as ma oletan. Te otsite Igavese Elu templit? vaadates korraks minu poole lisas ta: Ankist?
Hetkeks vanakese teadmistest pahviks löödud, tuli mulle meelde meie linna needus. Muidugi. Ank oli linn, mis suure valguse ajal valguse südamikul kõige lähemal oli olnud ning seetõttu kandsid kõik linna elanikud juba sünnist saati tumedaid prille, et kaitsta õrnu silmi. Nii ka mina.
Instinktiivselt (nagu ikka, kui keegi nendele vihjab) kohendasin klaase näo ees ja noogutasin andes märku nõusolekust.
Sellel kuul juba neljas seltskond, kes minu juurde satub. Peale templi külastajate ei käigi siin keegi. Eelmised olid veel kaugemalt, kui teie. Ma oletan, et templil on käed-jalad tegemist täis, rääkis vanake edasi, ise muhedalt oma pulstunud rohekas-hallikat habet katkudes. Sinna peaks olema veel mõne päeva teekond. Kes teist on juht? Kaaslaste väsinud pilgud vajusid minule, mille peale sain kogu vanakese tähelepanu osaliseks. Olgu, te võite veeta siin öö, kuid ma tahan vastuteenet
Tean tean. Jälle on vaja kaevata rasket liiva, sedasama mis juba nädalaid meie jalgu oli väsitanud, või kive tõsta, nagu igalpool mujal. Tehnikuid meist ei olnud seega sai meile anda vaid lihtsaid ja jõudu vajavaid tööotsi. Olin teel olnud juba nädalaid ning sellise olukorraga mitu korda silmitsi seisnud. Viimastel öödel ei saanud korralikult uinudagi, sest pidime puhkama lageda taeva all ning pidevalt ohustas meid mõni loom. Olin nii kurnatud, et tundsin ennast kui laste hirmujuttude kangelane - elav surnu.
Ma soovin, et te tagasiteel siit läbi astuksite.
Oleksin äärepealt naerma hakanud. Lihtsalt pärast siit läbi astuda.
Ohkasin kergendunult.
Oli ka elementaarne, miks huvitus vanake templi õpetusest. Tema kortsunud nägu ei töotanud just väga palju elupäevi ning kes sellisel juhul ütleks ära igavesest elust. Kaup tundus õiglane.
Asetades parema käe oma rinnale langetasin vanakese ees oma pead, andes selgelt mõista lubadus-suhte sõlmimisest. Liigutus, mis pärines vanast ajast ja mille esialgset tähendust ei teadnud tänapäeval keegi. Vaadates kaugele aknast välja sõnas habemik vaikselt:
Ma loodan, et suudate seda ka pidada.
Olgugi, et olin väsinud, hakkas minu ajus midagi äkiliselt ragisema.
Kas ta mõnitas mind?
Kahtles ta tõesti minu lubaduses? Lubadused olid ju kõige suurema väärtusega asjad terves maailmas. Mida rohkemat sai ta tahta. Muidugi olin ma lapsepõlves kuulnud jutte ka rahast - paberist tehtud lipakad mille eest sai endale vahetada au, kuulsust ja vara ning mida kasutasid inimesed enne suurt valgust - kuid ma polnud neid kunagi uskunud. See tundus liiga absurdne, et paberitükile omistatakse selline tähendus. Kuid lubadusega oli teine asi. Kõiki oli lapsest saati õpetatud lubadust andma ja täitma. See oli nii elementaarne ja loogiline. Peale selle sidus lubadus nii selle andja kui ka saaja omavahel - võime mida müütilisel rahal kunagi pole olnud.
Kuidas sai ta selles kahelda?
Heites mulle põgusa pilgu lausus ta läbi habeme. Kas te soovite kohe puhkama heita või oleksite äkki mulle vestluskaaslaseks? Peale templi külastajate ei käi siin kandis enam keegi ning järjest raskem on teada saada, mis toimub mujal maailmas. Ärge muretsege, ma ei piina teid kaua.
Tema näost oli näha, et ennist sõnatud lause ei olnud enam päevakajane.
Nüüd alles meenus mulle, kui väsinud ma tegelikult olin. Jalad kiskusid vaikselt valusasse krampi ja silmalaud olid rasked kui kivid (mida me õnneks seekord tõstma ei pidanud), kuid vana oli öömaja eest soovinud nii vähest.
Tajudes vastust ootavat pilku endal pomisesin vaikselt, peaaegu vaevukuuldavalt: Miks ka mitte... Druiid paistis olevat vastusega päri. Eraldusime reisikaaslastest, kes ennast magama sättisid, ning olles avastanud enda ees pruulist täis savikannu võtsin sellest korraliku sõõmu ja alustasin jutuga. Pruulis oli hea ning kosutav.Tundus, et ka parajalt kange, sest jutt hakkas äkki kibekiiresti jooksma. Ma rääkisin Andori ja Ekro linna vahelisest sõjast, Anki poliitilistest afääridest ja kuulujuttudest, mida olime tee peal kuulnud. Jutu kestel noogutas vanamees tihti, andes märku sellest, et ma jätkaksin . Olin rääkimisega nii hoos, et ei tundnud väsimustki. Kui kannud olid tühjaks saanud ja kõik tähtsam, mis viimasel ajal toimunud, juba räägitud, tekkis ruumi piinlik vaikus. Olles mõne hetke mind silmadega piidelnud, võttis ta ohjad enda kätte.
Kas te usute jumalat?
Paistis, et see oli jätk minu jutule Ankis toimunud kirikusõjast, mida olin just viimati rääkinud. Kuid sellist küsimust poleks ma oodanud, eriti mitte druiidi käest. Mõtlesin kuidas sellele vastata. Kas rääkida talle tõesti mida arvan või valetada nagu olin seda teinud terve elu, sest ausalt öeldes ei huvitanud mind religioon mitte üks põrm. Kahjuks aga minu kodulinna huvitas ja isegi liigagi palju. Kui ei oleks jumalat, poleks ka meid, kummitasid mind juba väiksena selgeks õpitud sõnad, mida mu sügavreligioossed vanemad harrastasid öelda pidevalt minu lapsena esitatud rumalate küsimuste peale.
Ei, ma ei uskunud jumalasse, kuid arvatavasti tänu mõdule, mida vanake mulle juuurde kallas ja mida mul juba üksjagu hingeall oli vastasin rohkem naljatledes:
Oleneb kuidas te soovite jumalat defineerida
Druiid muigas Aga kas üks või mitu?
Äkki hoopis üks, kes koosneb mitmest viisin ma tema mõttelendu edasi. Mitte, et mu mõte eriti kiiresti oleks liikunud, kuid sedasorti jutuajamine hakkas minu jaoks huvitavaks kiskuma. Ei olnud ma ju kodukandis saanud niiviisi kellegiga arutleda - see oleks tähendanud me mõlema hukkamist avalikul väljakul. Olin nagu väike laps kes tunneb rõõmu sellest, kui on korra üle piiri astunud ja pole karistada saanud.
Druiidi näol oli juba täitsa lai muie. Oli näha, et ka tema nautis sedatüüpi vestlust.
Meie omamoodi mõistujutuajamine jätkus veel tunde...
***
Ärkasin varavalges. Tuletades meelde pikka õhtust vestlust tundsin ma, et midagi oli valesti. Ma oleksin pidanud olema väsinud, kuid ma ei olnud seda. Olin sama ergas, kui kodust lahkumise hommikul. Ka kaaslased olid ennast korralikult välja puhanud. Tõstes pilgu ülespoole, tajusin druiidi poolküürus ürbis kogu ukselävel. Kohendasin kiiresti klaase ning nägin nüüd korralikult, kuidas vanake toetas uksepiidale, hoides käes savist kruusi, millest kuuma auru saatel eralduv ravimtaimede ja ürtide lõhn tegi olemise erksaks. Olles kindel meie ärkvelolekus läks ta tagasi oma igahommikuste asjatoimetuste juurde, jättes aurava kruusi ukse ette. Õhk oli soe ja mõnus. Läbi lae langes põrandale tuhandeid valguskiiri ning huviga tõstsin ma pea sinnapoole. Hämmastav, kui täpselt ja detailselt oli ehitatud lagi, tuhandete väikeste kristallide vahel murdus ja peegeldus hommikune päike, kattes iga ruumi sopi ärksa valgusega. Meistrite kätetöö. Lülitasin sisse energiamuunduri ning nautisin mõnda aega valgusest loodud hommikusööki.
Sidunud patsi oma juuksed, mille vahelt paistev valgus jättis maha tumeda varjude mängu, hakkasin tegema ettevalmistusi lahkumiseks. Külalislahkus oli tänapäeval haruldane ning selle ärakasutamine tundus kuriteona.
Proovides vältida vanakesega kokkusattumist (ma olen alati hüvastijätte peljanud) proovisin tegutseda vaikselt. Teades oma reisikaaslaseid, tegid nad seda peaaegu alati. Pole ka imestada.
Kui sa ikka oled täis tumedaid surmatõve laike, ei ole valju häälega tähelepanu tõmbamine just tark mõte. Peale selle ma kahtlesin kas nad suudavad üldse enam mingit häält teha. Olin nad tee pealt kaasa korjanud. Tegelikult olid nad ise palunud ennast kaasa võta lootes leida Igavese Elu templist ravi. Palunud? Palumine ei olnud just parim väljend. Pigem haakisid nad ennast lihtsalt mulle sappa. Kust nad teadsid kuhu ma liigun jäi ka mulle omaette mõistatuseks. Nende kähisevast jutust oli praktiliselt võimatu aru saada mida nad rääkisid ja seetõttu ma ei üritanudki nende käest midagi pärida. Ma arvestasin neid, kui loomulikke reisikaaslaseid. Teadsin, et nii hilises faasis ei ole surmatõbi enam nakkav ja hävitab kiirelt ohvri keha, seepärast ei tundnud ma ise nende läheduses surmahirmu. Kuna aga kahjuks ei teadnud ega uskunud seda kõik inimesed kandsid nad pikkade käiste ja lohvaka kapuutsiga ürpe. Silmitsesin neid hommikuvalguses. Nende näod olid haigusest täitsa lohku vajunud, kuid nende silmad olid täis kindlust. Kes teab kaua nad veel vastu peavad. Hoides kindlat usku südames järgnesid nad vaikselt ja pühalikult minule nagu oleksin messias.
Teekond polnud veel läbi ja meil ei olnud minutitki raisata.Visates selga mantli ja kohendades veelkord prille, et silmad harjuksid valgusega, jätkasin teekonda. Mind jälitamas kuus inimvarju.
***
Õhtu saabudes ei olnud ümberringi ikka midagi muutunud, ainult liiv, mis jalad välja kurnas jättes need päevadeks valutama. Jälgides punast päikeseloojangut kollakal liival võtsin välja kompassi ja kaardi. Vajasime kohta, kuhu ööseks loomade eest varjule minna. Muidugi olime end kaitseks varustanud relvadega, kuid me kõik vajasime tänu raskele rännakule korralikku ja pikka und, ning öövalvesse jäädes ei oleks seda saavutanud. Peale selle oli ka laskemoonaga kitsas käes. Alles oli vaid kaks padrunit. Homme pidime jõudma templi jalamile, kuid keegi meist ei teadnud mis ootab meid seal ees. Igaks juhuks tasus hoida padrunid homseks.
Minnes väheke kursist kõrvale suunasin sammud ida poole. Kuskil siinsamas pidi olema liivakalju, kus asus kunagi linn, kus lootsin öö veeta.
Mis ..? röögatasin, avastades äkitselt, et mu all pole enam tahket pinda ja ma ripun kuristiku ääre küljes. Tore, liivakalju oli leitud. Nüüd oli vaja leida koobas selles. Kunagi oli neis seintes tohutu linn, kõlkumas maailma serval. Nüüdseks olid siin vaid mahajäetud koopad, meenutades kunagist hiigelaega.
Lasin ennast köiega kaljult natuke rippu ning klaase binokkli staatusesse paigutades vaatasin ringi. Nii. Vasakul paistis linnavärav, kivist tahutud pjedestaal, paremal igav - sein, all liiv ja...
Sättisin oma prillid täpsemaks mitte soovides neid uskuda, kuid vaade minu silme ees ei muutunud. Jah, seal oli tõesti väike inimlaps,tüdruk, mängimas liivas iidsete luude vahel, (mis liivast välja ulatudes vähemalt kolm tema pikkust olid) heledad kiharad tuules lehvimas. Nii noored lapsed ei jää ellu ilma vanemateta. Paistis, et minu ennatlik järeldus linna väljasuremise kohta ei pidanud päriselt paika.
Ronisin üles tagasi, mõeldes mida edasi teha. Ilma luba küsimata teiste territooriumil viibimine oli keelatud. Ka ei saanud ma praegu neid häälega teavitada oma siinolekust. Päev hakkas juba hämarduma ja suurema müra tekitamine oleks ohtu saatnud nii tüdruku, kui ka meid. Valgussignaal oleks olnud hetkel kõige ohutum, kuid seda tuli teha kiiresti, enne kui päike täiesti kadunud. Mõeldes, kas laps üldse seda mõistab, lehvitasin peegliga, kogudes sellele väärtusliku valguskiire ja peegeldades seda allapoole. Paistis, et mõistis, või siis mitte. Igatahes tormas ta kiiresti seina äärde. Edasise varjas minu eest eendina välja ulatuv kaljunukk. Oli näha, et laps oli ärevil. Kas ta sai meist aru või mitte, meil polnud valikut. Igatahes oli ta teavitatud. Mõne minuti pärast oli maailm juba kaetud täielikku pimedusse. Kui tahtsime loomade eest varjuda, oli aega vähe. Laskusin köiega alla, tundes selle tugevat võnkumist käte vahel - kaaslased tulid tõrkumatult järgi(suures ürbis mägironimist harrastada pole just lihtne).
Altpoolt säras äkki mulle midagi näkku, väike läige. Minu sõnumit oli õieti mõistetud. Lasin ennast köiel allapoole, kuni jõudsin laiale kivieendile, mis oli kunagi olnud keskväljak.
Köis mu käes tegi tugeva jõnksatuse ning mu kõrvale maha pudenes üks mu rännukaaslastest. Ta lihased ei pidanud vastu. Andestust paluva pilguga mind jälgides ajas ta ennast püsti. Kurat, kas nad tõesti pidasid mind mingiks ettekuulutustes mainitud selliks?
Libistasin pilgu üle ümbritseva koopaehitise. Suursugune kivisse tahutud linn, mille kõrval tundsin ma ennast äkki väga väiksena.
Meid oli tervitama tulnud üks noorpaar koos lapsega, keda ma enne väljas näinud olin. Ainukesed linna elanikud?
Ka mu ülejäänud kaaslased jõudsid kohale. Noorpaar silmitses neid umbusklikult, arvatavasti polnud nad enne näinud tõbiseid. Ometi tundus, et nad ei suhtunud meisse eelarvamuslikult pahatahtlikult. Tegin ise esimese sammu:
Oleme rännakul templi poole, ning sooviks veeta siin öö.
Templi mainimise peale märkasin, kuidas võõraste pupillid hetkeks suurenesid.
Te võite veeta siin öö. Järgnege, vastas noormees emotsioonitult.
Siis liikus ta koos perekonnaga, sügavamale koopasse. Järele sammudes silmitsesin koopa seinu. Ilus. Liivakivisse oli sisse graveeritud mitmeid jooniseid ja pilte, mis rääkisid paljuski selle linna ajaloost. Oletasin, et kuskil siin on ka põhjus, miks linn nii mahajäetud oli. Toetasin reisikaaslast, kes oli õnnetult kukkunud ja lasin silmadel uudistada ümbrust. Mitmed trepid ja käigud jäid seljataha, kui jõudsime perekonna elukohta. Paistis, et nad ei viibinud siin tihti, elades terves katakombis korraga. Seintel ja laes olid teemantite read mida mööda peegeldati arvatavasti valgust sügavamale koopasse. Praegu olid need valguse puudumisel vaevunähtavad. Jälgisin kuidas mu kaaslased ennast magama asutasid. Nad vajasid seda väga. Ma ise ei kiirustanud, lootes enne kohalike käest täpsemat informatsiooni linna mineviku kohta saada.
Kahjuks jäid võõrad magama enne, kui mu kaaslased, ning hetkeks tundus mulle, et mu lootused on luhta läinud, kui äkki märkasin noori rohelisi silmi piidlemas mind. Tüdruk ei saanud ärevusest und. Siin ei käinud vist tihti võõrad. Vaadates talle otse silma, küsisin vaikselt sosistades:
Mis on saanud teistest, kes siin elasid?
Tüdruk heitis korraks pilgu vanemate poole, kartes nende halvakspanu. Olles kindel, et nad on sügavas unes, vastas ta mulle vaiksel ja ettevaatlikul häälel:
Emme ütles, et nad läksid templisse.
See oligi siis põhjus nende reaktsioonile kui ma templit mainisin, mõtlesin endamisi. Huvitav, et paljud teadsid templi olemasolust, kuid ma polnud kohanud inimest, kes seal käinud oleks. Nagu inimesed kaoks sinna. Kas oli üldse olemas igavene elu, mida ka meie otsima olime läinud?
Mis luud need seal all olid? küsisin talt järgmise küsimuse.
Emme rääkis, et enne suurt valgust oli siin palju vett. Kujutad ette palju vett. Nii palju, et selles elasid suured loomad. Kuid valgusega vesi kadus ja surid loomad ...
Tüdruku jutt oli ärevusest järjest valjenenud ning äkitselt katkes. Tema isa oli ärganud või oli ainult teeselnud magamist. Sõnades midagi karmilt, keeles mida ma ei tundnud, mille peale laps ennas häbelikult teki sisse mähkis ja silmad ära keeras, suunas ta pilgu minule.
Lahkuge hommikuvalguses. Kuigi ma ei mõista miks teiesugune nooruk templisse kipub. Tema hääletoonist oli tunda vastumeelsust meie siinolekule. Silmitsesime veel mõned hetked üksteist ning keerasime pead ära.
Tema sõnad panid mind mõtlema. Miks läksin ma templisse? Ma polnud ju ravimatult haige. Ka ei tahtnud ma tegelikult igavesti elada nähes surma enda ümber. Kuid miks siis? Miks olin ma kindel, et tean, kus see asub. Miks näen ma iga öö unes suuri sambaid valguse käes?
Mässisin ennast teki sisse ja suikusin segasesse unne.
Hommikul ärgates ei olnud ma üldsegi nii puhanud, kui olin seda olnud vanakese juures. Ka ei tundnud ma miskipärast ärevust, oli ju täna see päev, kui pidime jõudma oma sihtpunkti. Mööda kristalle jooksid pikad hommikuse päikese valgusniidid, moodustades tohutu võrgustiku. Nagu suur ämblik oleks teinud endale kuldse päikese niitidest kodu.Ometi polnud võrgustik täitsa valmis, jättes mulje selle ehitajate kiirest lahkumisest. Perekond oli juba ruumist kadunud, soovides meid, minu arvates, tänu öisele intsidendile vältida. Äratasin oma kaaslased ning pakkinud tekid seljakotti jätkasime oma rännakut. Köis millega olime siia laskunud oli muutumatult meid oodanud. Üles ronimine oli tunduvalt raskem ja rohkem aeganõudev, kui oli seda olnud alla tulemine. Kui viimane mees üles jõudis, ei olnud taevas enam ühtki märki selle kohta, et tegemist oleks olnud hommikuga. Arvatavasti polnudki. Seekord pidime energiavarusi täiendama teel olles.
* * *
Hakkas saabuma õhtu. Juba tunde olime liikunud keset üüratut lagendikku, olles näinud ainult liiva. Ei ühtki kivi, ehitist ega looma. Viimaste puudumise eest olime muidugi väga tänulikud. Närviliselt heitsin pilgu kaardile. Lagendik oli tõsiselt suur. Sellelt välja pääsemiseks oleks tulnud kõndida veel viis päeva, ööbides vahepeal ilma katuseta. Lootsin, et minu oletus templi asukoha kohta pidas paika, sest jääda nii kauaks lagedale alale loomade sihtmärgiks vaid kahe padruniga tundus selge enesetapp.
Nagu vastuseks minu mõtetele nägin äkitselt kuidas valgus millegilt ebatavaliselt, ehk siis mitte liivalt, peegeldus. Paistis, et ka mu kaaslased olid seda märganud, seades kiirustades sammud sinnapoole. Kohale jõudnud pidime pettuma. Ainult liiv. Ärevalt kiskusin välja kaardi. Tempel pidi siin olema. Me oleksime pidanud olema juba selle keskel. Kas oli kaart ebatäpne? Täiesti võimalik, sest olin templi sellele ise märkinud, kuid enda teadmistes ma miskipärast ei kahelnud. Muidugi ootasin ma, et minu vaimusünnitis ka tegelikult eksisteeriks. Ometigi olime jõudnud nii kaugele.
Minu mõttelennu segas kaaslaste ärev kähin, mida tekitasid mu kaaslased. Tõstsin silmad kaardilt, ning oma hämminguks ei näinud ma liiva. Olime keset suurt valgest kivist sammassaali. Iidsetel siledatel sammastel peegeldus erk lumine valgus. Olime leidnud oma sihtpunkti. Kuidas... hakkas minu väsinud aju koostama küsimust, kuid tajudes, et pole seda kellelegi esitada peatus samal hetkel.
Siin me olime.
Peale lõputuna näivat rännakut.
Lõpuks ometi.
Olin näinud seda kohta oma unes juba tuhendeid kordi ja siin ei olnud eksimisvõimalust.
See oli see koht. See oli Igavese Elu Tempel.
Kuid kust oleks pidanud alustama igavese elu otsinguid?
Tajudes väsimust oma liikmetes otsustasin esiteks keha kinnitada, korralikult magada, nüüd, kui olime ohutus kohas, ning seejärel asja lähemalt uurida. Mu kaaslased olid nii päevasest rännakust, kui ka erutusest väsinud, ning paistsid puhkamisega nõus olevat.
Esimestkorda rännaku jooksul nägin ma nende moondunud nägudel naeratust. Pakkisime lahti oma pambud ning hetkega oli sammaste alune kaetud magamisasemetega. Jälgisin oma seltskonda, kui kõik aegamisi magama heitsid ning heietasin omaette mõtteid. Mina olin nad siia toonud. Ma olin järjekordselt täitnud ühe võimsa ja suure lubaduse, mis pidi kunagi teispoolsuses kindlustama koha hingede riigis. Rahuldusega sulgesin silmad ning hetke pärast avasin need uuesti, suutes mitte magama jääda. Mind ei seganud mitte reisikaaslaste nohin, vaid midagi muud. Mingi ärevus oli laskunud minu hinge, nüüd hiljem. Midagi sõnulseletamatut ja uut, samas nii iidset, et ma ei suutnud sellele nimegi anda. Olin jällegi ainuke, kes oli seltskonnast ärkvel, ainuke tundmaks seda elevust. Midagi kutsus mind. Uimasena tõusin oma laokil voodiasemest ja tõmmanud särgi selga astusin sammaste vahele. Jah, siin oli midagi tutavat.
Nagu oleksin lõpuks ometi jõudnud koju. Soe ja pehme valgus ümbritses mind. Siledatel sammastel peegeldus valgus, mis oli punakuldne, võrreldav päikeseloojangu kumaga. Väsinuna toetasin mõlemad käed ühele sambale, tundes kuidas kuum juga mööda mu käsi üles roomama hakkas. Hetkeks ehmunud, tõstsin käed, kuid tajudes neid üllatavalt värskete ja tervetena langetasin uuesti. Nii lihtsalt see käiski?
Olin poolkogemata avastanud templi värskendava jõu, ning nautisin seda nüüd täiel rinnal. Siin pidigi olema igavene elu. Mõnus soe tunne oli haaranud enda embusesse kogu minu keha, ning olin sulgenud mõnust oma silmad. Ei tea kaua olin seal niiviisi seisnud, kui hakkasin kuulma hääli. Vaikseid sosinaid, mis vaikselt valjenesid. Heitsin pilgu ümberringi, kuid ei näinud kedagi peale eemal magavate reiskaaslaste. Kas oleksin äkki pidanud nad üles ajama ja teavitama neid võimalikust ohust? Ei, las magavad parem välja. Peale selle ei tundunud hääled ohtlikud. Need ei sarnanenud üldse ühelegi helile mida olin enne kuulnud, kuid miskipärast ei tundnud ma et oleksin pidanud neid kartma. Vaikne soiumine keeles, mida ma ei tundnud tuli nüüd juba igast ilmakaarest ning tundsin kuidas mu keha läbisid värinad. Sammas minu silme ees muutus uduseks. Hetkeks kõik hajus, ning siis naases jälle. Kuid ma polnud enam see, kes olin olnud enne. Olin mittemiski, kuid ometi eksisteerisin, kui seda eksisteerimiseks võib nimetada. Olin miljonid ideed, mis kaotanud oma materjaalse vormi, vaevu koos püsides, otsust oodates. Olin kõik ja samas mittemidagi. Mõtted keerlesid mu ümber ja mu sees, viimane kohtumõistmine oli toimumas. Mõistsin. Igavene elu sai olla vaid ilma mateeriata, sest mateeria jääb alati ebapüsivaks. Igavene saab ola vaid vaimolendina. Kuid nüüd hinnati, kas ma olin valmis mateeriast lahkuma.
Kõik tundus perfektselt korras:Olin elanud täpselt koodeksi järgi, polnud kedagi, kes oleks mind siin maailmas kinni hoidnud ning, mis peamine, olin täitnud oma elu suurima lubaduse, aidates tõbised pääsemisse. Juba tundsin kuidas vaikselt aegamisi tõusin valguse poole. Lumivalge valgus, mis tekitas sooja ja koduse tunde. Lõpuks ometi eksistenss ilma mateerjata, kõrgem eksistenss. Elu ilma materiaalsete piiranguteta. Elu, kus kõik on võimalik, sest ideedel pole piiri. Elu...
Midagi oli valesti. Ma tundsin seda. Tõusmine oli lakanud, ning mu hinge sepistati jällegi kiiresti kokku, tühjendades emotsioonide pagasi, naasmiseks uuena maa peale. Ei.. Miks..? tahtsin ma kisendada oma hingesopist, kuigi teades, et sellest poleks mingit abi. Mind heideti tagasi põrgusse, materjaalse elu ja surma ringi...
***
Vaatlesin rändureid, kes olid just saabunud ning kindlasti öömaja soovisid. Noored poisid, kõikide riietus kaetud paksu tolmukorraga.
Üks neist tundus natuke tutav, ning olin veendunud tema juhtpositsioonis.
Mitte tema nägu polnud tutav, vaid tema hing. Tema hinge olin ma enne kohanud.
See oli kahe maailma vahel, kuuludes täielikult mittekumbagi, kuid teades mõlemast palju. Minu ühendus teistpoolsusega, ühendus nähtamatu väega.
Veel teadmisi, veel loitse, veel sidemeid mittenähtavaga... Sügasin rahuldusega oma takkus rohekat habet, ning silmitsesin külalisi uudishimuga...