Ursula K. LeGuin. "Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul". Varrak, 2019, 399 lk.
Meremaa lugusid pidi algul olema kolm.
Aga Ursula K. Le Guinil kripeldas nii, et tuli neli. Ja ikka kripeldas, ikka näris, nii et tuli kirjutada jutukogu ja viimaks „Teine tuul”.
Nüüd on lõpuks kõik need kuus raamatut ka eesti keeles ilmunud. Neist viimane, Varrakult tulnud ja pealkirja „Meremaa II” kandev, detsembrikuus.
Nüüd, kui kogu sarja kokku võtta, on selgelt näha, kuidas autor oli väga hea kirjanik juba esimese raamatu ajal, ent inimesena küpses tasapisi. Sai aru, et naine-olemine on väärtus, mitte probleem. Sai aru, et puue ei tee kedagi mittetäisväärtuslikuks ja vahel on selles oma väga harvaesinev ja imeline jõud.
Ning mõistis, et surma ei ole vaja karta.
Kõik selle kirjutas ta ka oma Meremaa-lugudesse sisse, aga see tuli aegamööda.
Esimesed Meremaa-raamatud on mööndustega noortekirjandus. Vähemalt väidavad nii paljud allikad, kirjastuste tutvustused käivad seda rada mööda ning noortekalikkuse tunnused (noor peategelane, suureks saamise lugu, uurimine, kuidas ikkagi olla inimene) on neis ka sees.
Mööndustega, sest raamatud on HEAD (noortekad ei pea halvad olema, ent vahel on ja saavad innuga loetud sellest hoolimata, häda on tavaliselt stereotüüpses melodraamas, mis tuleb sügavuse arvelt) ning tegelikult on küsimus, kuidas ikkagi olla inimene, vanuseülene.
Aga need kaks viimast romaani, mis nüüd ühtede kaante vahel ilmusid, Krista Kaer ise tõlkis ja vist ka toimetas (korrektuuri lugeja on eraldi märgitud, ent toimetajat mitte), räägivad sellest, kuidas olla puudega ja eelkõige sellest, kuidas olla naine.
Ma ütleksin oma lugemiskogemuse põhjal, et „Tehanu” räägib sellest, et naine on ka inimene. „Teine tuul” on jõudnud aga selleni, et naine on inimene, ilma ka-ta, ning samuti, et "ainult suremises elu, hauka sähvatav sööst tühjas taevas".
Samas: see tsitaat oli juba „Meremaa võluris” sees, nii et mine võta nüüd kinni, kui uudne idee „surm on elu jätk ja jätkumine” pentaloogias ikka on.
Kui natuke konkreetsemaks minna, siis „Tehanu” räägib loo sellest, kuidas Tenar, kes korduvalt ja korduvalt ennast vanaks nimetab (kuigi tegelikult on vanuselt alla 50 vist) kasvatab põlenud last, jagab maid naistevihkajast võluriga härrastemajast, kus üldse naisi ei ole, lohe toob tema juurde Gedi, kes on oma väest ilma jäänud, ning lõpuks seostuvad omavahel kõik need liinid.
Nii põlenud lapsega toimunu kui naistevihkajast võlur on hirmsad. Iiveldamaajavalt jõledad. Väest ilma jäänud Raudkulli/Gedi lugu on seal vahel nagu puhkus ja tegelikult mängib just siin autorist võibolla isegi kõrgem ja kaugem tarkus kaasa: aaaaa, siis sellepärast on lihtsamad kangelaslood ajalooliselt nii meeste- ja poistekesksed! Sest kui peategelased oleks tüdrukud-naised, kel läheb nagu päris tüdrukutel-naistel, oleks need nii karmid ja valusad lood, et nende lugemine võtab jõudu ja julgust rohkem, kui mõnelgi varuks on.
„Ei, tegelt ikka ei ole ju asjad nii karmid, vägistamine on ikkagi harv ja ... „
Nii saab mõelda ühiskonnas levinud arvamuste korrutaja.
Kui te statistikat (mida on palju, guugeldage) ei usu, siis noh: mind isiklikult on vägistatud kolmel korral.
Palun, isiklik kogemus. Ma isegi ei mõelnud muuseas, et peaks politseisse minema, sest no kas ma karjusin: „Eieieiei!!!”? Ei? No siis see ei olnud ju ikka PÄRIS vägistamine, eks ole.
Et ma ÜTLESIN: „Ei!” mitu korda? No aga hiljem läksin ju tegevusega kaasa! Et mu motiiviks oli „saab paugu lahti ja mina temaga suhtlemise vaevast lahti, erutan teda siis nii kiiresti, kui oskan” ei paistnud ju välja?
Ja seejuures ma isegi ei hakka rääkima kõigist täis trollis või bussis kogetud pepumudimistest või rõvedatest hõigetest, isiklikult kogemata asjust nagu lähisuhtevägivald kõnelemata.
Naine ON karm olla ja vaid tõesti naiivsed saavad tõsiselt võtta naiste kui „õrnemast soost” inimeste defineerimist.
Selline väike vahepeala siis.
Aga arvestage, et need ongi naise vaatepunktist raamatud, ma ei lobise päris lambist. Need on raamatud, kus päris palju just sellistest teemadest juttu.
Aga on ka ilusat.
Nagu ikka.
Elu ei ole ainult võitlus, on toredaid inimesi, päris armumist, päris armastust ja sellest räägib Le Guin „Meremaa II” kaante vahele kogutud kahes romaanis samuti.
Ainult halva ja kurja kirjeldamine on mu meelest põhjus, miks „padufeministlikke teoseid” väga ei armastata. Mina ka ei armasta. Elus on ju ilusat ja head, rõõmu, soojust ja ilu samuti! Ei tasu seda maha salata.
Ursula K. Le Guin ei salgagi.
Kuigi samas on „Tehanu" võikaimad stseenid ikka päris vastikud.
„Teine tuul” on ses mõttes leebem raamat, et ta tegeleb pigem leppimise, edasielamise ja vaikse rõõmuga kui põleva liha ja hullusega. Aga.
Ma ei ütleks, et PAREM raamat. Seal oli kaks kohta, mis mind häirisid kirjanikluse osas.
Võibolla ma nüüd näen selliseid asju rohkem, kui nooruses.
Aga võibolla ikkagi Le Guin ei teinud ka selliseid vigu varem.
Üks koht on noore kuninga ehe ja siiras raevuhoog teemal „mis ma selle printsessiga peale hakkan?!” Nagu – lohed ähvardavad kogu maad, oht on reaalne ja käegakatsutav, väga võimalik, et surnud on ka aktiveerunud ja ohtlikud, ja sina, tark ja arvestav kuningas, kes kõige eest vastutab, jaksad raevutseda ja südamesse võtta mingeid abieluasju?!
Imelik kirjutamine. Ei järgi karakteriloogikat, see viha on minu meelest teoses ainult plot device’i funktsiooni täitev.
Teine veider koht oli raamatu lõpp.
Sinna oli kulutatud nii vähe sõnu kui võimalik, ja tegelikult ikka veel vähem.
Jälle – ma saan aru, miks autor tahtis seda niimoodi lahendada.
Sedasi valdab lugejat suur vabanemise tunne, kõik, mis enne oli keeruline ja raske, on sile ja selge. Selliseks lõpuks ent tuleb inimloomused teha natuke paremaks ja targemaks kui loogiline oleks. Kõik mõistavad korraga suuri asju, üleüldine tarkus haarab tegelased endasse ning keegi ei kõhkle ega kahtle. Ja kuna SISULISELT asju ei muudetud, peaaegu kõik lõpuks taipaksid ikka, sest ega nad LOLLID ju ole, neelan ka mina selle lõpuprobleemi alla.
Ent natuke võtab ikkagi ohkama.
Sest tegelikult on „Teine tuul” ju hea raamat, põnev ja hea filosoofilise tagapõhjaga. Surm selles maailmas vajas tõesti lahtikirjutamist.
Selliste väikeste asjade pärast jääb temast alles aga vaid hea raamat, mitte väga hea raamat.
„Tehanu” on ses võtmes parem, et laiska kirjutamist sealt küll kusgilt ei paista.
Kuid „Teine tuul” on jälle helgem, rõõmsam, lahendavam.
Nad sobivad ühtede kaante vahele küll ja parandavad vastastikku üksteise vigugi.
