Tähelaevastiku k?ige paremini varustatud ja vastavalt sellele ka meeskonnaga ekspeditsioonilaeva ?Astroflash? viibis tâhesüsteemis juba peaaegu kolm nädalat, baaslaev oli jäänud tiirlema neljanda planeedi orbiidile, mis ülejäänud taevakehadest enim huvi pakkus, süsteemi teisi planeete uurisid ?Astroflashi? pardalt teele asunud iseseisvad moodulid ja automaatjaamad. Neljas planeet kuulus kehtiva määratluse järgi M-klassi hulka ning kajutas endas selle musternäidist, vett leidus ülemääragi, planeet oli niiske, aga eluvormide rohkusest ja mitmekesisusest hoolimata peeti seda senimaani ohutuks. Nüüd oli selles suhtumises midagi muutunud, vähemasti arvas nii vanemvaatleja Charret, kui haigutust maha surudes n?upidamisruumi lua kohal keerlevat planeedi stereokujutist silmitses. Ta oli üsna hiljuti vaatluslennult naasnud ja seejärel juhust kasutades magama heitnud, kui kapteni käsk ta voodist välja ajas ja n?upidamisruumi t?i. Esialgu olid nad siin neljakesi, kapten ja kolm vaatlejat - Charret, Hadeby ja Thadiun. Fiora oli haigestunud ja seepärast ajutiselt tööst vabastatud, kolmas paar, Klytus ja Rheita aga planeedile laskunud. Seal nende signaalid vaikisid ning ?ieti sellepärast esimese vaatlusgrupi allesjäänud liikmed kokku kutsutigi. Esialgu polnud neile peale kaaslaste signaali kadumisest rohkem räägitud, väikese hilinemisega saabus kohale ohutusteenistuse ülem Yanare ning n?upidamise sisuline osa algas.
?Viimase signaali saime sellest rajoonist,? ütles kapten, peatades kujutise keerlemise ja tuues ühtlasi vajaliku paikkonna täpsema kaardi seinaekraanile. ?M?ni minut enne seda, kui nad mäestikku laskumist.?
?Mida selle planeedi kohta juba üldiselt teada on?? küsis Thadiun, pidades tegelikult silmas viimati laekunud andmeid.
?Seda oskab ehk Charret paremini öelda,? vastas kapten vanemvaatleja poole vaadates. ?Tema tegi seal kaks vaatluslendu. Muuhulgas ka viimase.?
?Planeet kuulub M-klassi,? tähendas Charret jutujärge üle v?ttes. ?Elutingimused on seal tipp-topp, ebasoodsat vähe, atmosfäär hingamisk?lblik. Loomariik on liigirikas, m?istusega elu ma vaatluslenduda ajal ei avastanud, kuid selle olemasolu pole välistatud.?
?Mida selle all m?ista?? küsis Haddeby, ilmutades talle omast p?hjalikust ja järelem?tlikuks, mida kaaslased teinekord pikataibulisuseks pidasid.
?Seal v?ib leiduda meile tundmatu eluvorm,? vastas Charret. ?Tingimused selleks on soodsad. Enamikku planeedi pinnast katab küll vesi, suures osas on see üsna madal. Maismaa on künklik, tasandikke on vähe, seevastu leidub hulgaliselt mäestikke ja platoosid, enamus tihedalt metsaga kaetud.?
?Koloniseerimiseks sobiv?? päris Thadiun.
?Esialgsete andmete kohaselt küll,? vastas Yanar, kelle pädevusse taoliste küsimuste otsustamine kuulus. Seda vähemalt esialgu, kuna tegeliku otsuse langetas Tähelaevastiku vastav komisjon, v?ttes arvesse k?iki poolt ja vastu asjaolusid.
?Kuidas loomsed eluvormid käituvad?? jätkas Thadiun küsimist. ?Kas nende hulgas on palju kiskjaid??
?Mina tegin ainult vaatluslennu,? ütles seekord Charret. ?P?hjalikumalt pidi planeeti uurima teine vaatlusgrupp.?
?See jääbki nende ülesandeks,? segas kapten ennast algavasse vaidlusesse. ?Teie hakkate tegelema KR-i juhtumiga. Ülesanne on lihtne: selgitada välja, mis juhtus Klytuse ja Rheitaga, nad üles leida ning tagasi ?Astroflashile? toimetada. Teil on lennu ettevalmistamiseks pool tundi.?
Nende s?nade järel väljus kapten n?upidamisruumist, jättes vaatlejad ohutusteenistuse ülemaga omavahele.
?Kui kellelgi vastuväiteid pole, siis v?tame planeedile kaasa varustuse vormi D kohaselt,? lausus Charret, kui uks kapteni järel sulgus.
?M?tled seda t?siselt?? imestas Haddeby. ?Selle järgi v?ib arvata, nagu läheks me sinna s?da pidama.?
?Miks ka mnitte,? ütles Charret ründavalt, nagu oleks teine üritanud talle vastu vaielda. ?Taolisel pealtnäha s?bralikul ja rahulikul planeedil ei kao vaatlejate paar lihtsalt niisama.?
?Sul on ?igus,? toetas teda Thadiun, kes alati oli valmis segadustesse sekkuma ning näis lausa nautivat lööminguid ja väiksemaid lahinguid, mida nende töös vahel ette tuli. ?V?tame pealegi varustuse D.?
?Toetan teie arvamust,? ütles Yanare, pannes vahepeal laiali laotatud materjalid uuesti kokku ja t?usis lahkumiseks. ?Tegutsege nagu ?igeks peate.?
Tema lahkumise järel täpsustasid kolm vaatlejat omavahel veel m?ningaid üksikasju ja suundusid seejärel varustuse ümbert?stmiseks starditekile. Varustusevorm D h?ivas k?rgema kaitse skafandreid ja tavalisest tugevamat relvastust, mida vaatlejad üldiselt oma retkedel kaasas ei kandnud. Neid kasutati vaid eriti ohtliku loodusega planeetidel ning ilma planetaarkaatri seletamatu kadumiseta poleks k?nealusel planeedil keegi vormi D kasutanud. Varustuse ümbert?stmine ei v?tnud kuigi kaua aega ning kuna kapteni antud pooltunnist oli veel piisavalt järel, otsustas Charret siinsamas, planetaarkaatri piloodikabiinis, enne väljalendu viimast korda aru pidada.
?Kas kellelgi on vahepeal mingeid ideid tulnud?? küsis ta. ?Jätame muidugi k?rvale oletused, et ta tahtsid segamatult omavahel olla ega anna endast seepärast märku.?
?Kes neid teab,? muigas Thadiun. ?Aga kui t?siselt rääkida, siis allakukkumise v?i tehnilise rikke korral oleksid nad hädasignaali saatnud.?
?V?ib-olla ei j?udnud,? pakkus Haddeby k?hklevalt.
?See tähendaks momentaalset hävingut,? ütles Charret, hakkamata seda varianti pikemalt arutama. ?Igal muul juhul oleks automaatmajakas signaali saatnud, aga ka see vaikib.?
?Kas sellel planeedil v?ib toimuda ootamatuid katastroofe?? küsis Haddeby.
?Pealtnäha sugugi mitte,? vastas Charret. ?Kena, rahulik, vaikne.?
?Vaikses soos istuvad kuradid, nagu su veetlev paariline ütleb,? tähendas Thadiun. Charret heitis pilgu kellale.
?Hea küll, poisid,? ütles ta. ?Aeg on tegutsema hakata.?
See oli märguanne stardiettevalmistusteks, Haddeby ja Thadiun pidid juba kohtadele asuma, kui Charret nad käeviipega peatas.
?Paneme skafandrid selga,? soovitas ta.
?Kas sa arvad, et kaatri kattesoomusest jääb väheks?? küsis Thadiun kahtlevalt.
?Klytuse ja Rheitaga juhtus midagi,? ütles Charret. ?Skafandrid v?ivad meile anda lisa?ansi, mida ei tohiks niisama k?rvale jätta.?
?Selles on sul muidugi ?igus,? n?ustus Thadiun. Mis puutub Haddebysse, siis polnud temal millelegi ainustki vastuväidet. Ta oli rahulik mees, kes grupi liikmena tegutsedes jättis otsustamise teiste hooleks.
Nad r?ivastusid k?rgema kaitse skafandritesse ning istusid kohtadele. Kuigi Charret oli grupiülem, loovutas seekord ta esimese piloodi istme Haddebyle, jäädes ise kopiloodi kohale. Haddeby piloodikogemused ületasid Charreti omi ja viimane leidis, et lisaks külmaverelisusele on vaja ka ala esmaklassilisi oskusi. Thadiun istus nagu alati pardainseneri kohale, sest mingil isiklikul p?hjusel keeldus kosmosepaatide ja planetaarkaatrite taolisi väikeseid lennuvahendeid piloteerimast. Midagi suuremat juhtida polnud tal aga seni ?nnestunud.
Charret asetas kiivri tagurpidi istmete vahele p?randale ning lülitas saatja sisse:
?Grupp-1 väljalennuks valmis.?
Tema üllatuseks vastas Fiora, kes vabastusest hoolimata oli asunud lennu kontrollijaks, suutmata nähtavasti grupi tegevusest täielikult k?rvale jääda. Tema energilise loomuse p?hjal oli see ka loomulikult m?istetav.
?Väljalend lubatud,? ütles neiu.
?Tänan, kullake,? vastas Charret normikohaseid side-eeskirju veidi rikkudes, kuna teadis, et sellele suuremat tähelepanu ei pöörata. Ta viipas Haddebyle, kes nupulevajutusega p?kkes?lme kinnitusd vabastas ja seni tühikäigul töötanud mootoritele täiskäigu andis. Planetaarkaater sööstis nagu visatult kodusest angaarist välja kosmose tühja mustavasse avarusse, ?Astroflash? tiirles planeedi orbiidil ja seet?ttu oli sihtkoht lausa käeulatuses. Planeedi sinakasroheline hägune kera jäi neist allapoole, varakult pidurdanud, sisenes kaater atmosfääri ning alustas aeglast laskumis. Haddeby piloteeris, Charret ja Thadiun jälgisid m?lemad ohutusseadmete tabloosid. Esialgu ei näidanud need midagi, kuid vastupidiselt tavalisele see ei rahustanud, vaid t?stis veelgi pinget. Ohu puudumine v?is tähendada selle ootamatut ilmumist, mis jättis tegutsemiseks minimaalselt aega.
Mäestikurajooni kohal, kust saabus Klytuse ja Rheita viimane signaal, käskis Charret teha k?igepealt luureringi stratosfääris ning alles seejärel allapoole laskuda. Ekraanidele joonestuv maastikupilt oli paikkonnale tüüpiline, merepinnast paari kilomeetri jagu k?rgemale kerkiv mäestik oli tugevasti liigestatud ja tihedalt metsaga kaetud. Sobivaid maandumiskohti oli sellelt k?rguselt raske leida, ühtlases metsas hakkas silma vaid väheseid kivipaljandeid, kuhu planetaarkaater t?enäoliselt mahtunuks, kuid mitte ühelgi neist ei märgatud kaduma läinud kosmoses?idukit. Lohutavalt m?jus, et maastikul polnud samuti jälgi katastroofist, mis olnuks vältimatu kui planetaarkaater alla kukkudes oleks plahvatanud v?i tükkideks laiali lennanud.
?Kaatrist ei paista üldse mingit jälgi,? kordas pingsalt ekraane jälgiv Thadiun varasemat tähelepanekut. Ta sondeeris mäestikku ka metallidetektoriga, kuid lahtist metalli, mis viidanuks kaatri v?i muu tehnilise objekti asukohale, ei ?nnestunud tal tuvastada.
?Seda v?is arvata.? Charret kummardus üle istme käetoe, t?stis p?randalt kiivri ja selle pähe pannud, ühendas hermeetiliselt skafandriga. Teised järgnesid eeskujule, sest see oli s?natu märguanne operatsiooni raskema osa juurde asumiseks.
?Lasku spiraalselt paarkümmend kilomeetrit allapoole,? juhatas Charret, kui nad teise luureringi l?petasid, Haddeby noogutas ja viis planetaarkaatri spiraalsele laskumisele. Charret trummeldas tabloosid jälgides s?rmedega käetoele, Thadiun oli süvenenud ekraanide uurimisse. Kabiinis andis tunda pingerikas ja ootusärev ?hkkond.
Planetaarkaater j?udis planeedi pinnast viieteist kilomeetri k?rgusele, kui seda juhtiv Haddeby sai elektrilöögi üheaegselt punaste, ohtu tähistavate lambikeste süttimisega. Juhtimisautomaat muutis ootamatult kurssi, pööaretes senisest lausa 180 kraadi erinevale trajektoorile ja kaater sööstis nüüd pidurdamatult planeedi pinna poole. Kontroll kaatri üle oli kadunud, pikee viis neid kilomeetreid allapoole, enne kui Charret sekkuda j?udis. Rabades järskudel pööretel tekkinud j?udude toimel eemale paiskunud juhtkonsooli järele, suutis ta pardaaparatuuri käsijuhtimisele ümber lülitada ja kaatri endisele kursile tagasi suunata. Järjekordne täispööre surus vaatlejad istmetesse, aga kaater allus taas juhtimisele ja t?usis mootoritest viimast v?ttes tagasi stratosfääri.
?Oled sa terve, Haddeby?? küsis Charret k?igepealt. Ta oli silmanurgast näinud, kuidas Haddeby puldist eemale paiskus ja ainult tänu ohutusvöödele istmele jäi. Vahepealsete sündmuste ajal, mil esmatähtsaks sai kaatri päästmine, polnud tal aega piloodi olukorra vastu huvi tunda.
?Mina küll,? vastas too, vangutades hämmeldunult pead, nii et seda oli kiivri liikumisest näha. ?Sama ei saa öelda aparatuuri kohta.?
Juhtimisautomaaid, nii p?hiline kui dubleeriv, olid läbi p?lenud ning nende parandamine oli hetkel v?imatu. Pardaaparatuur vajas ilmselt p?hjalikumat remonti, kuid Charret ei soovinud praegu ?Astroflashile? tagasi pöörduda. P?gus kontroll näitas, et peale juhtimisaparaatide kaotuse neil teisi suuremaid vigastusi polnud ning grupiülemana otsustas Charret suurenenud riskist hoolimata missiooni jätkata.
?Loodame, et käsijuhtimine vastu peab,? ütles Charret ning pööras end veidi istmel, et üle seljatoe Thadiuni poole kiigata. ?Kuidas sul lood on??
?Aparatuuri kaitsmed pidasid vastu,? konstateeris viimane väikese m?tlemise järel. ?Mul ?nnestus fikseerida signaali lähtekoht ja viis, kuidas see aparatuuri läbi k?rvetas. Signaal ise meenutab suunatud kiirt, mis sihtpunkti j?udes muutus suure v?imsusega elektrilöögiks. Muutus toimus seejuures alles pärast kaitsmete läbimist.?
?Väga huvitav,? nentis Charret süngelt ning tegi juhtunust kokkuv?tte. ?Kiir allutas k?igepealt juhtimisseadme ja sundis meid allapoole laskuma. Mingil p?hjusel, kas lihtsa valearvestuse t?ttu v?i meile arusaamatutel asjaoludel, rikkus see seadme pöördumatult. Meid päästis ainult ?igeaegne ümberlülitamine käsijuhtimisele.?
?Klytus ja Rheita seda ilmselt teha ei j?udnud,? venitas Haddeby oma tavalisel moel.
?Tuleta meelde, et sina kui piloot ei suutnud seda samuti teha,? ütles Charret Haddeby vahelesegamise pärast pahandades. ?See on ainuke seletus, miks nad teadet eu saatnud.?
?Sellest tuleb ka ?Astroflashile? teatada,? arvas Thadiun. ?Kuni meie sidesüsteem veel töötab.?
Charret noogutas omaette ja lülitas pardaaparatuuri oma kiivriraadio saadet transleerima.
?KR-i kadumise p?hjus on oletatavasti lahendatud,? teatas ta, kui baaslaev oli kutsungile vastanud ning rääkis lühidalt nende tähelepanekutest ja oletustest.?
?Teie edasised tegusplaanid??
?Meil ?nnestus kindlaks teha signaali lähtekoht,? ütles Charret. ?Üritame laskuda kuhugi sinna lähedusse ning selgitada välja Klytuse ja Rheita saatus.?
?Soovin edu, Grupp-1!?
?Tänan, ?Astroflash?,? katkestas Charret ühe ümberlülitusega transleeringu ja viipas Haddebyle. ?Lase allapoole, ainult ettevaatlikult!?
Haddeby v?ttis vahepeal kaatrit stratosfääris paigal hoidnud Charretilt juhtimise üle ja suunas kaatri troposfääri. Aeglaselt spiraali moodustades laskus planetaarkaater järjest madalamale, lähenedes taas eelmisel katsel ebameeldivusi p?hjustanud viieteist kilomeetri piirile. Uut elektrilööki küll ei järgnenud ja ka säilinud pardaaparatuur töötas korralikult, kuid lamp ohutablool l?i k?hklevalt vilkuma, otsekui teadmata, kas oht on p?lema jäämiseks piisavalt suur. Mehed tundsid järsku, kuidas neid vallutas igatsuse, ootusärevuse ja k?hkluse vahepealne tunne. M?ju oli tugev, see m?jutas nii meeste m?tlemist kui käitumist. Haddeby tundus unustavat kogu ettevaatuse ja suunas planetaarkaatri senisest trajektoorist palju järsemalt allapoole. Ta juhtis küll veel kaatrit, aga ilmselt mitte enam oma tahtmist mööda.
?Psühhokaitse kilbid?? sundis Charret end ütlema. Viimase paarikümne aasta jooksul olid Tähelaevastiku ekspeditsioonilaevad ja nende pardakaatrid varustatud seadmega, mis pidi meeskonda kaitsma ajutegevust m?jutavate kiirguslöökide v?i pideva kiirgusvälja eest. Seade polnud kaugeltki täiuslik, seda alles katsetati tegelikes oludes, kuna simulaatorite programmistidel ei jätkunud fantaasiat k?igi ohuviiside väljam?tlemiseks. Kaitse efektiivsus polnud kindlalt t?estatud, ent praeguses olukorras polnud sellele aega m?eldagi, vaid seda tuli kasutada viimase pääster?ngana.
?Töötavad,? vastas Thadiun otsekui vastu tahtmist.
?Lülitada maksimaalsele!? käskis Charret, imestades endamisi, kui raskelt need lihtsad s?nad üle huulte tulid.
?On maksimaalsel,? ütles Thadiun k?latult ning samal hetkel tundsid mehed, kuidas neid kammitsenud häiriv tunne kadus. Charret ringutas, otsekui vabanemist nautides ja küsis Thadiunilt:
?On sul uusi andmeid??
?Kui uskuda aparatuuri näitusid, siis oli see samuti suunatud kiir. Veidi teiselaadse energiakandjaga, aga sarnane.?
?Kas lähtekoha suutsid märkida??
?Sama, mis eelmine kord.?
?Seda ma arvasin,? pomises Charret ning keeras end taas veidi istmel. ?Saada sinna annihililaatorist üks tervitus.?
?Hull oled v?i?? jahmatas Thadiun kogu oma s?jakusest hoolimata. ?Nad v?ivad meile vastuseks midagi sellist saata, mis meid tolmuks pihustab.?
?Nad v?ivad seda iga moment teha,? vastas Charret rahulikult. ?Kui me mingil kombel ei vasta, jätkavad nad katsetusi seni, kuni meid l?puks alla saavad. Nii nagu nad Klytuse ja Rheitaga tegid.?
?Mida sina arvad, Haddeby?? küsis Thadiun k?hklevalt.
?Arvan, et v?ik proovida,? tähendas piloot, keerates planetaarkaatri tulistamiseks sobivasse asendisse. Tegemist polnud ründekaatriga, mille pöörduvad turellid v?imaldasid tulistada igast asendist, siin tuli sihtida kogu kaatriga manööverdades.
?Kaitsed maksimaalsele!? andis Charret käskluse, tehes l?pu teiste arvamuseavaldustele. ?Tuld!?
Thadiunil oli annihilaator tegelikult juba sihtmärgile suunatud ja tal polnud tarvis muud teha, kui ainult päästikunupule vajutada. Tumelilla välk sööstis planeedi pinna poole ning hetk hiljem rebis plahvatus sinna augu, sekundi murdosa vältel möllas tabamiskohas täielik kaos, vallandunud energiavoog hävitas, sulatas ja purustas k?ik oma teel, kuni hoog rauges. Planetaarkaater ootas endises k?rguses, kuid vaatlejate imestuseks sellele hävitustööle mingit vastulööki ei järgnenud, mehed vaatasid korra üksteisele otsa, kiivriklaasid varjasid nende nägusid, kuid liigutus iseenesest ütles k?ik vajaliku. Charret v?ttis ühenduse ?Astroflashiga?.
?Me maandume,? teatas ta lühidalt. ?Tulemused hiljem.?
?Andurid registreerisid planeedi pinnal plahvatuse,? ütles Fiora. ?Olete te sellest teadlikud??
?Me saatsime neile tervituse, kullake,? vastas Charret ning katkestas ühenduse laevaga. Kutsungit ei saadetud, järelikult ei katsunud Fiora nendega ühendusse astuda, vaid leppis nende nappide ja kahem?tteliste lausetega, mida talle edastati. Kuna ta juba m?nda aega Charretiga paaris töötas, siis oli ta taoliste ütlustega harjunud.
?Otse maandumisele!? andis Charret Haddebyle käsu, lülitades tööle automaatmajaka, mis h?lbustas baaslaeval nende asukoha määramist. Haddeby pööras planetaarkaatri maandumisasendisse ja suunas püstloodselt alla, ise tähelepanelikult navigatsiooniekraani. Juhrimisautomaat, mis maandanuks kaatri lihtsalt ja kiirelt etteantud koordinaatide järgi, ei töötanud enam ja ta pidi k?ike ise tegema. Ta tuli sellega suurepäraselt toime ja kümmekond minutit hiljem puutusid kaatri telikuplaadid planeedi pinda plahvatuskaatri läheduses. Ligi paarkümmend minutit istusid mehed oma kohtadel, jälgides panoraamvaate ekraane ja ohutustabloosid. K?ik oli rahulik, miski ei ennustanud hädaohtu, vähemalt mitte sellist, mis saanuks ähvardada neid planetaarkaatri sisemuses, isegi annilihilaatori laengu tabamuse järelm?jud haihtusid. Nad olid maandunud korrapäratu kujuga kivipaljandil, mille räbune pind oli siiski piisavalt tasane planetaarkaatri asendi stabiliseerimiseks. Kivipaljandikku ümbritses tihe ja k?rge, oma läbitungimatuses süngena m?juv mets, paljandiku vastasservas haigutas maapinda rebitud haav, sest just sinna oli tabanud annihilaatori impulss. Puud seal läheduses olid laastatud, meenutades maapinda torgatud kuivanud orke.
?Grupp-1 kutsub ?Astroflashi?,? kutsus Charret, kui edasises tegevuses otsusele j?udnud.
?Aastroflash? kuuleb.?
?Me väljume kaatrist,? ütles Charret. ?Pardaraadio transleerib meie saateid. Juhul, kui me endast tunni aja jooksul märku ei anna, otsustage ise tagajärgede üle ja valige tegutsemismoodused.?
?Selge. Õnn kaasa!?
?Tänan, ?Astroflash?!?
Enne väljumist kontrollisid mehed piinliku hoolega üle oma varustuse ja relvad. Thadiun leidis blastritest vähev?itu olevat ning haaras kaasa kantava annihilaatori, mida selle kaalu ja kogukuse pärast harilikult ei tarvitatud, seda enam, et maastikumasinatel, millega nad tavaliselt planeetidel liikusid, kuulusid samatüübilised relvad standardvarustusse. Praegu aga ei kavatsenud nad maastikumasinaid kasutada.
Valgus langes kivipaljandikule otsekui kaevu, sest ümbritsevate puude k?rgus ulatus paarikümne meetrini ja planetaarkaatri tipp kadus nende latvade vahele. Ahtal platsil v?is olla üsna palav, soe tähevalgus oli kivipaljandiku kuumaks kütnud, maapinna lähedal ?hk ei liikunud, pehme tuulehoog kiigutas ainult k?rgete puude peenikesi latvu. Kivide vahelt ajasid end välja kirevad ?istaimed, mille erksus oli teravas vastuolus ümbritseva metsa tumeda, lausa valgust neelava rohelusega. Kivipaljandil tundus elu alles tärkavat, mets tundus seevastu igihaljana, migit liikumist polnud märgata ja paljandil valitses vaikus, ainult kiikudes üksteise vastu h??rduvad ladvad tekitasid kriipivat heli.
?Lähme!? ütles Charret napilt ning mehed asusid teele.
Plahvatuskaater asus neist vaid paarikümne sammu kaugusele, selle vahemaa läbimiseks kulus ainult pool minutit ja juba seisiski kolmik lehtrikujulise kümnekonna meetri sügavuse augu äärel. Pinnasekiht ei erinenud millegi poolest ümbrusest, aga plahvatus oli paljastanud maa-aluse v??rapärase, kuid äratuntavalt tehisliku tunneli. Otsustades laiapaisatud tükkide järgi, tabas annihilaatori laeng mingit suuremat ruumi, mida tunnel arvatavasti ülejäänud ehitusega ühendas. Pikemalt aega viitmata teatas Charret nähtust ?Astroflashile? ja kolmik laskus alla lehtrisse, mille n?lvad moodustusid sulanud liivast, kivitükkidest ja ehitusmaterjalide jäänustest. See oli üsna krobeline, suuremate raskusteta j?udsid vaatlejad lehtri p?hja ning astusid ilma k?hkluseta ning astusid umbes neli meetrit k?rgesse ja kolm laia püstovaalse kujuga tunnelisse. See oli tühi, vähimagi sisseseadeta, ehitatud lihvitud kivist v?i mingist seda immiteerivast materjalist ja hämaralt valgustatud, nii et mehed kiivrilaternad süütasid. Tunneli p?rand oli n?gus nagu veerennil, selle serval olid sügavale ulatuvadd kitsad praod, mille p?hi tundus laternavalguses metalselt läikivalt. Täpselt samasugused, ainult vastupidiselt paigutatud praod leidusid ka tunneli laeäärtel.
Tunneli säilinud l?ik oli üsna pikk, veidi vähem kui paarsada meetrit ning l?ppes suures poolkera kujulises valgustatud saalis, mille keskel, p?randast veidi k?rgemal alusel seisis kadunud planetaarkaater. Nähtavaid vigastusi kerel polnud, teliku käpad kindla toetuse saamiseks laiali aetud, näis see olevat ise maandunud. Lüüsikambri välisluuk oli kutsuvalt lahti, kuid just nimelt see detail m?jus Charretile v??ristavalt. Ettevaatlikult astus ta lähemale ja kaatrist paari meetri kaugusel seisma jäädes, v?imetuna edasi liikuma, taipas ta, et planetaarkaatrit ümbritseb j?uväli.
?Mis on?? küsis Haddeby Charreti peatumist märgates.
?J?uväli,? vastas too lühidalt.
?Nähtavasti mitte kaatri oma,? tähendas Thadiun asjatundja toonil, mispeale teised n?ustuvalt noogutasid.
Seni oli sissetung v??rasse allmaaehitisse kulgenud probleemideta, kusagil polnud kohanud olulisi takistusi, ent nüüd v?tsid sündmused ootamatu pöörde. Äkitselt sulgus tunneliava, kust nad sisenesid ja suhteliselt hästi valgustatud saal pimenes. Seinast väljus lehtrikujuline sinakas kiir, mis liikus Haddeby juurde ning hakkas teda seina poole vedama. Mees rabeles, üritades vastu hakata, kuid ei suutnud end kiirest lahti rebida.
?Tuld!? röögatas Charret, Thadiunile polnud vaja seda kaht korda öelda. Ta toetas annihilaatori ?lale, sihtis ja vajutas päästikule, lilla välk tabas seina sealsamas kohas, kust väljus sinine kiir. Sähvatas oranzh leek, sein kooldus hääletus plahvatuses väljapoole; siis, otsekui vaakumpommi plahvatuse järel, sööstis ?hk ruumi tagasi, paisates oma hooga mehed pikali. Valgus süttis taas ja end püsti ajades nägid vaatlejad, et lisaks taasavanenud sissepääsule oli avanenud teinegi, ning seal, kuhu oli tabanud annihilaatori laeng, haigutas sulanud servadega auk.
?Hea, et ta kaasa v?tsin,? kiitis Thadiun, patsutades annihilaatori energiaplokile. Olukorra t?sidusest hoolimata Charret muigas ja andis käeviipega märku edasiliikumiseks. Ta astus m?ne sammu eespool, Haddeby ja Thadiun järelväena tema kannul, äsjane vahejuhtum sundis tähelepanelikumad olema ning igaks juhuks hoidsid nad nüüd relvi laskevalmis. Tunnel suundus nüüd veidi kaldselt alla, oli eelmisest käigust paremini valgustatud ja seinu katsid esmapilgul kaootilised värvilaigud. Mingites l?ikudes moodustasid laigud keerulise mustri nagu oleks hullunud kunstnik üritanud visandada mingit ainult talle arusaadavat nägemust, ent isegi v??rtsilisatsioonidega kokku puutunud vaatlejatele jäid need täiesti m?istetamatuks. Charret salvestas nähtut kaameraga, mille objektiiv kinnitus ta kiivrisilmikule ja edastas sama pilti, mida ta nägi.
?Huvitav, milliseid olendeid me seekord kohtame,? ütles Haddeby samuti tunneli seinud uurides. ?Nende laikude järgi ei oska küll midagi öelda.?
?Äkki on reklaamkiri,? turtsatas Thadiun veidi kohatult huumorimeelt ilmutades. ?Ostke Universumi parimat hambapastat.?
?See koht ei näe just hambapastavabriku moodi välja,? tähendas Charret seisma jäädes märksa t?sisemalt.
Risti üle koridori jooksis pahkluu k?rguselt v?belev punakas kiir, mis samal ajal, kui vaatlejad seda ootamatut nähtust uurisid, pöördus täisnurga all üles ja suundus lakke. Samal hetkel, kui kiir lage puudutas, langes sealt alla sinakas koonusekujuline valgusvihk, mis nehed endasse haaras. Nood tundsid end kohe j?uvälja vangistuses olevat, mis neid tihedamalt üksteise vastu suruma hakkas. Ilma käsku v?i n?uannet ootamata laskus Thadiun ühele p?lvele, t?stis annihilaatori ?lale ja tulistas lakke. Nagu ka varem kooldus lagi ja ?huvool langes raske kandamina neile peale, lakke aga tekkis paarimeetrine auk, mis ei viinud edasi ülakorruse ruumidesse, vaid ainult kaljusse raiutud süvendisse.
?Kuigi see paistab olevat üsna k?rgelt arenenud rahvas, ei tunne nad annihilaatorit,? ütles Thadiun rahulolevalt. Seistes harkisjalu, relv ?lale toetatud, sarnanes ta m?ne seiklusfilmi kangelasele, muljet tugevdas eriti k?rgema kaitse skafandri soomusrüüd meenutav l?ige. Tüüpiline mitte millestki hooliv kosmosekangelane, nagu neid sadades asjatundmatuile m?eldud kinotükkides kujutati.
?V?ib-olla pole neil üldse hävitusrelvi,? ütles Charret. ?M?ni rass v?ib olla ülemäära rahuarmastav.?
?Seda ma küll ei ütles,? vaidles Thadiun üsnagi ?igustatult vastu.
?Kellest te räägite?? päris vahepeal omi m?tteid m?lgutanud Haddeby hajameelselt.
?Nendest, keda me veel näinud pole, aga kes kahtlemata siin elavad ja tegutsevad,? vastas Charret. ?Lähme edasi! Muide, Thadiun, kui tunnel meie taga peaks sulguma, siis tead, mida teha.?
?Loomulikult,? ütles Thadiun, kohendades tähendusrikkalt annihilaatorit.
Ausalt öeldes ei meeldinud Charretile eriti selline koobastes v?i tunnelites hulkumine. M?ned aastad tagasi, enne ületulekut ?Astroflashile? jäi ta koos tolleaegse paarilisega ühes koopas varingu alla ja veetis kitsas, vaevalt liikumist v?imaldavas urkas kolm ööepäeva, enne kui nad üles leiti ja välja kaevati. Vähe puudus, et see koobas oleks neile hauaks saanud ning sellest ajast kujunes Charretil kerge allergia igasuguste koobaste ja käikude suhtes, kuid nagu kiuste sattus ta teele pidevalt k?iksugu taolisi moodustusi nagu praegugi.
Charretile torkas ootamatult pähe, et hoolimata nende jutu sisust, mis selgelt viitas ohuolukordadele ja avastustele, polnud lennukontrollija veel kordagi sekkunud. Fiorat tundes ei saanud seda liigse tagasihoidlikuse arvele kirjutada, pealegi n?udis iga elementaarne eeskiri, et lennukontrollija vähimagi kahtluse korral vaatlusgrupi seisukorda kontrolliks. Vanemvaatleja heitis pilgu kellale, märkamatult oli möödunud juba pea pool tundi hetkest, mil nad planetaarkaatrilt lahkudes viimati otseselt ?Astroflashiga? ühendusse astusid ja taoline huvipuudus tundus juba kahtlane. Ta otsustas ise baaslaeva sidesse kutsuda, kontrollinud igaks juhuks skafandri käisetabloolt, et raadio ikka töötab rezhiimis, kus planetaarkaatri suurema v?imsusega aparatuur seda ?Astroflashile? transleeris. Ta kordas kutsungit kolmel korral, kuid vähimagi eduta, ?Astroflash? ei reageerinud väljakutsele ja eetris k?lasid vaid nende endi hääled.
?Miski summutab levi,? konstateeris Haddeby, kui Charret äritamast loobus. K?ik m?istsid selle tähendust, kui nendega midagi juhtub v?i abi kutsuvad, siis ei saada baaslaeva pardal sellest niipea teada.
?Sama ehitus summutabki,? märkis Thadiun, ent iseseisvalt samale järeldusele j?udnud kaaslased ei pööranud ta s?nadele tähelepanu.
?Meil tuleb kiirustada,? ütles Charret. ?Kui ?Astroflash? ei saa poole tunni jooksul meilt teadet, v?ivad nad seal närvi minna. Arvatakse ka meid kadunute hulka.?
?Siis tegutseme,? s?nas Thadiun energiliselt. ?Paigal seismine meid edasi ei vii. Klytus ja Rheita on veel leidmata.?
Nad läksid mööda koridori edasi, sest mingit teist suunda neil polnud ja mujalt oma kaaslasi nad otsida ei osanud. Pealegi olid nad siin leidnud juba planetaarkaatri ja see suurendas nende lootusi, kui mitte Klytust ja Rheitat leida, siis vähemalt nende saatuses selgust saada. Kolm vaatlejat läbisid järjekordse koridoril?igu, sedapuhku veidi laiema ning j?udsid v?lvialust meenutavasse ruumi, mille l?pus olev uksetaoline moodustis nende lähenemisel avanes.
?Vastuv?tt on ootamatult külalislahkemaks muutunud,? mainis Charret irooniliselt.
?Mul on selle külalislahkuse suhtes eelarvamused,? tähendas Thadiun annihilaatorit kohendades. Haddeby ei lisanud teistele midagi, vaid astus Charretist möödudes esimesena ruumi, mis meenutas esmapilgul midagi laboratooriumi taolist. Siin leidus palju v??rapäraseid ja tundmatu otstarbega aparaate ning kaks rida suuri klaasretorte, milledessse suletud olevustes tundis Charret ära m?ningad kohaliku loomariigi esindajad. Retortide rida paistis ulatuvat kuskil kaugustes oleva teise otsaseinani. Laevalgustitest ruumi langev hele valgus muutis selle kuidagi steriilseks ja samas k?ledaks, tekitades mulje surnukuurist. Retortidesse suletud elukate puhul polnud ka aru saada kas nood olid hiberneeritud, prepareeritud v?i mingis muus kummalises seisundis, v?imalust, et tegemist on hologrammide v?i topistega eriti ei usutud, vähemalt esimesi polnud vaja retortidesse sulgeda.
?See tuletab mulle meelde zooloogiamuuseumi,? ütles Thadiun, kui nad tutvumiseks ringi vaatasid. ?V?i mida sina arvad, Charret? Sina oled meie hulgas selle planeedi suurim spetsialist.?
?V?in ainult niipalju öelda, et osa neist loomadest olen ma luurelendudel näinud,? tähendas Charret.
?Aga neid, kes sellise muuseumi koostada v?isid?? päris Thadiun edasi.
Viimane küsimus m?jus t?sisest toonist hoolimata ?rritamisena ja teravuste vältimiseks pidas Charret paremaks mitte vastata. Mehed astusid edasi piki l?putuna tunduvat retortide rida, mis olid k?ik rangelt ühesugused, muutus ainult nende sisu. Nagu Charret tähele pani, esindati siin ainult suhteliselt suuri maismaaloomi, ühtegi kahepaikset ega lendavat olevust silma ei hakanud, kuigi vähemalt kaks liiki lendsisalikke oli vaatluslendudel salvestatud materjali p?hjal tuvastatud. Täielik puudus valitses ka veeloomade osas, mis oli selge hooletus, sest neid leidus siin planeedil arvukuselt ilmselt k?ige rohkem.
Peaaegu üheaegselt äratasid k?igi kolme vaatleja tähelepanu viimased retordid, tundus nagu oleks sealt seest paistnud Tähelaevastiku vormikombinesoonid. Läbinud jooksujalu neid retortidest lahutavad paarkümmend meetrit, seiatasid vaatlejad korraga, sest viimastesse retortidesse olid t?epoolest suletud nende kadunud kaaslased. Klytus ja Rheita seisid m?lemad tardunud, vahtides mittemidaginägeva pilguga enda ette. Nad sarnanesid täiuslike vahakujudega, kuigi nende jume tundus retorti seespoolt valgustavas kumas sinkjaskahvatu, läbi klaasi polnud v?imalik aru saada nende seisundist, aga nähtu andis p?hjust karta k?ige halvemat.
?Lurjused!? pigistas Thadiun läbi hammaste, saates selle s?na maa-aluse ehituse seni varju jäänud peremeeste aadressil. Charret tegi tiiru ümber retortide. Need olid kindlalt p?randale kinnitatud, p?hja alt paistsid retorti suubuvat paar kaablit ja voolikut. Nende otstarbe kohta ei hakanud ta oletusi tegema. Thadiun t?stis annihilaatori ning l?i selle tagumise otsaga tugevalt vastu retorti. Klaas tinises kergelt ja see oli ka k?ik, löögist ei jäänud isegi mingit jälge.
?Neetud!? kirus Thadiun, v?ttis hoogu ja l?i uuesti, veel tugevamalt.
Tagajärg jäi endiseks, klaasisarnane materjal paistis olevat löögikindel. Uuele lahendusele j?udnud Charret t?mbas vöökabuurist blastri, lülitas selle pidevale kiirele ja surus selle vastu klaasi sellise arvestusega, et suudmest väljuv kiir Klytust ei tabaks. Vajutus päästikule ja klaas balstrisuudme ümbruses hakkas punakalt kumama. Thadiun, kes taipas Charreti plaani, l?i retorti uuesti annihilaatoriga, nüüd otse selle koha k?rvale, mida Charret kuumutas. Raksatusega purunes klaas ja samal hetkel lagunes kogu retort koost, pudenedes peeneks tolmuks. Klytus kaotas oma vahakujusarnase oleku ning vajus kokku, nii et lähemale hüpanud Haddeby ta hädavaevu kinni j?udis püüda. Seni kuni ta Klytuse m?ne sammu eemale lohistas, vabastasid Charret ja Thadiun samal kombel Rheita ning asetasid paarilise k?rvale p?randale. Annihilaatori kiiruga käest pannud Thadiun tiris skafandri taskust vitadetektori ja surus selle andurid kordamööda m?lemi kaelale.
?Kataleptiline seisund,? märkis ta tillukest ekraani silmitsedes. ?Kui me nad kiiresti laevale toimetame, v?ime nad päästa.?
?Hea seegi,? tähendas Charret blastrit kabuuri torgates. ?Ma kartsin ausalt öeldes hullemat.?
Kuni nad neid lauseid vahetasid, asus tavaliselt tahaplaanile hoiduv Haddeby tegutsema. Ta kükitas ning endast pool pead pikema ja paarkümmend kilo raskema Klytuse turjale.
?Hakkame liikuma,? ütles ta end püsti ajades. ?Klytus pole eriti kerge, et temaga lihtsalt niisama ringi jalutada.
Charret vaatas Thadiunile otsa ja osutas peaga Rheita suunas. Thadiun turtsatas, lükates p?randal vedeleva annihilaatori jalaga Charretile lähemale.
?Oma paarilist sa vaevalt teistel tassida laseksid,? ütles ta, Charret ei vastanud. Öeldu oli liigagi t?si, pealegi avalikult teada ning polnud m?tet katsuda seda ümber lükata v?i kinnitama hakata. Thadiun upitas Rheita ?lale ja hakkas Haddeby kannul astuma, Charret läks viimasena, laskevalmis annihilaator ?lale t?stetud. Uksel tagasi vaadates tundis ta viivuks soovi paari lasuga kogu ruum ja selle sisustus hävitada, kuid loobus sellest m?ttest. Polnud teada, kes ja mis otstarbel selle kummalise muuseum-labotooriumi l?i ning oli asjatu seda kergekäeliselt purustada.
Tunnelis heitis Charret pilgu kellale ja leidis, et lahkumiseks on ka viimane aeg. Oli möödunud juba tund, mil ?Astroflashiga? ühenduses oldi ning kui nad endast lähemal ajal märku ei anna, siis v?idakse laeval nende vaikimisest halvim järeldud teha. Siit tunnelist signaali saata osutus aga lootusetuks, nagu Charret juba veenduda v?is. Loodetavasti arutatakse laeva pardal asja ja saadetakse siia päästemeeskond, mitte ei alustata kättemaksuaktsioonidega.
Tagasitee ei kulgenud tulekust sugugi kiiremini, hoolimata sellest, et tee oli juba tuttav ja takistused k?rvaldatud, aeglustasid kaks kandamit nende liikumist. Klytus oli turske, raskekaalu poksija välimusega mees ja ka Rheita ei saanuks oma kasvu üle kurta. Arvatavasti ei kaalunud ta kuigi palju vähem teda tassisvast Thadiunist.
Kui nad j?udsid saali, mille keskel seisis planetaarkaater, jäi Charret teistest maha. Ta ei kavatsenud seda kaatrit siia jätta, kuid selle äraviimine olnuks v?imalik vaid siis, kui nad mingi ime läbi oleksid suutnud planetaarkaatri maa-alusest saalist välja saada. Hetke vältel silmitses Charret kaatrit, hinges kahjutunne. Ta oli sama kaatriga ise palju lennanud ja oskas kosmoses?iduki väärtust hinnata. Seda enam ei tahtnud ta, et minngid v??rad olendid saaksid seda kaaperdatud planetaarkaatrit endale trofeeks pidada. Enda seisukohtade järgi toimis ta ?igesti, seega otsustas ta meeles m?lkuva sünge otsuse täide viia ning vajutas kahjutundest hoolimata annihilaatroi päästikule. Esimese laengu j?uväli neutraliseeris, kuid sellest heitumata Charret keeras v?imsusregulaatori maksimumile ja sellele energiavoolule ei suutnud j?uväli enam vastu seista. Koos läbimurdega haihtus olematusesse ka osa planetaarkaatrist ja kuus üksteisele järgnevat lasku l?petasid hävitustöö.
Vahejuhtumiteta j?udsid nad tunneli l?ppu, kus tekkis esimene takistus, järsust n?lvakust oli niigi raske üles ronida, kahe teadvusetu kaaslase ülestoimetamine n?udis peale füüsilise j?u veel piisavalt ettev?tlikust. Kulus m?ningane aeg, aga kestvate pingutuste järel t?stsid nad algul Rheita, seejärel Klytuse plahvatuslehtrist välja ning peatusid seejärel hetkeks hinget?mbepausile. Paarkümmend sammu, mis neid planetaarkaatrist lahutasid, tundusid hetkel läbimiseks liiga pikad.
?Hävitasid kaatri?? küsis Haddeby. Charret noogutas vastuseks.
?Seda ma arvasin, kui sa maha jäid,? jätkas Haddeby. ?Oskad sa öelda, miks sa seda tegid??
Charret kehitas vaikides ?lgu.
?Arvan, et saan sinust aru.? Haddeby kummardus, v?ttis Klytuse taas turjale ning suundus planetaarkaatri poole, Thadiun Rheitat tassides tema kannul. Charret teatas ?Astroflashile?, et nendega on k?ik korras ja lonkis siis annihilaatorit laskevalmis hoides teistele järele. Kohale j?udes toimetasid nad Klytuse ja Rheita t?stukplatvormi abil planetaarkaatri sisemusse. Charret tegi harjumuspäraselt stardieelse ringi ümber planetaarkaatri ning astus juba trapile, kui üks hääl teda peatas.
?Oodake üks hetk, üksk?ik, kes te ka olete!?
Hääl ei kostnud kiivriraadio k?rvaklappidest, vaid täpselt määratlemata viisil kusagilt väljaspoolt, oli küll veidi v??rapärane, kuid täiesti arusaadav ning k?las nende endi keeles. Esimesel hetkel pidas Charret seda kuulmishallutsinatsiooniks, kuid saladuslikku häält oli kuulnud ka lüüsiuksele ilmunud Haddeby, kes heliallikat otsides samuti ringi vaatas.
?Thadiun, valmista Klytus ja Rheita stardiks ette, Haddeby jääb minu juurde,? ütles Charret poolihääli raadiomikrofoni ja lülitas seejärel sisse välisk?neseadme. ?Me ootame, üksk?ik, kes teie ka olete.?
Ta v?imendatud hääl kajas k?las üle lagendiku. Umbes viiekümne meetri kaugusel planetaarkaatrist hakkas pinnas liikuma, avanes nagu lahtiminev luuk ning tekkinud avast ilmusid välja kolm kummalist olevust. Nad meenutasid välimuselt kaheksajala ja ämbliku segu, kusjuures jalad jagunesid äratuntavalt üla- ja alajäsemeteks. Pea tundus olevat kere jätk, see oli tunduvalt suurem kui inimesel, selles oli kaks liitsilma ja lühikese londi sarnane elund, mis v?is täta sama otstarvet kui inimesel suu. Olendid liikusid lähemale, ühel neist oli kaasas lame karp, mida nähes Charreti käsi lausa iseenesest blastrikabuurile libises, tema k?rvale astunud Haddeby t?stis annihilaatori ?lale. Olevused jätkasid teed ja peatusid m?neteistkümne meetri kaugusel inimestest. Lameda karbi asetasid nad enda ette ning Charret taipas, et see pidi olema t?lkeaparaat.
?Kas teie olete Metallmehed, Universumi pimeduse jälgid sünnitused?? kostus karbist, v??rad ise t?id kuuldavale piiksuvat heli, millest inimesed aru ei saanud. ?Vähemasti on teil selline välimus - metalselt hiilgavad, kahejalgsed, ühe pikliku silmaga.?
?Kuule, sina ?nnetu ämblik, mis kellegi välimusse puutub, siis tuleb alles arutada, kelle oma on jälgim,? kähvas Charret tigedalt, hetkel ei m?elnud ta, et sellised s?nad v?ivad kaks esmakohtumisel olevat tsivilisatsiooni alatiseks riidu ajada, vaid tundis end lihtsalt oma liigi solvatud esindajana. Ta ei m?elnud ka sellele, kust olid v??rad sellise kurjuse sümbioosi kujutuse saanud, inimeste polnud nad teadaolevalt seni kohtunud, nähtavasti oli sellise ebameeldiva kogemuse p?hjustanud mingi teine humanoidne tsivilisatsioon.
?Me ei m?elnud teie välimust, vaid tegusid,? k?las vastus. ?Te tulete siia, purustate ja hävitate k?ike ettesattuvat, seda ilma vähimagi p?hjuseta, nagu sündinud purustajad.?
?Kaks meie kaaslast olid teie käes,? ütles Charret vahele.
?Meie juures pole kunagi olnud ühtegi Metallmeest.?
?P?rgu päralt, me pole mingid Metallmehed, vaid m?istusega eluvorm, keda nimetatakse inimeseks,? lausus Charret, astudes paar sammu olevustele lähemale. Nood ajasid jalad eri suunda laiali ja tardusid, nähtavasti oli selline nende kaitseasend. Charret aga ei kavatsenudki midagi kurja, vaid t?mbas kiivri peast. Ta teadis selle liigutuse maksvat endale vähemalt nädala karantiiniblokis ning ta julges seda teha vaid seet?ttu, et ?huproovide p?hjal suurem oht puudus. Väiksemaid tüsistusi v?is tal tekkida, aga hetkel ei läinud see talle korda. Olevused silmitsesid teda endise tardumusega.
?Kaks sellise peaga olendit sattus veidi aja eest meie juurde,? möönsid nad l?puks. ?Aga meie ei teinud nendega midagi paha.?
?Te v?tate nad kinni, piinate, topite l?puks mingisse klaaspurki ja ütlete veel, et pole teinud midagi paha!? ei rahunenud Charret.
?See k?ik toimus rangelt teaduslikel eesmärkidel,? andis aparaat edasi kiretu vastuse. ?Teaduse huvide ees pole üksikisiku saatusel ega kannatusel tähtsust. Suure eesmärgi nimel peab igaüks olema valmis ennast ohvriks tooma.?
?Te tahate öelda, et kui teaduse huvides on vajalik näiteks teist ühe tükkideks l?ikamine, siis olete sellega n?us?? küsis Charret, pannes oma hämmelduse varjamiseks kiivri uuesti pähe. Kuigi need olendid polnud inimesed ja seega ei saanud nende m?tteavaldustesse suhtuda inimliku loogika p?hjal, oli selline ohverdamine siiski m?istusevastane. Vähemalt Charreti jaoks, kuid vastusest ilmnes, et äsjakohatud v??rastel oli asjast teine arusaam.
?Loomulikult. See on ju k?ige k?rgema seaduse täitmine.?
?Aga kui ta ise vastu on?? sekkus Haddeby, les seni vaikides toimuvat jälgis. Adudes, et neist olevustest pole praegu ohtu, oli ta annihilaatori trapile asetanud, kuigi parem käsi püsis valvsalt blastrikabuuri läheduses.
?Tema tundmustel pole tähtsust. Isegi kui ta n?us ei ole, tehakse temaga ikkagi k?ik, mida n?uab teadus. Selle eesmärgi nimel tuleb k?igeks valmis olla.?
?Omapärane loogika,? arvas Charret, vaikides seejärel hetke, et ennast järgneva avalduse tegemiseks paremini ette valmistada.
?Teaduslikke huvisid silmas pidades teen ma teile järgmise ettepaneku,? ütles ta. ?Me lahkume, aga varsti tulevad tagasi samasugused olendid nagu meie. Nad on väga huvitatud v?imalusest teiega informatsiooni vahetada ja teiega teaduslikke probleeme arutada. Olete n?us ootama, kuni tuleb uus selline lennumasin, et saabujatel poleks raskusi teie leidmisega??
?Teaduse nimel oleme me k?igeks valmis,? kinnitasid kolm v??rast olendit. ?Me ootame.?
Charret muigas, teades, et tema nägu pole nä ning andis Haddebyle märku trapist üles minna. Nad olid isegi teinud rohkem, kui keegi osanuks oodata, lisaks kadunud kaaslaste leidmisele, olid nad loonud ka ladusa kontakti v??ra m?tleva eluvormiga ning esile kerkivate teaduslike probleemide üle vaidlemiseks sobis paremini m?ni kontaktgrupp.