Thor Peterson "Me kasvasime Maal". Fantaasia 2019, 224 lk.
Laenan alustuseks raamatuga kaasaskäivat lõiku:
“Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas seda lugu kirjutama oma tütrele, kui see oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb; et sellest saab päris hea romaani, mida paljud naudinguga loeksid. Raamatus ei ole meelega peidetud autori stiili või tehtud muud hookus-pookust – eesmärk ei ole kunagi olnud vettpidav müstifikatsioon autori isikuga. Autori soov on kõigest ja ainult, et seda romaani loetaks puhtalt lehelt – et lugejat ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.”
Heakene küll, las siis (hetkel) autori tagasihoidlik isiksus olla.
Raamat räägib peamiselt kolmest lapsest: Heldinist, Ustusest ja Valevist vanuses kümme kuni viisteist eluaastat. Nende teekond hakkab raamatu alguses peale Maalt, aga kiirelt liigutakse erinevate maailmade vahel, sest laste ja vanemate saatus on keeruline. Tegu on nimelt nõidadega, kelle kattevari ei kesta mugude seas lõputult - aga mitte nõidadega muinasjuttude mõistes. Igal lapsel on oma saatus ja oma tee, perekonna liikmete teed lahknevad juba üsna raamatu alguses. Raamatu sisust ongi natuke raske rääkida kellegi lugemisrõõmu rikkumata: raamatu oluline osa ongi tegevus, tulest, veest ja vasktorudest läbironimine, kus lõpus jälle harali otsad kenasti kokku sõlmitakse.
Keeleliselt tehnilises mõttes on raamat puhas ja üsna veatu. Üks viperus jäi silma - leheküljel 46 on juttu tegelasest nimega Elter aga igalpool mujal on ta Eltel.
Üks asi, mis jäi keelekasutuses silma - autor kirjeldab ebamäärasust veidralt. Massiliselt on kasutuses sõnad stiilis “mingit”, “kuidagi”, “miski”, “ilmselt”. Asi pole isegi selles, et need sõnad oleks head või halvad, aga nende abil loodud konstruktsioonid kõlavad vahel ebaloomulikult ja tuimalt. Eriti seetõttu, et kõrval on kohad, kus kõik käib väga täpselt - jäädakse viie minutiga magama (mis on veel isegi piisavalt ebamäärane ja samal ajal täpne) ja järgmises peatükis ärgates mõteldakse viis sekundit, kus ollakse (lk 164). Stiililiselt pole kumbki äärmus mõnus.
See toob raamatu järgmise vastuolulise punkti juurde. Kohati valdab autor keelt, mõtet ja sõna väga nõtkelt, näiteks leheküljel 29 on selline lõik:
„„Tule, mängime palli!”
Valev tõstis pilgu raamatult ja silmitses mõne sekundi arvustavalt väikevenda. Neil oli viis aastat vahet ja millegipärast meenus talle kusagilt loetud lause, et see on neil suurim vanusevahe elus - et praegu on tegu tüütu pägarikuga, kes tahaks kah teha kõike seda, mida vanem vend teeb, aga ei jaksa veel kuidagi… Ja et ühel päeval on nad mõlemad täiskasvanud ja vend on üks vähestest inimestest, kellele saab alati ja tingimusteta igas olukorras loota...“
No puhas kuld! Või kui minna aktsiooni maailma, siis peatükid 84 ja 86 on võrratud, Thor Peterson näitab neis enda tugevaimaid külgi.
Aga siis tulevad jällegi puised ja kuidagi jõuga surutud osad ning kahjuks on neid rohkem kui mõnusaid.
Lapsed on raamatu alguses lapsed, aga nad peavad kiirelt mehistuma ning ühtäkki ongi nii, et nad käituvad ja on nagu täiskasvanud. Jah, see saab tehniliselt niimoodi olla, nõuka-ajal räägiti küll ja küll kangelaslugusid pioneeridest, kes fašistidega võideldes sadadest meestest koosnevaid väeüksuseid juhtisid. Kui rääkida sedasorti karmides oludes kiirelt täiskasvanuks saamisest, siis seda tuleks minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt rahulikumalt välja joonistada, jätta aega ka tegelaste sisemaailma avamiseks. Me võime GRRMi saaga seebisust ju kohati kiruda, aga tegelikult see muudabki ta tegelased inimlikuks, annab võimaluse nendega suhestuda, kaasa mõtelda. Thor Petersonil paljud asjad lihtsalt juhtuvad. Ühes peatükis räägib laps “emme” ja järgmises tulistab nii, et ajutükid lendavad ja verd voolab ojadena. Tõsi, vahepeal on lause või paariga ka kirjas, kuidas tal sees keerab ja see kõik on ta jaoks raske - aga siis saab see kerge ebamugavus imekiirelt mööda.
Mis muutub “Me kasvasime Maal” raamatus mingil hetkel ikka väga veidraks, on see, kuidas kõik tegelased olenemata vanusest ja soost räägivad pigem rämedalt nagu täiskasvanud mehed. Eks muidugi räägivad lapsed ka väga rõlgelt, aga siiski mõjuvad väljendid nagu “sitapoolne”, “perse” või “õhuvõngutamine” (rääkimise kontekstis) tiba häirivalt. Rääkimata sellest, et lapsed kasutavad vabalt sõnu nagu “arhetüüpne” (lk 117), “eufemism” (140), “kontekst” ja “käitumismuster” - jällegi, pole võimatu, aga mõjuvad nagu sadul sea seljas.
Autor on loonud oma maailma, kus on erinevad riigid, rahvused, kohati on ka näiteid keeltest. See kõik on napilt üle kahesaja lehekülje peale mahutatud. Õnneks on raamatu lõpus küll spikker, aga minu arvates kippus see kõik natuke liiga kirjuks kiskuma. Austan autori eesmärki maailmaloomel, aga selle taustal kippus kogu muu “värk” natuke lahjaks jääma. Kolme peategelasega saab lugeja mingil hetkel natukenegi rohkem sõbraks, aga kõik muu on paberõhuke taust. Lisaks on nimevalik muidugi maitse asi, aga Thunkaf Köö, Matnus Eshenu Sgel Raksta-Eming ja eld Fenüon Ulžiir on vaid vähesed, mille puhul tundub, et äkki see vint on natuke üle keeratud. Eriti, kui sedasorti nimesid on õblukese raamatu peale üle saja (ma ei tee nalja, vaadake mu jutu lõpus olevat viidet). Üks näide ka kohatisest nimedega uputamisest (lk 170):
„Valev hakkas nüüd juba tõepoolest vihastama. „Kuulge, ma ilmselt ei tea midagi olulist. Ma tean, et ma Olen Valev Illekeiu, Orfuka ohvitseri Vari Illekeiu poeg. Ma tean, et Õrfuka sai Krumpa lahingus Iüüa ja tema ellujäänud pooldajad põgenesid Sällalt. Ent see on kõik, mida ma tean. Ma tean, et Õrfuka vastane oli Tössin, kes on Sällaraa, aga võib-olla terve Sälla diktaator ja et seal pole olukord kiita ja et ta keerab sitta ka Riie seitsme mere ilmades ja mujalgi, kuhu ulatub. Ent mis tähendust on ühel sõjapõgeniku perel? Mida ma ei tea? Mis „majesteet"? Palun seleta see mulle ära, et ma ei arvaks, et see on rumal nali."“
Kellele see raamat mõteldud on? Hoolimata noortest peategelastest siis pigem ikka vanematele. Kui aga mõtelda sisulise poole pealt, siis jätab natuke nõutuks. Jah, on ulme. On huvitavat maailma ja põnevaid tegelasi. Aga teostus… see pole isegi siiralt halb, siis oleks asi lihtsam. Piinlik lugu, aga pähe tuleb sõna “keskpärane”, pigem natuke kaldus lahjemate kirjandusteoste poole.
Mulle tundub, et Petersonil on head kuiva püssirohtu küll, on väärt ideid ning madin on nauditav. Kui äkki panna kahasse kirjutama näiteks mõne “naistekaid” kirjutavad kirjanikuga? Minu arvates oleks see väärt eksperiment, sest Thor Petersoni kirjandus kipub välja kukkuma üsna korraliku “meestekana”, mis algusepoole on hillitsetum, justkui autor üritaks kirjutada midagi muud kui tavaliselt - aga siis murrab ikka tavapärane stiil välja. Kui aga lasta tegelaste osa kirjutada hoopis kellelgi teisel…? See oleks väärt proovimist. Minu arvates. Teise variandina on muidugi kasutada ära enda tugevaid külgi - igati kobedaid, stiilipuhtaid, mehiseid, verest ja higist tilkuvaid kaheksakümnendate Hollywoodi ulmemadina stiilis meestekaid võiks siit tulla küll ja küll. Loomulikult on hea, kui inimesed proovivad kirjutada ka tavapärasest erinevaid raamatuid – aga minu hinnangul praegune jutustus laste rasketest läbielamistest ei kukkunud just kõige paremini välja. Samas on see ju ka esimene vasikas..?
Raamatu kohta on natuke rohkem võimalik vaadata siit - http://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/me_kasvasime_maal Samuti näeb sealt raamatu esimest peatükki ning lõpus asuvat nimeregistrit.
Natuke tuhnisin Internetis autori kohta. Nimelt on Thor Peterson peategelane Siim Veskimehe vahendatud anonüümse autori följetonides “Kuidas tehakse IT-d”. Samuti on Thor Peterson mitme Siim Veskimehe raamatute kaanepildi autor (näiteks "Pilvelinnuste ajastu langus" ja "Ennesõjaaegne kullakarva").
