Kinnisvaraagent Finch tõukas õlaga rasket ust. See avanes hädaldava kriuksumise ja kägina saatel, summutades hetkeks musträstaste äreva säutsumise, mille kahe mehe ilmumine lossiõuele oli esile kutsunud.
«Minu arust kriuksub uks just parjalt,» ütles Collins. «Selline ettevaatlikkusele manitsev võigas hääl -- nagu avaks mõnda hauakabelit. Uks ise on ju kah stiilne. Loodan, et uus omanik seda välja ei vaheta.»
«Uks on 18. sajandist. Vastavalt lepingule ei tohi ta nii vanu asju välja vahetada,» vastas Finch. «Heal juhul ta ainult õlitab seda.»
«Õlitagu pealegi,» irvitas Collins. «Kas või kaks korda päevas. Muidugi võin ma ka kääksumise ära koristada. Aga me arvasime, et see loob mõnusa õhkkonna. Praegu on ta muide ülepäevasel rezhiimil. See peaks piisav olema.»
Nad sisenesid häärberisse ja Finch lülitas peremehelikult tuled põlema. Hall täitus tuhmi ja sünge valgusega. Finch vaatas ringi -- muutunud polnud midagi. Massiivne antiikmööbel, maalid millelt põrnitsesid ammu surnud parukais mehed, perekonnavapid seintel.
«Soovite kohe üle vaadata?» päris Collins. «Või võtame väikse sherri? Pudel on kapis, aga rohkem majas, nagu isegi teate, kedagi ei ole. Tuleb iseteenindusega leppida.»
Finch võbistas õlgu. Hallis oli külm ning kõhe ja rusuv tunne, mida ta igakord Darmouth Mansion'is tundis, tuli tagasi.
«Teate, võtaks küll,» ütles ta Collinsile. «Sherri sobib selle majaga hästi kokku.»
«Ohoh! Kõik, mis siin on, sobib selle majaga hästi kokku,» itsitas Collins silma pilgutades. «Ma ütleksin isegi, et see on stiilseim maja omataoliste seas Inglismaal.»
«Minu teada s e l l i s e i d maju rohkem ju ei ole, või kuidas?»
«V e e l ei ole,» täpsustas Collins. «Meie eduka koostöö jätkumiseks selle pitsi me nüüd tõstamegi. Üks moment...» Collins asutas ennast baarkapi poole, kuid Finch, tunnetades oma peremehekohust, jõudis temast ette.
«Ärge nähke vaeva! Seni olen mina veel omanik.» Finch sammus kriuksuval parketist põrandal suurejoonelise mahagonkapi juurde, avas baarilaeka ning küünitas käe roheka pudeli järele. Kui ta kahte pokaali helepruuni sherrit valas, kuulis ta seljataga Collinsi häält.
«Muuseas, mida te sellest tugitoolist arvate? Meil tuli teda veidi kohendada, mõned vanad detailid uutega vahetada. Kuid minu arust ei paista muutus üldse välja.»
«Moment,» ütles Finch. Ta asetas pokaalid baarikapi eendile ja suunas pilgu tugitoolile, mis asus sealsamas kõrval, väikse madala lauakese ees ning paistis kõigi tunnuste järgi olevat sobivaim koht, kus vana baarikapi sisemuse hüvesid nautida.
Kiirel vaatlusel ei avastanud ta mingeid ebakõlasid. Tugitool näis täpselt sellena, mis ta pidi olema: 18. sajandi meistri de Blanco töö, mille alghind igal korralikul Londoni oksjonil algab neljast tuhandest naelast ja milles nii mõnigi George III aegne tähtis tegelane on omaaegseid napse nautinud. Mustast brokaadist sügava tooli käetoed olid kaunistatud messingnuplitega, seljatoel võis veel aimata kulunud perekonnavapi kujutist.
«Suurepärane tool. Mina küll aru ei saa, et...» nentis Finch ja vakatas, kui ta sirutas käe taas sherripokaalide poole. Kurku tõusis klomp. Mis sest, et ta teadis...
Helepruuni sherri asemel oli pokaalides ruuge punane vedelik. Veri.
Collins naeris täiest südamest, tema parastavad naeruturtsatused kõlasid vana võlvlae all ja põrkusid sealt ebameeldivalt Finchi kõrva.
«Rabav, mis? Üks meie teravmeelsemaid leiutisi, kas te ei leia? Hetkeks tähelepanu mujale... ja teie naps muutub vereks! Ei, ei, oodake,» ruttas ta lisama, kui nägi Finchi pilku pokaalidelt ära pööramas.
Vaid mõne sekundi jooksul tõmbus vedelik taas pruunikaks, nagu poleks kunagi punane olnudki. Muutus oli olnud nii kiire, et Finch hetkeks isegi kahtles, kas oli üldse verd näinud.
«Just, just,» kinnitas Collins, ikka veel vaikselt naeru põksudes. «Nii see ongi mõeldud -- meelepete. Kas ma tõesti nägin verd?! See pole ju ometi võimalik! Ilmselt mulle ainult tundus nii -- ja inimene unustab juhtunu. Ainult et mõne päeva pärast kordub sama lugu. Hetkeks käest pandud sherriklaasi ilmub veri. Ainult hetkeks! Sama meelepete teist korda! Ja teid haarab hirm.»
«Väga teravmeelne,» tähendas Finch pisut kohmetunult. «Ainult et ma ei saa verd näha. Arst ütles, et see on mingi küllalt tihti esinev foobia -- verekartus, hematofoobia. Olen püüdnud seda küll ravida, aga asjatult. Oleksin pidanud teile sellest rääkima.»
«Andke andeks, vanapoiss,» ruttas Collins vabandama. «Ma tõesti ei teadnud. Aga trikk oli mõjuv, mis?»
«Oli küll. Eriti veel siis, kui sa pole selliseks... etenduseks valmis.»
«Noh, k o g u etendust te pole ju veel näinudki.»
Collins haaras oma sherri ja suundus halli teise nurka diivani poole. Millegipärast otsustas Finch aga oma joogist loobuda.
Nad võtsid istet ja Collins õngitses portfellist sülearvuti, olles enne kuskilt diivani alt võlunud juhtmeotsa, mille arvutiga ühendas.
«See sherritrikk põhineb mingil keerulise nimega preparaadil, mida jooki puistasime. Ütleme, et see oleks nagu peale kauba. Päris värk on aga kõik siin -- kõik, nagu tellisite.»
Collins keskendus ekraanile. Finch nägi, et programm avanes pildist, mis kujutas Darmouth Mansionit.
«See juhe on muidugi ajutine nähtus,» seletas Collins õhinal. «Siin põranda all on väike keskjaam. Praegu juhin ma süsteemi siit. Teie võite aga, kas variant A -- jätta süsteem juhurezhiimi või variant B -- programeerida kogu kupatus sellisele sagedusele, nagu ise soovite. Mina soovitaksin varianti B, sest juhurezhiim ei arvesta inimese psühholoogiat ja võib kohati üle pakkuda. Ma ei tea ju kui kõva närvikava sel teie ostjal -- mis ta nimi nüüd oligi -- on.»
«Weerbeck. Austin Weerbeck III,» kostis Finch. «Teise põlve miljonär.»
«Minu pärast kasvõi viienda. Vaadake siia!»
Collins klõbistas oskuslikult klahvidel ja ekraanile kuvus valikmenüü.
«Praegu on kogu süsteem maas. Me käivitame selle, näete, siit. Nüüd valime kas kogu tsirkuse või eraldi tegelased. Alustame üksikkujudest. Muuseas, kõigepealt kustutame tuled.»
Valgus kustus, kogu hall vajus hämarusse. Finch tundis kerget erutusvärinat, kui ta sülearvutile lähemale kummardus.
«Etteaste numero uno. Peata mees. Vaadake, palun, sinna trepi poole!»
Finch pööras pea trepi poole. Õhtupimeduses seletas ta vana treppi, mis viis hallist häärberi teisele korrusele. Seinal trepi kohal rippusid portreed, käsipuu oli kaunistatud suurejooneliste tammefiguuridega. Üks õige inglise trepp, mõtles Finch. Kõik oli vaikne. Siis tajus ta liikumist. Hämarusest eraldus tume kogu, mille kontuure polnud veel võimalik eristada. Kuju oleks nagu tekkinud seinast, umbes trepi keskel. Must lüheldane kogu. Siis astus ta, ei, libises, hõljus trepi kohalt allapoole.
Finch ahmis õhku.
Pimedusest kasvas maani mantlit kandev mees. Ainult sel mehel polnud pead. Käed olid tal ette sirutatud, nagu otsiks ta teed. Ülestõstetud krae kohalt võis aimata valendavat kaelakonti. Mees ei olnud «päris». Ei pidanudki olema. Ta ei paistnud just läbi, kuid tema piirjooned olid piisavalt ähmased, et ilmutist viirastuseks pidada. Kummitus peatus, olles jõudnud trepimademele. Ta tegi veel ühe sammu, hakkas siis võbelema ja kadus aeglaselt. Olles juba poolenisti haihtunud, haaras ta ühe käega õhku, otsekui proovides kedagi lüüa. Siis oli ta läinud.
Finch tundis külmavärinaid. Ta oli küll seesuguseks etteasteks valmistunud, kuid viirastus oli olnud piisavalt realistlik, et isegi teadjas inimeses hirmuvärinaid esile kutsuda.
«Ja kõik täpses vastavuses legendile,» sositas Collins. «See oli söör Eamond Barnsley. Vana Daumontville tappis ta just siin trepi juures. Kõigepealt suskas teda pistodaga rindu ja seejärel raius pea maha. Teenrid nägid pealt. Muuseas, ka verelaigu võib põrandale tekitada. Aga soovitav oleks ainult 14. mail -- siis kui Barnsley tapeti. Aga ma võin teile siiski näidata...»
«Aitäh, pole vaja.»
«Õige, te ei kannata ju verd. Olgu peale, läheme edasi. Show, nagu öeldakse jätkub! Vana Daumontville isiklikult.»
Kostis köhatus, nii realistlik, et Finch pidas köhijaks algul Collinsit. Too aga irvitas vaid hämarusest vastu ja osutas peaga tugitooli suunas -- selle sama, mille konstruktsiooni oli tulnud pisut muuta. Kinnisvaraagent pööras pead ja nägi ruumi teises nurgas asetsevas tugitoolis kellegi pead. Kiilaspead, mille külgedelt langesid pikad tumedad juuksed. Siis pea pöördus -- pöördus ebaloomulikult, täisringi pidi nagu öökullil. Kostus isegi kaelaluude naginat. Viirastus pööras oma kollakalt hõõguvad silmad otse Finchi poole. Viimane võpatas ja hammustas tahtmatult keelde. Siis kostus võigas hauatagune naer, kuid mitte ilmutise poolt, vaid siitsamast Finchi kõrva äärest. Kollased silmad puurisid ennast vaataja näkku ja siis oli ilmutis äkki kadunud. Ainult kohutava naeru kaja hõljus veel võlvide all.
«Kõik nagu oli,» seletas Collins. «Kui sheriff koos sõduritega Daumontville'ile järele tuli, istus too seal tugitoolis ja naeris ainult oma haiglast naeru. Ta hukati küll Doncasteris aga teda on siin tugitoolis hiljem nähtud.»
«Te olete kohalikke pärimusi vist päris hoolikalt uurinud?» päris Finch. «Mina neid detaile küll kõiki ei mäleta.»
«Amet kohustab,» Collins ei püüdnudki hääles kõlavat uhkustunnet varjata. «Kaks meest kaevasid arhiivides ja töötasid koduloolisi pärimusi läbi. Sest ka uus omanik võib ju oma elukoha ajaloo vastu huvi tunda ning blufi läbi näha. Ei mingit ülepakkumist ega isiklikku fantaasialendu. Tõsi, mõningad asjad oleme me ise lisanud, sest Darmouthi kummitused on vahest üsna kujutlusvaesed,» lisas ta itsitades. «Eriti hästi on meil õnnestunud audiopool. Näiteks keldris sositab naisehääl ühe Miltoni soneti fragmenti ning magamistoas kostub aegajalt kellegi ohkeid. Kui mäletate, siis poos Daumontville hobusetallis leedi Elizabethi pihiisa ja sinna me korraldasime viirastusliku köie. Kui te selle poole käe sirutate, ilmub teie silme ette poodud pihiisa nägu. Teate, kuidas poodu välja näeb? Peast välja valgunud silmad, tursunud keel hammaste vahel, nägu sinine, uriini ja spermalaik jalge all... Kõik nagu kohtuekspertiisi toimikutes, poisid nägid kaks kuud vaeva.»
Finch muigas omaette. Etendus ületas tema parimaid ootusi.
«Kas see hääl seal keldris peaks kuuluma leedi Elizabethile?» küsis ta.
«Ehhe, minge tehke kindlaks! Minu teada 17. sajandil veel lindistusvõimalus puudus. Kui aga legendi õppida, hoidis vana Daumontville naist keldris mittu kuud kinni, enne kui ta suri. Leedi läks vist peast pisut segi, sest olevat kogu aeg päheõpitud Miltonit korranud.»
«Elizabethi te ei teinud?» päris Finch edasi.
«Ei. Noore leedi vaimu pole keegi kunagi näinud. Pole mõtet üle pingutada, nagu ma juba ütlesin. Kuigi poisid proovisid küll, aga ma pidasin targemaks isetegevus lõpetada. Piirdusime nõrga hologa magamistoas. Kerge ehmatus enne uinumist, paarisekundiline välgatus, ei enamat.»
Collins klõbistas taas arvuti kallal. Hallis süttisid tuled.
«Nüüd ma paluks teid teisele korrusele, Finch.»
Teisel korrusel seisatasid mehed koridoris. Eespool lõppes käik aknaga, sealt 30 jardi kauguselt hargnes tee kahele poole. Mõlemat seina palistas usterivi. Finch pani tähele, et siin põrand ei kägisenud. Nad sammusid täielikus vaikuses...
...midagi vuhises Finchilt kõrva äärest mööda, kellegi nähtamatud nahksed tiivad sahisesid õhus. Finch seisatas. Tiibade vuhin kaugenes ja siis kostis koridori lõpust akna juurest tugev põntsatus. Kellgi teravad küüned kriipisid aknale. Finch tundis külmavärinaid.
«Räägitakse, et see on Daumontville'i hing, kes sedaviisi nähtamatult ringi lendab ja püüab majast välja pääseda,» rääkis Collins.
Finch raputas vaid pead. «Poleks iial uskunud, et te kõiki jutte nii hästi realiseerida suudate.»
«Kuidas siis muidu? Legendi elustamine mõjub palju tõepärasemalt kui uute kummituste väljamõtlemine. Kui siin on ikka aastasadu nähtud Barnsley'd, Daumontville'i ja madam Gloriat, siis on aines täiesti olemas. Muidugi on tänapäeva visuaaltehnika ning meie firma eriti võimelised looma ka sootuks uusi ja, lubage mul öelda, olematuid koletisi, kõiksugu põrgudeemoneid näiteks. Ma ei mõtle muidugi liikuvaid nukke, see oleks labane! Ei, ainult käega katsumatud «viirastused», osavalt seintesse peidetud sensorid, hologeneraatorid, mikrotshipsid, kõlarid. Ja kõigile on õudus garanteeritud, kõigile ekstsentrilistele miljonäridele, kes soovivad osta ehtsat inglise kummituslossi. Peab ainult lootma, et nad oma elektriarve vastu haiglast huvi ei tunne. Pidime nimelt vajaliku energiavälja saamiseks erinevatele elektritarvikutele üht-teist juurde lisama. Et lisaenergiat ära peita. Meie projekt on energia suhtes üsnagi nõudlik, ehitasime kaks salageneraatorit, mis annavad meie lapsukestele niiöelda elujõu. See polnud lihtne, aga me saime sellega hakkama. Üks endine Kaitseministeeriumi salajase osakonna töötaja müüs meile mõned üsna huvitavad materjalid. Projekt Macabeus, olete kuulnud?»
«Vist mitte.»
«Pole ka tähtis. Mingite kõrvalefektide tõttu see hüljati. Aga tehnoloogia on meie käsutuses ja asetab meid konkurentidest vähemalt viie aasta võrra ette.»
«Ja-jah, muidugi. Teie firma on parim... Muide, te mainisite madam Gloriat. Kas see on...?»
«Just nimelt. Kurikuulsa John Daumontville'i ema, kelle vaim ei saa hauas oma poja hirmutegude pärast rahu. Muuseas, lubage esitleda, sealt ta tulebki!»
Finch jäi võpatades seisma, kui koridori nurga tagant ilmus uus lummutis. Surnukahvatu vana naine, kes hoidis ettesirutatud käes küünalt. Ei mingit leegivarju seintel -- kummitus hõljus hääletult läbi õhu, tema elutud silmad uuristasid end tühjusesse. Võigas kuju tuli otse Finchi peale, läks temast läbi ja kadus koridori teises otsas, jättes kiinisvaraagendi laubalt hirmuhigi pühkima.
«Kas siis seda on ka nähtud?» küsis Finch, kui oli jõudnud toibuda.
«Üsna palju. Tegemist on muuseas ühe levinuma kummitistüübiga inglise mütoloogias. Madam Gloria oli hispaanlanna, katoliiklane. Tema fanaatiline religioosssus arvatakse olevat ka surmajärgse ilmumise üheks põhjuseks.»
«Kes selliseid jaburdusi arvab?» ei saanud Finch aru.
«Uurijad -- või teadlased, nagu nad ise end nimetavad. Pea kõik inglise kummituslossid on usinate vaimuotsijate poolt läbi uuritud. Loomulikult on lossivaim parasjagu puhkusel, kui ootusärevuses teadusejüngrid on oma kaamerad üles sättinud,» kõhistas Collins naerda. «Te ei kujuta ette, kui palju on inimesi, kes kõiki neid jutte usuvad. Eks sellepärast neid välja mõeldaksegi. Et on inimesi, kes usuvad.»
Veel tubli kaks tundi demonstreeris elektroonikafirma peainsener Desmond Collins oma kätetööd vanade losside ülesostjale ja edsimüüjale Timothy Finchile. Iga uue tehnikasaavutuse ilmumisel muutus Finch näost üha rohelisemaks ning temas süvenes veendumus, et inimene, kes on nõus õ i g e kummituslossi eest sellist summat lauale laduma, ei tea päris täpselt, mida soovib. Ja ta oli päris kindel, et ameerika miljonär Austin Weerbeck III ei pea selles majas aastatki vastu. Kuid lõppude lõpuks peab iga klient saama ikkagi täpselt selle, mida tahab. Ja kui klient tahab viirastuste käes vaevlevat häärberit koos ühe korraliku majalegendiga, siis selle ta ka saab. Ja saavad ka kõik järgmised kliendid, kel on piisavalt raha, et Finch saaks tasuda «elektriliste lisatööde» eest ühele tagasihoidliku nimetusega Londoni äärelinna elektroonikafirmale.
Kui mehed lõpuks majast väljusid, tundis Finch, et üks kangem naps kulub talle väga ära. Ometigi soovis ta selle juua oma kodulähedases pubis, mitte selles majas. Hoolikalt kuulas ta Collinsi seletusi, kuidas kummitusprgoramm just paraja sagedusega tööle panna, et mitte «üle pingutada». Insener lülitas majast lahkudes elektri ja kogu kummitustekrempli välja. Demonstratsioonesinemised olid edukalt lõpetatud.
Kruusaselt hooviteelt heitis Finch veel häärberile viimase pilgu. Hakkas hämarduma, musträstad olid ammu vaikinud, maja mähkus sumedasse kesk-inglise öhe.
«Õigusliku poole pealt on kõik korras,» seletas Collins taskust autovõtmeid õngitsedes. «Weerbeck ei tohi kapitaalremonti teha, kuna tegu arhitektuuriväärtusega. Ja meie tegime ainult parandusliku iseloomuga elektritöid, eks ole?»
Finch noogutas ja heitis majale viimase pilgu. Teise korruse nurgapoolsest aknast oleks nagu kumanud nõrk kahkjas valgus. Veider, mõtles Finch autosse istudes, elekter lülitati ju ometi välja. Veidi enne, kui ta autoukse kinni tõmbas, nägi ta aknaavasse ilmuvat midagi, mis meenutas noort naisenägu. Tühjad silmakoopad hauakahvatus, ilgesse vihagrimassi kõverdunud näos. Võigas hauatagune irve...
Ilmselt siis varugeneraatori ja säästufailide viperused, otsusas Finch, kui kuulas Collinsi juttu, mida kõike nende firma veel valmis on looma, kuni jaguks vaid ostjaid, kes usuks vaime. Finch tahtis vaid kiiremini siit minema pääseda.
***
Teise põlve miljonär Austin Weerbeck III kustutas tugeva liigutusega sigareti massiivsesse vandliluust tuhatoosi ning pööras taas pilgu oma külalisele. Kauaoodatud ja tähtsale külalisele, kes istus Darmouth Mansioni omaniku kabinetis ning paistis suurde tugitooli lausa uppuvat. Külaline oli väikest kasvu vanemapoolne mees, kandis halli odavat ülikonda ning lääpatallatud kingi, mis ei ulatanudki põrandale, vaid rippusid kõhnade jalgade otsas naljakalt õhus, paljastades lumivalged sokid. Mehe üks kraepool oli kunstlikult suuremaks õmmeldud, kattes nii vasemat näopoolt.
Juba ammu ei hinnanud Weerbeck oma külalisi nende välimuse järgi.
Veel enam neid, kelle otsimiseks oli ta kulutanud kuid ja meeletu rahasumma. Miljonäri ei heidutanud külalise tagasihoidlik riietus ega pudupoodniku-taoline pisike nirginägu, mida kaunistasid pisikesed kikkvurrud. Weerbeck pakkus külalisele oma hõbeportsigarist sigaretti, unustades, et oli seda juba korduvalt teinud.
«Me ei suitseta,» vastas mees pisut puises inglise keeles.
«Vabandage, unustasin,» vastas Weerbeck väsinud häälel. «Mul pole t e i e g a varem kokkupuutumist olunud. Te vist ei suitseta keegi?»
«See räägib pigem teie heast õnnest,» kostis külaline. «Me tõepoolest ei suitseta. See mõjuks, teate, haistmisele ja segaks muidu kah keskendumist.»
«Ma ei mõista, mis sel kõigel on haistmisega pistmist, mister Grpowski?»
«Pan, kui tohiksin paluda. Pan Grpowski.»
«Jälle unustasin,» kostis Weerbeck, sedapuhku vabandamata. «Edaspidi püüan meeles pidada.»
«Olge nii lahke. Mul on vaja võimalikult rohkem endaks jääda, et teie murega toime tulla,» vastas väike mees. «Kuid läheksime asja juurde. Teie kiri oli üsna pealiskaudne, ometigi suutsin sellest mõista asja pakilisust ning... vast ka jubedust. Siiski palun teid pisut lähemalt seletada.»
«Teil on õigus,» ütles Weerbeck. «Ma pole harjunud asju kirja teel seletama. Eelistan alati näost näkku kohtumist. Kuigi teie puhul ma hüppaksin üle oma harjumusest soovituskirju paluda, sest juhuslikult tunnen ma senjoor Vargast üsna hästi. Tema mulle teist rääkiski. See lugu seal Barcelonas olnud üpriski kohutav?»
«Üks sügavamaid ja raskemaid seestumisjuhtumeid selle sajandi Euroopas,» vastas pan Grpowski nukralt ja lükkas põselt katva krae. Vasakut näopoolt kattis põletatud ristikujuline arm. Weerbeck pööras tülgastunult pilgu ära -- armi alt võis aimata kinnikasvamatut lihashaava, mis eemaletõukavalt punetas.
«See oli tema hüvastijätusuudlus,» nentis Grpowski kiretult. «Ta ütles, et tunneb mind selle armi järgi teises ilmas ära. Võimalik, et tunnebki.»
«Olete siis endale koleda elukutse valinud,» tähendas miljonär. «Kuid üsnagi tasuva, nagu ma aru saan?»
«Eksortsistiks sünnitakse,» vastas väike mees. «Meid on välja valitud. Tasuvuse koha pealt on teil aga õigus. Me ei ole odavad.»
«Nojah. Kuid lähme asja juurde! Ma olen senjoor Vargase juhtumiga üldjoontes kursis. Minu lugu on vist pisut erinev. Darmouthis pole tegu seestumisega, nagu suvatsesite väljenduda. Ei minus ega minu naises ei ela ühtki saatanat, vähemalt minu teada mitte, kuigi olen mõningatele äripartneritele selliseks sedastamiseks mõnikord põhjust andnud,» sõnas Weerbeck itsitades. Kuid Grpowski ei naernud.
«Niisiis, on mul tegemist ainult vaimudega, mitte füüsilise koletisega,» jätkas Weerbeck taas tõsinedes. «Tunnistan, et olen selles ise süüdi. Vanas eas hakkab inimene igasugu rumalusi tahtma. Mina näiteks soovisin omandada üht mõnusat kummituslossi ja lasin endale, nagu öeldakse, ise varba peale. Asi ületas kõik mu ootused ja närvikõdi asemel külalistele olen ise mitmeid kordi hirmu pärast peaaegu püksi teinud. Ja need kummitused ilmuvad ikka siis, kui majas pole peale minu ja minu abikaasa kedagi. Mul on kõrini sellest, kui ma oma magamistoa ukselt koputust kuulen, lähen avama ja ukse tagant mitte kedagi eest leides pööran ümber ja minu toas on keegi vanaldane missis, kes kõigi tunnuste järgi paistab surnud olevat. OK, ta haihtub üsna pea, kuid siis põrkan ma hommikul koridoris kokku selle auväärse proua pojaga, kes liigub pea selja taha pööratud ja naerab oma võigast naeru. Mul on sellest kõrini!»
«Kolige siis minema,» pakkus Grpowski. «Inglismaal peaks selliseid losse ju hulgi olema. Mõtlen ilma kummitusteta losse.»
«See pole väljapääs,» lõikas Weerbeck järsult. «Ma pole harjunud nii lihtsalt alla andma. Põgenemine naeruvääristaks mind. Kui mul on probleem, siis ma likvideerin selle, mitte ei jookse minema. Pealegi mulle meeldib siinne loodus ja arhitektuur. Olen just sellisest lossist ammu unistanud. Ei! Kaduma peavad kummitused, mitte mina.»
Grpowski laiutas käsi, otsekui öeldes, et kliendi soov on talle seaduseks.
«Vaadake,» lisas miljonär häält tasandades. «Minu naine ootab nimelt last. Meie esimest. Ta on niigi üsnagi hirmul ja ma ei luba, et mingi äkki ilmunud viirastus... Mõistate?»
Grpowski noogutas.
«Nagu ma aru saan, käib teie viirastustega kaasas ka mingi legend?» päris ta siis mõtlikult.
«Jah. Lühidalt on see järgmine. Elas siin kunagi keegi John Daumontville, keegi haige ja sadistlik mõisnik. Ta kosis või õigemini ostis endale naiseks noorukese kaunitari -- leedi Elizabethi. Loomulikult ei kannatanud tüdruk vanamehe perversset seksuaaltehnikat välja (andke andeks, detailie pole teada) ning leidis harva abieluvälist lohutust söör Eamond Barnsley hellustest. Oli üks naabruses elav krahv, kui ma õigesti mäletan, selline paras Don Juan. Vaevalt toogi eriline dzhentelmen oli -- pärimus räägib, et mees pasundas oma saagist terves krahvkonnas. Nii või teisiti, igatahes sai vanamees naise kõrvalhüpetest teada. Võimalik, et ta piinas selle info välja Elizabethi pihiisalt, sest viimane jäi kadunuks ja tema poodud ja kõdunenud laip leiti hiljem hobusetallist. Kutsunud ta siis ühel päeval pahaaimamatu Barnsley külla ja hukanud siinsamas lossis. Olen ka noorsandi näinud, too on võtnud kombeks ilma peata ringi kolistada, sest Daumontville valis just sellise hukkamismooduse.»
«Kas Barnsley vaim ilmub oma surmapäeval?» küsis eksortsist.
«Pole õrna aimugi. Mis tähtsust sel on?»
«Kõigel on tähtsust. Kui ta ilmub ainult oma surmapäeval, ei saa ma teda välja manada.»
«Miks te peate ta välja manama?» ei saanud Weerbeck aru.
«Kuidas ma saan hävitada seda, mida pole?» küsis Grpowski vastu. «Eksortsist tegeleb välja ilmunud Kurjaga. Kui Kuri on peidus, tuleb välja kutsuda. Mõni vaim on aga nii tugevalt seotud tema loonud energiaplahvatusega, et ta kummitab ainult ühel päeval aastas ja ainult ühes kohas.»
«Nojah, võimalik. Eks te ise tea. Aga lugu läheb edasi.»
«Ma kuulan.»
«Pärast noore võistleja mõrvamist asus Daumontville oma naise kallale. Kuna naine ei nägevat oma õiget meest, siis pole talle silmi tarvis, otsustas timukas ja torkas naisel silmad peast välja. Siis lohistas ta leedi Elizabethi keldrisse ja hoidis teda seal niikaua, kuni tüdruk füüsilisse alandusse, nälga ja hullusesse suri. Ilmselt käis ta seal teda perioodiliselt vägistamas. Kogu tragöödia tuli ilmsiks alles kuid hiljem.»
«Ja kõik tegelased ilmuvad vastavuses sellele legendile?»
«Minu arvates pole tegu legendiga vaid tõestisündinud looga. Kohtukroonikas on kõik kirjas.»
«Mind huvitab, kas teie vaimud kordavad sama tegevust, nagu siin kunagi usuti toimuvat?»
«Jah, suures osas küll.»
«Kas te Elizabethi olete samuti näinud?»
«Usun, et olen teda keldris kuulnud. Magamistoas on vahel pimeduses kumanud üks väga kaunis naisenägu.»
«Olid sellel silmad peas?»
«Kuidas? Ah jaa... Ma arvan, et olid küll. Nägu nagu lihtsalt välgahtaks korraks. Väga õrnalt. See on väga ilus blond tütarlaps, väga sooja ilmega. Aga olen teda näinud vaid paar korda.»
«Teil pidi vist mingi nimekiri olema?»
«Siin,» Weerbeck avas sahtli, võttis sealt mapi ja ulatas selle Grpowskile. «Olen püüdnud kõik kummituste ilmumised võimalikult täpselt kirja panna, nagu soovisite.»
«Hea küll. Kuulake nüüd mind,» ütles eksortsist ja võttis mapi. «Juba täna te lahkute koos abikaasaga siit majast. Samuti tahan ma, et kõik teenijad oleksid läinud. Te jätate mulle kõik võtmed, kõik majaplaanid. Te jätate mulle oma koordinaadid ja kui õhk on puhas, ma helistan teile.»
«Kas te garanteerite...»
«Ma ei garanteeri mitte midagi. See on väga keeruline juhtum. Ilmselt on teie ilmumine siin majas äratanud mingi vana energia. Teie naine on noor?»
«Minust kolmkümmend aastat noorem.»
«Võimalik, et vaimud ilmusid just seepärast. Nad tulid hoiatama, nad tunnevad, et vana tragöödia võib korduda...»
«Kuulge, mida te endale õige lubate!» röögatas Weerbeck. «Janet ja mina...»
«Ärge karjuge, palun! Seesuguseid juhtumeid on varem esinenud. Pealegi ei väida ma ju, et neil õ i g u s oleks. Ma arvan, et teie olete viirastusi rohkem näinud, kui teie naine?»
«Vist küll,» pomises Weerbeck mõnevõrra rahunedes. «Aga nagu ma juba ütlesin, ootab Janet last ja ta ei liigu palju ringi. Veel enam öösel ja pimedates kohtades. Aga need jõletised kipuvad rohkem hämaras ilmuma.»
«Veel üks küsimus. Ega te ei tea, kas leedi Elizabeth ootas last?»
«Kust m i n a peaks seda teadma?» laiutas miljonär käsi.
«Minge nüüd,» ütles Grpowski pärast pausi ja tõusis püsti. «Minge nüüd siit ära.»
***
Doncasteri ühe kalleima pansionaadi luksusnumbri rõdul istusid mees ja naine. Naise ümarad kehavormid rääkisid paari peatselt ees ootavast tähtsast sündmusest. Mees kandis heledat suveülikonda ja rüüpas ohtra jääga rikutud viskit ning luges õhtust ajalehte.
«Austin?» päris naine, kui oli pikalt oma lugemisse süübinud meest jälginud. «Kas sulle ei tundu meie olukord kuidagi kummaline?»
«Mis? Ah kummaline? Mida sa täpselt silmas pead?» rebis Austin Weerbeck end uudistest lahti ja jäi abikaasale otsa vaatama.
«Kõik. See meie redutamine siin, kui sinu poolakast tuttav omi imetrikke teeb. Üldse need viirastused ja puha.»
«Loomulikult on see kummaline. Kummitus ei ole just kõige harilikum asi siin maailmas.»
«Sa ise ju soovisid kummituslossi osta.»
«Ma ei pidanud silmas, et nad peavad nii realistlikud olema. Pigem lootsin omandada mõnd heasoovlikku majavaimu. Ah, mis jama ma küll räägin! Ämbrisse astusin ma, Janet.»
Naine ohkas. «Nende realistlikkus ongi vahest kõige veidram. Kas sa ei leia?»
«Ma ei saa sinust päris täpselt aru, kallis.»
Janet liigutas mõtlikul ilmel lusikat tühjaksjoodud teetassis. «Vaata,» hakkas ta siis mehele ettevaatlikult seletama. «Need kummitused, keda mina olen näinud, samuti ka need, kellest sa mulle rääkinud oled... Nad on liiga loomulikud. Nad kõik käituvad, nagu me arvame, et nad käituvad. Ilmuvad seal, kus neid alati kuidagi l a h t i s e l e t a d a saab.»
«Noh, aga nii on nad toiminud juba mingid kolmsada aastat?!»
«Aga k u s t meie seda teame?» päris Janet kiiresti vastu. «Kuidas meie maja on omandanud kummituslegendi. Vasta mulle, palun, ma tahan kuulda, kuidas sa seda ütled!»
Weerbeck rüüpas kulme kortsutades pruunikat jooki, mis kunagi oli olnud shoti üheviljaviski.
«Neid on ju nähtud. Inimesed on näinud kummitusi, nii lihtne see ongi.»
«Ja nii lihtsalt sa seda kõike usudki?»
«Ma olen ise neid näinud, sinagi olend näinud, Janet. Millega sa rahul pole?»
«Ma pole rahul sellega, et meie oleme näinud kummitusi tegemas kõike seda, mida teised inimesed enne meid on väidetavalt näinud neid tegemas. Ma arvan, et tõeline kummitus peaks väheke originaalsem olema.»
Austin Weerbeckil võttis jupp aega, et mõista, mida ta abikaasa põhjaosariiklase terav mõistus tahtis talle selgeks teha.
«Sa siis ei usu...» alustas ta.
«Asi pole uskumises,» katkestas naine teda. «Barnsley laskub täpselt mööda seda treppi, mille mademel ta tapeti. Daumontville istub just seal, kus politsei ta kinni nabis. Gloria kõnnib täpselt seal, kus ta küünlaga oma õhtust ringkäiku tegi. Poodud pihiisa ilmutab end seal, kus ta poodi. Saad aru, mida ma tahan öelda? Kunagi lasid inimesed liikvele legendi Darmouthi viirastustest ja nad mõtlesid ilmutised tegema seda, mida nad reaalses elus tegid. Kõiki neid kummituste stseene on nähtud, saad aru! Aga keegi pole näinud vägistatud ja pimestatud Elizabethi, seepärast tema ei «kummitagi». Vaene naine oli keldris kinni. Kuulu järgi oli küll teada, mida temaga tehti, aga keegi peale Daumontville'i ei näinud teda. Miks ei tee ükski viirastus seda, mida pole nähtud teda tegemas?»
«Sa siis tahad öelda...»
«Et mängitakse sinu ebausul ja rahal, aga võibolla tahab meid keegi hoopis Darmouthist välja süüa!»
«Mis raha siia puutub?»
«Sul on palju raha. Ja sa näed seetõttu ainult probleemi, mida lahendada. Rasedus teeb aga naised tundlikuks ja järelemõtlikuks, kas tead.»
Weerbeck näppis tusaselt kasvama hakanud habemetüügast. Talle ei meeldinud oma naisega vaielda. Eriti veel siis, kui tal argumente ei olnud. Kui asja s e l l i s e nurga alt vaadelda, siis tõesti tundub kogu lugu vähe kummalisemana. Aga siis hakkas tema taskus telefon helisema. Miljonär ajas küünarnukiga oma viskiklaasi ümber, kui ta rapsides telefoni järgi küünitles.
«Mister Weerbeck? Grpowski siin,» kostus eksortsistile omane pehme inglisekeelne hääldus. «Ma arvan, et te võiksite tulla. Kasvõi kohe. Aga parem kui üksi, sest majas pole elektrit. Ma arvan, et nendega on nüüd lõpp. Vähemalt enamusega.»
***
Väiksekasvuline pan istus Darmouth Mansioni hoovil pingil ja jõi kiirete sõõmudega võõrapärase nimetusega mineraalvett. Weerbeck peatas oma auto pidurite sahisedes kruusasel platsil ja tormas erutatult eksosristi juurde. Ta kandis ikka veel heledat suveülikonda, kuigi õhtune ilm hakkas juba jahedaks tõmbama.
Grpowski jalge ees lebas suur kohver. Mehel oli väga väsinud ilme, tema nukrad nirgisilmad piidlesid tujutult miljonäri.
«Mis juhtus, miks majas elektrit pole?» hõikas Weerbeck kaugelt, kui oli heitnud pilgu valgustamata majale ja hoovile.
«Kogu teie alajaam ja majasisesed jaotuskarbid on läbi p õ l e n u d,» kostis poolakas vaikselt.
«Miks te küll seda pidite tegema?» päris miljonär tigedalt. «Minu teada polnud kummitustel elektrist sooja ega külma.» Ta istus Grpowski kõrvale ja vaatas palgatule küsivalt otsa.
«Mitte mina,» vastas küsitatu. «T e m a tegi seda. Aga kuidas ja miks, see on iseasi. Muuseas, teie häärber peaks enam-vähem puhas olema.»
«Lähme siis sisse?»
«Ma ei soovitaks. Ta läks küll keldrisse, kuid ei pruugi sinna kauaks jääda. Ma tahan, et te enne minu aruande ära kuulaksite, kui majja lähete.»
«Rääkige siis!»
Ja poolakas rääkis.
Kui Euroopa parim eksortsist oli töö kallale asunud, täheldas ta kohe mingi seni kogematu välja olemasolu majas. Kummati polnud see energiaväli päris teistpoolset päritolu - - ta ei reageerinud ühelegi loitsule ega tahtnud Ohverdusest kuuldagi. Eksortsismi üks põhireegleid nägi nimelt ette, et Kuri Vaim tuleb välja manada, pakkudes manaja hinge otsekui boonuseks ja teenustasuks. Hiljem peaks siis manaja muidugi Vaimu petma ja oma hinge «tagasi varastama». Selles trikis ongi eksortsistide töö kõige raskem osa. Kuidas protseduur täpselt käib -- seda ei tahtnud poolakas avaldada -- aukoodeks ja tsunftiseadus ei lubavat. Mõned tema endised kolleegid polnud sellega hakkama saanud ja tulemused olnud üpris kurvad... Igatahes oli Darmouth Mansioni energiaväli väga kummaline. See eksisteeris väga veidratel tunnetussagedustel. Sellistel, millest astraaltasand jääb veel kaugele, kuid hariliku inimese taju juba hääbub. Grpowski oli katsetanud Lihuniku meetodit. Pühitsetult liigaasta viimasel päeval tapetud härja veri tuli valada kohta, kus Vaim sagedamini ilmub (veri oli tal konserveeritud teaduse viimase sõna järgi). Harilikult teeb see deemoni näljaseks ja ta ilmub. Muidugi on tarvis ka üht teatavat loitsu, keeles, mida ammu Maal enam ei räägita. Vaim oligi ilmunud. See oli vana Daumontville, kes tegi oma tuntud trikki tugitoolis ja kadus seejärel. Veri teda ei huvitanud. Grpowski aga oli tundnud sel hetkel välja tugevalt kasvamas. Ja siis ilmus kummitus, kes kõigi tunnuste järgi pidi olema leedi Elizabeth. Aga tema kohta puudusid Weerbeckil igasugused märkmed. Lisaks käitus ka uus silmitu vaim väga erinevalt Daumontville'i omast. Ta tahtis eksortsistiga s u h e l d a.
Oma haiglasel moel muidugi. Grpowski blokeeris oma meeled Daremberg- Rufinuse kontrapassaadiga. Paraku oli Elizabeth kiirem. Taas oli Darmouthi väli kasvanud (sellise nime all lubas poolakas ka selle uue ilmingu erialakirjanduses jäädvustada). Mingid sõnad tungisid eksortsisti teadvusesse. Tegu oli mingi poeemiga väga vanas inglise keeles, millest vapper poolakas mõhkugi aru ei saanud. Äkitselt kostus võigas hauatagune naer, ilmus Daumontville, tema sees madam Gloria, laest kukkusid üksteise järel täiesti identsed poomisnöörid, läbi õhu lendles poodud pihiisa. Kõik ümberringi hakkas korraga sahisema ja vuhisema, kostusid ohked, kriipimised ja kõik muud kujuteldavad vaimuhääled, mis meeletus kakofoonias segunesid ega reageerinud ühelegi loitsule ega muule menetlusele. Peata Barnsley muudkui laskus ja laskus mööda treppi alla -- haihtus mademel, et trepiotsal jälle uuesti ilmuda.
Midagi sellist polnud Grpowski kunagi varem kohanud. Esimesest ehmatusest üle saanud, hakkas ta tähele panema, et p e a l e leedi Elizabethi käitusid kõik vaimud kuidagi üheselt ja standardselt. Vaid silmadeta ja mädanenud näoga noor naisevaim suutis ansamblist erinevalt käituda. Ta võitles nendega...
See olevat olnud kõige kummalisem kogemus paljunäinud eksortsisti praktikas. Ta oli oma teadvusega murdnud Darmouthi energiavälja, see avanes äkki ja korraga, kogu oma okultses olekus. Ainult Elizabeth ei allunud tema korraldustele. Ja vaatemängust, kus poolakale oli jäänud pelgalt kõrvaltvaatja roll, hakkasid tegelased ükshaaval kaduma. Haihtuma... Ning energiaväli hakkas nõrgenema. Aeglaselt, aga pöördumatult. Keegi nagu tappis seda. Kõik mõjus väga arusaamatuna, kuid selles segaduses oli olnud ometi oma loogika.
Eksortsist vaikis.
«Mis siis õieti juhtus?» küsis Weerbeck. «Kas nad on kadunud? Ja kes seal keldris siis on?»
«Teie majja sattus kuidagi mingi tehislik energiaväli,» kostis pan Grpowski nukral ilmel. «Ärge pärige kust ja kuidas. Võibolla olete mingi salastatud kaitseotstarbelise objekti läheduses. Seda võin ma aga teile kindlasti öelda, et mingeid kummitusi pole siin majas enne seda välja kunagi olnud.»
«See kuradima väli siis kutsus nad esile?» küsis Weerbeck ikka mitte millestki aru saades.
«Ühe e h t s a viirastuse küll. Leedi Elizabethi. Ülejäänud olid võltsingud. Elizabeth aga suri sellistes füüsilistes ja vaimsetes alandustes, et maja kvantpassaat -- astraalmälu, kui see teile rohkem ütleb -- mäletas teda. Ma olen töötanud kunagi Oswiencimi ja Mauthauseni laagrites... Ärge küsige, mis seal siiani toimub. Nad tahavad ikka veel kätte maksta. Kõigile, valimata kellele. Kontsentreeritud vihkamine kõigi elavate vastu. Aga see on hoopis teine lugu. Sündimata laste vaimud, kas teate. Nad ei tunne halastust, nad ei elanud niikaua, et hellust ja halastust kogeda... Ma kirjutan sellest ilmselt oma memuaarides, kui aega antakse.» Ja pan Grpowski rüüpas jälle oma mineraalvee pudelist.
«See on muidugi kurb, aga mis minu majas siis ikkagi toimub?» ei saanud Weerbeck rahu.
«Siia tekkisid tehiskummitused,» kostis eksortsist. «Darmouthi Välja toimel. See Väli oli ometi nii tugev, et elustada ka üks pärisvaim. Võimalik, et ka kaks. Pean silmas John Daumontville'i sündimata jäänud last. Leedi Elizabeth n ä g i oma ja oma lapse isa ning mõrtsukat. Ta tappis ta. Kättemaksuks. Ühtlasi tappis ta kogu energiavälja ja kogu ülejäänud kamba. Ilmselt kasutas ta Xenoni vektorloitsu, kuid senitundmatus kongruentsis. Kuna see enrgiaväli minule ei allu, siis olen võimetu. Elizabethi vaim sündis sellest väljast. Välja ennast aga enam ei ole, nagu pole teie majas ka ühtegi volti elektrit. Kuna pole enam vaimu esilekutsunud mana, olen mina võimetu.»
«Ja mida ma siis tegema pean?»
«Teie naine ootab last? Kolige siit minema. Sündimata jäänud laste vaimud on kõige ohtlikumad. See silmadeta viirastus, leedi Elizabeth... See pole süütu Daumontville ega Barnsely, uskuge mind, te ei taha teda näha.»
***
Ühes Chelsea' argipäevaõhtuselt kubisevas pubis istusid kaks meest ning õgisid neerupirukat, mille loputasid alla lahja õllega. Kõrtsimelu summutas nende vaiksel häälel peetud vestluse.
«Muuseas, Collins,» päris noorem mees. «Kas teate, et Weerbeckid kolisid Darmouth Mansionist välja ja müüsid selle mulle tagasi? Aga pärast seda, kui teie kuulus programm üles ütles. Kas pole see mitte pisut kummaline?»
«Inimesele on ikka omane elukohta vahetada,» kostis kõnetatu. «Olen kindel, et kui me süsteemile ligi pääseksime, õnnestuks viga kõrvaldada. Veider, et see kinni jooksis ja läbi kärssas...»
«Räägitakse, et seal «kummitavat» keegi silmadeta naisevaim. Kahele aknast sisse piilunud külapoisile tekkisid näkku seletamatud verejäljed. Teie ju selliseid kummitusi ei loonud, kui ma õigesti mäletan?»
«Tähtsusetud kõrvalefektid ja järelmõjud. Ikka juhtub,» ei teinud Collins välja. «Mõni programmeerimisel tekkinud näpukas, ehk «lutikas», nagu öeldakse.»
«Seda küll, ega see mulle eriti korda lähegi. Weerbeck tahtis kummitusi ja need ta ka sai. Kliendi soov, teate isegi,» tähendas Finch muiates.
«Just nimelt,» kinnitas Collins. «Muuseas, ega teile uusi kliente pole tekkinud?»
Finchi nägu võttis irvelise ja kiskjaliku ilme, millega ta alati äriasju tavatses arutada.
«Kuidas teile nüüd öelda. Üht-teist nagu oleks silmapiiril. Aga nemad tahavad harilikku maalossi, ilma igasuguste viirastusteta. Kui te elektrisüsteemi korda teeksite, oleks Darmouth Mansion igati sobiv. Kliendi soov, nagu öeldakse, on seaduseks...»