Mäletatavasti leidis käesoleva aasta mais aset kahetsusväärne juhtum, mil solvunud autor Ulmekirjanduse BAAS-i tsenseerida üritas. Sellele järgnenud elavas mõttevahetuses postiloendis „SF2001“ lubas Ulmeühingu president Veiko Belials kirja panna oma nägemuse eesti ulme mainest. Meest sõnast, härga sarvest – presidendi manifest ilmuski maikuu „Reaktoris“: https://www.ulmeajakiri.ee/?ulme-ja-selle-maine-
Mitmekordse varasema Ulmeühingu juhatuse liikme Jüri Kalda vastus ilmus sama väljaande augustinumbris: https://www.ulmeajakiri.ee/?arvamus-belialsi-manifesti-vastu
Diskussioon on sellega käima lükatud ja allakirjutanu lisaks ka mõne kommentaari.
Nagu maineprobleemide käsitlustes ikka, on jutt tegelikult sisust ja vormist. Veiko Belials läheneb ulmežanri olukorrale esiteks retseptsiooni kaudu: et mis võtmes kirjutatakse ulmest peavoolu ajakirjanduses ja kui palju on lootust selle jaoks Kultuurkapitalist raha saada.
Märkigem kohe ära, et ei saa kuidagi nõustuda väitega, et ulme seis olevat Eestis olnud kõige parem siis, kui seda ilmus ajakirjas „Horisont“ ja „Mirabilia“ sarjas. Lääne tõlkeulmet on ainuüksi „Varraku“ kirjastus avaldanud rohkem kui kogu okupatsiooniperioodil üldse avaldati ning ka vene ulme osas ei ole asi nii lootusetult mineviku poole kaldu (suures osas ka Veiko Belialsi enda tänuväärsete jõupingutuste tulemusel). Vahe seisneb eelkõige selles, et eriti „Horisont“, aga ka „Mirabilia“ olid tohutu tiraažiga peavoolu väljaanded, mis avaldasid muuhulgas ka ulmet. Nii „Horisondi“ või „Eesti Looduse“ suguste ajakirjade kui ka „Loomingu“ roll on viimaste kümnendite jooksul Nõukogude ajaga võrreldes marginaliseerunud ja sellist ajakirja, mida suur osa haritud inimesi loeks, Eestis enam polegi. Küll aga on raamatupoe lettidel selline žanriulme küllus, millest kuue- või seitsmekümnendatel ainult unistada võis.
Retseptsiooni juurde naastes ei saa sellest, et tänapäeva peavoolu väljaanded on kui ka mitte ulmet avaldama, siis vähemalt ulmest kirjutama hakanud, kuidagi järeldada, et „väheväärtuslikeks peetud žanrid on hakanud sisse võtma kohta kõrgkultuuris“. Pigem on ajakirjandusväljaannete teemadering avardunud – heaks näiteks on „Eesti Ekspressi“ artikkel vampiirikaid kirjutavatest tütarlastest, millest oli „Algernonis“ pikemalt juttu aprillis 2013: http://www.algernon.ee/vampiiridest . Ükskõik milline väljaanne sarnastest fenomenidest ka ei kirjutaks, kõrgkultuurile lähemale ei too see neid mitte.
Lõpuks jõuab muidugi ka Veiko Belials vormi juurest sisu juurde, nentides, et „kõige parem mainekujundaja on hea, sisukas, hästi kirjutatud / toimetatud / kirjastatud ulme“. Sellega nagu ka järgnevate mõtetega kergekaaluliste tekstide üleküllusest ning kirjastamise kitsaskohtadest jääb üle vaid nõustuda.
Talle vastates arvab Jüri Kallas, et ulme ei lähe kellelegi peale meie endi korda ning pelgab, et hakatakse lausa „organisatoorselt keelama, kes on väärt ulmeasja ajama“. Selline ülipessimistlik arusaam on allakirjutanule arusaamatu. Vastupidist võiks ju tõestada eelmainitud ulmekirjanduse rohkus raamatupoes või siis fakt, et kümmekond Indrek Hargla juttu on sel sajandil ilmunud „Loomingus“ või „Sirbis“. Eesti on demokraatlik riik ja igaüks võib siin ajada seda asja, mida tahab, mida näitab muuhulgas oluliste ulmeautorite pidev esilekerkmine väljaspool organiseerunud austajaskonda.
Ulmeühingu presidendina ei pääse ka Veiko Belials mööda küsimusest, mille või kelle mainest ta siis kirjutab: kas ulme või ühingu omast. Ta jõuab järeldusele, et kõrvaltvaataja jaoks on need eristamatud. Allakirjutanu – ulmeühingu suhtes kõrvaltvaataja – arvates on selline väide ekslik. Seda näitab juba mainitud ulmeautorite esiletõus väljastpoolt organiseerunud austajaskonda, millest ulmeühing vaid ühe osa moodustab. Ei Markus Vetemaa ega Leo Kunnas polnud kuidagimoodi seotud ei fandom’i ega ühinguga ja sama käib ka näiteks Mart Sandri, Robert Kurvitza või Mari Järve kohta, kes kõik on avaldanud vähemalt ühe heapoolse žanriulme raamatu. Sama käib Sven Vabari kohta, kes 2010. aastal sai Tukla novelliauhinna jutu eest, milles UFO Tartu kodutuid minema viib (ja mida organiseeritud fandom vaevalt tähelegi pani). Eesti ulme on laiem nähtus kui ulmeühing või ka organiseerunud fandom, kui viimast defineerida ühingu, BAAS-i, „Algernonis“ avaldanute, postiloendi „SF2001“ ja FB grupis osalejate ühendina. Suur osa ulmelugejatest pole näiteks BAAS-ist üldse midagi kuulnud või ei paku see neile huvi; ulmet arvustatakse eesti keeles mujalgi (näiteks päevikud „Loterii“, „Hirveloss“, „Lugemissoovituse blog“ ja muidugi megalehekülg „Goodreads“). Mõni BAAS-i arvustaja on omadega „Goodreadsi“ üle kolinud soovist distantseeruda nii-öelda „ulmikute seltskonnast“.
Tulevikuvisioonina võikski allakirjutanu arvates ulmeühingu eesmärk olla võimalikult rohkem ulmehuvilisi kuidagimoodi huvitada. Stalkeri hääletuse ja Estconi info levitamisega sinnapoole püüeldaksegi, aga kõige lihtsamalt saaks seda teha ikkagi suhtluskeskkonda pakkudes, olgu siis FB kaudu või muud moodi.
Mainekujunduslikult tuleks selleks eeskätt juhatuse poolt välistada igasugune erapoolikus ja sektantlus. On väga oluline, et aruteludesse sekkutaks nii vähe kui võimalik; et need kellegi suva järgi ootamatult ei hajuks; et neis „vanad olijad“ ei lubaks endale asju, mida uutele liitujatele pahaks pannakse. Postiloendit on niisama hästi kui võimatu tsenseerida (kinni panna või spämmiga uputada võib küll), kuid FB grupis saab lõngadega igasugu veidraid asju organiseerida. Seni, kuni ulmeühingu juhatuse liige lubab endale mõnes sellises kanalis roppude sõnadega sõimamist, on vähe mõtet rääkida ulmeühingu maine kujundamisest suhtluskeskkonna pakkumise abil.
Samamoodi on mainekujunduslik surm sektantlus: sumbunud seltskonna poolt üksteise üleskiitmise muljet on kerge külge saada ja väga raske sellest vabaneda. Selles tõdemuses sisaldubki allakirjutanu arvates vastus küsimusele, mille Veiko Belials oma artiklis BAAS-i kohta sõnastas: „Mis mulje jääb ulmest, kui arvustuse asemel leiab pahaaimamatu Baasi kasutaja sealt hoopis hinnanguid autori vaimsele tervisele?” Vastus on, et kui autori tekst meenutab arvustajale hullu sonimist, on ka see pahaaimamatu lugeja jaoks väärtuslik informatsioon (mind isiklikult on Udo Truija tekstidest kaugele eemale hoida aidanud justnimelt kaasfännide arvamuste lugemine). Kui lugeja üldistab sellise üksikteosele antud hinnangu kogu žanrile, siis ei ole ta mitte pahaaimamatu, vaid pahatahtlik.
Mainekujunduslik probleem oleks hoopis vastupidine – kui väga kergekaalulise, tuima, sisutühja, grafomaanliku, lapsiku, rumala, küündimatu, kirjaoskamatu, idiootliku, infantiilse või soniva teksti arvustamisel käivituks kas sisemine või välimine tsensuur ning siira arvamuse asemele laekuks sisutühi poliitkorrektne jahumine. Mitte kedagi ei huvita, mitmes variatsioonis ulmikud ümarat jahu ajada suudavad. Ei autoreid, lugejaid, raamatukogutöötajaid ega kedagi teist.
Kokkuvõtteks, ma olen sügavalt veendunud, et ulme maine parandamise ja kõlapinna laiendamise võimalikkuse osas on õigus Veiko Belialsil, mitte Jüri Kaldal. See nõuab nii jätkuvat tööd oma sõnumi levitamisel kui juhatuse poolset tingimatut neutraalsust erinevate arvamuste, vaatenurkade või hinnangute suhtes, aga on kindlasti tehtav.