Märkus: Pole välistatud, et «Stella Terrenus» paneb aluse pikemale novelliseeriale, kuid esialgu tuleks juttu võtta pigem tervikuna.
Igavusega heitis Dadger pilgu kontrollpaneelile ja süvenes siis kümneks minutiks oma mõtetesse, nii nagu oli ta seda kõike teinud juba viimased kuus nädalat. Ei ühtki kaugsondi nõudmistele vastavat planeeti, ei ühtki huvitavat asteroidi, ei ühtki supernoovat. Dadger oleks heameelega võtnud omaks kõikuma löönud teooria, et Maa on ainuke mõistusliku eluga planeet kogu Universumis ja kogu asja kuradile saatnud. Seniks aga, kuni ta on palgatud «Invincible'i» navigaatoriks, tuleb tal tegutseda käskudele vastavalt. Dadger ohkas ja pärast veel ühte pilku tüütule paneelile lubas endale taas kümmekond minutit eemalolekut.
Nurjunud planeedivallutus IOR-4'l, mille lõppu kuulutas viimast tabanud termotuumalöök, andis senise koloniaalpoliitika vastastele hea võimaluse ka kõik edasised Kolonisatsiooniga seotud projektid maha hääletada. Kummatigi järgnes kuudepikkustele debattidele aga hoopiski Kolonisatsiooni plaanide selginemine ning ajaks, mil meeskond läbis treeningseadmed, oli «Invincible» New Canaverali neemel oma tömbi ninaga taevast sihtinud juba üle nädala, otsekui ette hoiatades: «Me tuleme, olge valmis, kartke!»
Navigaator ärkas kontrollpaneelist tulnud tuttava signaali peale ja silmitses ekraani, kuhu rida rea kaupa ilmusid andmed kaugsondi nägemisraadiusesse jõudnud planeedi kohta. Väikese pausi kestel analüüsis masin andmeid, võrreldes neid määratud kriteeriumitega, tuhnis siis hääleandmebaasis ja teatas: «Nõudmistele vastav planeet leitud.» Esialgu oli objekt aga veel Universumi horisondil ja kaugsondi pildil võis näha umbes hernetera suurust kujutist määramatut värvi tähest. Dadger saatis raportid laiali ning jäi ootele.
Kapten sattus pärast raporti saamist hetkeks segadusse. «Invincible» ei sõitnud pideva kiirendusega nagu vanema mudeli kosmoselaevad, vaid liikus uut tehnoloogiat kasutades edasi veerand parseki pikkuste hüpetega, kalkuleerides oma teekonna kaugsondilt saadavaile andmetele tuginedes. Seni polnud aga midagi viltu läinud ja kõik aparaadid näisid töötavat täiesti korrektselt. Universumi lõputusest hoolimata ei saanud olla võimalik, et eksisteeriks teine Maa.
***
Pilootide igiliikuritena töötanud sõrmed peatusid, «Invincible» lukustus orbiidile ja eemaldas katted oma sügavmustade illuminaatorite eest justkui varahommikul teki alt välja piiluv unine laps, lastes komandosilla pseudokroomitud aparaatidel särada täheruumi valguses. Hallid, hägused pilvemassiivid varjasid esiti vaadet, kuid nagu mustkunstniku käeviipe peale need kadusid, võimaldades pilguheitu ümber G-klassi tähe tiirlevale Kolonisatsiooni järgmisele sihtpunktile.
Kapten Giller silmitses otsekui nüri noaga planeedi pinnasesse kraabitud vagusid, siit-sealt paistvaid sinakaid veelaike, rohekaid maalappe ja vahelduvaid orge-kraatreid ning ohkas.
Stella Terrenus. Maine täht.
Hingamiskõlblik, kõrgelt ioniseeritud orgaanikapõhine atmosfäär, koostiselt sarnane Maa atmosfääriga, teatas kaugsond. Sisaldab kolme protsendi võrra rohkem lämmastikku ja üht-kaht tundmatut gaasilist elementi. Raskusjõud üks koma null kaheksa korda väiksem, keskmine temperatuur üks koma neli korda suurem kui Maal. Eeldused taimseks ja loomseks eluks. Kaugsond mõtiskles veel ühe hetke ja lausus võidurõõmsalt: «Planeet Kolonisatsiooniks sobilik.»
Kere kaitsekiht karmiinpunaselt hõõgumas, sisenes «Invincible» atmosfääri, laskudes seitsme kilomeetri kõrguseni planeedi pinnast ja jätkates siis vähendatud kiirusel liikumist. Tihedad hallid udulaamad voogasid Styxi hällivate lainetena ümber ruumilaeva, sundides piloote ainult mõõteriistade järgi suunduma.
Mingil hetkel «Invincible» vappus ning avariisignaalid «Düüs 1» ja «Düüs 3» hakkasid kaootiliselt plinkima. Ootamatule elektrilahendusele järgnesid peatselt teine ja kolmaski, mis raksatasid vaevalt paarikümne meetri kaugusele «Invincible'ist».
Neetud, mõtles kapten, tunnetades laeva võitlust stiihiaga, ma oleksin pidanud atmosfääri kõrgest ioniseeritusest järeldama, et siin esineb sagedasi äikesetorme. Unnates tekkis ruumilaeva ümber antistaatiline kaitsekilp, mis praginaga neelas järgnevad välgulöögid, kuid vigastusi see enam heastada ei suutnud. «Invincible» alustas laskumist.
Piloodid jälgisid närvipingega ekraanidel jooksvaid andmeid düüside seisukorra kohta. «Invincible'i» hoog vähenes veidi, kuid mitte piisava kiirusega. Oldi vähem kui neljakümne meetri kõrgusel, kui teine ja neljas düüs lakkasid ülepinge tõttu töötamast ning inertsist tõugatuna pikeeris ruumilaev teravnurga all maa poole, kaevudes liivapilvi õhku paisates punakaspruuni kõrbepinnasesse.
***
«Kapten?» kostis valjuhäälditest teise käsundusohvitseri hääl ja suurele ekraanile ilmus tema värskete haavaarmidega nägu.
«Jah.» «Esimene ladu on purunenud... kokku pressitud... sinna on võimatu ligi pääseda. Ja... Tregen on surnud, sir -- ta oli kokkupõrke hetkel millegipärast laoruumis.»
Kapten võpatas. Esimeses laos paiknesid enamus veetsisternidest ning kõik signaalrakettid ja maastikumasinad.
«Teine ladu?»
«Vesi on kõik üle ujutanud. Sealsed veetsisternid said ilmselt samuti vigastada, sir.»
«Saada viis meest neid parandama. Veel midagi?»
«Ei, sir,» raputas ohvitser pead ja pilt hajus ekraanilt.
Bioanalüsaatori tuli lüüsi kohal süttis roheliselt ning nelja meest võttis vastu viimane lõõsk Stella Terrenuse loojuvalt päikeselt.
Tehnikud asusid kindlaks tegema ruumilaeva väliseid vigastusi, kaks komandost saatsid neid kaitseriivist vabastatud relvadega. Löök oli olnud nii tugev, et kangutas osa kerest otsekui konserviavajaga lahti, tuues nähtavale torud, kaablid, ühendusplaadid ja detailid, millele ei saanud nimegi anda, otsekui mõne terasesulamitest eluka siseelundid. Lisaks sellele oli kokkupõrge külvanud väiksemaid detaile kümnete ruutmeetrite peale laiali. Nii väga, kui ka ei loodetud, polnud lihtsalt võimalik, et vigastusi suudetakse omal jõul parandada. Enamik tehnikat, ka enamik droonidest leidsid oma otsa deformeerunud esimeses laoruumis. Ruumilaeva käsutusse olid jäänud ehk üks-kaks robotit, teist niipalju droone ja piisavalt tehnikat, et parandada lekkivat WC'd.
***
Olles kogunud kõik «planeedivallutuskomando» liikmed enda ümber, arutas kapten elavalt zhestikuleerides nendega olukorda. Viimaks tõusis ta oma istmelt.
«Saadan kuus teie seast uurimisretkele. Ma ei tekita mingeid illusioone meie pääsemise suhtes Stella Terrenuselt -- on tõenäoline, et ruumilaeva vigastusi ei saa olemasolevate vahenditega enam parandada ning kindla peale asume Maast liiga kaugel, et eksisteeriks vähimgi võimalus alles jäänud sidevahenditega saadetud hädasignaali sinna jõudmiseks. Teie retk toob vastuse, kus ja kui palju on siin lähikonnas vett ning taimseid või loomseid eluvorme, kas peaksime arvestama mingite ohtlike teguritega ja nii edasi. Vaja on maksimaalselt informatsiooni. Sellest sõltub, kaua me siin elus püsime.»
Kapten silmitses ükshaaval komando liikmeid. «Lähevad Branty, Sventek, Connor, Ramirez, Haald ja Edwards. Mõõtmiste järgi asume umbes kahe päevateekonna kaugusel kõrbe servast, teele läheksite homme varahommikul. On kellelgi küsimusi?»
Ei mingeid illusioone... kurat küll, mõtles Connor ja köhatas. «Ma arvan, et hätta me ei jää, aga kui kaua suudab ruumilaev oma praeguste varudega vastu pidada?»
«Mitte rohkem kui poolteist nädalat. Veel küsimusi? Ei? Jumal olgu teiega,» ohkas kapten ja tegi väljavalitute kohale sümboolse ristimärgi.
***
Ramirez pühkis laubalt higi ja vandus vaikselt. Kõndida siesta ajal raske varustusega seljas, päike otse lagipähe paistmas, ei olnud neilegi kerge, kuid seda pidi hambad ristis taluma. Võõra heli peale pöördus ta välkkiirelt ringi, valmis juba päästikule vajutama, aga mühatas selle asemel: «Koerast lasime end ehmatada...»
Nad vaatasid tõtt loomaga, kes kõige rohkem meenutas lühikese pulstunud karvaga tavalist krantsi. Loom seiras mehi paari meetri kauguselt umbuskliku pilguga.
«Täiesti tavalise Maa koera moodi,» täheldas Haald vaikselt. Loom põrkus inimhäält kuuldes tagasi, aga nihkus siis taas lähemale.
«Näljas olnud,» nentis Branty.
«Aga koer nagu koer ikka,» arvas Edwards. Ootamatu idee ajendil kükitas ta maha ja hakkas koera enda juurde kutsuma: «Kutsa, kutsa, tule siia... jaa... just nii, ära karda -- »
Ramireze silmad liikusid koera ja püüdliku Edwardsi vahet.
«Sul, Eddie, on üpris omapärane suhtlemisviis võõrtsivilisatsiooniga,» irvitas Branty.
Vastamise asemel võttis Edwards midagi oma toidupakist ja sirutas käe sellega koera poole, kes esmalt saba jalge vahele tõmbas ja paar-kolm sammu tahapoole hüples, aga toidulõhna peale tagasi pöördus. Haald naeratas vaevumärgatavalt, ta pidas Maa koera sarnast looma heaks endeks.
Peni kahmas toidu Edwardsi käest hammaste vahele, aga ilmselt julgemaks muutudes ei põgenenud eemale, vaid hakkas sealsamas õgima. Edwards küünitas käe, et looma silitada ja tema pilk langes pooljuhuslikult selle ametis suule. «Mida kuradit, vaadake ta...» hüüdis mees jahmunult.
Samal hetkel kostis meeletult raevukas lõrin. Jälgimatu kiirusega haaras loom Edwardsi käsivarrest, kiskudes, raputades seda nagu rotilaibaga mängiv kutsikas, kuid rotilaiba asemel rippus hetke pärast tema hammaste vahel Edwardsi verest tilkuv käelaba; näljas olnu kohta uskumatult kiiresti viskus peni mehe kõri kallale -- kõik see toimus vaevalt paari sekundi jooksul -- kuni groteskseks maaliks tardunud inimgrupi tõi tagasi reaalsusesse lasu kõrgetooniline vingatus ning otsekui määratu hiiglase jalast lööduna paiskus loom Edwardsi küljest eemale, tehes mitmemeetrise õhulennu ja tabades tuhmi mütsuga maad.
Ramirez langetas relva. Hetkes oli midagi dramaatilist.
«Liiga, liiga hilja...» ohkas Edwardsi kohale kummardunud Haald ning sulges surnu klaasistunud silmad.
«Kurat, see oli ju kõigest tavaline koer?!?» ei saanud Connor aru.
Haald tõi eemalt looma pea ja väänas pingutusega selle lõuad avali, valguskiired kasutasid juhust ja kiiskasid vastu neljalt habemenoana teravalt hammasterealt. «Koer...» sülitas Sventek tigedalt läbi hammaste. Sellele polnud enam midagi lisada. Äkitsi sigines tema häälde kahtlustav noot: «Kui sa teadsid, et tegemist polnud päris koeraga, miks sa siis seda kohe maha ei lasknud, ah?»
Ramirez kehitas õlgu. «Ega minagi seda enne Edwardsit näinud.»
«Kui juba koerad sellised on, siis ilma oma sõbrata ei tahaks ma ülejäänud faunaga küll tutvust teha,» lausus Sventek kõveralt muiates ja silitas tähendusrikkalt oma plasmapüssi. Keegi ei öelnud selle peale midagi ning labidate liikumise taktis kostev liiva rabin näis peatselt püüdvat summutada nende kohale kerkinud ängistavat vaikust.
Komando jätkas kõndimist endises hanerivis, kuid nüüd juba kahekordselt ettevaatlikuna, relvadki laskevalmis. Paari tunni pärast alustas lähistroopiline taevas kiirelt tumenemist, nagu oleks helesinisesse laguunivette valatud pott musta tinti ja hallikasmustad rünkpilved hakkasid kaugelt horisondilt nende poole ujuma. Punakamaks muutuvas valguses rühkisid mehed visalt läbi tolmava maastiku, sõrmed endiselt päästikutel ja silmad harjunult otsimas vähimatki kallaletungiallikat. Veel tunni aja pärast andis Sventek kauaoodatud märguande peatumiseks.
Laager püstitati ja turvati veerandtunniga. Branty ja Connor jäid valve esimesse vahetusse, teised sulgusid ilmastikukindlatesse varjetesse. Selleks ajaks oli taevas juba tuhkhall, kuid esimeste piiskade langemiseni jäi veel palju aega.
***
Connor oiatas ja haaras käega õlast. Branty relva toru pöördus oletatava ohu poole kiiremini kui tema pilk, ent midagi polnud näha.
«Mis juhtus?»
«Mingi putukas vist hammustas õlast. Pagana valus oli igatahes.»
Samal hetkel kahmas Branty oma vasakust kõrvalestast, tuues kuuldavale vaikse aiatuse. «Mida kuradit?!?»
Sadu hakkas aeglaselt, end kindlalt tihenema.
Nüüd oiahtasid mõlemad korraga. Ja veel. Branty nägi jahmatusega, kuidas tema käeseljale kukkunud vihmapiisk visina saatel aurustus, jättes järele tillukese musta süvendi ja terava valuaistingu. Ta sulges juba hüüdeks avanenud suu, Connor oli taibanud.
Branty tiris seljakotist välja kahekohalise varje ning püüdis koos paarilisega seda üles seada. Happene vihm ei hoolinud nende pingutustest, vaid jätkas sadamist laisalt kukkuvate piiskadena, pannes mehed torkiva, nõelava, kõrvetava valu käes väänlema.
Viimaks said Branty ja Connor varjesse söösta. Nende õnneks polnud sadu rohkem tihenenud, küll aga taevas olevad pilved, mis nüüdseks juba süsimustadena varjasid igasuguse valguse Stella Terrenuse suurelt päikeselt. Piisad rabisesid vastu varje plastkatust, kostudes otsekui saja tillukese kääbuse trummipõrinana.
Siis sadu lõppes -- ühel hetkel sai raevukas valing lihtsalt otsa. Branty ulatas Connorit sõbralikult nügides tollele väikese helgiheitja: «Su relv paistab olevat välja ununenud, viitsi end veidi liigutada ja see üles otsida.»
«Vihm?»
«Näed isegi, et üle jäi.»
Connor porises midagi ja väljus varje alt. Relva sai ta maha unustada ainult laagrit üles sättides, niisiis pidi see paiknema kusagil siinsamas. Teadmata täpselt, kus, libistas ta helgiheitja võbeleva valgusvihu samm-sammult niiskest maapinnast üle. Paarikümne sammu kaugusel paistiski tuttav piklik ese.
Taas hakkasid kukkuma kõrvetavad piisad. Connor jooksis kiiresti, kummardus ja haaras relva. Samal hetkel paiskus kõmina saatel taevast alla määratu, otsekui kinni hoitud vihmavaling.
Muigega Connori tegemisi jälginud Branty tardus, kuuldes valukarjet ja nähes, kuidas helgiheitja valgusvihk siia-sinna veikles. Connor püüdis varje poole söösta, aga libises hetkeliselt pori ja happe püdelaks seguks muutunud maapinnal ning kukkus. Happevihma tuli pideva kosena, justkui olnuks see ainuke sajupäev aastas ja kõike saatsid harvad välgusähvatused ning kõue kõmin. Paariks sekundiks põlema jäänud Connori helgiheitja kustus Branty jahmunud pilgu all, kes ei saanud muud teha, kui vaid pealt vaadata, sest appi ruttamine tähendanuks kindlat surma. Veel paar minutit kestis looduse märatsemine, mille jooksul jõudis Branty tunda paanikat, hirmu, raevu, abitust -- ja siis, ühekorraga nagu alanudki, lõppes vihm otsa. Maapind imes niiskuse endasse, pilved hajusid ning paistma hakkas Stella Terrenuse tähistaevas.
Branty komberdas sinna, kuhu Connor kukkunud oli, kuid ei suutnud ennast sundida pilguheiduks sellele, mis kunagi hingas ja liikus Connori kehana. Ta vajus põlvili, vajutas sõrmed kõrbeliiva ja kraapis seda, surus sõrmed uuesti ja uuesti liiva, kuid Stella Terrenuse kahvatu nägu paistis vaid irvitavat nende kriimude üle. Veel kord lõi Branty jõuetult rusikaga vastu maad ning lasi hõõguva rauana piinaval ahastusel end katta.
***
Kapten Giller kõndis närviliselt mööda komandosilda, püüdes mõistatada, mida võiksid tema mehed praegu teha, mõtelda, läbi elada. Mida enam ta olukorda vaagis, seda suurema lollpeana ta enesele paistis. Kuus meest, kuus jalgsi liikuvat meest, saata vastu kõigele, mis iganes võiks siin ohtlik olla -- selle kohta polnud tõesti muud sõna kui lollus. Tema sammud kajasid ruumi seintelt õõnsalt vastu.
Enamik meeskonnaliikmeid lamas oma koikudel ja higistas. Energia säästmiseks oli kapten käskinud õhukonditsioneerid välja lülitada ning väljast sisse pugenud leitsak tahtis hinge matta, lisaks sellele vaevas kõiki ka janu, sest vett jagati kehtestatud päevanormi järgi.Kapten kaalus vahepeal teisegi uurimisgrupi väljasaatmist, kuid loobus sellest kiiremini, kui mõte oli pähe tulnud. Juhtus keegi komandoruumi sisse vaatama, nägi ta alati sügavalt mõttes Gilleri vanaldast kuju komandosillal edasi-tagasi kõndimas, käed seljal ja pilk enda ette maha suunatud.
***
Tunni aja pärast oli neid järgi jäänud kaks.
Midagi ebamääraselt halba tundes ärkas Haald oma rahutust unest, püüdes ringi vaadates leida häirimise põhjustajat ja taipas -- varje sissekäik oli poolenisti liiva alla kadunud ning jätkas vajumist.
«Haald!» kostis väljast Sventeki summutatud hääl.
Haaranud relva, kiskus hüütav varjesuudme pärani lahti, lastes hunniku kosena tulvavat liiva sisse ja ise samal ajal välja ukerdades. Ta nägi mõlemaid õhtul püstitatud varjeid liiva alla mattununa, märkas ka Branty ja Connori puudumist, aga praegusel hetkel, kus liiv teda iga sekundiga üha sügavamale imes, polnud võimalik aega otsingutele kulutada. Surmahirmu tundes tõstsid komandosed jalgu vaevaliselt vesiliivast välja ning rühkisid edasi nagu halvas unenäos, hoides suunda veidi tumedama maalapi poole, mis paistis pakkuvat kindlamat jalgealust.
Siis kostis ehmunud vandumist.
Viimasena liikuv Sventek, kes ainsana oli suutnud päästa ka oma seljakoti toidu- ja laskemoonaga, takerdus liivas, vankus ja kukkus raskelt selili. Liiv paistis muutuvat veelgi püdelamaks, otsekui innustust saades. Sventeki seljakott kadus juba surmava pinnase alla ja mees ise rabeles asjatult, et oma käsi kanderihmadest välja saada. Ramirez sööstis teda päästma, kuid juba paari meetri kaugusel Sventekist vajusid ta jalad otsekui vette, nii et ta vaevalt suutis välja rabeleda. Ramirez proovis oma relva Sventekini sirutada, kuid vahemaa oli liiga suur ja Sventek poleks enam suutnud sellest kinni haarata. Hetk hiljem olid vajujast näha vaid põlveotsad ja pärani silmadega nägu, tema suu püüdis midagi ütelda, kuid liiv täitis selle ja muutis ta tummaks. Sventekit kattis juba õhuke liivakirme, kuid sellegi alt võis näha ta surmakrampe ning veel ühe piinavalt pika sekundi järel oli kõik lõppenud.
Ramirez tuiutas pilguga kohta, kuhu kaaslane oli kadunud, Haald sülitas ja vajus istukile. Kummalgi polnud lihtsalt enam jõudu paarilise surma üle kurbust või ängistust tunda. Neile olid alles jäänud kaks relva kokku umbes paari tosina lasuga -- ning see oligi kõik. Toitu polnud ja viimane veetagavara asus sügaval liiva all koos surnud Sventekiga.
«Liigume edasi,» andis Ramirez korralduse. «Kõrbe serv on lähedal ja me ei tohi unustada meile antud ülesannet.» Teine komandos neelatas kuuldavalt, tahtmata mõelda paaritunnisest rännakust ilma veeta päeva kõige palavamal ajal.
***
Haald tõstis juba täiesti masinlikult üht jalga teise ette. Pea oli rinnale vajunud, relv kuhugi maha jäänud, keha karjumas oma hääletut karjet füüsiliselt tajutavas põrgukuumuses -- aga see ei omanud enam tähtsust. Haald ootas seda hetke, mil teadvus ei suuda enam jalgu vastu tahtmist kõndima panna ning... ning... kaugemale ta ei mõelnud.
Ramirez hoidis endiselt pead püsti ja relva käes, kuid temagi kõhetu, sooniline kuju ilmutas kurnatuse märke. Ta oli juba mõnda aega silmas pidanud väikest täppi, mis kaugelt nende poole liikudes kasvas lõpuks taas üheks «koeraks» ja lausa mõnuga pihustas Ramirez selle tükkideks.
Haald tõstis pea ja heitis verd täis valgunud silmadega pilgu ümbruskonnale. Ilmselt olid nad juba kõrbe serval, aga ometigi nägi ta miraazhi... nägi teist Haaldi ja Ramirezt neile vastu kõndimas ja see pidi kindlasti miraazh olema, sest vale-komandoliikmete piirjooned muutusid hägusaks, sarnanedes mitte millelegi ja samas kõigele, mida ta teadis. Hetke pärast muutus pilt taas selgepiiriliseks, kuid nüüd polnud Haaldi jahmatuseks vastutulijad enam tema ja Ramirez, vaid...
***
Pärast käsundusohvitseri kuumarabandust lasi kapten õhukonditsioneerid taas sisse lülitada. Ta heitis ikka veel pilke välisilma peegeldavatele ekraanidele, kuid nüüd juba palju harvemini.
Liiga vana olen, mõtles ta endamisi, peaksin juba erru minema. Giller muigas samas virilalt selle peale. Ükski tema seni läbiviidud viieteistkümnest missioonist polnud möödunud ohvriteta, olgu viimasteks siis tsiviilisikud või... tavaliselt tema enda mehed. Kuid pidev inimkaotustele läbi sõrmedele vaatamine oli talle mõjunud kalestavalt ning kõrgemalt poolt tulnud plaan pidi ilmselt selline olemagi. Suurte kogemustega kõrgem ohvitser, kelle jaoks on tähtis vaid lõpptulemus, mitte selle saavutamise viis.
Tahtis ta kõige selle eest veel austusavaldustega erru saatmist? Masendusega meenutas kapten «planeedivallutust» IOR-4'l, mille läbiviimise eest pidanuks ta tribunali alla minema, aga sai selle asemel oma paraadülikonnale veel ühe aumärgi juurde. Giller pigistas sõrmed rusikasse, püüdes enesehaletsushoost välja rabeleda. Stella Terrenus on tema nurjumiste tipp, tema fiaskode fiasko. Ta vaatas suurtele ekraanidele, kuid neist paistis ikka vaid tühi, ilmetu kõrb, mis veelgi teravamalt tuletas talle meelde vallutuskomando tõenäoliselt kurba saatust.
***
Ramirez toetas plasmapüssi kindlalt puusale ja tundis relva aeglaselt vasakule-paremale liigutades, kuidas see ühes taktis katkendlike päästikulevajutustega torust hõõguvat surma sülgas.
Ühe humanoidi kuju tuhmus, hajus õhku tõusva suitsuvinena; teine ilmselt aimas rünnakut, oli ühel hetkel oma kohal ja teisel hetkel juba Ramireze selja taga. Haald nägi vaid, kuidas Ramirez häält tegemata maapinnale kukkus, mis otsekui mehe raskuse all lohku tõmbus, allapoole vajus ning ta oma pinnaga kaanetas.
Humanoidiga vastamisi seistes ei suutnud Haald pilkugi tõsta ja kõikus joobnuna oma kohal, tajudes kuumust kui kümmet hullunud sepavasarat peas lõhkumas. Masinlikult tasakaalu kindlustada püüdes astus ta sammu ettepoole ning ei oleks järgnevat reaktsiooni ealeski suutnud ootada. Haald tõstis käed silme kaitseks, aga tundis ennast juba pimestatuna meeletult eredast valgusesähvatusest. Lööklaine surus karje Haaldi kurku tagasi, ta tundis oma nahka tuumalöögi põletavas hinguses lõhkevat, keev veri mullitas ja aurustus komandose soontes, kopsud lõhkesid, keha lagunes ja pudenes ükskõiksele liivale. Võimalik, et humanoidi eikuhugi suunatud pilgust langes murdosa ka Haaldile, kes surus käsi raevukalt vastu meelekohti otsekui püüdes pead koos hoida. oma kuivanud huulte vahelt meeleheitekarje kuuldavale lasi ning käed ikka pea ümber, raskelt kukkus ja lamama jäi. Vaikselt, aimamatult sahisesid liivaterad miniatuursetesse kraatritesse ja orgudesse, mida oli tekitanud langeva keha raskus. Vaevukuuldav tuul muutis oma hääle järsult crescendoks ja tiirles kiljudes ümber otsekui kivinenud figuuride, üha kiirenedes ja kiirenedes, hooga kõrgemalt tõustes ning püüdes kõike endaga kaasa rebida, kuid veelgi pöörasema huilgamise järel ta hoog peatus ning õhus lendlev pinnas langes kustuva jõu tahtmatul toel aeglaselt maha.
***
Kõhetu Gilleri kuju ei paistnud kõrge seljatoega istme tagant väljagi, kui ta, pea kätele toetanud, laua taga magas. Sel hetkel vaod ta näos vähenesid, kortsud otsaesisel tõmbusid siledaks ja kogu ta olemus näis rahu leidnuna. Vahetevahel viivuks ärgates tundus kaptenile, et ka elu konarused on tasandunud, kuid rutiinne pilk ekraanidele, kust ikka ja jälle paistis kõrb, kord valguskiirtest äratatuna, kord päikeseloojangus veripunaselt kumamas, tuletas talle tõelise olukorra meelde ja kortsud otsaesisel näisid noil silmapilkudel veelgi süvenevat.
Giller ärkas. Harjunud liigutusega pühkis ta unerähma silmadest ja sama harjunult heitis pilgu «Invincible'i» silmadele. Ta ohkas, nähes kaugelt eemalt ruumilaeva poole kõndimas üksikut inimkogu kelles kapten Haaldi ära tundis, ja see oli raske ohe. Tema halvad aimdused olid vastupidise lootmisest hoolimata ikkagi täide läinud ja ühe mehe naasmine, kui teele läksid kuus, ei suutnud teda vähimalgi määral rõõmustada.
Kapten kutsus käsundusohvitseri ja viipas ta ruumilaevast lahkumisel endaga kaasa. Käed rinnal ristis ja pilk kaugusse suunatud, jäi ta Haaldi ootama.
Relva ja varustuseta komandos lähenes, jõudis kiirel sammul kaptenini, andis au ja jäi ootama. Giller vaatas talle pikalt otsa ja taipas ilmselt paljutki, kuid tahtis oma arvamustele Haaldi enda suu läbi kinnitust leida.
«Raporteeri tulemustest.»
Haald vaatas kõhkleval ilmel käsundusohvitseri. «Kui võimalik, siis ma räägiksin nelja silma all.»
Gilleri käeviipe peale ohvitser lahkus. «Räägi nüüd.»
«Mul on äärmiselt kahju teatada, et kõik peale minu on hukkunud. Kuid... ma ei teagi, kuidas seda öelda, aga igatahes avastasime mõistusliku eluvormi.»
Kapten vaatas Haaldi uskumatu näoga. «Sa tahad öelda, et kohtusid mingite... mingite tulnukatega?»
«Ma tahan väita, et humanoidid on praegugi minuga kaasas, kapten.»
«Oled sa terve mõistuse juures? Neli päeva tagasi ei andnud kaugsond absoluutselt mingeid märke mõistuslikest asukatest!»
«Ma ei naljata, kapten. Nad on tõesti siinsamas.»
Gilleri nägu omandas järk-järgult pilkliku skepsise kõik varjundid. «On nad... mikroskoopilist kasvu? Miks ma ei näe neid?»
Haald kehitas vaevumärgatavalt õlgu ja vaikis.
Kaks kogu ilmusid otsekui nupuvajutuse peale, nende piirjooned olid ähmased, kuid teravnesid kaameralikult, kuni joonistusid välja neli selgepiirilist... humanoidi. Äärmuseni jahmunud kapten leidis end silmitsemas nonde lühikesi, nagu altpoolt küünarnukki amputeeritud nelja sõrmega ülajäsemeid -- käsi --, samas kui ümmargused, pupillideta klaasjad silmad näisid vaatavat ühekorraga nii teda kui ka kõike ümbritsevat, tekitades kaptenis ebameeldivustunde. Humanoidid paistsid kandvat kombinesooni moodi pruuni kehakatet -- või oligi nende nahk nii krobeline? -- ning ilma nähtava nina ja kõrvadeta pead keerasid nad linnulikult kiiresti siia-sinna. Siiski ei vastanud nad kapteni ettekujutusele võõrast eluvormist, vaid pigem mõnest eksootilisest Maa mustanahaliste hõimust.
Vastupidiselt käsundusohvitserile, kes võõraid varjamatult jõllitas, jäi kapten ikkagi kapteniks ja taastas kiiresti enesevalitsuse. «Mis ikkagi juhtus? Mis põhjustel teised hukkusid? Mis on retke tulemused? Kas on meil mingit lootust eluspüsimiseks? Tee lühidalt, jäta detailsed seletused hiljemaks.»
Haald alustas kaalutlevalt, vahetevahel jutu käigus pause tehes ja vilksamisi humanoidide poole vaadates.
«Kaotasime Edwardsi vaevalt paari tunni kaugusel laevast kui teda ründas üks koeralaadne loom. Vesiliiv neelas Branty ja Connori, veidi hiljem Sventeki. Kõrbe piirile jõudes tappis Ramirez ühe kahest ootamatult ilmunud humanoidist ja tapeti siis ka ise. Pärastise koha peal on mäluaugud, aga ma olen kindel, et need olid humanoidide tekitatud. Ühel hetkel -- arvan, et olin siis nende ruumilaevas või kus iganes -- hakati minuga suhtlema. Tõenäoliselt võeti minu peast kogu sealolev informatsioon, sealhulgas ka info Kolonisatsiooni ja meie ebaõnnestunud uurimisretke kohta. Suhtlemine... tundus, nagu oleks keegi minu pähe ilmunud ja minu enda sõnavara kasutades lauseid ritta seadnud. Nii saingi teada, et olin läbinud teatud sondeeringu, mis sobimatu tulemuse korral oleks kaasa toonud minu... hm, surmamise.»
«Jah?»
«Ühel hetkel tuli täiesti ootamatu abipakkumine. Nõustusin, mind transporditi ruumilaeva lähedusse ja siin me nüüd oleme. Muide, ilmselt on nad võimelised meie jutust aru saama.»
Kapten mühatas umbusklikult, aga praktiline meel sai temast võitu. «Kas nad võiksid näiteks meie romu korda teha?»
«Jah, aga selleks on vaja «Invincible» transportida nende ruumilaeva.»
«See pole ju võimalik,» kehitas kapten enesekindlalt õlgu. «Laev on liikumatu.»
«Leidub ilmselt ka teisi võimalusi,» nentis komandos võõrastele korraks otsa vaadates.
Kapten märkas, kuidas Haald fikseeris oma pilgu seejärel millelegi tema selja taga. Välkkiirelt keeras ta ennast ümber ja ahmis siis õhku. Ta oli siiamaani arvanud, et kahekümne meetri kõrgune, pool tuhat ruutmeetrit enda alla võttev «Invincible» on suur, kuid pilguheit taamal otsekui udust aeglaselt välja ilmuvale... millelegi paiskas tema uhkuse põrmu. See Titanoslik ruumilaev -- see tohutu müür, mis algas kusagil ja lõppes kusagil, kuid polnud võimalik öelda, kus -- pani oma hoomamatusega kapteni pea ringi käima.
«Oh... kurat!» sosistas kapteni kutse peale lähenenud käsundusohvitser, libistades pilku üle peene graveeeringuna paistva illuminaatorite müriaadi, kus käis eredamate ja tuhmimate tulede süttimise ja kustumise pidev valgusmäng, otsekui täheruumi miniatuur. Kusagilt ülevalt laskusid neli suurt drooni, mis võtsid «Invincible'i» pingutuseta oma haardesse ja viisid selle koos meeskonnaga humanoidide ruumilaeva.
Vaikus. Kapten suunas oma pilgu taas alla, Haaldile. «Mis nüüd?»
«Ootame. Ma usun, et nad saavad sellega kiiresti hakkama.»
Mõõtmatust ruumilaevast paiskusid nendeni aeg-ajalt jäised õhuvoolud, kuulda oli loendamatute masinate rütmilist tuksumist. Seniiti tõusev Stella Terrenuse päike helkis pronksjalt võõral laeval, kusagilt ülalt algas madalatooniline undamine, mis üha kimedamaks ja kõrgemaks muutudes ületas lõpuks kuulmisläve; terase krigin otsekui hiiglase karje. Kolm tardunud figuuri. Kusagilt tõusis tuulehoog, haaras kõrbepinnalt endaga liivateri kaasa ja keerles, viskles ümber nende, liigutas riideid, sasis juukseid, kõike ilma nähtava mõjuta.
Droonid hoidsid taas «Invincible'it» enda vahel ja laskusid alla, laeva lõpuks õrnalt liivale asetades. Kõik kokkupõrke tunnused olid kadunud, varem tuhmid kaitsekilbid kiiskasid silmipimestavalt ning mootorid töötasid madalatel tuuridel, otsekui võõraste tehnikale ülistuslaulu lauldes. Seiskunud inimgrupp elavnes taas, kui lüüsi uks sisinal kerkis, lastes endast välja parve ehmunud meeskonnaliikmeid. Kapten Giller andis käsundusohvitserile korralduse nendega tegeleda ja läks koos Haaldiga ringkäigule.
Töö oli olnud oodatust korralikum. Võinuks arvata, et «Invincible» on just tehasest väljunud ning Gilleri ja Haaldi sammud kõlavad esimest korda selle lõpututes koridorides, ruumides ja vahekäikudes. Aeg-ajalt libistas kapten käega üle seinte või heitis illuminaatoritest pilgu välja, justkui veendumaks, et tegemist on ikka tema laevaga.
Niimoodi ringi käies jõudsid nad esimese laoni. Kahe mehe kõrgune topeltuks avanes sujuvalt ja hääletult, veidi kõhklevalt astusid kapten ja komandos ruumi sisse. Veepaakidega palistatud seinad kerkisid kõrgele külmades aurupilvedes lakke ja nende sammud kõlasid raudpõrandalt õõnsalt vastu, kui nad möödusid vaikivate ridadena seisvatest droonidest ja ehitusrobotitest. Kümned oma kohale kinnitatud maastikumasinad ja tuhanded liitrid turvakanistrites loksuvat kütust nonde näljastele mootoritele, hoolsalt lukustatud relvakapid, varuosad väiksemate vigastuste parandamiseks ja veel loendamatu arv asju Kolonisatsiooni vajaduste rahuldamiseks. Mitte mingeid märke sellest, et vaid mõned päevad tagasi täitis seda «Invincible'i» mõistes hiiglaslikku ruumi inimverega segatud känkrunud metalli segadik.
Kusagilt eemalt kostsid ebamäärased hääled -- «Tregen??» vaatas Haald kaptenile küsivalt otsa. Ta polnud mõelnudki sellele, mida tegid humanoidid kokkupõrkes surma saanud tehnikuga.
«Tregen on surnud. Mine vaata, ehk on mõni nende droon siia jäänud.»
Ettevaatlike kassisammudega, käsi valmis iga hetk projektiilrelva haarama, liikus Haald kummaliste häälte algallikale lähemale. Ta eraldas juba tumedat kogu millegi kallal kohmitsemas.
Kapten jälgis Haaldi hämarusse kadumas ja tammus rahutust tundes jalalt jalale, suutmata veel kuigi hästi omaks võtta nii sujuvalt kulgenud kontakti võõrtsivilisatsiooniga. Ta avas isikliku võtmekaardiga ühe relvakappidest, võttis esimese ettejuhtunud püssi, uuris seda põhjalikult ja pani ohates tagasi. Töö oli olnud tõesti hea.
Kogu toimetas ikka hämaruses ja kuidas Haald ka silmi ei pingutanud, ei suutnud ta aru saada, kes see on. Ta otsis kobamisi valguslülitit, leidis selle ja vajutas.
Giller nägi lao teises otsas suuri valguspaneele süttivat.
Eredasse valgusvihku sattununa tõstis kohmitseja käe varjuks silmade ette, kuid Haald oli juba kõike näinud ning tundis külmavärinaid mööda selgroogu alla jooksmas. Ta surus hambad risti, vabastas relva kaitseriivist, sihtis ja tulistas.
Kapten võpatas, kuuldes laske ja kaht ebainimlikku karjet, millele järgnes lausa ängistavalt raske vaikus.
***
Otsekui maapinnalt tõusva tuhmhalli, rõske udu jäiste küüniste vahele sattununa hakkasid võõraste majesteetliku tähelaeva alumised, siis ka keskmised ja ülemised osad hägustuma, nende piirjooned värelesid habraste ämblikuniitidena ja kadusid, nagu olnuks see ülev hiid vaid silmapetteks tekkinud. Kellelgi polnud aega seda märgata, sest praegu jätkus meeskonnal silmi vaid nende jaoks, kes võõraid oma silmaga näinud olid.
***
Kapten nägi aeglasel sammul lähenevat Haaldi, kes käigu pealt relva vöö vahele toppis.
«Keda sa tulistasid?»
«Tregenit.»
Tahtmata öeldut uskuda, tuiutas kapten Haaldi kahvatuks muutunud nägu ja pärani silmi. «Tahad sa öelda, et Tregen oli elus ja sa lasid ta maha?»
«Jah, ma tegin seda. Tregen oli küll elus... ma ei tea ja ei tahagi teada, kuidas või miks humanoidid seda tegid, aga mees elas sellisena, nagu ta oli olnud pärast lao deformeerumist!»
Arusaam jõudis kaptenini. Ta heitis pilgu laoruumi teise otsa ja pigem kujutles kui nägi tehnikut, kes päevad tagasi langeva metalli alla muljutuna suri, võõra tsivilisatsiooni tehnika abil taas ellu äratati ja nüüd taas surnult lamab, seekord ehk rahu leidnuna. Giller väristas pead. «Ma annan korralduse Tregeni tuhastamiseks, aga sina tee humanoididele selgeks, et nad meie surnuid enam parandada ei püüaks.»
Kapteni käeliigutuse peale lõi lähim sideekraan värelema ning kattis ennast koheselt käsundusohvitseri küsiva näoga.
«Raporteeri.»
«Kõik alates mootoritest kuni pisimate tööriistadeni on klaar. Laev on täiesti sõidukõlblik, sir.»
«Tõusta ühe kilomeetri kõrgusele ja leida kuuekümne minuti jooksul sobivam asunduspaik.»
«Saab tehtud, sir.» Ekraan kattus uuesti otsekui kastepiiskades sädeleva ämblikuvõrguga ning kustus siis.
Giller lõpetas ringkäigu tõtlike sammudega, Haaldiga sõnagi vahetamata. Komandoruumi tagasi pöördudes tundis ta, kuidas võimsad mootorid laeva pehmelt tõstma hakkavad ning kuni ta oma tooli vajus, alustas «Invincible» juba madallendu.
Heites aeg-ajalt pilke laeva «silmadele», seadis kapten mõned asjad oma mõttes ritta. Viis hukkunud meest ei omanud praegu enam tähtsust, kui käeulatuses on... nende võimas tehnika. Selle nimel võis paljugi ohverdada, ka inimelusid. Droonide ja robotite abil valmib Kolonisatsiooni esimene baas vähem kui kahe päevaga, enne seda võib sobiva teate juba Maale saata.
«Invincible» peatus, laskus veerand kilomeetri kõrgusele ja jäi hõljuma kunstlikus nullgravitatsiooniväljas. Nende all asus üksikute väiksemate küngastega kaetud lauskmaa, mitte eriti kaugel sügavsinise pinnaga veekogust, kuhu ja kust jooksvad jõed kadusid uduse horisondi taha.
Meeskond pööras pilgud kaptenile, kes «silmade» lummava pildi tõttu näis olevat lummatud. Ainult hetk ja Giller oli taas selline, nagu meeskond oli harjunud teda nägema.
«Mida bioanalüsaator ütleb?»
«Kõik on korras, sir. Maanduda...?» Viimane küsimus oli kõhklev, aga kapten noogutas. Kergendunult hakkasid pilootide käed klahvidel ja juhthoobadel lendlema, nullgravitatsioon hajus, «Invincible» alustas taas laskumist.
Ruumilaeva kokkupuude maapinnaga oli seekord peaaegu tajumatu. Vastavalt Maal valminud kavale võttis käsundusohvitser juhtimise üle ning asus esimese baasi rajamist ette valmistama.
Peatselt hakkas hääli summutama laserlõikurite ultrahelile lähenev kime undamine. Siit-sealt paiskus õhku sädemepilv, kusagil ühendati õhutunneleid ja lüüse ning tehnikud jooksid edasi-tagasi, jagades käske robotitele ja kirudes, kui nonde hääleprotsessorid ei suutnud müra seest juhendeid välja filtreerida. Jõudes mingis tsoonis oma osaga valmis, andsid robotid järje droonide kätte, kes ründava rohutirtsuparvena sööstsid kontrollima ühenduskohti, testima toitekaableid, paigaldama lugematuid sensoreid ning ühildama elektroonikat kogu selle süsteemiga. Ruumilaeva kõrgelt komandosillalt vaadatuna näis ehitusplats otsekui kõrbeliivale laotuv teraslill.
***
Ohvitseride salongi suure ovaalse laua taga istusid peale kapteni veel neli meest: Haald, navigaator, mehaanik, käsundusohvitser; nendele lisaks kaks humanoidi. Laua keskel olevast tuhatoosist tõusis suitsu ning aeg-ajalt haaras kapten oma kuivetute sõrmedega sealt sigareti ja imes seda ahnete tõmmetega. Kapteni ja Haaldi vastas tikksirgelt istuvad humanoidid vaatasid seda pinevalt pealt, näides seda oma vaatepunktist analüüsivat; peale komandose piidlesid kõik teised omakorda humanoide, aga paistsid aegamööda nende seltskonnaga harjuvat.
Olles sigareti lõpuni tõmmanud, alustas kapten Giller nõupidamist. «Kutsusin teid siia, kuna meil on vaja arutada Kolonisatsiooni edasist tegevuskava, täpsemini öeldes tegevuskava sellel planeedil, Stella Terrenusel. Need khm... dzhentelmenid siin -- ta nookas peaga humanoidide poole -- esindavad Stella Terrenuse intelligentset ühiskonda, või kuidas see oligi, Haald?»
«Niipalju, kui mina olen aru saanud, sir, pole nad Stella Terrenuse põlisasukad, vaid meie mõistes midagi suvitajate sarnast. Tulevad teatud korrapärase ajahulga järel siia, teevad midagi ja lahkuvad. Igal juhul on nad planeedi elustikuga kursis ning kui ma ei eksi, siis suudavad seda isegi kontrollida. Ma pean silmas, et ükskõik millised muud vaenulikud eluvormid ei ründa neid ning nad suudavad ära hoida ka teatud letaalseid atmosfääri- ja biosfäärinähtusi.»
«Hea küll, aga kas nad meid edaspidi ka mõningates küsimustes aitavad?»
Haald vahetas võõrastega mõned pilgud.
«Vastus oli eitav. Ühtlasi tahavad nad eelnenud abistamise eest midagi ka vastutasuks.»
Seda ma kartsingi, mõtles kapten «Mida konkreetselt?»
«Plasmapüsside, plasmakahurite, lõhkeainete ja ruumilaeva mortiiride tööpõhimõtteid...»
Neli pärani silmapaari pöördus Haaldi poole, kuuldut mitte uskudes.
«Projektiilrelvad on nende jaoks uudis -- paistab, et siiamaani on nad kasutanud vaid meie mõistes psühholoogilisi relvi,» jätkas komandos käsi laiutades, kuigi juba ebakindlamal toonil.
«Kes garanteerib, et antud tehnilist informatsiooni ei kasutata meie vastu?» päris navigaator. «Selline soov on lausa otsene vihje... millelegi.»
Haald vastas Gillerile.
«Mingist garantiist ei saa loomulikult juttu teha tsivilisatsiooni puhul, kus selline sõnagi võib puududa, aga ma pean nende senist käitumist piisavaks garantiiks. Peale selle, sir, on nad meist sõjalises mõttes ka ilma projektiilrelvadeta üle.»
Kapten toetas pea kätele ja vaagis olukorda. Relvapõhimõtete andmine on ühest küljest hullumeelsus. Teisalt käis «Invincible» juba nende ruumilaevast läbi ja mingi aim tehnikast saadi nii või teisiti; ka võidaks keeldumist valesti tõlgendada. Valikut pole ja kui nad juba vaevusid «Invincible'i» vrakist üles ehitama, vaevalt neil siis plaan on see kohe plasmakahuriga sõelapõhjaks muuta. Kui veel õnnestuks neid veenda oma tehnikat jagama, oleks «Invincible» kogu täiega mäel.
«Hea küll. Oleme tehinguga nõus.»
«Richards,» pöördus kapten mehaaniku poole, «näita neile relvi ja võta paar meest igaks juhuks kaasa. Muus suhtes on minu poolt kõik.»
***
Teade Kolonisatsiooni esimese punkti rajamisest läks lendu, see sööstis läbi Stella Terrenuse atmosfääri, väljus avakosmosesse, põigeldes mööda ühtedest asteroididest ja põrgates kokku teistega, nägi hiidtähtede kollapseid ja supernoovade eredaid sähvakaid; miljonid, miljardid tähed süttisid ja kustusid, magnettormid püüdsid teda oma haardesse saada, kuid asjatult. Üksainuke punkt taevalaotust katvas keerulises täheornamendis, üks nii lõputult kauge koht Universumis pidi korraga muutuma paljudele nii lõputult lähedaseks. Kes teab, ehk jäi mõne inimese pilk tuhmil valgustäpil veidi kauemaks pidama, ehk tundis ta, aimas ta, et Surmana vääramatult sööstab sealtpoolt tulev sõnum läbi aja ja ruumi, et ükskord jõuda oma sihtmärgini -- Maale.
(ESIMESE OSA) LÕPP.