Proloog
See ei olnud tavaline tasandik, millel jäiselt lõikav sügistuul painutas kiduraid mände. Ei, see oli morn, lootusetu ja üksluiselt sünge turbaraba. Nukker rusket värvi kõnnumaa, selle tühjust vaid rõhutasid siin-seal paistvad värdjalikult kõverdunud mustjad puud, mille raagus oksad vaevaliselt taeva poole sirutusid, justkui püüdes aimata tinahalli pilvemassiivi taha peituva päikese asukohta; niiskest ja külmast õhust võis arvata ligineva talve hingust ning vähene rohelus oli juba ammu kollaseks luitunud.
Lirtsuva kanarbiku vahel mustasid haiglaste plekkidena laukad. Põhjatud mudased jääkülmad laukad, piiratuna üksikutest pruuniks tõmbunud hõredatest mändidest. Trööstitu lagendik oli otsekui ääretu ja lõputu, nagu ammuilma välja surnud maailma ots. Oleks aga keegi virvatulukesena soo kohal heljunud, oleks ta kuulnud üksikut heli. Jooksja meeleheitlikku kähisevat lõõtsutamist.
Külm õhk lõikas talle valusalt kopsudesse, silmad põrnitsesid tühjalt ettepoole, veri tuksles kõrvades ning jalad nõtkusid. Teravad männiokkad peksid näkku ja iga samm vajus üha sügavamale sookamarasse; sellest oleks võinud aimata tahkelt pinnaselt eksimist ja mülgaste ohtlikku lähedust.
Ent mees ei pannud seda tähele. Meeletu hirm sundis teda vaid jooksma, jooksma kuni süda veel lõi. Samm muutus tuikuvaks rühmamiseks, jalg libises mättal, tasakaal kadus ning tühermaa vaikuse lõhestas karjatus ja tume plartsatus.
Jäine vesi lõi mehel hetkeks pea selgeks. Ta ahmis katkendlikult õhku, rabeles, tundis, kuidas mudane vesi tungib saabastesse, suhu, kõrvadesse. Ta rabeles veel. Hetkeks ilmus mehe pea veepinnale. Laukaserval seisis tume kuju, uppuja suust pääses meeleheitlik hirmukarje, siis sulges pruun porimass ta suu ning tõmblev keha vajus peaaegu tänulikult laukasse. Veepinnale ilmusid mõned mullid, siis oli lauka must pind taas sile ja segamatu ning millestki polnud aimata, et soo oli imenud endasse järjekordse ohvri, tema viimsedki mõtted turbasse kristalliseerunud.
I peatükk
„Vihkan, vihkan, vihkan...“ ümises Toss vaikselt ja lasi pilgul libiseda üle pruuni kõntsalaadse olluse, mis moodustas suuremas jaos tema uue kodu.
Toss oli üks neist, kes Okasoru kandis – suures Besanconi linnas – oli kuulanud mesikeelsete laulikute jutte sellest, kuidas Sookuusele olla uus rikas krahv tulnud, kes pakub headele oskustöölistele tööd ja elukohta. Krahv olevat heatahtlik valitseja, vabastanud kohalikud talupojad endistest rõhujatest, tahtvat maa üles ehitada. Ja ühele hakkajale noormehele polevat paremat kohta, kus omaenda elule tugev alusmüür laduda. Jutt oli ilus.
Tossu haaras koos teistega pakkimistuhin. Tõsi, palju tal polnud. Tisleri õpipoisina polnud tal õigus lahkudagi, aga Tossu see ei liigutanud. Põhioskused on ju olemas ja küllap ta õpib. Meister oli aga mölakas. Seega müüs Toss püksid, ostis toidumoona ja virutas meistri tagant mõned tööriistad, olles ettevaatlik ja võttes ainult mingid vanad junnid; vaevalt, et meister seda oma vihas tähele paneb.
Ta liitus suurema salgaga, kes kõik Sookuusele teel olid. Seal oli igasuguseid tüüpe – oskustöölisi, nende õpipoisse, palgasõdureid, taluperemeeste noorimaid lapsi, kerjuseid, kehvikuid, sulaseid ja Toss oli päris kindel, et mõni kohalik varganägugi.
Rännak ostus oluliselt ebameeldivamaks kui arvata võis. Esiteks olid ilmad veel külmad, eriti öösiti. Lisaks sattusid neile peale foogti sõjasulased, kes sellist väljarännet pahaks panid ning rändurid pagesid laiali. Toss pääses napilt kinni nabimisest mahajäetud heinarõugus peitudes ja jätkas kangelaslikult teekonda Sookuuse poole. Okasoru ja Sookuuse piiriks olevat jõge ületades oleks ta peaaegu ära uppunud ning jäi ilma oma tööriistadest ja toidumoonast. Sealt kakerdas ta edasi, kuni jõudis lõpuks kurnatuna ja paljana kui püksinööp Rugna külla.
Rugna oli üsna muljetavaldav. Põhiliselt seetõttu, et oli näha, kuidas kõik uueneb, terva küla kihas kui sipelgapesa. Kümned inimesed langetasid ja ladustasid puitu, Rugnat ümbritses uus pihttara, millel jalutasid valvurid, ehitati uusi maju ja silda.
Parajasti ehitati isegi uut kirikut, seal asjatasid kaks lapseohtu noorukit, vaevalt, et Tossust vanemad. Selgus, et need olid kaks kohalikku, kelle markkrahv Rugna rüütli asemikeks nimetanud oli. Rugnast olevat veel mitmed läinud Sookuuse krahvi – õigemini markkrahvi, nagu külaelanikud toonitasid – teenistusse ja olevat seal nüüd lausa mingit sorti ülemused. See andis lootust – kui juba sellised kolkanoorukid külavanemaks said, siis miks mitte ka tema.
Toss kerjas omale natuke toidumoona, rüüpas kaevul janu täis ja astus edasi Sookuuse lossi poole. Nüüd oli pilt juba kesisem. Viljatu mahajäetud maa täitis Tossu kahtlusega. Siit küll erilist rikkust välja ei paistnud. Pigem tundus kant üdini vaene ja ohtlik.
Ometi möödus retk suuremate vahejuhtumiteta, vaid viimasel ööl sai ta tunda hirmu. Loodus oli aina metsikumaks muutunud, kõikjal laiusid näotud pruunid väljad, mida täkestasid mustade laikudena soolaukad. Sel õhtul hakkasid kaugemal vilkuma sinised virvatuled. Tõusva kuu valguses ilmusid taamal nähtavale hobuste ähmased varjud. Tontlikud ratsanikud kihutasid sooväljade kohal, otse, kordagi sihist kõrvale kaldumata üle mülgaste ja laugaste. Pealik kihutas kõige ees. Hobuste ja inimeste silmad hiilgasid. Mõõgad ei tärisenud, hobused ei hirnunud. Kostis vaid kusagilt kaugelt sarvehääl.
Vaatepilt täitis noormehe südame kabuhirmuga. Ta hakkas koperdades jooksma kaugemal tee ääres paistva tulukese poole, jõudis hingetuna kohale ja kloppis vastu ust. Uks avanes, selja tagant kostis kabjaplaginat, keegi hüüdis „Ajujaht!“ ning Toss vajus meelemärkusetult maha.
Ta ärkas alles hommikul, öisest retkest oli meeles vaid painav mälestus, mis oma selgituse sai. Tegemist oli Ajujahi nimelise kõrtsiga ning kabjaplagina ja hüüde selja taga olid põhjustanud kõrtsmiku koju saabunud pojad, kes markkrahvi ratsaväega liitunud olid. Tossu nähtud tontlikud ratsanikud kuulusid aga ühte patta Sookuuse lõputute legendide, muistendite, õudus- ja muinaslugudega, mida kohalikud nii väga armastasid vesta.
Kõrts jättis mahajäetud mulje, kuid sarnaselt Rugnale oli ka siin märgata hiljutisi ehitustöid. Tall oli äsja parandatud, maja ees uus lasipuu ja kõrtsiruumi keskel hõõgus äsja lubjatud ahi, kõrval hoolikalt kuivatatud turvas kütteks. Kõige selle keskel askeldas uhkete vuntsidega kõrtsmik Antellier.
Toss otsustas kõrtsis oma kadunud kaaslasi ootama jääda, lootuses, et ega tema ainuke foogti sõjasulaste käest pääsenu olla saanud. Lesest kõrtsmik oli ehk natuke võõristav, aga külalislahke ning kaastundlik, lubades Tossul võlgu jääda. Toss muidugi jõudumööda aitas erinevate töödega, aga oli aimata, et sellest hoolimata kõrtsmiku kaastunne väga pikalt kesta ei saa.
Toss aga ei tundnud end hästi. Polnud head klappi kohalikega, kellega ta järgnevate päevade jooksul tutvunud oli, need olid samasugused kui siinne loodus: mornid, usaldamatud ja üksildased, silmad täis nimetut hirmu; mitte lihtsat kartust, vaid painavat lakkamatut hirmu, mis on sajandite vältel igasse põlvkonda juurdunud. Nende sünged näod kuulusid kõrtsi juurde sama moodi kui pleekinud silt ja viltune uks.
Sood oli Toss hakanud jälestama peaaegu kohe. Laia lagedat turbaraba, pruuni muda, ühtlaselt halli taevast, pidevat vihma, rõskust ja niiskust, mis ei lasknud riietel eales korralikult päriselt kuivaks saada. Seda kõike leevendas õhtune suur koldetuli, ent sellegi üürikese rõõmu rikkus alati mõni kohalik taat, kes õhtu edenedes ilmtingimata mingit jõledat muistendit vestma hakkas. Neid oli Toss juba küllastuseni kuulnud – ajujahist, Garguli kindluse vaimust, Hiiulauka näkist, sooilves lempardist või muust sarnasest õudusest.
Täna seisis Toss üksku kõverdunud kuivanud puu all ja vaatas sedasama morni maastikku. Õhus heljus kõdu ja hallituse lehka. Päikest polnud juba nädalaid paistnud. Viimane kord piilus ehk suve lõpus pilve tagant välja. Tossul tekitas vaatepilt tülgastust. Suurt ja otsatut nagu turbaraba.
„Vihkan, vihkan, vihkan...“ ümises ta seda isegi tähele panemata.
Tossule olid pikad jalutuskäigud juba kombeks saanud. Tõsi, vaid päevavalgel, kuna kummituslikud ratsanikud Ajujahi kõrtsi juures püsisid tal jätkuvalt meeles. Sookuusel ei teadnud kunagi, kus algas legend ja lõppes tõsilugu.
Heites viimase pooleldi lootusetu pilgu teele, kust ta ikka ootas ilmuvat oma kaaslasi või vähemalt lubatud markkrahvi, tõmbas Toss krae kõrgemale, sest sügistuul oli lõikav. Ta astus pikkamööda kolletunud kanarbikku talludes tagasi kõrtsi poole, silmas seal toimetavat linases rõivas kogu ja kiirendas sammu.
Toss jõudis kõrtsi ette ja jäi rabatult seisma. Nõnda harjumatu oli tema ees avanev pilt – lasipuu külge oli seotud üks vana muul, mille kõrval seisis imekaunis tütarlaps, käes nööri otsa aetud suitsuvorstid ja vööl hõbedaste kaunistustega vanaaegne väits. Neiu oli Sookuuse kandile mitteomaselt priske ja rõõsa olemisega, silmis julge pilk, punakad juuksed pea peal krunnis. Ilmselt polnud tegu kohalikuga.
Toss kiirustas lähemale.
„Head isu!“ soovis ta sõbralikult naeratades ja vorstidele viibates, „Olen Toss, Besanconist,“ lisas ta, tutvustades end oma parimate oskuste kohaselt, nagu oli linnas näinud aadlivõsusid teinud olevat. Isegi käsi läks mütsi haarama, aga see oli juba ammu kaotsi läinud.
Neiu vaatas teda tõsiselt.
„Mis sul minu isuga asja, peaasi, et leib laual oleks,“ sõnas ta karmi ja pigem madala häälega. Viipas ülejäänud pampudele muula seljas, et Toss need sisse veaks, ja kõndis kõrtsi.
Toss haaras paki, mis tundus kõige kergem olevat, ning sisenes omakorda. Punapäine neiu embas sõbralikult kõrtsmikku, kes muheldes vorstid vastu võttis.
„Noh, võõras,“ ütles Antellier, nimetades teda ikka veel järjekindlalt võõraks ja hoides üht kätt uhkelt tütarlapse õlal, „nõnda näed kogu mu pere ära. See on Tekla, minu laps. Ehe Sookuuse tütar, särtsakas ja tuline kui seitse korda kõrvetatud viin! Sellist naist kardab isegi kuningas Stahh tükkis oma ajujahiga!“
Säärase praalimise peale tegi nurgas konutav vanamees loomulikult kaitsva märgi, ent isegi tema suunurk väreles tunnustavalt. See oli peaaegu naeratus.
“Tekla on puhast verd Sookuuse naine,” kiitis ta käriseva häälega, “muistsetel aegadel olid kõik me naesed säherdused, nagu tulesädemed, tugevad kui karud. Siis hakati mujalt naisi võtma ja nõnda me sugu alla käiski… nõrk veri.”
Segaduses Toss asetas paki lauale. Kõik tema tõekspidamised tõugati praegu rappa. Hoolimata vanaaegsest kohalikust nimest, ei olnud selles naisterahvas mitte poolt tolligi Sookuuse kandi rahvale nõnda omast kartlikkust või hirmu, pilk oli julge, isegi väljakutsuvalt enesekindel. Toss naeratas ning uuesti kahmas ta käsi olematut mütsi.
„Toss,“ kinnitas ta mõneti nürimeelselt.
Tekla naeris madalalt ja säravalt, haaras suitsuvorstid ja ruttas sahvrisse. Tassis ülejäänud pambud tuppa, talitas muula ära, lükkas irvakil aknaluugi paika, tõi kaevult vett ning jutustas kaasa jooksvale ja abistada püüdvale Tossule, et oli just Sookuuse lossist naasnud, sealselt virtinilt kõrtsi jaoks head-paremat nõutanud, tutvuse poolest magusamaid veine kaasa saanud ning kuulnud, et härra markkrahv polevat veel tagasi.
„Ma pole teda ise näinud,“ seletas Tekla, „aga loss on küll hulga uhkem kui enne. Paraku on teine uhke kuuseallee maha raiunud. Aga ta pole kohalik, mis teha.“
***
Taevas kogunesid tumedad, peaaegu mustad pilved, mis ähvardasid noort kasvavat kuud varjutada. Esimesed vihmapiisad langesid maha, tõusnud külm tuul sakutas paksu karvakasukat ja painutas kanarbikku maadligi. Üksikud kuivanud puud õõtsutasid oma raagus oksi otsekui koletislikud hernehirmutised, mis tont teab kelle peletamiseks tühjale kõnnumaale seatud olid.
Taoliste ilmadega tuleb soolives lempart oma peidikuist välja ning luusib Sookuuse tasandikel. Seal külvab ta hirmu ja õudu, sest sellistel öödel ei ole tema saagiks mitte kariloomad, vaid ükskud teekäijad ja hooletud elanikud. Hunt pelgab inimesi, karu hoiab eemale, aga sooilves on inimsööja. Hääletult kui vaim ja pimeduses nähtamatuna hiilib ta ohvrile ligi, rebib tal kõhu lõhki ja soolikad välja ning viib siis laiba minema, et segamatult oma võigast saaki järada. Sooilves ilmub harva ja kaob oma saagiga peaaegu jäljetult, mistõttu lihtrahvas teda vahel teispoolsusest tulevaks kurivaimuks peab.
Ilves tõstis koonu ja nuhutas. Paaritumisaeg oli käes, aga emaseid oli jäänud väheks. Juba aastaid polnud ta sobivat emast leidnud. Ent eile oli üle tasandiku ohkav tuul tema ninna tuttavat erutavat lõhna toonud. Lempart tundis, et on taas aeg mädasoost välja rabale inimeste sekka käima minna.
***
Möödusid mõned päevad, mis kulusid tänu Tekla olemasolule rõõmsamalt ja kiiremalt. Viimasel oli küll kogu aeg tegemist, aga vahel harva oli Toss jutule saanud. Ja täna saabus kõrtsi suurem salk rändajaid, mitmelt poolt tulnuid, kes Sookuuse rahva mornide nägude sekka vaheldust tõid. Esialgu oli tublisti korraldamist, aga lõpuks olid kõik omale aseme leidnud ning võõrad kogunesid kõrtsiruumi keha kinnitama ja hingele kosutust leidma.
Uued inimesed olid lõbusad sellid, Tossulegi tehti välja. Viimane lõi nendega õnnelikult kokku ja maitses Tekla toodud magusaid lossiveine. Uute inimeste jutuvada sundis kohalikud vaikima, need tõmbusid võõristades kõrtsi pimedamatesse nurkadesse, rüüpasid omavahel tusaselt vesteldes jooke ja põrnitsesid vuntse sakutades uusi tulijaid. Vähemalt pole täna karta, et mõni halltõves vabisev vanaätt pahaendelise häälega mõnd sünget legendi jutustama hakkab.
Pidu hakkas hoogu võtma – reisijad olid õnnelikud, et ulualla said. Esimesed kippusid juba laulu üles võtma ja viipasid lõbusalt Teklale, kellel käed-jalad Antellieri aitamisega tööd täis olid. Oli ju Tekla lausa kohalik kaunitar! Veini ja õlut valati kruusidesse juurde, lauldi, heideti nalja, visati neiule silma ja lauldi jälle.
Ilu terviseks me joo-me,
Ja neiu oma kaissu too-me!
Keegi hõiskas omaloomingu refrääni ja sellele järgnes kõva naerulagin. Toss lõi rõõmsalt kaasa, kuni lõpuks ajas end püsti ning astus pimedasse õue värsket õhku hingama. Pea vajas selginemist. Ta tõmbas kopsud karget õhku täis, sirutas käed välja ja lasi kergetel vihmapiiskadel näole langeda. Kõrtsiõue valgustas napilt aknaluugi vahelt välja tungiv küünlavalgus, Toss sammus talli taha, heitis kiire pilgu ümberringi, kohmitses pükste kallal ja kergendas end pisut edasi-tagasi kõikudes vastu seina.
Samal ajal vaatas ta tumedasse taevasse ning tundis peas meeldivat surinat. Eks nüüd tule natuke piiri pidada, aga tõesti, peale seda masendavat ja morni ooteaega oli selline oleng igati teretulnud. Meenutas juba natuke sellide võõruspidusid.
Toss tõmbas püksivärvli koomale, seisatas ja kuulatas. Tuul sahises üle raba, kõrtsist kostev lõbus melu ja kerge pladin räästa all olid kuidagi mõnusad. Heitnud viimase pilgu pimeduses laiuvale rabale, astus ta uuesti kõrtsiruumi, mille küdev ahi ja suurem hulk inimesi olid viimaks soojaks kütnud.
Tossu istekoht oli ära võetud, ta seisis natuke ukse juures ja lasi silmadel ringi käia. Ühes lauas istusid orduvennad, vähemalt üks neist oli vanem preestervend ning nemad hoidsid karsket joont. Nojah, taga nurgas konutasid muidugi igaõhtused külalised, kelle näod teps mitte rõõmsamaks polnud läinud. Ahju ümber olid mõned talunikud Rugnast, kes omavahel riisikakukesi jagasid. Kõige suurema laua taga olid tema sõbrad, Okasoru kandist tulnud vennikesed. Nende seas istus üks uus nägu, Toss polnud märganudki, millal tema laudkonnaga liitus.
Oli teine päris huvipakkuv tüüp. Sitke tõmmu nahaga mees, mustad õhukesed juuksed ja hoolikalt paljaks kaabitud lõug. Rõivad olid heast materjalist, korralikud, kuid mees ise oli ilmselt tublisti rännuteed näinud – soonilistel kätel joonistusid lihased välja, rasvakihti polnud naha all ollagi. Kõige tähelepanuväärsem oli nägu – mõned sügavad vaod viitasid elukogemusele, mustad kavalad silmad sädelesid tule paistel ning tema võõrapärasust rõhutas julge pisut üleolev pilk. Ent naeratades omandas ta nägu hoopis teised jooned – täidlased himurad huuled paljastasid peaaegu kõik tema valged hambad, mis andis talle ütlemata õela ja samaaegselt näljase ilme. Ometi pidi mulje olema petlik, sest võõras oli laudkonnaga juba sõbrunenud ja koos heideti nalja ning rüübati peale.
Toss sikutas ahju juurest puupaku kaasa ja liitus uuesti seltskonnaga. Külalised nõutasid Teklalt kohalikku puskarit, sookailuga laagerdatud viina. Tekla lasi end meelitada ja manguda, viimaks tõi hoolikalt hoitud savipudeli lauale. See läks kui kerisele, Toss tundis, et tänasest õhtust enam midagi head ei tule, aga juba oli mõistus läinud ja hing ihkas rohkemat.
Õhtu edenes ööks, toodi ja joodi veel viina.
Sookail ja koletu puskar tegid oma töö, kõik lõbutsesid kui pöörased, terve kõrts näis olevat haaratud mingist kummalisest meeletusest. Tossu pea ujus, läbi hämu märkas ta külaliste huvi kauni Tekla vastu, aga viimane tundus ainukesena kainet pead säilitavad ja suutis alati märjukesest julgust kogunud mehepojad korrale kutsuda. Eriti pahaks pani Toss aga tõmmu nahaga võõra, Grõgori, lausa iharat tähelepanu. Ja seda, et Tekla just tema lähenemiskatsetele kõige leebemalt vastama kippus.
Grõgorist oli saanud seltskonna hing, tema eestvedamisel lauldi laule, tehti meelaid nalju, lendasid tuhanded teravmeelsused ja tehtu hullumeelseid ogarusi, keegi Rupert kiskus end alasti ja etendas mudasel põrandal aeledes, kuidas ta üle jõe ujus. Isegi Toss, teiste siivututest lugudest kindlust saanud, andis mööduvale Teklale patsu tagumiku pihta. Tõsi, selle eest sai säherduse hoobi vastu kõrvu, et ta möirgava naeru saatel laua alla kukkus. Mehed kolkisid kruusidega vastu lauda ning Toss proovis totakalt naeratades eneseväärikust säilitada.
Grõgor viskas tema suunas paar nöökavat nalja, mis uue naerupahvaku esile kutsus ning Teklalt särava naeratuse välja meelitas, Tossu veelgi rohkem masendades. Ta rüüpas viina peale ning kinnitas enesele, et küllap ta asja heastab ja Grõgorile õigel hetkel ära teeb.
Tossu pea huugas, tal oli mõtete ja pilgu koondamisega raskusi, aga hoidis siiski võõral silma peal ning see tasus end ära. Grõgor oli pannud käe ümber Tekla piha, neiu väänas end küll eemale, aga Tossule tundus see just õige hetk olevat. Ta ajas end jalule, lõi käega Grõgorile raskelt õlale ning proovis karmilt peale käratada, kuid vägijoogist pehme keel vedas alt.
„Midaa sa-aa... sa... mhmn... mees, raisk!“
Grõgor pöördus ümber, silmis üllatus. Nähes enda ees kõikuvat Tossu, paljastas Grõgor oma loomaliku naeratuse. Tossu läbistas külmavärin. Kesk kõrtsi saabunud surmvaikust tajus ta viinast ähmastunud aju äkki kristallselgelt, et Grõgor on tegelikult purukaine, ja tema, Toss, on purupurjus. Rohkemgi veel. Aru kaotuseni täis.
Grõgori hääl tuli otsekui sügavalt kurgupõhjast, oli sametine ja hirmuäratav.
„Mulle tundus, et härra soovis mulle midagi öelda, ehk härra kordaks ennast?“
Toss mõistis küll, et ta on end mingisse suuremat sorti jamasse tõmmanud, kuid alkohol, armukadedus ja häbi on kehv segu. Ta proovis Grõgorile nimetissõrmega rindu torgata, kui leti äärest kostis klirin ja Tekla madalahäälne naer. Pead pöördusid.
„Vahi aga,“ ütles Tekla, astus tülitsejaid lahku tõgates nende vahele ja pani käed puusa. „Viina julgete võtta nagu täismehed, aga endal pea ei kanna! Ena mul noori kukkesid!“
Ta pööras pilgu Tossult teistele.
„Nüüd on kõik, iga mats oma kotile! Hopp ja hopp, ajage end püsti, ärge vahtige midagi, mokad töllakil, varsti on te omad naised siin ja panevad teid kiiremini liigutama kui mina. Hei, Mädalauka Jossi, ära piilu midagi sinna sakstekambri poole, see pole sinusuguste tarvis, hakka aga astuma!“
Nõidus oli murtud ja kõik hakkasid kohmitsema. Toss jõllitas Teklat, siis Grõgorit, kes veel korra tema poole oma jõledat naeratust välgutas, keeras siis kannal ja läinud ta oligi.
II peatükk
Orduvennad lahkusid esimestena. Enne koitu, veel pimedas. Magamata Antellier pani neile hobused valmis ja kirus võõramaalaste arulagedust. Hobused olid uhked, kaks kõrbi ja must. Sadulatekid olid sametised ja pehmed, uued. Jah, ordumaadel elavat rikas rahvas, mis siis veel ordurüütlitest rääkida.
Kaks rüütlit sidusid mõõgad vööle, ronisid vaikides hobustele ja ootasid preestrit, vanemat meest, kes tegi tänulikult naeratades Antellieri poole õnnistava märgi ja võttis musta, ühegi laiguta hobuse.
Koos anti kannuseid ja lasti põhiliselt hobustel juhtida. Sookuuse soistel teedel tasus isegi valges usaldada loomade vaistu, rääkimata pimedas reisimisest nagu praegu. Selja taga oli taevas kergelt heledam, ilmselt hakkas koitma, eespool oli kõik endiselt tume. Vaikus oli peaaegu täielik, tuult ei olnud, isegi vihma ei sabistanud, vaid hobuste kabjad lirtsusid pehmel teel. Korraga kräunatas miski ühe külje peal. Rüütlid puurisid pilguga kahtlustavalt pimedusse, aga rahunesid mõne aja pärast. Ja kohe kostis kräunatus uuesti, nagu kass, aga lõppes tumeda lõrinaga, mis tühjusesse ja pimedusse hajus.
Preester tegi kaitsva märgi – oli temagi oma pika elu jooksul Sookuuse öistest koletistest kuulnud. Enamik oli muidugi lihtrahva usk, aga ei saa ju salata, et nii mõnigi mees oli teel kaduma läinud – olgu selle põhjuseks siis mõni laukasse meelitav näkk või öine murdja. Olles kuuvalgel kesk inimtühja raba on kergem muistendeid uskuda, aga preestril oli kaasas kaks kogenud lahingvenda. Ta heitis neile rahuloleva pilgu ja karje jäi talle kurku kinni. Lahingvenna hobuse tagant paistsid kaks põlevat õelust täis silma, kostis kriise, peaaegu möire, ning silmad kadusid. Lahingvenna hobune korskas, vaarus ja kukkus raskelt otseti maha, soolikad kõhust välja rebitud, rüütel ise jäi jalgupidi hobuse alla.
Teine ordumees rabas mõõka, aga pimedusest hüppas talle selga hiiglaslik tume kogu, mis ta ratsult viis ja võimsad hambad purustasid ta kukla. Mees suri ainsatki häält kuuldavale toomata. Preestri hobune tõusis tagajalgadele ning kihutas minema, ratsanik kukkus raskelt maha. Hing löögist ja ootamatusest kinni, jälgis ta kangestunult, kuidas tohutu ilves kargas kurgupõhjast lõrisedes hobuse all kinni oleva lahingvenna selga ning rappis nii, et tugev rõngasrüü purunes ja veri pritsis. Siis tundus loom rahunevat, nuhutas veel ägavat meest ja tõmbas kareda rasplitaolise keelega üle värskete haavade. Haavatu ägas veel, kui liha luudelt maha rebiti. Ilves tegi tiiru ümber surija, heitis jõllitavale preestrile õelust täis pilgu ja surus oma suure käpaga rüütli pea sügavale samblasse. Vesi kogunes tekkinud lohku, ordumees hakkas meeleheitlikult rapsima, ümises ja lõpuks lämbus.
Preester oli hämmastusest tuim. Ta oli kindel, et ilves oli sihilikult ja teadlikult talle otsa vaadanud ja siis ohvri tema ees uputanud. See oli õudsem kui ükski metselaja murdmine. Ta ukerdas püsti ja põgenes sohu.
Lempart vaatas talle järgi, lükkas küüned välja ja rebis aeglaselt surnu peanaha maha. Siis läks ta peaaegu laisalt põgenejale järele.
Preester ei jõudnud kaugele. Sookuuse soodes lõppeb pimeduses jooksmine ikka vaid ühtemoodi. Peagi sumatas ta vööni jääkülma laukasse, vajus natuke veel, ähkis, proovis kätega laukaservast krabada, aga rebis vaid kanarbikku pehmest pinnasest. Preester rapsis veel, tulutult. Siis jäi ta vaikseks, kuulatas. Tundis, kuidas ta aeglaselt sügavamale vajub. Jäiselt külm. Surmvaikne.
Siis kostis selja tagant samme, mitte hiilivat ilvese astumist, vaid inimese lohakat lirtsumist. Preester proovis kergendatult end pöörata ja nägi, kuidas laukaservale tuli tuttav kogu. Eilne piduline Grõgor naeratas talle oma loomalikku naeratust ja vaatas abitut meest.
“Aita!” pobises preester lootusetult, kes hakkas mõistma, et tulijast abi ei ole.
Grõgori naeratus venis veelgi laiemaks, sirutas välja oma käe ja vedas pika küünega kohkunud preestri põsele verise haava.
“Aita!” ütles ta mõnitavalt, peaaegu nurrudes, “Hüüa appi, inimene, kriiska, looda… aga mina olen siin ja hoolitsen, et sa mitte ei pääseks.”
Uppuja pilgus oli nii palju anumist, küsimust, arusaamatust, et Grõgori ilme pehmenes, ta heitis pilgu koitvale taevale ja istus mättale.
“Varsti tõuseb päike, mina lähen oma peidupaika ja sina ühte teise paika, aga kuula, võõras. Enne tahan ma sulle öelda, miks sa täna sured. Olen vana, isegi väga vana, viimane omasugune. Ja kaua peidus olnud, inimesest eemale hoidnud. Aga sina, inimene, oled mu sugupõlve jälitanud nagu ulukit, hävitanud mu lapsi, põlastanud mu nime. Millal oli viimati kuulda nendel tasandikel minu laste uhket hüüdu? Ma nuhutan õhku, aga ninna tuleb vaid teie vääritu lehk. Lempart on muutunud muinaslooks, millega vanamehed lõkke ääres lolle hirmutavad.
Isegi minu ustava emase tappis uus markkrahv. Tappis ja naelutas tema naha nagu trofee oma trooni külge. Kes nüüd meie uhket sugu edasi viib?
Aga sooilvese aeg tuleb uuesti. Ometi kord tunnen ma jälle emase lõhna, kes on vere poolest väärt minuga pulmi pidama. Kuula, vanamees, sest vesi on sulle juba lõuani ja mõistus hakkab ähmastuma, ma viin selle emase enda juurde, tema veri seguneb minu omaga ja üle laugaste võib jälle kuulda lempardi jahihüüdu…”
Grõgor vaikis. Preestri silmad olid pungis, suu vee all, ta sõõrmed olid puhevil, proovides sisse ahmida väärtuslikku õhku ning Grõgor polnud kindel, kas tema viimaseid sõnu üldse kuuldi. Ta sirutas käe ja pigistas mehe sõõrmed kokku.
***
Toss ärkas oma voodis hilja, kohutava peavalu ja pööritusega, süda läikis ja kõhus keeras. Esimese asjana komberdas ta peldikusse, kus ta pikemalt aega veetis ja soolestikku tühjendas. Kõht oli lahti. Peldik haises hingematvalt nagu ikka, Toss kahetses, et polnud raba vahele läinud. Iiveldas. Peldiku südamekujulisest õhuaugust nägi ta kõrtsiõuel toimetavat Antellieri, Teklat polnud näha. Toss punastas nüüdki. Oli ju neiu teda pea otsesõnu ärplevaks poisikeseks kutsunud. Igaüks sai aru, et Grõgori isase olemise kohta see käia ei saanud. Neetud Grõgor. Peaks vist Tekla ees vabandama, kõik sookailu süüks ajama ja mingi hea naljaga end välja vingerdama.
Lootusetust hallist taevast tuli udupeent kerget vihma, kaugemal laugaste vahel oli veel näha aeglaselt hõrenevat udu. Toss tundis end haledalt, koperdas välja ning jäi lasipuu juurde kõõluma, julgemata sisse minna. Rõske külm õhk pani Tossu värisema. Tema kergenduseks tuli kõrtsist välja Mädalauka Jossi, kellega ta eilse peo ajal sõbrustanud oli – Toss oli pidanud teda üheks Rugna riisikasvatajaks, aga nüüd oli Jossi õlal vibu ja vööl suur pussnuga. Jossi oli vist isegi noorem kui Toss, aga selles rõivastuses tundus too kogenud kütina.
Jossi astus tema juurde ja sõnas:
“Sina, Toss, oled siin kõrtsis juba nädalapäevad kopitanud, kas ei taha Rugna poole tulla? Olen minagi Sookuuse uusi valitsejaid juba omajagu oodanud, käinud Mädalaukal ja seal ringi vaadanud, Sookuuse lossi uksele koputanud ja kõheda Okasnõmme mändide vahel luusinud. Lähme õige Rugnasse tagasi, küllap härrad ka sinna tulevad?”
Toss oli kahevahel. Mõistus kiskus Jossiga kaasa, süda tahtis jääda. Nagu ikka, mõistus võitis. Oli see ju hea võimalus vältida piinlikku kohtumist Teklaga. Rugna polnud ju kaugel.
Õiendanud Antellieriga arved – kõrtsmik oli kaotanud lootuse Tossult tasu saada ja oli õigupoolest õnnelik, et peaaegu prii kostiline varvast viskas – asusid kaks noormeest Rugna poole teele. Nad oleksid eelistanud kellegagi koos minna – turvalisem, aga teised külalised olid juba lahkunud. Selgus, et Jossi oli pärit Rugnast, Mädalauka Jossiks kutsutakse teda seetõttu, et ta sealtkandist Ajujahi kõrtsi jõudis. Eelmisel aastal, kui suurem röövlijõuk Rugnat ähvardas, kutsusid külaelanikud appi neli hulkuvat palgasõdurit, kellest ühele Jossi suureks abiks oli. Too oli õpetanud Jossit vibu laskma ja jätnud noorele poisile kustumatu mulje. Hiljem oli Jossi kuulnud, et palgasõdurist oli parun saanud ja läks end talle teenistusse pakkuma. Parun oli aga ära ja nii oli Jossi juba tubli paar kuud Sookuusel ringi rännanud – erinevalt Tossust kasutas ta juhust ning liikus ringi, harjutas kütiosavust, õppis kohalikelt jäljeajamiskunsti ja kuulas huviga kohalikke jutte.
“Palju on puhas väljamõeldis,” ütles Jossi, “aga mõnda lugu ma usun. Sookuuse mõisas on üks vanamees, kes ise lempardi tapnud on. Uus markkrahv olla ka sooilvese tabanud. Arvatakse, et too oligi Sookuuse viimane lempart. Nägin tema nahka – ausalt, see ilves oli vähemalt vasika suurune, meenutas tiigrit, punakaspruun nagu turbaraba ise. Surmaski olid tema ilme täis vihkamist ja metsikust, ma peaaegu usun kohalikke jutte, et lempart on teispoolsusest tulnud kurivaim, põrgukass, kes karistab inimesi nende ülbuse eest. Ja ajujahti olen ma ka näinud…”
Toss võdistas õlgu. Pilt tontlikest ratsanikest tekitas siiani õudu. Ta tahtis Jossile endagi kogemusest rääkida, kui viimane haaras tal varrukast.
“Vaata!”
Toss vaatas. Eespool lebas midagi maas. Midagi tumedat.
Pilt oli pehmelt öeldes jäle. Lõhkikistud hobune, soolikad mööda teed laiali, hiiglaslikud mustaks tõmbunud vereloigud, mille sees lebas peaaegu otsast rebitud peaga rüütel ning siit-sealt luudeni lõhki kistud laip. Toss oksendas.
Jossi nägu oli aga ärevust täis. Ta nuuskis ringi nagu verekoer.
“Vaata, millised hambajäljed, Toss, karulgi pole selliseid kihvu! See on lempart, Toss, lempart! Ja näe,” lisas ta, osutades pehmetele lohkudele samblas, “kolmas on plehku pannud. Ja keegi neljas tema järel.”
Jossi sumpas sohu, Toss pühkis suud ning otsustas, et siia jääda oleks veel halvem.
Kaks meest jõudsid peagi lauka juurde, Jossi kükitas maha ja pomises arusaamatult. Kibrutas kulmu, vaatas ümberringi. Astus paar sammu kõrvale. Ilmselgelt oli üks mees laukasse kukkunud, välja polnud ta saanud, rebitud kanarbik ujus jätkuvalt laukaveel. Aga neljas mees?
Järsku haaras ta Tossul õlast.
“Toss!” kähistas ta, kui asjast aru sai. “Vaata, siit lähevad ilvese jäljed edasi. Kaks meest tuli, üks uppus ja ilves läks edasi. Saad sa aru?! See ei ole lempart, Toss, see on libailves! Esiisa-lempart!”
Toss ei saanud täpselt aru, miks ta Jossiga kaasa läks, aga ilmselt ei tahtnud ta üksi laipade ja luusiva libailvese seltsi jääda. Nad sumpasid soos, Jossi eespool, pilk maas. Ilves tundus olevat liikunud suurte võimsate hüpetega mättalt mättale, samas pidid Toss ja Jossi kohati põlvini vees kahlama.
Päev edenes. Tossu jalg libises mättalt kõrvale, saapasse valgus külma vett – jälle – ning ta hoidus ägamast. Vaatas ringi. Suunataju oli tal ammu kadunud, kõikjal paistis vaid raba, kaugel ees oli tume viirg, mis ilmselt oli mets. Kuiv maa! Ometi oli see kaugel ja eespool paistis aina sügavam soo ja suuremad laukad. Aga Jossi ütles, et kus harjasheina on näha, võib ikka loota kuskile oma jalga toetada.
Tossu varbad olid külmast tundetuks muutunud, nälg näpistas koledasti ja lootusetus võttis maad.
Ega Jossigi end paremini tundnud. Nad leidsid murdunud puutüve, tegid pausi, võtsid saapad ära, sidusid jalamähised lahti ja hõõrusid varbaid hoolikalt. Vettinud mähiste äravõtmine oli nauding. Hõõrudes tuli jalgadesse natuke soojust; Jossi võttis kaukast niisket leiba ning jagas seda Tossuga vennalikult. See tõstis tuju.
Toss hakkas jälle elu võimalikkusesse uskuma. Sellel oli ka oma pahupool – kurnatult soos sumbates oli ta sooilvese unustanud, aga sügisene päev hämardus varakult ning puhkepaus andis hirmumõtetele jälle ruumi. Toss piilus ümberringi. Nad pidid enne pimedat metsa jõudma, kuna Jossi teadis, et siin võib üks pimeduses tehtud vale samm nad märga hauda viia.
Kuigi Toss seda enam peaaegu ei uskunud, hakkas hämara saabudes maa kerkima, jalge all lirtsusid vaid nende eneste vettinud saapad ja peagi võisid nad end kõrgete mändide alla surmväsinult pikali visata.
Vihm oli järele jäänud, tuul tõusnud. Loojuv päike kumas läbi pilvemassi, andes soole tontliku kollase kuma. Selja taga kohisesid võimsad vanad männid ja kuused. Toss teadis seda kohta, see oli Külmaorg, ürgmets, mida kõikjalt piiras pea läbipääsmatu soo. Kuidas Jossi tee oli leidnud, oli Tossule müstika.
III peatükk
Toss ajas end istukile ja vaatas soo poole. See laius tema ees kogu oma ulatuses. Siit, natuke kõrgemalt pinnaselt, oli rabale hea vaade. Kaugemal kadus silmapiir hämusse, aga kuskil seal pidid olema Sookuuse röötsakil hütid, nende närused elanikud, lootusetud hallid elajad, kes praegu uksi riivistasid ja koldes kuivatatud turbatükke süüdata püüdsid, kuulates samal ajal mõne vanaisa või vanaema heietusi muistsetest aegadest.
Viimaks märkas Tossu tönts silm liikumist. Mööda sood lähenes inimkuju, hüpates kohmakalt ühelt mättalt teisele. Hüpped olid pikad ja kindlad, hoolimata sellest, et tulijal paistis raske kandam õlal olevat. Toss näitas teda vaikides Jossile, nad pugesid põõsastiku varju ja jälgisid lähenejat pingsalt.
Mees liikus käbedalt, aga kiiresti saabuvas hämaruses pidi Toss tublisti pingutama, et saada sotti, kelle või millega on tegu. Seetõttu mõistis ta alles siis, kui tulija oli jõudnud tahkele pinnale, kellega tegu ja ta ahmis õhku. Hämaruses helkisid Grõgori heledad hambad ja õelad silmad, ta lõõtsutas veidi ning kohendas kandamit õlal. Seekord oleks Toss peaaegu karjatanud – see oli Tekla, elutu ja lõtv.
Mingit häält ta ilmselt tegi, sest Grõgor peatus, tundus kuulatavat. Toss ja Jossi kangestusid, hoidsid hinge kinni ja kartsid, et südamelöögid annavad nad välja. Ilvesel on kurikuulsalt hea kuulmine, mis siis veel lempardist või soendist rääkida!
Siiski tundus Grõgor rahule jäävat, ta rühkis üles ja kadus puude vahele.
Toss hingas vaikselt välja. Mõistus ütles, et nüüd on õige hetk kaduda, süda käskis jääda. Jossigi lamas otsustusvõimetult ta kõrval. Tal oli kummaline tunne, et Tekla on oluline, oluline talle ja Sookuusele.
Toss ajas end püsti ja hiilis natuke metsa poole, Jossi tuli kannul. Nad olid madala oosi serval, teiselt poolt hakkas maapind jälle langema, andes aimu, miks seda kanti oruks kutsutakse. Edasi ei julgenud kumbki minna, küürutasid niisama puude all. Külm tungis kontidesse.
Siis hakkasid allpool pimeduses tuled vilkuma. Keegi süütas tõrvikuid.
“Ta on Nõiauhmri kivi juures”, sosistas Jossi, “see olevat iidne koht, kus nõiad kogunesid, koledaid rituaale läbi viisid ja omavahel roppusi tegid ning end kõiksugu rüvedateks olenditeks muutsid.”
See pani Tossu liikuma. Isegi nüüd ei pääsenud ta nendest neetud Sookuuse muistenditest! Toss hakkas tulede poole hiilima.
Nõiauhmri kivi oli võimas rändrahn, vähemalt kolm meetrit kõrge, aga lame ja lai, kaetud paksu rohelise samblaga. Kivi ümbrus oli lage, nagu ei julgeks ükski puu selle ümber kasvada. Grõgor oli platsile lõkked valmis pannud ja süütas need põlema. Raod süttisid raginal. Tekla lebas kivil.
Suured lõkked valgustasid kivi ja selle ümbrust, mis Tossule ainult abiks oli. Grõgor ronis kivile ja vaatas taevasse, mis tundus aeglaselt selginevat ning pilvede vahelt piilus kuu. Täiskuu, loomulikult, mõtles Toss. Ta ise oli enda põlatud muistendi tegelaseks saanud.
Grõgor sakutas Teklat, kes hakkas teadvusele tulema. Tasapisi avas Tekla silmad, vaid mõne tolli kaugusel näost oli Grõgori õela ja himura naeratusega nägu. Tema suust tuli haisvat hingeõhku, kurgupõhjast kostis ootavat kurinat ning kilavad silmad jälgisid Tekla igat liigutust. Grõgor ei sarnanenud enam iseendale – või oli vastupidi, iseenda moodi. Tema küüned oli pikad kui küünised, säravad hambad sarnanesid kihvadele ja silmad olid helkivad nagu loomal.
Tekla heitis pilgu ümberringi, loitvatele lõketele, süngele metsale ja uuesti enda ees küürutavale elajale, ning tema silmadesse ilmus vihane pilk. Ta aimas, et on abitus olukorras, kuid vana Sookuuse veri ei lubanud tal nõrgana näida. Ta võttis hoogu ja virutas käega Grõgorile näkku, kes aga välkkiirelt tagasi hüppas. Grõgor sirutas välja oma käe, rebis küünisega oma kaela pika haava, nii et paks tume veri voolama hakkas. Siis hakkas koletis ümber Tekla hiilima, verine, küürus ja ilmselgelt pulmatantsu nautides.
Tekla taganes võika vaatepildi ees, soend kargas urisedes lähemale, vajutas ohvri pikali ning surus tema suu oma verise haava vastu, nii et kleepuv ollus läkastamisest hoolimata kurgust alla voolas.
“Joo,” lõrises ta, “joo ja söö, mu arm, joo ja liitu mu suguseltsiga, anna oma veri soole ja rabale, võta vastu ürgne kink…”
Hoop tabas Grõgorit ootamatult. Mees paiskus kivilt, kuid juba kukkudes pööras ta end õigeks ning maandus jalgele. Kostis vihin ja kivisse plaksatas nool.
Jossi värises. Ta teadis, et oli tabanud, aga Grõgor seisis ja vaatas talle raevukalt näkku. Jossile meenusid jutud libadest ja hõberelvadest. Grõgor näis kahanevat, siis kasvavat, kostis riiete kärinat ja verdtarretav kriise. Grõgori asemel oli hiiglaslik rusket värvi sooilves, ta tegi hoovõtuks paar kiiret lühikest hüpet ning viskus vibuküti poole. Jossi proovis end kaitsta, kui eluka mass paiskas ta pikali, ta tundis näos looma kuuma hingeõhku ning tema küüniseid külgedesse tungimas.
Kivil kargas Tekla püsti, tõmbas sajatades varrukaga üle suu, määrides kleepuva verega kogu oma näo. Koos Tossuga nad pigem kukkusid kui ronisid kivilt alla, sööstsid metsa poole, aga sealt välgatasid vastu sooilvese põlevad silmad. Lempart oli paari hüppega ligi ja roomas maadligi hoides lähemale, tapahimust hiilgavad silmad Tossu sihtimas. Toss astus kangelaslikult ette, kuid soendi koletislik pilk hoidis teda paigal, surus maadligi, pani liha värisema ja tegi meele nõdraks. Ilvese silmad täitsid Tossu pea justkui mingi tupruva vatiga, mis oli hall nagu udu ja tõi ta südamesse vaid kõleda jõuetu hirmu. Kui lempart lõpuks hüppas, oli Toss põlvili ning ei osutanud mingit vastupanu. Grõgor paiskas ta pikali. Toss justkui ärkas, vehkis abitult kätega, röögatas õudselt, ent oli juba hilja. Ilvese küünised rebisid ta kõhtu, pikad kollased kihvad purustasid kolju. Koletis raputas lõhki rebitud keha nagu rotti ja heitis kõrvale, pöördudes oma järgmise ohvri poole.
Tekla nägi kivi juures Jossit end püsti ajavat, lempart pööras oma verest tilkuva näo sinnapoole, Tekla haaras vöölt oma vanaaegse – vanaemalt päritud – väitsa ning virutas selle kõigest jõust sooilvesele kaela. Ööd läbistas kriise, sooilves kargas õhku, maandus ning kadus paari liipava hüppega vanade sammaldunud puude vahele, vererada järel.
Jossi tuli kõikudes ligi, proovides külgedelt valguvat verd peatada. Tekla võttis ühe käega maha torgatud tõrviku, teisega Jossil küünarnukist.
“Misiganes see oli, lähme järgi, kuniks ta veel haavatud on,” ütles ta ja tõmbas Jossit edasi.
Nad leidsid Grõgori soo servalt. Ta lebas kõhuli maas, käed laiali, olles proovinud enne surma rabani roomata. Tekla väits oli ikka veel kaelas. Vanaemalt päritud hõbedaga kaunistatud väits.
Järgmisel hommikul matsid nad Tossu Nõiauhmri kivi juurde, Grõgori laiba tõukasid aga laukasse. Jäägu ta sinna igaveseks ning ärgu tulgu enam maa peale inimesi küttima!
Jossi seisis ja vaatas Teklat, kelle niigi rõõsad paled olid õhetama hakanud ning silmad sädelesid varasemast veelgi rohkem. Tekla tundis endas palavikku tõusmas, seletamatut ja uut. Ta naeratas.
Koos asusid nad vaevarikkale teele tagasi, tagasi oma inimeste juurde. Olgu nad sünged ja hallid, ikkagi omad ning Sookuuse veri voolab neis kõigis ühtemoodi.
Epiloog
Mustad pilverünkad sõudsid vaikides üle raba, kuu valgustas osavõtmatult märga tasandikku. Kanarbik oli kõvaks külmunud ning laugastel oli jääkirme, kidur rohi nende servadel liikumatu. Õhk oli külm ja karge, talvine, tuul oli sootuks vaikinud. Mustad raagus puud ootasid nukralt kevadet, vaikust segas vaid kerge murduvate kanarbikulehtede krõbin, mis andis aimu kellegi liikumisest.
Hiiglaslik kaslane tuli Külmaorust alla soo peale, uitas tühjadel tasandikel ning nuhutas ninaga õhku. Loom hüppas nõtkelt mättalt mättale, liikudes kiiresti muutumatult ruske turbaraba kohal ning hirmutades oma jooksuga üles tedreparve. Sooilves jättis nad tähelepanuta, sest Sookuuse ürgne kink oli alles värske ning veri pulbitses temas, sundides aina edasi jooksma. Siis ilves seisatas. Tuul kandis tema ninna isase erutavat lõhna. Esimese isase, kes vere poolest sobilik oli.