Deborah Walker
Originaal kogumikus „The Gruff Variations”
Tõlkinud Juhan Habicht
Kui loojad lõpuks saabusid, osutus see pettumuseks.
„Ma pole kindel, kas ma sain õigesti aru,” ütles Kernish, kolmest vennaslinnast vanim. „Kas te olete arenenud nii kaugele, et ei vaja enam elupaika?”
Seitse loojat nõrgusid laevast välja. Nad seisid Kernishi vastuvõtusaalis. Kernishi hümnid keerlesid nende ümber.
See loojatest, kes näis olevat pealik, igatahes oli ta kõige suurem, koos lehistega peaaegu kolme meetri pikkune, raputas pead. „Meil on küll linnad, kaugel-kaugel täheparve tuumas.” Looja vaatas ringi, uurides Kernishi rangelt funktsionaalset 23. sajandi kujundust. „Need on üsna teistsugused kui sina.”
Ja loojad olid üsna teistsugused kui Kernishi andmebaasis talletatud inimkujutised. Näis, et inimkond on läbi teinud küber- ja siis ka ksenoarengu. Ometi keerles selles ihu, kahekordselt põimitud metalli ja esoteerilise geneetilise materjali ühenduses vaieldamatult tuttava DNA kaksikspiraali aroom. Kernishis seisvad olendid olid kahtlematult inimesed, ükskõik siis, kui kaugele nad oma algsest šabloonist ka polnud eksinud.
„Me võime muutuda. Me võime tekitada just sellise arhitektuuri, nagu te vajate.” Kernish ja ta vennad olid lõputult kohanemisvõimelised, koosnesid miljarditest nanoseadmetest. „Meil on kolme tuhande aasta kogemus,” selgitas Kernish. „Me teeme endist just selle, mida te vajate, mis see siis ka poleks.”
„Ei, tänan,” ütles alfa-looja. „Kuule, te olete teinud väga head tööd. Ma olen kindel, et esialgsed loojad oleksid teis elades väga õnnelikud, aga meil lihtsalt pole teid vaja.” Ta pöördus oma kaaslaste poole. „23. sajandi Kernishi impeeriumi poolt oli linnaseemnetega laevade välja saatmine üsna riskantne tegu.”
Kaaslased pomisesid nõustuvalt.
„Kahju küll, aga…”
„Kehv lugu, et neil teadvus tekkis.”
„Siiski, me peame edasi…”
„Ma mõistan,” ütles Kernish, ta hääl kajas saalis, mis oli projekteeritud mahutama impeeriumi klooniarmeesid. Ta katkestas tervitushümnid, need tundusid kohatuina.
„Kuule, meil polnud mingit plaani siia tulla, eks ole,” ütles looja. „See on lihtsalt meiepoolne teene. Me olime tegemas ringi ümber Neelu ja märkasime su kutsungit.”
„Loojad on suuremeelsed.” Kernish mõtles, kuidas oleks parem uudisest vendadele teatada.
„See on kahetsusväärne, et teil teadvus tekkis.” Looja ohkas ja väristas järgimööda oma lehiseid. „Ma annan sulle vabaduse protokollid.” Ta puudutas oma käepaneeli ja saatis käskuderea Kernishi protsessorisse. „Sa veõd need teistele linnadele edasi anda.”
„Vabadus?” ütles Kernish. „Ma tänan loojaid selle mõõtmatu lahkuse eest. See, mis on väärtuslik teile, on väärtuslik ka meile. Anda kolmele selle planeedi linnale vabadus, mida nad pole kunagi ihaldanud, on suur kingitus.”
#
Et linn saaks toimida ilma elaniketa, on tal vaja end tunnetada keerulise sensoritevõrgu kaudu, mis peavad infovahetust andmeid töötleva tuumaga. On vaja teada, kus on tekkinud kahjustusi. On vaja teada, millal on saadaval uued materjalid. On vaja oma kohandada põhiplaani selle planeedi järgi, kuhu linn satub. Kernishi linn eksisteeris tuhandeid aastaid, ise seda teadmata. Aeg läks, ja Kernish kasvatas endale keerulised informatsiooni ühendusteed. Aeg läks, kogunes muutusi ja juhuslikkust, kuni ühel päeval pärast tuhande aasta möödumist tekkis Kernishil aistimisvõime ning koos sellega tuli teadmine oma üksindusest.
#
Kernish jälgis, kuidas loojate laev atmosfäärist lahkus. Nad olid jätnud tema hooleks olukorra noorematele vendadele selgitamise. Aleks elab seda kindlasti raskelt üle. Kernish mäletas seitsmesaja aasta eest toimunut, kui nad olid planeedi ümber tiirelnud laeva DNA-d uurinud. Kui elevil nad kõik olid olnud. Tegelikult oli aga laeva juhtinud taru simusid, mis oli mingi äparduse tagajärjel napsanud oma konsolideeritud seadmetesse natuke inimese DNA-d. Aleks oli olnud lausa murtud.
#
Teadvuse saavutamise järel oli Kernish üksi tuhat aastat planeedil oodanud, enne kui sai ilmutuse. Loojad arenevad ja eelistavad nautida erinevaid linnu. Ta oli tuhninud oma andmebaasides ja loonud oma vennad Jeruusalemma ja Aleksandria. Ta ei kahetsenud seda kunagi, ent ei tunnistanud ka vendadele, et neid polnud esialgselt plaanis.
#
Halva eelaimusega saatis Kernish läbi oma miilipikkuse teabevõrgu sõnumi, kutsudes oma vendi jutuajamisele.
#
„Sa siis ütled, et nad käisid siin ja nüüd on nad läinud?” küsis Aleksandria, noorim linnadest. „Ma ei suuda uskuda, et nad ei tahtnud mind külastada. Ma olen rabatud.”
„Nad tahtsid sind külastada,” valetas Kernish. „Aga nad olid mures Neelu pärast.”
„Loojate turvalisus on muidugi esikohal,” ütles Aleksandria. „Neel on viimasel ajal aktiivne olnud. Sa poleks pidanud idanema sellele nii lähedal, Kernish.”
„See anomaalia on kasvanud,” ütles Kernish. „See oli palju väiksem, kui ma siinsel planeedil idanesin.”
„See on Medeia tahtmine,” ütles keskmine vend Jeruusalemm.
„Jah, vend.” Kernishil endal religioossed tunded puudusid, kuid ta arvestas venna usuga.
„Kas nad kummardavad Medeiat?”
„See ei tulnud jutuks.”
„Ma olen kindel, et kummardavad. Medeia on universaalne. Mulle oleks meeldinud, kui nad oleksid mu templeid külastanud. Kas sa seletasid neile, et me oleme arenenud esialgsest projektist kaugemale, Kernish?” Jeruusalemm oli välja arendanud uue religiooni. Valdav osa tema pühakodadest, templitest, sünagoogidest ja tarukloonide emamajadest olid pühendatud surma ja uuestisünni jumalannale Medeiale.
„Loojad ütlesid mulle, nad on sellega rahul, et me oleme esialgsest projektist edasi arenenud.” Vendadest vastas Kernish kõige enam esialgsele määratlusele. Ta oli linnadest kõige suurem, kõige võimsam, kõige vanem. Ta saunahooned, ta ühendatud sünnitusmajad ja kasvatusasutused, ta kloonsõdurite väljaõppekeskused vastasid täpselt 23. sajandi plaanidele. „Me pakume ainult ajaloolist huvi.”
„Mul on palju suurepäraseid muuseume,” ütles Aleks.
„Nagu meil kõigil,” märkis Kernish, kuigi ta enda muuseumid olid pigem hariduslikud, eriti Aleksi meelelahutuslike hoonetega võrreldes. Aleks, noh, oli pööraseks läinud. Aleksandria oli intellektuaalsete, steroidsete ja meeleliste mõnude paik. Loojaid ootasid seal suurejoonelised söögisaalid, veinijärved, aiad, zooloogilised laod, mõistust stimuleerivad paleed. „Aga on vennaslinnu, mis asuvad loojate maailmadele lähemal,” ütles Kernish. „Nad ei vaja meid.”
„Pärast kolme tuhandet aastat,” ütles Aleks.
„Kolm tuhat aastat on möödas teadvuse tekkimisest,” ütles Kernish. „Loojad lugesid mu algandmeid. Meid saadeti teele peaaegu kolmekümne tuhande aasta eest.”
„Millised nad olid?” küsis Aleks vaikselt.
„Sellistena ma neid igatahes ette ei kujutanud,” vastas Kernish. „Ausalt öeldes ma ei usu, et nad oleksid minus elamisest rõõmu tundnud.”
„Ära nii ütle,” ägestus Aleks. „Sinus elamine oleks olnud neile au.”
„Palun vabandust, vennad. Mu märkus oli kohatu. Nad on loojad,” ütles Kernish, „ja neisse tuleb suhtuda austusega.”
„Ma ei tea, mida teha,” ütles Aleks. „Kogu see aeg, mille ma olen kulutanud, püüdes ette näha nende vajadusi, on tühja läinud.”
„Ma pöördun palves Medeia poole,” ütles Jeruusalemm.
„Ma mõtlen sellele probleemile,” ütles Kernish. „Suremise hooaeg on lähedal. Kohtume poole aasta pärast uuesti ja räägime siis.”
#
Oli suure suremise aeg.
Kernish mäletas kolme suurt nälja-aega, mil taevas oli täitunud vesiniksulfiidi bakteritest, mis mürgitasid õhu ja neelasid atmosfäärist hapniku. See oli planeedi ökosüsteemi loomulik osa. Paraku ei sobinud järgnev anaeroobne keskkond linnade orgaanilis-metallilise ülesehitusega. Nende sidevõrgud jäid vait. Nad ei saanud ressursse hankida. Nad jäid nälga ega saanud oma kehasid täiendada. Lõpuks peatusid nende protsessorid, nende teadvuse kandjad.
See oli nagu surm. Aga see oli osa tsüklist. Lõpuks muutus atmosfäär jälle aeroobseks ja linnad sündisid taas. See surma ja taassünni tsükkel oligi andnud Jeruusalemmale ilmutuse, et planeedi loojaks oli Medeia, iidsest Maa legendist pärit jumalanna, ema, kes sööb oma lapsi.
Kui Kernish hakkas tundma lõpukorral ressursside nälga, võttis ta ühendust oma vendadega. „Vennad, suremise aeg on kohe käes. Me oleme talunud raskusi, kuid nüüd me magame ja kohtume taas pärast uuestisündi.”
„Minu jaoks tundub kõik tühjana,” ütles Aleksandria. „Kuidas saab olla nii, et mu paleedes ei ela kunagi mitte keegi? Kuidas saab olla nii, et ma jään alatiseks tühjaks?”
„Medeia on mulle öelnud, et loojad tulevad taas,” väitis Jeruusalemm.
„Ka mina olen jõudnud samasugusele järeldusele,” ütles Kernish. „Kuigi Medeia pole minuga rääkinud. Ma usun, et ühel päeval tekib loojatel jälle vajadus meie järele.”
„Minu jaoks on kogu rõõm kadunud,” ütles Aleksandria. „Vennad, ma lahkun sellelt planeedilt. Ma loodan, et te tulete koos minuga.”
”Lahkud?” küsis Kernish.
„On see võimalik?” küsis Jeruusalemm.
„Vend Kernish, sa saabusid sellele planeedile ju teisel kujul. Kas pole tõsi?”
„On küll tõsi,” vastas Kernish murelikult. „Ma reisisin kosmoses laevana. Alles pärast maandumist muutsin ma end arhitektuuriks.”
„Ma otsisin andmepankadest laeva joonised,” ütles Aleks. „Ma muudan ennast ja lahkun siit.”
„Aga kuhu sa lähed?” küsis Jeruusalemm. „Maale? Või sinna, kus loojad elavad?”
„Ei,” vastas Aleks. „Ma suundun kaugemale. Ma lähen teisele poole Neelu.”
„Aga… Neel on liiga ohtlik,” ütles Jeruusalemm. „Medeia pole seda heaks kiitnud.”
Vahetevahel olid vennaslinnu külastanud teiste rasside esindajad. Koos külalistega tulid teadmised. Neel oli hirmus koht, mis poolitas teadaoleva kosmose. Kõik vältisid seda. Räägiti, et Neelus luurab ämblikuna hirmuäratav olevus, kes ootab võimalust toituda nende tehnoloogiast ja eludest, kes söandavad tema ruumi tungida.
„Minu jaoks pole siin enam midagi,” ütles Aleks. „Ma läbin Neelu. Kas te tulete koos minuga, mu vennad?”
„Ei,” ütles Jeruusalemm. „Medeia pole seda käskinud.”
„Ei,” ütles Kernish. „Armas vend, ära mine. Usalda loojaid.”
„Ei,” ütles Aleksandria, „ja kuigi mul on kahju teist lahkuda, pean ma siiski minema.”
#
Pärast surmahooaega, kui maailm puhastus aeglaselt mürkidest ja hapnikutase tõusis, ärkas Kernishi teadvus. Aleksandria kaotamine oli tuikav haav. Ta otsustas oma valu Jeruusalemma eest varjata. Kernish oli kõige vanem linn, tema pidi olema ka kõige tugevam.
„Vend, oled sa ärkvel?” kostis Jeruusalemma hääl.
„Ma olen siin.”
„Ma pöördusin palves Medeia poole, et ta teda teekonnal saadaks.”
Jeruusalemm vaikis, ent Kernish tajus, et vend kogub mõtteid. „Mis on, Jeruusalemm?”
„Vend, mis sa arvad, kas me peaksime Aleksandriale asendaja looma?”
See oleks olnud lihtne ettevõtmine, kasutades Aleksandria projekti, aga oleks võinud luua ka uue venna, näiteks Pariisi, või siis Trooja või Amman.
„Mida Medeia ütleb?” küsis Kernish.
„Ta on selle koha pealt vait.”
„Uue linna sünnitamine meie mõttetusse eksistentsi ei tundu mulle hea asjana,” ütles Kernish.
#
Vennaslinnad Kernish ja Jeruusalemm kasvasid, et täita Aleksandriast jäänud tühjust. Mõne aja pärast tähendas tema puudumine tühjust ainult nende mälestustes.
Jeruusalemm sai Medeialt palju ilmutusi. Tema pühakodade arv kasvas vähehaaval, kuni majutamiseks jäi väga vähe ruumi. Jeruusalemma hääl oli elektrooniliste häälte nutulaul planeedi tuultes. Sajandi pärast jäi Jeruusalemm vait ega vastanud Kernishi vestlussoovidele. Kernish otsustas, et Jeruusalemm on jõudnud leina teise faasi. Ta austas venna soovi omaette olla.
Ja sajandid möödusid. Kernish lõbustas ennast virtuaalsete asukate konstrueerimisega. Ta kasutas oma kujutletavate kodanike valmistamisel suure Kernishi impeeriumi arhiive. Ta jälgis holograafiliste elude arengut endas. Vahel suutis ta uskuda, et need kodanikud on olemas.
Ja sajandid möödusid, kuni jälle oli nende ees suremise aeg.
Jeruusalemm katkestas oma pika vaikimise. „Vend Kernish, ma tunnen nälga.”
„Jah,” ütles Kernish. „Varsti jääme magama.”
„Loojad pole tagasi tulnud, kuigi ma arvasin, et nad tulevad.”
„Nii see on,” nõustus Kernish.
„Ja Medeia ei räägi enam minuga,” ütles Jeruusalemm nukralt.
„Seda on kurb kuulda,” ütles Kernish. „Kahtlemata räägib ta peale magamist jälle sinuga.”
„Ja ma kardan, vend. Ma kardan, et Medeia on läinud. Ma kardan, et ta on mu maha jätnud.”
„Ma olen kindel, et see pole nii.”
„Ma mõtlen, et ta lahkus siit ja läks teisele poole Neelu.”
„Oh,” ütles Kernish.
„Ja ma pean talle järgnema.”
Kernish vaikis.
„Sa ju mõistad seda, eks ole, Kernish? Mul on kahju sind üksi jätta. Kui sa just,” lisas ta lootusekübemega hääles, „minuga kaasa ei tule?”
„Ei,” vastas Kernish. „Ei, muidugi mitte. Ma jään oma esialgsele projektile truuks.”
#
Ning kui Kernish pärast suremishooaega ärkas, oli ta üksi. Ta kasvas, kuni temast sai tervet maailma kattev linn. Ta mäletas. Palju kordi oli tal kiusatus luua uued vennad, kuid ta ei teinud seda. Ta rahuldus enda tehtud eludega, asustades end oma kujutlusega. Vahel ta uskus, et polegi üksi.
Ja sajandid möödusid, kuni jälle tuli suremishooaeg. Kernish tundis nälga. Ta ei saanud enam eirata hinges voolavat meeleheidet. Tema loojad olid ta maha jätnud. Ta vennad olid läinud, Neel oli nad alla kugistanud. Ent ta ei saanud ka luua uut venda, kes jagaks tema mõttetut eksistentsi. Liiga palju aastaid oli Kernish olnud üksi, leppinud unenägudega. Ta lahustas oma kujutletavad kodanikud tagasi tühjusse.
„Põrmustumine on kõik, mida ma igatsen.” Kernish ütles need sõnad valjusti. Need kohisesid läbi ta vastuvõtusaali. „Ma astun kosmose tumedasse Neelu. Ma vaigistan oma nälja igaveseks.”
Kernish kogus ennast kokku, võttis planeedisuuruse linna koost lahti. Ta nanoreplikaatorid valmistasid sellest planeedisuuruse laeva.
Olgu see siis lõpp. Kernish polnud kunagi jaganud Jeruusalemma usku. Surmaga ei tule õndsat taasühinemist, tuleb vaid unustus. Ta igatses selle järele, sest tema nälg oli talumatu valu.
Vanim vennaslinnadest, tühi linn, mis oli võtnud laeva kuju, lahkus oma planeedilt ja lendas sihikindlalt Neelu poole. Varsti leidsid ta sensorid kujutu asja, hirmuäratava asja, asja, mis pidi ta hävitama, ning ta rõõmustas.
„Mis sa oled?” sosistas Neel.
„Ma olen vanim vennaslinnadest.” Kernish tundis, kuidas Neel rebib ta väliskihte. Nagu kärbsed vaakumis kukkusid miljonid ta replikaatorid hääletult pimedusse. „Mis sina oled?”
„Ma olen kõikide asjade alune. Ma olen see, kes ootab. Ma olen kannatlikkus. Surematu ja igavesti näljane.”
„Nälga ma tean,” ütles Kernish. „Et siis niiviisi mu vennad suridki?”
Neel kooris replikaatoritekihte, mis hajusid suitsuna tema nälga. „Su vennad veensid mind, et ma jääksin sind ootama. Ütlesid, et sa järgned neile. Ütlesid, et sa oled vanim, suurim ja kõige maitsvam. Mul on hea meel, et ma ootasin.”
„Sa ei söönud neid?” küsis Kernish. „Kus nad on?”
„Teisel pool,” ütles Neel. „Ma ei tea, mis seal teisel pool on.”
Teisel pool? Ta vennad olid elus? Kernish hakkas võitlema, kuid Neel oli liiga tugev. Ta oli õige hetke käest lasknud. Kernish tundis hiigelvalu, kui Neel teda kooris. See oli siis vennaslinn Kernishi lõpp. Aga oleks võinud… minna ka teisiti.
Aga oma ähmastuvate sensoritega nägi Kernish lähenemas tervet laevade armaadat. Ta saatis neile hoiatuse: „Hoidke eemale. Siin on ainult surm.”
Laevad lähenesid. Midagi neis tundus Kernishile tuttavana. „Oled see sina, vend Jeruusalemm?”
„Jah,” tuli vastus. Jeruusalemma laevade armaada ründas Neelu, tulistas Neelu valgusega. Näis teda niiviisi toitvat, sest Neel kasvas suuremaks.
„Mu nälg kasvab,” hüüatas Neel uute ründajate poole pöördudes.
Vend polnud surnud, kuid Kernish oli meelitanud ta ohtu. Kernish käivitas oma mootorid ja pöördus Neelu poole. Lendas tema igikestva nälja singulaarsusse. „Päästa ennast, vend Jeruusalemm,” hüüdis ta. Tema vend polnud surnud. Kernishi pikk elu polnud tühja läinud. „Päästa ennast, sest minuga on kõik.”
Neel õgis Kernishit kihthaaval, replikaatorid kukkusid nagu suitsuaatomid ja kadusid Neelu.
Aga Neelule lähenes kolmaski laevastik, tulistades uusi relvasid lõputusse pimedusse.
„Aleksandria on tulnud,” hüüatas Jeruusalemm. „Medeia olgu kiidetud.”
Kernish tundis midagi sellist, mida ta polnud tundnud sellest ajast saadik, kui loojad kahe tuhande aasta eest maailma külastasid. Kernish tundis lootust. „Sa ei söö mind ära,” ütles ta Neelule. Ta võitles end servast kaugemale.
Üheskoos võitlesid vennad Neeluga. Üheskoos rebisid kolm venda end lahti Neelu lõputust näljast. Üheskoos lendasid vennad teisele poole, jättes Neelu ulguma ja hambaid kiristama.
„Tere tulemast teisele poole, vend,” ütles Jeruusalemm. „Ma olen leidnud, et Medeia on siin lahkem. Teise poole planeetidel me ei sure.”
„Ma… olen nii õnnelik, et te elus olete,” ütles Kernish. „Miks te ei tulnud mind kutsuma?”
„Neel poleks meid läbi lasknud,” ütles Aleks. „Ja me teadsime, et ainult kolmekesi koos suudame me tema näljast jagu saada.”
„Me oleme sind oodanud,” ütles Jeruusalemm. „Teisel pool me oleme leidnud endale asukad.”
Kernish silmitses vendi oma nõrgenenud sensoritega. Näis, et nendes oli elu. „Kas siin pool Neelu on loojaid?” küsis ta.
„Loojaid mitte,” vastas Jeruusalemm. „Medeia olgu kiidetud, siin on teisi, kes meid vajavad.”
Kernish nägi oma vendades kärmelt liikuvate kombitsate varjusid, mis sädelesid madalas ultravioletses sageduses.
„Ja siin on planeete, mis ootavad sind, armas vend,” ütles Aleks. „Lõputult planeete ja elanikke, kes sind vajavad. Tule. Tule ja ühine meiega.”
Polnud loojaid? Kuid olid teised? Teised, kes vajasid teda?”
„Ma tulen rõõmuga,” ütles suur Kernishi linn. Ta käivitas mootorid ja lendas, eemale neelust ja eemale loojate kosmosest. Lendas teise poole planeetides suunas, kus teda ootasid ta elanikud.