?Sweet child in time you'll see the line
The line that's drawn between the good and the bad
...?
Deep Purple ?Child In Time?
?Kas sa naerad mu üle??
?Ei, loomulikult mitte,? kihistas Alice ning andis mehele musi.
?Ära siis seekord liiga kaua üleval ole,? manitses ta ning lahkus toast.
Tom vaatas naisele järele ning mõtles, kuidas tal on nii mõistva naisega vedanud. Kohe aga asus ta taas tööle. Viimasel ajal olid mõtted kuidagi iseenesest lendama hakanud ning öösiti tulid parimad ideed. Ta ei vajanud enam isegi kohvi, mis varem oli teda unetutel öödel rahutusse unne suikumast takistanud. Viimasel nädalal oli ta vaevalt mõned tunnid maganud, kuid ta ei tundnud end väsinuna ning nähtavasti ei tundnud seda ka ta aju, kuna ta projekt edenes kiiremini kui kunagi varem. Kui nüüd tõele au anda, siis oligi ta selle nädalaga rohkem jõudnud kui eelneva kümne aastaga. Alice oli muidugi pisut mures, kuid tõenäoliselt rõõmustas ta rohkem selle üle, et mehe töö hakkas lõpuks lõpule jõudma ning ehk saab ta siis pisut ka hingerahu. Kannatlikult töötas Tom skeemide kallal. Iga probleemi kerkides oli peas nagu imeväel vastus olemas ning kui hommikupäike aknast sisse hakkas paistma, tundis ta, et töö lõpp on lõpuks ometi lähedal. Täiesti virgena läks mees hommikusööki valmistama ning kui Alice ärkas, ootasid teda laual juba pannkoogid ning aurav aromaatne kohv. Üksik roos oli talle vaasi seltsiks jäetud, kuna Tom ise oli jooksma läinud. Peagi saabus mees higisena tagasi ning sõnagi lausumata jooksis pesema. Alice kuulas Tomi rõõmsat laulu ning küsis endalt, kas oleks kohane hakata nii ilusal hommikul selliseid küsimusi esitama. Lõpuks võttis ta siiski julguse kokku ning tõmbas ukse lahti.
?Millal sa mu lõpuks naiseks palud??
?Siis kui...?
Alice ei lubanud mehel lõpetada.
?Siis kui sa töö lõpetad ning see on nüüd valmis.?
Naerdes uuris Tom naise mossitavat nägu ning haaras ta siis oma embusse. Kiljatades tõmbus naine eemale, kuna ta riided olid sama märjad nagu Tomi rätik.
?Ära kilju, sa pead sellega harjuma, kui me abiellume,? lausus Tom ja ühe käega naise piha ümbert haarates, surus ta teisega talle kauni briljantidega sõrmuse sõrme.
***
Tom ärkas higisena ning tuld süütamata kõndis kööki. Oli täpselt südaöö. Ta ei pidanud kella vaatama, need hääled olid teda alati sellel ajal äratanud. Ärgates ei mäletanud ta täpselt, mida nad ütlesid, kuid need kuulusid lastele. Helid olid kauged külmad ning tundetud, kuid täiesti kindlasti kuulusid nad lastele. Kuidas ta selles nii kindel oli, ei osanud ta öelda. Tom avas külmkapi ja otsis midagi süüa.
?Kallis, ega sa täna taas tööle ei hakka??
Alice seisis ta taga ja põrnitses altkulmu täis suuga meest.
?Ma ei taha sind küll kritiseerida, kuid kas sa ei lähe oma viimistelmisega juba liiale? Su töö on suurepärane, isegi need kaks härrat eile kinnitasid seda. Tule magama, kallis.?
Tom naeratas ning läks tagasi voodisse. Ta ei tahtnud oma kallimas ärevust tekitada. Ta ei tahtnud öelda, et kuulis hääli. Selline jutt muudaks iga normaalse inimese ärevaks. Kui ta aga tunnistaks, et on juba nädalaid neid hääli kuulnud, siis tühistaks Alice kihluse kohe. Muiates suudles Tom naist põsele ning üritas uinuda. Lõpuks suigatas ka tema naise rahuliku hingamise saatel, kuid enne mõtles ta veel kaua neile häältele, mis nii selgelt ta mälus kummitasid, kuid mitte ühtegi mõistetavat sõna kuuldavale ei toonud.
***
Järgmine hommik oli sama ilus nagu eelminegi. Tundus nagu oleksid nad nagu tellimise peale saabunud. Tom käis hommikul harjumuspäraselt jooksmas ning pärast seda sõitis ta koos naisega loodusesse. Nad oli plaaninud terve päeva rahulikult koos veeta. Kaasa võtsid nad ainult korvi teemoonaga, mille Alice oli naiseliku hoolitsusega ette valmistanud. Auto jäeti teeäärde ja käsikäes suunduti kitsale metsarajale. Ilm oli tõesti suurepärane ja ümbrus oli rahulik. Taimed õitsesid ning õhk oli lämbe ja suvistest aroomidest küllastunud. Kusagil siristas ritsikas, kuid muidu valitses lõõgastav vaikus. Tom oli seal lähedal nooruses kalal käinud ja teadis, et kui on vaja rahulikku inimestest puutumata kohta, siis sobis see kant kõige paremini. Seal lähedal olid kunagi olnud sõjaväebaasid ning kuigi need olid ammu maha jäetud, vältis suurem osa inimesi seda piirkonda kas siis harjumusest või kergest kõhedustundest, mida sealne aura neis tekitas.
?Tead, ma tõin su siia, et midagi näidata. Ma tahan sinuga jagada midagi ,mida ma veel ühegi inimesega jaganud ei ole,? sositas Tom usalduslikult naise kõrva ja pilgutas silma.
Alice ei vastanud midagi, vaid hingas suure sõõmu õhku ja sulges silmad.
?Siin on nii rahulik.?
Nad kõndisid käsikäes mööda rada edasi ja puid, mis varem olid tihedalt tee läheduses kasvanud, jäi järjest vähemaks. Peagi jäid mõlemad seisma. Nende ees laius imeilus järv, selle pind oli peegelsile. Teisel pool kasvaisd hõbedased kuused, kuid nende jalgade all oli pehme liiv ja läheduses vaid mõni üksis punaka koorega jändrik mänd. Ühe sellise puu lähedusse seadsidki nad end sisse.
?Siin on nii ilus,? õhkas Alice ning Tom pidi temaga nõustuma. Ta võttis naise ümbert tugevalt kinni.
?See koht toob mulle õnne. Sa ütlesid, et siin on vaikne ning sul on õigus. Esimest korda siia tulles, ma tundsin, kuidas see võimust võttis, see surus end peale ning siinne vaikus ei olnud mitte helide puudumine, vaid pigem nende summutamine.?
Alice vaatas mehe poole, kuid tolle pilk uitas kusagil kauguses ning ta ei hakanud mõtisklusi katkestama.
?Ja nüüd ma võin luua ise vaikust. Ma võin teha, et auto ei mürise, lennuk ei tee häält. Ma võin terve linna muuta vaikseks nagu surnuaia. Ühe nupuvajutusega võin sundida kõrist tulevad helid sumbuma ning olematuks muuta.?
?Tom, kas see ei hirmuta sind. Sina soovid oma leiutisega kergendada linnaelanike elu. Sina soovid võibolla inimesed hiiglaslike lennujaamade lähedal õnnelikuks muuta...?
?Ja nutvate laste emad ka...?
?Ära sega vahele,? naeris Alice:?Sa tead küll, mida ma mõtlen. Alati leidub inimesi, kes leiavad teise vaatenurga, teise lähenemisviisi, uue kasutusala. Sa oled mõnikord nii süvenenud oma töösse, et ma mõtlen, kas sa üldse tunned maailma, milles elad. On sulle pähe tulnud, et sinu masinaga võivad armeed hääletult liikuda, märkamatult võivad õhku lennata terved linnad, kaduda, enne kui keegi arugi saab, mis toimus. Keegi ei kuule tunnistajate karjeid...?
?Aitab juba sellest jutust,? torises Tom ning keeras end naise peale. Alice üritas veel midagi lausuda, kuid mehe huuled püüdisid ta sõnad kinni.
?Ma võin ka ilma masinata vaikust luua,? naeris Tom.
***
?Põgene, põgene, põgene!?
Need sõnad trummeldasid ta peas ja karjatades ärkas ta ülesse. Need hääled, laste hääled. Ta tõusis ja riietus kiiresti. Esimest korda ta mäletas, mida need öeldnud olid ja teadis, et see on tõsi. Kiiruga haaras mees öökapilt autovõtmed, heitis viimase pilgu naisele ja tormas välja. Tema ainus lootus oli, et Alice rahule jäetakse, kui teda ei leita. Ta tormas koridori, haaras jope ning hetkega oli ta õues. Väljas oli jahe, selges taevas särasid lugematud tähed, oli pime ja kuulda polnud ühtegi heli. See viimane fakt pani teda muretsema, sest vähemalt naabrite koer oleks pidanud haukuma. See värdjas haukus alati terve öö ja uinus hommikul. Kas ta ei tegutsenud ehk mõtlematult? Mida ta teeb, põgeneb öösel kodust? Ta sõidab autoga minema, kuna kuulis hääli oma peas. Samal hetkel meenusid talle laste sõnad eriti selgelt. Kalgid tundetud sõnad, mille tähendust ta mäletas, ajasid mehele judinad peale ning ta käivitas mootori. Kui ta teisele tänavale keeras, nägi ta külgpeeglist eredat valgust. Ta oli viimasel hetkel jõudnud. Jaht oli alanud.
Masin lausa lendas maanteel, ta ei tahtnud enam kiirusnäitu vaadata, jäi vaid loota, et ühtegi metslooma teele ei satu. Tuttav mets, tuttav tee. Korraks oleks ta nagu märganud autode tulesid kaugel taga, kuid hirmunult oli ta kiirust lisanud ning hetkel ei paistnud taga enam ühtegi jälitajat.
?Mõttetu lootus,? kuulis ta iseennast lausuvat ja lisas kiirust. Tom sõitis puude vahel nii kiiresti kui julges. Ta oli vanal sõjaväe territooriumil, just siia oli tal kästud tulla. Järv jäi paremale, kuid tema kihutas mööda teed edasi. Nii kaugele ei olnud ta kunagi tihanud tulla. Miskipärast ei olnud ka tema soovinud tühjadele kurjakuulutavatele hoonetele läheneda ning nüüd pidi ta just seda tegema. Hetkel, mil see mõte ta peast läbi käis, pimestas teda hele valgusvihk. Helikopter. Nähtavasti oli mingil hetkel suutnud masinad maha raputada või vähemalt nii ta lootis, kuid nüüd oli ta taas leitud. Kus võisid need hooned täpselt olla? Tom oli kuulnud jutte, mida mõned üksikud julged rääkisid ja nende kesiste kuulujuttude põhjal lootis ta, et väga kaugel ei tohiks nad enam asuda. Helikopter hoidis teda pidevas valgusvihus, tee oli kitsas ning ääristatud puudega ja ta sõitis kiiremini kui kunagi varem.
Järsku kadusid puud mõlemilt poolt ja ta leidis end ootamatult lagedal väljakul. Tom vilistas läbi hammaste. Need hooned olid tohutud. See väljak oli tohutu. Ta hakkas kahtlema, kas mehed, kellelt ta jutte oli kuulnud, ka ise siin käinud olid. Midagi sellist ei oleks ta kunagi osanud ette kujutada. Tohutu lage väljak keset metsa, millel lugematud hiiglaslikud ehitised. Kuidas neid torne kaugelt näha ei ole, imestas ta? Siis tõmbasid ta tähelepanu taas tagaajajad. Peeglitest nägi ta jälitavaid autosid. Üks helikopter oli juurde tulnud. Mida paganat ma teinud olen? Miks nad ei tulista? Ta ei jõudnud enda esitatud küsimustele vastata. Ta oli vaistlikult ühe tumeda hoone poolt sõitnud ja kuigi sellel ei olnud aknaid või vähemalt ei näinud ta neid, silmas ta väravat. Kas on mõtet sinna sõita? Seal oleks ta lõksus. Samas ei näinud ta muud väljapääsu. Üks helikopter lendas talle nüüd ette ja valgus paistis silma, teine lennumasin sõitis auto taga ning hetkeks ei näinud ta akendest midagi. Korraks oli esimene helikopter sunnitud siiski üles tõusma, et mitte sama hoonet tabada, mida ta oli silmas pidanud ja selle võimaluse kasutas Tom ka kohe ära. Järsult keeras ta rooli. Auto põrutas hoone väravast sisse.
?Peatu, peatu!?
Laste hääled kõlasid ta peas. Kas ta magab? Tagaajajad tundusid aga liiga tõelised. Tom pidurdas. Ta oli hoones. Ta kuulis, kuidas kummid sulasid, kui auto tasapisi hoogu kaotas. Ta on hoones! Mees oli väravatest läbi sõitnud, ta oli hoones! Kuid tagaajajad ei olnud kadunud ning kui auto peatus, avas Tom ukse ja sööstis pimedusse. Ta jooksis mööda pimedat tühja hoonet. Alguses olid põlema jäetud auto tuled pisut teed valgustanud, kuid peagi oli pimedus võimust võtnud. Tom oli keskendunud jooksmisele. Kuhu ta jooksis, seda ta ei teadnud. Ta pidi jooksma. Minutid kulusid, ta hakkas hingeldama, kuid ei peatunud. Peagi hakkasid silmad pimedusega harjuma ning ta suutis eristada mingeid tumedaid piirjooni hoone salapärases pimeduses, aga ei tahtnud neile rohkem tähelepanu pöörata. Midagi oleks nagu liigutanud. Tom jooksis, ees hakkas paistma sinakas valgus. See oli ähmane hallus. Tekkis tunne nagu oleks keegi lasknud kuupaistel sisse paista. Higipiisad voolasid ta näole, silmad hakkasid kipitama. Ta ei julenud taha vaadata. Miks ei olnud jälitajad talle järele jõudnud. Tasapisi hakkas ta sinakale valgusele lähenema, kus olid ta jälitajad?
Järsku läbis pimedust õõnes karje, ta vaatas taha, kuid ei näinud midagi. Tema taga ei olnud mitte midagi peale pimeduse.
?Jookse, lollpea,? ütles ta endale valjusti ja sundis ennast edasi tormama, kuigi lihased, mis ei olnud enam harjunud töötama, valutasid. Kopsud oleksid kui põlenud ning pea hakkas ringi käima. Hetkel, mil ta oli valmis maha kukkuma ja end mitte kunagi enam liigutama, jõudis ta aga valguseni. See ei olnud valgus, vaid pigem nagu udu, millesse ta sisse tormas. Samal hetkel andis jõud lõpuks järele ning ta kukkus.. Hingeldades lebas ta maas, higipiisad nirisesid mööda põski ja riided kleepusid ihu külge. Tom ei jõudnud end liigutada. Tulgu tema jälitajad, ta teeb nendega koostööd. Ta teeb kõike, kui vaid Alice rahule jäetakse. Ta on kõigeks valmis, kui keegi teda ainult enam jooksma ei sunni.
***
?Tom, tõuse, vaata enda ümber.?
Mees kuulis neid hääli, need oli laste hääled, kuid need ei olnud enam tundetud ega kalgid ja enam ta ei maganud. Aeglaselt ajas ta end püsti ja avas tasapisi silmad, mis ta maha vajudes oli sulgenud. Ta ei suutnud sõnadesse panna, mida nägi. See oli nagu midagi teisest maailmast. Kui keegi oleks tal palunud nähtut kirjeldada, oleks jutt tulnud ehk lihtne, aga talle meenus hiiglaslik kell. Samas oli see midagi palju enamat, kui lihtsalt ajanäitaja, aga seda tunnet ei osanud ta enam seletada. Kell keerles, selle ümber hõljus kui staatiline pilv. Hõbedane kell keerles, kohe pidi kell kolm saama. Minuti seier seisis veel ühe kriipsu kaugusel. Ümber kella lendlesid selgelt eristamatud kujud, ta tundis neid, kuid ometi oli neis midagi võõrast.
Järsku lõpetas üks vaim, teisiti ei osanud ta kirjeldada neid lendavaid olevusi, tiirlemise ja aeglaselt läbi sinaka udu hõljudes lendas temani. Ta peatus ning Tomile jäi mulje nagu oleks ta olevust igavesti tundnud, kuid samas ei olnud tema ees muud kui vaid hõbedaselt särav kogu.
?Tule, Tom,? lausus lapse hääl vaikselt. Tom ei suutnud sõnagi lausuda. See oli üks häältest, mis teda öösiti oli kummitanud, mis teda lugematuid öid unetuna oli hoidnud, kui palju kordi oli ta selle sama õrna hääle pärast pidanud end peaagu hullumeelseks tunnistama. Sõnad ei tahtnud kuidagi ta huulile kerkida.
?Kes te olete?! Mida te minust tahate?!? kuulis ta ennast karjumas.
?Meie oleme aja lapsed. Me tahame, et sa koju tuleksid,? lausus hääl leebelt:? Astu ringi. Minut on peaaegu möödunud ja me peame lahkuma. Astu ringi.?
?Ma...?
Üks teine hõbedane kogu lendas nendeni ja jäi Tomi ette seisma.
?Tule kaasa. Sa ei taha jääda siia maailma. Sinu töö on tehtud, sa ei pea selles enam vaevlema. Me toome siia teadmisi ja ei midagi muud. Sa andsid killukese uut inimkonnale. Astu ringi. Sinu töö on tehtud,? sõnas uustulnuk vaikselt ja Tomile tundus, et kui sellel oleksid olnud silmad, oleks neis peegeldunud vanemlik hoolitsus või nukker hellus oma lapse kõhkelmist nähes.
?Ma...ma...aga kui ma ei tule?? suutis mees sosistada.
Kella oleks nagu läbinud värin. Lugematute laste sosin paisus kõrvu lukustavaks ning ta oli sunnitud kõrvad kätega katma.Hõbedane valgus oli muutunud intensiivsemaks. Ta nägi, kuidas sekundeid lugev seier oli vaid ühe kriipsu kaugusel, et tähistada täistunni saabumist.
?Sa oled üks meist. Sa ei kuulu siia maailma, kus teadmisi ei osata hinnata, kus sind kasutataks ära. Me ei saa sind kaitsta. Sa oled üks aja lastest,? sosistasid lugematud hääled.
Tom teadis, et neil on õigus. Aeglaselt astus ta lähemale ringile. Ta keha oli hakanud helendama.
?Astu ringi! Sa nägid, kuidas sind jälitati, nad tahvad sind. Inimesed tahavad sind su võimete pärast. Nad tahavad sind ära kasutada, sulle ei ole siin midagi.Astu ringi, Tom.?
?Kas on keegi, kes ei ole tulnud??
?On.?
Ta astus viimase sammu ning imelik tunne läbis ta keha. Ta oli saanud üheks teistega. Ta oli taas üks aja lastest. Hõbedasena tiirles ta ühes teistega ümber igavikku lugeva masina ja ainult üks kurblik mõte käis ta peast veel läbi. Kas keegi oleks ka vabatahtlikult siia maailma jäänud? Kuid ta ei pidanud vastust otsima. Alice. Samal hetkel vajus sekundiseier lõppu tähistavale kriipsule. Valgus oli ere ja kõike mattev ja kõike unustav.