Käis umbes taoline valgussähvakas nagu pildistamise ajal ning keset lagendikku tekkis olematusest imeline ja õrn, roosa ja tundeline olend -- Irner. Ta oli loodud kosmilisest mateeriast ja energiast ning tema ainus, lõplik funktsioon oli rahu, õndsus ja võrdsus. Imetabane võime ennast muuta pidi tegema Irnerist täiuslikema maruvõrdsuslase ja helge tuleviku tooja. Jumal oli loodust sedavõrd heal arvamusel, et unustas läbi viimata viimased testid ja kontrollid. Ta ei uskunud, et tehtus võib mingi viga olla ning Irneri programmeeritus võib osutuda ebatäiuslikuks. Sedavõrd enesekindel mees oli Jumal.
Mõtlikult sammus Irner mööda künklikku lagendikku. Jõhkrus, mis toime oli pandud, tundus sedavõrd võigas olevat, et aeg-ajalt ta peatus, luksus veidi, tõmbus ettepoole kööku ja oksendas mulinal. Liiga valus ja liiga jube oli see kõik tema jaoks. Irneri aju ei suutnud mõista neid «halbu», kes selle kõik olid korda saatnud. Ta oli puhas hing, looduslaps, kelle ainukeseks missiooniks oli rahu, õrnus ja täiuslikkus.
Valu südames, seisatus ta taas, kükitas ning vaatas lähemalt enda ees maa sees olevat ava ja kuhjatisi selle ümber. «Oh, issand,» pomises ta, «ja ongi katki!» Nuttes ning käsi taeva poole ringutades tõusis ta ja üritas edasi komberdada. Muttide poolt ülestuhnitud mullahunnikud mõjusid talle sedavõrd shokeerivalt, et ta otsustas mitte enam maha vaadata. Puruksrebitud taimejuured tekitasid rinnas kohutavaid pisteid. Pilku helesinisel taevalaotusel hoides liikus ta lagendiku serva poole.
Metsaserva jõudes ta peatus ning hingas kergendatult. Õudusunenägu reaalsuses oli läbi. Taas võis ta vabalt ringi hõljuda ning oma heleroosast õrnast näost pakatades ja naeru lagistades elusolendeile õnne tuua. Juba ta astuski esimesed sammud, kui järsku märkas maas kummalist objekti. Esmapilgul ei adunud ta, millega on tegu, ning asus leidu lähemalt silmitsema. Tasapisi kadus õhetus ta näost ja kogu keha haaras ränk värin ja kramp. Irner ei suutnud ennast liigutada ja ainsad, mis tundusid tema juures veel elavat, olid silmad. Tema ees maas vahtis sambla seest välja seene jalg. Ilma kübarata, sileda lõikepinnaga seene jalg. «Mõrv!» kisendas Irner järsku, rabeles lahti kammitsevast krambist ning tormas hullumeelsel pilgul metsa vahele. Haav oli alles sedavõrd värske, sedavõrd valus, et mõrvar ei saanud veel kaugel olla. Kosmilist energiat ja oma imelisi jumalikke võimeid kasutades muutis Irner ühe hetkega oma olemuse. Ta teadvuses kõmises vaid üks verine fraas -- kättemaks.
Helmi seisis kuuse all ning vaatas rahulolevalt enda ette maha. Terve pesakond riisikaid ja kõik nii armsad muksukesed, et lausa lust kaeda. Vanainimese käbeda liikumisega nubistas ta rahulolevalt seeni korvi ning ümises vaikselt K. Tennosaare tuntud viisi laulda. Tal oli nii-nii mõnus tunne.
Kostis vuhinat-vihinat ning eemalt metsa vahelt sööstis tema poole must kogu. Metsik lõust, karm piik otsaees ja limane saba oli kõik, mida Helmi suutis hoomata. Edasi ta ainult karjus hüsteeriliselt. Kuid ka see toimus siiski väga lühikese aja vältel. Täpselt 8 sekundi pärast ei olnud Helmit enam elavate nimekirjas. Irner oli teinud oma töö, viinud täide lubatud kättemaksu ning muutunud tagasi heleroosaks õrnaks olendiks. Kergelt ja õnnelikult kilgates vaatas ta veelkord tagasi korrapäraste 3x3 cm kuubikute neljatahulisele virnale (Helmi) ja jätkas oma ringkäiku maal. Ta südames pakitses headus, võrdsus ja õnn. Ta oli ju tulnud head tegema -- elavatevahelist võrdsust looma.
PS! Sellest ma siiski ei tahaks pikemalt rääkida, mis juhtus esimeses inimasulas Irneri teel. Õnnetuseks juhtusid seal elama loomapidajad. Leidus tapamaju.