Septembris täitus "Algernoni" esimene ilmumisaasta uues formaadis.
Käesolevaga koos on esimese 14 kalendrikuu jooksul ilmunud 11 numbrit. Avaldamiskõlbuliku materjali puudumisel jäid ilmumata 2004. aasta jaanuari-, aprilli- ja septembrinumber.
Ma nõustun meile kirjutanud mureliku lugejaga, et seda on liiga palju. Selgituseks tahaksin lisada, et ilmumata on jäänud numbreid justnimelt avaldamiskõlbliku materjali puudusel. Tekste kui niisuguseid saabub toimetusse küll igal kuul, kuid märgatava osaga neist pole midagi peale hakata.
Toimetus on alati, kui on lootust, et kesisest tekstist võiks asja saada, saatnud selle koos kommentaaridega autorile tagasi. Kahjuks on neist oluliselt paremana tagasi tulnud vaid üksikud.
Kiratsema on jäänud tõlgete rubriik ning sellel on omad põhjused. Esiteks ei ole paljude inglise keelt põhimõtteliselt oskavate inimeste lingvistiline võimekus siiski sellisel tasemel, mis lubaks ilukirjandust tõlkida. Teiseks kaasneb tõlkelugude puhul peaaegu alati autoriõiguste probleem.
Üldjoontes on avaldamiskõlbliku materjali puudusel üks põhjus nii algupäraste kui tõlkelugude osas. Ning selleks põhjuseks on tõik, et eesti algupärase ulmeturul valitseb alapakkumine. Sisuliselt kõike, mida kirjutatakse, on võimalik mingigi honorari eest ka paberkandjal avaldada. See võib tunduda kummalisena, kuid vähemalt algupärase ulmekirjanduse loojate hulgas on konkurents sisuliselt olematu.
"Algernoni" tõusud ja mõõnad on paratamatult seotud üldisemate voolustega ning on mõistetav, et ülalkirjeldatud olukorras on rahalise käibeta võrguajakirjas oma tööde avaldajaid oluliselt vähem, kui oleks siis, kui 6-7 tugeva kirjaniku produktsioon oleks paberkandjal avaldatud algupärase ulme turu üle ujutanud. Üks väheseid argumente, mis räägib just "Algernonis" avaldamise kasuks on muuseas auhinna "Stalker" statistika: nagu ajalugu näitab, on "Algernonis" ilmunud teosel oluliselt suurem tõenäosus Eesti ainukese ulmeauhinna võitmiseks.
Aastaaruande trööstitust leevendab võibolla asjaolu, et tegemist on aastatepikkuste protsesside, mitte mingisuguse järsku esilekerkinud kriisiga. Sisuliselt tühjad olid ka näiteks 2003. aasta juuli- ja augustinumbrid, väga kesise juturubriigiga numbreid esines nii 2001. kui ka 2002. aastal, hoolimata asjaolust, et siis avaldati peaaegu kõike, mis toimetusse saabus. Nii algupäraste kaastööde arvukus kui tase on viimastel aastatel pidevalt langenud ning pole ühtegi võimalust teada saada, kas käesolevaks hetkeks on põhi käes või mitte. Loogiliselt siiski peaks zhanri tagasihoidlik olukord äratama huvi uutes autorites, kellel on asjade hetkeseisu juures oluliselt kergem läbi lüüa kui oleks olnud näiteks 1999. aastal.
Lõpetuseks tahaksin märkida, et toimetusel on siiralt hea meel laekunud abipakkumiste ja ettepanekute üle. Nagu oleme oma muretsevatele lugejatele vastanud, oleme tänulikud igasuguse professionaalse abi eest ning samuti saab iga lugeja ajakirja heale käekäigule kaasa aidata, propageerides väljaannet oma kirjandushuviliste sõprade-tuttavate hulgas.