22 aastat tagasi Pasi Jääskeläise esimest eestikeelset raamatut "Taevast kukkunud loomaaed" (2002) arvustades nentis allakirjutanu, et jutukogu jaguneb justkui kaheks: traditsioonilisi žanriulme teemasid ja käsitluslaadi järgivad lood ja siis need ülejäänud - new weird, nagu kirjastaja "Väära kassi päeva" järelsõnas liigitab. Emotsionaalselt muljetavaldavatena mainitakse "Taevast kukkunud loomaaia" arvustuses Põhja raskemeelsust ning Nõukogude okupatsioonist puutumata jäänud Soome puhul üllatavat Ida-Euroopa ängi.
"Väära kassi päev" kuulub tervikuna žanriulme ja peavoolu kirjanduse hämaratele piirimaadele. Esimese mõnekümne lehekülje lugemise järel formuleerus määratlus "maagiline realism Soome moodi" ning järelsõna lugedes võis järele noogutada kirjastajale, kes ütleb täpselt sama. Järelsõna olekski praegusel juhul võinud paigutada raamatu algusse eessõnana, sest see käsitleb kirjaniku loomelaadi üldiselt ja peatub lühidalt tema üljeäänud raamatutel, puudutamata seejuures käesolevat teost. Eessõna abistab neid lugejaid, kes kahtlevad, kas raamatut osta või mitte; järelsõna lugemisest võivad nad seevastu hoiduda kartusest enne lugemist raamatu sisu kohta liiga palju teada saada.
Niisiis, milline on "maagiline realism Soome moodi" romaanimahus jutustuse "Väära kassi päeva" näitel?
Esiteks on jutustus märkimisväärselt aeglasema kuluga kui žanrile aluse pannud ladina-ameerika teosed. Kogu tegevus toimub ühe päeva jooksul, mil minategelane saab ootamatu sõnnumi vanadekodust, et tema dementne ema on suremas. Kui ta kohale jõuab, paneb tegelikkuses mitte nii väga dementne ega suremas ema tollest samast asutusest jooksu. Teda oma ebatavalise lapsepõlvega seotud paiku mööda jälitades kohtub jutustaja oma erinevates küpsusastmetes minevikuga - nii eelmiste armukeste kui lapsepõlve süngete saladustega. Umbes seal, kus ema teist korda välja ilmub ja taas kaotsi läheb, võib lugedes igavgi hakata, kuid edaspidi läheb jälle huvitavamaks. Jutustus kujutab endast tükkhaaval lahenduvat mõistatust, kuid see on üsna lihtne: kui teile hakkab raamatu keskel tunduma, et teate, kuidas see lõppeb, siis te olete õigel teel, nii ongi.
Teiseks on jutustus täielikult linlik. Siin pole kohta kolkasoomlusel või mõne maa ajalugu kontsentreerivatel küladel. Peategelane on tegevuspaigaks oleva linna projekteerimise peainnovaator ja kavandab futuristlikku köisraudteed, mis peaks suurel määdal asendama kohalikku ühistransporti. Seosed Soome aja looga puudutavad eeskätt soometumist – tegemist tuleb nii Stasi kui NSVL-i austajatega – aga need on pinnapealsed. Idaeurooplusel pole, erinevalt mõnest „Taevast kukkunud loomaaia“ jutust, mingit erilist tähtsust ja see ei kujunda teose atmosfääri, nagu vabas ühiskonnas üles kasvanud autori puhul loomulik ongi. Pigem sarnaneb jutustuse atmosfäär ja käsituslaad Philip K. Dicki paranoilstele tekstidele, eeskätt "Ubikule" (1969, e.k. 2002).
Kas ja kellele soovitada? Raamat pole halb, jäädes žanriulmest kaugemana „Skarabeuse“ väljaannete hulgas siiski erandlikuks; see võiks vabalt ilmuda ka näiteks „Viljasalve“ sarjas. Kindlasti leidub ulmefänne, kes sellele kiitva hinnangu annavad, kuid meeldida võiks see ka lihtsalt kirjandussõpradele, kes ei otsi loetavast tempokaid märuleid, suuri kirgi ega stilistilist sugestiivsust.