On kirjutatud tehnoloogilise ulme raudvarast, nüüd siis fantaasiakirjanduses sügaval sees olevale absoluutselt võrratule raamatule mu kummardus ja soovitusekuhi kaela.
Ma arvan, omal moel on "Viimane ükssarvik" täiuslik raamat. Kui kirjutamine oleks spordiala, siis oleks „Viimane ükssarvik” minu jaoks nii võimsa maailmarekordi teinud, et mis ma üldse siin väikselt ja vaikselt ja omaenda nurgas ...
Õnneks ei ole tegu spordiga, õnneks on mitmekesisus kirjutistemaailma üks põhilisi võlusid, aga mu ülivõrdes kiitust sellele raamatule muidugi too tõsiasi ei muuda.
Mu tütar nägi "Viimase ükssarviku" järjehoidjastatud kogu köögis (sest ma loen seda kogu aeg üle, see on NII mulle) ning tema näole tekkis korraga hell ja igatsev ilme.
"See oli nii teistsugune raamat," ütles ta. "Ootad pealkirja järgi mingit eepilist lugu sellest, kuidas kuskil on viimane ükssarvik, kangelased ja vabastamine - ning siis see ongi seda kõike ja ometi üldse mitte."
Mõttepaus.
"Põhiliselt ei sobi vist sõna "eepiline"."
Täpselt nii ongi. See on seda kõike - ja ometi üldse mitte.
Nii kaunilt kirjas, eesti keelde nii hästi tõlgitud: "Verd täis valgunud kuu paiskus pilvedest välja ning ükssarvik nägi harpüiat - puhevil kuld, tuules lehvivad juuksed leekimas, külmad aeglased tiivad puuri raputamas. Harpüia naeris."
Puhas vaimustus lugeda, Krista Kaer on imeline tõlkija. Ainult ühes kohas, ühes kohas on valesti: ""Miks on kaaren kirjutuslaua moodi?""
Loomulikult peaks seal olema: ""Miks on ronk nagu kirjutuslaud!""
Dohh.
Sest see on ju Alice’ist. Õige tsitaat peaks olema, tollal oli meil ainult Jaan Krossi tõlge ju!
(„Alice imedemaal”. Kõik said ju aru?)
See selleks.
Üks koht on ainult üks koht ja see on nii hirmus ilusti kirjas raamat, et üks tõlkekonarus ei raputa. Ilusad laused, dramaatika, oo!
Samas on „Viimane ükssarvik” üleni normaalse peale rõhuv lugu. "Nii ta üha laulis ja laulis ja hüüdis siis uuesti: "Tubli ükssarvik, tule, tule siia!" ja ütles siis pahaselt: "Noh, nüüd olen vähemasti proovinud. Lähen koju.""
On kartulikoorimine, on usutavad tunded ja poeetiliste kujundite ning karakterite normaalseks tehtud näited. Robin Hood vs Jack Jingly kõige selgema näitena, ent kogu aeg sööb kõigest läbi suhtumine „kööki tuleb prints, kes ühtlasi on kaheldamatult kangelane ning õnnetult armunud – ja Molly palub tal kartulid ära koorida”.
On hästi palju igapäevanormaalsust – ja siis on need armutult lõikavad laused selle kõige keskel.
Õnnetu armastus on kõik see, mida õnnetu armastus on. Kohutav valu ja ülevus ühes. Kangelaslikkus on ehtne, veri voolab ning hirm on, kõik on päris. Viimane ükssarvik on nii ükssarvik, kui ette võib kujutada, see ongi tõelus – ja ometi peavad inimesed teda hobuseks. „Normaalsus” on omaette elus nähtus. Kooritakse kartuleid, tehakse meeleheitlikus olukorras nalju, raudrüüd on roostes ja inimesed inimesed. Vahel väiklased, vahel hädised, vahel enesepetjad – olgu, ENAMASTI enesepetjad.
Ja need kaks tõelust on korraga tõelised. Poeetiline ning argine.
Ses raamatus on sees nii palju rohkem, kui ta õhuke kulunud välimus (Eesti „üleminekuaastad”, mil ka kõige oivalisemad teoses ilmusid kehval paberil ja kaanekujundusega, mis ei aja isegi nutma) ning napp lehekülgede arv oletada lasevad. Kuningas Haggard on täpselt sama palju oivaline tegelane kui Molly Grue või võlur Shmendrick, ükssarvikust ja Lirist ei tasu rääkidagi – nii palju elu ja tundeloogikat!
Iga rida loeb – ja ometi ei karda autor vahel ka sõnadel laisa lobedusega voolata lasta. Normaalsus ja poeetika ühes.
Nii hea!
Nii. Hea.
