Eluaegne

Idee

Mõtted selle üle, miks juhtub aeg ajalt asju, mida me ei mõista, viisid mu lõpuks arvutikuvari ette. Juhtumitejoru mis on meie jaoks kohati liiga traagiline, on samas nii tihe, et me korrutame, juhtub ikka, see on ju tavaline. Mõte sellest milline on inimese elu ja selle teine, pimedam pool, sundisid mind välja pakkuma oma versiooni. Alati ei pruugi unenäod olla maailm, mida me arvame teispoolsuseks. Tegelikult oleme me lihtsalt hiirekesed, kes jooksevad mitmerealisel sõiduteel ja ei märka alati kõrvale vaadata. Enne kui pöörduda kõrgema võimu poole vastust saamaks, tuleks küsida inimeselt endalt, kui tähelepanelik on ta oma elu jooksul olnud. Võib olla on vastus siinsamas lähedal.

Esimene pilk.

Ma valisin kohaks F-tänava, sest Sena soovitas nii.

?Ütle oma kullakestele, et F on parim,? soovitas ta, endal silmad äärekive mõõtmas kui me esimest korda krunti üle vaatama läksime.

?Ma ei tea Sena,? polnud mina kindel. ?Sooblis pakutakse kahetoalist palju odavamalt ja ma ei pea kõiki oma sääste kulutama.? Nii see oli.

Ta vehkis kätega, justkui oleks tal kohe õhk otsa lõppemas.

?Sa ei saa sellest aru,? möirgas ta. ?Kui sa otsuse juba ära teeksid, siis ei peaks ma endast pealekäija muljet jätma.?

?Just nimelt,? kinnitasin mina. ?Seda sa teedki ju. Sa käid peale. Ja mina veel mõtlesin, et mis mind häirima hakkas.?

?Kui ma pinda ei käiks, siis kahetseksin mina ja kahetseksid ka sina,? oigas ta. ?See on vajalik, ainult et sa ei saa sellest veel aru.?

?Vajalikum kui tulevikule mõtlemine,? ei saanud ma tõepoolest aru. ?Ari hakkab keskkooli lõpetama, raha on tarvis. Sabina peab teise linnaserva tööle sõitma. Mina ei saa siin nagunii tööd. Vaata, mis lobudikud. Jumal hoidku, kas need on siin uutmisajast niiviisi hooldamata seisnud.?

Meie mustad snoobikingad liikusid lindil, mida ääristas masendav vaatepilt. Mitte midagi sellist, mis oleks võinud minu ülejäänud kodulinnas kohata. Hall, väga hall Hollywoodi võttepaik, värvitute majaseinadega, mille taga ei saanud olla kortereid õnnelike inimestega, oli vaid üleliia kõrgeks kasvanud orashein ja naadiuputus. Selline koht, kuhu koerad ennast surema veavad, selline koht, kuhu lapsed oma sõjamänge mängima kogunevad, selline koht, millest keskmiselt kolmkümmend aastat linnas elanud ja ennast heaks kohatundjaks pidaval inimesel aimugi ei ole. Suurem osa meist sureb, sellistest urgastest kuulmata. Me oleme piisavalt rahul oma ümbruskonna ja vajalike kaupluste asukohtadega, et sellisest jäänukist möödudes sellise koha kohta mälusse punast risti vajutada. Mõnel juhul pole see siiski päris nii ja kui tuleks ennast muuta, siis sipled sa vastuvett, ise taipamata, et püüad oma vanadesse rööbastesse tagasi jõuda.

Sena püüdis vastupidist. Tema oli see, kes nägi mind linna uppuvat ja loopis oma naiivse meelega päästerõngaid, kuna ta oli ise mõni aasta tagasi samas seisus olnud, sellest välja tulnud ja lõpuks arvama hakanud, et suudab ka teisi aidata. Ta mitte ainult ei rääkinud. Ta käis mulle oma rinnaga peale, sumas mu tööpäeva sisse ja lehvitas ajalehte mu nina all, nii et ma pidin oma töö sinnapaika jätma ja keskenduma. Ja kui ma siis kiiresti otsuse vastu võtsin, kahetsesin ka kaks minutit hiljem seda meeletult, aga oli juba liiga hilja. Sena tundis mind ja kadus kiiresti, lülitas oma heliseja välja ning kadus omanikuga läbirääkimisi pidama. Ja mina võtsin süüdlasliku ilmet asjaliku taha varjates telefoni, manasin hääle rõõmsaks ja helistasin Sabinale.

?Kallis kas tead mis,? alustasin ma, mõtlesin siis ümber ja jätkasin. ?Ma armastan sind Sab, kas sa tead.?

?See tuleb küll üllatusena,? sosistas ta. ?Kas sa hiljem ei saaks, mul on koosolek.?

?Hea meelega,? valetasin talle ja pigistasin punast nuppu telefoni ninal.

Nii juhtuski, et Ari sai plaanist esimesena teada. Mul polnud tavaliselt kombeks talle niisama helistada ja ta oli maru üllatunud kui ma hakkasin mingit udu ajama selle asemel, et näiteks paluda teda poest õhtuks leiba tuua või pesu masinast välja võtta ja rõdule kuivama viia.

?Kuidas sujub?? küsisin.

?Kas sa oled imelikuks läinud?? küsis poeg Ari ja oli kuulda, kuidas mõned tema sõpradest, ka see pagana Gray - poiss, irvitama hakkasid.

?Ma mõtlesin, et helistan ajaviiteks oma lemmikpojale,? valetasin sel päeval juba ei tea mitmendat korda.

?Jajah, ütle juba välja, mida sa tahad.?

Ma siis ütlesin.

?Jumal hoidku,? kääksatas ta ja ma peaaegu uskusin, et ta oli oma kanepisuitsu või õlle või mida iganes ta seal parasjagu tarbis endale hingekurku tõmmanud. ?Sa ei saa seda niisama teha ju. Ema läheb segi.?

?Tema pärast ma seda teengi,? ütlesin peale pisukest mõttepausi. ?Tema ja sinu.?

?Kes sulle selle idiootliku mõtte pähe pani??

?Kasulikud inimesed.?

?Sena??

?Mis tähtsust sel on!? muutusin ma grammikese pahuramaks.

?Sa tead, et Sena on unistaja. Tema elu pole sinu oma. Keegi ei saa täpselt aru, mis maailmas tema elab. Sina pole ju see tüüp, kes aastas kaks korda oma mööblit vahetab.?

?Ah,? ütlesin mina. ?Me oleme seal viiendal korrusel juba kümme aastat elanud. Minu meelest aitab. Ja emale on parem kui me ära läheme.?

?Nii kiiresti ei saa,? oigas Ari. ?Jälle see harjumine. Issand jumal, kas sa ei mäleta, kuidas me esimesed kaks kuud neid halle seinu jõllitasime. Sa ise lubasid, et me ei koli enam kunagi kui me selle kohaga ära harjume.?

?Kümme aastat on pikk aeg,? ütlesin mina. ?Inimesed teevad ikka uusi plaane. Sena ütles, et sellega harjumine pole võimalik, sest sa oled sinna nagu valatud. See harjub sinuga juba siis kui sa sinna sisse astud. Ja seal on rohkem ruumi, seal on aed, seal on värske õhk, mida ema vajab. Ma ei saa sellist võimalust kasutamata jätta. See on kuradima odav.?

?See on agul,? hüüatas Ari. Ta oli ilmelt asja südamesse võtnud, sest tema sõprade hääled üha kaugenesid.

?Ma mõtlesin ise ka Soobli tänavat, aga see on samas ikkagi kuradima linn.?

?No ma ei saa aru, mis sul siis nüüd järsku linna vastu on. Ma olen aastaid kuulnud sinu halamist, mis ikka oleks kui maalt ära saaks. Kapitaalne paranemine, eks? Kas sa oled nüüd nii põrunud, et tahad jälle algusse tagasi. Anna andeks, aga me ei pea ju sinu keskea kriisis osalema??

?Mida sa haugud,? vihastasin ma. ?Sa oled liiga minusse.?

?Kui ma emale helistan, siis sa alles kuuled haukumist,? ütles Ari.

?Ma juba proovisin,? ütlesin mina.

?Ja mida ta ütles??

?Midagi. Tal oli koosolek.?

?Helista talle uuesti. Ma tean, et mina pole sulle mingil määral autoriteet. Aga helista talle. Õhtuks on sul okastraadist pärg peas.?

?Igatahes mõtle sellele,? ütlesin mina.

?Igatahes mõtlen,? lubas Ari. ?Põlastusega.?

?Mõtlemine seegi,? lõpetasin ma. ?Ja ära kurat suitseta seda kanepit nii palju. Sul hakkavad närvirakud surema.?

?Mis häda on,? nurises Ari. ?Me teeme ainult suitsu.?

Ei Ari, ega Sabina ei kannatanud Senat. Ja mina kannatasin teda vaid seetõttu, et ma tundsin teda koolipõlvest peale, teadsin, mida temalt oodata. Olin kursis sellega, mida ta tegi ja seda polnud just vähe. Ta pidas ennast täiskasvanu kohta kohutavalt lapsikult ülal ja nimetas kogu linna oma mänguväljakuks ja pohhuismimaailmaks. Tal oli raha ja ta ei häbenenud seda enda ees laiaks lüüa. Kes teab, kust ta seda nii palju saanud oli. Mõned kenade hauakividega onud tähe-triibumaal, oli ta ise vihjanud. Ja see olevat oluline ja ettemääratud, sest ilma suure hulga rahata surevat ta ära, nagu kuivalejäänud rõõba.

Sena tegi sööste, mis Sabinale ei meeldinud. Sabina oli tavaline inimene, selline hall, kes mulle meeldis. Tal olid kõik vajalikud aksessuaarid, mis tegid temast hea voodikaaslase ning vaatamisväärsuse väljaspool kodumüüre ning tal oli rakendustarkvara, mis mind rahuldas. Ega keegi ei taha, et tema kallis seltskonnas mõttetu mesilasena sumiseks kuni ümbruskond mõtteoksest reostatud saaks. Mulle meeldis mõtelda, kuidas peale mõnd seltskonnaolengut poissmehed kodu poole kõmpides omavahel arutlevad. Vaat see oli alles naine. Milline duubeltiss ja see mõttemaailm. Teeks iga mehe õnnelikuks. Oleme jah selle Hollandi peale kadedad. Milline luuser ta kunagi oli. Kas sa mäletad neid lõpupidusid, kuhu ta ihuüksi ilmus. Tsiisus. Minu väike kättemaks toimis ilmselt sellisel määral vaid unistustes, aga mingi tõde oli selles ikkagi. Sabina võis küll hall olla, aga tema sees peitus nii mõnigi siiruviiruline üllatus.

Sena sööstis näiteks turule ja tõi meile koera, kuigi ta oleks võinud kinkida DVD-mängija, mis meid kindlasti rohkem rõõmustanud oleks. Aga ta tõi koera, pani selle esikus maha ja läks iseseisvalt külmkappi sondeerima, samal ajal kui Sabina tema peale hädiselt naeratas ja mind pilkudega kõrvetas. Me olime sunnitud koera ära andma ja see tegi Sena tusaseks.

?Mis inimesed te küll olete,? pomises ta. ?Kuidas sa aru ei saa, et seda oli teile tarvis.?

Nüüd vedas ta mind nagu ratastel puukoera oma idee sisse. Ja mina veeresin justkui poleks leidunud neid tuhandeid auke, mille sisse takerduda, teda peatada ja takistada. Ilmselt kiitis mingi osa mu sees toimuva heaks.

?Kui sa seda näed,? sädistas ta. ?Siis on asi küps.?

?Äkki ma ei taha, et oleks küps,? pomisesin mina. ?Mulle meeldiks kui mul oleks võimalus endale ise õnnetus valida.?

?Sa ajad segast juttu,? ütles Sena. ?Ega me sulle hauakambrit valima ei lähe. See on päikesepaisteline koht.?

Päikesepaisteline oli see kindlasti. Kasvõi selle pärast, et päike hakkas hetk peale selle juurde jõudmist taevas särama ja isegi lauspilvisusega maadlema pidanud, oleks mu silmad pärani vajunud.

?Noh, mis sa arvad?? küsis Sena ja lõi käed uhkelt puusa. Justkui tema oleks arhitekt, ehitaja ja kes teab veel mis asjamees olnud.

?Kuidas sa selle leidsid?? küsisin ma jahmunult ja vaatasin enda ees kõrguvat iludust. Tumepunast, valgete aknaraamidega, viisaka viilkatuse, mitme veranda, puidust trepiga. See oli pildiraamatu maja. Unelmate maja. See oli klamber selle tänava jaoks, selline, mis hoidis selle nägemishetkest su mõtteid kindlalt seal. Ma pean selle saama, oli esimene mõte, mis mind üllatas. Ja ma pean Ari ja Sabina nõusse saama. Hah, nagu ma üldse hooliks nende arvamusest. Maja ütles mulle täpselt, mida ma tegema pean. Vastus seisis otse minu ees. Nad ei saa olla palju rohkem vastu kui mina veel minut tagasi olin. Kui ma saan nad nõusse piltpostkaarti vaatama, isegi kui ma peaks seda nende teadmata tegema, on ka nemad õnges.

Loomulikult lõin ma kohe peale sellist mõttepuhangut verest välja. Ma polnud inimene, kes oleks oma otsuseid kuulipritsist virutanud.

Kui me seal kahekesi aiast väljaspool seisime ja mõttekäras vaikisime läks maja eesuks lahti ja peaaegu kiilas vanainimene väljus, liikus üsna kõbusal sammul meie suunas ja Sena koputas mulle vastu selgroogu.

?Ole viisakas. Tema sulle seda võimaldab.?

?Miks ta peaks sellest loobuma ja veel sellise hinna eest. See oleks nagu oma hinge mahamüümine,? sosistasin mina.

?Ma müün teile aarde, aga teie hakkate ebaviisakusi loopima,? ütles mutike ja ma läksin näost punaseks. Kuidas kurat ta sai kuulda.

Et natukenegi endast jäävat muljet paremaks muuta astusin tema juurde ja sirutasin käe välja: ?Holland Kriig.?

?Riigi nimega mees,? muigas mutike. ?Me oleme neid ennegi näinud. Aga mitte sellest ei hakka me rääkima. Teie siis oletegi see, kellest Sena rääkinud on. Kummaline. Ta andis teile kõrge hinnangu, aga mulle paistate te igatahes tavaline ludri.?

?Ludri?? jahmatasin ma. ?Mida see peaks tähendama??

?Minu nimi on Regina,? tutvustas vana ennast. ?Ja see on minu kindlus. Jumal teab, miks ma siit lahkun, sest koht on mulle südamelähedane ja ehk olen ma siia juba liiga kinni kasvanud. Mul on oma plaanid ja ma eelistan nendest mitte rääkida. Aga ma seadsin enda jaoks tingimuseks, et maja jääb sellele, kes seda väärt on. Teate. Kui oleks keskaeg, siis oleks nüüd see kolme jõuproovi küsimus, aga loomulikult ei hakka ma oma klienti sellise rumalusega piinama. Kuid mul on siin paber, millele on kirjutatud kõik mu nõudmised. Ma eeldan, et neist kinni peetakse. Mul on olemas inimene, kes kontrollib, et te sellest lepingust kinni peaksite. Kui te seda teete?kui te kinnitate, et teete, siis võib homme sisse kolida. Ma olen mööbli juba välja tõstnud ja tegelikult vajan ma vaid ühte päeva, et aia ja ruumidega hüvasti jätta.?

?Kuidas asjaajamisega jääb?? küsisin mina.

?Kinnisvarafirma teeb seda.?

?Kas siis mitte teie leping niiöelda lihtsalt paberileht ei ole?? küsisin mina.

?Teie jaoks võib see paberileht olla. Aga ma palun, et te selle läbi loeksite ja alla kirjutaksite.?

?No võite kindel olla, et loen,? lubasin mina. ?Ma ei kirjutaks ühelegi paberile alla??

?Seda te ei teeks,? oli vana nõus. ?Kuidas on teie perekonnaga??

Ma mõtlesin, mida ütelda.

?Ma pole kindel, kas nad hetkel oskavad selle koha ilu hinnata. Ma ise mõned minutid tagasi veel ei osanud.?

?Ahsoo,? maigutas vana. ?Eks see ole ka probleem. Aga te ise ikka tõesti tahate seda??

?Jah ma tahan,? ütlesin. ?Ja mu naine vajab seda ka hädasti. Ja mu poeg ka.?

?Ja teie poete nahast välja, et seda neile anda?? küsis vana. ?Sena on mulle jutustanud, et te olete linnainimene, kes pole korterieluks loodud. Kas see pole mitte lihtsalt egoismist tingitud ost? Et teie naine ja poeg on ainult vabanduseks et sellele paberile alla kirjutada.?

?Ma juba ütlesin teile, et ma ise ka kahtlesin mõned minutid tagasi, aga inimene, kellele selline kingitus kaela kukub ei saa ju niisama minema sammuda.?

?Ma soovitan teil selle lehe siiski enne läbi lugeda,? ütles vana.

Ma võtsin tema käest neljaks volditud lehe ja ronisin aeda, jättes Sena vanaga juttu ajama. Ütlesin neile, et tahan seda rahus läbi lugeda, kuid tegelikult tahtsin ma ka krundile tiiru peale teha ja vaadata, kas see ilu mitte ainult fassaadinähtuseks ei osutu. Ehk on tagaaias kõrge hein ja mädanevad puuriidad, nagu neid sel tänaval kümnete kaupa leida võis. Ma ei tahtnud minna laguneva ehitise õnge. Mul poleks olnud raha selle remontimiseks, ega täiustamiseks. Vähemalt mitte harjumiskuudeks. Seega käisin ma silmade ja sõrmedega nii seinad kui ka suurema osa nähtavast läbi. Veendusin üha enam selles, et ma ei saa enam sellele lehele alla kirjutamata jätta. Kõik oli liiga täiuslik ja minu tahtmine oli üüratu, ka mõistust tumendav, nagu kõik suured tahtmised, ainult et seekord polnud isegi häirivat tunnet, mis juhtub edasi. Mis siis kui ma kõigest hoolimata orki lendan? Mis siis kui kapis on laip või okastraat aiamaal mullas, ainult ootamas käsi, mida teetanusega nakatada?

Tagaseinast hakkasid pihta lillepeenrad, täis kollakaspunaseid tulpe, nende vahel äraõitsenud priimulatest vaip ja eemal õideminekut ootavad pojengid, keisrikroonid, hostad, floksid ja sellised liigid, mida ma varem kohanud polnud. Peenrad moodustasid E-tähe ja ma mõtlesin kohe, kas see minu naise aiatööhimu olematust arvestades üheks rohtukasvanud kuubiks ei muutu. Aga ma andsin endale lubaduse, et juhul kui see nii minema peaks, leian ma ise aja rohimiseks. Aiateed viisid sügavamale tagaaeda, mis läks põõsamerest sujuvalt üle hästihooldatud parkmetsaks. Tammede all valitses püha hämarus ja kui poleks olnud linnulaulust rõkkavat hommikut, valitsenuks seal ka surmvaikus.

Läksin silmad punnis mööda kruusateed otse tammede alla ja sukeldusin üha sügavamale metsa, oodates iga hetk enda ette kerkivat aeda, aga mida enam ma edasi tungisin, seda rohkem hakkas okaspuu lehtpuid asendama ja lõpuks avastasin ma ennast tiheda sõnajalavaiba seest, silmad endiselt punnis ja meeled ärevil. Siin oli mõnus minimets, mida ma raudkindlalt vajasin. Summa mida küsiti kahanes mu silmis iga hetkega.

Lõpuks kogusin ma ennast nii palju, et otsida endale sobiv koht ühel pisikesel kivimüüriga ümbritsetud künkal kuhu oli istumiseks kaks vastastikuasetatud pinki toodud ja voltisin lepingu lahti.

Ja lugesin.

LEPING

Ja natuke allpool.

Me eeldame, et selle maja ostja ei eksi järgmiste punktide vastu:

1. Maja ümbrus, kaasaarvatud hekid, lillepeenrad, jalgteed jms peab jääma samasse seisu, nagu ostmise hetkel. Ostja kohustub lepingule alla kirjutades maa reaalosa hooldama.
2. Kinnistut ei tohi edasi müüa lähema 40 aasta jooksul.
3. Kõik majale tekitatud kahjud nõutakse välja kahekordselt.

Müüja:
Allkiri

Nõustun lepingus määratud tingimustega

Ostja:
Allkiri:

See oli üks lohakalt koostatud leping, kindlasti veel ebakorrektselt ka ja ma olin kindel, et iga jurist soovitanuks sellega tagumikku pühkida. Seda enam oli mul tahtmine kohe pastakaga jooni vedama hakata. Ilmselt varjutas mu mõtteid ka tuulepuhang, mis tõrudeootel oksi mõnusalt sahistas, nii et ütlesin endale mõttes jah ja tõusin pingilt. Kõik oli näiliselt korras, aga siiski piinas mind terve õhtu varimõte. Ma ei saanud täpselt aru, mis mind rahutuks teeb. Mai hakkas just lõpule jõudma ja mis saaks maikuus valesti olla?

Teine pilt

Ari üritas mulle alatasa kinnitada, et Gray - poiss pole nii väga hull midagi võrreldes tema kümnete koolivendadega, kellest vähemalt kuus sinikuubede peastaabis andmebaasides kükitas ja neli maailma läbi üheksa pisikese ruudu vaatas. Ses suhtes pidi Gray tõepoolest parem olema. Mis ülejäänusse puutus, siis tuli Sabina peale uksekella ja ukse avamist minu juurest mööda, kui ma näiteks köögis kartuleid koorisin ja sosistas mulle kõrva: ?Grayoht.? See oli märk sellest, et ma pidin silmapilkselt oma tuppa varjuma ja paberites sahmerdamist teesklema. Kuna oli laupäev, sain ma Gray silmis kohe idioodiks, kes oma puhkeaega raiskab, seda enam, et tema ise puhkas tegelikult terve nädala.

Gray vantsis kinniste uste olemasolust hoolimata mu tuppa, juhul kui Arit kodus polnud ning võttis istet mõnel toolil. Ma unustasin vahest toolid kapi taha lükata ja siis sai Gray oma tuuletus ankrupaigas jutustada ja mina palvetasin vaikselt, et Ari juba kiiremini koju jõuaks.

Sel päeval kui Sena oma auto meie maja ette ajas ja Sabina silmnähtavalt vastu tahtmist oma tegemised pooleli jättis, seisid Ari ja Gray-poiss parkimisplatsil ja jutlesid elavalt. Ma viskasin Sabina poole küsiva pilgu, aga tema vastas vaid tigeda põrnitsemisega, millest ma lugesin välja tema ülima põlguse meie käesoleva tegevuse vastu. Võib olla oli tal õigus tige olla. Ma ei hakanud selle üle juurdlema. Ma ei kuulanud ka heatujulise Sena kokkuvõtet päevalehe huumorirubriigist, ega tema vaimukat podinat Sabina peatse muutumise kohta. Ma olin tagasi staadiumis, kus kaalutakse oma läbitud samme ja taibatakse, et täna on asjadest arusaamine hoopis teine.

Ilm oli minuga täiesti nõus. Tuul tuhises enda arutuid käike ja puhus kõigi meie juuksed lehvima, välja arvatud Grayl, kes oma kupli karvadest puhtaks ajada lasknud oli. Kiilasus käis ajaga kaasas. Noorte kommetest mina aru ei saanud ja ei püüdnudki. Las marslased elavad oma elu.

?Pagana pilvine on,? ütles Sena.

?Keegi ennustas üldse pilves suve,? puistasin ma mokaotsast. Keegi ennustas alatasa midagi. Küll külma suve, küll kolmandat maailmasõda. Mina olin päris rahul sellega, et oli mida ütelda, siis kui midagi ütelda polnud. Maailmasõja ja vihmase suve kummutas tavaliselt õhtune ilmateade. Keda see enam huvitas, mida tunde tagasi jututäiteks räägitud oli.

?Jah,? ütles Sena. ?Aga keegi jälle rääkis, et august pidi maru põuane tulema. Ma kaalun, kas äkki üldse muru tegemata jätta.?

?Sa teed muru?? olin ma üsna üllatunud. ?Sul ju on muru.?

?Maja taga veel ei ole,? selgitas Sena. ?Tead, see mulda mööda tatsamine ajab südame täis. Miks ma peaks maailmale poolikut vaadet näitama.?

?Mida sa sinna siis külvad?? küsisin mina ja viipasin Sabinale, kes ilmselt meelega viivitas. Ari ja Gray läksid liikvele. Nad tulid otse meie poole.

?Tavalise,? ütles Sena. ?Et lihtsalt kena oleks. Terve kaks päeva olen rehitsenud ja mullas sobranud. Uskumatu kui palju umbrohtu võib paarikümnel ruutmeetril kasvada.?

Ma noogutasin kõiketeadvalt.

?Gray tahab kaasa tulla,? ütles Ari. Gray noogutas. Tagurpidi ristiga kett tema kaelas kõlkus sama idiootlikult kui ta ise.

?Ei saa,? ütlesin ma. ?Neljale on ainult ruumi.?

?Mis vahet seal on kas Sena jääb maha või Gray,? nähvas Sabina. Lõpuks ometi hakkas ta nõelama. Eelmise õhtu veenmisfest oli oma jälje jätnud ja lõpuks pääses tigedus oma müüri tagant välja.

?Ära ole häbematu,? urisesin ma. ?Ära unusta, et Sena selle tehingu välja sebis. Iga normaalne inimene tahab äärelinna, ma ei saa aru, mis sind takistab.?

?Mina olen normaalne inimene, kes tahab südalinnas elada,? ütles Sabina. Ta ajas oma käed püsti ja vaatas dramaatiliselt oma korteri poole, nagu ta näeks seda viimast korda. Ma olin talle lubanud, et me lihtsalt üürime selle välja, et tulla tagasi kui uues kohas väga halvasti minema peaks. Mida ma ei uskunud. Mida Sabina vargsi lootis.

?Ta tahab ka maja näha,? hakkas Ari oma sõpra kaitsema.

?Mina sellise karjaga sõitma ei hakka,? avaldas Sena oma arvamuse ja järsku vehkisime kõik kätega ja karjusime üksteise peale, kuni Sabina rusikaga vastu kapotti lõi.

?Jumala eest,? karjatas ta. ?Elu on sellise jagelemise jaoks liiga lühike. Tead Holland. Ma mõõtsin ühel õhtul, kui ma magama ei jäänud, meie tülitsemised ja jagelemised ära. Kas sa tead, et me oleme paarikümne aasta jooksul kaheksasada tundi tülitsenud. Mul on selline tunne, et keegi meist peaks lõpuks psühhiaatri juurde jõudma.?

?No mina igatahes mitte,? ütlesin. ?Milles mina nüüd süüdi olen. Ise sa ütled alati, et need õpilased ajavad su pea halliks. Kas õpetajate jaoks psühholoogi ei ole? Ma arvan, et see peaks kohustuslik olema. Mul on lausa selline tunne, et ma lähen selle nimel valitsushoone ette skandeerima.?

?Ma arvan, et kui sa seal mõne tunni ringiratast käinud oled, ei suuda sa enam kodu üles leida,? ütles Sabina mürgiselt. ?Seda enam, et sa lähed oma kodust vabatahtlikult minema ja vead oma perekonna ka endaga kaasa.?

?No ära siis tule,? ütlesin ma pahuralt, teades, et sellest mingit kasu pole.

Sabina ainult raputas pead ja viskas käega.

?Kui midagi viltu on,? ütles ta. ?Ja kui see on isegi üks lillepott, mis mulle ei meeldi, siis tuleme me siia tagasi ja sa unustad selle asja ära.?

?Ma ju tunnen sind,? ütlesin mina. ?Eks sa leiad selle vigase lillepoti nagunii kui tarvis.?

?Kas me võiksime juba minna?? vääksatas Sena. Ta vaatas väga kurja pilguga Arit ja Gray-poissi, kes olid ennast tagaistmele kerra tõmmanud ja vahtisid läbi kergelt toonitud klaaside irvitades meie poole.

?Näed nüüd,? üürgas Sabina. ?Me elame maailmas, mida juhivad käändes autojuht ja idioodist nooruk. Kuidas ma saaksingi ennast süüdistada selles, et juuksed välja kukuvad.?

Me sõitsime sünge pilve all. Komöödiasarjas oleks tagaistme peale hirnutud, sest mina olin see õnnetu kuju, kes ennast seal praktiliselt joogade kombel kokku kuivatanud ning minimaalselt hingata sai. Sabina, hoolimata sellest, et ta sugugi Senaga läbi ei saanud istus tema kõrval ning nad isegi rääkisid millestki. Kuulasin ja sain teada, et majaostust. No millest siis veel. Sabina oli väga täkku täis ja püüdis infot koguda. Kuigi ta ise seda tunnistanud poleks sain ma aru, et ka tema oli pisut põnevil, eks see olnud ka põhjus, miks ta autos istus. Ta poleks iial päris vastu tahtmist tulnud. Miski torkis ka teda tagant.

Maikuu lõpp oleks meid kõiki lõbusamaks muutma pidanud ja tegigi tavaliselt seda, kuid seekord mitte. Sabinal oli töö õpilastega selleks aastaks läbi saamas ja mina sain ka oma kontorist kuuks ajaks tulema. Varem olime me ühispuhkuse algust kahekesi tähistanud ja hiljem ka koos pojaga. Sõitsime piiri taha ja hulkusime mööda Lätimaad ringi või siis põikasime Venemaale, ainult selleks, et odavat valuutakurssi kuritarvitada. Maikuud kulgesid rahu tähe all. Tülitsemiseks olid sügised ja südatalved. Sel aastal see reegel enam ei töötanud ja ma mõtlesin hirmunult sellele, kas just nii hakkavad lahutuste algstaadiumid pihta. Midagi pidi selline hõõrumine ju tähendama. Kindlasti ei tulnud ka mu äkkplaanid kooselule kasuks. Oli ju näha kui vastukarva kogu see aktsioon Sabinale käis. Mul oli tegelikult tunne, et talle oleks kõik minu ideed vastukarva käinud. Hetkel. Ja see mõte rahustas pisut.

Inimesed muutuvad. Seda oli juba mu isa mulle kinnistanud, aga mina elasin siis veel ideaalide maailmas, seal, kus püütakse ainult paremuse poole ja lubatakse kõiksugu asju kokku. Alates pihta sellest, et kunagi suitsetama ja oma naisi peksma ei hakata, lõpetades lubadusega maailma paremaks muuta. Ülim mis mul saavutada oli õnnestunud oli teadmine, et ma polnud ennast maailmal äratundmatuseni muuta lasknud. Iseendaks jäämine oli kunst, mille valdajad olid enamusjaos põlu all või hoopis surnud. Mina nende hulka kuuluda ei tahtnud. Seega õppisin ma põhiameti kõrval pidevalt näitlemist ja grimassitamist, ma õppisin selgeks rea tüüplauseid vastavate inimtüüpide jaoks. Sisimas ma põlastasin poolt sellest poolestsajast kodanikust, kellega ma asju ajama pidin, aga nad olid kõik minust võlutud ja rääkisid sellest kolmanda korruse kabinetimehest nagu ideaalilähedasest. Ma olin ise kuulnud. Nad nimetasid mind külmavereliseks tegijaks. Enne on sügavkülmutis pisut soojust kui selles mehes. Ta naelutas selle kliendi kenasti kinni. Vaevalt, et ilma teadmata meil kedagi nii pihus oleks. Ja neid lauseid oli palju. Oleks nad ainult teadnud, et minus oli piisavalt seda, mida neis kõigis nappis. Ehk olin ma just seetõttu nii hea.

Sabina närvid olid kooli tõttu krussis. Ta õpetas loodusõpetust, hommikust õhtuni tundides, isekaid lapsi kantseldades, päevikuid täites, vihikuid parandades, lapsevanematega madistades. Tunnid tirisid ta enda embusse, nii et ta neist isegi vahetunnis ei vabanenud. Ta ise ütles, et vahetunnid on õpilaste jaoks. Lapsed viisid teda tihti närvivapustuse piirile, sest nad teadsid endale lubatut ja püüdsid ennast igal võimalikul juhul tõestada. Nende päevikud olid täis eneseteadlike emade vabandusi. Jüri ei saanud täna kooli tulla kuna tal oli kurk haige. Jüri perekonnal oli tegelikult külas tädi Taanist, kes tõi T-särke ja mobiiltelefone. Vihikud kubisesid vähemalt südaööni kirjavigadest ja eneseteadlike emade vigadeparanduste parandustest. Genjaalne ? geniaalne ? genijaalne. Lõpuks tulid eneseteadlikud lapsevanemad kooli, liimisid ennast õpetajatetoa toolidesse ja ei lahkunud enne kui neile selgitati kui õigus siiski nende lastel oli, sest vastasel juhul tulnuks kool nende meelest sulgeda või vähemalt õpetajal uttu tõmmata. Sabina lubas igal kevadel, et lahkub koolitöölt, aga puhkus lasi tal korralikult auru välja ja sügisel läks ta taas ja taas rindele, selleks et uusi haavu korjata. Ehk oli ta seetõttu kriisi äärel.

Ari elas oma elu. Me oleks talle seda OMA ELU ette heitnud, aga ta oli koolis viieline ja oleks äärmiselt hale oma lapse karjäär ja oma kindlustatud pensionipõlv kihva keerata, seega tegime me tihti näo, et ei tea kanepist, varajasest suguelust ega mootorrattaga kihutamisest midagi. Kui asi minu arust liiga kahtlaseks muutus võtsin ma ta ette ja andsin ääri-veeri teada, mis me emaga asjast arvame ja jumalale tänu oli tal piisavalt mõistust et taas rööpasse tagasi minna. Mis meie jagelemisse puutus, siis polnud ma kindel, kui palju ta seda üldse tähele pani. Ta ilmus öösel, tavaliselt siis kui me juba voodis passisime ja magamist teesklesime. Esikus süttis laelamp, siis tatsusid sammud kööki, kus avati külmiku uks. Hommikuks olid paar viinerit ja mahlapakk kadunud. Edasi rändas ta elutuppa, pani televiisori mängima ja vaatas hiliseid komöödiasarju. Siis läks ta oma tuppa ning mahe bass tümpsus umbes kolmeni. Selleks ajaks kui taimer plaadimängija välja lülitas, ta juba magas. Mina tihtipeale veel mitte. Mina mõlgutasin mõtteid selle üle, kuidas parem isa olla. Mõtlemata sellele, ehk olin ma juba kõik endast oleneva teinud. Mõtlesin ka sellele, kuidas ta oma elu selle kolmesaja kulurahakrooniga kuus ära elas. Mõtlesin sellele, kas elutoas tapeet vahetada ja kas Sabinale uued kõrvarõngad või hoopis köögikombain kinkida. Mõtlesin selle peale kuidas ma lapsepõlves ennast ideaalseks pidasin ja punastasin pimedas toas. Läksin rõdule ja jõin külmikust võetud piima. Kuulasin kesklinna öös ja nautisin seda, et ma pole ainus inimene, kes üleval. Neid oli veel. Rõdudel ja tänavatel. Rahutud hinged.

Nii me elasime. Üks pidevalt sabistades, teine pidevalt muretsedes, kolmas arenedes ja need kaks, sabistaja ja muretseja tema pärast rügades. Meie elul polnud suurt häda midagi, kuni hetkeni, mil ma hakkasin mõistma, et igal kümnel aastal kooselul on oma hind.

Senast teadsin vaid mina. Sabina ega Ari ei pärinud kunagi, kust ma sellise luuseri endale kaela saanud olen. Mina ka ei rääkinud. See teema polnud teretulnud. Sabina polnud õnneks naine, kes keelanuks oma mehe sõbrad, kuid tal oli oma ettekujutus sellest, milline üks õige inimene olema peaks ja kõik kes sellesse kasti ei sobinud kriipsutas ta kohe maha. Tegelikult olin ma talle tänulik, et ta mulle vaid vahest pahuralt otsa vaatas. Ultimaatumeid polnud ta esitama hakanud. Küllap seetõttu, et ta ise kuulus ka õigete inimeste kilda ja ultimaatumite esitamisega said hakkama vaid väärtusetud kujud. Tema meelest tuli ikka enne lahendusi otsida. Tema leidis oma lahendused köögis panni taga, samas kui meie elutoas spordinädalat arutades õlut jõime. Ja neid kordi polnud vähe.

Siis saabus hetk, mil Sena ära kadus. Tähendab ta pigem haihtus aegamisi, seoses oma majaga, kus ta enda sõnul oli lõpuks tagaotsitud hingerahu ja kindlustunde leidnud. Teretamised lävepakul taandusid korrale nädalas, siis korrale kuus. Sena paistis rahul olevat. Ta säras ja kiitis ennast taevani, kuni ta ühel ilusal päeval kaelarihmaga tuli ja mu endaga kaasa tatsama kutsus. Maja. Korteri aseaine. Korterid on kurjajuured.

?Kas too Regina on veel seal?? küsisin ma Senalt.

?Ei enam,? vastas ta. ?Eile laadis oma ülejäänud kraami taksosse ja kihutas minema.?

?Ta meenutas mulle natuke seda läinud näitlejat, mis ta saadana nimi nüüd oli,? ütlesin ma.

?Reeki?? pakkus Sena.

?Just,? vastasin ma. ?Sellised silmad ja suu. Kas sulle ka tundus nii??

?Noh, sinu jaoks on ta heategija,? ütles Sena. ?Sa hakkad alles aasta pärast mõistma, mida ta sulle andnud on.?

?Isegi kui see midagi muudab, oli sellel üsna kopsakas hind, nimeta seda pealegi odavaks.?

?Tead,? ütles Sena ja pööras mulle hetkeks otsavaatamiseks pead. ?Ta elas põhimõtte järgi, et igale on oma hind. Sulle sinu, mõnele rikkurile tema oma.?

Ma oleks sel hetkel tema pilku ilmselt tülgastavalt võõraks ja külmaks pidanud, aga me jõudsime kohale ja ta ronis peale süütevõtme taskussepistmist salongist välja.

Maja oli seal kus varem, aga midagi oli selle juures muutunud. Mis nimelt, seda ma tabada ei osanud. Lisaks sellele nägi see pilvise ilmaga palju süngem välja, aknaruudud jõllitasid ebasõbralikult ja nüüd oli tunne, et sealt seest vaatab terve hulk ebasõbralikke nägusid seltskonda, mis autost välja valgus. See oli endiselt kasitud aiaga ja kahekorruseline, aga mitte nii sõbralik nagu eelmisel korral.

Siis üllatas mind Sabina.
Ta kõndis natuke sõnatult ringi, vaatas siia ja sinna, raputas magesõstrahekki ja ronis pingile, asetas käe silmade ette varjuks, kuigi päikest ei olnud. Ta vaatas silmi kissitades minu poole ja lausus siis vaid ühe lause.

?Ma poleks seda oodanud Holland.?

Mina poleks seda ka oodanud Sabina. Naeratasin talle.

?Millal te asjad ära toote,? küsis Sena ja sel korral oli ta jälle seesama vana hea Sena oma pingevaba häälega. Elagu sõbralik maailm.

?Mida sina arvad?? küsisin ma Arilt, kes väravaposti toel püsti seisis.

?Mõistlik,? ütles ta. ?Kui ema on rahul siis olen mina ka. Aga ma tahan endale su autot, et koolis käima hakata.?

?Kaks korda nädalas,? pakkusin mina.

?Kolm,? lunis ta.

?Kolm ja mitte enamat,? andsin ma järgi. Tegelikult oli see kiire õhkkonnamuutus mu hetkega nii pehmeks teinud, et ma oleks talle ka terveks nädalaks autot andnud, aga ta ei osanud lihtsalt küsida. Ja nii pehme ma nüüd ka polnud, et ma ise pakkuma oleks hakanud.

Jätsin nad maja ette asju vaagima ja läksin ise mulle juba tuttavasse tagaaeda. Sinna, kus asusid lillepeenrad ja jalgteed ümbritsemas jasmiinipõõsaid.

Minu uus kodu, kordasin ma mõttes. See kõlas väga rahustavalt.

Mobiiltelefon helises.

See oli mu boss Hamstermees. Ta oli üsna rahutu ja nurus, et ma tööle tuleksin.

?Hempster, te teate küll, et ma olen graafikust ees,? ütlesin ma talle enesekindlalt. ?Kes on teie parim mees.?

?Teie Holland,? tunnistas ta. ?Aga te võiksite mõista, et näiteks Saager ja Nokats ei saa oma osaga hakkama.?

?Siis edutage neid,? pakkusin lahenduse välja. ?Või näidake ust. Ma võtan järgmiseks nädalaks palgata puhkuse.?

?Ega sul ometi pisikest tulemas pole?? kugeles Hamstermees.

?Ülisuur,? ütlesin ma.

?Ei saa aru?? ohkas Hamstermees ja ma nägin tema näol vaimusilmas seda nõutut, ühtaegu murelikku ja väga sõbralikku ilmet.

?Oleks parem kui me taas ametlikku tooni kasutama hakkaks,? ütlesin ma. ?Ma ostsin maja.?

?Noh, seda oleks sa juba ammu tegema pidanud,? ütles ta.

?Jah,? vastasin ma. ?Ametlik toon härra Hempster.?

?Te saate oma palgata puhkuse,? ütles Hempster. ?Aga peale seda võtate te meie nännud oma hõlma alla ja näitate neile, kuidas paberitööd tegema peab.?

?Ainult asedirektorina boss,? pillasin ma ja lõpetasin kõne.

Asjad, mis ei peaks juhtuma juhtuvad alati siis kui sa neid kõige vähem ootad. See on reegel. Kui sa kardad jalgrattaga sõites auto alla jääda, karda pigem seda, et sa võid oma hirmu unustada, sest siis jääd sa väga tõenäoliselt auto alla. Kui sa lähed äikesega mööda metsateed ära kunagi kinnita endale, et siin see välk mind nüüd küll tabada ei saa, sest kindlasti käib siis üks välk ja pauk ja sa oled õnnelik kui sind mulda sängitades viimast korda maailmale näha anda kõlbab. Kui sa oled oma uue maja aias, ära arva iial, et sa oled kohas, kus midagi juhtuda ei saa. Majadel on aknad. Ja akendel on komme meie pilku endale pöörata. Ja kui me juba seal oleme, siis hakkame me detaile märkama. Ma vaatasin seda veatult pruuni põrandat, mis avatud tagaaknast paistis ja tõmbusin kangeks. Tegelikult poleks see isegi imelik tunduma pidanud. Mis võiks ühel korralikult värvitud põrandal ikka viga olla võinud? Aga ma meenutasin vana Regina sõnu. Seda, et ta oli oma mööbli juba välja kolinud. See põrand nägi välja selline, nagu poleks see iial ühtki mööblitükki kandnud. See oli lihtsalt kuradima moodi liiga täiuslikult ühevärviline.

Kohad, kus me pole olnud.

Uskumatu kui kiiresti võib inimene häirivad detailid unustada kui tal kõik joonde minema hakkab. Ega inimene polegi muretsema loodud, aga mul oleks võinud vähemalt küsimus hinge peal olla, miks oli too vanainimene mulle suu sisse valetanud. Ma käisin esimesel päeval, enne kui me oma furnituuri sisse vedasime, kõik toad läbi ja nuhkisin põrandad sentimeetri kaupa üle. Käpuli. Ja pidin õlgu kehitama, sest isegi mu püksipõlved ei saanud tolmuseks. Polnud ühtki kriimustust värvitud pinnal ja ma teadsin raudkindlalt, et kolimise tagajärjel pidi kuskilt ikka värv maha kriibitud saama. Mõte vanaeidest, kes elas täiesti tühjas kahekorruselises majas ajas mulle külmajudinad peale. Kaua ta seal üldse elanud oli? Mulle jäi tookord mulje, et kaua. Miks oli tal vaja esineda?

Siis meenus mulle lepingu koopia. Ma olin selle pintsaku põuetaskusse pistnud ja hooletult sinna jätnudki. Otsisin selle kiiresti välja ja lugesin seda, millele ma alla olin kirjutanud. Ja mõtlesin, kas ma ehk ei peaks lepingus kirjutatut nüüdsest tõsiselt võtma. Või oli see lihtsalt hullu vanamuti sonimine, püüd ennast tähtsaks teha. Ehk oleks ma selle paberi lihtsalt pliidi alla viskama ja asi vask? Ma siiski ei teinud seda. Mitte enne kuu möödumist.

Ja päev hiljem oli taevas jälle selge ja Sabina aitas mul kella kaheksast hommikul kella kuueni õhtul mööblit ruumidesse tassida ja paigutada. Ari käis korterit välja üürimas ja saavutas kokkuleppe ühe infotehnoloogiga, kes oma perele pesa otsis.

?Me saame ju hakkama,? ütlesin ma Sabinale.

?Mitte siis kui see tugitool mu lömastab,? ütles ta ägisedes ja toetas mööblitüki põrandale.

?Kuule,? pakkusin ma. ?Need on tõesti maru rasked. Ma lähen ja kutsun mõne naabrimehe appi.?

?Ah jäta,? ajas Sabina vastu. ?Ega ma kohupiimast ei ole.?

?Meie mehed vajame õhtusööki,? ei jätnud ma jonni. ?Ja ma vean kihla, et sa liigutad panni meisterlikumalt kui riidekappi. Ma ei viitsi seda osadeks võtma hakata. Ausalt.?

?Olgu siis,? ütles Sabina. ?Mida ma teen??

?Ah, prae mune ja lase grillvorstid tuliseks.?

?Leia siis ikka hea abimees!? hõikas ta mulle järgi.

Mul polnud tegelikult aimugi, kuhu minna. Korraks käis peast mõte läbi, et helistaks Senale, aga tal oli ju ka oma elu. Paremal ja vasemal meie krundist kopitasid vanad hallid puumajad ja ühe ees olin ma raudkindlalt valget Audit näinud. Oletame, mõtlesin ma, et inimene on oma auto värvi peegelpilt. Valge on rahu värv, järelikult ei saa see tüüp mulle lihtsa küsimise peale rusikaga kolmnurka virutada.

Kell sai kaheksa ja taevas kiskus halliks.

Valge Audi oli ikka veel oma kohal. Värava taga. Aga värav ise oli lukustatud ja kui poleks olnud auku traataias oleks ma oma sammud ümber pööranud ja parempoolse maja poole läinud. Aga seal oli auk. Täpselt selline, kust inimene läbi mahtunuks, isegi mina oma õllekõhuga. Kummaline, mõtlesin ma. Järsku käivad nad ise ka läbi selle augu. Huvitav, miks siis väravad olemas on?

Kummardusin ja kirusin kohe mõttes ennast, sest sai selgeks, et kuuel ilma erilise liikumiseta aastal on oma toetav mõju rasvade kogunemisele. Mu kõht protestis igasuguse küürutamise vastu ja ma kahtlesin, kas ma oleks ilma endale haiget tegemata üleüldse kükakile laskuda saanud. Vaevu sain aiaaugust läbi. Lubasin endale, et järgmisest päevast peale hakkan jooksmas käima, seda enam, et siinkandis paistis olevat küllalt meeldivaid ja inimestevaeseid pargiteid, kus su rappuvast kõhust ja higistest kaenlaalustest eriti välja ei tehta.

Läksin Audist mööda ja heitsin sellele kõõrdpilgu. Pügamata muru varjas tõsiasja. See auto polnud juba pikemat aega liikunud. Polnud ei kumme, ega seda jupstükki, mille külge need kinnitada. Oli vaid petlikult lumivalge ja hästisäilinud kere. Klaasid läikimas, aga selle klantspildi taga ridamisi ämblikuvõrke.

Neetud, sosistasin ma. On alles lugu. Sa oled oma naabrit otsimas ja siis selgub, et teda ilmselt polegi. Aga naabrid on meile harilikult mõningatel juhtudel õnnistuseks, sest alati pole sa osanud ette näha, et su ristpeaga kruvikeeraja väga olulise kruvi juures pooleks murdub või purgikaas kaanetaja järgi karjub. Rääkimata sellest, et naabrid sulle sünnipäeva ajal tähelepanu pööravad, pudeli õlut joovad, räägivad sellest, et neilgi on sama raske kui sinul ja siis lõpuks oma kodudesse kobivad. Mille eest sa veel topelt tänulik oled. Pole elu ilma naabriteta. See tänav rääkis oma räämas olekuga pigem siiski sellest, et pole naabreid ilma eluta.

Vaatasin tükk aega maja poole enne kui ma sain aru, mida ma vaatan.

Uks oli kutsuvalt lahti ja korraga tabasin ma õhus magusa kohvilõhna ja ma aimasin, kust seda mulle sõõrmetesse hoovab.

Seal siiski on keegi, mõtlesin ma. See, et ta auto sellises olekus on ei näita ju midagi. Ka parimad meist võivad vabalt bussiga sõita. Või jalgsi käia. See aeg, kus auto seisust näitas on ammu läbi, arutlesin ma. Ja loomulikult oli mul kohutav tahtmine küsida, miks ja kuidas.

Hakkasin oma mõtetele järgi astuma ja kaalusin endamisi, mida ma peaks niiviisi ebasõbralikult sisse sadades ütlema. Mulle meenus mu naabrimees, kes ühele abiotsijale, kes koputamata tema korterisse ronis, kuuli jalga tulistas.

?Halloo,? hõikasin ma esialgu vaiksemalt ja taibates, et mind ei pruukinud kuulda olla tegin korraks ka valjemat häält.

?Halloo! On siin keegi??

Vaikus.

Jõudsin ukse juurde ja vaatasin seda lähemalt. Teadmine, et majas kedagi ei ela, hakkas kohvilõhna faktile vastu. Uks oli uks ainult kaugemalt. Ukse juures seisja jaoks oli see lihtsalt kahe hingega puuplaat lingi ja haigutava avausega, mille asemel oleks lukk olema pidanud. Ja ukse all kasvas kassitapp, mis roomas üles mööda mõlemat uksetahvli külge.

Aga see kuradima kapp on ju tõepoolest liiga raske, mõtlesin pettunult ja astusin ukseaugust sisse.

?On siin keegi??

Vaikus.

Toad olid mööblist tühjad, põrandad tolmunud ja aknaraamid rähmased. Ma vaatasin esikust otse läbi terve alumise korruse. Tubades uksi ei olnud. Ämblikud tundsid end kogu selle kopituselõhnas ja masendavas tühjuses tõeliste linnameistritena. Nad olid enda meistriteoseid kõikjale pununud, alates mulle kättesaamatutest põrandaalustest, lõpetades laeäärtega. Tolm määris mu seemisnahast kingad halliks kui ma mööda ruume kondasin ja aeg ajalt moe pärast hallootasin. Ei mingit kohvilõhna.

Otsustasin trepi üles otsida, aga mida rohkem ma ruume mööda käisin, seda enam hakkasin ma taipama, et treppi polegi. Aga kaks korrust oli, oleks pidanud olema ka midagi, mida mööda üles ronida. Ronida kuhu? Tegin tubadele, neid oli kokku viis, veel ühe tiiru peale ja vahtisin lagesid, kuni leidsin lõpuks otsitava. Kõige pisema pikliku koridori lõpus oli laes pisikese metallsangaga luuk. Vahtisin seda, peamiselt oma suure kõhuga ja tabasin ennast laiskuselt. See seal üleval nõudis redelit, mida mul ei olnud, mida ma ei viitsinud ostma, ega otsima minna, mida mööda ma poleks viitsinud üles ronida.

Mida ma sealt üldse leida loodan, küsisin ma endalt. Kas mul tõesti pole paremat teha kui mööda inimtühjasid hooneid jõlkuda ja tolmukorda kahjustada. Järsku olen ma lihtsalt tüütus võõras elutus majas ja parim mida ma saan enda ja selle lobudiku heaks teha on kiire lahkumine. Ei mingeid pingutusi ja redeleid.

?Ei kedagi.?

?Kuidas nii??

?Ma ei tea. Me arvasime, et meil on naabreid. Harjume ära sellega, et neid siiski pole.?

?Aga auto??

?Ei ole juba pikemat aega liikunud.?

?Nojah. Tegelikult me seda ju tahtsime. Rahu ja vaikust. Õigemini sina tahtsid.?

?Äärepoolsed on veel läbi vaatamata. Kui kinnisvarafirmad neid müüma peaks, siis saame endale varsti kindlasti seltsi. Või siis elab seal juba nüüd mõni sõbralik perekond.?

?Ari pole veel tulnud.?

?Kas sa arvasid, et ta loovutab oma mitmekesisest elust mõne tunni, et esimest ööd oma uues toas kannatada??

?Kas sulle ei maitse sink??

?Ma ei saa seda katki näritud. Kust sa ostsid??

?Rahmanist.?

?Säilivuskuupäeva vaatasid??

?Kuule, nii kiireks läks??

?Ma olen sulle ju ütelnud, et vaata alati. Sellest see tulebki, et hiljem asjad katki närimata jäävad.?

?Äkki me peaks koera võtma??

?Äkki meil juba on üks??

?Mis mõttes??

?Holland the dog? Aga sa pead oma hambaid treenima poju.?

Laud oli kaetud koopia sellest, mis igal õhtul linnas. Lihtne õhtusöök, mida oli lihtne valmistada ja millega siiski võis väga kergesti enda mao öö eel ära nikastada. Praemunad ?ampinjonidega, keskmiselt praetud sink, õhtukohv, pont?ikud, rukkileib, kohvikoor. Me lasime hea maitsta, aknad olid avatud ja värske õhk surus ennast suutäite vahele ninasõõrmetesse ja kurgulakke. Mille peale me kiitsime, et eriti magus on. Ja tänaval valitses vaikus hämaruses, kus ööliblikad ja sääsed kogunesid parvedesse üksikute valgusvihkude ümber, kummitasid meie uitpilke ja andsid ainest käändmõteteks. Oli nii vaikne. Oleks võinud linnas kogu korteri helikindlaks vooderdada, aga mõte kärast, mis tegelikult endiselt eksisteeris poleks enda hingamist kõige valjema helina nautida lasknud. Vaikus. See oli võõras. Vajas harjumist.

Sabina oli pealtnäha rahulik ja ma oleks soovinud, et ta vähem oleks köhinud. Kuigi see oli tõesti naeruväärne. Kasvõi tunnustuseks mulle. Aga see oli ikkagi naeruväärne, sest me olime siin alles esimest õhtut ja muudatused nii kiiresti ei tule, kui nad üldse kunagi tulevad. Võib olla kuskil soojas ja niiskes?Sabina liigutas oma käsi vaikselt plaksutades ja vaatas minust mööda. Ta tutvus toaga, nüüd kus lambipirn seda võimaldas. Uuris selle igat ruutmeetrit, et mitte aasta hiljem hüüatada: ?Holland, kas me oleme selle auguga laes tõepoolest terve igaviku elanud? Ma märkasin alles nüüd.?

?Mida sa näed,? küsisin mina.

?Kuidas sa ise tunned?? küsis ta vastu.

?Mis mõttes??

?Kas sa oled sellega rahul??

?Seniks kuni siin seinte vahel sinki ja mune õhtusöögiks pakutakse, alati.?

?Kas sa arvad, et sa saad siin rahulikult olla??

?Sa mõtled, kas ma linna taga igatsema ei hakka??

?Sa ju tunned ennast. Võib olla et sa vajasidki vaikust, võib olla meie pärast ka. Kuid sa oled linnakära ja liikumisega harjunud. Kas sa saad siin rahulikult olla ilma et sa õhtul ennast linnas rahustamas käima ei hakka. Ma kardan seda kõige rohkem. Et ühel ilusal õhtul kui me oleme juba harjumas hakkad sa rääkima, et nii ikka ei saa. Kui sa vea teinud oled, siis ma tahan, et sa mind sellest võimalikult kiiresti teavitaksid.?

?Ei mingit viga,? ütlesin ma.

Ei mingit viga.

Sabina tõusis ja seadis tühjakssöödud taldrikud üksteise otsa kuhilasse ning kandis need kööki.

?Kas see kapp jääbki välja?? küsis ta üle õla.

?Ma arvan, et ma otsin kuskilt kilet ja katan ta kinni.?

?Aga vargad??

?Vaevalt, et siin vargaid liigub. No ja kes see ikka tahaks sellist vana riidelõksu omastada? Vaata kui raske seda tassida on.?

Sabina naeris.

?Kohtume linade vahel,? hõikas ta magusalt. ?Mu möbleerija.?

?Oh, ära hakka võrgutama, me teame kõik, et herr Hempster on teie rikutud mõtetes juba pikemat aega,? lõõpisin ma esikus tuhlates. Kile.

?Kui,? ütles Sabina minust möödudes ja trepist taeva poole ronides. ?Siis ainult mõeldes sellele, millise prae temast saaks. Aga me pole ju kannibalid??

?Ei,? ütlesin ma. ?Me oleme lihtsalt kiimased tuhkrud.?

Ma vaatasin teda trepist üles minemas ja pidin tunnistama, et mingi särts oli temast kadunud. Aastaid tagasi oli ta tavatsenud esineda. Läks magamistuppa tagurpidi või keksis lapselikult ühel jalal. Me mõlemad tegime seda, sest see oli oma seinade vahel teiste pilkude eest varjatud. Ilmselt keksitakse vahel igas kodus niiviisi ühest toast teise. Ikka seepärast, et omad sind lolliks ei pea. Või kui peavad, siis on see kõige väiksem rikkumine, mille saab andeks isegi enne kui poest müreda piima toomise ja pakendilt hilinenud säilivuskuupäeva lugematajätmise. Ja siis jällegi võis asi ka lihtsalt järsus trepis olla.

Ma läksin uksega kolistades õue ja klõpsasin piida alla peidetud lülitit ja valgus sai üle kogu selle kenaduse, üle põõsaste ja parkimisplatsi, üle mölaka kapi, mis mind väsimatult ootas. See oli kohe sellise näoga, et ootab mind igaviku lõpuni, aga ma olin kindel, et seda tahtmist ta ei saa. Sest isegi siis kui ma juba muld oleksin ajaks mõni kuri paduvihm ja öökülm ta lõpuks ennast oma hingedest- tüüblitest loobuma.

Tänavalampe oli ainult kaheksa. Tänava kahes otsas valitses öö. Ma jalutasin mööda kruusa ööbikuid kuulates jalgväravasse ja heitsin pilgu oma uuele majale. See oli ainus tänaval, mis oleks kedagi ligi meelitanud. Ainult meil põlesid tuled. Ainult meil oli läbi kardinate aimata, et keegi kodus on. Sabina vari liikus lahti riietudes mööda magamistuba. Ma tõmbasin kopsud õhku täis ja ootasin kuni veri soontes vemmeldama hakkas. Surusin käed tugevasti püksitaskutesse ja ajasin ennast kikivarvule.

Nii kuradi hea, mõtlesin ma pühas vaikuses. Ma peaks need sõnad tulevikuks paberile panema. Selleks ajaks kui ma juba virisemisstaadiumini harjunud olen.

Öösiti ei maksa uues kohas vette hüpata. Kunagi kui ma olin väike oli üks meie tänava joodikutest ennast turvalisse pehmusse visanud, õhtuhämaruses. Niisked sillalauad on joomapehmuses jalgade jaoks jumalik astumispind ja teadmine, et sa oled ennast riietest vabastanud, et sa oled ennast valmis seadnud selle põhjatu kahekümne ja viie plusskraadi jaoks, teadmine, et see oled sina ise, kes seda nautima hakkab. Need on mõtted, mis su varasemad kogemused ja hirmud varjutab. Too joodik kooris kõik mis tema kehal üleliigset maha ja võttis hoogu. Võib olla hakkas just sel hetkel vihma sabistama ja ta sai sellest veelgi sädet juurde. Igatahes viskus ta pea ees vette seal, kus kunagi olid inimesed nagisevatel ebakindlatel laudadel kõndinud.

Ma leidsin hommikul jalgratta, riided ja kella.
Kaks päeva kui kära- ja õllerohke otsimine oli lõpetatud leidsin ma ka otsitava.

Ta ujus ikka veel. Pea veepinna all. Silmad vetikaid täis, keha pundunud, valmis igaveseks veepinna alla sukelduma. Mõned meetrid sillast eemal, ilmselt silla alt välja ujunud.

Kui nad ta välja koukisid ja peenikese traadiga silla külge fikseerisid, tuli üks päästeteenistuse meestest minu juurde ja ütles: ?Poiss ole hea ja valva siin, et keegi ullitama ei tuleks.?

Ja teine meestest pöördus minu poole: ?Kas see vaene loll oleks hüpanud kui ta oleks kaine olnud? Ma`i usu.?

?Eks siis,? ütles teine. ?Vahepääl on sääne tunne, et ise ka teeks midagi säänest, aga elu tuletab pidevalt meelde kui hää on elus olla.?

Sillapost oli selle õnnetu eluküünla kustutanud. Ja mina vandusin endale, et ma ei hüppa iial purjuspäi, ega isegi kainena hämaras ja tundmatus kohas vette. Kuni tänaseni. Ma polnud tavaliselt selline ninatoppija. Aga see Audi.

Hakkasin just tänavat mööda allapoole astuma, eks ikka tolle aiaaugu poole, kui kaks tulesilma mu peaaegu pimedaks tegid. Hüppasin võpatades sammukese teepeenra poole ja sattusin jalgupidi kõrgesse kastesesse orasheinapuhmasse. Niiskus tegi püksisääred kingade kohalt ja kõrgemalt laiguliseks. Valgus sööstis otse mulle peale. Siis muutus see leebemaks ja madal surin kustus minuga kohakuti jõudes. Ma teadsin, mida ma seal pimedal hüljatud killustikul näha ei soovinud. Valget sõiduautot oma pimeda sisemusega, oma nahkistmetega, kus keegi istuda ei saanud. Oma tuledega, mis mind pimestada ei saanuks.

Ma lähen ära koju, pomisesin ma mõttes. Ma enam ei tule siia öösel jõlkuma. Nagu mind poleks hoiatatud.

Uks kääksatas ja mootorimürin taastus kui sõiduk minema kihutas.

?Isa??

?Ari.?

?Mida sa nii hilja siin väljas teed??

?Ma tulin mööblitükki kilega kinni katma,? ütlesin ma talle ja kõhedustunne haihtus hetkega.

?Kus see siis koormast maha kukkus??

?Hoovis,? ütlesin ma ja mul oli vastik tunne, justkui mind oleks üle kuulatud.

?Miks sa siis hoovis pole??

?Sest ma tahtsin jalutada, eks? Millal kurat mina olen sulle su käike ette heitnud. Mõni teine isa oleks sul juba ammu kõrvad kuumaks kütnud. Mina veel mäletan sellist sõna nagu koduarest oma lapsepõlvest. Ja siis polnud ei alkoholi ega muud paska. Me tegime ilma vanemate teadmata sõpradega parve. Kaks päeva nägime vaeva. Käsisae ja kirvega. Ja siis said nad teada, karjusid meie peale, justkui me oleks grupiviisilist enesetappu plaaninud. Ja need palgid, mis me suutsime valmis teha jäid sinnasamasse metsa kõdunema.?

?Ja sind pandi koduaresti??

?Jah.?

?Kas sul polnud kunagi tahtmist minema tõmmata??

?Korduvalt,? muigasin ma. ?Aga kui ma jõudsin piisavalt kaugele et kõht tühjaks kiskus, siis kolisin ma tagasi. Ja see juhtus hiljemalt paari tunni pärast.?

?Mina oleksin tugevam olnud,? arvas Ari.

?Kas sa oled tugevam??

?Jah, ma usun küll.?

?Kas see oli Gray-poiss?? küsisin ma.

?Leena,? ütles ta napilt ja naeratas pimeduse katte all.

Ma aimasin, et ta naeratas.

?Siis on ju vahva,? ütlesin ma. ?Hea kui sa vahest mõnes pikajalalises ka midagi vaatamisväärset leiad.?

?Alati, paps.?

Hakkasime maja poole astuma.

?Aga sa pead mulle lubama, et sa veel minema ei lähe. Sa tead küll kuidas emaga on. Kui sina kaod, siis jääme ainult meie kaks. Meil emaga on asjad viimasel ajal tõusude ja mõõnadega käinud.?

?Pole märganud.?

?Pole kodus olnud,? parandasin ma teda. ?Sa ei näe seda, mis toimub.?

?Mis te siis tülitsete või??

?Asi on natuke tõsisem. Ma arvan, et see haigus on ta nii ära kurnanud, et ta on väsinud ka kõigest muust. Minust. Meie kooselust.?

?Mulle tundub ta küll korras olevat.?

?Ma juba ütlesin sulle ? see tuleb sellest, et sa kodus pole.?

Ari kehitas õlgu. Tal oli üsna nõutu ilme.

?Ma võiks Leena ju siia kutsuda,? ütles ta lõpuks.

?Ma usun, et emal oleks hea meel. Võib olla ongi majja uut verd vaja. Te võite ju siin ka elada mõnda aega kui asi juba nii kaugel on.?

?Me ju ainult kepime,? ütles Ari.

?Jumala eest,? oigasin ma. ?Kui palju ma olen sulle maininud, et sa minu juuresolekul oma noortekeelt ei kasutaks.?

?Kuid see on international,? õigustas Ari ennast. ?Kuidas teie siis seda nimetaks.?

?Kas me võiksime sellest teemast mööda laveerida,? jätkasin ma soigumist. ?Ma olen sulle omal ajal oma kohustuslikud mesilasejutud juba ära rääkinud.?

?Need olid nii mesilasejutud, et laps ei saanudki täpselt aru, mida sa seal rõdul seletasid,? irvitas Ari.

Kõndisime vaikides hoovi sisse, Ari rahulolevalt, et tal oli õnnestunud mind kõigutada ja mina natuke ebamugavust tundes. Mis õigusega need lapsed sind üldse arvustavad. See, et neil enam häbi pole, ei pea veel seda tähendama, et sina oma põhimõtteid käänama hakkama pead.

Me tegime kapile selgeks, et ta pole ainus kangekaelne siinkandis ja kuigi pisut ägisedes, lasime sel lõpuks elutoas oma õigele kohale prantsatada. Viskasin Arile viis sõrme ja ronisin trepist üles. Vaatasin veel korraks alla ja nägin teda köögis külmkapist pudelit õlut võtmas. Oli ääretult turvaline mõelda, et tahtmise korral saad sa minuti jooksul oma perekonna kokku koguda ja neid emmata. Kui sa sooviksid. Selle pisikese mõttega kobisin ma oma keskeale lähenevad koivad magamistuppa, viskasin hilbud tooliseljale ja ronisin teki alla sooja. Võtsin Sabina õlgade ümbert kinni ja surusin oma nina ta juustesse. Hingasin sügavalt sisse ja üritasin siis oma hingamise tema omaga sünkrooni ajada. Kui see mul lõpuks õnnestus, olin juba une rüpes.

Raudlinn

Käsi liikus aeglaselt mööda villast tekiriiet, riivas selle ruudukujulist mustrit ja peatus põse all padjal, mis oli kellegi suust voolanud süljest soe ja niiske.

Kuskilt eemalt kostis surinat, mis oleks võinud vabalt pardel olla, aga õhk oli nii kuradima kuiv ja haises medikamentide järgi, et ma olin silmi avamata valmis endale vanduma ? ei, selles kohas küll nüüd ühtki habet ajavat meesterahvast viibida ei saa. Ei. Need habemed on aetud kodudes, vannitubade peeglite ees, kindlasti kraanikausside servad siiamaani peenikese karvapuruga koos, ootamas oma naise või teenija kätt niiske lapiga. Lõuad mis siin kaelasid kaunistasid olid hoolikalt raseeritud. Kui neid oli.

Käsi liikus mööda karvakasvanud kaela lõuani ja sealt edasi huulteni.

Kuivanud huuled. Need tabasid sõrmejälje muutumatu mustri ja mu keel lõnksas kõrbekuivas suukoopas tahapoole, lootes sealt mingitki niiskust leida.

Srr.

Jätkuvalt.

Miks ma ei vaata, küsisin ma endalt.

Ma püüdsin silmi kissitada, aga suutsin liigutada ainult oma põselihaseid.

Käsi liikus üle põsesarna ja puudutas seda, mis pidi olema silm. Liha sõrme surve all oli sile ja tuline.

Ma üritasin teist kätt tõsta, aga see osutus võimatuks. See oli kas kuskil kinni või kinni seotud.

Miks ma peaks olema kinni seotud?

Ma proovisin jalgu liigutada, kuid need ei liikunud.

Ma proovisin ennast istukile ajada, aga seegi toiming jäi poolikuks.

Käsi liikus silmadelt kiiresti rinnale ja kompas särki.

?Sabina,? sosistasin ma. ?Sabina kallis.?

Sabina ei vastanud.

Ma tõstsin häält.

?Ari!? karjusin ma. ?Ari, mis toimub??

Ari ei vastanud.

Ma nuusutasin. Ja kaotasin teadvuse.

?I?

?Jah,? sosistasin ma kuiva õhku.

?S?

Visklevad varjud seintel. Ma justkui tajusin neid läbi silmalaugude. Kord muutus kõik punaseks, siis ilmusid sellele mustad laigud ja lämmatav roheline sõõr viskus mu poole, sulatas mu suletud, kuid siiski jälgiva pilgu selle sisse ja rabas mind pimedusega.

?Isa,? kutsus see kähe ja kurb hääl mind ja ma ajasin ennast nii üles kui suutsin. Mu juuksed jäid padja kohale rippuma.

?Ari?? Suletud silmadega jõllitades.

?Kus me oleme??

?Saad sa liigutada? Kas sa näed??

?Mida ma vaatama pean??

?Ari, oled see sina??

?Ma ei tea.?

Siis tabas mind löök vastu meeli, sest ma taipasin teadvusele tulles, et ma olin eelneva vestluse endale ise genereerinud. Siin pole ju kedagi, kellega rääkida. Ma olin kuskil. Ma ei saanud täpselt aru. Ma mäletasin täpselt. Aga ei saanud aru. Ma polnud enam seal, kuhu mu viimased meenutused küündisid.

Kas ma olin kukkunud?

Ma katsusin uuesti oma nägu. Kühmuline. Kindlasti paistes. Kuid kuidas ma olin kukkunud? Kas meiega oli magamise ajal midagi juhtunud, mõtlesin ma ja see mõte ajas mulle külmajudinad peale. Just seetõttu, et ma olin kunagi ammu, nii umbes kaheksa tundi enda ajaarvamist järgi ennast nii turvaliselt tundnud, nagu ei kunagi varem. Jah, ma olin hingepõhjani kohkunud. Mida enam ma teadvust ja vaiste tagasi saama hakkasin, seda väiksemaks kahanes võimalus, et ma näen und või kujutan lihtsalt ette.

Ma haistsin ja see polnud kohe kindlasti see õige pisut kopituse järgi lõhnav tuba kus ma uinusin.

Ma sirutasin kätt ja upitasin oma keha nii palju üles kui ma suutsin, siis tõmbasin ennast järsku sinnapoole, kuhu minemast mind takistati ja tundsin midagi järgi andvat. Tirisin veel ja veel kuni mu vasak jalg vabaks pääses ja lamasin natuke, et hinge tõmmata.

Ma olin keeldunud tundmatus kohas vette hüppamast, nüüd oli mind sellele vaatamata sinna visatud. Ma olin kindlasti oma mälestustest natuke ees. Isegi kui kaheksa tundi, pidi nende jooksul midagi kolossaalset juhtunud olema. Kus oli tekk, kus oli mu tuba, kus oli Sabina, kus Ari? Või ei oleks ma tohtinud nii küsida? Kus olin ma ise? Miks olin ma kinni millegi küljes, mis polnud kindlasti mu säng? Miks oli mind nii halvasti seotud, et ma ennast juba esimese jõuetu tõmbe peale vabaks rebida suutsin? Kui ma veel pingutaksin?Aga kas selleks ikka on vajadust? Kui ma väga soovin, siis saan ma oma silmalaud lahku kiskuda, olgu need siis nii paistes kui tahes. Ma saaksin oma turvalisest peakolust natuke välja hiilida. Ma saaksin aimu. Ma näeksin.

Mingil põhjusel ei hakanud ma ennast vaatama sundima. Mul oli tegemist, et mu mõtted üle ei keeks. Ma kartsin, et see mida ma näha võin pöörab mu ajupaja täiesti pahupidi ja ma lõpetan lõputult lälisedes. Selle asemel, et pingutada, jäin ma magama.

Võib olla kaheksa tundi veel ja ma ärkasin.

Enne kui mulle jõudis kohale, et ma saan nüüd näha, olin ma silmad juba avanud ja jõllitasin enda kohal plinkivat päevavalguslampi. See oli kinnitatud roostelaigulisse lakke ja piisas vaid ühest pilgust allapoole teadmaks, et lage hoidsid ülal samasugused roostetanud, ilmselt rauast seinad. Klõnk, tegi lamp.

?Ärkvel??

Ma üritasin ennast kohe hääle suunas pöörata, aga sain vaid enda juuksepuhmast jõllitada. Rääkija istus voodipäitsis ja mul ei õnnestunud talle isegi ennast täielikult välja väänates pilku heita.

?Kuidas sa ennast tunned??

?Kus ma olen?? Esimene asi mida küsida. Kui sa oled oma igapäevasest akvaariumist nii jõhkralt eemaldatud.

?Ära pinguta,? ütles hääl. ?Iga asi peab oma pesasse passima.?

?Mida te ajate,? ma peaaegu kisendasin. ?Kus perses ma olen. Mida te tahate??

?Sa võid nuputada palju tahes, sa ei paku välja ühtki õiget lahendust,? ütles hääl rahulikult. ?Mina soovitaksin sul rahulikuks jääda. Ole tänulik, et ma üldse siin istun. Sa võiksid siia üksindusse jäädagi. Kas sa arvad, et ehitajatel on sellest natukenegi kahju??

?Ehitajatel? Mida sa silmas pead??

?Ära pinguta,? ütles hääl. ?Iga asi peab oma pesasse passima.? Ta oli seda juba korra maininud.

?Kas ma olen röövitud?? tahtsin ma teada.

?Ei,? ütles hääl.

?Miks ma siis kinni seotud olen??

?Mina sidusin su kinni.?

?Miks??

?Ma ei tahtnud, et sa endale põrandale kukkudes viga teeksid.?

?Sa ei tahtnud??

?Ma kuulsin et sa saabusid.?

?Hei, aitab. See hakkab üle piiri minema. Ma ei saa millestki aru.?

?Kas sa arvad, et mina saan. Et mul jätkub taipu entsüklopeedia kirjutamiseks? Vaevalt. On hea kui sa siin üleüldse elama õpid.?

?Siin? Kas see viktoriin võiks ükskord lõppeda.?

?Kas sa midagi kaasa ei toonud?? küsis hääl. Ma kuulsin teda neelatavat.

?Mida??

?Mingit sööki. Pannkooke, saia, kohupiima??

?Kas see idiootsus võiks lõppeda??

?Minu jaoks on see küll juba kolm aastat kestnud,? ütles hääl lootusetul toonil. ?Kelle käest mina seda küsima peaks??

Klaar. Ma ei saanud vastuseid. Mul oli keegi, kellega ma sain rääkida ja ma oleks pidanud selle eest põlvili langema, aga ma ei olnud rahul. Ma tahtsin valgust. Ma tahtsin taibata. Vahest on tark tegu magada kui sa tead, et midagi ei saavuta. Nii ma siis uinusin. Kuulsin häält läbi une rääkimas, üha vaiksemalt, üha vaiksemalt, üha?

Käed ja nägu taldrikult üles ajada. Näha teda enda vastas istumas. Nii kõhnana ja silmatorkavalt aukus silmakoobastega. Pikk nägu ja seda mitte imestamisest, vaid harvaesineva kuju tõttu. Käed korraliku kooliõpilase kombel laual üksteise peal risti, sõrmede all kahvel, sõrmed seda kompamas. Mustad hõredad juuksed ja laup lage, kortsuline. Vanust kolmekümne ringis, kuid väljanägemine rauga oma. Lõua otsas hooletust habemeajamisest rääkivad karvatordid, kõhn ja sooniline kael, uppumas kulunud, tuhmi rohelise-sinisetriibulisse pikkade varrukatega särki. Mõned nööbid kaelusel lahti, mõned kinni. Ja see pilk. Terav.

Laual oli kruus ja klaaskann. Kannus auras vesi ja seda oli ka kruusi valatud.

?See lõhnab halvasti, aga passib juua ikka,? ütles kõhn. ?Ma keetsin.?

?Mis toimub?? küsisin ma uuesti ainukest küsimust, millele ma vastust ootasin. Kuradile see söök ja jook.

?Ma olen sul soolaleival,? ütles kõhn. ?Miks sa ei hõiska.?

?Mis soolaleival?? küsisin ma tigedalt. ?Kas teil nimi ka on??

?Herold,? ütles mees ja vaatas mulle otsa pilguga, justkui ta ise ka ei usuks, et on midagi sellist just lausunud. ?Ma pole seda nime aastaid kasutanud. Kui kummaline.?

?Su uus kodu,? ütles kõhn. ?Sa peaksid sellega harjuma.?

?Kodu - sa pead silmas seda ruumi, kus me oleme??

?Sul on laud, toolid ja voodi. Toolid tegin ma ise.?

?Kas ma peaksin tänama??

?Viisakas oleks. Ma tean. Sa ootad, et ma räägiksin sulle, aga ma ei saa enamat teha. Ma võin sulle reegleid selgitada. Ma võin sulle näidata rohkem kui tutvustada. Ma võiksin halada, et ma olen ikka veel elus, aga see on ilmselt ainult märk sellest, et ma pole veel oma ülesannet täitnud.?

Kõhn tõstis käed silmade ette ja vaatas neid.

?Kunagi olin ka mina segaduses. Ja mul polnud kedagi vastas. Ma elasin kuu aega, ilma et ma oleksin välja minna julgenud. Ja kui ma seda lõpuks tegin, siis kahetsesin järgmised kaks kuud, et ma sisse ei jäänud. Plaanisin tükk aega oma uksega midagi ette võtta. Plaanisin ennast ära tappa, aga ma ei suutnud ja ma arvan, et see poleks ka nende plaanidega kokku läinud.?

?Väljas,? küsisin ma vaikselt. ?Sa ütled, et see, mis on väljas ehmatab mind??

?Eks sa ise näed,? ütles kõhn.

Minu ruum asus umbes kümne meetri kõrgusel maapinnast, alla viis rauast trepp, üleni roostes ja teravaservaliste käsipuudega. Trepp tegi oma teel kaks täisnurkset pööret ja lõppes metallplaadiga, millest hakkas pihta ülejäänud, tuhandetest, sadadest tuhandetest hallidest metallplaatidest kõnnitee. Mõned plaadid olid läikima hõõrutud, suurem osa roostetas. Ma ahmisin õhku. Harold seisis mu selja taga ja lausus: ?Vapustav, ma tean. Vaata seda linna, vaata neid ehitisi, vaata kuidas need silmapiirini kulgevad. Vaata neid torne ja eendeid, kas see pole mitte võluv.?

Ma ei osanud midagi kosta.

?Jah,? ütlesin ma.

?Sa eksid,? ütles kõhn.

?Ja see ajab mulle kananaha ihule,? lisasin ma.

?Ses suhtes võib sul õigus olla,? ütles kõhn. ?Vaata taevasse.?

Ma vaatasin.

Oli liiga hall. Pilvedeta, liikumatu kuppel.

?Mis see on?? küsisin ma.

?Taevas,? ütles kõhn. ?Ma pole nende kolme aasta jooksul mingit liikumist, mitte mingit muutust näinud. Seega võib arvata, et me vaatame värdjalikult suurt maali. Nagu seda on kogu linn. Üks suur makett.?

?Makett??

?Ega sa ei saa ometi arvata, et need majad sind ootavad??

?Mis mõttes ootavad??

?Noh, kui sa näed tänaval kena maja ja otsustad sisse astuda, siis leiad sa eest esiku ja ruumid täis mööblit ja inimesi. Need majad, suurem osa, mida sa siit näed on mul, hm, ümber käidud. Neil pole uksi, mida avada. Neil pole aknaid mille kaudu sa sisse ronida saaksid. Aga neil on kujud ja need on tihtipeale vapustavad.?

?Sa oled suurema osa sellest alast läbi käinud?? küsisin ma kõhnalt.

?Veelgi enam,? ütles ta. ?Ma olen märkmeid teinud, kaardistanud, nimesid jaganud. Ma olen selle linnaosa Haroldiks nimetanud. See tänav, kus sa elad on tänasest Hollandi tänav. Kui sul selle vastu muidugi midagi pole. See võiks samahästi ka Marja tänav olla, nagu ma seda kolm aastat nimetanud olen. Vahelduseks võiks??

?Kui kaugele see ulatub?? küsisin ma.

?Pole aimugi,? ütles kõhn.

?Sa pole kaugemale jõudnud? Miks??

?Ringi saab käia ainult päeval,? ütles kõhn. ?Siis kui pimedaks läheb ilmuvad välja need, keda ma ehitajateks nimetan. Ma ei tea neist suurt midagi. Ainult seda, et sa ei tohi nende kätte jääda. Vähestesse olemasolevatesse tubadega hoonetesse nad mingil põhjusel ei tule. Nad hiilivad küll akendest, aga mul õnnestus oma vanadest voodilinadest kardinad teha. Ja ma olen leidnud hulganisti asju hoonetest kus kunagi on veel keegi elanud. Mul on taskulamp, riideid rohkem kui ma elu jooksul vajaksin.?

?Kas sa oled peale enda veel inimesi kohanud?? tundsin ma huvi.

?Kunagi alguse poole sattus siia üks naine, kes läks hulluks. Mul ei õnnestunud teda tänavatelt eemale hoida. Ta jooksis ringi ja otsis oma poegi. Mul oli kohutav hirm, et ta ärritab oma karjumisega ehitajad üles, aga seda ei juhtunud. Aga nagu ma juba mainisin, ei tule kõne allagi öösiti tänavatel viibimine. Ja sinna ta jäigi.?

?Miks sa neid ehitajateks kutsud?? pärisin ma.

?Ma arvan, et nemad selle koha valmistanud on,? ütles kõhn. ?Nad on nagu omamoodi testijad. Aeg ajalt toovad nad siia inimesi. Ma arvan, et ka sind ja mind. Neil on tarvis, et nende linnas elataks. Ära küsi miks.?

?Kas nad räägivad?? küsisin ma.

?Mina pole neid kõnetanud. Selleks peaks tänavale minema, aga seda ma ei tee. Ma olen siin elama õppinud ja ainuke instinkt, mis isegi siin ei kao on eluisu. Kõik muu tuleb tagantjärgi. Igatahes on suur rõõm inimest kohata, sest??

?Kuidas sa teadsid, et ma kohal olen??

?Ma elan siit ainult sammukese eemal. Sa karjusid nii kõvasti, et ma oleks kõrvakuulmise ära kaotanud.?

?Ja sa tulid uurima??

?Kohe kui pimedus kadus.?

?Kaua ma teadvuseta olin??

?Paar päeva. Ma süstisin sulle rahusteid. Sa olid kõvasti räsida saanud. Nagu oleks sind pekstud. Ma sidusin su kinni. Ka seepärast, et sa ise kondama ei läheks.?

?Ma mäletan, et ma heitsin magama. Oma naise kõrvale. Ari jäi alla õlut jooma??

?Kes on Ari??

?Mu poeg.?

?Mnjah. Mul polnud sealpool kedagi.?

Me vaikisime ja ma püüdsin linna nähtavalolevat osa oma silmade ja mõistusega haarata, kokku võtta, aga see oli kasutu ettevõtmine. Nii palju keerdtreppe, musta metalli, seinu ja katuseid, umbtänavaid ja see kõik sulas silmapiiri sisse ära, jätkus jumal teab kui kaugele. Seal oli nii palju vaadata ja samas kõhna sõnul tühjus, kõigest taust. Ma küsisin endalt, mis nüüd siis saama hakkab. SOS. Kedagi polnud kuulmas, mitte kedagi peale kõhna. Siis tuli mulle meelde too veider vanamutt ja leping koos punktiga, mis sätestas maja ümbritseva maatüki korrashoidu. ?peab jääma samasse seisu, mis ostmise hetkel? Kui see oli tähenärimine, siis olin ma lepingu vastu eksinud. Kapp oli jätnud maja ette murule nelinurkse porise laigu.

?Kuule Harold?? küsisin kõhnalt. ?Ega sa juhuslikult kolm aastat tagasi, või millal iganes sa siia sattusid, F-tänaval ei elanud??

?Miks sa seda küsid?? tundis kõhn huvi. ?Tõtt öelda, elasin küll.?

?Kas sa kirjutasid oma maja ostes alla lepingule, milles olid mõned veidrad punktid??

?Kirjutasin küll, aga ma ei pidanud neid veidraks. Seal oli kirjas, et ma ei tohi majas mingeid ümberkorraldusi teha. Aga ma ei kavatsenud teist korrust kasutada ja tegin sellest panipaiga. Seal oli üüratuma lai trepp ja ma otsustasin selle lammutada. Elutuba sai ruumi juurde.?

?Sa ei käinud enam teisel korrusel??

?Ainult siis kui ma sinna midagi kasutut viisin.?

?Kas sa mäletad, palju sul naabreid oli??

Kõhn mõtles.

?Ma ei mäleta täpselt. Mitte palju. Tänav tundus üsna väljasurnud. Aga seda ma just tahtsingi. Rahu ja vaikust.?

?Su auto näeb aastatest hoolimata päris okei välja,? ütlesin ma. ?Rattad on alt varastatud ja maja koledal kombel heina sisse kasvanud.?

?Kust sa seda tead??

?Ma käisin mõned õhtud tagasi sind appi kutsumas. Tere naabrimees.?

Tornist tagurpidi

?Meie näeme,? ütles hääl ja ma kummardusin madalamale, et aru saada, kust see täpselt tuleb, kuigi tundus, et sellel otsest allikat polnudki, see ümbritses mind.

?Teie elud,? ütles kähedam hääl. ?Teie elud on teie. Kuid te ei oska nendega paremini ümber käia kui meie.?

?Vaata oma elu Holland,? ütlesid nad peaaegu kooris. ?Siit idas on torn ja me lõime sinna seadeldise. See aitab sul vaadata.?

?Ma olen juba piisavalt näinud,? kurtsin ma.

?Sa ei peaks oma Harold-sõpra kuulama,? ütles veidike kähe hääl. ?Temasugused jäävad siia pikaks pikaks ajaks.?

Kähe hääl jätkas: ?Meil on sulle etendus planeeritud. Sa ei taha sellest ju ilma jääda Holland??

Ma ei raatsinud sõrmi kõrvadesse toppida ja mul polnud ühtki vaba riidetükki, mida akna ette katteks riputada.

?Miks te üldse üritate?? lõin ma käega.

?Sa arvad tõesti, et me su ära võtame kui sa pimedusse peaks astuma?? küsis kähe hääl imestunult.

?Nii mulle olukorda seletati jah,? ütlesin ma.

Päevavalguslamp laes klõnksatas ohtlikult ja kustus. Pimedus haaras mu endasse ja ainuke pisut valgustav tükike jäi sinna kus tänav ennast tuppa surus. Ma kangestusin.

Ja siis oli kähe hääl järsku mu kõrva juures: ?Nüüd on tänavatel valgem kui su ruumis.?

Ma sirutasin käe välja ja kompasin tundmatust enda kõrval. See kõrvetas sõrmeotsi. See manitses ettevaatlikkusele, aga enne kui ma hoiatust kuulda võtsin läbis mu keha elektrilaeng ja ma tõmbasin oma käe kiiresti siiditaolisest pinnast eemale.

?Me oleme nüüd siin,? ütles hääl. ?Mis paneb sind arvama, et me sulle midagi ei tee.?

Ma ei lausunud midagi. Olin kange nagu pildiraam.

?Kuhu sa lähed!? karjus kõhna summutatud hääl läbi klaasi. Ta oli ilmselt aknast kogu selle aja mind läbi akna valvanud. ?Ma ju hoiatasin sind.?

?See hoiatus kehtib ainult sinu jaoks!? hüüdsin ma talle.

?Sa saad surma!? karjus ta edasi. ?Palun, ma ei taha üksi olla.?

?Ta on siin veel kaua üksinda,? ütles hääl minust paremal. Kui ma selle poole kiigata söandasin, nägin ma vaid udukogu enda kõrval. Ja ta polnud ainus. Neid oli veel. Nii minu ees kui taga, kummituslik armee mind juhtimas.

?Ta ei saa lahendust tundma,? ütles kähe hääl. Selle omanik, liikus otse minu ees. ?Mitte enne kolme aastat.?

?Sinuga on lihtsam,? ütles hääl minust paremal.

?Sa oled valmis,? ütles hääl mu ees.

?Sa pole meie reegleid nii väga rikkunud, et me sind hoidma peaksime.?

?Miks ma siin olen,? pärisin.

?Nii tüüpiline,? ütlesid nad kooris. ?Neil on vastused olemas, kuid nad ikka küsivad.?

Me läksime ülejäänud tee vaikuses. Mul oleks olnud rida küsimusi, aga ma ei raatsinud rohkem lobiseda. Kuigi mulle siiamaani midagi halba tehtud polnud, ei saanud ma kindel olla nende kummituslike olendite kannatlikkuses. Ma nägin neid hõljumas ja samas ka kõndimas, nende mustad saapad mõõtsid maad üsna kindlate sammudega, sellistega millest sa võisid välja lugeda, et sina oled siin limpajalgne järgija. Nemad juhtisid, nende käes olid võtmed ja jõud. Igaüks, kes oli loonud kasvõi osakese sellest kohast, oli kindlasti võimeline ka hävitama. Ja ma ei tahtnud olla nende vaenlane, ega tüütu lobamokk. Tõttöelda ei tahtnud ma nendega ka mittemillegi poole sammuda, kuid nad olid mu üles otsinud ja olukord oli nii hull, et ma teinuks sellest pääsemiseks ka enamat, kui jalutuskäigu rauast makettlinna tänavatel. Ma lootsin. Ja siis oli jäänud veel võimalus, et ma näen und ja ärkan Sabina kõrval higisena, tunnen, et selle ko?maari nägemisest terve päev rikutud on, kuid naudin juba mõttes neid järgmisi, kus see tasapisi kustuma hakkab ja elu taas särama lööb. Sisimas ma muidugi teadsin, et sellised ärkamised on odavad lõpud novellidele, kus kogu sagimine käibki kokkuvõtva löögi nimel. Mu elu polnud mingi odav novell.

Tänav, mida mööda me sammusime, hakkas tõusma ja ma pidin enda väsinud jalgu pingutama, et kogudega rütmis püsida. Kahel pool teed olid majad, mille akende poole kiigates tundus mulle et seal kuskil klaaside taga käis sagimine, kellegi ärevad pilgud jälgisid meid ja kellegi hääletud hüüatused püüdsid mulle edu soovida või siis millegi eest hoiatada.

Me jalutasime mäetipu poole, sinna kus metallväljakult kerkis halli tehistaeva poole torn. Mina sammusin. Mina.

?Mine,? ütles kähe hääl.

Ma pöördusin ja vaatasin neid enda taga rühmas seismas. Nad olid mu eskortimise lõpetanud.

?Kas sa külastad meid veel?? küsis mulle kõige lähemal asuv kogu. ?Ma tahaks sind veel ja veel näha.?

?Miks?? küsisin ma.

?Sul on ilus roosa nahk,? ütles ta ja ma kahvatasin.

?Ja kui ma ei lähe sinna,? ütlesin ma torni madala kaardukse poole osutades. ?Kust kurat mina tean, mis mind seal ootab??

?Põhjust pole tarvis,? ütles kähe hääl. ?Sa lihtsalt lähed, sest see on lüli ketis. Sul pole põhjust siia jääda. Kui oleks olnud, oleks sa täna Haroldi kasvuhooneid vaatama läinud. Asjad ei tohi püsida. Kõik läheb nii nagu ta minema peab.?

?Kuid ta võiks ka jääda,? ütles mulle kõige lähemal seisev kuju ja pöördus käheda hääle omaniku poole.

?Vaikust,? käskis kähe hääl tigedalt. ?Ma tean, et sa sooviksid seda, aga??

Kiiresti. Väga kiiresti, tagurpidi sammudes ja neist kaugenedes. Ma tundsin kuidas see nähtamatu barjäär mind järjest enam tolle madala ukse poole suunas ja kuigi ma oleks tahtnud vastu sõdida, veel küsimusi esitada, lükati mind nende poolt valitud lahendusele lähemale. Uks paugatas lahti ja ma leidsin ennast tagurpidi mööda keerdtreppi ülespoole kolistamas. Metall nagises mu jalgade all, torn ulgus mind endasse tirides. Oma südame juurde, oma tippu. Mind, kes oma olin näinud liiga palju, kes ma arvasin ennast iga hetk hulluks minevat, kui ma seda juba polnud. Mind, kelle käsivarred tõmblesid, nahk püstitõusnud karvamerest kihelemas, silmad vett jooksmas. Seda armetut teda, kes tundis, et selles maailmas oli ta kõigest asi, mida liigutati millegi suurema tahtmist mööda. Ja kui ma olingi mingi vääraka olevuse mänguasi, siis kipitses mus veel üks küsimus. Kas nad hoiavad oma mänguasju või kisub kolli-Kati lõpuks oma karul kõrva küljest ja sisikonna välja.

Ma lõpetasin oma vappehood ja mõttelaga toolis istudes, jääkülmal metallil, mis tegi nahale haiget ja raudlindid tirisid mu keha sirgelt istme seljatoe külge kinni.

Ma imestasin ise ka, miks ma veel siiamaani valust ja vaimsest ülepingest taibata karjuma hakanud polnud. Võib olla hoidsin ma oma häälepaelu millegi veel jubedama jaoks. Võib olla polnud mul tarvidust karjuda.

Mu pea pingutati nii taha, et mu kukal vajus üle tooli seljatoe ja puudutas selga. Mu suu avanes tahtmatult ja õhk vuhises kopsudest välja. See haises. Mu sõrmed olid nii harali, et küüned muutusid surmvalgeks ja nahk ähvardas rebeneda. Taipasin, et kui ma oma käte jõllitamist jätkan, murran ma lõpuks kaela ja lõpetan surnukehana.

Väga valus.

Väga.

Järgneva pimeduse jooksul kuulsin ma ennast nutta tihkumas. Siis saabus kohutav lärm. Surusin käed kõrvadele ja kisendasin endalegi täiesti ootamatult: ?Rafael, kas sa lõpetad juba selle saiamüümise!?

Hendrikus

?Rafael, kas sa lõpetad juba selle saiamüümise!?

?Ma pole veel pooltega hakkama saanud!?

?Nikolai on närvipundar ise. Ta tahab õhtuks kaubikut tagasi saada.?

?Ta saab õhtuks.?

?Sa ju mõistad, miks ma närviline olen.?

?Jah ma mõistan, aga me peame vähemalt kaks kastitäit veel ära müüma.?

?Eks sa ise tea,? ütlen ma ja sirutan ennast kogu selles laadamelus välja, ajan käed laiali, nagu Jeesusel ristil ning tunnen ennast meeletu märtrina. Miks just mina, miks just mina, kummitab mu peas ja ma ei leia sellele vastust. Miks just mina pean olema see, kes hoolitseb teiste eest. Mu enda elu. Mu pisike korter. Mu abikaasa. Mu parempoolne silm, mis näeb nii uduselt, nagu oleks mul kae. Üks pisike operatsioon kuluks ära. Vaip esikusse. Jumal kui liivane seal tegelikult kassi liivakasti pärast on. Kogu see liiv nende sokkide seest moodustab pesukausis miniatuurse rannakese, kus mu sõrmed abielupaarina jalutamas käivad. Üks pisike kulutamine restos, miks ka mitte. On ju normaalne kui inimene lubab endale midagi.

?Ma kardan,? ütlen ma ja astun oma venna letile lähemale.

?Kas sulle tundub see ka igitühjana?? küsib Rafael.

?Mulle on juba pikemat aega kõik igitühjana tundunud. Me peaksime tal minna laskma.?

?Ma olen sellele ka mõtelnud, aga ta on siiski meie õde.?

Me vaikime. Üks vanamutt astub ligi ja vaatab meile otsa.

?Palju saiakesed maksavad??

?Kolm kolmkümmend,? ütleb Rafael.

?Ja mis sääl sees on??

?Moos on parempoolsetes ja liha neis teistes.?

?Mis nad nii kallid teil on??

?Poes on kallimad,? ütlen mina ja võtan pakkepaberi. ?Aga kui te ostate, ütleme viis kummastki, siis anname kahe krooniga ka.?

?Paistab hää pakkumine,? on mutt rahul ja otsib käekotist nii kilekoti kui ka rahakoti välja.

Rafael laob sõnagi lausumata saiakesi paberile ja keerab kogu krempli kokku. Saiad on veel soojad. Rasv jätab paberile hallikad laigud. Mutt maksab ja lonkab suusakepi najal eemale.

?Külastage meid jälle,? hõikab Rafael talle järgi ja vaatab siis mulle otsa. ?Mis ajast me kahega müüme.?

?Sellest ajast kui me kaubiku õigeks ajaks tagasi viima peame.?

Turul pole lihtne. Igas letireas on vähemalt üks saiamüüja ennast sisse seadnud ja me ju kõik teame nende pudrumulke. Oi jah, seal kolmandas letis, te sealt küll ärge ostke, sest need müüvad, ma ei tea, kas ma saangi sellest nii avalikult rääkida. Noh, ütleme, et nende pirukas oli enne tekkimist jahu, aga see, mida nad sinna sisse topivad. Rotiliha. Uskuge mind. Ma ükskord ostsin ja oli selline libe kui see karvadega tükk kõrist alla läks. Kinni jäi ka veel ja siis oli selline öökimisesarnane olek. Et välja nagu ei tule ja alla ka ei lähe. Rotiliha müüvad jah. Aga mul on esmaklassiline siga ja moosi omad pole ka jahuga segatud. Mõistlikumad turul läbi ei löö. Nende ainus lootus on konkurentide haigestumine või surm. Aga ka see oli nagu seitsmepealine lohe muinasjuttudest. Päid kasvas juurde ja alati tuli vana asemele uus ja hullem.

Meie oleme Rafaeliga nagu võõrkehad. See pole meie koht.

?Mida te trügite sinna,? kuulen ma oma ema karjumas. ?Miks sa seda viiulit niiviisi pilastad? Sa ei näe tõesti, kuhu sa kuulud? Laiale muusikapõllule.?

?Margaret on surmas,? ütlen ma talle. ?Miks sa ise midagi ei tee.?

Aga ta ju teeb küll. Ta hakkab halama, kuidas ta terve elu teinud on. Kuidas ta on oma nibudest piima pritsinud, selleks, et meid kolme elule aidata, kuidas ta on meie kurgualuseid kudistanud ja mööda meie peopesasid oma nimetissõrmega sõitnud, siis kui me selleks sobivas tujus olime. Kuidas ta viljakohvi keetma pidi, kuidas ta noaga pliidilt rasva kraapis ja oma sõrmeküüned murdis. Oh issand.

?Ma ei jõua enam,? karjub ta meeleheites akna poole vaadates. ?Miks mind nii karistatakse.?

?Sul ei ole seda kolmetoalist enam tarvis!? hüüan ma talle. ?Müü see maha.?

?Kuidas sa julged,? kisendab mu ema ja vehib mu silme ees kätega tõestamaks, et miski on püham kui oma tütre elu. ?Su isa valutab oma konte sellise jutu peale hauas. Tema selle korteri ostis, tema omaks see ka jääb.?

Ma tean. Pärandusepaberid ei maksa sellises elus sittagi.

?Kui Margaretiga läks nii, siis oli see nii määratud,? ütleb ema ja läheb uksega paugutades minema.

Nii me müümegi Rafaeliga turul saiakesi. Nii olen ma närviline, sest me müüme Nikolai Brosuki kaubikust, aga Nikolai on teadagi kannatamatu mees. Mis sellest, et mu endine koolivend. Koolivendadest võivad ajapikku müüjad-ostjad saada. Ja see rikub kõik. Eriti hull on lugu siis kui neist saavad osutajad ja võlgnejad.

Saiakeste müük toob sisse täpselt sellise summa ja vahest ka natuke enam, et me saame Margareti rohtude eest maksta, jäädes samas võlgu Nikolaile, kes ei oota oma osa rahas, vaid tegudes. Aga meie tegu on püha. Meie meelest. Isegi kui me peaks selle eest midagi valgustkartvat toime saatma.

?Pojuke,? patsutab Nikolai mulle esimesel korral õlale kui ma tema jutule lähen. ?Sa ju tead, et selles ilmas ei unustata oma endisi.?

Ma tunnen ennast väga ebamugavalt tema tagaaias, sest mul ei saa iial sellist olema ja siis ma lisaks veel kahtlen ka selles, kas ma mitte heateo asemel endale asjatut koormat kaela ei võta. Kulub kuid, enne kui ma natuke eneseusku tagasi saan ja tunnistan, et miski pole asjatu olnud. See juhtub siis kui Margaret naeratab. Kuigi ta ise sellest aru ei saa olen ma kindel, et tal on parem.

?Me saame hakkama,? ütleb Nikolai ja vaatab mulle nii siiralt otsa, et ma nutma hakkan. Ta nutab koos minuga. Me nutame veini kõrvale, mida ta mulle pakub.?

Tema suur kinnas Kolja vahib meid eemalt basseini äärest kuiva pilguga ja silitab läbi püksiesise oma mune. Ilmselt juba kümnendat korda.

?Ma olin temasse kunagi meeletult armunud,? tunnistab Nikolai. ?Kas mitte üheksandas? Ai, ma enam ei mäleta. Ja ma mõtlesin pidevalt, kas sina ja Rafael annate mulle kolakat kui ma peaks oma kihule järgi andma ja teda kuskil nurgataguses ootamatult suudlema. Ja kas tead. Ma ei julgenudki seda teha. Võib olla oleks see üllas tegu olnud.?

?Võib olla oleksite te täna koos,? sosistan ma. Ma tahaks seda veel vähem kui oma õe surma.

?Kindlasti oleksime,? ütleb Nikolai. ?Aga mul on nüüd Helen ja ta on ka vahva imeja.?

Ma vaatan talle vastikustundega otsa ja sunnin ennast naeratama.

?On sul kunagi imetud?? küsib Nikolai kavalalt naeratades.

?Eks ikka,? ütlen ma.

?Ega ometi mitte see russkaja papulja Ma?a, oi bljääd kakaja ?opa.?

?Ma mäletan teda jah,? püüan teemat kõrvale juhtida. ?Oli üsna kena inimene.?

?Lits,? võtab Nikolai selle naise elutee väga kergekäeliselt ühe sõnaga kokku. Mina nii ei teeks. Mina tean, et Ma?a elu oli kuradima meelakkujate õudusunenägu. Isa, kes teda keppis, ema, kes ratastoolis olles raudkepiga peksu harrastas. Kuni lõpuks oma suures valus, kuni ta lõpuks läks ja otsis abi. Ja leidis seda ühe kohaliku tänavanoorte käepikenduse käest.

Ma saan selle silmakirjalikkuse eest kaubiku ja kirjutan alla paberile, kus on märgitud ära ka see, et kogu aja, mis auto meie käes on, vastutab selle eest Rafael.

?Tema on ju see, kes müüma hakkab, mis??

?Jah. Palju ma sulle annan??

Nikolai hakkab naerma.

?Palju. Hah. Poja. Kas siis sõprusel on hind. Ma arvan küll teisiti. Mine ja teeni oma imekauni jaoks. Bljääd. Kas siis maailmas üldse enam õigust pole.?

Ma pakun talle veelkord raha, aga ta pole mees, kellele kolmandat korda pakkuda saaks. Ja ilmselt ei laseks ta ennast kopikatega alandada.

Esialgu asi roomab. Soojeneb. Aga nad saavad haisu ninna ja hoolimata rotilihast ja muust jutuvadast taipavad nad, et allahindlust saab tihedamalt kui teistelt. Ja Rafael on selline jumalik tüüp, et paneb vahest mõnele lapsele või mammile moosipiruka tasuta kaasa. Lihtsad ärisaladused. Muidugi selle enesele kahjutegemise peatükist. Aga me pole ahned.

Kui asi on käpuli käima õppinud, tulevad kohe ka esimesed sammud ja inimesed harjuvad. Nad tulevad haisu peale kohale. Sinna, kus antakse palju ja palju ei küsita. Ja me müüme ja oleme rahul kuni ükskord hakkab kahtlus hinge õõnestama.

Margaret on oma sängis rahulik ja vaatab meie sebimist arusaamatult pealt, naeratab ning ei vasta kunagi mu küsimusele, aga kui kaua veel niiviisi võib. Aga kui kaua siis? Kuni tänase päevani? Kuni selle hetkeni, kus ma seisan Rafaeli kõrval ja taipan, et tema võtab meie ettevõtmist ikka veel südamega, et kurbus ja hirm pole tema aru pimestama hakanud.

?Me viime selle tagasi,? ütlen ma ja patsutan rohelist kaubikut peopesaga. Mu teenimisallikas.

?Me viime selle tagasi nagu alati Hendrikus.?

?Kas sa õhtuks kinno jõuda ei kavatse??

?Mis mul sellest??

?Uus film ikkagi. Me oleme piisavalt plussis.?

?Sa oled pime Hendrikus. Me oleme alguses. Miski pole muutunud.?

?Miks me siis seda üldse teeme? Sest me oleme avastanud, et suudame ka endale elatist teenida??

?Kuidas sa saad nii rääkida!?

?Kuid see on ju tõsi. Me kulutame seda raha ka.?

?Ainult selleks, et edaspidi teenida.?

?Miks mitte tal surra lasta??

?Kas sina suudaksid seda??

?Ema teeks seda, kui me asjas enam ei osaleks.?

?Aga mina ei teeks. Ma olen selle nimel nii palju vaeva näinud. Kas sa tead, mis pilguga ta mind vaatab kui ta oma doosi kätte saab. Oled sa sellist tänu näinud.?

?Tal on lihtsalt mõnus olla. Ta ei saa tegelikult ju aru, mis sünnib. Ta on nagu kala.?

Sellised vaidlused on kestnud juba mitu nädalat ja üha enam tundub mulle, et mina olen see, kes peale jääb. Lõpuks ei lähe me siiski kinno, aga Rafael räägib mulle, et tal on üks tähtis kohtumine ees ja palub mul auto Nikolaile tagasi viia. Ja ma teen seda.

Ma olen harva selliste pärlitega sõita saanud ja ma kavatsen seda nautida nii palju kui võimalik. Mõtlen kiiresti peas pikima võimaliku tee välja, keeran rooli ja kuulan, kuidas mootor teed töötleb. Keeran raadio mängima.

Liiga hilja. Minu jaoks on paljudest asjadest rääkides nende saavutamine liiga hiljaks jäänud. Ma olen oma plastiliinitükis nii kinni. See mida nad kutsuvad su eluks. Mida sa tahaksid nii väga juhtida, aga aastad lippavad ja sa arvad, et alles iga järgmine on su uks. Ma ei tea, milles on asi. Kas selles, et ma pidevalt ootan seda kätt, mis siliks ja selle ukse avaks või olen ma lihtsalt nõrk selleks, et need paar rasket sammu teha. Või on see mugavus. Ma ju saaksin. Saaksin suurlinnale saakloomaks lipata. Saaksin konkureerida, kasvõi pealinnas ja saiamüügiga. Mis siis et saiamüük ja mitte ärijuht. See oleks mu oma saiamüük. Kas ma pean seda teed liiga pikaks?

Ma pööran Laane teele. Mulle meeldis lapsena siin oma kolmerattalisega põrutada. Oi kuidas meeldis. Mitmel põhjusel. Siin polnud eriti tihedat liiklust, neid ilgeid kaugsõiduveokeid, mille juhid tavaliselt enda ninast madalamale ei näinud. Ja siin polnud Raudmane, kelle koerad pidevalt vabaduses jooksid. Verejanuline karvakamp. Kuidas ma selliseid vihkasin. Nad kinnitasid, et kui paigale jääda, siis Rexist ja Saapast ohtu pole, aga ma teadsin üht veelgi kindlamat viisi, kuidas neist ohtu poleks. Neil esirattaga üle kõri sõita.

Laane tee polnud eriti muutunud. Ikka seesama magesõstrahekk, küll suuremaks kasvanud ja paremini hooldatud. Ikka veel need sinised tolmuga kaetud postkastiread, need ahvena küljemustri-kujulised liivakogumid poriloikude põhjas.

Ma pööran rooli, et Ida puiesteele pöörata kui jumal teab kust sööstab minu poole laps oma kolmerattalisel.

Ma näen Margareti. See juhtub väga kiiresti, aga ma näen teda sõrmega hoiatavalt viipamas.

Nende otsuste tegemise võlu seisneb selles, et sulle ei anta kuigipalju aega. Sul on juba eelnevalt eetikakoodeks ja hirmud seaduste ees sisse poogitud nii et kõik juhtub vähem kui sekundi jooksul. Inimaju on üllatavalt kiire sinu heaks töötama. Isegi siis kui päris hästi välja ei tule.

Ma saan käsu rooliratast pöörata. Järsku. See laps seal. Miks peaks tema kohkuma rohkem kui metallikrigina peale. Isegi see on liig, kuidas üks Hendrikus kortsus kabiinist veritseva laubaga välja ronib ja abi palub.

Ma ei ole kunagi slaalomit sõitnud ja need puud pole kunagi midagi nii ebasõbralikku tunda saanud. Üks tungib sügavale kapotti, teine võtab küljele paiskuva sõiduki sellelt värvi ja elu kraapides vastu ning peatab kokkupõrke kolina. Ja mina lükkan ennast välja ja tunnistan segaselt, et mul pole suurt midagi häda. Veel.

?Kas te saite haiget onu?? küsib too surmani hirmunud laps minult ja klammerdub kätega oma jalgratta külge.

Ilmselt on Laane teel need ajad läbi kus lapsed autosid kartmata jalgrattaga sõita saavad.

?Mul on hästi,? sean sõnu ritta. ?Ega sa ise ehmatanud??

?Ehmatasin,? tunnistab ta.

?Ole hea laps,? palun ma teda. ?Sõida koju ja ütle oma emale, et ta siia politsei ja kiirabi kutsuks.?

?Kas te surete ära,? küsib ta minema kihutades.

Ma vastan vaikselt: ?Täna veel mitte.?

Täna ma ei sure ja seda magusam on õhk ja päikesepaiste. Ma näen nagu boonustrackina asju, mis varem tähelepanu köitnud pole. Prügi, mis rohelisest jäätmekastist välja trügib, vihmapiisad tinapaberil sädelemas. Mahakraabitud värv alla jõe äärde viivatel käsipuudel. Poripritsmed päikesepaistes vihmast kuivaval asfaldil.

Ma istun sõidutee äärekivile ja ei hooli sellest, et tagumik märjaks saab. See on vastupidi, mõnus tunne.

Hiljem tuleb hirm. Tasapisi. Mitte siis kui ma seletuskirjaga tegelen. Mitte siis kui nad mu peahaava seovad ja selgitavad, et üks sajast pääseb sellisest õnnetusest eluga. Mul on halb eelaimdus, et inerts on veel tulemata. Ma noogutan valgekitlite heietamise peale ja tänan neid. Nad kiidavad mind. Tuleb välja, et laps, kellele ma otsa sõitnud oleksin, sööb ja mängib tolle siledajuukselise õe kodus.

?Te olete inimene,? ütleb ta mulle. ?Kas te ka aimate, mida ma praegu tunnen.?

?Igaüks oleks seda teinud,? püüan ma ta järelhirmu patsutada.

?Ei,? hüüatab ta kimedalt. ?Selles asja iva peitubki, et igaüks ei oleks.?

Ta räägib mulle loo mehest, kes oma Mercedese säästmiseks kuueaastase lapse alla ajanud on ning kohtus kätt vastu rinda surudes vannub, kuidas ta kahetseb. Nad ainult neelatavad, kui ma küsin, palju ta aastaid sai.

Hirm tuleb alles siis kui vrakk minema veetud on.

Hirm süveneb siis kui ma näen Rafaeli silmi.

Hirm kulmineerub kaks päeva hiljem kui me seisame Nikolai aias ja ma mõtlen, kas kiri emale sai asjatult kirjutatud. Kui midagi juhtuma peaks, siis leiab ta selle mu lukustatud lauasahtlist. Ma tean, et tal on komme meie asju vaadata, kui meid pikemat aega kodus pole. Ju ta siis leiab ka selle.

Ega ma suurt midagi kirjutada ei oskagi.

Ema.

Ma kirjutan ilma hüüumärgita, sest see saab olema üks paha teade ja on kena kui seda hõiskamisega vastu ei võeta. Mina ja Rafael oleme sind alati armastanud. Kui me olemegi teinud midagi sulle arusaamatut, siis püüa mõista. See oli kõik meie kalli õe pärast. Rafael püüdis alati minust rohkem. Juhul kui meid nüüd enam ei ole, siis pole sul põhjust ka korterit hoida. Müü see maha ja koli minema. Ma saan aru kui sa otsustad, et meie õde peab minema. Kolm olevat kord ja kohus. Tema on juba ammu surnud. Sina elad. Palun mõtle meie pärast enda peale.

Armastusega
Hendrikus

Ja ma lisan sinna alla raske südamega ka oma venna nime

Ja Rafael

Hirm tuleb alles siis kui Nikolai meid külma pilguga mõõdab ja tema kinnas Kolja sama teeb.

?Ma aitasin sind poja,? ütleb Nikolai. ?Nüüd aita sina mind. Millal sa mulle maksad??

?Ma ei tea,? ütlen ma lause, mida see venelane kuulda ei taha.

Kuid ta talitseb ennast veel. Ma näen küll kuidas tema ninasõõrmed lõhkemiseni paisuvad.

?Kuidas nii, ei tea,? laiutab Nikolai käsi. ?Ma ei saa sellest lausest aru. Mina aitasin sind, sina sõidad minu auto ribadeks ja nüüd vastad, et ei tea.?

?Kui me raha saame, siis teeme asjad korda,? lubab Rafael. Ta väriseb üle kere ja ei püüagi seda varjata.

?Käsi peseb kätt,? möriseb Nikolai selle ärakulutatud eelmängufraasi. ?Kas sa`s ei tea seda. Kas sa arvad, et mu maja on autopark. Et ma saan sulle igal kuul oma kaubiku. Vaata. Ma olen lahke mees. Õiglane.?

Sitta sellest.

?Ma pakun sulle võimalust.?

Siit see tuleb.

?Sa saad mind aidata ja ma unustan selle kaubiku.?

?Kuidas?? küsib Rafael ja ma heidan talle vihase pilgu, sest ta mõtleb seda küsimust tõsiselt.

?No more Valdek Suursoo,? napib Nikolail sõnu. ?Kõigest üks vajutus. Te võite improviseerida.?

?Ei,? ütlen ma Rafaelile.

?Palun,? soiub ta mulle õla külge klammerdudes.

?Ära tatt sega vahele,? sülitab Nikolai minu peale. Ma olen sunnitud tema küüslaugu järgi lehkavat tatti oma laugudelt pühkima, et selgemalt näha.

?Ta ei tee seda,? ütlen ma kindlalt. ?Ta arvab, et teeb, aga tegelikult on asjalood nii, et??

Nikolai suvemaja hoovipoolne uks avaneb, kuid sealt ei ilmu päästvaid politseiametnikke ega eriagente. Need söövad oma kaubikus maja ees leiba ja silku. Nende jaoks pole oluline see, mitu oma alluvat too allumatu maffiamees siniseks taob.

Uksest ilmub heledapäine poiss, vast neljane. Ta tuleb üle muru meie poole ja Nikolai muutub kohe päikesepaisteks.

?Kas on vahva päev??

Poiss vaatab talle muiates otsa ja sosistab talle midagi kõrva sisse.

Nikolai noogutab.

?Aga siis teeme nii et hakkaks,? ütleb ta. Tirib enda perse pealt, vöö vahelt püstoli, vabastab kaitseriivi ja ulatab relva poisile.

?Selle pihta ennem,? ütleb ta ja poiss astub kiirel sammul Rafaeli juurde, osutab talle püstoliga otse kopsude vahele, sinna kus peksleb süda.

?Pahh,? ütleb poiss.

Lask on minu jaoks kõrvulukustav, aga need sead on sellise kõmmutamisega ilmselt juba harjunud. Nad ainult naeravad ja Nikolai lausub: ?Sellele jõmpsikal on tulevikku. Ei teine isegi võpatanud.?

Rafael kukub samal hetkel. Ta tirib mind käest, et ma vaataks talle silma sisse. Et ma näeks tema etteheidet, aga ma tean, et mõne hetke pärast on tal sellest juba ükskõik ja ma ei vaata sihilikult. Tema käsi libiseb mu käest lahti.

?Sa oled elajas,? karjun ma Nikolaile.

?Milleks selline sõna,? ohkab Nikolai. ?Kokkulepe on kokkulepe. Ekstreemne küll??

?Kunagi,? ütlen ma talle. ?Kunagi leiavad nad, et ka sinul on aeg minna.?

?Aga kas tead,? ütleb ta mulle. ?Seda minu kunagit on mul tunduvalt rohkem kui sul. Tulista teda.?

Mul ei lähe nii hästi kui Rafaelil. Poisi käsi vääratab ja kuul purustab mu põlve. Ma kukun suurest valust karjudes ja vaatan enda timukale silma. Ma näen seal meeletut ükskõiksust. Ma ei saa sellest aru.

?Pahh,? ütleb jõmpsikas.

Raske, väga raske on surra. Oma teadmistekoorem pudeneb järsku kübemeteks ja nii raske on sel minna lasta. Oma minast igaveseks lahti ütelda.

?Jumal kui hea, et ma selle kirja kirjutasin,? mõtlen ma läbi surmahägu ja siis libisen ma mööda siidi allapoole, suus rauamaik, silmist pisarad voolamas. Kukun ja kukun, kuni ma kuulen üht naist karjumas: ?Miks sa sinna kapotile ronisid sa vana tõuk??

Ludvig

?Miks sa sinna kapotile ronisid sa vana tõuk??

?Reeli!?

Kes oleks aimanud, et ühel ilusal juulikuisel päeval lööb Reeli mu majast välja, isegi hoolimata kogu mu jõupingutustest tema tähelepanu köita. Selliste aktsioonide jaoks on mul väljatöötatud oma tegevuskavad, kus ma jälgin hoolikalt aega, tuju ja võimalikke kinke. Nende kolme koostööna on võimalik nii mõnigi pind veatuks siluda ja esimest korda üle kuue kuu tundus mulle, et ma pean seda taas tegema. Niisiis läksin ma linna, sõitsin number kuus bussiga Aatriumi, lidusin seal jalad rakkus ringi, sest kuskil ei müüdud helesiniseid krüsanteeme ja leidsin peaaegu lootust kaotanuna need lõpuks ühes kõrvaltänavas prügikasti kõrvalt. Kimp täiesti kenasid, võimalik, et kellegi poolt ootama jäetud. Kui ta tagasi tuleb, leiab ta eest ümbriku viiekümne rahaga.

Aeg oli minu meelest õige. Väljas hakkas just sadama ja Reeli kraamis autokuuri. Ta ümises rõõmsalt omaette. Mul jäi ainult üks asi kahe silma vahele. See, et ma ei olnud kodus viibinud enam kui kaks kuud.

Kolaki.

Ta pööras oma lehmasilmad silmapilkselt ümber, sest jumala eest ei saanud tema majas tema teadmata mingit kolksu käia. See, et kolaka tekitasid mu kingad autokapotile kargamisest ajas ta pöördesse.

Nii ta siis kriiskaski tervituse asemel: ?Miks sa sinna kapotile ronisid sa vana tõuk??

?Reeli!? hüüatasin ma. Miskipärast poleks sellist vastuvõttu oodanud. Naised ikka sulavad kui mehed kaugelt maalt koju saabuvad. Neid ootavad praed ja värskelt lõhnastatud magamistoad. Jumal! Mind hakati maja hierarhiliselt madalamast ruumist välja peksma.

?Võta oma lilled ja aidaa!? hüüdis Reeli silmis mürk.

?Kallis,? ei osanud ma muud kosta, aga sellest piisas, et tema tähelepanu köita ja mulle viis sekundit aega võita.

?Ma armastan sind!?

Ta lõi käed puusa ja vaatas mind tonnise pilguga. Piisavalt raskega, et selle all lämbuda. Kuid ma olin kolm aastat abielus olnud ja piisavalt libe laveerija selleks, et koledat alandavat lõppu vältida.

Lugesin luuletuse:

?Need lilled kingituseks sulle,
ja samas häbivarjuks mulle.
Sest ükskõik millist lille kingiks ma,
ei sinu iluga neid võrrelda ei saa?

?Ise kirjutasid või?? küsis ta ja vaatas mind natuke lahkemalt.

?Ise.?

Ma ei valetanud. Mul on luuletamise peale andi.

?Mine ja too poest piima.?

See oli leebe karistus ja ma otsustasin püstipäi vapper olla.

?Ma käin linnas.?

?Ei, linna küll ei lähe. Siitsamast nurgapoest too.?

Polnudki enam nii leebe karistus.

Nurgapoega oli lugu selline, et peale nime selles midagi head ei olnud. Kõik lähevad meeleldi poodi, mille nimeks on ODAV. Odav on vastand kallile ja tülikalt sääste uurimasundivale tegevusele vastulöögiks käib malend just selle ruudu peale. Välisilme on petlik. Roosa nagu süütu jõulupõrsas enne auku ja ämbrit. Ukse kohal on tuulekellad, mis ööpäevaringselt kummituslikult plõnisevad. Sangadeta kilekottidega tädid ukse ees maha sülgamas on esimene märk ohust mille sisse sa astud. Ja kui sa oledki tatist edukalt üle karanud hakkab pihta hämar ruum täis sumisevat kõntsakihti, sigaretid palges, müüja, too paks ministri kavaluseni küündiv müüjatädi keda sa tead nime järgi Radna.

?Sjigaretid,? lubab ta lahkelt ja sirutab su poole plastmassist potsku.

Sa raputad pead ja naeratus kaob.

Sa arvad, et disko on surnud, aga makk letil räägib sulle muud. Seda ei tohiks seal tegelikult üldse olla, aga Radna tahab soovisaadet kuulata. Sest tema õepojad on teda vähemalt kahel korral tervitanud.

?Võta siis naeriseküpsiseid,? tuleb teine hoovõtt, aga sa lükkad ta ikka liivakasti, sest tema naeriseküpsiseid mujal linnas müügil ei ole.

Mida sa siis üldse võtad, küsib tema pilk ja otsib võimalust sulle eilset, üleeilset ja üleüleeilset hakklihasegu pakkuda.

?Üks piim,? palusin ma leti ette jõudes. Mul oli tunne, nagu seisaks ma vanas lääne vesternis. Kahelt poolt jõllitas mind rida vanamehi, lodud silmadel, habemed tokris.

Piim!

Ma olin valmis kuuli saama. Kannused klõbisesid häirivalt.

Radna pööras ennast ringi vastik krõmpssuu ees ja sukeldus piimakasti.

?Üks,? ütles ta ja pani paki letile. ?Mis vjeel??

Ma võtsin paki kätte ja heitusin selle soojusest. Vaatasin kuupäeva.

?Paluks värsket,? ütlesin ma.

?Värsket kurki?? teeskles ta lõpuni välja.

?Piima, värsket piima,? kordasin ma juba väsinult.

?See on ka värske,? ei jätnud Radna. Keegi naerab minu üle.

?Ma tahaks sellist, mis homme ka veel juua kõlbaks,? selgitasin ma nii põhjalikult kui suudan. Olnuks väga madal neid tarbijakaitsega hirmutama hakata. Tarbijakaitse oli neile siin sidesõna.

Ma lahkusin väsinult, aga võidukalt, pakk värsket piima pihus ja lippasin sellega tagasi oma kalli juurde. Silisin ta juukseid ja surusin põse vastu tema kuumavat põske.

?Kus sa olid Ludvig?? küsib ta peale pisikest ninade kokkuhõõrumist.

Ma võinuks ütelda, et poes, aga see ei ajanuks teda naerma. Ta pidas silmas viimast kahte kuud. Ma võisin selgitada.

?Ma olin Silma pool,? vassisin ma.

?Silma pool??

?Sa olid kaks kuud seal ja mõtlesid, et just täna on õige päev kaks tänavat siiapoole tulla??

?Ma olin Tallinnas, okei.?

Ta tõukas mu eemale.

?Kas sa jooksed liba??

?Oleneb mida sa sellega silmas pead??

?On sul minust paremat??

?Oli,? vastasin ma punastades. Ma ei tea miks. Täiskasvanud ei punasta iseenesestmõistetavate aksessuaaride peale.

?Seda ma arvasin,? lõi ta käega. ?Mürki teile silma.?

?Ta polnud seda väärt.?

?Tead Ludvig. Ma olen väga väsinud sellest kodust ärajooksvast kanast.?

?Ma tulin tagasi ja olin aus, mida sa veel tahad.?

?Ma tahan, et sa poleks läinud ja oleksid aus olnud.?

Me seisime keset kööki päikeselaigu sees. Kartulid keesid potis kolinal ja aur võõpas aknaklaasid halliks. Siis hakkasid pisarad jooksma. Klaas täitus triibulise mustriga. Meie ei nutnud. Oli ainult tuleva mineku eelaimdus. Me ei tahtnud seda, aga ma olin kindel, et seekord olin ma oma lilletriki ja luuletusega hale. Ta kinnitas seda sõnadega.

?Ludvig, sa hakkad vanaks jääma. Ja vanadusega tuleb kordamine. Isegi kui sa olid väga hea kunagi, siis nüüd hakkab see läilaks minema. Me peame midagi ette võtma.?

?Aga kui ma enam ei tee??

?Lõpeta see pask,? kihutas ta mulle oma teravate hammaste vahelt. ?Su ei tee peaks Guinessis olema.?

Jah. Tal oli õigus. Nii ma siis lahkusingi vaikselt ja tema ei hakanud pillima, vaid läks oma õhtusööki lõpetama.

Kuhu mehed sellisel juhul ikka oma sammud seavad.

Roter tundus õige paik. Vähe inimesi. Üks mu tuttava tuttav baarman, normaalse hinnaga söögi- ja joogipoolis. Pehme persealusega baaripukid. Televiisor, täiesti katkine.

?Sina??

Jaak istus jälle oma veatult valge krae ja kandilise lõuaga, lapp moe pärast käes, lett vastu läikimas. Õhtu perfekto. Ta tundis mu kohe ära, sest ma olin varem siin juttu ajamas ja jalgpalli vaatamas käinud. Ta noogutas mulle lahkelt, mis oli märk sellest, et ma olen otse leti taha oodatud ning kiikas riiuli poole.

?Viina,? ütlesin ma.

?Millist soovid??

?Valget ja kibedat,? soovisin ma.

?Ikka leidub,? ütles ta.

Inimesed olid ilmselt sel õhtul siit eemale hoida soovinud, sest laudade taga valitses vaikus ja õhus hõljus ainult ühe sigareti suits. Roy nuttis oma hitti ja aknakatted olid alla tõmmatud. Jaak seletas, et sissepaistev õhtupäike lõhub igasuguse illusiooni murelike pühapaigast ning vandus, et ei lase kunagi valgust oma ruumidesse. Las pimedus käärida. Pikapeale saab sellest lausa tajutav vajalik õhkkond, mis meelitab kokku neid, kelle jaoks on ka suvel pimedust vaja. Ainult tumepunasesse rüütatud seinalambid said ennast näidata, tänu sellele nägi kogu joogisaal välja nagu halvastivalgustatud pimik. Ja omamoodi see oligi pimik. Kõikidele neile, kes soovisid oma tundeid aegamisi valgustada, et midagi kaotsi ei läheks. Et iga valus detail aeglaselt välja imbuks, et seda saaks vaadelda, selle üle jutelda, see marinaadi keeta ja oma mälestuste keldririiulile paigutada.

Ma viskasin oma suvemantli nagisse ja läksin vetruval sammul leti juurde. Võtsin Jaagule kõige lähemal pingil istet ja kohendasin särgisaba enda tagumiku alla. Jaak tõi viinaklaasi kolmesaja ja jääkuubikutega ning tappis oma sigareti savist toosi. Ta avas enda jaoks õlle ja istus.

Põrnitsesime vaikides ruumi. Nagu ta poleks seda varem juba lõputult põrnitsenud.

?Kes alustab?? küsis ta lõpuks. Mul oli selle üle maru hea meel. Kui ise hingehädadest teisele rääkima hakata, siis jääb mulle terveks õhtuks tunne, nagu ma oleks kass, kes on ettehoiatamata koerale selga roninud. Ikka on hea kui nad sulle silla ette ehitavad. Tore on olla oodatud.

?Ma olen valmis vait olema,? lisas Jaak.

?Eks ma siis püüa kuskilt alustada,? ütlesin ma viina rüübates.

Roy lõpetas ja Public Enemy alustas 911 sarjamisega, karjudes sellest kuidas tema vend murtud kaelaga maas lamab ja hädaabi mitte tulla ei soovi.

?Ma olen nüüd oma leival.?

?Ära jama.?

Ta teadis küll, et ma ei jama, aga imestas ikka. See pidi mu keelepaelad lahti päästma.

?Ei jama. Ludvig jättis Reeli kus seda ja teist.?

Ma mõtlesin pisut oma lausutu üle järele ja parandasin siis kiiresti.

?Tegelikult oli asi nii, et ta tõstis mu tänavale ja ma olen ideedest lage. Ega suurt midagi polegi rääkida. Sa ju tead mind. Noh, tead umbes mis mees ma olen. Mind ei saa suurel karjamaal iial ketti panna. Reeli tegi ikka nalja, et me peaksime taigasse elama kolima. Tema korjaks marju, teeks põllu ja kooks heintest vaibad. Mina võiks kodus istuda. Puha seetõttu, et ta saaks siis rahuliku südamega tööd teha ? ei ükski naine mind ei murra. Heh. Ta ju teadis täpselt, mida räägib. Eks ole. Mis paigalpüsija minust ikka siis niiväga on. Keskkool on meeles. Need tüdrukud. Mu klassis polnud vist ühtki, kellega ma koos väljas käinud poleks. Ja siis otsustasin ma ennast näkku nikkuda. Panin ennast paari. Abiellusin. Ja see on olnud mu elu kõige nilbem kolm. Saad aru. Ma hindan isegi esimest kolme aastat enam kui seda aega. Mis siis et ma siis piimapudi sõin.?

Ma pidasin pausi ja rüüpasin veel viina. Kõht oli tühi ja vana valge kuritarvitas mu lahkust kohe. Magu ja jalad lõid kihelema ja peas hakkas pihta mõnus sumin. Päästik. Nüüd. Räägi.

?Ma ei kaeba. Reeli oli mõnus. Tõesti noh. Ta oli parim.?

Parim ta muidugi polnud, aga see on üks viina plusse, et sa saad südamevaluta rääkida asju, mida sa iial kainena ei räägiks.

?Meil klappis hästi. Asi on minus. Mina olen see kits. See paganama ohjeldamata kits. Meeste üleüldine häda. Nad ei näe ketti isegi siis kui see neil kaelas on. Sest maailm ja lillepeenrad on nii kutsuvad. No ma muidugi käitusin nagu rott. Ajasin oma asja öö varjus ja salaja. Ta oli natuke loll, aga muidu hea. Tead. Mul on maru kahju, et see nii läks. Mul pole kohta kuhu ööseks minna.?

?Sul on hale, et sa kaotasid koha, kus olla??

?Nojah. Ei noh. Reelist on ka ikka kahju, aga tegelikult peaks ainult minust olema. Tema saab ikka hakkama.?

?Sa oled ikka üks kummaline olend Ludvig.?

?Nõus. Võtame selle peale.?

Võtsime.

Ma jätkasin: ?Mul pole aimugi, mida ma nüüd peale hakkan.?

?Sa oled vaba mees.?

?Mingil määral see kõik ikka närib mind. Ma olen rahul, et ma ei pea enam valetama, aga ma pole rahul sellega, et ma seda loomuvastaselt kolm aastat tegema pidin.?

?Mis eile see unustatud.?

?Kuidas sa oma naise surmast üle said??

Jaak ohkas ja vangutas pead: ?Eks see olnud ikka natuke teistsugune asi. Ma armastasin teda meeletult.?

?Ma mõtlen, et kas see on asi, mida suudetakse ka taluda.?

?Siin ma ju olen.?

?Jah, aga kas sa oled ühes tükis.?

?Noh, kui sa suudad endale piisavalt tegevust leida, siis pole asi väga hull. Ma panin pildid ära, vaatasin teda kirstus viimast korda ja lubasin endale, et püsin mälestustest puhas. Aga muidugi pole see nii lihtne Ludvig. Mälestused ei küsi millal sa neil tulla lubad. Nii ma siis tegutsengi. Teiste jaoks väga aktiivne inimene. Piljardiklubi. Rahvatants. Baar. Jeesuke. Ma olen tegelikult sellest ajast peale üheks koomuskiks saanud. Sa peaks mind õhtuti nägema.?

?Sa pole ju kedagi teist ka otsinud??

?Ma ei suuda. Ma olen proovinud küll. Leidsin endale ühe vahva totsi toiduhügieenikoolitusel. Noh. Mis sellest siis ikka saama pidi. Käsi hakkas kohe püksi toppima ja mul läks muidugi kohe kõvaks. Selline mõnus surin voolas mööda keha üles. Ma polnud ju ligi kaks aastat saanud. Kobisime mu diivanile ja siis korraga tuleb mulle mu kadunud naise nägu silme ette. Kohe raisk kukkus ära ja naine pani minema. Noh. Pärast teist korda. Eks ta vaatas, et mul on vanadusmured ja ei tahtnud mind rohkem raputada.?

?Mul läheb juba ainuüksi selle mõtte peale kõvaks, et Reelit enam pole.?

?Sa kurat ära kiimle siin impotentide läheduses.?

Me irvitasime mõlemad ja lõime anumaid kokku. Need ei kõlisenud nii perfektselt nagu ma oleks soovinud, seega õpetan ma kogenud baarmanile lihtsa triki. Klaas tuleb kätte võtta nii põhja lähedalt, et see vaevalt pihku jääb. Kõlab nagu kristall.

?Jah,? pomisen ma paljuütlevalt. ?Eks meie pisikesed mured muidugi maailma ei muuda. Vaata kui kriitiline on olukord idas. Tapavad ja tapavad.?

?Mu pärast tapku ennast ära kogu see kollane kimono,? nähvab Jaak. ?Kes see käsib neil nii sigida. Mida rohkem massi, seda rohkem on selle seas värdjaid. Vaata. Siin meie kodumaal püüad selle ühe tibla kinni ja ajad orki. Oletame noh, siin ei ole ju palju vanaemamõrtsukaid. Need saadakse kindlasti kätte. Aga seal. Kümned tuhanded hullud korraldavad oma kollaseid kogunemisi, loovad oma rühmitusi ja panevad ennast põlema. Tapavad ju inimesi raisad. Inimrämps.?

?No on nende seas ka ikka inimesi.?

?Ah, mis sa ajad. No hää küll. Olgu sul jumala rahu peal. Üks või kaks on, aga need on ikka raudselt mingite segude sohilapsed.?

?Ma lugesin ühest vanamutist, kes sai sada aastat täis ja laskis ennast meheks lõigata.?

?Ära aja.?

?Ei noh tõsijutt. Inimesed on ikka täiesti lolliks läinud. Mul on vahest ka tahtmine skinheadidega kampa lüüa, aga ega need ka täpselt ei tea, mida nad teevad. Oma ideaalid neil muidugi on, aga aust pole neil mingit aimu. Neil on reaalkooli juures oma punker. Tead mis nad tegid? Tegid oma esikassile musta värviga haakristi külje peale ja karjusid, surge rotijuudid. Jumal tule tõesti appi.?

?Ei tea kas tuleb??

?Ega ei tule küll. Nende inimeseloomade arus pole muud kui et aga vägivalda ja nalja saaks. Aga mu meelest pole rassi puhastamises midagi naljakat. Seda tuleb teha osavalt. Sa ju tead, milline vastureaktsioon su igale puhtale teole tuleb. Ma võiks kõik neegrid oma urust välja visata, aga ma naeratan neile ja ajan juttu. Ja tead miks. Selleks, et nende tähelepanu oma joogist eemale kiskuda. Sest neegrid, kas tead, saavad mult päeva speciali. Puhas õlu puhta valge kusega.?

?Sa oled ikka haige küll,? ohkan ma ja vaatan kella. Ma pole olnud veel poolt tundi ja Jaak hakkab juba ära jääma. Ta koperdab ukse juurde ja keerab avatud sildi seljaga tänava poole.

?A mis oleks kui teeks ise ühe rühmituse?? pakub ta välja.

?Ja mis siis oleks, lendaks lennukiga üle Aafrika ja kuseks sinna ühe haakristi või??

?Näed, sa teed nalja. Ära nüüd tule ütlema, et sulle need neegritükid meeldivad.?

?Noh. Tegelikult kui nad mind ei sega??

?Oh issand, ära nüüd ometi hakka seda korrutama. Regulaarne puhastus on vajalik.?

?Kui ma räägin sinuga teemal regulaarne puhastus, siis ainult saabastest.?

Me vaidleme veel kaua. Kalendripäev on omadega otsa saanud kui ma lõpuks lahkumise kasuks otsustan. Jätan ta oma haakristide keskele ja lähen otse tänavale. Ma tahaks inimestelt nende arvamust küsida, aga ei ole kedagi, kelle poole pöörduda saaks. Nad kõik magavad oma tubades. Nurruvad oma patjade kaisus, oma naiste kaisus. Ja mina. Mul pole täna kedagi. Ei ühte pikka koiba isegi. Rääkimata korralikust tissidega partiist. Aga ma ei kaldu siiski nukrameelsusele. Ma olen selleks liiga purjus. Hommik pole veel käes. See pole mind veel oma raskusega raputanud ja täna keksin ma ringi muretult. Vabalt.

Ma ületan sõidutee ja kargan rõõmust õhku, lüües parema kinga ninaga vastu vasaku sääre sisekülge. Nagu seda teevad mehed filmides. Sellised, kes on armunud. Mina siis vastupidi, olen vaba, olen alles armumas. Mu tulevane kullake. Sa oled minu jaoks loodud, kusagil ja mina olen sinu jaoks valmis. Ma ootan.

Armastus on see, mis lööb sind nii, et sa ise ka enam aru ei saa, kas maakera pöörleb tagurpidi või on su all päris seisma jäänud. Ma taban asfalti nii, et kogu maailm kokku variseb. Ma taipan alles siis, et olen juba kümme minutit sõiduteel keksinud ja lõpuks leidis see mu üles. Ja polnud tarvis ei hüüdmist ega rambivalgust. Tänav on pime ja mõned asjad leiavad su paremini siis kui sa oled nende eest varjus.

Valu kaob kiiresti ja mulle ei anta isegi aega elu silme eest läbi kerida. Järgmisel hetkel on mu pintsak tagant natuke kortsus peale sellist bussis kössitamist, selles ma ei kahtlegi.

Bert Kaasik, lõpetamine

Pintsak on tagant natuke kortsus peale sellist bussis kössitamist, selles ma ei kahtlegi. Ja ema veel käis peale, et ma paneksin valge siniste triipudega kampsuni, kuigi ta ise ka ju nägi, et see on ajast ja arust. Ja selle varrukad kisuvad õlgadest, nii et pool käsivartest jääb katmata. Ma ei lõpeta ise, aga ma pean oma poja aktusel kohal olema. Isegi peale seda kui ta mind kaks päeva tagasi mölakaks kutsus. No hard feelings. Ma ise kutsuksin nüüd kogu maailma mölakateks. Mulle tundub, et nad on süüdi selles, mis mind piinab. Oma muretute nägudega, oma vara ja kogumispensioni esimese astmega. Huvitav, mida teised minust hetkel mõtlevad? Kui ma niiviisi mööda tänavat kõnnin, pintsak tagant kortsus. Üritan riiet siluda, aga kindlasti tõmban niiviisi veel enam tähelepanu. Olgu neetud see päev, millal nad otsustasid aastasse teatud hulga korralikke riideid nõudvad päevad pikkida.

Rupert lõpetab üheksanda. Ma ei saa ikkagi aru, kuidas tal see õnnestus. Kuu tagasi rääkis klassijuhataja vastupidist. Ma istusin üle pika pika aja õpetajate toas ja tundsin ennast sasipäise jõmpsikana. Järsku vastutavad ka isad oma poegade eest?

?Ta on võimatu. Ma ei saa sellest aru??

Ma kehitan õlgu.

?Ma küsiksin, mis teil kodus toimub,? ütleb klassijuhataja Mare Haabneem. ?Aga järsku te sooviksite ise sellest rääkida??

Ma kehitan taas õlgu.

?Midagi ei toimu. Kodu nagu kodu ikka.?

?Seda on raske uskuda härra Kaasik. Rupert õppis eelmisel aastal viitele. Kui te seekord tema tunnistust näeksite. Me ei pane harilikult halastusest hindeid, aga?Tähendab see pole isegi nii oluline kui?Me saaksime teda koos aidata.?

Ma kahtlen selles sügavalt lugupeetud maadam kuivik.

?Ta lõpetab kolmedega, mida ta välja teeninud pole ja ma vannun, et teie olete teadlik sellest, mis toimub.?

?Mis siis toimub??

?Ta on õelaks muutunud.?

?Teismeliste asi.?

?Ei, ei ole teismeliste asi. Selline muutus ei saa üleöö toimuda.?

Loomulikult ei ole see üle öö toimunud. Aga ma ei kavatse suud ka paotada. Miks peaks nad minust halvasti arvama. Minu maailm. Minu ideaalid. Ma ei hakka neid lõhkuma mingi tuju pärast. On asju, millest väljaspool oma pereringi ei räägita. Mind saadetakse koridori ja need murelikud silmad jälitavad mind kuni ma nurga taha kaon. Miks ma üldse vaevusin?

Ma kõnnin koolimaja poole, aga ma pole kindel, kas mind sinna üldse oodatakse. Kodus pole ka sittagi teha. Klassijuhatajal on maru ahvatlevad sääred. Loodetavasti saan ma täna aktusel ka neile pilgu heita. Pean saama. Pean ennast kohe esiritta suruma.

Ma ostan lille. Kaheldes. Pood on juba varahommikul tühjaks lüpstud. Esialgu roosid, siis nelgid ja krüsanteemid. Alles on hale valik lupiine ja karikakraid. Õnneks leian ma ühe üsna kopsaka orhideevarre ja kobin sellega leti juurde. Pean maksma viiskümmend krooni. Kuradima kallis lõbu. Nädal tagasi maksid lilled poole vähem. See lõpupäevade vandenõu on ka lillepoed oma käpa alla saanud. Et nad kõik põleks.

Väljas hakkab jälle sadama.

Koolimaja on suur ja mulle võõras. Ma olen siin ainult mõnel korral käinud. Lapsevanemate koosolekud, esinemised, jõulupeod. Kui Leini veel elas, oli tema sild kooli ja kodu vahel. Aga Leini on juba aasta otsa surnud. Mina ei suuda. Ma ei tahagi tõttöelda. Ta on juba piisavalt vana, see Rupert, et endaga ise hakkama saada. Ma annan talle kodus süüa, ma viskan talle teinekord sajalise, et ta endale lõunaks närimist hangiks. Koolisööklaid ma ei usalda. Ma ostsin talle sünnipäevaks jalgratta.

Tirin raske kahepoolse ukse lahti ja löön igaks juhuks pilgu maha, aga kohe kui esimene samm on tehtud, märkab mind see neetud pläralära. Mavis tuleb ka siis kui sa oled surnud, mõtlen ma tihtipeale. Ta leiab su sügavaimast mullasopist ja hakkab vahutama. Seekord on ta nii nii nii heas tujus, vana mull. Muidugi. On ju lõpupäev. See on midagi nii suurt, mis ei mahu ära ei püksitaskusse, ega tänavatele. Vaat siis peab selle oma hinge toppima ja kui tuttavaid näed, siis igale natuke survet vurtsama. Mavis jällegi tunneb enda meelest kogu linna. Temal juba jätkub seda, mida jagada.

?Bert jumala eest kui hää meel mul sind kohata on,? kisendab ta nii, et kogu allkorrusel olev rahvas meile pilgu heidab. Mina teen näo, et mul on kiire. Aga ta saaks orkaani ka kätte kui ta sellega vestelda tahaks.

?Miks siis,? küsin kurjalt.

Ta jõllitab mind, nagu ei suudaks uskuda, et keegi taolise hüperolulise päeva tähendust ei mõista. Siis kogub ennast ja lausub noomivalt: ?Sa oled küll vale jalaga voodist tulnud. Vaata et sa saali minnes kindlasti paremaga üle läve astud. Kuula mind. See teeb su päeva korda.?

?Ma nüüd siis lähen,? püüan tast vabaneda, aga ta annab kaanidele ka silmad ette.

?Oi ma tulen ka kaasa. Jürka on maani täis ja ma juba mõtlesin kellega ma saalis kõrvuti istuma hakkan.?

Ainult mitte seda.

?Ma ei kavatse istuda,? valetan häbenemata ja häbematult.

?Siis seisame.?

?Ma ei seisa ka.?

Ta ei saa asjale pihta. Ta kaalub, kas mind mitte kraadida oma sõrmega kaenlaaugust.

?Mis sul viga on Bert??

?Mul tõmbuvad munandid aeg ajalt kõhukoopasse,? nähvan ma talle. ?Siis tunnen ma ennast täpselt nii, et tiriks kellegi täies ulatuses praevardale.?

?Häbematu,? kääksatab Mavis. Mu kärbsemürk mõjub nagu ikka.

Ta läheb oma suure perse rappudes minema ja arvab, et ma vaatan talle veel kaua ahtrisse. Aga ta eksib. Ma olen nimelt temast peaaegu kakskümmend sentimeetrit pikem ja küngas ei roni eales Munamäele. Ma lahkun enne kui ta oma rõveda draamaga ühele poole saab. Ma lahkun trepist üles ja valin sihilikult saali teise otsa.

Meeletu rahvamass. Punased tuled ja muusika mängib vaikselt. No on alles pead. Mu pilk langeb tahtmatult lõpetajatele. Mõni soeng on nagu kunagine Tähekese leia-tee-läbi- labürindi-mõistatus. Huvitav, kuidas nad need hiljem lahti harutavad? Ilmselt pole kenaolemisetuhinas sellele veel mõeldud. Rupert on ka seal. Ma näen teda ühe noormehega midagi seletamas. Huvitav kas seesama ongi? Ma mõtlen vastikusega mõned kuud tagasi ja pean istuma, et mitte vihast lendu tõusta.

Mina ja Rupert sööme pühapäeviti tavaliselt kell üheksa hommikul. Omletti sibula ja singiga ja ühe kerge kohvi, mis magu kurnama ei hakka. Ja ajame juttu, mis kurnama ei hakka. Räägime näiteks eelmise õhtu filmidest ja telesarjadest. Või siis sellest, mida ülejäänud nädalavahetusel ette võtta. Aga sel hommikul võtab ta mul kõik sõnad suust ja ma ei ütle tükk aega üldse midagi. Ja siis virutan talle üle laua vastu kõrvu, nii et tal ninast verd jooksma hakkab. Ta vaatab mulle uskumatult otsa. Et mina, tema enda isa, olen teda löönud.

?Seda juttu ma enam kuulda ei taha.?

Ta ootab rohkemat. Ta on nutikas poiss. Ma ei tea, kas ma saan seda pakkuda.

?Me teeme näo, et tänast jutuajamist pole toimunud. Sööme edasi.?

Ta ei usu ikka veel. Siis hakkab ta ennast kaitsma, aga kui vastik see kõik mulle on. Seda ta ei taipa.

?See on normaalne.?

?Homod pole normaalsed,? röögatan ma üle laua.

?Sa poleks tohtinud mind selle eest lüüa.?

?See on haiglane.?

?See ei ole.?

Ma hakkan seestpoolt keema. Mis mul viga on? Mis mul ometi viga on! Kas tõesti mina, suur naistemees ise, olen kasvatanud kellegi, kellele vastassugu ei meeldi. Pole võimalik. Poeg on isale kinnine nupp, kuni ta ükskord naise võtab ja siis meie, vanad tegijad koguneme oma sõpradega ja räägime suures ringis teemadel. Nad käivad meie jälgedes. Nad peegeldavad sedasama, mida ma tegin ise kuueteistkümneselt. Nad on elu sool ja kõik need sõnad, mis tähendavad ainult siis midagi kui keegi pealt kuulmas on. Meie pojad on meie trumbid, millega me oma impotentsust ravime. Ja nüüd korraga hakkab asi minu vastu töötama.

?Peres sellist asja ei tunta, ema oleks su välja visanud.?

?Ema teadis.?

See on mulle uus löök.

?Nüüd tuleb korraga välja, et kogu pere on minu vastu töötanud.?

?See ei ole nii.?

?Ei ja ei. Pane oma suumulk kinni! Kui sa kavatsed seda veel paljudele rääkida, siis jumala eest ma löön su maha. Kas sa tahad, et mu viimased tuttavad mu ka maha jätaksid või. Võib olla sinu sõpradel on sellest ükskõik, aga mulle hakatakse imelikult vaatama.?

?Sa lõid mind,? ütleb ta kurvalt. ?Miks sa seda tegema pidid.?

Ma tahan teda veel lüüa. Ma ei ole siiamaani märganud mis rõve inimloom mu poja maski taga elutseb. Seal sügaval. Kui ma suudaks teda kuidagi veenda. Kui ta ainult mu elu ära ei rikuks. Kurat, et ta seda varjanud on. Mis ajast peale juba? Äkki ta ainult arvab? Äkki ta elab oma murdeiga minu peal välja. Püüab mulle haiget teha millegi eest, millest mul aimugi pole. Kas ma olen talle kuidagi ette jäänud, liiga teinud, solvanud, uuristanud tema isiklikes asjades. Ma ju paluksin andeks. Ma olen ka ainult inimene. Ma ei kontrolli alati seda, mida ma välja ütlen. Kogemata. Kui ta ainult selle vastiku jutu jätaks.

Ja nii viimased kuud. Kuni ta enam mind ei tundnud. Kuni ta ärkas, pesi ennast ja möödus minust hommikusöögilauas.

?Mölakas.?

Ta kostitas mind igal hommikul. Mille eest? Mida ma teinud olen?

Ma ei räägi sellest kellelegi. Isegi mitte tema klassijuhatajale. Nad hakkavad ka mind väärakaks pidama. Ma parem naudin asju, mis mulle meeldivad ja panen oma kõrvad lõplikult vatti täis. Ma olen ju meister. Ma olen perfektne.

Saal sumiseb. See on üks kummaline mesitaru. Ma vaatan neid kõiki ja tahan muiata. Mida ma tahan, seda pean ma saama. Muigangi. Ma olen parim selles saalis. Raudselt. Kuigi jah. Kui ma Mare jalgu vaatan ja seda millise hoole ja vaevaga ta neid eksponeerib, siis tunnen ma enda kehaehitust hääbuvat. Ta on jumalanna. Miks mitte ka minu jaoks. Kui ma piisavalt püüaks. Ta ei peaks ehitajat enda jaoks ebameeldivaks inimeseks kui ma teda maailmanabaks kutsuma hakkaks. Ta on kõigest naine. Mõistuselt. Aga see keha. Ma tõesti loodan, et ta hetkel taipab, et ma jälgin teda. Näed korraks juba heitis pilgu siiapoole. Silmad särasid. Kas ta saab aru, et ma juba kaks minutit ainult teda jälginud olen? Keegi massist ei pane seda tähele. Ainult need, kes oskavad vaadata.

Lava ees on mikrid ja toolid on saali poolringi seatud. See peaks ilmselt hobuserauda kujutama. Sümbolid. Oi. Neid tuleb täna veel nii, et kõrvad sitavett jooksma hakkavad. Kuidas ma ei salli sõnade loopimist. Miks mitte kohe keevitama hakata? Saali vaskusse nurka on keegi kase vedanud. Siis on seal kõik õpetajad reas ja lõpetajad paremal. Mikker kiiksatab. See näib märguanne olevat. Üks pisike punaste patsidega neiu ronib lavale ja loeb luuletuse saabuvast suvest ning lendamisest. Ja siis ilmub direktor Kranich.

?Armas koolipere. See aasta on meid taas lahti laskmas,? kuulutab ta ja teenib ära aplausi, mõned viled ka lisaks tagumistest ridadest. ?Ma näen enda ees neid, kes on minemas, kuid kelle minek kujuneb üheks suureks tulekuks??

Ja muliseb ja muliseb. Ma pean pingutama, et mitte ühtki kulunud väljendit kõrvust mööda lasta.

??uskumatult tugevad vaimult ja füüsiselt??

??see aasta oli parem kui kõik eelmised??

??me oleme andestanud kõik pahateod ja väljaöeldud asjad, mis ehk õpilasele kõige sobivamad pole??

??siia koolimajja tuleksin ma tagasi alati, ka siis kui tuju kõige hullem. Ka teie olete oodatud??

??alati??

??üliväga kenad??

??uskumatu tase??

Uskumatu pask! Mida mina pean tundma. Kui halb mul oli. Kuidas mina kannatama pidin ja midagi pole muutunud. Miks ma peaksin uskuma? Kuidas inimestel küll häbi pole. Kui mul lastaks lapsevanemate nimel kõnelda, siis ütleksin ma terava sõna. Kallaksin nende magedatele makaronidele peenestatud okastraati. Peaks ju olema keegi, kes neile sõnad tagasi suhu topiks. Kas see ei peaks karistusseadustikus sees olema? Sõnadeloopimine. Kuriteona?

Direktor Kranich läheb lõpuks kollaseks ja potsatab puult maha. Tema jutumölin saab otsa ja see tuleb mulle ülima kergendusega. Aga ainult selleks, et järgmisele ruumi teha. Nad kõik tahavad rääkida asjadest, mis ei vasta tõele. Nad kõik valetavad ja mina pean seda kuulama. Üks luiskelugu teise otsa. Kaua võib.

Hechlot Mardi räägib oma joomaklubi, oi andke andeks, hoolekogu nimel. Ta räägib peamiselt tulevikust ja õigetest valikutest. Seda, et noored peaks enam temasuguste järgi joonduma? Tule taevas appi. Ilmselt ei tea tema tütred piinlikku üksikasja. Üht lugu, mis rääkimata jäetakse. Selle pealkiri kõlaks nii.

Pritsimees, kes kord purjuspäi ühes umbtänavas aia najal endast pisut rohkem joobnud prostituudiga vallatles, kuid kelle lapsed kodus oma emaga tatraputru keetsid. Ilma lihata. Ja ka hiljem lihata. Sest isa palgast olla kolmsada krooni maha võetud. Ja sealt oleks saanud materjali terve raamatu täitmiseks pealkirjadega. Peatükk sada kõneleb ise kavala pilguga saali piiludes. Nad naeravad tema teravmeelsete ütluste peale. Nad jumaldavad teda, sest ta on seltskonna hing.

Ma kannatan veel mõned sõnavõtud ja laulud ära, siis püüan ma pilguga väljapääsu, aga mingi higistav valges särgis paksmagu on oma perekonnaga pool koridori ära blokeerinud ja mul pole elevust tekitamata võimalustki. Miks nad sinna üldse ronisid? Sealt pole ju nagunii saali näha. Mida nad punnitavad, silmad laes ja tarkust täis, sest lausekatke on ju ka oluline kui sa sellest midagi tuletada suudad.

Mavis teeb mulle kolm rida eestpoolt silmi. Mürgiselt.

Siis hakatakse nimesid ette lugema. Mõne nime järel järgneb loetelu õpilase saavutustest üheksa aasta jooksul. Rupertiga peaks siin kiiresti minema. Ja mingu. Ma ei hakka nägu tegema, nagu vajaks ma mingeid kiituskirju, ei saanud mina neid omal ajal, ei saa ka mu järeltulija. Mina lepin sellega ikka. Kui ainult seda jubedat teadmist poleks.

?Rupert Kaasik.?

Ta läheb mornilt ja võtab oma tunnistuse vastu. Minu poeg. Ma plaksutan valjemini kui teised. Ikkagi minu poeg ju. Oleks fotokas teeks pilti ka. Võib olla oleks neid kunagi kui ta mind enam vanaks mölakaks ei kutsu, mõnus vaadata. Album on niigi kuivale jäänud. Äkki saaks Mavise käest seebikarpi laenata. Tal nagu paistis enne kaelas rippuvat.

Fuajees õnnitletakse aktiivselt. Oma lillede ja püstiste ninadega ei pane nad muidugi tähele midagi, mida neile soovitakse. Nad on kogu oma energia sättimise peale ära raisanud. Juuksed üle pea, silmad punni, persed taha ja maod sisse. Võib olla on siin mõned aastased ettevalmistamised. Too Helger Ruperti klassist on raudselt alla võtnud ja saab nüüd itaaliapärase pintsakuga uhkeldada. Rupert kannab täiesti tavalist musta. Sellist, mis ikka selga istub. Ma läheb rahvahulgas viseldes tema poole, ta märkab mind ja jääb seisma. Jalad harkis.

Ma peatun tema ees ja ta on esimest korda elus minust pikem.

?Kas sa arvad, et ma võtan selle vastu ka või?? küsib ta ja osutab sõrmega orhideele.

?Sai omajagu vaeva sellega nähtud,? ütlen ma. ?Sinuga ka. Oleks kena kui me vähemalt tänaseks selle jama unustaksime.?

?Jama?? hüüatab ta ärritunult ja püüab meile auditooriumi.

?Ole nüüd rahulik,? sussutan ma seda tuld asjatult surnuks.

?Kas sa pole veel ikka aru saanud, et ma kusen selle peale,? virutab ta ja ma näen silmanurgast Mavist pead vangutamas. ?Sa oled oma sõna lausunud. Ainuke põhjus, miks sa veel minu juurde tulla saad on sõnad. Aga sa pole neid ju õppinud. Sinu maailmas käib kõik lihtsalt, asjast kas räägitakse või siis pole seda üldse olemas.?

?Minu majas käivad asjad minu moodi!? karjun ma enesevalitsust kaotades.

?Kui sa oled märganud, siis oleme me su majast kaugel,? ütleb ta.

?Sinu puhul võib see nii jäädagi.?

?Meeleldi. Mul on kuhu minna. Kas sul ka on??

Need jäävad tema viimasteks sõnadeks. Inimesed on vait ja neil on kohutavalt piinlik, aga mitte nii piinlik kui minul. Hakkan neid raskeid samme astuma ja püüan ennast lohutada, et keeruline on sellest karjast eralduda, hiljem tänaval, ei vaata enam keegi mulle teistsuguse pilguga. Seal olen ma ise oma mure peremees, kui see mu ka ükskord murdma peaks.

Tänaval tunnen ma taas elu enda sisse voolamas. Ma olen tugev.

?Mis te kurat koperdate,? käratan ma mehele, kes möödudes mind õlaga müksab ja samal hetkel leian ma end keset sõiduteed ja minu poole tormab midagi suurt ja halli. Inimeste hüüatused ja kokkupõrke karm rudin lõpetavad päeva. Kolmas episood on lõppenud ja kuidagi kentsakas on taas vana hea Hollandi lekkivas kehas. Higine.

Selge

Kuidas sa ennast tunned? Kuidas sa tunned ennast nende inimeste nahast läbikäinuna? Ehk nagu puhastustulest tulnu? Nagu ühe, ei kolm, kolm pisikest tragikomöödiat läbi käinud? Ega su enda seisu arvestades ei julgeks neile episoodidele tõesti midagi enamat omistada. Tragikomöödiad. Läbi aja nii kaduvpisike lõik, oluline vaid neile, kes selles hetkes peaosa mängisid. Odav. Aga väikeses mastaabis siiski kui hirmutav!

Üks nendest kummardus mulle nii lähedale, et ma haistsin temast õhkuvat maasikaaroomi. Ma ei suutnud mõista, mis toimunud oli.

?Kuidas sa ennast tunned?? küsis kähe hääl.

?Halvasti,? korisesin ma ja üritasin jalgadest või kätest viimaseid jõuaraasukesi leida. Midagi ei tulnud välja. Ma ei jaksanud ennast süldist välja rebida ja isegi kui oleksin selleks jõudu leidnud hoidsid nahkrihmad mind ikka veel tooli küljes kinni.

?Ma ei jaksa,? sosistasin ma. ?Mis toimub??

?Kuidas sulle meie näitemäng meeldis??

?Ma??

?Või oota. Mis näitemäng siis ikka niiväga. Kuidas sulle meeldis surmatrio? Kas me võiks küsida, mida sa tundsid??

Ma tuletasin oma unenägusid meelde.

?Masendust. Valu. Kurbust. Häbi. Millega ma selle ära teeninud olen.?

?Ta ei saa aru,? sosistas külm hääleke kihistades.

?Mõnel on neid episoode rohkem olnud. Sul kõigest kolm, aga ikkagi.? Kähe hääl liikus mulle otse külje alla. ?Sa oled mõrtsukas Holland. Tea seda alates tänasest. Kõik teie seal maamuna peal olete. Väiksemal või suuremal määral.?

?Ma ei ole mõrtsukas!? karjatan ma. ?Ma pole kedagi tapnud. Ma olen oma elu ausalt elanud. Ilma liigse patustamiseta. Ja mida ma olen selle eest saanud. Naise ja probleemse poja. Ma tahan sellest luupainajast ärgata! Mul on kõrini.?

?Sa ei ärka,? nentis kähe hääl. ?See pole uni. Sa pole lihtsalt seal kus sa oled harjunud olema. Aga sa saad tagasi siis kui me oleme sul mõista aidanud, miks su naine, poeg ja sõber surevad.?

?Surevad!?

?Milleks nii üllatunud??

?Mismoodi surevad??

?Inimese moel. See on juba paika pandud. Igal asjal on hind. Ka neil eludel, mille sa võtnud oled.?

?Pidage nüüd!? hüüatan ma. ?Te ajate mind kindlasti kellegagi segamini. See on arusaamatus. Ma juba ütlesin, et ma pole kedagi tapnud. Ma vannun.?

?Vale,? sosistasid nende pisikesed jõledad hääled. ?Vale, Holland!?

Ja siis see tuli.

?Kuidas oli nende vendadega,? küsis kähe hääl. ?Kas sa nautisid seda mängu. Mis võiks vahvam olla kui oma isaga koos pahadele tuul alla teha.?

?Ma ei saanud ometi??

Ma mõtlesin kiiresti. See väike poisiklutt, kes ei mäleta kaks nädalat peale mängu lõppu enam kunagi seda, mis täpselt juhtus. See jääb teda alateadvusse kogu eluks piinama. See on üks põhjus, miks ta hiljem kohutavalt relvi vihkab ja kardab, aga kunagine mäng, see ei meenu. Ta arvab, et on patsifist. Tegelikult on ta lausa tapatreeningul sündinud. Aga laps ju ei mõista. Tema arvab, et isa mängib meestega keda ta pahadeks nimetab lihtsalt pätti ja võmmi. Nii lihtne.

?Sa tapsid nad mõlemad,? seletas kähe hääl. ?Ja siis seal tänaval. Kuidas see sul küll õnnestus.?

?Tänaval??

?Kaubaveokiga. Too vaene mees, kelle ema ta Ludvigiks ristis.?

?Ma ei suuda??

?Ja Bert, kelle sa oma konkreetse pilguga surma viisid? Sa polnud küll seekord ise roolis, aga veretöö siiski.?

Ma ei tahtnud neid kuulata, ma tahtsin midagi enda kaitseks lausuda, aga sõnad kuivasid kurgus koos tõusva nutuga. Ma mäletasin nende nelja meeleheidet ja valu. Nende tegemata jäänud tegusid.

?Sa pead nüüd Selgega rääkima,? ütles kähe hääl. Ta selgitab sulle su karistust. Nüüd kus sa tead, mille eest sa seda kandma hakkad.?

?Ma ei? ma vähemalt ei plaaninud neid tappa. Keegi ei tea!?

?Ikka. Meie teame. Me jälgime. Meie õigussüsteem karistab neid, kes teie oma vahelt välja pudenevad. Me oleme kõikjal. Me jälgime. Keegi ei pääse.?

Ma olen kössis nagu vana suss, oma mõtetega kahekesi jäetud, oma hirmudega silmitsi ja osa minu hingepeeglile joonisatud pattudest on hingeõhuga nähtavaks puhutud. Nad on näinud ja kuulnud sellest, millest mul isegi aimu polnud. Nende maailmas on inimene kurjategija isegi siis kui ta meil seda pole. Nad ehitavad meie püüdmiseks terveid linnaosasid, millest me päevast päeva mööda kulgeme, kus elamisest me unistame. Kirume seda, et me ei saa. Et meie rahakotid pole selleks veel valmis, aga milleks muretseda, küll need tänu neile kord ka valmis saavad. See pole selline asi, mida meie endi loogika seletada suudaks. Õiglus on olemas ja karistused saabuvad juba enne meie surma. Pole tarvis viimset kohtupäeva, piisab ka eelviimasest. Me saame karistada oma tähelepanematuse eest. Viis, mil seda täide viima hakatakse on enam kui aus, sest me saaks tingimisi kõigest ühe väikese haleda lepingu piinliku täitmise eest. Kuid me oleme nii enesekindlad, nii paganama kõrgel kõigest lihtsast, et meie loomused lihtsalt ei luba meil enda vastu eksida. Mingil juhul ei saa seda kõike pettuseks nimetada.

Karistus

Ma olen tagasi. Ma olen oma voodil ja linad on higist märjad ja õhk lõhnab kibedalt uriini järele. Kaks helesinistes kitlites kogu askeldavad mu sängi ümber, eemal seisavad murelike nägudega Art, Sabina ja Sena. Ma proovin neile lehvitada, kuid saan seda vaid oma mõtetes teha. Ma olen kummaliselt kange, ei suuda ühtki kehaosa liigutada, kuigi seda kiiremini rabeleb loom mu peas. Pääsetee siinsamas, aga ära ei saa. Ma tahan neile hüüda, anda teada, et ma olen valmis neid toetama, et ma saan ära hoida selle, mis neid ees ootab, aga see on asjatu.

Ehitajad pole nii rumalad, et nad mu täies vormis tagasi saadaks. Ma ei tohi unustada, et nüüdsest kannan ma karistust ja pean oma vanglas istuma. Kannatama seda mida nad eluaegseks nimetavad. Sündides vaba kuid siiski suure tõenäosusega elu lõpuni kinni. Neli on miinimum jumal tänatud. Äkksurm jääb tulemata. Ehk oleks see kingitus.

Sabina nutab.

?Kuidas see nii järsku,? ei suuda ta tohtri sõnu endale teadvustada.

?Vahel ikka juhtub,? seletab arst ja piidleb mind.

?Juhtub nii, et nad hommikul enam ei liiguta??

?Jah. Kahjuks on see nii. Ka antud juhul.?

?Kuid ta hakkab liikuma??

?Ma ei jääks sellele lootma. Aga ta süda töötab korralikult. Ma ei annaks garantiid isegi selle kohta, et ta rääkima hakkab. On vastavad ravid muidugi, aga need maksavad.?

?Me leiame selle raha,? ütleb Ari. ?Me saame selle maja maha müüa.?

Mõttetu. Järgmiste jaoks. Ja veel maju tänaval. Nüüd juba asju ei muuda. Kuidas ma saaks neile teada anda? Ma olen paanikas. Sisemus keeb.

?Te oleksite üllatunud kui te teaksite kui palju selliseid juhtumeid meile kuus ette söödetakse,? seletab arst. Ta näib oma sinise mütsi all üsna kurnatud välja. ?Halvatused, äkksurmad, hullumised. Maailm on üks vilets paik elamiseks. Keegi ei oota, et temaga midagi juhtuks, aga ometi juhtub peaaegu iga kolmandaga. Sa võid jah lennuõnnetusest pääseda, kuid see, et sa vähki haigestud on juba mitu korda tõenäolisem.?

Sabina hakkab nutma. Ari võtab tal kätega ümber õlgade kinni ja lohutab teda. Oo jaa. See võib talle hästi mõjuda. Ehk teeb temast isegi mehe. Nendeks kaheks aastaks, mis tal veel järgi on jäänud. Ta peab ema ja oma väikevenda tulevikus toetama.

Arstid lahkuvad.

Ma laman vaikides. Kuidas ma saaksingi oma tundeid väljendada. Ma olen eluaegse vanglakaristuse saanud, vangis oma kehas, halvatud. Halvatud nagu paljud teised siin maailmas. Kõik kandmas määratud kõrgeimat karistust Raudlinna ehitajate elukohtu poolt. Ma mõtlen ka Haroldile ja aiman, et tema kolm aastat kinniste uste taga on tulevikku arvestades tema õnnelikem aeg, mida iganes ta siis korda saatnud poleks.

Sabina istub me sängile ja silitab mu kätt.

?Kõik saab korda kullake,? ütleb ta ja köhib meeletult. ?Ma hakkan sinu eest võitlema. Hoolitsema. Me ei tulnud siia ilmaasjata.?

Ma kuulan neid mööda korterit liikumas ja otsustan sisimas, et ei uinu enam korrakski. Ma tahan nendega viimase hetkeni koos olla. Ma armastan neid. Minu armastus on tänasest mu ärkvelolek.