Tõlkinud Kudrun Tamm.
Mets oli täiuslik koht suremiseks.
Enne seda, kui ema tumedat rada pidi metsa läks, rääkisime oma lapsepõlvesõpradega lugusid ja tegime salmikesi pimedusest, mis puude vahel valitses, vahetasime jutustusi surmast ja vaimudest nagu nipsasjakesi. Keegi ei läinud metsa muud kui surma otsima ja mina polnud erand. Koopataolised õõnesteed kutsusid, vastuseid pakkudes, ja selgitusi, ja nii ma kõndisingi kohtadesse, mis olid ammu unustatud.
Mitme põlvkonna jagu samme oli käänulised jalgrajad sügavaks kulutanud. Kummalgi pool kerkisid mullavallid, mis mind rajal hoidsid. Varane hommikupäike soojendas mind, kui ma matka alustasin, kuid kui lehestik pea kohal tihedamaks läks, varjas see päiksevalgust ja heitis rajale varju. Hingasin sisse värske mulla ja tiheda sambla lõhna ning nautisin jalge all murduvate okste prõksatusi ja lehtede krabinat.
Käisin mööda radu, keerukaid radu, mis tegid silmuseid ja siis oma algustesse naasid ning endasse tagasi suubusid, ja otsisin ema, aga leidsin selle asemel teisi rahutuid surnuid. Iidsete puude juurte alla kadunukeste õrnalt anuvad hääled sundisid mind ikka ja jälle õõnesteedele naasma.
„Sa jätad mu jälle maha?“ sosistas Maeve, hääl sama ebamaine kui vaim ise.
Maeve jooksis metsa teismelisena, kui ta armsam oli nekrutiks võetud ja sunnitud võitlema sõjas, millest vaid vähesed tagasi tulid. Ta kastis oma verega noort tammesalu. Ta puud küündisid nüüd taevani. Nende juured olid juba ammu Maeve’i luud endasse mässinud ja hoidsid neid enda embuses igaveses rahus.
„Rahu, Maeve,“ ütlesin ma, sirutasin käed laiali ja otsisin puude vahelt ta vilgast vaimu. „Sean tuli tagasi sulle järele. Ta ei läinud kunagi ära.“
„Kas... kas tõesti?“ Ta ilmus virvendades minu ees jalgrajal nähtavale. Kuigi puuvõradest pääses läbi vaid veidi keskhommikust päiksevalgust, heitis Maeve’i vaim maapinnale õrna varju. Ta langes põlvili, sirutas õhkõrnad käed ette ja vaatas sakilisi haavu oma randmeil. „Aga... miks ma sel juhul…? Miks ma ainult valu suudan meenutada?“
„Meenuta, et ta armastas sind.“ Ma langesin põlvili ja võtsin ta ebamaised käed pihku. „Meenuta, et ta oli valmis kõike tegema, et sinuga koos olla. Tule minuga koos õõnesteed mööda edasi, ehk leiame ta üles.“
Maeve ja teised temasugused tõid mind metsa tagasi. Iga päiksetõus peletas vaimude meeldivad mälestused minema. Nad ei mäletanud kunagi.
Õõnestee lookles Maeve’i tammesalu juurest veidi maad eemal maha langenud saarepuu juurde. Maeve tuli mulle järele. Ta hoidis mul käest ja sammus mul kannul. Keskpäevapäikese all langenud saare jalamil halas Sean.
„See on minu süü,“ kähises ta. Purustatud kõri tuli temaga igavikku kaasa. „See on minu süü. Minu süü. Ärge vaadake minu poole!“
Sammal kattis Seani maiseid jäänuseid ja neelas aeglaselt talle surma toonud esemeid – silmust, mille ta kunagi kaela ümber pani ja saareoksa, mis ta rippuva raskuse all järele oli andnud. Ta kahvatute luudega kontrasti moodustav rohetav sammal roomas iga päevaga veidi edasi ja nõutas teda halastamatult metsale.
„Rahu, Sean,“ ütlesin ma tuhandendat korda. „Maeve saab aru. Ta teab, et sa tulid talle järele.“
Silmapilgu jooksul ilmus Sean nähtavale, kükakil vastu juurepusa, mis kunagi saart maa küljes oli hoidnud, vaevuaimatavad sõrmeotsad peaaegu samblasse mattunud köit silitamas. „Ma jõudsin liiga hilja. See oli minu süü. Ja kui ma juba siin olin... nad oleks mu ära tapnud, kui ma tagasi oleks läinud,“ selgitas ta. Ta üritas alati selgitada, miks ta nii oli teinud, aga ta hääles polnud veendumuse jõudu.
„Ära muretse,“ ütlesin ma. „Maeve pole kaugel ja ta armastab sind ikka veel.“
„Sean?“ Maeve hääl läbistas vaikust, mis metsa enda haardes hoidis.
„Ei... ei või olla.“
Sean hüppas püsti ja embas oma kaotatud armsamat. Pärast seda, kui elu oli nad lahutanud, said nad surmas viivukeseks kokku. Olgugi et lõputus igavikus, võisid nad neid hetki omavahel jagada. Nad sulasid ühte ja jäid mahakukkunud saarepuu juurde. Ma tundsin end kõrvalisena ja jätkasin teekonda. Mõtlesin omaette, kas nende hinged kunagi püsivalt rahu leiavad, aga mingis mõttes oligi see üürike õnn nende jaoks rahu. Lootsin, et ühel päeval jääb see ka pärast koitu kestma, aga senikaua lohutas mind see, et sain kordamööda kummagi varju valu leevendada.
Metsasügavuses vajus õõnestee sügavamale maasse, päike muutus silmapiiri ja öise puhkuse poole libisedes tuhmimaks. Õhk oli raske ja rusuv. Iidsed võrad summutasid helisid, kummardusid mu üle ning tegid mu olemist paremaks, kui ma tuttavat rada käisin.
„Sa poleks pidanud tulema,“ lõikas tugev hääl läbi tühjuse – mu ema hääl.
Ma tardusin oma jälgedel ega teadnud, mida vastata. Kui palju kordi olin ma metsateid käinud just seda otsides? Kas mu huultel mitte ei rippunud vaid üks küsimus?
„Miks?“ sosistasin ma.
Vari ilmus keha kõrvale, mis lamas purpurseid seeni täis välul. Vaim, tema vaim, heitis varju, kuigi oli hämarik. See oli kindlasti mu ema.
„Mõnedele küsimustele pole vastuseid,“ ütles ta.
Mul hakkas kõris nöörima ja surusin käed rusikasse. „See ei ole mingi vastus,“ karjusin ma, aga mets neelas mu hääle ja koos sellega ka mu valu. „Sa hülgasid mu!“
„Mul pole selgitust, millega sa rahule jääks,“ vastas vari.
„Maeve’il, Seanil, kõigil teistel, keda ma radadel näen, on vähemalt mingi põhjus.“ Mu hääl vaibus sosinaks, mida ma isegi vaevu kuulsin.
„Kas tõesti?“ küsis ema. Seisin kangekaelselt vaikides, keeldudes talle vastamast, oodates, millal ta meievahelise tardumuse lõhub. „Ära mine seda teed mööda edasi. Säästa end valust, mis seal ootab.“
Astusin sammu edasi, mööda asjast, mis oli olnud mu ema. „Mitte miski, mida ma ütlen, ei veena sind mulle asju selgitama, ega?“
„Ma armastan sind. Ükskõik mida ma ka teinud pole, ma armastan sind ikkagi. Mul on nii väga kahju.“
Olin saanud, mida algusest peale tahtsin, kuid avastasin, et ema vastus ajas mind mööda õõnesteed edasi, sügavamale metsa. Üritasin iga sammuga ema mittevastuseid peast välja ajada.
Täiskuu valguses koperdasin surnud naise otsa, kes lamas keset teed ja kelle kleit polnud veel täielikult loodusjõudude võimuses. Peatusin kõheldes, kas tasub laibale läheneda. Puutusin oma marsruudil surnutega palju kokku, aga seda naist polnud ma enne näinud.
„Oled sa seal?“ hüüdsin ma öhe.
Ükski vari ei vastanud mulle.
Põlvitasin keha kõrvale, eeldades, et paljastan võika lagunenud palge, kui ma laiba ümber keeran, et selle nägu näha. Selle asemel oli luukere, mis sarnanes kõigile teistele, mida metsal pakkuda oli. Hoolimata sellest, et ta riided olid heas seisus, oli naine juba kaua aega rajal olnud. Miks ma enne tänast õhtut tema peale polnud sattunud?
„Oled küll,“ kostus ema hääl läbi öö. „Iga päev, tuhat või rohkem päeva järjest, mis sa seda jalgrada oled käinud, langenuid lohutanud ja mind küsitlenud, oled sa omaenda surmaga silmitsi seisnud.“
Keerasin ümber, et vaadata otsa ta varjule, mis oli kuuvalguses tumedam kui enne. Seda vähest, mida tema varjudesse peitunud näostnäha võis, väänas vaos hoitud lein.
„Ma ei saa aru,“ suutsin viimaks öelda.
„Tulin metsa, et sind oma valust säästa, aga tegin seda sulle veel nii palju rohkem,“ ütles ema vari mind kaissu võttes, kallistades, minuga koos nuttes. Maailm mu ümber käis ringi. Kallistasin oma surnud ema ja seisin iseenda maiste jäänuste kõrval; kuid kuigi ümbritsetud surmast, tõi ema kallistus kindlust ja rahu.
„Kuidas sa....“
„Kuidas ma mäletan?“ lõpetas ema lause. „Selles paigas unustame rõõmu ja mäletame vaid valu. Kuidas ma võinuks unustada, et saatsin oma ainsa tütre neile radadele? Mõte sellest, et ma su surma saatsin, vaevab mind iga päev. Pean iga päev pealt vaatama, kuidas sa mõistad, mis juhtus. Kahetsen iga päev, et aitasin nakkust levitada ja see ei muutu mitte kunagi. Oleksin valmis mida iganes tegema, et sind vaevast säästa.“
„Ma annan sulle andeks,“ ütlesin ema õla vastu toetudes.
Seisime koos öövaikuses, see pidi kestma tunde. Kui koidueelne kuma üle silmapiiri valgus, tõmbusin emast eemale ja naeratasin.
„Sa peaksid minema,“ ütles ema ja tema vari viipas õõnestee poole, mis viis tõusva päikese suunas metsast välja.
Rada, mis oli kandnud mind hommikul metsa servalt sinna, kuhu iganes süvistee viis, kutsus mind kaasa, aga ma kõhklesin.
„Mis mind ees ootab, kui ma edasi lähen?“ küsisin ma.
Ta kehitas õlgu. „Võib-olla rahu.“
„Kui ma edasi lähen, siis mis kõigi nendega juhtub, kes jäävad? Kas sina tuled ka kaasa?“
„Ma ei ole vist veel valmis,“ ütles ema. „Homme on ka päev.“
Ma raputasin pead ja pöörasin tagasi, et ema käest kinni võtta. „Ma arvan, et jään siia metsa. Sinu juurde.“
„Ma arvasin kohe, et sa nii ütled.“ Mingil moel teadsin ma, et ta naeratab. „Homme näeme, kallis.“
„Homme näeme.“ Hoolimata silma tikkuvatest pisaratest naeratasin vastu.
Päike ületas silmapiiri. Koiduvalgus kallas metsa üle ja ema hajus mu silme eest.