Käesoleva jutu näol on tegu töötlusega Bix Pokupoja 2005. aasta oktoobri "Algernonis" ilmunud jutust "Laatsaruse needus". Lugu on avaldatud Bix Pokupoja heakskiidul.
"Algernon" sai omal ajal asutatud kirjutamise õppimise kohaks ning juba ilmunud materjalist uusversiooni tegemine haakub selle eesmärgiga toimetuse hinnangul suurepäraselt.
Vihmapiisad esiklaasil.
Millegipärast on mu mällu sööbinud just vihmapiisad auto esiklaasil. Vihma oli äsja hakanud sadama ja ma sirutasin sõrme välja, et klaasipuhastajaid tööle panna. Kurv Tartu maanteel oli mulle üdini tuttav, seda teed olin lugematu arv kordi sõitnud. Vastu tulev sõidukite vool, ees suur ja aeglane veomasin, ei pannud mind ka üllatuma. Suurte ja aeglaste veoautode sohvrid pole kunagi hiilanud oskusega endast kiiremaid mööda lasta. Õnneks polnud Tartu poole minejaid kuigi palju ja mul oli pikka aega olnud ees tühi tee, mida mööda oli lausa lust sõita lubatud üheksakümnega ja ... khm ... veel natuke. Mitte et ma eriti suur kihutaja oleksin, ma püüan alati laveerida lubatu ja pisut keelatu piirimaal. Tavaliselt püüdsid liikluspolitseinikud suuri sulisid ja jätsid minusugused pisipatustajad tähelepanuta.
Kurvi sisse keerates vajutasin ma klaasipuhastajate kangile. Esimene kraaps üle esiklaasi määris suvise tolmu vähese veega laiali ning vastupaistev päike pani selle vastikult sirama. Tõmbasin sama kangi veel paar korda enda poole, et esiklaas puhtaks pesta. Kui klaasipuhastajad teise tõmbe ajal silmeesise enam-vähem puhtaks said, nägin ma otse enda ees hiigelsuurt rekkat. Möödumas sellest aeglasest veokist. Imelik, et selle teise veoauto pilt pole minu mälus pooltki nii ere kui nende esimeste vihmapiiskade jäljed minu auto esiklaasil. Sest tegelikult oli selle rekkajuhi jahmunud lõust viimane, mida ma nägin. Siis mähkus kõik ümberringi punasesse hämusse ning enne mõistuse väljalülitumist jõudsin ma tunda välgulöögi sarnast valusähvatust, mis kerkis hetkega üle tajuläve.
Tavaliselt sellised stseenid lõpetavad jutustuse. Minu puhul just sellega lugu algas.
Ma sõitsin Tartu poole lubatud saja kümnega ja ... khm ... veel natuke. Rataste all jooksis neljarealine tee ning märgid tuletasid mulle meelde, et ma pean kaherealisele teele üleminekuks võtma paremasse ritta ja kiirust alandama. Tee oli tühi ja aknaklaas tolmune. Neljarealise tee lõpukurvi võtsin täieliku automaatpiloodiga. Enne Pirita jõe silda peatasin auto teeservas ja jäin vastutulijaid põrnitsema. Umbes viie minuti pärast möödus minust jõurates ja ilmselgelt kiirust ületades suur rekka. Tema taga, sillajärgsel sirgel paistis teine veomasin, mis liikus stoilise rahuga Tallinna poole ning millest sõiduautod mööda süstisid.
Ning siis hakkas vihma sadama.
Ma toetasin pea roolile. Millegipärast olid käed hakanud värisema ja maos keeras. Möödunud veerandtunni kohta oli mul kaks täiesti vastukäivat mälestust. Ma olin absoluutselt veendunud, et tegelikult oleksin pidanud surnud olema. Laupkokkupõrkest veoautoga maanteel ei ole sõiduauto juhil lootust eluga välja tulla. Ja samas olin ma sajaprotsendiliselt elus. Ma olin kuulnud, et kõik surmajärgsete kogemuste kirjeldused algasid valgustunneli ja kehast lahkumisega. Aga mina polnud näinud ühtegi tunnelit. Ja keha oli ka ilusasti alles.
Tol päeval sõitsin ma Tartusse kõiki liikluseeskirju piinlikult jälgides ja iga kurvi ees kiirust maha võttes. Enamus liiklejatest tuhises minust mööda, kuid ma ei pööranud neile mingit tähelepanu. Alles Tartus hakkas vaikselt tekkima teadmine, et ma olen midagi kogenud seda tegelikult üle elamata.
Selle koha peal peaksin jällegi oma loo lõpetama. Normaalne inimene (kui ta soovib edaspidigi normaalne olla) püüaks kõik toimunu unustada. Sisendada endale, et seda pole olnud, see oli aju haiglane trikk ja üleüldse tuleks enne magamaminekut vähem seda Hollywoodi saasta vahtida. Aga mina ei saanud juhtunut oma peast välja. Mida rohkem ma neid vihmapiisku mõttes edasi-tagasi veeretasin, seda suuremaks muutus mu tahtmine oma järeldusi kontrollida. Mis tähendas, et ma pidin sooritama enesetapu.
Ma saan aru, et see kõlab jaburalt. Isegi hullumeelselt. Aga ma ei näinud ühtegi teist võimalust saada teada, mis tol päeval siiski tegelikult juhtus. Loomulikult ei olnud see lihtne otsus. Hirm tundmatu igaviku ees võitles igavikulise uudishimuga. Ma olin lugenud mehest, kes oli ennast uputanud selleks, et teada saada, mismoodi surm välja näeb. Aga mina tahtsin ennast tappa, saamaks teada, miks ma elan.
Veel enne, kui ma olin teinud lõpliku otsuse, kaalusin erinevaid elust lahkumise meetodeid. Veenide läbilõikamine tundus olevat liiga pikatoimeline. Ma tahtsin võimalikult täpselt fikseerida oma surmamomendi ning sellele järgnevad hetked. Samal põhjusel loobusin ma enda ülespoomisest, rongi ette viskumisest ja muudest lihtsatest, kuid ebakindlatest enesetapu meetoditest.
Lõpuks leidsin, et ainuke minu kõikidele ratsionaalsetele ja irratsionaalsetele kaalutlustele vastav ja muidu sobilik meetod on lasta endale kuul pähe.
Loomulikult oleks olnud võimalik püüda kuskilt hankida mõni illegaalne tukk või laenata relv kaitseliidus oleva sõbra käest, kuid ma ei tahtnud, et katse ebaõnnestumisel oleks ebameeldivaid tagajärgi kellelegi peale minu enda. Ja pealegi oli relvaloa taotlemine piisavalt pikk protsess, mille jooksul võisin ma oma otsusekindlust kontrollida.
Aga lõpuks oli mul luba taskus. Ja selle kõrval täiesti ametlikult poest muretsetud püstol koos karbi padrunitega. Seega polnud enam ühtegi takistust oma eksperimendi korraldamiseks. Oma korteris elasin ma üksinda. Ma keetsin endale kohvi ning asetasin relva kohvitassi kõrvale köögilauale. Siis tõin pliiatsi ja paberi. Millegipärast tundus vajalik klassikalise selgituskirja kirjutamine juhuks, kui minu eeldused osutuvad valedeks. Kuna mul midagi erilist kirjutada ei olnud, siis kritseldasin lihtsalt teate, et lahkun elust omal vabal tahtel ning palun mitte kedagi selles süüdistada. Siis istusin ma laua taha, lonksasin aeglaselt oma kohvi ja piidlesin köögiseinal rippuvat vanaaegset kella.
Tegelikult polnud mul erilist kohviisu. Kui päris aus olla, siis polnud mul üldse mingit isu. Adrenaliinitase püsis nii kõrgel, et kogu seedeelundkond tundus paljalt toidu mõtte peale protestivat. Siiski limpsisin ma vapralt oma kohvitassi lõpuni. Korra võtsin isegi oma relva pihku ja proovisin, kuidas tundub külm raud vastu meelekohta. Järgmised viis minutit arutasin ma omaette, kas püstolitoru tuleks suruda vastu pead või tuleks jätta paarisentimeetrine vahe püstoli ja pea vahele.
Ja siis hakkas köögikell täistundi lööma - kell sai kaheksa. See oli mulle otsekui viimaseks argumendiks. Relv oli mul juba käes, ma surusin selle uuesti omale meelekohale ja vajutasin päästikule.
Kell oli kolmveerand kaheksa. Laual oli tass kohvi ja tühi paberileht. Pliiats vedeles püstoli kõrval ning minu sisikond alustas oma tantsu. Kogu maailma aeg oli minu surmahetkest ennast veerand tundi tagasi keeranud. Ja sellest hoolimata ma teadsin, et see veerandtund oli tegelikult olnud. Vähemalt minu jaoks.
Ma ei püüdnudki seda fenomeni enda jaoks lahti selgitada. Ma poleks seda kindlasti suutnudki. Värisevate jalgadega ajasin ma ennast püsti ja viisin relva kappi. Seejärel panin pliiatsi ja paberi tagasi sinna, kust ma nad võtsin. Ja siis ahmisin kohvi kolme suure lonksuga endale sisse, kõrvetades ära nii keele kui kurgulae. Millegipärast tundus see keele kõrvetamine tol hetkel nii naljakas, et ma puhkesin pisarateni naerma ning kõõksusin veel tükk aega tagantjärele.
Ning siis lõi kell kaheksa.
* * *
Tükk aega elasin ma edasi teadmisega, et ma ei pea eriti muretsema õnnetusjuhtumite pärast. Ma muutusin järjest uljamaks ning sõprade keskel omandasin ma tõelise eluvenna kuulsuse. Aga see oli ka kõik. Minu alateadvus ei suutnud mu teoreetilist surematust omaks võtta. Pealegi polnud mul sellega midagi pihta hakata. Esialgu.
Järgmine etapp minu elus sai alguse umbes aasta pärast kevadel. Olin just otsustanud kevadise suurpuhastuse tuhinas ka aknad puhtaks pesta. Ma valasin pesukausi vett täis ning panin valmis rullitäie paberit. Seejärel ronisin oma töölauale, et kardinaid eest ära võtta. Minu vana töölaud oli tegelikult üsna nöga ja logisevate jalgadega. Laisk nagu ma olin, et viitsinud ma tööasju eest ära tõsta, vaid nihutasin jalaga paberid ja läpaka lihtsalt eemale, et oleks kuhugi astuda. Laud jõnksatas juba pealeronimisel ohtlikult, kuid ma säilitasin tasakaalu ja ajasin ennast püsti. Kardinate mahavõtmiseks tuli upitada kardinapuu üks ots toe pealt üles ning tõmmata kardinatripid üle otsa maha. See oli üsna keeruline toiming, kuna kardinapuu ots oli toe külge kinni kiilunud ja kardin jäänud laua ja aknalaua vahele kinni. Ma nõksutasin pisut lauda, et kardinat lahti päästa, kui lauast käis läbi vali kriiksatus. Laua esimesed jalad väändusid tappidest lahti ning heleda mürtsuga vajus laud kokku. Kaotasin tasakaalu ja lendasin põrandale, lüües poolel teel lõuaga vastu aknalauda nii, et silme ees raksatas mustaks. Kui pilt jälle selgeks läks, tuikas lõug valutada ning tundus kuidagi vales asendis olevat. Aga hetke pärast unustasin ma oma lõua täielikult. Minu läpakas ulpis aknapesukausis ning ajas klaviatuuri vahelt peenikesi õhumullikesi välja.
Selles läpakas oli kogu minu elu!
Murphy seadus väidab, et turvakoopia tegemine tuleb meelde siis, kui pole enam midagi kopeerida. Ma pole kunagi arvanud, et Murphy seadused on naljakad. Nagu pole naljakad evolutsiooniteooria, Newtoni seadused ja määramatuse printsiip. Nad lihtsalt toimivad. Sõltumata meie tahtest.
Minu esimene mõte oli, et nüüd ei jää mul muud üle kui ennast oksa tõmmata. Kõiki neid dokumente ja materjale ei suuda ma taastada ka kolme kuuga. Aga tähtajad on ...
Ja siis ajasin ma ennast tuikudes püsti ning jooksin kapi poole. Vahepeal oli esimese hetke ?okk hakanud taanduma ning purunenud lõualuu andis ennast juba vaikselt tunda. Silmad olid pisut fookusest väljas ja jooksid vett. Ümbrus tundus udune ning aju töötas kuidagi veidralt. Ma kiskusin kapiukse lahti ja tõmbasin kõik oma pesud ühe ropsuga põrandale. Seejärel haarasin pesude tagant püstoli, tõmbasin pöidlaga kuke vinna ja kihutasin omale kuuli pähe.
Laud jõnksatas ohtlikult.
Ma teadsin, et ma ei tohi teha ühtegi äkilist liigutust. Aegluubis asetasin ma oma jala tagasi toolile ja toetasin seejärel teise jala põrandale. Sulgesin arvuti kaane, tõmbasin laadija juhtme seinast välja ning viisin mõlemad voodisse. Kindluse mõttes tõmbasin läpakale ka teki peale. Järgmiseks valasin aknapesuvee kraanikaussi. Siis istusin toolile ja püüdsin käte värisemisest jagu saada. Minu emotsionaalne tasakaal oli nii segamini, et ma ei suutnud otsustada, kas pursata naerma või hakata nutma. Mingi aeg oli selline tunne, et kohe hakkan tegema mõlemat korraga.
Hiljem keetsin endale veel tassi kohvi. Ma olen tegelikult lootusetu kofeiinisõltlane ja teed ei joo. Kuigi tavaliselt soovitatakse närvide rahustamiseks juua tassike kuuma ja magust teed, siis mina asendan selle tavaliselt hoopis tassi kohviga. Kohvi lürpides hakkasin mõtisklema, kas seda ajaga manipuleerimist oleks võimalik ka milleksi asjalikuks ära kasutada. Fantaasiavaene nagu ma olen, peale lotomängu ei tulnud mul ühtegi head ideed.
* * *
Minu fenomeni juures oli nõrk koht selle lühiajalisus. Heal juhul võisin ma aega veerand tunni jagu tagasi keerata. Lotomängu tüssamiseks oli vaja pikemat ajavahemikku. Uurisin võimalusi ning jäin lõpuks pidama Viking Loto juurde. Loosimine toimus kell kaheksa. Lotopiletit oli võimalik osta internetist ning internetimüük suleti kell seitse. Seega oli vaja minna ajas tagasi tund aega. Ja veel veerand tundi, et jõuaks pileti korralikult ära täita ja kinni maksta. Minu jaoks oli tegemist järjekordse eksperimendiga, sest ma ei olnud kindel, kuidas mõjub kaks järjestikust enesetappu. Aga igatahes oli see teooria väärt järeleproovimist. Kui see õnnestus, ei pidanud ma enam iialgi raha pärast muretsema.
Või siiski. Kui ma igal kuul hakkaksin peavõitu võitma, siis oleks asi kuidagi väga veider. Ma ei tahtnud oma võitudega ülemaailmseks kuulsuseks ja fenomeniks saada, keda kõik arstid vahetpidamata uurivad. Sest äkki uurivadki midagi välja? Ja ei saanud välistada, et lotofirma organiseerib minu röövimise ja tapmise, mis tuleb lõppkokkuvõttes odavam kui mulle mitu korda aastas peavõit maksta. Mitte et ma kangesti surma kardaksin, aga võimalus igavesti veerandtunniste vahedega tapetud saada ei olnud peibutav.
Niisiis tuli võita ainult üks kord, aga see-eest peavõit. Selleks tuleb arvud meelde jätta, kuus arvu. Mingit üleskirjutamise võimalust ei olnud, nagu kasvõi enne enesetapmist kirjutatud hüvastijätukirjast näha oli.
Kell kaheksa vaatasin järjekordset loosimist ja kirjutasin üles kõik väljakukkunud pallid. Paber muutub muidugi tühjaks, aga mõnel inimesel on kirjutamistüüpi mälu: kõik jääb paremini meelde, kui see on eelnevalt üles kirjutatud. Siis torkasin paberi taskusse, haarasin nurgast kilekoti ja jooksin naabermaja keldripoodi.
Veerand tunni pärast söögikoormaga tuppa ronides meenus mulle, et nüüd pidin ma kontrollima, mis mul meelde jäi. Kaks arvu olid järjest, 15 ja 16 ... 23 ... Ühekohalisi ei olnud ... Midagi neljakümnendates ... Oo õudust! Kriipseldasin viimased numbrid paberile, otsisin õigete vastuste lehe sahtlist üles ja põrnitsesin seda tigedalt. Kaks õiget numbrit, 16 ja 23. Järjest numbrid olid nimelt 16 ja 17.
Järgmisel päeval ostsin endale raamatu "Paranda oma mälu". Ma pole õieti kunagi aru saanud, missugused inimesed seda tüüpi kirjandust ostavad, aga ikka trükitakse, järelikult keegi ostab, ja müüja ei vaadanud mind üldse imeliku pilguga.
Numbrite päheõppimise põhimõte seisneb selles, et iga numbriga seostatakse mingi kindel objekt, mis jääb paremini meelde kui tühipaljas number. Mulle meenus NSV Liidus mängitud spordiloto 6 49-st, kus igale numbrile vastas oma spordiala, tähestiku järjekorras akrobaatikast ja alpinismist male ja kabeni ning loosimisel öeldi iga väljatulnud numbriga koos vastav spordiala.
Mina otsustasin kasutada oma kodutänavat, mis oli piisavalt pikk ja mida ma tundsin nagu oma peopesa. Paarisnumbrid paremal, paaritud vasakul, kõik majad ilusasti omal kohal ja kui paar tükki oligi puudu, siis tühi krunt oli ikka olemas, mis tegi ju sama välja.
Raha pole üleliia kunagi, aga otseselt võlgu ja maksmata arveid mul ka ei olnud. Sellepärast võisin kulutada mõnda aega harjutamisele. Ning uskuge või ei, mul hakkas asi tõesti järjest selgemaks saama. Ei läinudki kaua aega, kui ma võitsin oma esimese peavõidu -- paberil, mitte tegelikult. Ma võisin juba vabalt pärast loosimist veerandtunniks poes käia ning tagasi tulles olid mul ikka arvud meeles.
* * *
Ühel kolmapäeval ärkasin äratuskella helina peale ning ajasin ennast istuli. Siis tuli mulle pähe iseäralik mõte, ma haarasin lauaservalt ajalehe ja panin selle servale kirja eileõhtused võidunumbrid. Siis otsisin üles paberi õigete numbritega. Kõik nad olid pihta läinud.
Rohkem ei tahtnud ma oodata. Aeg oli küps. Õhtul istusin arvuti taha ja logisin ennast Eesti Loto kodulehele. Viis minutit enne seitset ostsin prooviks paar pliks-plaks piletit veendumaks, et järelejäänud ajast piisab viimase minuti pileti hankimiseks. Seejärel jäin televiisori ees loosimist ootama.
Püstoli olin juba varakult enda kõrvale lauale asetanud.
Loosimine algas paar minutit enne kaheksat. Suur kollane lotomasin sülgas välja värvilisi palle koos numbritega. Saatuse irooniana olin ma tegelikult võitnud ühe ostetud piletiga 2+1 kombinatsiooniga 13 krooni. Kulutasin veel paar minutit väljaloositud numbrite päheõppimisele ja vajutasin seejärel päästikule.
Kell oli kolmveerand. Ma haarasin püstoli ja tulistasin.
Kell oli pool. Püstol pihku ja tuld.
Kell oli veerand. Põmm.
Kell oli seitse. Igaks juhuks veel kord kuul pähe.
Mul oli aega umbes kaksteist minutit. Pea lõhkus valutada, kuidagi oli see enesetappude seeria ennast mu mällu talletanud ja nüüd otsustas mu mõistus mind karistada. Vähemalt psühhosomaatilise peavaluga. Läbi valuhoogude tuletasin meelde loosirattast väljaveerenud palle ja märkisin lotopiletile ristikesi. 3, 15, 30, 34, 41 ja 43. Need numbrid pidid mind tegema miljonäriks. Seejärel tegin pangaülekande ja vajutasin „Tagasi kaupmehe juurde". Pilet oli ostetud.
Telekas juba mängis ning ma läksin peavalurohtu otsima. Viskasin korraga kaks ibumaksi suhu ja kulistasin kraanist vett peale. Siis viskasin pikali, silm telekas. See tund aega venis vähemalt poole päeva pikkuseks. Ma polnud viitsinud relva ära panna, see vedeles ikka veel laua peal arvuti kõrval. Kolmveerand seitse ei suutnud ma enam pikutada, hüppasin püsti ja hakkasin toas edasi-tagasi sammuma.
Paar minutit enne kaheksat algas loosimine. Suur kollane lotomasin sülitas välja värvilisi palle koos numbritega. Üksteise järel jooksid välja numbrid 24, 36, 2, 7, 32 ja 12.