Järgnev on vastuseks lugejale (ning võimalikule kaasuatorile), kes palus tuua näiteid originaalse ideega juttudest. Allakirjutanule tulid pähe just järgmised kolm; need ei pruugi olla väga head näited, kuid nende kasuks räägib, et need jäid meelde.
Ken Liu, "State Change" (2004): http://baas.ulme.ee/?autor=4995&teos=87154
Kogu kontseptsioon on originaalne ning suurepäraseks lähtekohaks karakterite arendusele. Efekt saavutatakse tuntud motiive ootamatul viisil kombineerides. Jutu sisust võib pikemalt lugeda BAAS-i arvustusest. Et noor autor juttu kokkuvõttes korralikult lõpetada ei suutnud, on muidugi kahetsusväärne, aga ei muuda asja.
Pentti Holappa, "Boman" (1959): http://baas.ulme.ee/?autor=1764&teos=78214
Hea näide pahupidiloost. Tegelasteks on koer, kes lennata oskab ja unistava iseloomuga, kuid muidu õnnetu saatusega poiss, kes temaga sõbrustab. Sellest võiks saada enam või vähem halemeelse lindrengliku loo - kuid autor on läinud teist teed. Kõik on edasi antud hoopiski koera peremehe vaatepunktist, kelle juurde peni pärast oma seiklusi mudase ning mõtlikuna naaseb. Juba tuntud skeemidest saab tihtipeale veel asja, kui need keerata tagurpidi või mingis muus mõttes ootamatule rajale.
Meelis Friedenthal, "Võõras jumal" (2015): http://baas.ulme.ee/?autor=1969&teos=85229
Tore jutt, mille lähtekohaks on valitud Empedoklese (5. sajand eKr.) kosmogoonia: "Seal (maal) oli palju päid tärganud ilma kaelata ja käed uitasid ringi paljalt ja ilma õlgadeta. Silmad ekslesid üles ja alla otsides otsaesiseid" (57: https://en.wikisource.org/wiki/Fragments_of_Empedocles, viite eest tänu autorile). Maailmakultuur on ammendamatu varasarv ning eksootiliste maade või aegade kirjavarast leiab ikka midagi sellist, mida keskmine lugeja ei tunne ja mis talle uudsena mõjub. Kui ainult viitsitakse.
Sama käib muidugi ka autori enda elukogemuse kohta - kui ta oma elu ja töö üle natuke järele mõtleb, leiab ta kindlasti midagi sellist, mis tema jaoks võib küll olla igapäevane, kuid keskmise lugeja jaoks uus ning huvitav. Alati tasub kirjutada sellest, mida ise hästi tuntakse ja mida teised nii hästi ei tunne. Seksist või joomisest seevastu on alati kõige keerulisem nii kirjutada, et see kellegi jaoks huvitav oleks - kuigi millegipärast pidevalt üritatakse.
Kindlasti leidub veel hulk algoritme, mille abil lugeja üllatamiseni jõuda, kui jäägu need edaspidiseks.