirjandust, mis pakuks sissevaadet vaadeldava aja inimeste mõttemaailma ning vaimuilma, on paju vähem kui enam-vähem õnnestunud kostüümidraamasid ning just selle valdkonnas särab tänapäeval Friedenthal.
Ulmekirjanduse kesksed teemad on teatavasti kohtumine tundmatuga (olgu selleks siis külalised tundmatust maailmast või praegu tundmatu tehnoloogia) ning muutused, mida see endaga kaasa toob. Tavaliselt vaadatakse neid otsides tulevikku - kuid alles mõne sajandi eest oli ju aeg, mil tundmatuga elati iga päev külg külje kõrval, kui asjade olemuse mõistmiseks peeti hädavajalikuks analüüsida nende nimetuste päritolu, justkui olnuks Ursula K. LeGuini "Meremaa" sarja päris keel või vana keel kunagi päriselt olemas olnud, ning mil näiteks tollesama Wittenbergi ülikooli meditsiiniprofessor Sennert pidas võimalikuks nii ohtlikku maagiat, nõidust kui lepingut inimkonna igavese vaenlasega.
Käesolevas numbris ilmuv jutt "1525" on Friedenthali uuema loomingu heaks näiteks - ühelt poolt tõepärane, teiselt poolt mänguline. Moodsalt intertekstuaalne, samas elurõõmsalt triksterlik. Väga loodetavasti oli autoril seda kirjutada niisama lõbus kui allakirjutanul lugeda; väga loodetavasti tuleb varsti järgmine.