Päev. Tumemust nagu öö. Justkui kangaga kaetud kanaarilinnupuur. Jõulumehe koti sisemus. Laius taevas. Laineri ümber. Mis äikesetormis läbi pilvede kihutas. Kõikudes. Rappudes. Vappudes. Reisijail sisikondi segi pekstes. Ja pannes südamed hirmust värisema.
Semu. Kohalt 13 A. Kes käimlas soolt tühjendas. Paiskus peaga vastu plastikseina. Mis heitis ta kolba omakorda peeglisse. Kraanikausi kohal. Klaas klirises peegli mõranedes. Vasakust oimust nirises verd. Ent mees ei tundnud enam seda. Kui teadvust kaotades ettepoole vajus. Ja püksid rebadel põrandale varises.
Rasked vihmapiisad paiskusid vastu klaasi. Varjates lendurite eest kõik peale nende endi hirmu. Ent veel ei jätnud meelekindlus neid maha. Vapra näoga jätkasid nad juhtimist. Klammerdudes küüntega kontrollkangi külge nagu oleks too hingeõnnistus. Sellal kui kaenlaalused hirmuhigist niiskeks tõmbusid.
Vist. Tormist räsitud lind. Ehk koguni parv. Lajatas õhus vastu lennukit. Ajades mitmed sulelised läbi hakklihamasina. Mida reaktiivmootoriks nimetatakse. Parem mootor turtsatas vihaselt. Hangus hetkeks. Ja süttis siis. Jätkates tööd leekide tuhinal. Mida kõuepilvedest nõrguv vesigi summutada ei suutnud.
Kapten kompenseeris ja lennuk kaardus vasakule. Sattudes külg ees õhuauku. Järgnes paarsada meetrit kukkumist tühja. Mis jalge- ja südamealuse õõnsaks rabas. Kinnitama pagasi ja inimesed külili paiskas. Üksteise otsa. Peale. Ristirästi.
See oligi viimane, mida Kaim mäletas. Jõnksatus. Kukkumine. Talle peale vajunud paks mammi. Ja temast oli saanud tühi inimkott. Luud ja liha. Verega segi. Nahast paunas. Kaheksakümmend kilo raske. Kenasti rihmaga kinni. Kohal 13 B.
Lendur suutis seekord siiski tiivad otseks sättida. Et välgu sähvides mööda taevaavarusi edasi kihutada. Kaaspiloot oli minestanud. Ühes poolte reisijatega. Teine pool karjus. Nuttis. Halas. Kapten kiskus hapnikumaski näole. Enesele ja kaaspiloodile. Keda võis veel vaja minna. Alustades laskumist. Hädamaandumiseks kohta otsides.
Troopiline ookean. Taevakupli all. Mässles niisamuti. Ning lapikeski maad. Polnud sadade miilide kaugusel. Kummalgi pool. Kümnemeetriseid laineid. Ainus lootus oli kohale jõuda. Ühe mootori jõul. Mis nüüdseks juba otsad andnud.
Ent saatus ei kingi puhkepäevi. Piinadest ja kannatustest, mis inimkonna tarvis tallele pandud. Elu on võitlus. Seiklus. Ja surm. Kindel kaotus. Küsimus vaid: kus ja kunas. Sedamoodi ka seekord.
Vasak mootor kuumenes üle. Viieteistkümne tuhande jala kõrgusel. Praksus ja pragises veel veidi. Ja jonksatas siis seisma. Kolme kilomeetri kõrgusel. Tehes raskeima otsuse kapteni eest. Sest nüüd oli ainsaks pääseteeks maabumine. Veebumine. Lainetel.
Lenduri oskusi ei pandud proovile. Sest enne veel. Sähvatas piksenool läbi lennuki. Raske kõmin läbis masinaid. Ja tuled kustusid. Teraslind paiskus peadpooritavasse keerisesse. Rulludes õhus ümber iseenda telje. Viies minestusse viimasedki, kes seni veel hirmust poolsurnutena ärkvel püsisid. Nagu Veli vahekäigukohal 13 C.
Veli virgus stjuuardessi raputusest. Kaim avas silmad iseenesest. Kohutav unenägu oli möödas. Nad olid maabunud. Teised reisijad kohmitsesid väljapääsu poole. Lennuk oli pea tühi. Pilguga otsisid mehed lennumasina vigastusi. Verd seintelt. Laialipillutatud asju-esemeid. Noid polnud. Justnagu nende sõpragi.
Akki seisis Semu nende kõrval. Pomisedes midagi õudusulmast. Käimlas. Ja jagades (kahtlemata katteta) lubadusi. Lennureisil enam mitte lõuna kõrvale veini võtta. Vaid piirduda õllega. Äärmisel juhul kahega.
Lennukist väljudes lõi meestele vastu troopiline leitsak. Hetkega pärlendas otsmik higipiiskadest. Ja särgiselg niiskus. Kirkalt säras Päike lagipähe. Ja naeratasid vastuvõtjad lennujaama uksel. Kõik oli kuidagi kodune ja samas võõras. Kolmikule tundus nagu poleks nad Tallinnast lahkunudki. Nii sarnane oli terminal. Kui ümbritsevad palmid ja bambus valja arvata. Ja rohelised kaeluspapagoid katuseserval. Tõmmudest pärismaalastest kõnelemata.
Siseruumides oli meeldivalt jahe. Linna kihutavas kiirtrammis samuti. Steriilselt puhas. Ja ülimalt mugav. Vaid viivuks tekitas saabunuis elevust sõidumasinaga võidu rühkiv gnuuparv. Ent siis pöördusid loomadki hooga vasemale. Lubades sõidul häirimatult jätkuda. Kuni Revaalia vanalinna väravateni.
Igituttav oli astuda munakivisillutisele. Lillemüüjad pakkusid orhideesid. Väravatorni külge oli aheldatud elevant. Puhtalt pildistamise tarvis. Vagur ja vaikne loomake. Nõndasamuti nagu too sebra, kelle seljas akrobaat poolel tänaval tiritamme kasvatas. Laste rõõmuks.
Raekoja plats nagu ikka. Avanes pisukese käänaku järel paremal. Taamal kerkis küngas. Kuhu suundus lai trepp. Mäe põhjaküljel andis aimata kivist kantsi. Tornide ja tornikestega muinasjutulossi. Hallikastumedat. Aegade hallitusest puretut. Lõunaserval seisis ent valgeks võõbatud-lubjatud palee. Sambad ja arhitraavid justnagu kreeka templil. Kolonaad palistamas sissepääsuteed.
Vanalinna peaväjakul kõrgus ülielusuurune ratsamonument. Hobu oli tagajalgele kerkinud. Sest tema jalge ees sisises lohemadu. Keset mässlevat merd. Ratsanik. Kummalisel kombel ülikonnas. Oli sihtinud leekiva oda metsalise pihta. Enesel nägu kui kaamelil. Silmad punnitamas prillide tagant. Ja pjedestaalil kiri: „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine“. Polnud kahtlustki. See oli püha Georg. Eesti taaslooja.
Kenas. Klaasist. Kuubis. Asus infopunkt. Otse keskaegse raekoja ees. Sinna sõpruskond siseneski. Pead laiali. Ja silmad ringi uitamas. Jäid nad silmitsema Uus-Eesti kaarti. Mis poole seinast hõlmas. Ega silmanudki infoleti töötajat. Musta meest. Nagu varju. Päiksest säravas. Läbipaistvas hoones.
Nad nägid kaht südamekujulist saart. Laias ookeanis. Mille vahel kitsas laht. Lahutamas ida- ja läänesaart. Pealinn Revaalia läänepoolse saare põhjakaldal. Ja suur ringtee, mis sildadega ühendas Estonia Nova üheks. Köites loodusest lahutatud poolikud ühte. Armastuse maa. Ootuste Ithaka. Õnne Eldoraado. Oma saar.
Sedaaegu oli letitöötaja nende selja taha tulnud. Kolmik võpatas, kui ta suu arvas. Paljastades kriiskavvalged hambad. Julmas kontrastis nahaga. Sinakasmust kui öö. „Teretulemast paradiisi!“ hüüatas ta pidulikult. Liitis käed. Ja peod. Rinna kohal kokku. Ja kummardas. Sügavalt.
„Olen Peeter. Kuidas saan teid aidata?“ taandus ta taaskord leti kaitsvasse varju. Kaim. Semu. Ja Veli vaatasid üksteisele otsa. Kuni viimane vastamise oma õlule võttis. Kui vaimne liider.
„Tulime jalgrattamatkale... Eestist. Mõtlesime, et tahaks näha uut kodumaad... Sest oleme sellest ainult head kuulnud. Meil oleks vaja kaarte... Ja juhatust rattalaenutusse. Mõnd tarka soovitust kindlasti ka,“ ladus ta kõik lauale.
„Suurepärane!“ teatas Must Peeter: „On alati tore kohtuda inimestega meie vanalt kodumaalt! Oh, kuidas tahaks ka ise reisida ja käia Kodu-Eestis!“ sädistas ta. Ladudes samas lauale kaarte ja buklette. Infolehti ja –voldikuid. „Siit peaksite leidma kõik, mis vajalik. Ning rattalaenutus on meil siitsamast viisada meetrit eemal, Igavese Vabaduse Väljakul Lõpliku Võidu monumendi all maa-aluses parklas.“
„Mis loss see seal on?“ paris Semu näpuga künkale osutades. – „Ah, see? See, mu sõber, on ju Lembitu linnus. Käige kindlasti ära. Linnusesaalis trooni peal istub meie vanema Lembitu pealuu ja kui ta leiab teid väärilise olevat, siis vastab ka küsimustele!“
„Aga see valge palee? Sammastega?“ küsis uudishimulik edasi: „Sest ma vaatan, et muidu nagu Toompea, aga...?“
„Noh, too on loomulikult Pätsu residents. Presidendi oma,“ täpsustas Peeter.
„Oot, kas Päts ei peaks ometi... surnud olema?“ sekkus nüüd Veli.
„Oh, ei!“ hüüatas teenindaja: „Päts ei sure eal! Ta on meie igavene president! Vaadake!“ Ning osutas paraadpildile oma selja taga. Tõepoolest. Vanake pildil nägi räsitud välja. Kortsus ja loppis. Pundunud pisut. Ent siiski elus.
Kolm sõpra ei küsinud enam. Liiga veidrad olid vastused. Kuigi neis kahelda nad ei söandanud. Peeter tuli taas leti tagant välja, et neile suunad kätte näidata. Ja alles siis märkasid mehed, et mustuke on ketiga leti külge aheldatud. Nagu koer. Sõbrad vahetasid omavahel pilke: kett-Veli-ahel-Semu-kammits-Kaim. Ega öelnud piuksugi.
Semu muutus teadmisest, et moorlane köidikuis, pisut julgemaks: „Tahtsin ka pärismaalaste kohta küsida...“ alustas ta: „Ärge solvuge... et kuidas... eeee... nendega käituda... ja...?“
Peeter ei kihvatanud. Vaid oli rahu ise. Naeratas: „Me ei nimetata neid pärismaalasteks. Ka „mustad“ öelda oleks vale. Meil nimetatakse neid ingliteks. Ja inglid on loodud siia ilma, et inimesi teenida. Seepärast ei saa inglid inimestele raasugi kurja teha. Ärge kartke!“
„Hoidke end hoopis kiskjate eest! Mõned putukad on ka mürgised. Ja maod. ÖÖbige siseruumides. Viimasel ajal on kahjuks mitu inimest kuumarabandusse surnud. Jooge palju vett ja kasutage päikesekreemi. Vesi on märg ja liiv kare,“ nõustas ta. „Troopika võib olla tõeline põrgu!“ Ja juhatas kohkunud kolmiku teele.
Sai teine päev. Ja matk algas. Rattad veeresid linnast välja lääne suunas. Et siis suure kaarega teha tiir esmalt läänesaare ümber. Ületada siis sild idasaarele. Ja idast loogaga tagasi pealinna jõuda. Tour de l’Estonie Nouveau. Giro di Estonia Nuovo. Novestoonia rattaring.
Mõnus oli kihutada pea tühjal teel. Allamäge. Ja taganttuult. Kerge merebriis jahutamas troopilist lõõska. Lihased paisumas rattapükstes, -särgis. Neoonikiivrid helklemas kiirtes. Teeäärsed palmid ja viigipuud aeg-ajalt heitmas lapilisi varje. Tumestamata siiski liigselt. Kuumuse rauget paitust kehal. Mis pruunistab nahka.
Vabaduse tunne oli see. Mis täitis meeste rindu. Ja hingi. Lõputu silmapiir andis tunde, et võimalik kõik. Õnnis oli too tundmus. Saavutamise rõõm. Vaimustus eneseületusest. Ootus sõidujärgsest magusast rammestusest. Mis märk pingutusest. Olla teel tähendas olla elus. Keskenduda kulgemisele. Heita meelest minevik ja tulevik. Olla vaid olevikus. Siin ja praegu. Ning tolle süüvimise labi jõuda vabanemisele.
Kiiresti veeres päev õhtusse. Jõuti väikeasulasse. Valged villad reas palistamas tanavat. Tiikpuust uksed, aknad, sambad ja toed. Valgekslubjatud seinad. Ühelgi ei enam kui kaks korrust. Ühe majarivi taga sügavas orus lai jõgi. Teise taga kõrguv küngas. Mida katmas bambusmets. Ja kisendavad ahvid.
Öömaja ühes tänavaservas. Ning sealsamas vastas külakõrts. Kuhu sõbrad pärast päevast rassimist lõõgastuma suundusid. Korvtoolidesse istahtasid. Ja hundiisuga sööki kugistasid. Õlut kõrvale libistades. Ning õhtule kogunevat külarahvast silmitsedes.
Inimesed käitusid viisakalt. Mõned käisid koguni Kaimu, Semu ja Veli kätt surumas. Kiitsid spordivaimu ja ettevõtlikust. Pärisid uudiseid Kodu-Eesti kohta. Või patsutasid niisama õlale. Viipasid sõbralikult.
Ent õhtu oli alles noor. Uni tikkus küll kolmikule ligi. Aga nad otsustasid bändi ära oodata. Sest kohalikud kinnitasid. Et esinemine ootust väärt. Minuti kümme enne seatud aega. Marssisid piki peatänavat kolm jõmmi. Kaugelt näha, et rekkamehed. Kuigi krusasid ei kusagil. Küllap jäid küla taha parklasse.
Kõige kandilisem sohver. Kes tatsus teiste ees. Kandis kollast pesapallimutsi. Õnneks ei -kurikat. Vaevu leti äärde astunud. Ja õlled tellinud. Pööras ta pukil ringi. Silmitsedes saali. Otsides tüli, mida tõsta. Viljakat pinda, kuhu pahandust külvata. Lubades pilgul peatuda. Nurgalaua ratturitel.
„No nii!“ röögatas ta baaripidajale: „Vaatan, et olete hakanud tulnukaid ka teenindama! Vanasti oli siin ikka puhas kant, kus ainult oma inimesed käisid.“ Külamehed kergitasid lõugu. Venitasid kaelu. Pöörasid päid. Ja jätkas: “Kas nüüd siis niimoodi ongi, et võõrad tulevad meie maale... ostavad kokku maid ja maju... võtavad metsad maha ja meitele ei jää enam sõnaõigustki? Äkki siis anname juba ise vabatahtlikult kõik käest? Ajame kariloomad nende aedikuisse, saadame töölised nende põldudele, ah?!“
Kostis pahuraid hääli. Nii mõnigi oli nii mõndagi kaotanud. Kas tingimata välismaalasele. Võib-olla naaberkülamehele. Linnamehele. Aga eks teine toogi. Mis ta siis tuleb meie õuele kaklema?! Oma rahaga uhkeldama. Ja roolimehe ümber. Selja taha. Koondus arvestatav hulk talumehi.
Kaim. Semu. Veli. Tõusid. Valmistudes plehku panema. Või võitlema. Kumb vajalik olema saab. Nende kaitseks ent koondus ka kamp. Nooremaid. Edumeelsemaid. Mehi. Kuigi vähem oli neid. Kui krusamehe seltsis.
Selsmal hetkel. Mil õhk pingest paks. Nõnda, et annaks kirvega raiuda. Nagu suuremat juustukera. Või peenemat oksa. Vaarus kõrtsi külamees. Umbjoobes. Kaardus esmalt ratturite suunas. Ent võttis siis sihi rekkamehe seltskonna poole. Kaotas jalgealuse. Libastus. Ja viskus langedes lähimale seisjale otsa.
Enamat viitsütikut polnudki vaja. Kaks kilda kardas üksteisele kraesse. Peksti rusikate ja toolidega. Jagati kõrvakiile. Ja võeti hoope. Kingiti sinikaid, vermeid ja vorpe. Veriseid haavu. Pähe ja kintsu. Kisti hammastega kõrvu küljest. Löödi mune kurku ja südameid saapasäärde.
Veli. Semu. Ja Kaim. Roomasid kaklejate vahelt välja. Ukse suunas. Veel enne kui nad avausest välja said. Kuulsid nad tülinorijast autojuhi häält. Nägid teda teiste all külakuhjas nende suunas küünitamas. Silmavalged vihast verevad. Rusikad verest punased. Kisklejate all kinni kui põrnikas sipelgate haardes. Vandumas igavest kättemaksu. Siin- ja sealilmas. Põrgus ja paradiisis. Täna või homme. Ehk ülehomme. Ent kunagi kindlasti.
Sai kolmas päev. Rattaretke teine. Mis alati neetud. Sest raskelt ründab teise päeva tüdimus. Esimese päeva ülepingutuse väsimus. Kahtlus endas ja oma võimetes. Tülpimus. Mis ületatav vaid tahtejõuga. Meelekindluse katsumine. On teise päeva sisu. Ja selgroo taaskordne ülesleidmine. Kinnitus omaenese vaimuvägevusest tasu. Pingutuse eest.
Õnneks oli lõõskav päike pilvedesse peitu pugenud. Ja oli Novestoonia üks väheseid pilves päevi. Siiski väntasid kolm sõpra vaevaliselt pedaale. Rassisid hambad ristis küngastest üles. Ning hooga vabakäigul alla. Puhates jalga. Jututuju polnud kellelgi. Kulgeti vaikides. Nagu mungad kloostritööl.
Lõuna paiku. Pandi jalg maha. Asulas, mis eriliselt räämas näis. Siin seal riisipõldude vahel. Võis näha lubjatud maju. Võssa kasvanud. Ja väätidest vaevatuid. Mõnel põllul inglid rügamas. Teisal puu all korvtoolis peremees enesele õlgkübaraga tuult lehvitamas. Ent ei enamat. Keskuseski vaid neli maja kruusase väikeväljaku ümber neljas küljes.
Kolmik peatus poe juures. Mille uks suletud. Maja tagant kostis hääli. Veli läks kaema. Kuus meest. Istus kändudel. Lauajuppidel. Puupakkudel. Ja kallasid sildita pudelist piimjashägust vedelikku kurku. Kordamööda. Käis pudel ringi. Värisesid käed. Kähisesid hääled. Kurkudest tuli mõminat. Seosetut lalinat. Vaid märjukest koheldi hoolega. Et piiskagi maha voolaks. Vaid ikka kõrri.
„Mäs... vahid, miis?“ venitas viimaks üks: „Meitel kõrisid umalgi küll, soole ei jätku...“ – „Tänan. Ega te ei tea, millal pood lahti tehakse?“ päris rattur. – „Mäs? Puut um kõik aig lahti...“ irvitati vastuseks: „Aadu, näed, um meuitel tuu, kes puuti peas...“ osundati kuuenda mehe suunas, kes poolenisti palgil istus. Ülakeha taha kaardunud. Pea märjas rohus. – „Säh!“ visati Velile võtmed purjakil kustunu taskust: „Aga tasuks um meitele kuus õlle!“
Ratturid käisid poes. Täiendasid varusid. Ning ostsid isegi meestele õlled. Võtmeid tagasi viies olid pea kõik juba poolsurnud. Üks oksendas kaugemal käpukil. Teine vinskles krampides, nägu deliiriumi ja surma karva lilla. Kolmas korises vaid. Palgiserval. Kui hing temast lahkus. – „Miks te joote, mehed? Kas on mingi pidu või lein?“ – „Aga mis meitel tetta? Inglised um põllul. Sittagi pole tetta. Naesed um kõik vanad, nikku inamp ei taha. Nõnna siis joomegi...“ sai ta vastuseks.
„Aga... te joote ju ennast siin surnuks!“ imestas Veli. – „Äh,“ vastas eestkõneleja: „Pole meitel keski siin viil viinasurma surnud. Kõik um homme traksis.“ – Ning justnagu tema sõnade tõestuseks. Tõusis äsja surmakramides vaakunu. Nagu zombi. Koolmatu igielav. Surematu vampiir. Püsti. Ja küünitas pudeli suunas.
„Ega te ei tea, kus siin lähima kolme-neljakümne kilomeetri parast öömajale võiks saada?“ tegi rattur teist juttu. „Poiss, kõikjale võib saada, säherdused kenad miisinemised nagu teite. Hind um soolane,“ irvitas joodik. Veli raputas pead. Siit polnud mõistliku juttu tulemas. Ja läks tuldud teed. Ent külaprohvetil oli õigus. Pidid mehed õhtupoolikul kogema. Kui hakkasid otsima paika, kus pea padjale panna. Väsinud luud-liigesed välja sirutada. Ehk koguni süüa saada.
Suurtalus. Mille õuele sisse sõideti. Tervitas rattureid kolm põlvkonda korraga. Kõik kenasti räästa all reas istumas. Silmad pungis peas. Keeled ripakil. Kättega veidralt viibutades. Kõnelesid kodakondsed üksteisega: „Doo... dee... muo... guo...,“ arusaamatus meelepoolsete keeles.
Perepoeg tuli vastu. Larhv ilane, silmanurgad rähma tais. „Kus su isa on? Peremees?“ päris Semu.
Töll osutas ühe mehe poole, kes polnud temast parem. Pigem hullemgi veel. Kärbunud käega. Küür seljas. Kael vasemale viltu. Ninal hiiglaslik karvane tüügas.
„Või siis ema?“ proovis küsija uuesti.
Seekord näidati vanaeite. Seesama „ema“ osutus ka õeks, „isa“ vennaks. „Vanaema“ oli ka „pruut“, „tütar“ aga „naine“.
Pikapeale hakkasid kolm sõpra mõistma. Siin peres sugutasid kõik kõigiga. Ja igaüks oli teise õde, isa, ema, vend, vanaisa ja –ema, onu, tädi ja lellepoeg. „Olgu,...“ tõdes Veli: „Mehed, hakkame parem minema...“
Oli ka viimane aeg. Ristsugulased olid koondunud ratturite ümber. Kiskusid neid riietest. Krahmasid kubemest. Silitasid tagumikke. Peagi oleks nad vägisi maha murtud. Rattaga äsades. Kord vasemale, kord pahemale. Lükkasid nad ullikesed laiali. Kargasid sadulasse ja tegid minekut.
Õhtu oli juba käes. Peagi oli oodata loojangut. Mis saabus siinmail kiiresti. Ent ulualust polnud kusagilt võtta. Meeleheide tagataskus sõitsid rattamehed piki alleed valge villa ette. Vaevu trepi ette jõudnud. Väljus välisuksest priske maadam. Siidises öösargis. Hõlmad laiali, Käed puusas. Õlgu katmas õrnõhuke hommikukuub. Õhtu hakul.
„Poisid...“ lausus ta õndsal. Malbe-magusal häälel. Ja viibutas tselluliidist räsitud kintsu. „Näen, öömaja otsite. Teretulemast! Mul on tube ja voodeid tervele sõjavaele. Süüa ja juua samuti.“ Kondise sõrmega. Mida ehtis ülipikk punaseks võõbatud küüs tõmbas ta mehi astmeid mooda üles astuma. „Te ei pane ju pahaks, kui vana naine vajab öösel pisukest voodisoojendust? Egaometi onju? Ühest korrast piisab...“ seletas ta, lisades: “Igaühega teist.“ Sõbrad vahetasid pilke. Ohkasid. Ja astusid edasi.
Sai neljas päev. Mida alustati vaikides. Rahuldus kumbemes. Segadus peas. Kahtlane valu südames. Uus-Eesti polnud osutunud just sääraseks nagu oodati. Siingi oli palju veidrat. Ebatäielist. Kuigi kliima ja paljugi paremini kui Kodu-Eestis. Sealmail oli ent jällegi nii mõnigi asi veelgi halvem.
Üht ent märkasid mehed selgelt. Novestoonia oli meeste maailm. Oli noor mehi. Mehi. Vanamehi. Mõni üksik vanem naishing. Ent ühtegi nooremat naist polnud ratturid küll näinud. Vähemalt eestlaste seas. Kuigi ka inglite osas ei raatsinud nad pead anda. Ning üldse oli noori vähe. Kuigi see oli ka Kodu-Eesti mureküsimus. Eks sellest nõiaringist mitmedki keerdsõlmed.
Lõunapausiks peatusid ratturid hiiglasliku banjanipuu all. Õhkjuured nagu sajad maod ripnesid väätidena okstelt alla maa suunas, moodustades maapinnale jõudes uusi tüvesid. Mida selsamal puul juba tuhandeid. Pakkumas laiade lehtedega varju kümnetele soovijaile. Selkorral vaid kolmele. Kel kaasas vesi ja võileivad. Ning paar banaani.
Seedimise vaikuses. Mis einele järgnes. Kuulis kolmik kaugusest korinat. Valulist. Ajuti kasvavat, siis kahanevat. Nagu oleks mõni loom. Ehk koguni inimene. Vaevas olnud. Hädas. Abi vajamas.
Ettevaatlikult. Kõrges rohus. Jalga jala ette seades. Liikusid Veli, Semu ja Kaim hääle suunas. Ega eksinud. Too oligi loom. Kinniseotud känguru. Köitega. Ent mis üllatavam veel. Oli mees. Kes elajat koinis. Sedaaegu mil vaene lojus oigas. Väänles. Ja kõri kähedaks karjus.
Matkameeste nägemine. Ei sundinud loomavägistajat lõpetama. Vastupidi. Ta näis hoogu juurde saavad. Erutuvat. Mis viis ta ka lõpule lähemale. Oiatades tõmbus mees pingule. Ning lõtvus siis peagi. Ronis tõpra seljast maha ja toppis liikme püksi tagasi.
„Oli midagi või?“ päris ta kolmikult ähvardavalt. Hämmingus ei suutnud nood vastata. Vägistaja kordas end.
„Eee... ei vist... me... lihtsalt... tulime kaema, et mis... või kes... sedamoodi... karjub siin,“ seletas Semu.
„Noh, nägite ära ja kõik, eksole,“ teatas loomapilastaja.
„Sa lased ta lahti ka või?“ küsis Veli känguru poole osutades.
„Pole veel otsustanud. Äkki hoian tulevaseks,“ andis tõprateotaja vastu: „Ah... las ta minna,“ sõnas siis ja lõikas hiidnoaga. Mis tal võõl võnkus. Tera välkudes. Kammitsad katki.
Loomarisu väänles end vabaks. Siputas mõnda aega sealsamas. Ja lonkas siis eemale. Klähvides korinal edasi. Kurtes oma kannatusi kogu ilmale. Mis ka vastas. Linnud lendasid kisades pea kohal. Metsas vastas veel mõni loom. Keda rattamehed häälest ei tundnud.
„Ärge te arvake, et ma mõni zoofiil olen!“ teatas väitsamees: „Lihtsalt... naisi pole kusagilt võtta... ja mees vajab vahel väikest väljaelamist, eksole?“ õigustas ta end. „Tegelikult mulle meeldivad hoopis plüüškarud. Sellised suured. Mitte mingid saatana räpased elajad. Aga aeg-ajalt tahaks ka sooja keha, või nii...“
Et kolmik endiselt suu ammuli. Oli. Suutmata nähtut seedida. Liiatigi midagi kosta. Rühmas lojusepiinaja käega. Korjas maast oma õlgkübara. Ja kadus. Rohu sisse. Jättes maha vaid tallatud koha. Pilastatud paiga. Märgiks elaja ja õnnetu looma kohtumisest.
Sõit jätkus. Nagu ikka haukus siin koer. Jooksis teisal teine rattastele järgi. See oli loomulik. Et klähvits tahab postimehe kintsust matti. Et kutsa ihkab puksuda ja pureda. Mõni haugatas korra-paar, teine võttis terve klähvikontserdi ette. Kolmas saatis kilomeetri. Neljas jooksis võidu kuni rauges. Jõud. Või elu auto rataste all. Viiendale tuli viibata malakaga. Kuuendale virutada kiviga. Iseenesestkimõista.
Mida ent. Kaim. Veli. Ja Semu. Oodata ei osanud. Oli ühes pikk-külas harrastatav mäng. Nagu sport. Ehk omalaadi võistlus. Koerad jalgrattureile kallale ässitada. Niisama. Lõbu pärast.
Esimesest majast tuhises kolmik segamatult mööda. Teise omanik küll märkas neid. Jooksis isegi kuudi suunas. Ent lõi siis käega. Kuigi päästis koera siiski valla. Kes nii kaugele maha jäi, et kõneldagi ei tasu.
Ent kolmandas majapidamises passis peremees päevad pikad aia veeres. Kolm hurta keti otsas. Päästes nood juba enne ratturite planguni jõudmist valla. Neljandas päästeti punane karvapall. Tiibeti mastif. Meeste peale. Viiendast tuli tubli hunt. Suurte hüpetega.
Mehed olid väntama visad. Koerad aga treenitud. Omanikud kihutasid lahtiste maastikuautodega kõrvu. Ässitasid. Ja ärgitasid. – „Krantsid, kui vähemalt ühe lõhki tõmbate, tapan teile õhtuks sea!“ hõikas üks valdaja. – „Ühestki sääremarjast piisab, Pontu!“ kehutas teine. – „Juurde! Kiiremini, lontrus!“ kihundas kolmas.
Veli, Semu ja Kaim olid kitsikuses. Kuni nägid kaht maja. Pigem hütti. Mis pea üksteise külge ehitatud. Vahe vaid ehk meetrit pool. Kus end kaitsta saaks. – „Lõhesse, mehed!“ röögatas Veli.
Tema oli ka esimene, kes kahe seina vahele tuhises. Sulustades rattaga seljataguse. Kaim tuli järgmisena. Tõstes ratta õhku. Semu oli viimane. Koerad kannul. Temagi kattis end rattaga. Metall vahel. Jäid loomahambad lühikeseks. Ega küündinud kintsuni.
Peremeeste ind ent ei vaibunud. Ikka ja jälle õhutasid nad elajaid rünnakule. Hurdad tulid reas. Üks alt. Teine keskelt. Kolmas viskus ülalt kaela. Kaim äsas talle ja vaene lontrus lendas kaarega. Jäädes haavatuna lebama. Teised kaks tõmbasid saba jalge vahele ja taandusid maaslamaja juurde.
Oli mastifi kord. Too lõi lõuapärad kummi. Järas torusid. Varitses kaitseta kohta. Aga ei pääsenud löögile. Enne kui hunt appi tuli. Mastif kiskus Semul ratast käest, hundikoer ründas meest. Vaene rattur lasi end vahest välja vedada. Sõprade karjeist hoolimata.
Koerad ei lasknud end kaks korda kutsuda. Kõik viis viskusid talle kallale. Lendas rattajuppe ja kehaosi. Pritsis verd ja rebenesid neoonrohelised rõivad. Semu ei jõudnud oiatagi, enne kui oli tükkideks rebitud. Ajakurrud kodaratega läbisegi. Veri rattaõlist läbi imbunud.
Õudus lõppes niisama kiiresti kui oli alanud. Kadusid koerad. Lakkas omanike hasart. Veli ja Kaim vajusid kurnatult sinnasamasse kus nad olid. Hurtsikute vahele. Sodi sisse. Rataste kaitsvasse varju. Rahutusse unne.
Sai viies päev. Pead lõhkusid kui pohmellis. Tuhat tüütut härjapõlvlast peksis vasaratega peas. Kui Veli, Semu ja Kaim ent püsti vedasid. Mälestus eelmisest õhtust oli hägune. Nagu oleksid koerad või metsloomad neid jälitanud. Miskitmoodi taplust peetud. Ent ometigi olid kõik kombes. Vangutati päid. Ja jätkati teed.
Viies päev. Rattamatka neljas. Oli niisama raske kui teine. Mis tegelikult Novestoonia reisi kolmas. Lõpp. Seitsmendal. Ehk väntamise kuuendal. Oli veel kaugel. Pool oli läbi. Ent teine veel ees. Selgroog murtud. Kuigi varbad veel kaugel. Peast. Mis seikadest väsinum. Kui lihased ponnistustest.
Lõuna paiku. Märkasid ratturid. Teeveerde kogunevaid inimhulki. Keskealisi mehi. Ritta pargitud autosid. Avatavaid õllepurke. Kuulsid röhitsusi. Ja eksalteeritud hõikeid. Märkasid autokastides. Tagaistmeil. Võrke. Köisi. Kette. Ohuaimdus. Ei lubanud matkalistel ent peatuda. Küsida. Sest miski kuklas justnagu hoiatas. Ähmane mälupilt. Kogemus kehaliikmeis.
Teisal jagati välja ruuporeid. Raadiosaatjaid. Loomapeleteid. Neoonveste. Justnagu oleks jahiks valmistutud. Nii mõnigi oli koera kaasa vedanud. Rihma otsas. Kelle haugatused kolmiku hirmust võbelema panid. Kui paljastatud kihvad. Veri. Lõukoera lõrin. Sähvatustena silme ees vilkus.
Puhuti pasunat. Ja ajujaht algas. Rivis. Rühkisid jahimehed. Pinguldatud võrkudega. Kisa-kära saatel. Üle rohtla laiali. Jäljekoerad kõrval klähvimas. Hämmingus Veli. Semu. Ja Kaim. Kihutasid edasi. Eemale õudusest, mis tõotas kannatusi kõigile elajaile.
Tunni-paari pärast. Õhtulaagrisse. Väikeasulasse. Jõudes. Oli suur summ inimesi külaväljakule kokku kogunenud. Valdavalt mehi. Kuigi mõni naishingki seas. Sumises hulk erutunult. Nagu turri aetud kumalased. Magusalt ja ootusärevalt. Tegevusse sööstmise eel.
Noormees. Kitsastes teksapükstes. Ja valges t-särgis. Tikkus rattureile ligi.
„Õhtul kell kaheksa, mehed! Kell kaheksa!“ hõikas ta nägu õhetamas nagu virsikul.
„Mis kell kaheksa sünnib?“ päris Veli.
„Saate nähe! Olge kohal!“ punastas ta ja tõttas edasi.
„Hei! Mis õhtul sünnib?“ peatas Semu kellegi vanamehe.
„Äh! Mehed olla täna jahil suure saagi saanud. Ja kogu küla... kogu naabruskond on peole kutsutud... Tulge muidugistki!“ Rahvapidu. Jahisaak. Tundus piisavalt ohutu. Süütu. Ratturid nookasid ja kirjutasid end hotelli sisse.
Kell kaheksa olid kõik platsil koos. Kõik.
„Nii!!!“ röökis keegi pealiku moodi mees: „Teeme nüüd kenasti, inimese moodi! Igaüks saab siit minu juurest paberi numbriga ja sellega saab kõik, mis vaja tallist kätte! Võtame järjekorda! Üks-kaks!“
Külalistena lasti kolm ratturi ette. Neile juhtusid numbrid 11, 12 ja 13. Segaduses suundusid nad teiste järel hiiglaslikku talli. Kohe uksest edasi seisid reas kardinatega eraldatud latrid. Igaühel arv selgelt kohal. Valge värviga. Tiikpuuseinal.
Asi tundus kahtlane. Ent taganeda oli hilja. Semu. Veli. Ja Kaim astusid vapralt. Ent ettevaatlikult edasi. Vahetasid pilke. Ja nöökasid julgustuseks. Enne kui kardina vahelt sisse astusid.
Veli latris lebas voodil pisikest kasvu neidis. Valges kleidikeses. Mis mitte midagi ei varjanud. Ei sääri. Tagumikku. Suuri kohevaid rindu. Ega kitsast pragu jalge vahel. Isegi kutsuvat naeratust mitte. Alles nüüd mõistis mees, keda täna jahil püüti. Keda võrku aeti. Ja mispärast.
Piiga alustas massažiga. Korralikult. Jõuliselt väänasid tema käekesed mehe lihaseid. Väsinud jalgu. Kurnatud biitsepseid. Muljudes muskleid. Ise mehe seljas istudes. Nõnda, et mees võis tunda kuidas neidisest voogas plumeeriate ja orhideede hõrku hõngu. Kuidas naise jalgevahe soojus tema selja vastas kasvas. Kuuldes kuis ka näitsiku hõngamine raskemaks läks.
Veli teadis, et kaua ta enam ei kannata. Enne kui ingli oma embusse haarab. Ent tüdruk oli kiimasemgi veel. Ühe hooga pööras ta mehe ringi. Ja kiskus ihuliikme püksist. Sulgedes selle ümber oma suu. Naudingu ootuses pani mees silmad kinni.
Must ingel kükitas Veli kürva otsa. Ja hakkas pumpama. Ta kannid välkusid üles-alla. Juuksed lehvisid ja kõditasid mehe rinda. Väike neiu oli hoos. Rinnad võnkusid. Tihe tupp imes kui kümme tolmuimejat. Ikka kõvemaks ja õndsamaks. Ent naine ei mõtelnud üksnes mehe heaolule. Vaid nautis ka ise. Aeg-ajalt aitas näitsik end sõrmedega orgasmile ligemale. Nühkides sõrmedega hoogsalt kõdistit. Vaid sellest vaatepildist piisas, et rattur lõpule ligemale tuua.
Seda Veli enne ei teadnud. Et Uus-Estoonias ka vulkaanid purskavad. Ent tol õhtul purskasid nad kõik üheskoos. Ja pilvedest sadas alla vihma, mis kastis musta maad viljastava seemnega. Ning igaüks tänas Issandat Jumalat paradiisi ja inglite eest.
Väsinud. Seksist ja niiskusest. Märjad. Nagu higinartsud. Komberdasid kolm sõpra. Külatallist hotelli suunas. Seisatades aeg-ajalt. Ähkimaks. Nõjatumaks kurnatult vastu valgeks lubjatud seina. Kehutamaks üksteist. Viimastele pingutavatele sammudele. Voodini.
Majade vahel. Kust alla jõe äärde pääses. Räpasel kõrvaltänaval. Kus sääsed. Kilgid. Ja muud putukad. Vana vilkuva lambi ümber särisesid. Silmasid nad kaht kuju. Üks teise taga. Esimene upakil. Teine tema kohal.
Kumaras oli must inglipoiss. Püksid rebadel. Särk üles kistud. Käetega seinast tuge otsimas. Sest surve oli suur. Kuna valge mees talle taha keeras. Võpatades pööras „võtja“ pead. Ja ratturid nägid. Et see oli seesama. Kes nad ennist seksipeole kutsus.
Kuna andmine hetkeks seiskus, vaatas ka „saaja“ üles. Kena must mees. Kel hambemeudetki polnud põsel. Ja naeratas laialt. Välgutades valgeid hambaid. Kutsuvalt. Justnagu paludes kolmikutki peole.
Kahvanägu aga ütles vabandavalt: „Ega... ma mingi pede pole... lihtsalt... mees... on selline mõnus tihe... saate ju isegi aru...“ Veli noogutas. „Tegelikult... on meil külas... maal... kõik korralikud kristlased, muide,“ jätkas too õigustamist: „Pereväärtused au sees ja... rassipuhtus... ja nii edasi.“
„Loomulikult!“ viipas Semu. Ja sõbrad astusid edasi. Vaevamata liigselt nähtuga pead. Igal maal maa kombed. Uued ajad, uued kombed. Või vanad. Kuidas võtta. Edasi- või tagasiminek. Peaasi, et poleks hukkamõistu.
Sai kuues päev. Ja kolm sõpra märkasid, et rahakott tühjeneb kohutava kiirusega. Sada siin ja sada seal. Kulus lepalehti. Kuigi kui kaukasse kaeda, siis iga kord seal siiski oli midagi. Kuigi viimasest korrast oli meeles, et kukkur tuhi. Igatahes maksis kõik Novestoonias hingehinda.
Müügimees turul naeratas. Ja küsis kavala näoga nodi juurde. Letitöötaja poes samuti. Kolmikule näis, et kassas maksid nad alati enam kui hinnasildil. Ent vaidlema ei söandanud ka hakata. Sest nemad olid ju ikkagi külalised võõral maal.
Mis aga nädala lõppedes hästi silma hakkas. Oli rasvunud inimeste hulk. Uuseestlased kõik. Olid ülesöönud rahvus. Läks paksmagu üle tee. Seisatas poole peal. Ähkis. Ja pani liikluse kinni. Jõudes vaevu teisele poole. Käsi krahmab rindu südame kohalt. Või kukub koguni maha. Näib lausa, et sureb maha. Aga ei. Tõuseb taas püsti ja vänderdab edasi. Jalul, mis pigem elevandile sobiksid.
Samas igal mehel papirull taskus nagu kapsaks loetud piibel. Kummiga kokku tõmmatud. Või siis metallist klambri vahele surutud. Sedelite hulk justnagu rasvunud rahvas ise. Räpane. Haisev. Higilõhnaline. Kusehaisune. Mitte nagu vana kodumaa sendid. Puhtad ja kõlisevad. Üks teist taskus taga ajamas. Kolmandat polegi. Piisab kahestki.
Vaevu olid ratturid hommikusöögi söönud ja sadulasse karanud. Jõudnud ehk kilomeetrit kümme sõita. Kui väikeses külas seisis salakari tee peal ees. Triibuline post. Kirjaga „Eratee“. Bambusvõpsikus ent passis kõhn poiss. Plastiktoolil. Näppis telefoni. Ega teinud kolmest seisatanud mehest väljagi.
„Hei, sina seal!“ hõikas Veli: „Tõstad ehk puu ules?“
Porisedes ronis nooruk tihnikust valja: „Kas te arvate, et ma mingi teenindaja olen või? Kamandage pigisid!“
„Vabandust! Kas tead ehk kust võiksime leida tolle, kes tõkkepuu üles tõstaks?“
„Ei, noh... mina see olengi,“ vastas tujutseja: „Kolmsada.“
„Kuidas?“ ei saanud Semu aru.
„Kolmsada raha,“ poetas poiss mokaotsast.
„Mille eest?“ sai küsija pahaseks.
„Noh... meil on siin eratee... läbi meite küla,“ selgitas postivalvur.
„Mis mõttes? See on ju Uus-Eesti ringtee! Riiklik maantee!“ kostis kolmest suust. Noorsand kehitas õlgu.
Veli proovis teist moodi: „Kuule, me oleme Kodu-Eestist... ja meie ei tea teie asjadest... tulime lihtsalt rattaga sõitma... teeme teie kodumaale ringi peale... äkki lased meid läbi?“
„Kolmsada,“ pigistati vastuseks. Sõbrad tegid rahakottid valla ja maksid tolli ära. „Kõik ei ole meil siin Kodu-Eestist! Arvate, et mulle ei meeldiks rattaga ringi sõita? Passi siin võpsikus ja tegele teiesugustega!“ pahurdas ta vastuseks. Sumpas läbi rohu tagasi toolini ja süvenes taas oma nutifoni.
Rattad veeresid. Ja kodaraid polnud näha. Tuhinal tuiskasid mehed mööda maanteed. Idasaare kilomeetrid kadusid kummide sahinal. Kuni saabus õhtu. Ja aeg öömajale jääda. Õhtupalukest võtta. Kosuda ja puhata. Unne suikuda.
Jaanalinnufarmi pidaja teenis lisaraha. Känguru küttimisega. Ning taluserva ehitatud bambusmajade rentimisega. Teelistele. Kes polnud näinud paremat kohta välja vaadata. Keda loojang ja saabuv öö ootamatult tabasid. Justnagu kolme reisiselli.
Valgust andsid petrooleumlaternad. Kuuvalgus. Ja süsimustas öös lendlevad hiidmardikad. Looduse lärm vihmametsa serval. Rohtla veerel. Oli kõrvulukustav. Tsikaadid saagisid jalaviiuleid. Nahkhiired piiksusid ja lehverdasid valjusti tiivanahkadega. Sisalikud kogunesid tule ümber, et valgusse lendavaid putukaid märgade keeltega kõhtu ahmata. Kriuksudes plaksuval häälel. Taamal klähvis šaakaliparv. Ent vaikis siis tiigri möirge peale.
Äkitselt katkes looduse kontsert. Vaiki jäid viiulid, trummid, pasunad. Vakatasid eeslauljad ja koor. Sest rohtlasse saabus inimene. Kolm džiipi. Esituled nagu väiksed päikesed. Moodustasid tulederingi. Üsnagi suure.
Veli. Kaim. Ja Semu kogunesid verandale seda elu näitemängu kaema. Kuus meest. Täissöönud ja ennast täis ronisid vaevaliselt masinaist valja. Jättes muusika autokõlareist tümpsuma. Mootorid käima. Ja tuled sirama. Uksed paukusid kinni ja lahti. Plekk kolises.
Viimaks said kolm sõpra aru. Kui mehed pimeduse varjust metalliotsijatega autode valgusvihkudest piiratud väljale astusid. Kolmekesi reas asusid nad lagendikku kammima. Detektori pead enese ees viibutades. Ülejäänud kolm kõndisid labidatega kõrval. Ning kui neile märku anti, lõid tera mattasse.
Tunnikese-poole pärast jõudsid nad öömajaliste hütile üsna ligi. Silm seletas nägusid. Otsijad nägid rattureid. Ja rattamehed nuuskureid. Paksmaod peatasid töö ja astusid ligi. Silmad-suu küsivalt ammuli. Veli seletas kes ja mis. Miks ja kuidas. Kaim kukkus aga pärima: „Kes teie olete? Mida te otsite?“
Kolaskid ebalesid. Piidlesid saapaninasid. Ja tuhnisid kamaras. Viimaks tõstis üks. Pealiku moodi. Pilgu. Ja avas suu: „Ega me lihtsalt niisama... huvi parast... otsime asju, mis võiksid huvitavad olla... ajaloo mõttes ja niimoodi...“
„Mida siit leida?“ ei andnud Kaim järele.
„Mida ja mida?!“ sähvas teine: „Reliikviaid! Kas teate kui palju kuulsaid eestlasi on Uus-Eestisse tulnud? Ja mida kõike kaasa toonud?! Äkki koguni äragi peitnud?“
Nüüd tõstis sõpradeski uudishimu pead: „Mida siis?“
„Aga kas teie teate kus on Edgari jalg? Siimu miljonikohver? Rektori ametiraha? Tiidu töötõend? Kalevipoja jalad? Ah?!!!“ ähkis jutukas.
Enamat polnudki tarvis. Sellid noogutasid mõistvalt. Tümikad põrnitsesid neid altkulmu. Viipasid siis hüvastijatuks ja kobisid tagasi autodesse. Kolmik rüüpas mõtlikult õlled lõpuni. Kustutas tuled ja kobis kotile. Lubades sitikate sümfoonia uuele ringile.
Uni oli sügav ja hea. Siiski. Poole öö paiku. Virgus Veli salapärase tundmuse ajel. Võpatas istukile. Tuba oli pime. Ent talle tundus, et ses on peale nende veel keegi võõras. Ähkiv ja kogukas. Higilehkav. Miski nagu välkus õhus. Mõõk või piik või midagi taolist. Siuh-sauh, üles-alla. Magava Kaimu keresse. Küllap oli see uni. Taipas Veli. Pani pea padjale. Ja uinus taas.
Sai seitsmes päev. Mis pidi rattaretke viimane olema. Tulekera oli juba kõrges kui kolm sõpra oma onnis virgusid. Võpatasid voodeis istuma justnagu oleks kõigile korraga vett näkku visatud. Veli kaes vasemale. Seal oli Semu. Siis pahemale. Ja Kaimgi oli kohal. Miski justnagu oleks teda vaevanud. Mingi mälestus tunasest. Ent küllap oli see vaid unenäo mööduv meenutus.
Viimased sada kilomeetrit lendasid kui linnutiivul. Polnud meestel aega ei lõunaeinet võtta, ega kohvipausi teha. Nii suur oli kihk õhtuks tagasi pealinna pääseda. Tühja sest, et see polnud päriskodu. Ikkagi tuttav kant. Säärane on juba kord inimese loomus. Et kasvatab kustahes juured alla. Kui loodus ja ligimene vahegi lubab. Nõnda saigi hommikust keskpäev. Ja lõunast õhtupoolik.
Päike seilas piki taevakaart alla. Lääne suunas. Veli seisahtas künkatipul. Teisedki tõmbasid pidurit. Peatumaks. Lubades higiojadel piki selgroogu turjanõkku valguda. Leebel meretuulel märgi kuklakarvu sugeda. Läbi kiivri. Lõpp oli lähedal. Meri juba paistis. Revaalia samuti. Mõni kilomeeter veel. Ja siis ootab neid puhkus troopilise vanalinna veerel. Rannahotellis. Magus rammestus luudes. Õrn õnnevalu lihastes.
Tühikaigul laskusid kolm ratturit alla. Mäelt, mis kaardus kurvis vasakule. Kurseerides kummide vilinal kaldapealsele teele. Märkamata paremal vaanivat ohtu. Kollase krusa kujul. Enne kui tuure käima tõmmates meeste poole sööstis.
Semu põikas vasakule, keerates haljasalale. Masinakoll kannul. Rasked roomikujäljed rohul. Tähistamas vihaveoki teed. Mis raevukalt vastu künkaserva rammis. Lootes ratturi laiaks litsuda. Ent rekkamees pidi pettuma. Sest Semu pääses pakku. Kintsude valkudes mäest üles. Kuhu masin ei küündinud. Urahtades vaid jõuetus raevus.
Nüüd pöördus kättemaks Kaimu vastu. Kaua üritas too veoauto eest minema sõita. Tulutult. Paari kilomeetri pärast sai jälitaja talle kannule. Rattur võttis vihaselt pingutades kehast viimast, ent krusa oli kangem. Mehise müksatuse tagajärjel jonksatas ratas mehega paremale. Tabas rannapiiret ja heitis sportlase laias kaares lendu. Meri haaras ta hellalt oma laintesse. Ja pääsenu peanupp kiikas peagi veest.
Veli oli viimane. Veoautojuhi ohver. Vänderdused vasemale-pahemale ei päästnud teda. Pageda polnud kusagile. Mäeserv oli jäänud selja taha. Mereserva palistasid hiigelkivid. Rohune tasandik ja asfaltee laiusid vaid ees. Enne kui teelint linna suubus ja tühermaa vastu kivimüüre paiskus. Vaid linnas oli vennikesel pääsemist loota. Justkui ärakaranud orjal. Kollane koletis oli siiski kiirem. Viivuga oli ta ratturi kannul. Ja järgmisel too tema rataste all. Krusa kolksatas ja rehvide vahelt väljus kaheksaks sõidetud jalgratas. Siis elutu inimkeha. Viimaks jäi teele veerema vaid Veli pea.
Hetkeks kustus kogu maailm. Ning siis istusid kolm sõpra juba mõnusalt mereäärses kõrtsis. Korvtoolides. Kolm kannu kesvamarjukest kenasti käeulatuses. Halvast polnud enam märkigi. Kolm inglineidu kummardasid ja laskusid põlvili nende ette. Veli muheles õndsalt kui must näitsik tema sääremarju mudima asus. Semu tõmbas kohe püksiluku lahti. Ja heitis pea silmi sulgedes õndsuse ootuses kuklasse. Kaim võttis inglitari palge oma pihku ja vaatas tollele sügavalt silma. Sealt kumas vastu vaid šokolaadine nauding. Ta noppis puult pudenenud valge õiekese ja sättis selle nooriku juustesse. Suudeldes ahnelt pruntis huuli.
Päike oli juba silmapiiri kohal, kui kõigi pilgud merele kerkisid. Udust väljus valge laev. Tuledesäras. Seilas too justnagu lainete kohal. Laisalt ja uhkelt. Väsinud silmad. Õllest udustes peades. Troopilises hämus. Ei seletanud selgelt. Nime parvlaeva küljel. Kui üks oli valmis vanduma, et seal seisis „Georg Ots“, siis teine pani pea panti, et „Estonia“, kolmas aga kinnitas, et „Oma saar“.
Parvlaevalael oli käimas rahvapidu. Sadamasse sissesõidul olid esinejad ette võtnud mängukava paremiku. Lööklaulude lööklaulu. Lavale astus kahupäine mees. Kelle juuksepahmakas kammi ei kannatanud. Ta avas kohevate vuntside all asetseva suu. Ja kõlareist paiskus üle rahvamassi. Laul. Mis maalegi kostis.
„Eile nägin ma Eestimaad.| Suvilaid, soome saunasid,| nägin baare ja garaažisid,...“ ja veel: „Laiu siledaid asfalteid,| teksapükstes ja nailonis,| prinke rindu ja pepusid!“
Semu. Kaim. Ja Veli. Olid kohale jõudnud. Koju. Uus-Eestisse. Novestooniasse. Paradiisi. Elu näitelavalt. Surma kardina taha. Kus Kalevipojal jalad alles. Lembitu surematus aus. Ja Päts igaveses elus.