Indrek Hargla, "Kolmevaimukivi". Tallinn: Raudhammas, 2018.
Alustagem peamisest. Kui ebaõnnestunud romaan „Merivälja“ sajanda lehekülje kandis pooleli jäi, tekkis allakirjutanul tõsine mure, et ulmekirjanik Indrek Hargla on lugejatele kaotsi läinud. Tema ütlemata suureks rõõmuks ja rahuloluks see nii ei ole, nagu kogumik „Kolmevaimukivi“ hästi tõendab.
„Kolmevaimukivi“ on läbilõikekogumik, koondades autori „viimaste aastate lühiproosat“. Juttudele lisatud aastaarvude järgi on need aastatest 2012 – 2018 ning tundub, et tegu pole valikkogu, vaid autori selle perioodi lühiproosa kogumikuga sõna tõsises mõttes. Esindatud on ulmekirjanduse kõik alamžanrid.
Sellise koostamispõhimõtte näideteks võib veel tuua nii Veikko Vangose „Ülestõusjad“ (2002), Veiko Belialsi „Kogu maailma valguse“ (2013), Tiit Tarlapi „Haldjatantsu“ (2014) kui Merle Jäägri „Jututulbad“ (2015). Ka siis, kui autor on perioodi teostest teinud mingi valiku, ei ole tihtipeale eesmärgiks temaatiline tervik ja samade kaante vahelt võib lugeja leida väga erinevaid tekste (Indrek Hargla „Nad tulevad täna öösel!“ (2000); Karen Orlau „Sealtmaalt“ (2002); allakirjutanu „Õhtu rannal“ (2012)). Eriti just lühema proosa puhul on kogumike žanriline mosaiiksus eesti ulmes tavapärane, tulenedes autorite laiast ampluaast (või vähemalt pretensioonist sellele). „Kolmevaimukivi“ puhul väärib ära märkimist tõik, et suurem osa selles sisalduvast pole varem ilmunud.
Ükski eelnimetatud autoritest ei ole siiski kõikides alamžanrites võrdselt tugev (selliseid on ka maailmanimede hulgas vaid üksikuid). „Kolmevaimukivigi“ annab võimaluse arutleda ulmekirjanik Harglale paremini sobivate žanrite või ilukirjanduslike võtete üle.
Pastišš, fan-fiction ja alternatiivajalugu. Taaskord, alustagem peamisest. Autor on juba aastate eest tõestanud („Tagasi tulevikku IV“, 2003), et valdab täiuslikult mingisse kindlasse kultuuriruumi paigutatud ning sellest pärinevate vihjetega rikastatud keerulise süžeega teksti punumise kunsti. Fan-fiction’i või sumeda huumoriga vürtsitatud lähiajalooliste konstruktsioonide alal ei ole talle Eestis võrdset ning kõnealuses kogumikus esindab seda joont lühiromaan „Einsteini viimased sõnad“. See on tipptekst, mis mõne Lääne autori sulest ilmununa ja õiges kohas avaldatuna võiks tuua Hugo või Nebula nominatsiooni. Väljapeetud mõttemängud teemal „tuntud eestlased ootamatutes rollides“ lähendavad seda ka õnnestunud alternatiivajaloolisele jutustusele „Novembrivalss Vanal väljakul“ (2002). Tõsimeelsem alternatiivajalugu „Clemens Fellinus, Rex Estonicum“, mis ilmus esmakordselt autori poolt koostatud alternatiivajalugude kogumikus „Eestid, mida ei olnud“ (2017), jääb eelnimetatust maha. Tekst on tuimapoolne ning kulgeb eriliste üllatusteta pealkirjas lubatud finaali. Vähesed alternatiivajaloolised (või teaduslik-tehnilised või muud) motiivid on piisavalt põnevad, et hea jutu saamiseks ainuüksi neist piisakski, ning kuningas Clemensi (liivlaste Kaupo eesti variandi) oma nende hulka ei kuulu. Vaja oleks veel midagi lisaks, mingit täiendavat ideed, omapärast karakterit, üllatavat süžeekäiku – kuid neid pole.
Ulmekirjanduses kohtab tihtipeale alamžanrite segamist ning üks levinumaid viise selleks on imeulmest tuntud rännakul (quest) kirjeldatud imedele teadusliku seletuse andmine (vt. näiteks Ursula K. LeGuini „Rocannoni maailm“ (1996, e. k. 2002)). Kõnealuses kogumikus esindab sellist loomemeetodit lühiromaan „Mirabilia saladus“. Tekst võib küll tunduda lõpetamata (on ilmselge, et koju jõudnud kangelast ootab seal veel palju suurem jama kui tee peal kogetu), kuid tegelikult tõmbab autor lugeja omapärasesse mängu, mis on eesti ulmes esmakordne. Plussina võib veel välja tuua „Mirabilia saladuse“ maailma algupärase maagilise oskussõnavara.
Juba jutustuse „Pan Grpowski jõulud“ (1999) puhul pandi tähele autori meelelist loomelaadi. Olgu jutuks jõululaua hõrgutised või naisekeha võlud – Hargla leiab nende jaoks õiged sõnad. Sellel omadusel, nagu kõigel siin maailmas, on siiski ka pahupool. Autori jaoks ei eksisteeri põhimõtet „show, do not tell“ ning ta kipub nii oma tegelasi liigselt kommenteerima („Anna nuttis ilma pisarateta. Tema silmades oli ahastus, valu ja häbi. See oli tema rutiin, abielu ja tema tulevik“, „Suvitusromaan“ lk. 387) kui „pahasid“ tegelasi või kolle liiga paksudes värvides ja klišeelikena maalima („Suvitusromaani“ maakad). Sama käib mõningate tekstis mainitud juhtumite kohta: „Suvitusromaanis“ mainitud pool kolhoosi masinaparki romustanud ja massilise rusikavõitlusega lõppenud rammimislahing on lihtsalt totter. Kõrvalpõikena võib nentida, et vähemalt eesti ulmekogukonna hinnangul ei näi toda pahupoolt eksisteerivat, sest B-kategooria filmide laadis mõõdutundetult ülekirjeldatud kolliga „Väendru“ (2001) sai 2002. aastal Stalkeri ja ka näiteks „Uskmatuse hinna“ (1999) keskmine hinne Ulmekirjanduse BAAS-is on 4.66.
Indrek Hargla on ise tunnistanud, et „ei tea, mida tähendavad ilukirjanduses „usutavus“ ja „loogika““ ning sellega jääb üle vaid nõustuda. Rohkem annab see tunda alamžanrites, kus toimuva olmeline tõepära, usutavus ja tegevusloogika on otseselt mängureeglite osa: lähimineviku või oleviku realistlikult kujutatud taustal toimuvates teostes (Hargla puhul tavaliselt õuduskirjanduses) või teadusulmes. Igasuguses ulmekirjanduses eksisteerivad koos lugejates kognitiivset võõristust tekitavad elemendid (noovumid) ja teisalt elemendid, mis aitavad noovumeid talle tuntud reaalsusega siduda (kontranoovumid). Selleks, et õuduskirjandus oleks unheimlich või uncanny, peab selles midagi olema lugeja jaoks ka heimlich. Tüüpiliselt on selleks lugejale tuntud argielulised detailid.
Teatavasti on Indrek Hargla nii-öelda etnoõuduse silmapaistvamaid edendajaid ja populariseerijaid, kuid sageli pole kujutatud situatsioonid või olmelised detailid eluliselt usutavad. Erilise fopaana võib mainida „Rabaröövlit“ (2000), milles tulirelvadega metsavennad ei saa jagu kollist, kes hiljem labidahoobiga kahjutuks tehakse, kuid omad lõtkud on ka „Tammõküla viljakuivatis“. Seetõttu peab allakirjutanu tugevamaks huumoriannusega segatud „Kolmevaimukivi“. Eelmainitud sõnaohtruse, paksude värvide armastuse ning mõningase hoolimatuse tõttu toimuva usutavuse suhtes pole Hargla suurem asi õuduskirjanik (otseselt õudust tema lood üldjuhul ei tekita) ning pigem tasub tema loomingu puhul kasutada laiemat terminit etnoulme.
Samamoodi saab teadusulme lugeja hakkama hüppega sajandite taha, kus planeetide vahel lendavad kosmoselaevad ning Maa ja Kuu suurlinnu toidetakse Päikesesüsteemi kaugematest piirkondadest ammutatud kütusega, kuid siiski eeldab ta, et ka sel kaugel ajal käituvad inimesed enam-vähem mõistuspäraselt ja kirjeldatud inseneerlikud lahendused ei ole ajuvabad (vastasel juhul tekiks ju küsimus, kuidas inimkond üldse nii kaugele jõudis).
Peale „Mirabilia saladuse“ esindab teadusulmet kogumikus kaks teksti: „Heliose teoreem“ ja kriminullimaiguline „Per homocidum ad astra“. „Heliose teoreem“ tõi allakirjutanule üleliia hästi meelde telesarja „Battlestar Galactica“ lõpplahenduse ja samuti on talle kui arheoloogile liiga jabur mõte kõigi inimtegevuse jälgede hävitamisest robotite poolt. „Per homocidum ad astra“ on nii-öelda tehnilisel tasemel samuti halvasti läbi mõeldud (nii näiteks puudub võimalus kosmoselaeva kaptenil selle IT süsteemi pärast IT pealiku tapmist hukkunu õigustega üle võtta) ning samas on selle kui kriminulli potentsiaal suuresti kasutamata jäänud. Ka minevikus pole autoril selles žanris erilisi õnnestumisi: kujutatakse küll kultuurikonflikte või võõrplaneetide suurejoonelisi panoraame, kuid intellektuaalselt väljakutsuv visioon puudub. Kõrvalpõikena võib aga märkida umbes sama, mis eelmiselgi korral.
Viimaks, kui vaadata teoste vormi, peaks ülal öeldu hästi põhjendama mitme arvustaja poolt varemgi püstitatud väidet, et Harglale sobib enim lühiromaan või pikem jutustus. Kui puudub ruum, mida täita keeruka süžee, välja maalitud kirjelduste või pseudodokumentalistikaga, on lausa hädasti vaja teravmeelset iva – aga seda pole Harglal nii mõnigi kord kuskilt võtta. Töötoas kirjutatud lühijutt „Penningbütteli kummituse juhtum“ on täiesti sisutühi (nähtavasti ei suutnud kiirpiruka autor ka kodust selle koorikule täidist leida) ning „Osariigi Presidendi kohtumine“ mitte eriti vaimukas poliitiline paskvill.
Kokkuvõtteks, kõik, kes kurvastasid „vana hea Hargla“ kaotuse pärast komöödiatele või keskaega paigutatud kriminullidele, võivad rahulikult hingata. Vana hea ulmekirjanik Indrek Hargla ei ole ka mitte kuhugi kadunud ning kogumikus „Kolmevaimukivi“ on teda 423 lehekülge. Täpselt sellisena, nagu me teda varasemast tunneme ja hindame.