Sel hommikul oli Neemel kiire. Ta oli naisele lubanud enne tööle minekut läbi astuda raamatupoest, kuhu oli värskelt müügile tulnud Marisele meeldinud laulja elulooraamat. Viimastel aastatel erakuna elanud laulja oli hiljuti surnud – ootamatu terviserikke tõttu, nagu lühikeses pressiteates öeldi. Kuluaarides ringles tema lahkumise põhjuste kohta mitu versiooni, ja nii nagu kuulsuste puhul ikka, ajas üks vandenõuteooria teist taga. Hanno Varrstoki puhul tekitas kõmu ka asjaolu, et ta oli lavakarjääri juba aastaid tagasi lõpetanud, kuigi ta polnud veel kaugeltki vana. Mõni temaealine laulja tegutses aktiivselt edasi ja esines televisioonis isegi sagedamini kui noorena, kuigi hääl polnud enam ammugi see.
Nüüd oligi Varrstokist jäänud vaid hääl, ta ise puhkas Metsakalmistul, kuhu tema kauni hauakivi juurde tõid austajannad üha uusi ja värskemaid lillekimpe. Paljud tema laulud olid plaadistatud ja hulganisti kontserdisalvestusi ning videosid tema esinemistega oli üles laetud Youtube`i, mõned päris amatöörlikud ja algeliste kaameratega filmitud, aga huvilistele sobis kõik ning vaatajanumbreid aina kogunes. Laulja surmast põhjustatud ehmatust kasutasid ära kirjastajad, kes tõttasid elulooraamatuid tellima. Konkurents headele autoritele oli tihe, neile, kes töö lubasid ette võtta, pakuti korralikku tasu ja vähemalt kaks kirjastust lootis raamatuga kena kassa teha. Üks Varsstoki elulugu tuntud ajakirjaniku sulest oli nüüd kiirkorras valmis saanud ja lettidele paisatud.
Neeme oli auto jätnud Solarise parkimismajja ning astus hoogsal sammul Pärnu maantee ja Suur-Karja tänava nurgal asuva Vanalinna Rahva Raamatu poole. Ilm oli ilus ja karge, ning kuigi oli juba detsember, polnud lund veel maha sadanud. See Neemele isegi meeldis, ei pidanud libedust kartma. Tema jaoks võinuksid talvesaapad kappi jäädagi, sest suusapuhkust ei veetnud nad Marisega enam ammu Eestis, vaid mõnes Šveitsi või Austria suusakuurordis.
Kui valgusfooris süttis roheline tuli, kiirendas ta käiku ja üle Estonia puiestee jõudes tundis, kuidas autos istumisest kängunud lihased neile antud koormuse üle rõõmustasid. Aastavahetuse eel oli tööl hullumaja ja juba mitu nädalat polnud ta jõusaali jõudnud. Ning ta ei mäletanudki, millal ta viimati Pirita tee ääres jooksmas oli käinud.
Veel enne, kui ta mööda Georg Otsa tänavat mööda Draamateatrini jõudis, jäi tema teele aeglaselt liikuv vanahärra, kel oli soliidne, kuigi päevinäinud villane mantel seljas ja kunstnikutüübile vihjav must barett peas. Aga nagu sagedasti juhtub ja milles ka Neeme järgmisel hetkel veenduda võis, ei pruugi inimeste välimus ja teod alati kokku sobida. Olles vanamehest möödumas, kuulis Neeme oma pahameeleks, et tolle kurgust kostis hääli, mis viitasid ainult ühele – sellele, et kurku kogunenut valmistutakse väljutama, ning see pidi juhtuma nüüd ja kohe. Nii läkski, mantlimees sülitas häälekalt ja ilmse mõnuga ning Neeme pidi kärmelt reageerima, et mitte tatilärakaga pihta saada. Vanamees, kes oli ilmselt harjunud korrapäraselt kurku puhastama, tõmbas Neeme vihast nägu nähes vabandavalt pea õlgade vahele, aga midagi polnud parata, tegu oli tehtud ja seda tagasi võtta ei saanud. Vastikustundest nägu krimpsutades kavatses Neeme sülitajale juba nähvata, et kas ta on idioot või lihtsalt mats, aga ta ei jõudnud, sest tundis, et temaga sünnib midagi imelikku.
Ei, ta ei komistanud ega kukkunud, mis võinuks kergesti juhtuda, pidi ta ju süljelärakast pääsemiseks tegema paar rutakat liigutust. Ei mingit matsu ja maaühendust, nagu vanasti öeldi, juhtus hoopis vastupidine – maapind Neeme jalge alt kadus ning ta tõusis õhku, muutudes äkitselt justkui kaalutuks, ja see kõik toimus sekundi murdosa jooksul või veelgi kiiremini.
Neeme kerkis Draamateatri nurga juures üha kõrgemale, ja nii hõlpsalt, nagu see oleks võinud aset leida unenäos. Unenäos lendamine oli Neemele tuttav, kuuldavasti nägid sääraseid unenägusid paljud ning eriti sageli juhtus seda puberteedieas, mil hormoonid möllasid ja tundeelu oli täis kirgi. Neemegi mäletas aegu, mil tal oli ka ilmsi vahel tunne, nagu maapind kaoks jalge alt, mis sest, et see sündis vaid kujutlustes ja enamasti siis, kui ta õnnetult armunud oli.
Nüüd oli Neeme juba üle paarkümmend aastat Marisega abielus, tütargi suureks kasvatatud, ja igasugused keerulisemad armutuhinad olid jäänud ammuilma seljataha. Õhku tõusmise illusioon – ja mis muu kui illusioon see olla sai – võis seonduda ainult mõne terviserikkega. Kas oli ta saanud infarkti? Insuldi? Või hoopis ära surnud ja tema hing oli nüüd teel taevasse? Kõike seda jõudis Draamateatri kõrval trammiliinidest juba kõrgemale kerkinud Neeme mõelda.
Toimuv oli nii arusaamatu, et Neeme ei osanud esiti teha muud kui siputada käte ja jalgadega, et püüda keha kontrolli alla saada, aga see ei kippunud kuuletuma. Umbes kümnekonna meetri kõrgusel tõus äkitselt katkes, jättes Neeme sinna üles-alla kiikuma. See oli piisavalt hirmutav, sest ka niisuguselt kõrguselt alla kukkumine tähendanuks kui mitte kohest surma saamist, siis kohutavaid vigastusi kindlasti.
Alla sadamine ei paistnud Neemet ähvardavat, ta lihtsalt hõljus kord sinna, kord tänna, nii nagu õhupall või tundmatutest õhuvooludest kantud puuleht, kes lepib stoilise rahuga talle määratud saatusega. Neeme polnud õhupall ega puuleht, ja kuigi ta püüdis teha kõike, et jalad uuesti maha saada ja end tagasi gravitatsiooni meelevalda anda, nii nagu see normaalsete inimeste puhul käis, ei tahtnud see tal korda minna. Vastupidi, meeleheitliku siputamise tulemusena pöördus ta paar korda pea alaspidi ja tegi mõned soovimatud saltod, aga seejärel mõistis, hea kohaneja nagu ta oli, et uues olukorras tuleb sättida end rööbiti maaga, et saada oma soovi kohaselt suunda valida. Ettevaatlikult jalgade-kätega ujumisliigutusi tehes hakkas see pisitasa tal korda minema.
„Kutsuge päästjad,“ hõikas Neeme kõnniteele jäänud inimestele, olles kogemata riivanud Draamateatri ukse kohale riputatud etenduseplakatit. Seejärel proovis ta end hõljutada üle Pärnu maantee autovoolu Saarineni maja poole, vältides trammiliinidesse takerdumist, mis tal ka õnnestus, ja kui ta poleks nii ähmi täis olnud, oleks ta võinud selle maja kõrgemate korruste akendest sisse vaadata.
„Üks mees on vist lennuki alla neelanud,“ muigas keegi, kes oli õhus hõljuvat Neemet mobiiliga filmima asunud. „Võib-olla on mõni uus narkootikum turule tulnud,“ arvas teine.
„Ema, kas see onu on õhupall?“ küsis üks ema käekõrval mööduv laps kõva häälega. Ema kehitas õlgu, sest tallegi oli selline vaatepilt esmakordne. Ent tehnoloogia arenes, igasugu imevidinaid tuli üleöö juurde ja paistis, et too veidrik seal oli endale muretsenud mõne sellise, mis tal lubas teha näiliselt ilma ühegi abivahendita lendamise trikki.
„Küllap on õhuakrobaat,“ vastas ta lapsele. „Tule, läheme nüüd, vaata, roheline tuli on ees.“
Paar mööduvat noorukit heitsid Neemele ükskõikse pilgu. „Ilmselt katsetab tüüp mõnda lennuaparaati,“ ütles üks. „Võib-olla reklaamib midagi,“ kostis teine.
Draamateatri nurga juurde kogunes trobikond inimesi, kõigil pead kuklas. Ülemäärast elevust siiski ei valitsenud. Üldiselt arvati, et tegemist on portatiivse lennumasina katsetusega, mida korraldas mõni etendusasutus – neid sigines viimasel ajal üha juurde – või oli tegemist mõne moodsa kunstniku performance`iga, kes andis niimoodi teada oma kusagil nurga taga toimuvast näitusest. Või oli see lihtsalt järjekordne atraktsioon, mida linnaisad enne valimisi korraldasid. Keegi ei uskunud, et hõljuv mees on hädas ja häda seisneb selles, et gravitatsioon on ta maha jätnud.
Siiski oli keegi juba 112 valinud ja Neemele päästjad kutsunud.
„Mis? Lendav mees?“ imestas dispetšer, kes liigitas helistaja jutu esmalt petukõnede kilda, mida aeg-ajalt tehti, häirides nende asutuste tööd. Kui sama murega kõnesid järjest saabuma hakkas, otsustati politsei sündmuskohale küll saata, kuid seda ei liigitatud kõige kiiremat reageerimist nõudvate väljakutsete kilda. Õhus hõljuv mees ei olnud kuulu järgi vigastatud, seega jäi loota, ehk õnnestub tegelasel enne päästjate saabumist oma jõududega maapinnale saada. Samamoodi pidid vahel ootele jääma loomaomanikud, kes nõudsid, et tuldaks päästma kasse, kes ei saanud puu otsast alla.
Samal ajal püüdis Neeme rinnataskust saada kätte mobiiltelefoni, et helistada Marisele, andmaks naisele teada, mis temaga on juhtunud. Aga see aerodünaamika, millele tema nüüd allus, töötas mehe soovile vastu. Ta küll püüdis kätt põue suruda, aga pelgas, et mobiil võis enne selle kätte saamist kergesti alla kukkuda ja katki minna. Niipalju tal mõistust oli, et aru saada, et ülejäänud maailmast pole gravitatsioon veel kuhugi kadunud, kuigi tema oli selle meelevallast väljas. Tal oli isegi tunne, et kuigi kehaga oli nüüd lugu selline, nagu oli, siis tema mõistus töötas eriti teravalt ja selgelt, nagu oleks too vargsi nautinud raskusjõust pääsemist.
Neeme märkas, et teda õhku lennutanud vanatoi oli samuti Draamateatri nurga juures seisma jäänud. Ta oleks vanamehele meeleldi mõne krõbeda sõna öelnud, aga tundis, et peab energiat kokku hoidma. Tule taevas appi, kui iga rögastav tüüp midagi sellist korraldada saaks, nagu minuga nüüd juhtus, siis oleks ju terve linn kaaluta olekus tegelasi täis, mõtles Neeme, püüdes ette jäänud postist mööda manööverdada.
Ometi tajus ta mingi seitsmenda meelega, et see vanamees on tema müstilises muundumises süüdi. Aga kuidas? Ent kui Neeme uuesti alla vaatas, oli too sündmuskohalt lahkunud. Küllap pelgas, et äkki tuleb tal veel politseile või kiirabile seletusi anda.
Neeme oli hakanud vaikselt hõljuma piki Pärnu maanteed. Olles möödunud Laste Maailmast, ületas ta nagu suur kohmakas lind Pärnu maantee autovoolu ja liugles siis Tammsaare pargi poole, kus tal oli tegemist, et mitte puuokstesse takerduda. Pargitee kõrvale üles pandud stendidest sai ta kerge vaevaga üle ja naljaviluks kõlgutas end pisut ka Tammsaare monumendi kohal. Talle tegi heameelt, et üles tema poole pilke heitjaid jäi üha vähemaks, ka Tammsaare pargi keskel asuvate pinkide juurde kogunenud noortesalgad ei teinud teda märkamagi, neil oli üksteisega piisavalt tegemist, ja vahest pidasid nad Neemet lihtsalt keskmisest suuremaks vareseks. Ilma liigse tähelepanuta oligi katse-eksituse meetodil lennelda hõlpsam ja pikapeale hakkas Neeme lendamise võimet isegi nautima. Äkilisemate liigutuste puhul tulid küll veel ette mõned soovimatud kukerpallid, aga mida rohkem ta õhus kroolimist harjutas, seda paremini tal läks.
Viru keskuse ja Kaubamaja vahelisel kitsal alal pidi olema küll tähelepanelik, aga ta oskas end juba päris osavalt juhtida, nii ei tulnud sealkandis massiliselt varitsevate seinte ja postide vahel ette suuremaid ekstsesse, ka polnud seal enam trollibusside kontaktliine ja edasi sai ainult kergemaks minna. Ta võttis suuna Gonsiori tänava kohale, et sealt Pronksi ja Raua tänava kaudu jõuda oma Kadriorus asuvasse koju.
Küllap oleks õhus manööverdamine raskem olnud, kui suurem osa elektriliine poleks maa alla maetud. Nii tegi Neeme ilma eriliste vahejuhtumiteta läbi õhulennu kesklinnast Kadriorgu. Õieti kippusid mõne suurema maja naabruses tunda andvad tuuleiilid teda aeg-ajalt teelt kõrvale kallutama, aga Neeme õnneks oli tuul sel päeval nõrk. Alles oma maja juurde jõudes tekkis tal tõsine probleem. Kuidas laskuda välisukse juurde, kuidas saada lingist kinni, kuidas lüüa kooditablool sisse ukse avamiseks vajalik numbrikombinatsioon? Ta katsetas nii ja naa, aga niipea, kui ta maale natukenegi lähemale jõudis, põrgatas tema tahtele allumatu jõud ta üles tagasi. Ta kaalus juba mõtet hõljuda Kadrioru parki, et püüda seal mõne suurema puu võras leida vajalik tugipunkt, saamaks võimalus naisele helistamiseks, sest kodukontoris töötav Maris oli loodetavasti kodus, aga märkas siis pensionärist naabrinaist, kes ilmselt oma igapäevaselt poes käigult koju naasis.
„Tere, Viive!“ hõikas Neeme. Too vaatas ringi ja sattus segadusse, sest kõnetajat ei paistnud kusagil.
„Vaata üles!“
Nähes Neemet oma pea kohal kõlkumas, oleks Viive ehmatusega peaaegu koti maha pillanud.
„Appi! Mis teiega lahti on?“ kiljatas ta.
„Ei midagi, mängin Karlssoni katuselt!“ püüdis Neeme nalja teha, sundides kätt majaseina vastu toetades ja kangelaslikke pingutusi tehes oma luid-liikmeid alla laskuma, aga selle asemel jäi ukse kohal pea alaspidi kõlkuma, jalad nagu suured mustad makaronid omatahtsi siia-sinna liikumas.
„Ma näen jah!“ vastas Viive. „Juba nii vara on end ära sättinud,“ mõtles naine. Imelik, ta polnud seda meest enne purjuspäi näinud, too oli alati nii korralik paistnud.
„Kas teil on ka propeller kõhu peal?“ suutis ta siiski Neeme naljaga kaasa minna.
„Ei ole! Selles ongi häda! Isegi tiibu ei ole!“
„Oodake, ma löön koodi sisse!“ sõnas Viive, olles end juba kogunud. Kikivarvule tõustes sai ta kuidagi kinni Neeme mantlihõlmast ja tõmbas ta alla. Mees hõljus uksest sisse, tõusis koridoris lae alla ja suundus trepi kohal lennates ülemiste korruste poole. Mehe liikumist jälginud Viivele meenutas too kosmonauti, keda gravitatsioon ei mõjuta. Kosmonaut kortermaja koridoris? Või lihtsalt üks vaba hing? Kui naine kuulis, et mõne aja pärast paugatas üleval ka korteriuks – lausa kaks korda –, hingas ta kergendatult, mööndes, et elu on üllatusi täis ja see, kes on pika elu ära elanud, ei peagi suutma kõike, mida tema silmad näevad, ära seletada.
Kui Neeme oma korteriukse taha jõudis, olles vaid paar korda koridoriseinte vastu põrganud – ja jõudes end oma osavuse eest isegi õnnitleda – , kostis sealt Varsstoki lauluhääl. Eks Maris olnud jälle Youtube`is ja kuulanud oma lemmikut. Neeme pidi mitu korda ust kraapama, enne kui muusika kinni pandi.
„Kes seal on?“ Marise hääles oli kerget ehmatust.
„Mina olen,“ hüüdis Neeme ja püüdis ülemisest uksepiidast kinni haarata.
Luku raginal avas naine ukse, aga kui ta selle taga nägi kahte ülevalt rippuvat mehejalga, lõi ta ukse jälle kinni. Miks nad just tema ukse taha end pooma tulevad, vilksas tal läbi pea.
„Mina olen! Palun tee lahti!“ hüüdis Neeme. Lõpuks õnnestus tal ukselingist kinni krabada ja kui Maris uuesti ust paotas, võis ta veenduda, et selle taga on tõesti tema luust ja lihast abikaasa. Aga… kas ta oli purjus? Nooruses oli Neemel alkoholiga probleeme olnud, nüüd aga oli ta juba pea kümme aastat karsklane. Vähemasti Marise teada. Neeme ei võtnud enam ühelgi peol tilkagi kangemat, ja kui keegi teda seepärast tögama kippus, siis päästis teda väide, et tema osaks on olla kaine autojuht.
„Jumal küll, ma arvasin, et sa oled korterivaras või mõni koridori pääsenud joodik!“
Mees hõljus uksest sisse, pannes Marise instinktiivselt eemale tõmbuma, sest ta oli näinud küll igasuguseid mehi, aga selliseid, kes lendaksid nagu linnud, polnud veel ette tulnud.
Jõudnud tuppa, püüdis Neeme kobamisi raamaturiiuli nurgast kinni saada, kuid pidepunkti leidmata tõusis ta laevalgustit riivates lakke, jäädeski sinna, nagu oleks ta putukas, kellele pea alaspidi rippumine pole mingi kunst.
„Mis sul viga on? Tule ometi alla!“ Maris oli juba mitu korda jõudnud silmi kinni pigistada ja neid uuesti lahti teha, et jõuda selgusele, kas ta mitte viirastusi ei näe.
„Ma ei saa,“ kostis Neeme, püüdes lae all mugavamat poosi võtta. „Ma olen kaaluta olekus! Ma olen kosmonaut!“
„Lõpeta naljad! Mis juhtus?“
„Läksin Draamateatri juures mööda tänavat, et raamatupoodi minna ja sulle Varsstoki raamatut osta,“ seletas Neeme, püüdes lae all mugavamat poosi võtta. „Hakkasin mööduma vanamehest, kes parasjagu sülitas. Ja siis tõusingi õhku.“
„Kas said süljega pihta? Siis on su mantel vaja keemilisse viia,“ ahastas Maris.
„Ei, hüppasin kõrvale. Ja hüppe pealt kerkisin maast lahti.“
„Ma olen ka igasuguseid rõvedaid vanamehi kohanud, kes muud ei teegi kui igale poole sülitavad, aga õhku pole ma nende pärast tõusnud.“
„Minul, näe, niimoodi ei vedanud,“ püüdis Neeme, kael kõveras, nalja teha.
„Võta vähemasti mantel seljast ja kingad jalast, toas on soe!“ muretses Maris ja paraja pusimise peale see mehel õnnestuski.
„Jumal küll, kogu see jama ühe raamatu pärast! Pidin ma sulle sellest üldse rääkima!“ kurtis Maris lae alt maha sadanud nassvärki üles korjates.
„Jah, naised on alati kogu maailma õnnetustes süüdi!“ kostis ülevalt.
„Sa ju tahtsidki kaalust alla võtta!“ püüdis Maris Neemet lohutada. „Nüüd pole enam Ozempicut vajagi!“
Neeme püüdis lae all asendit muuta, aga sattus jälle lambile ohtlikult lähedale.
“Ole ettevaatlik!“ kurjustas Maris. „Mäletad, missugust vaeva sa selle armatuuri ülespanekuga nägid?“
„Vaata, ma olen kerge nagu udusulg!“ Justkui naise õrritamiseks viskas Neeme õhus kerge salto.
„Jäta järele! Küllap see ikka on sul mingi trikk, et mind lolliks teha! On sul äkki mõni uus digividin küljes?“ kahtlustas naine.
„Ei ole, ausalt!“
„Oh, kui Liisa sind nüüd näeks! Talle nii meeldiks vaadata, kuidas tema isast on saanud vanake Hottabõtš lendaval vaibal!“
„Mul on kõht jube tühi, ehk teed mulle mõne võileiva,“ palus Neeme, kes polnud nii palju raamatuid lugenud kui tema naine ega teadnud, kes on vanake Hottabõtš, rääkimata lendavast vaibast, mis Hottabõtšil istumise all oli.
Kui mees oli suure vaevaga keha kinnitanud, sest alaspidi asendis oli raske neelata – juhtumisi sadas einestamise käigus alla ka üks vorstilõik ja hulk leivapudi –, tundis ta end juba paremini. Samal ajal, kui Maris harja ja kühvliga tegutses, pidasid nad nõu, mida edasi teha.
„Kas sa tööle ei peaks helistama?“ tuli Marisele meelde.
„Mida ma neile ütlen? Et tõusin õhku ja alla enam ei saa! Ülemus naerab hamba kurku.“
„Ütle lihtsalt, et jäid haigeks, palavik nelikümmend kraadi ja kõik. Sa ei pea täpsustama.“
„Anna mu mobiil. See on mantlitaskus.“
Hädavaevu õnnestus Neemel vajalik kõne ära teha. Sõnu valides tegi ta ettevaatamatu liigutuse ja põrkas vastu kardinapuud.
„Ole ometi ettevaatlik!“
„Kas kardinapuu on sulle tähtsam kui mina?“ ägestus Neeme.
„Püüame perearsti juurde aja saada,“ tegi Maris ettepaneku. „Hiiepuu on tubli arst, ehk aitab lahenduse leida. Äkki on sul mingi nakkushaigus?“
„Et nagu kosmonauditaud?“
„Kes teab,“ ei näinud Maris naljatamiseks põhjust. „Praegu on ka tavalisel gripil igasuguseid uusi tüvesid.“
„Vean kihla, et sellisest gripist, mis inimesi õhku tõstab, pole keegi kuulnud,“ nentis Neeme mõrult, püüdes lae all asendit vahetada, sest tundis, et parema jala varbad hakkavad ära surema.
„Ja kuidas me sind arsti juurde saame?“ ei teinud Maris torkest välja. „Sa ju hõljud õues kohe minema!“
„Meil on nöör!“ kostis Neeme.
„Mis nöör?“
„Keldris on rull tugevat nööri. Mine too see üles. Annad mulle otsa kätte ja tõmbad mu alla. Seejärel püüame mind voodi külge siduda.“
Maris tõigi nööri ära ja ühiste pingutustega õnnestus neil Neeme kõigepealt voodi kohale toimetada ja siis nööri abil selle külge siduda. See oli paras rassimine.
„Olen nagu hullupalatis,“ ohkas maandatud Neeme õndsalt, kuigi nöörid teda siit-sealt soonisid. „Liigutada ei saa, kuid paistab, et ma ei peagi öösel lae all magama. Ainult pea käib jubedalt ringi.“
„Kaaluta olekus pidi see tavaline olema,“ teadis Maris, kes oli juba jõudnud kaaluta oleku tundemärke guugeldada. Kergendustundega märkas ta, et sotsiaalmeediasse polnud ilmunud ühtki kaadrit linnas ringi lendavast Neemest – kui ka oleks, küllap oleks seda peetud tehisintellekti sünnitiseks. „Vedas, et sa üldse tervena koju jõudsid.“
Portaali perearst 24 kaudu said nad doktor Hiiepuu juurde aja juba järgmiseks päevaks. Pöördumise põhjuseks panid nad mõnetise kaalumise järel „ebamäärased kaebused“.
Õhtul helistas Liisa Londonist, rääkis emaga pikalt oma töödest ja tegemistest, mainis sedagi, et nad kavatsevad mehega abielunõustaja juurde minna, ja kui ta lõpuks moepärast küsis, kuidas isal läheb, siis oli Maris pikast päevast omadega nii läbi, et suutis vaid kohmata, et isa pole küll päris terve, aga midagi hullu ka pole.
„Mis tal juhtus?“ nõudis Liisa.
„Sattus kaaluta olekusse. Läheme temaga homme arsti juurde.“
„Kaaluta olekusse? Ema, ma ei jaksa nalja teha.“
„See polegi nali. Aga räägime homme õhtul uuesti,“ lõpetas Maris kõne.
Järgmisel hommikul nägid möödujad Kadrioru tänavail hämmastavat paari, naist ja meest, kellest viimane hõljus maast mõne meetri kõrgusel, olles naisega seotud nöörijupi abil, mida naine käes hoidis. Mees tegi aeg-ajalt käte ja jalgadega liigutusi, nagu õpiks ujuma, ent basseini asemel oli tema ümber tühipaljas õhk.
Maris oli nööri endale targu kõvasti käe ümber sidunud ja Neeme tegi kõik, et Marisel oleks temaga võimalikult kerge edasi saada. Nii nad siis kõndisid, pakkudes nii neist mööduvate autode juhtidele kui ka vastutulijatele kindlasti mitte igapäevast pilti.
Kui Maris Neemet polikliinikuuksest sisse manööverdas, vahiti neid sealgi nagu ilmailmet. Õnneks polnud Marisel Neemet kaugele vaja transportida, tarvilik arstikabinet oli sealsamas esimesel korrusel. Kohe kutsutigi nad sisse. Abiks Maris ja nöör, õnnestus Neemel kabineti ülemist uksepiita vältides ruumi sisse saada.
Reet Hiiepuu tõusis laua tagant püsti. Naisi, kes meest oheliku otsas hoidsid, oli ta varemgi näinud, aga tavaliselt oli nöör pikem ja, khm, pigem kujutluslik.
„Mis teil juhtus?“ päris ta, silmad suured, püüdes säilitada professionaalset rahu.
„Nagu näete, tõusin õhku ja alla enam ei saa,“ ohkas Neeme, püüdes hoiduda kabineti seinte vastu põrkamast.
„Kas võiksite oma olukorda lähemalt kirjeldada? Kas tundsite end juba varem halvasti? Oli teil köha või kurguvalu?“ Arst oli uuesti istet võtnud ja end kogunud.
„Ei, olin terve nagu purikas. Kõndisin mööda tänavat ja ühel hetkel oli kindel maa jalge alt läinud.“
„Ta soovis raamatupoodi minna,“ täpsustas Maris.
„Jah, tahtsin naisele raamatut osta ja juhtus selline asi. Täitsa lambist.“
„Kas miski ehmatas teid?“ jätkas arst küsitlemist. Hiljuti oli doktor Hiiepuu käinud seminaril, kus räägiti traumajärgse stressi seostest füüsiliste haigustunnustega. Siinne võis olla samasuguse loogikaga juhtum.
„Õigupoolest küll. Üks tüüp sülitas, mina üritasin kõrvale hüpata, et mitte süljega pihta saada ja hüppe käigus läksin lendu.“
„Hm. Inimene sülitas ja teie tõusite õhku?“
„Täpselt nii.“ Marise tooli kõrval hõljuv Neeme tegi ootamatu liigutuse ja pöördus viivuks pea alaspidi, tema jalad tegid õhus mõned jalgratturile omased liigutused ja käed krabisesid mööda lauda. Maris kohendas nööriotsa tugevamini kätte.
„Imelik,“ ütles arst. Kabinetis valitses mõnda aega vaikus. „Ausalt öeldes olete te minu praktikas esmakordne selline juhtum.“
„Seda me kartsimegi,“ poetas Maris.
„Sellist diagnoosi nagu kaaluta olek pole vist olemas,“ sõnas Neeme, kes oli nüüd saanud ühest patsientidele mõeldud toolikorjust kinni ja hoidis selle abil oma luud-liikmed paigal.
„Teeme kõigepealt mõningad uuringud. Siis otsustame ravivõimaluste üle.“
Marisel oli nöör puntrasse läinud ja kui ta püüdis seda kohendada, läks pingul nööriots tema käest kogemata lahti ja Neeme tõusis taas kabinetilae alla, ajas seal käed-jalad laiali ja ukerdas laes nagu hiiglaslik ämblik.
„Jumal küll! Te kukute niimoodi alla!“ ahastas arst.
„Ei ma kuku kuhugi,“ pomises Neeme, samal kui Maris püüdis nööriotsast uuesti kinni saada, mis õnnestus alles siis, kui arst ka appi tuli.
„Nii. Minge andke kõigepealt vere- ja uriiniproov. Siis teeme ultraheli ja kogu keha magnetresonatstomograafia,“ otsustas doktor, kes oli enesekindluse tagasi saanud ja põrnitses nüüd arvutiekraani. „Siis vaatame edasi. Ma helistan teile, kui vastused käes. Nüüd pean vabandama, sest järgmise patsiendi aeg jookseb.“
Mõnetise pingutuse tulemusena sai Maris Neeme kabinetiuksest välja, traumeerides pakutava pildiga koridoris ootajaid, aga kohusetundlikult triivisid nad labori poole, et Neeme saaks vähemasti vereproovi sealsamas ära anda. Nagu arvata võis, osutus see katsumuseks, sest Neeme tuli rihmadega proovitoa tooli külge siduda, sama tuli teha tema laperdama kippuva käega, et õde saaks talle nõela käsivarde torgata. Kui nad lõpuks polikliinikust minema asutasid, Neeme ikka Marise kõrval nööri otsas, tundsid mõlemad, nagu oleks neil kõva tööpäev seljataga, kuigi kellaaeg oli alles varajane.
Polikliiniku trepi ees seisis karkudega vanamees, üks jalg kipsis, sättides karke paremini kaenla alla, justkui kogudes end enne trepist üles koperdama hakkamist. Märgates Marist-Neemet klaasuste vahelt välja tulemas, naisel nööriots kõvasti peos, mees kõrval hõljumas, jäi kipsjalal suu ammuli.
„Mis sa passid,“ pahandas Neeme, kel oli juba villand etendusest, mida ta kõigile andis. „Pole enne kaaluta olekut näinud või?“
Vanamees mühatas midagi ja laskis Marise koos õhupallimehega endast mööda. „Olen mina pikalt siin ilmas elanud, aga nii purjus meest pole ma varem läinud,“ nentis ta endamisi. Korraga hakkas tal kurgus hirmsasti kõdistama. Ta kraaksatas, kogus kurku kogunenud olluse kokku ja sülitas mõnuga – nii nagu vanasti tehti, kui taheti kurjavaimu peletada. Polikliiniku trepi ette ilmus suur kollane lärakas.
Kohe kuulis ta mütsatust ja siis vandumist. Ta pööras end ringi ja nägi, et õhuaeroobikat teinud tüüp on maas pikali ja püüab end vaevaliselt püsti ajada.
„Kas said kõvasti viga?“ muretses Maris, püüdes kõnniteele prantsatanud Neemet püsti aidata.
„Kohe selgub,“ vastas Neeme end maast üles ajades. „Paistab, et luud-kondid on terved.“
„Jumal tänatud,“ oli naine õnnelik.
Neeme, kes tundis jälle jalge all kindlat maapinda, liikus esiti ettevaatlikult nagu käima õppiv laps, ent kui avastas, et suudab kõndida nagu muiste, oleks ta rõõmust peaaegu punuma pistnud. Küllap olekski ta nõnda talitanud, kui Marist tema kõrval poleks olnud. Ometi ei unustanud Neeme heitmast tänulikku pilku äsja nähtud vanamehe poole. See aga komberdas juba polikliiniku trepist üles, kargud kõvasti kaenla alla surutud.
„Noh, kas lähme ostame su kaalu alandavad tabletid ikka välja?“ naeris Maris ja pistis nööripuntra kotti.