Romaanis „Väära kassi päev“ põgeneb peategelase Kaarna dementne ema hooldekodust ja Kaarna püüab leida teda üles. Selleks hakkab ta läbi käima ema tuttavaid ning saab otsimise käigus teada nii mõndagi ema ja enda minevikust. Järgneb katkend 15. peatükist, mis peaks Pasi Ilmari Jääskeläineni stiili ja kogu romaani iseloomustama küllaltki täpselt.
Arvi Nikkarev
Seejärel torkas mulle silma üks nimi: Arvi Nieminen, noorpõlvesõber, Raamatu tänava Vana antikvariaat.
Nimi kõlas ebamääraselt tuttavalt ja tundus juhtnöörina – suunana, kust ema tasus otsida.
Mõtlesin, et kindlasti oli Lang Raamatu tänava Vana antikvariaati juba kontrollinud, kuid midagi pidin ju ka mina tegema. Parema plaani puudumisel otsustasin järgida Langi pöörast nõuannet – läheksin sinna, kus mu ema oli, ja usuksin, et ta on seal, kuhu ma lähen.
Guugeldasin ja leidsin Raamatu tänava antikvariaadi kodulehe, mille põhjal äri oli asutatud 1934. aastal ja praegune omanik Arvi Nieminen oli võtnud selle oma hoole alla 1963. aastal. Antikvariaadid peavad teistest äridest paremini ajale vastu. Võibolla kaitsevad neid muutuste eest vanad raamatud.
Enda arust tundsin oma kodulinna. Mu peas oli Marrasvirta linna täiuslik kaart, millele olid märgitud ka raamatupoed, kuid sellelt näis puuduvat tervenisti Raamatu tänav koos oma antikvariaatidega, kuid ühendas see ju ometi kaht mulle tuttavat tänavat – Supeluse tänavat ja Tütarlastekooli tänavat.
Supeluse tänava Vana kuurort oli lammutamisseisus. Olin koostanud plaani tänava muutmiseks roheliseks jalakäijate tänavaks ja sellele uue nime andmiseks. Supeluse tänaval oli omal ajal elanud tuntud, nüüd juba lahkunud, riigimees, kes oli olnud minister mitmes valitsuses 70-ndatest aastatest 2000-ndateni välja. Ta oli võitnud Marrasvirran Sanomate hääletuse selle üle, kes saab omanimelise tänava.
Olin kohtunud ministriga esimest korda lapsena ja ta oli jätnud mulle meeldiva mulje. Ta oli käinud veidi enne meie Helsingisse kolimist Päikese põigus emaga kohtumas ja toonud mulle külakostiks välismaist Zetti šokolaadi ja taskuformaadis raamatu „Viimane mohikaanlane“. Ema oli olnud tollal tema nõustaja. Tööga ülekoormatud minister oli istunud hetkeks minu seltsi ja lugenud paranevale haigele ette esimese peatüki raamatust. Niisugune mees lihtsalt peab meeldima.
Linnaplaneeringu asjus olin käinud sageli Supeluse tänaval. Jäi arusaamatuks, kuidas ma polnud märganud sellega ristuvat Raamatu tänavat.
Arvi Niemineni nimi oli mõjunud kuidagi tuttavalt ja siis taipasin ka põhjuse: minu haiguse ajal oli ema lugenud mulle ette Roald Dahli raamatut, milles seikles Arvi-nimeline hiiglane. Jutus pidas see viiemeetrine ahne tüüp Arvi Maagilise Vanakraamipoe nimelist äri, milles müüdi maailma eri kohtadest kogutud raamatuid ja maagilisi esemeid. Hiiglane ei määranud oma kaubale hinda rahas, vaid nõudis tasuks tükikest ostjast enesest. Mäletasin seda kohta sõna-sõnalt: Üks maksab ostude eest enda varjuga, teine muheda mälestusega, kolmas kõrvaga, neljas ninaga, viies vuntsikarvadega, ja pärast maksmist kummardub Arvi-hiiglane maagilise kassaaparaadi kohale seda kõike sisse lööma.
Lugu algas sellest, kuidas ärisse lipsas minu nimekaim, poisipõnn Kaarna, kes oli „võimatult pahatahtlik ja oma pahatahtlikkuses võimatult leidlik“ või nagu ema oli lugedes märkinud, „absoluutselt teistsugune poiss kui ema enda Kaarna“.
Poiss katsetas kõiki Arvi-hiiglase poes leiduvaid võluesemeid, kasutas neist igat oma leidlikes nurjatustes ja ajas vanakraamipoe täielikku kaosesse. Lõpus lammutas hiiglane poissi jahtides oma poe maatasa ja vandus, et rebib Kaarnal pea ja käed-jalad otsast. Poiss oli hiiglasel juba peos, kuid pääses viimasel hetkel põgenema, maagiline mängutoos kaenlas.
Poiss juba rõõmustas oma võidu üle, kui märkas, et oli pidanud siiski Arvi-hiiglasele maksma: Kaarna-poiss kobas oma kahupead, mis tundus talle nüüd märkimisväärselt kergem kui varem, ja siis taipas õudusega ka selle põhjust: tema peas polnud enam ühtegi mälestust kodust, emast ega isast. Oli tunne, nagu poleks tal neid kunagi olnudki!
Lugu oli avaldanud mulle sügavat mõju. Ema oli öelnud, et see on tõsi. Mõistagi polnud ma uskunud, olin ju ikkagi kümnene. Olin küsinud, miks ta küll mind sel kombel tüssata püüab.
Ema oli naeratades selgitanud, et igas loos, isegi kõige tobedamas, on omajagu tõtt. Inimestel on nimelt kange vajadus tõtt rääkida. Vaikimine võib olla raske ja kurnav. Lugude pajatamine on nutikas viis saada rääkida varjatult, turvaliselt ja tähelepandamatult ka niisugustest asjadest, mis pidid jääma igavesti saladuseks. Sellepärast ongi kõiksugu lood nii tähtsad: nendeta tuleks vaikida sellest, millest ei tohi rääkida.
Äkki oli mind vallanud tunne, et olime jõudnud mingi suurema tõe lähedale.
Erutatult olin palunud emal selgitada täpsemalt, kuid tema oli teinud nagu nii mõnigi kord varem, soovitanud mul kogu lugu unustada ega nõustunud enam asja juurde tagasi pöörduma.
Olevat rääkinud suusoojaks, rohkem iseendale kui minule.
Loo lõpp oli mul meelest läinud. Tahtsin lugeda raamatut uuesti koos Iinesega, kui tüdruk veidi vanemaks saab, kuid ei teadnud, millise Roald Dahli teosega oli tegemist olnud. Olin küsinud seda tulemuseta Marrasvirta raamatukogudest, raamatupoodidest ja antikvariaatidest ning uurinud asja netist. Kui kirjeldusele vastavat teost polnud mainitud isegi kirjaniku bibliograafias, jõudsin järeldusele, et mäletasin midagi valesti – ilmselt oli raamatu kirjutanud siiski keegi teine.
Igal juhul oli ema ette loetud raamat pannud mind aastaid nägema segaseid unenägusid Arvi Maagilisest Vanakraamapoest ja seal ringi hiilivast hirmuäratavast hiiglasest.
Kui kuller kioski akna taha ilmus, läksin välja ja võtsin vastu Langilt tellitud jalgratta.
Mobiiltelefoni kell näitas viis minutit üle kaheteistkümne, kui hakkasin väntama kesklinna ja Arvi Niemineni antikvariaadi poole, heites aeg-ajalt pilku kaardile, mille olin salvestanud ettenägelikult oma telefoni ekraanile.
Vahemaa polnud pikk, kuid inimmasside, performance’ite, isuäratavaid lõhnu levitavate festivalirestoranide ja rongkäikude tõttu kulus selle läbimiseks nelikümmend minutit. Pidin peaaegu otsa sõitma harlekiinideks riietunud anarhistide rongkäigule ja tegin äkkpidurduse, et vältida kokkupõrget noore naisega, kes kandis plakatit: MAHA SEADUS JA KORD!
Naine astus rongkäigust välja ja hakkas mulle moraali lugema, nõudes, et vastutustundetult ringi tormav onu võiks tulevikus liikluseeskirjadest paremini kinni pidada, mis sest, et tema bemar oli ilmselt garaaži jäänud ja ta oli liikvel kümnetuhandese jalgrattaga.
Püüdsin end kaitsta, öeldes, et minu auto pole BMW, vaid kuus aastat vana Volkswagen.
„Hitleri auto,“ põlastas naine ja astus tagasi marssijate rivisse.
Ummikutele lisaks aeglustas mu tempot ka see, et kui olin jõudnud umbes õigesse linnaossa, sõitsin mõnda aega edasi-tagasi mööda Supeluse ja Tütarlastekooli tänavaid, kuni viimaks leidsin Raamatu tänava. Selgus, et see oli märkimisväärselt kitsas ja autodele suletud jalakäijatetänav.
Nüüd mõistsin, miks see koht mulle võõras oli. Optilistel põhjustel oli Raamatu tänavat võimatu märgata, kui ei osanud peatuda just õiges kohas ja vaadata täpselt õigesse suunda.
Tuleb mainida, et kui minu suured plaanid realiseeruvad, hakkab üks köisraudtee liinidest kulgema üle katuste Jõe tänavalt Pargi tänava kaudu poole kvartali kaugusele Raamatu tänavast: sõiduaeg umbes kümme minutit, vaated lihtsalt suurepärased.
Viimaks seisin jalgratast käekõrval hoides Raamatu tänava Vana Antikvariaadi ees, aga kui püüdsin ärisse sisse astuda, algasid mu probleemid uuesti. Ma ei suutnud kuidagi eristada ust, kuigi see oli tavaline poe klaasuks ja tegelikult väga selgelt nähtav, kuni seda viimaks kaupluse seinas märkasin.
Püüdsin jonnakalt avada ust lükates, kuigi seda oleks pidanud tegema tõmmates, nagu sildil öeldud. Kui see ei õnnestunud, järeldasin, et äri on suletud. Olin juba lahkumas, kui antikvariaadist astus välja rühm futuristlikes vormirõivastes inimesi. Neil olid käes vahuveiniklaasid ja kirevast plastist laserpüstolid.
Piinlikkust tundes püüdsin end kokku võtta ja olla see tõhus detektiiv, keda mu ema pääsemiseks vajas.
Ärisse sisenedes tegin kaks huvitavat tähelepanekut.
Kõigepealt, antikvariaadi massiivse müügileti kohale oli kummardunud raamatut sirvima lihast ja verest hiiglane Arvi.
Ega Arvi Nieminen nüüd küll viiemeetrine olnud, kuid tublisti üle kahe meetri küll. Pikkade jäsemetega ja läinud aastakümnete moe kohases rõivastuses vastas ta täielikult minu ettekujutusele Arvi-hiiglasest.
Järgmisena märkasin müügileti esiküljele rõhknaeltega kinnitatud silti:
TERE TULEMAST!
(AGA KUI OLED KAARNA,
VÕTA JALAD ALLA, ENNE KUI MA NEED SUL KÜLJEST REBIN.)
Paistis, et silt oli olnud sellel kohal aastaid. Mul kulus hetk taipamiseks, et tegemist polnud minule langetatud isikliku sissepääsukeeluga, vaid intertekstuaalse vihjega, bibliofiili eneseiroonilise silmategemisega kõigile neile, kes teadsid lugu Arvi-hiiglasest.
Antikvariaadi laes rippuvad lambid olid kui kustuvad päikesed. Hämarus kuhjus hangedeks riiulite vahele, kus kliendid otsisid raamatuid vaevu hingitsevate taskulampide abil. Neid võis võtta letile tõstetud karbist. Oli raske öelda, kas tegemist oli festivalipäeva omapära või püsiva tavaga.
Kõndisin leti äärde, tõstsin pilgu Arvi Niemineni kondisele näole ja kuulutasin teatraalselt: „Alustagem ülestunnistusest: mina olen Kaarna.“
Mees tõstis pilgu raamatust ja ajas end sirgu. Hall pea kerkis üllatavalt kõrgele. Ta vaatas mulle pikalt otsa ja mina vastasin ta pilgule. Pikka luist keha kattis kulunud tviidülikond. Kindlasti oli tal raske leida piisavalt suuri rõivaid. Ja nagu Arvi Nieminen poleks olnud niigi küllalt pikk, õõtsus tema hallide juuste kohal kõrge silinder.
„Ah et Kaarna ...“
Näo rangus andis järele. „Sina nüüd küll Kaarna ei ole,“ tõdes ta. „Ma olen suurepärane inimestetundja. Mul on selle kohta isegi tipp-psühholoogi otsus. Oled tore mees, kuigi lühike sa ju oled. Hoopis midagi muud, kui see Kaarna, kes oli maailma vastikuim ja nurjatuim poisijõmpsikas. Kui tema kogemata minu poodi satuks, rebiksin tal pea otsast ja mängiksin sellega jalgpalli, mis sest, et pärast istuksin elu lõpuni trellide taga.“
Rääkides maailma vastikuimast poisijõmpsikast, pigistas Arvi oma labidakämblad rusikasse. Ta näonahk tõmbus nii pingule, et kartsin selle rebenevat kolba teravate nukkide pealt.
Kui hiiglane vihastab, tasub olla kõigeks valmis. Lootsin, et mehe vihas on tegemist festivalipäeva etendusega, kuid ma ei võinud olla kindel. Oli ju Arvi Nieminen ikkagi juba üle seitsmekümne. Soodne iga teadvuse ähmastumisele, meelepeteteks ja teisteks dementsuse ilminguteks.
Äris liikus rohkem kliente, kui algul oli tundunud. Enamik neist oli festivalirõivastes. Mõtlesin, kas oli ehk antikvariaadis algamas mingi päevaga seotud etendus. Paar aastat tagasi olin olnud kohal, kui ühes teises antikvariaadis oli ilma eelteateta alanud raamatute ostmise juurde kuuluv miniooper.
Haritud ilmega naine kõndis ringi asjaliku ja tõsisena, nagu poleks tal aimugi oma peas kõikuvatest karvastest tundlatest. Veidi eemal uuris riiulit viirastuslik valge kogu. Pikal kõhnal naisel oli seljas kapuutsiga valge keep ja ees puust nikerdatud jaapani nō-mask. Ta tegi näo, nagu uuriks raamatuid, kuid mul oli tunne, et ta jälgis salaja mind ja hiiglast.
Arvi Nieminen kõigahtas nagu torn ja ajas oma ebaloomulikult pikad käed laiali. „Mida küll sulle pakkuda? Kas poolt kilo vene klassikat, valikut marineeritud prantsuse luulet, Baudelaire’i või Rimbeau’d või siiski koomikseid? Härra paistab olevat 70. aastate rahva hulgast. Siin oleks pakkuda „Magnust, Robot Fighterit“, „Hõbenoolt“, „Tarzani poega“, „Zoomi“, „Woody Woodpeckerit“ ...“
Kui ta seejärel häält tasandas ja lähemale kummardus, tundsin viski lõhna.
„Aga äkki huvitab jaapani kombitsaporno? Mangariiulist võib leida sedagi. Noori tüdrukuid ja süvaveekoletisi, kummaliselt erutav, kas pole! Raamatu tänava Vanast Antikvariaadist võib leida kõike. Ka kirjanduse poole pealt. Küsi mida tahes!“
Valge naisekogu ei vaadanud enam minu poole. Keegi rääkis temaga. Vestluskaaslane püüdis maski taha piiluda. Saanud oma tahtmise, kõndis mees paar riiulivahet eemale ja kadus silmist.
Hetke kõhelnud, otsustasin riskida. „Kas teil leidub seda Roald Dahli raamatut, kus on maagiline antikvariaat ja hiiglane, kes ...“
Arvi Niemineni pilku hakkas koonduma kogu poe hämarus ning ma otsustasin siiski küsimata jätta. Oli tähtsamaidki asju.
Vaatasin meest ja mulle meenus, mida nukkude pargis olin kuulnud. Seda pani kokku üle mõistuse pikk vana mees, kellega oli kaasas keskealine naine. Arvatavasti mehe tütar. Kui nukk valmis sai, sättis mees end selle kõrvale seisma ja rääkis temaga pikalt, andis musigi.
Mind kohutas mõte vestlusest hiiglasega, kes kas siis mängis vaimuhaiget või oli seda tõesti, kuid teatasin siiski, et otsin oma ema, kes oli põgenenud Kirsiaiast keset olulist ravi. „Kas doktor Alice Kaarna nimi ütleb teile midagi? Külastajate registri andmetel käisite temaga Kirsiaias kohtumas ...“
Arvi muljus oma nägu, mis võis minu arust kunagi ilus olla, tõstis käed kukla taha ja ohkas. „Kas Alice on siis jalga lasknud? Jah, kunagi olime tõesti sõbrad. Isegi rohkem, seltsimehed!“
Minus tärkas huvi, olukord hakkas muutuma paljutõotavaks. „Kas täna on teda näha olnud?“
„Pärast Kirsiaias käimist pole ma Alice’it näinud,“ ütles mees murelikult. „See inimene oli liimist lahti, täiesti liimist lahti ...“
Rääkisin hoolega sõnu valides, et tema vana seltsimees on võibolla paranemas, kuid ajutiselt veidi peast segi ja rändab oma väikest poega otsides ringi.
Mees noogutas.
„Kas olid siis tollal Alice’i parim sõber?“ küsisin.
„Parim sõber? Rohkemgi veel.“
„Okei. Kui aastal 1971 oleks ette tulnud niisugune olukord, et Alice’i last poleks lasteaiast koju viima tuldud ega kummagi vanemaga poleks ühendust saadud, kas oleks siis helistatud lasteaiast sulle?“
Arvi kergitas kulme. „Mulle, selle Alice’i poja pärast?“
„Jah. Kui nii oleks juhtunud, kas Alice oleks tulnud pojale järele siia sinu ärisse või kusagile mujale?“
Arvi vajus mõttesse. Valge naisekogu liikus nüüd minu selja taga, nii et kuulsin tema keebi kahinat, kui ta antikvariaadi teise otsa riiuleid uurima läks. Temas oli midagi häirivalt tuttavat.
Arvi asetas oma silinderkübara letile.
„Nüüd vist võib sellest juba rääkida,“ ütles mees, pilk kuhugi ettepoole suunatud. „Meil Alice’iga oli suurepärane suhe. Olime mõlemad abielus ja sellepärast hoiti see enda teada. Inimesed on nii väikekodanlikult kitsarinnalised.“
„Ahaa,“ ütlesin ja mul õnnestus väljendada viisakat huvi.
„Platooniline see ju oli,“ ütles Arvi, silitades samas leti lakitud pinda, nagu oleks hellitanud naise ihu. „Suuremalt osalt oli see täiesti platooniline ... Istusime üheskoos, jõime ja rääkisime revolutsioonist ja sotsialismist ja uuest inimesest. Mina ja Alice ja mu kass.“
Muigasin mõrult. „Kas olite stalinistid?“
Arvi raputas pead ja tegi oma labidakämblaga tõrjuva liigutuse. „Stalin, Lenin, Trotski, SKP, bolševikud, menševikud ... Mina uskusin revolutsiooni. Kassi poliitika ei huvitanud. Alice’i mõtetes ei võinud kunagi kindel olla. Rääkisin talle rahvaülestõusust, revolutsioonist, proletariaadi marsist Arkaadiamäele ja Tamminiemi vallutamisest, kuid Alice näis vaatavat kaugemale. Ta vaigistas mu indu ja ütles, et sel kombel võib jõuda üksnes vanglasse või hullumajja. Parem oleks muuta süsteemi seestpoolt ja nügida ühiskonda ning kogu maailma tasapisi õigesse suunda. Sotsialistlik revolutsioon oli mõeldud vaid esimeseks sammuks.“
„Aga ta ei tegelenud ju poliitikaga?“
Arvi kratsis nina. „Kuidas seda nüüd võtta. Alice ütles, et ühiskond on suur kellamehhanism ja tema kellassepp, kellel on oskust ja võimalust reguleerida mõningate tähtsate rataste tööd nii, et suured seierid hakkavad liikuma uue aja poole.“
„Mõistan,“ valetasin.
Arvi sättis end lauaservale istuma ja pööras mulle selja. „Me olime seltsimehed ja armastajapaar,“ ütles ta nägu varju jättes. „Alice lubas, et jätab oma mehe maha ja hakkab elama minuga, kui ma seda vaid tahaks. Kuid temaga oleks tulnud kaasa ka see poiss. Pojast ei suutnud Alice loobuda, kuigi laps oleks võinud jääda ka isa juurde. Isa hooliski temast rohkem. Pidas heaks poisiks. Tal oli ju seda kerge seda öelda, sest ta oli pidevalt ära, kuid Alice pidi hoolitsema poja eest iga jumala päev.“
„Nii et poiss siis teile ei kõlvanud,“ tõdesin pahameelt varjates.
Nähtavale ilmus mehe vasak silm. „Lapsed meeldivad mulle küll. On ju mul tütargi. Kuid see Alice’i sünnitatud põrguline polnud laps. Ma hakkasin seda Kaarnat päris tõsiselt kartma.“
Mu suu avanes, kuid ma ei osanud midagi öelda.
„See poiss tegi siin tõelist hävitustööd,“ jätkas Arvi vaikselt. „Varastas ja pööras kõik pahupidi. Mitte arutult, vaid kavalalt. Oli terane nagu ta emagi. Õppis kirjutama paar aastat enne kooliminekut. Aga ta oli pahatahtlik, hullumeelsuseni kuri. Kui silma peal ei hoidnud, võttis riiulist raamatuid ja joonistas ning kirjutas nendesse kõiksugu hullust ja rõvedusi. Ühe vana naise kätte sattunud Dostojevskisse kirjutas ta, vabandage mu keelepruuki, et ema hoiab Arvi nokut suus ja joob pissi. Joonistas pildigi.“
Arvi toetas rusikad letile ja hingas raskelt nina kaudu.
„Kui siis poiss viimaks ühele püsikliendile kõrva sosistas, et see Arvi seal annab koomikseid lugeda täiesti tasuta, kui puudutad tema nokut, sai minu mõõt täis. Teatasin Alice’ile, et poiss siia enam ei tule. Alice omakorda kuulutas, et poiss on osa temast ja kui ei tule poiss, siis ei tule ka tema.“
Teadagi ajas Arvi Nieminen asju segi. Vanake pidas end lasteraamatu hiiglasest Arviks ja mind võimatult õelaks ning oma õeluses võimatult leidlikuks poisiks. Nagu dementsetel kombeks, võttis ta oma kujutluspilte tõe pähe.
Targem oleks olnud jätkata ema otsimist mujalt. Kuid nõdrameelse hiiglase jampslik lugu oli mind kaasa haaranud.
Arvi mõtted oleksid nagu kandunud millelegi haprale ja tundelisele. „Meie kauni armastuse nimel,“ sosistas ta, „otsustasin anda poisile veel ühe võimaluse. Ulatasin talle paksu raamatu vene revolutsiooni kangelastest ja näitasin sajamargast. Seletasin tehtud tõsidusega, et minu kass Trotskit huvitab sotsialismi ajalugu, kuid ta ei oska lugeda, sest on kass. Lubasin, et kui poiss emaga siia tulles istuks alati leti taha kass Trotskile raamatut ette lugema ja kui kogu raamat loetud, saaks ta selle sajase endale. Kui poiss sohki teha püüaks, tuleks kass mulle sellest rääkima.“
Hirmus mõelda, kuhu see Arvi Niemineni peas sündinud tõe ja muinasjutu hübriid veel jõuaks. Mehe pikk selg vajus küüru ja võis kuulda, kuidas tema selgroolülid krigisesid tviidi all.
„Tollal rippus mul siin leti taga seinal niisugune väike jääkirka. Talviti raiusin sellega poe ees jääd, et inimesed ei libastuks. Noh, poiss luges seda raamatut ja ma mõtlesin, et olin olnud kaval. Istusime Alice’iga seal taga ja poiss luges siin äri poolel kassile raamatut ette. Kuni jõudis Trotski mõrvani. Siis sai poiss idee. Algas põrgulik madin ja kui ma kohale jõudes nägin, mis kassiga oli juhtunud, lõi mul silme ees mustaks.“
Arvi käed värisesid ja tema punetavatesse silmadesse kerkisid pisarad. „Tõsi mis tõsi, järgmise asjana oleks poiss jaganud Lev Trotski ja kass Trotski saatust, kui Alice vahele poleks jõudnud. Ning pärast seda me enam ei kohtunud. Mitte enne, kui läksin aasta tagasi teda Kirsiaeda vaatama ja püüdsin kõigi nende aastate järel lepitust otsida, kuid ta isegi ei vaadanud mu poole.“
Arvi mõtles hetke. „Tõsi küll, täna ma ju rääkisin Alice’iga,“ jätkas ta. „Sõpra ei kõlba unustada isegi siis, kui see sõber on unustanud kogu maailma ja sinu koos sellega.“
Seisin leti ees, teadmata, mida kuuldud loost arvata. Vaimuhaigetega polnud mõtet väitlusse laskuda, aga kumb meist siis peast segi oli?
Omateada polnud ma Raamatu tänava Vanas Antikvariaadis kunagi käinud. Ei mäletanud ka seda, et oleksin Arvi Niemineni varem kohanud.
Olin kindel ka selles, et lapsena polnud ma sooritanud ajaloolist copycat mõrva. Ma pole suutnud kunagi loomadele paha teha. Nutsin silmad peast, kui leidsin Ullanlinna tänavalt pesast välja kukkunud linnupoja ja see mu käte vahel suri. Praegu toidan oma hoovi siile ja linde ning teadagi seda kassi, kes meie juurde elama on asunud.
Märkasin, et nō-maskis naine on mulle selja tagant päris lähedale tulnud. Ta tegi näo, nagu uuriks riiulilt võetud raamatut.
„Vaene kass,“ ütlesin ma viimaks. „Pean siiski ütlema, et ma pole kunagi midagi taolist teinud.“
Arvi vaatas mind siira hämmastusega.
„Jah, sina teadagi niisugust kurjust korda ei saadaks,“ ütles ta sõbralikult, sirutas välja oma pika käe ja libistas sõrmedega kohmakalt üle mu juuste. „Mina tunnen inimesi. Alice ütles alati, et mul tasuks õppida psühholoogiks, sest mul oli nii intuitsiooni kui ka hea pea. Aga mina ei tahtnud elult muud kui Alice’it ja revolutsiooni ja seda antikvariaati. Antikvariaat mulle ikkagi jäi.“
Arvi mõõtis mind sõbraliku pilguga.
„Pattu oled sa teinud küll,“ tõdes ta. „Seda on näha. Aga mitte õelusest, vaid inimlikkusest. Ka niisugune asi võib põhjustada kannatust, kuid tahtlikku paha pole sa teinud, mitte sellist, nagu see hirmus poiss, see väike Beria. Tean seda sind vaadates, nagu teadsin ka seda, et Kaarna oli pigem kuri vaim kui inimlaps. Teda ei suutnud aidata ka Alice-vaeseke, kuigi hooples, et oskaks käänata riigi mõjuvõimsamad pead uute tuulte suunda.“
Tagaruumist ilmus välja trullakas keskealine naine. Mulle meeldis tema juuste sügavpunane värv. Minerval oli paar viimast aastat olnud sama juuksevärv. Enne seda oli ta olnud kaua aega blond.
Naine uuris mind ja Arvit. „Kas siin tehakse kaupa ...“
Ta võttis Arvil hoolitsevalt käe alt kinni ja naeratas mulle. „Isal on probleeme mäluga. Kui ta rääkis ka teile niisama kummalisi asju nagu mõnele teisele kliendile, siis vabandan väga. Me oleme pidanud seda äri kahekesi juba kümme aastat. Ja on ju tal veel ka selgeid hetki. Täna käisime Punases pargis nukku valmistamas. Nüüd viin isa puhkama. Oodake üks hetk.“
Naine hakkas Arvit tagaruumi poole talutama. Kõndisin ärist välja ja läksin oma jalgratta juurde. Siis pöördusin tagasi vaatama. Olin arvanud õigesti: üleni valges naisekogu järgnes mulle. Uksel jäi ta seisma ja vaatas mulle oma nō-maski tagant ootavalt otsa.
See oli pikk naine, minust mõnevõrra pikem, ja tema kehahoiakus oli midagi tuttavat.
Tänav oli täitumas üha uute inimestega. Nägin nende hulgas paari töökaaslast. Igaühel oli kaasas raamat. Heitsin pilgu festivalikaardile, hoides samal ajal silma peal valgel kogul. Ma ei kavatsenud teda enam põgenema lasta.