Paolo Bacigalupi. "Laevalammutaja" + “Uppunud linnad” + “Sõjarelv”. Fantaasia, 2023 ja 2024. 218 + 310 + 272 lk
Kuna mul õnnestus "Laevalammutaja" auhinnaks saada, siis mõtlesin, et viskaks tervele sarjale silma peale. "Laevalammutaja" on avaosa Paolo Bacigalupi suuremast raamatusarjast, kus maailm on ühine, kuid raamatud loetavad ka eraldiseisvalt. Triloogia ongi samanimeline, edasi tulevad "Uppunud linnad" ning "Salarelv". Tegelasi võib kohata vilksamisi mööda raamatuid siin ja seal, seega järjestlugemisel on oma võlu. Minu jaoks on mingis mõttes sarnane näiteks palavalt armastatud teletohter Gregory House’i maailm, kus saab ka mingi piirini vaadata osasid ükshaaval, kuid siis jääb mingi osa maailmast tiba hämaraks. Seega minu soe soovitus on minna järjest mööda raamatuid.
Minu jaoks on see esmakohtumine Paolo Bacigalupi loominguga, täpsemalt siis noortele kirjutatud romaanidega. Stiili ja suunatuse osas ma mingis mõttes jään kergelt nõutuks, kuna mitmed peategelased on tõesti teismelised, aga kas see ka tähendab, et tegu on nö. noortekaga? On temaatikat, mis kõnetab nooremat lugejat, kuid samal ajal on täiskasvanulikku ning üldse ajatut, sootut, eri vanuses inimesi kõnetavat kõvasti. Seega ma ise pakun, et sari on sobilik... lugejale. Punkt. Minu jaoks on noortekirjandus näiteks pigem Pullmani tumedate ainete tüüpi - aga hea küll, las see liigitamine olla, mis seal vahet, mis värvi raamatu silmad on. Kui ka minna seda teed, et teemad kõnetavad rohkem noori, siis taaskord - paljud teemad on universaalsed.
Kui natuke sisu vaadata, siis tulevik on lohutu ja karm, inimene on kliima korralikult ära rikkunud, meile tuttavad mandrid on ranna-aladel üle ujutatud ning inimesed proovivad kuidagi ellu jääda. “Laevalammutajast” rääkides - teismeline poiss Nailer üritab elatist teenida laevalammutajana, mis tuleb tal üsna hästi välja, kuna oma kõhetu lapsekehaga saab ta ligi igalepoole kuhu täiskasvanud ei pääse. Vask ja muud metallid on kuldaväärt, kõik ümbritsev väga karm ning metsik lääs. Peresuhted... Naileri isa on karmi käega vägivaldne narkomaan, kelle kunagist pehmet olemust on vahel harva veel tajuda, kuid pigem käib suhtlus pojaga võmmude keeles. Ühel hetkel ristuvad Naileri teed Nitaga, Õnneliku Tüdrukuga, kelle elu ripub imepeene niidi otsas.
«Kuula mind, poiss. Teadlased lõid mind koera, itigri, inimese ja hüääni geenidest, aga inimesed arvavad ikka, et ma olen üksnes nende truualamlik koer.» Relva pilk rändas kaptenile ja tema teravad hambad särasid hetkelises naeratuses. «Kui löömaks läheb, ära suru oma võitlejaloomust maha. Sa pole rohkem Richard Lopez, kui mina olen kuulekas kutsa. Veri ei määra su saatust, öelgu teised mis tahes.» Relv ajas end uuesti sirgu ja keeras minekule. «Õnne, poiss, ja head jahti.»
Kapten vaatas, kuidas poolinimene trappi mööda kaldale lonkas.
«Kummaline olend.»
Teises raamatus on suur osa juhtuvast kujutatud läbi ühekäelise tüdruku silmade, kes töötab õe rollis ning koos sõber Hiirega satuvad Relvaga taaskord kokku. Kolmandas on Relv juba täiesti uuel positsioonil ning siin juba võetakse teemad suuremalt ette, samuti kohtab tegelasi ka esimesest raamatust. Muidugi neid, kes veel elus on, kuna Bacigalupi maailm pole küll täiesti troonimängurlikult päidlennutav, aga mõni laip ikka jääb lugeja teele.
Olemuslikult on triloogia kohati väga vägivaldne ja verine. Minu silmis lisas see oma naturaalsuses selgelt plusspunkti ja pani muigamisi mõtlema, et nojah, noortekirjandus ilmselgelt. O tempora, o mores ning ajad ju muutuvad ka. Ning kui vaadata keskkooli suunas, siis sealt paistab juba ka täiskasvanuelu koos kõigi võlude ja valudega, rümbarebu ja rupskipulmaga.
«Nad on lollid ja hullud,» oli tüdruk vastanud.
Kuid doktor Mahfouz oli pead raputanud. «Mitte hullud. Pigem nagu ... Ratsionaalselt vaimuhaiged. Kui inimesed võitlevad põhimõtete nimel, siis pole ükski hind liiga kõrge, mida maksta tuleb, ning mitte üheski lahingus ei tohi alla anda. Nad ei võitle raha või võimu või kontrolli saamise nimel. Mitte päriselt. Nad võitlevad selleks, et oma vaenlaseid hävitada. Nii et isegi kui nad kõik enda ümber hävitavad, siis see on seda väärt, sest nad teavad, et on reeturid hävitanud.»
«Kuid nad kõik kutsuvad üksteist reeturiteks,» oli Hiir vastanud.
«Nii see on. See on siinkandis pika ajalooga traditsioon. Ma olen kindel, et esimene, kes hakkas oma poliitiliste vastaste patriotismi küsimärgi alla seadma, pidas end väga nutikaks.»
Sedasorti häid mõttekäike ikka leidub ning see on ka üks põhjus, miks mu silmis raamat põnev on. Paras osa loost on hoogne seiklus ning sellena igati omal kohal. Ikka ja jälle istub aga keegi maha, verest tilkuv nuga pihus, ja vajub vaenlase laiba kohal mõttesse - väga hästi komponeeritud.
Lõpp tuli “Laevalammutajal” natuke liiga kiirelt ning jäi lahtiseks, ehk isegi ebausutavuse piirimaile. Ning lõppakordid polnud isegi tingimata sellised, et jätta lugeja järgmise osa ootele, rohkem nagu mõjus “ah, aitab küll” võttena. Ma oleks hea meelega natuke rohkem väljajuhatust võtnud ning tips enam otsade kokkusõlmimist - isegi kui nad puntras on ja eri suundades laiali turritavad. Järgmiste raamatutega oli seis veidi parem, aga jah - “Laevalammutaja” puhul tekkis lausa küsimus, et kas siin on eesmärk, et lugeja järgmisi raamatuid ootaks?
Kokkuvõttes: mulle meeldib Paolo Bacigalupi stiil. Hea meelega loen talt ka muid raamatuid kui võimalik on - kuid samal ajal, ega ma ise neid ka otsima lähe. Ma natuke oma hinde osas kõhklesin avaraamatu puhul “suurepärase” ja “väga hea” vahel, sest avapauk oli igati sümpaatne. Kui raamatuid edasi lugesin - jään siiski “hea” juurde, kuna ega siit otseselt nüüd maailmamuutvat šedöövrit ka ei tulnud (mida minu silmis Pullman on suutnud). Küll aga midagi sarnast nagu näiteks Reeve “Surelikud masinad”. Seega kui meeldis Reeve, siis julgen ka Bacigalupit soovitada.
4/5 ("hea kiirtoit")