Oddasit gulan nieguidan
Sk?dja daid munnje čuojaha
Barut mu nieguid fievrridit
Sk?dja daid munnje čuojaha
Vuovdi dan biekkas juoiggada:
?Vel muge ?lbmot friija lea!?
Mari Boine, ?Sk?dja?
(Taas kuulen oma unelmaid
kaja toob nad minuni
lained kannavad mu unelmaid
kaja toob nad minuni
mets laulab neid tuulde:
?Seal kuskil on vabadus, isegi minusugustele!?)
Me Yu süsteem, Ge. Põhjapolaarala. Keskpäev Meeria jõe ürgorus Gadilamaal, planeedi põhjapoolseimas asustatud piirkonnas.
Inimestest põlluharijate tared olid koondunud kobarasse Gadila raudteejaama ümber, justkui otsides seal külma eest varju. Teerajad kulgesid vaid kuuride, elumajade, lautade ja keldrite vahel. Ükski inimene polnud käinud väljaspool küla. Nad kandsid küttepuid tuppa ja heina loomadele, vaatasid murelikult suvel kogutud varusid ? kas need ikka kestavad kevadeni?
Hiidkärbid elasid külast mõne kilomeetri kaugusel kosmodroomil. Mõned neist ukerdasid masinate vahel nagu pooleteisemeetrised rotid, kirusid ja vandusid. Rada oli täis tuisanud, lumerobotitel mehhanismid kinni külmunud, aga juba paari tunni jooksul võis oodata varustuslaeva saabumist. Siis tuli veel muinasaegne auruvedur sisse kütta, sest keegi hiidkärbist tuumateadlane tahtis sellega läbi laane Ge-ema Templi juurde sõita. Kärpidel ei olnud põlluharijatest kergem, ehkki neil olid tuumareaktorid, kosmoselaevad ja muu tipptehnika käepärast. Aastaringi kulgu nendega trotsida ei saanud, talv lihtsalt tuli ja ummistas teed ning külmetas seadmeid kinni.
Kõik strateegilised objektid ? Gadila kosmodroom oli üks neist ? tuli korras hoida, et vältida lõunas laiutava inimtsivilisatsiooni sissetungi. Kärbid pidasid Meeria jõe ürgorgu oma põliseks kodumaaks ja olid valmis seda viimse hingetõmbeni kaitsma, samas kui tsivilisatsiooniinimesed lugesid enda liiki planeedi peremeesteks ega tunnustanud hiidkärpide separaatriiki. Rahu püsis ainult tänu hiidkärpide sõjalisele üleolekule kosmoses ja nende tehnika üldisele arengutasemele, mis oli inimeste omast mitukümmend aastat ees. Aga kärpide valduses olid maagirikkad mäed ja ahvatlevad naftamaardlad Põhjamerel, kärpe oli vaid mõni miljon mitme miljardi inimese vastu? Ent kärpide maa kaitses ei osalenud ainult kärbid, sest orus elas lisaks neile ja külainimestele veel teisigi mõistuslikke liike.
Raudtee, laane ja kosmodroomi vahel laius suur rohtla, täis kohevaid lumehangi. Ühest hangest tõusis aurupahvakuid ? selle all magas keegi. Lumi liikus ja nähtavale ilmus helekollase lakaga ehitud sinakashall terava koonuga pea. Suured sinised silmad piidlesid ümbrust ning trullakas ponikeha tõusis saledatele jalgadele.
See oli Maje Li, rohtlakatt. Tavaliselt meenutas rohtlakatt koheva saba ja lakaga hurdakoera, aga Li oli ülekaaluline, sellest ka tema sarnasus poniga. Liigne priskus ei olnud rohtlakatile, planeedi väledaimale neljajalgsele, auasjaks, vaid takistas hoopis hõimuga sammu pidamast. Li kaaslased olidki tuisu käes silmist kadunud. Samas aitas rasvavaru suurepäraselt külma trotsida.
Esimene, mis Lile meenus, oli tühi kõht. See ei olnud suur probleem, sest metsaveer oli mõne kilomeetri kaugusel. Seal leidus alati noori võrseid ja kui vedas, sai mõne pisinärilisegi kätte. Aga mingi kummaline igatsus rõhus Li südant. Otsiks hõimu üles? Ei, sellest poleks abi, sest ka kaaslaste juures oli Li tundnud toda omapärast, polaaröö kestes üha süvenevat ängi. Täielik vaikus võimendas seda tunnet veelgi, sest harjumuspärane tuisuvihin oli alati tähelepanu äratanud ja mõtteid mujale kandnud.
Vaikuse katkestas lähenev ioonmootorite mürin. Mägede tagant ilmus nähtavale tähelaev, mis pikkamisi üle taevalaotuse venis ning kosmodroomi varjava võsa ja hangede taha kadus. Vaikus taastus. Li teadis, mis kosmodroomil toimuma hakkab: tähelaeva trümmiluuk lastakse koos varustusekonteineritega alla, hiidkärbid tassivad kaste, kiruvad ja vannuvad, kinnikülmunud robotid saavad möödaminnes jalahoope? Li kuulus Gadila grupi isikkoosseisu, ta oli lahingulennuki piloot. Ei, kosmodroomile pole mõtet minna, sest kindlasti satuks ta kokku ka komandöriga, kes ta kohe treeninglennule kupataks. Rahuolukorras ei tahtnud Li üldsegi maapinnalt kõrgustesse tõusta.
Lendamine oli küll nauditav, aga tekitas kummalist hirmu. Li oli maismaaloom ja tundis end maapinnal kõige kindlamini. Millal ta viimati lendas? Oi, see oli ammu, sest isegi päike MeYu paistis tol päeval kosmodroomile, aga Li polnud päikest juba kaua näinud. Komandör kippus pahandama, kui Lid nägi, sest too ei pidanud graafikust kinni ja näitas end harva. Aga õppuste ajal oli Li alati platsis, tegi missiooni kõrgeima hinde vääriliselt ära ja kadus taas nelja tuule poole. Ah, mida see komandör teab metsloomaks olemisest? Ise tammub soojades ruumides ringi, näpib aparaate ja hädaldab. Li nimetas end metsloomaks ja tal oli enda vormishoidmisest teistmoodi arusaam, mida kärbid ei tahtnud tunnustada. Samas õppuste protokollide järgi polnud Lile midagi ette heita.
Või läheks ikkagi ja lendaks ? siis näeks ometi jälle päikest? Kasvõi läbi lahingulennuki klaasi. Ei, sellest ei tuleks midagi välja, sest päike paistab kosmoses kõigest suure tähena, hing igatseb lumelõhna ja mõtted keerlevad vaid maandumise ümber. Kosmodroomil polnud tal siiski midagi teha, kärpidel on tematagi muresid küllalt.
Vaikus ja sügavsinine taevas olid talvises rohtlas haruldased. Alati vihises tuisk või hõljus külmaudu, samas polnud siin kunagi kottpime. Valgust heitsid kolm heledat tähte ja MeYu trooniks nimetatav udukogu. Vahel harva nägi Li neid tähti läbi uduvaniku, ent reeglina oli ilm pilves. MeYu oli troonilt lahkunud ja jagas Soojust lõunapoolkerale, Soojus oli põhjapoolkera maha jätnud. Kõikjal valitses külma olematuse hingus. Keskpäeviti läks vaid veidi hämaraks, kui allpool silmapiiri liikuv päike ülemisi pilvekihte valgustas. Allesjäänud Soojust tuli hoida. Kui seegi lahkub, lahkub ka Elu. Aga kui MeYu ei tulegi tagasi? Kui rumal mõte. MeYu tuleb alati tagasi.
Midagi oli selle Soojuse asjaga valesti ning Li lihtsalt pidi kellegagi sellest rääkima. Kuid kellega? Li hõimus puudus ?amaan, nagu k?igis teisteski rohtlakatihõimudes. Täiskasvanud rohtlakatt pidi olema iseenda ?amaan. Aga see teadmine Lid ei aidanud. Abi sai inim?amaanilt, Li oli korduvalt tema loitsudest ja riitustest osa saanud. Ent tema elas kaugel laanes, teisel pool Meeria jõge. Tee sinna viis läbi paksu ürgmetsa ja oli Li-sugusele tasandikuloomale ohtlik. Lil polnud mingit tahtmist paksus lumes kiskjatega mõõtu võtta.
Li pilk langes Gadila külale. Igast korstnast tõusis püstloodis suitsusammas, mis taamal paistva Garti mäe taustal hajus. Aga siis juhtus midagi, mida Li polnud kunagi näinud: päike heitis põgusa pilgu Garti mäe kohal kõrguvale pilvemassiivile ja värvis lumise maastiku sinisest roosakasoran?iks. Rohtlakatt vaatas lummatult valgusepuhangut, seejärel kogus end ning kergitas koonu valguse poole. Tõusvas udus kaikus joig, üksildane ja igatsev. Li kutsus Soojust, laulis Ge-ema ja Soojuse kiituseks. Laulis täpselt samamoodi nagu ta esivanemad juba mitusada tuhat aastat tagasi. Nende aastatuhandete jooksul olid ilmunud kosmoselaevad ja tsivilisatsioon oli haaranud enamiku Ge pinnast, nagu vähkkasvaja. Ent Ge ise polnud muutunud. Soojus polnud muutunud. MeYu polnud muutunud. Ning ka loitsud-joiud nende auks ei olnud muutunud ? need olid niisama vanad kui mõistuslik elu Gel.
Valgus kadus sama kiiresti ja ootamatult kui oli ilmunud, maastik mattus taas sinisesse pehmusse, külma ja elutusse. Nüüd tundus ilm veelgi pimedam kui enne valguspeegeldust.
Lile meenus Gadila küla ravitseja Mafa. Ehkki Li inimesi ei sallinud, oli ta paar korda ravitseja juures käinud. Tema loitsud olid sedavõrd leebed ja pehmed, et muutsid isegi käreda pakase soojaks. Samas oli tal ka inimestele omaseid puudusi: ta pidas asjade omamist ja nende pärast muretsemist elutähtsaks? Noh, inimene ei saagi muidu. Aga reeglina surusid inimesed oma tõekspidamisi peale ka neile, kes ei olnud inimesed. Mafa oli küla ravitsejana kõige targem, aga temagi polnud enesekiitmise patust päris puhas ja Lile see ei meeldinud.
Põlluharijad olid siiski toredad inimesed, võrreldes lõunas elavate tsivilisatsioonlastega, kes elasid ainult asjade omamise nimel. Enne kärpide võimu olid tsivilisatsioonlased käinud rohtlakatte liha ja naha pärast küttimas, sellest ka Li leppimatu vaen nende inimeste vastu. Muidu oleks Li kosmodroomist kauge kaarega mööda käinud, ent tsivilisatsioonlaste eemalhoidmise nimel oli ta nõus olema lahingulennuki piloot.
Aga Mafa oli lähim olend, kellele võis oma muret kurta. Või vähemalt kurta, et on mingi mure, millest Li ise aru ei saa. Kas inimene saab rohtlakatti aidata? Pidi katseliselt kindlaks tegema. Li seadiski sammud küla poole. Lumi oli paks ja samm vaevaline, ilm hämardus kiiresti. Kaugetes akendes süüdati tuled. Li kahlas sügavas lumes külale lähemale, tõusev udu jättis talle mulje, nagu põgeneksid valgustatud aknad läheneja eest.
?Kassanäe! Rohtlatütar!? rõõmustas tädi Mafa. Li astus tuppa ja vaatas ringi. Midagi polnud muutunud: punasekirju vaip lebas kamina ees, koldes hubisesid leegid, punakas valgus elustas seintele maalitud lilli ja mustreid, mängles laepalkidel, mööblil ja vaipadel. Õuest tulles tundus tuba lausa palav. Li astus kamina ette ning heitis vaibale. Lõõsk pani silmad kipitama, külmetunud jalad hakkasid sooja käes kihelema. Li vaatas vaikides tuld ega osanud juttu alustada.
Mafa seisis toanurgas ja imetles kamina ees lebavat metslooma. See oli naisele suur au, et teda külastas rohtlakatt, muistsete aegade püha loom. Loom, kes oli võimeline jooksma kui tuul, murdma käigu pealt leopardi, loom, kes oli suuteline olema ühel hetkel siin, silmapilgu pärast jällegi väga kaugel. Mafa oli kuulnud Li joigu ja ta teadis, et see oli hüüd Ge-ema poole, mitte aga üksi jäänud rohtlakati hädahüüd, nagu tsivilisatsiooni teadus oletas. Tsivilisatsiooni teadlased polnud isegi aru saanud, et see katkematu täishäälikute joru on keel ja kannab informatsiooni. Seda oli püütud uurida, aga mingit süsteemi ei olnud keegi seni tuvastanud. Teadlased pidasid rohtlakatti küll mõistatuslikuks ja kavalaks, aga päris mõistuslikuks olendiks nad teda ei lugenud. Mafa teadis, et rohtlakatt on inimesega võrdne. Nimelt selle järgi, et kui Mafa luges loitsu või palvet, siis Li laulis. Mõlemad austasid Ge-ema. Mõlema arvates oli mõistusliku olendi tunnuseks hoopis usk jumalasse, mitte oskus kivikirvest koksida või tähelaeva ehitada.
?Kas rohtlatütrel hakkas külm?? katkestas Mafa vaikuse.
?Ei. Õigemini jah, aga see pole põhjus, miks ma siia tulin,? vastas Li.
Mafa kohmetus, sest ta polnud ammu rohtlakatiga rääkinud. Seegi oli suur au. ?Mida sa siis inimese juurest leida loodad??
?Soojust? Ma ei tea isegi, aga millestki on mul puudus,? rääkis Li vaikselt.
Rohtlakatt ei teadnud, mida ta tahab. Või ei ütle ta seda sellepärast, et nii ei ole viisakas, arvas tädi Mafa. Selge, et tal on kõht tühi, selline paksuke ei jõua ju hiiri ja antiloope püüda. Mafa pani vildid jalga ja läks üle õue keldrisse kompoti järele. Naasnud, pani ta teevee tulele. Naine oli rõõmsamas tujus ja rääkis õhinal: ?Kas sa tead, taevas on selge. Varsti saame me MeYu trooni näha. Kas sa oled seda näinud??
?Küll. Läbi kosmoselaeva akna??
?Aga kas sa seda siit, looduse rüpest, oled kunagi näinud??
?Ei. Ei ole,? vastas Li. Gadilamaa talved olid sombused, vaid loetud päevadel võis tumesinist taevast näha.
?Siis me läheme täna õhtul vaatama,? otsustas Mafa veekastrulit tulelt võttes. Ta võttis kaks savikaussi ja lusikad, pani need lauale, lauldes samal ajal salme oma rahva saagadest. Tasa ja monotoonselt. Li läks laua juurde, tõusis tagajalgadele ja kohendas end toolile istuma. Kehaehitusest tulenevalt oli see tal raske, aga samas oli näha, et ta ei istunud niimoodi esimest korda.
?Oh! Mind ja minu pead. Ma oleks pidanud ju põrandale panema. Mul käib nii harva neljajalgseid külalisi,? ohkas Mafa käsi laiutades. Ta võttis uuesti kompotipurgi, üritas kaant lahti keerata, ent ei jõudnud. Ta raputas pead ning hakkas teed segama. Li haaras purgi ja keeras kaane maha.
?On sul ka tugevad käed. Kus sa seda kõike õppisid??
?Kärpide juures. Nad käivad ju samuti kahel jalal ja ega nad minuga ei arvesta. Aga maje on painduv ja hea tasakaaluga loom. Muide, käed on tsivilisatsioonlaste küljes ja neid kasutatakse enamasti koleduste kordasaatmiseks. Ausal metsloomal on käpad,? vastas Li.
Mafa teisel pool lauda tundis end ebamugavalt, sest Li paistis toolil istudes oluliselt suurem kui neljal jalal seistes. Pikk kael rõhutas seda tunnet veelgi. Aga kuidagi pidi naine ennast rahustama ja ta proovis inimkäte au kaitsta. Rohtlakatt paistis liiga enesekindel olevat.
?Kas ikka on koleduste kordasaatmiseks? See soe ruum on inimkätega tehtud. Keldritäis toiduvarusid on minu kätetöö. Mida sina oma käppadega teinud oled? Pole sul kodu ega midagi, saati siis veel kompotivarusid,? vastas Mafa.
Li küsis vastu: ?Kas sa oled siis nende asjade pärast õnnelikum??
?Ma ei ole talvel näljas.?
?Kas mina olen??
Mafa vaatas rohtlakati matsakat keha ja ümaraid palgeid ? näljast ei olnud siin juttugi. Ta ei osanud midagi kosta, jõi vaid teed ja tundis end ebamugavalt. Li jutustas: ?Ma näen, et te ei ole selles pidevas töötegemises ja oma asjade pärast muretsemises sugugi õnnelikud. Seepärast ei ole mul ka maja ja keldrit, kuna mulle pole neid vaja. Ja mul ei ole nende pärast vaja muretseda. Olen vaba metsloom ja saan looduses omadega ise hakkama. Ilma kirve, maja ja põlluta. Ja olen õnnelik, sest mul pole asju, mille pärast muret tunda.?
Mafa mõtles pikalt. Kuidas saab niimoodi lageda taeva all magades olla õnnelik? Pidevas hirmus, et mõni kiskja ründab? Samas meenus talle, et rohtlakatt on ise ohtlik kiskja, kellel looduslikke vaenlasi peaaegu polnud. Li võinuks temalt silmapilguga elu võtta, kui ta vaid tahtnud oleks.
?Inimest pole jälle kihvade ja väledate jalgadega õnnistatud, järelikult pean ma niimoodi läbi ajama,? leidis Mafa. ?Aga nii õnnelik sa nüüd küll ei paista. Mida sa siit majast otsid??
?Soojust,? vastas Li.
?Ahsoo. Tõesti, paljalt kihvade või majaga õnnelikuks ei saa. Hing nõuab oma osa,? vastas Mafa, aimates, et Li mõtleb Elu Soojust, mitte koldest kiirgavat lõõska. ?Aga seda võib ju proovida. Lähme õue ja vaatame, kas minust on veel nende asjade liikumapanijat.?
Ukse tagant lõi vastu käre pakane. Li harjus külma õhuga ruttu, Mafa hoidis salli näo ees. Aga praegu oli üks neist haruldastest öödest, kui Ge polaaröö näitas oma talvist ilu täies hiilguses. Li vaatas lummatult taevakaart, tundes end justkui kosmoses viibivat. Taevas tundus heledate tähtede taustal täiesti must, samas oli lumine maastik taevakehade poolt heledalt valgustatud. Kolm suurt sinist tähte kaardusid MeYu trooni kohal ja olid nii heledad, et Li vaatas enda kolmekordset varju lumel. Ge väiksem kaaslane Un oli parajasti keset MeYu trooni, tema must ööpool paistis udu taustal eriti kontrastne. Kaugel mägede kohal helendasid kollakad udukihid ? seal tõusis suurem kaaslane Gudu.
?Kas sa ka tead, kust see valgus tuli?? küsis tädi Mafa. Ootamata vastust, jutustas ta lauldes: ?Vasak, see sinav, on Ge-ema tütre Gehe süüdatud, tema tuli ja tõi maa; keskmine, see sinav, on Ge-ema tütre Aahe süüdatud, tema tuli ja tõi õhu; parem, see sinav, on Ge-ema tütre Suli süüdatud, tema tuli ja tõi vee. Need tuled juhatavad MeYu oma troonile, et ta laseks paista Soojusel, Soojusel, mis on Elu. Et Elu kasvaks Ge-ema vääriliseks, et luua ise Soojust. Et elada oma Soojuses. Et olla oma Soojuses.?
Li kuulas naise monotoonset laulu, vaatas MeYu tühja trooni, siis üle õla lumist tänavat. Maje märkas tähevalguse sädelust jääkristallidel, mõistatades, miks ta seda varem ei märganud. Kõik majakatused ja lumehanged sädelesid. Kas Mafa laul oli ta sellesse seisundisse viinud?
Et olla oma Soojuses? Ah, kuidas Li ihkas praegu olla Ge-ema soojas süles! Et luua ise Soojust? Seda sai teha vaid joigudes. Aga ükski rohtlakatt polnud seda suutnud. Ei olnud veel nii võimast loitsu, mida lauldes sünniks Soojus. See loits ei asunud siinpool ilmapiiri, sest tema asenduseks oli olemas MeYu. Aga troon oli tühi ja loodus magas. Naise laul oli Lis tema igatsust ainult süvendanud. Kuidas ikkagi sellele Soojusele natukenegi ligemale saada?
Ühtäkki tundis Li, et tal on külm. Selge ilm võis põhjustada katastroofilise temperatuurilanguse, millega kaasnesid külmavõetud viljapuud ja jäätunud kaevud. Tänane öö pidi jääma paljudele metsloomadele viimaseks, Li kahtles, kas ta isegi selle öö üksinda rohtlas üle oleks elanud. Ta mõtles oma hõimu peale. Kindlasti magavad nad puntras koos, et soojem oleks. Kas keegi Li pärast muretseb? Kas teda otsitakse? Li judistas ennast, tormas tädi Mafast mööda tare sooja sisemusse ja tõmbus kamina ette kerra.
?Rohtlatütrele meenus, et tal on külm,? leidis Mafa salli nagisse riputades.
?Kuni sa laulsid, oli mul soe,? vastas Li. ?Ma tean, mida ma tahan. Ma tahan Soojust. Ma pean läbi laane ?amaani juurde minema ja väga võimast loitsu kuulama.?
?Aga homme on ju talvepüha, kas sa siia siis ei jää? Kui ilma peab, näeb MeYu-gi ära. Viimane kord nägin ma talvepüha aegu MeYu-d 15 aastat tagasi. Tead ju ise, millised ilmad siin on.?
Li tõmbas end veelgi rohkem kerra ning raputas korra kollast lakka.
***
Li äratas põranda värin. Ta ei kahelnud hetkegi, et värina allikaks on rong, samas teadis ta, et talvel raudtee ei tööta. Mis toimub? Kas keegi läheb veel ?amaani juurde? Äkki lähevadki, äkki saab kaasa? Mafa toimetas ringi, kolistades nõude ja küttepuudega. Li vaatas arusaamatult ringi. Mis siis lahti on? Inimene kolistab kahe meetri kaugusel ringi ja tema magab nagu mütakas! Metsloom, kelle peaks äratama viimne kui krabin, mõtles Li jahmunult. Ta tõusis sujuvalt jalule ja vupsas uksest välja.
Oli endiselt pime. MeYu troon oli silmapiiri taha vajunud, see-eest säras taevas Gudu. Päeva algust võis aimata vaid majade, keldrite ja aitade vahel askeldavatest inimestest. Li ilmumine inimesi ei üllatanud, sest rohtlakatte oli külas ennegi liikunud. Põlluharijatega elasid nad külg külje kõrval ja said hästi läbi. Samas tsivilisatsiooniinimese ilmumine oleks tähendanud kiiret põgenemist.
Raudteejaam oli lumme tuisanud ? seal polnud sügisest saati käinud ainsatki hingelist. Aga jaama tagant kostis sisinat ja tõusis aurupilvi. Terasrattad olid jätnud lumesse vaod, märkides lumme mattunud raudtee asukohta. Hoone nurga tagant paistis kinnine kaubavagun, mille katusele oli sõidutuul omapäraseid lumeskulptuure vorminud. Li sörkis üle rööbaste ja vaatas rongi teisest küljest. Oligi vaid üks kaubavagun ja auruvedur, keegi askeldas tõrvikuga veorataste juures. Uks liikus ja korraks nägi Li elektrivalguse taustal hiidkärbi siluetti.
?Mis te teete?? küsis Li rataste juures askeldava kärbi selja taga. Viimane oleks peaaegu tõrviku käest pillanud, ta vaatas Lile otsa ja ütles: ?Rull! Ära siis niimoodi ehmata! Pealevoolu toru on jäätunud, mina pean nüüd seda sulatama, kui Ra sügab kabiinis saba!?
Li tundis seda hiidkärpi, see oli noor lahingulendur Liu. Ta vaatas hetke kärbi silmi, siis lasi pilgul üle veduri libiseda. Oh seda viletsust: lumetõrjeks oli raami esiosa külge keevitatud kaks suvalist rauakolakat. Sedagi oli kiiruga tehtud?
?Rull, miks sa treeningutel pole käinud?? küsis Liu.
Hakkavadki kohe oma lennukitega pihta. Li vastas: ?Ma arvan, et ei ole vaja. Saab end ilmagi vormis hoida.?
?Kuidas ilma?!?
?Oma elu elades.?
?Ilma lennukita? Kas sa tead ka, kui suur on lennutundide kuunorm, millest alates piloot loetakse teenistuskõlblikuks??
?Mina olen maje, mitte hiidkärp. Kas sa oled siis paremas vormis??
?Igatahes, ma lendan iga päev 6 tundi!?
?Ja lased mul niimoodi selja taha tulla, et ise ei märkagi? Ja ehmatad nii, et tõrvik nihkub 20 sentimeetrit? Mis juhtuks, kui see situatsioon oleks lennukikabiinis olnud??
Li keeras selja ja astus veduri kabiini poole. Raga on kindlasti huvitavam suhelda. Li püüdis hästi vaikselt kabiini ronida, vaatamaks, kas Ra samamoodi ehmatab. Ra ei süganudki saba, vaid kössitas hoopis juhipoolsel laual ja õlitas reeversi vinti. Li ootas, kuni Ra õlikannu kallutab, ja küsis siis: ?Kuhu te sõidate??
?Templikülla,? vastas Ra. Õlinire kannu ja mehhanismi vahel ei kõikunud ega katkenud. Ra ei olnud lahingulendur, vaid tuumafüüsik, sõjalennunduse koha pealt oli tal vaid pommitaja või transpordilennuki juhtimise õigus. Ometi voolas temas rohkem metslooma verd kui Lius. Li lootis veel millelegi ja teatas: ?Ma ei ole Liu.?
?Mis siis, Li?? vastas Ra pilku pööramata. ?Kui tahad äraarvamismängu mängida, siis? Noh. Niimoodi sõrgadega kolistavad ainult rohtlakatid, hirved ja antiloobid. Kuna viimaseid siin külas praegu ringi ei jaluta, jääb esimene variant. Ja niimoodi ähib vaid paks rohtlakatt. Ja ma ei tea rohtlas teist nii paksu rohtlakatti.?
Li peaaegu solvus. Mis siis, ta ise alustas. Ra hüppas laualt maha, viskas koldesse paar halgu ja küsis: ?Kuidas teil siis läheb??
?Sa tead väga hästi. Teie jaoks ei ole midagi huvitavat toimunud. Kui ehk see, et ma läinud nädalal metsantiloobi murdsin. Selline tegu kasvatas mu hinda hõimu silmis tublisti, sest keegi ei uskunud, et ma nii kiireid liigutusi suudan teha. Aga mis kõige tähtsam: ma tõestasin ise endale, et ma olen täisväärtuslik maje.?
?Aga meie ei saa sellest aru. Te külmetate rohtlas lageda taeva all, samas on meil pakkuda süüa ja sooje ruume. Kui paljud teist on lendurid? Pooled??
?Meie hõimust 3 majet ja 5makki. Vähe. Aga piisavalt, ma arvan,? vastas Li.
?Aga miks te ikkagi soojades ruumides ei taha elada??
?Ma just kogesin ühte sooja ruumi. Lugu tipnes sellega, et mina magasin kui kott, samas inimene askeldas mu ümber ringi.?
?Mis selles halba oli? Said rahulikult välja magada.?
?Selles ongi see halb. Kui nii edasi minna, olen ma varsti nagu tsivilisatsioonlane: ei kuule, ei näe, ei tunne lõhna. Meel peab kogu aeg ergas olema, kogu aeg sa pead teadma, mis ümberringi toimub. Ja sinu soojades ruumides pole seda ergast meelt vaja, see mandub. Aga lahingus on see asendamatu. Selle pärast me olemegi lennukipuldis nii teist kui tsivilisatsioonlastest mäekõrguselt üle??
?Ei määra seda asja sinu metsloomaks olemine. Asi on sinu keerulises närvisüsteemis, mis võimaldab sul joosta metsas puude vahel 100 kilomeetrit tunnis. Võrrledes inimese ja kärbiga on su reaktsioon välkkiire. Seepärast kuulute ka meie sõjajõudude kullafondi,? katkestas Ra.
Li jätkas: ?Arvake, mis tahes, mina elan rohtlas nagu mu esivanemad palju aastaid tagasi. Et jääda majeks, terveks metsloomaks. Et ma ei muutuks tsivilisatsioonlaseks nagu Liu.?
?Liu on kärp, mitte tsivilisatsioonlane,? ütles Ra. Ta hääletoonist kostis ärritus, pilk oli suunatud kaugusse läbi veduri akna.
?Kärp. Kes olen mina?? küsis Li
?Rohtlakatt.?
?Ei ole rohtlakatt, mina olen maje. Mu elukaaslane on mak Milk. Kes oled sina??
Ra jäi vastuse võlgu. Ta teadis, et ?maje? tähendab Li emakeeles naist ja ?mak? meest ja seda keerulist, peamiselt täishäälikutest koosnev sõnavahedeta lalinat, mille abil rohtlakatid suhtlevad, nimetavad nad tuulekeeleks. ?Rohtlakatt? oli inimtsivilisatsiooni leiutatud liiginimi, sest ta oli tuntuima ja kuulsaima mõistusliku liigi ? laanekati ? sugulasliik. Kuna laanekattide keel oli inimestele teada juba aastatuhandeid ja ?kati? tähendas selles keeles naist ja ?katt? meest, olid kõik laanekati sugulasliigid ristitud katlasteks. Rohtlakatt ja veel paar sellist neljal jalal käivat loomaliiki erinesid ülejäänud katlastest tublisti, ent nende sugulus kahejalgsete katlastega oli teaduslikult tõestatud. Kõigil neil oli veel ühiseid eripärasid lisaks neljal jalal käimisele: kõik nad seedisid tselluloosi ja sõid võimaluse korral rohtu ega viitsinud teisi loomi jahtida; samuti oli neil mõistus, mida tsivilisatsioonlaste eest varjati ja mille olemasolu tsivilisatsioonlased polnud seni aktsepteerinud. Samas kõik kahejalgsed katlased olid vaieldamatult mõtlevad olendid.
Aga hiidkärp oli juba sadu aastatuhandeid inimese jälgedes kõndinud ja tsiviliseeritud elu õppinud nagu koer Maa inimeste juures. Metsikuid hiidkärpe polnud Gel juba mitutuhat aastat, unustatud oli keel ja oma pärisnimi. Ainult kodumaa oli veel meeles. Nimetus ?hiidkärp? pärineb kämblasuuruselt kiskjalt, kes on Ge põhjaaladel väga levinud ja kes väliselt Maa kärbist palju ei erine. Kuna hiidkärp on tavalise Ge kärbi sugulasliik, jäi temagi nimesse domineerima ?kärp?, ehkki oma pisikese sugulasega ei sarnanenud ta kuigivõrd. Keha oli lühem ja jäsemed pikemad, püstine kehahoiak meenutas rohkem multifilmikängurut. Lame pealagi, ümmargused kõrvalestad ja lühike lai koon meenutasid siiski kärpi.
Kodumaa ja iseseisvus oli hiidkärpidele suur saavutus. Lugu algas peale gelaste esimesi pikemaid samme kosmoseliikluses, mil nad Päikesesüsteemi piirile Pluutole Maa tsivilisatsiooni jälgimiseks baasid ehitasid. Hiljem otsustati maalaste jälgimine usaldada hiidkärpidele. Aga põhitöö asemel hakksid kärbid arendama laevastikku ja relvastust ning keeldusid Ge administratsioonile allumast. Puhkes sõjaline konflikt, mille käigu otsustasid kärpide paremad relvad. Konflikt tipnes kärbipealike omavahelise tüliga, mille käigus mitusada tuhat kärpi Gele tungis ja Meeria jõe ürgorgu elama asus. Suurem osa hiidkärpe elas ikka veel Pluutol tehiskeskkonnas.
?Aga mis te templikülas teete?? küsis Li.
?Lähme toome Soojuse alla,? vastas Ra kavalalt. Li ei küsinud üle, vaid hakkas mõtlema, mida Ra sellega mõtleb. Liu hüppas kabiini, tõmbas ukse kinni ning ütles: ?Proovi nüüd!?
Ra seadis jugapumba kraane ja kuulatas, kuidas aur torudes mühiseb. Veetase mõõduklaasis tõusis jõudsalt.
?Lähme edasi?? küsis Liu.
Ra tõmbas vöötaskust pihuarvuti, vaatas ekraani ja ütles kiiresti tegutsema hakates: ?Kiireks läheb.?
Ta sulges jugapumba, väntas reeversi edasi ja avas kontrolleri. Vedur nõksatas paigast ja hakkas pahvides kiirust koguma. Nagu ratastel kaminaruum, mis liigub ilma mootorita. Kuulda oli vaid tule mühin koldes, kabiiniosade nagin ja tuhmid mütsud, kui rattad üle rööpajätkude veeresid. Li tundis, et vedur justkui elaks. Ta oli hoopis midagi muud kui kosmoselaev. Ja mõelda vaid, et sellised masinad on Ge pinnal sõitnud sadu aastaid. Või isegi rohkem?
?Ra, kas sa tead, kui kaua juba auruveduritega sõidetakse?? küsis Li.
?Sajad? Oi, mis ma räägin. Vähemalt tuhat aastat. Vahepeal sõid sisepõlemismootorid auru juba peaaegu välja, aga siis arenes metallokeraamika nii kaugele, et aeglased laagrid muutusid praktiliselt hooldusvabaks. Provintsidesse, kaugele tööstusest ja suurlinnadest, ilmusid jälle auruvedurid, sest nad sõitsid ilma remondita aastakümneid ja vajasid vaid puid ja vett,? jutustas Ra.
Rataste alt kostis robin ? need olid Gadila jaama väljasõidupöörangud. Majad lõppesid ja Li sai paar minutit läbi akna lumist rohtlat vaadata. Siis jõudis rong laande.
?Meil siin pole enam ju provints, siin võiks nagu asjalikumat tehnikat olla,? arvas Liu.
?Ikkagi provints. Staap ei saa siia isegi korralikke lumeroboteid organiseeritud ja sina loodad veel uut vedurit saada,? vastas Ra.
?Aga mida see Meeria tehas muneb??
?Ei ta mune midagi, teevad suure hoolega. Esialgu vaid maagiveoks, neil läheb palju vaja. Meie baas on ilmselt viimaste hulgas, kellel on lootust uut veeremit saada.?
Li tüdines hiidkärpide jutust ja pöördus uuesti akna poole. Kärbid ei osanud muud kui hädaldada. Kosmodroomil nad ka muust ei rääkinud, kui et ei ole triitiumi, siis ei ole deuteeriumi, emalaevalt saadetakse vähe, siis pole kassettreaktoreid, siis pole mikroreaktoreid, siis pole liha? Hea veel, et nad raha ei kasuta, sest siis nad oleksid juba tsivilisatsioonlased valmis.
Aga mis jõud pani neid polaarööl Templikülla ?amaani juurde sõitma? Midagi neis siiski oli, Ge-ema polnud neid maha jätnud. Li pistis pea õue ja vaatas ringi. Üle aurupahvimise kostsid rasked ja tuhmid mürtsud, kui veduri rattad üle rööpajätkude veeresid, vagunirattad vastasid kergemate kõksudega. Kiirus polnud suur, vedur kiikus rahulikult viletsal teel. Puuvõrad raudtee kohal olid kokku kasvanud, moodustades hämara tunneli. Aurupilved tõusid härmatunud okste vahele ja tekitasid viirastuslikke varjudemänge. Li mõistis äkki, miks auruvedur talle nii sümpaatne tundus ? see ei kiskunud teda kodusest elukeskkonnast niimoodi ära nagu kosmoselaev. See lihtsalt sobis sellesse keskkonda.
Nüüd mõtles Li, kuhu rong teda viib. Mis praegu Templikülas toimub? Kuidas inimesed elavad? Nad elatuvad ju vaid küttimisest, kalapüügist ja metsamarjadest? Küll neil võis praegu raske olla! Peale ?amaan Nebranderi Li Templiküla inimesi ei teadnudki. Vaid üht maja oli ta palju kordi külastanud, aga seal ei elanud inimesi. Seal elasid noor laanekatt Karj, keda Kariineks hüüti, ja rebaseplika Alissa.
Karj pärines Gadilamaa kõige haritumate laanekattide soost. Tema esivanemad olid juba palju põlvi taresid ehitanud, Karj ema osales isegi uute relvade loomisel Meeria kosmosebaasis, tehes koostööd nii tsivilisatsioonlaste kui kohalike ?amaanidega. See toimus ajal, mil Ge administratsioonil tekkisid probleemid Pluuto kärbikogukonna ohjamisega. Lõpuks ründasid hiidkärbid Meeria kosmosebaasi, purustasid selle ja tapsid Karj ema. Karj lapsepõlv möödus tsivilisatsioonlaste hulgas Kotli linna kosmosekoolis, murdeeas põgenes ta laande tagasi. Kui hiidkärbid oma separaatriigi asutasid ja tsivilisatsioonlased põhja poole tungisid, ahendades laanekattide põlist kodumaad, leidis Karjgi kärpidega ühise keele ja praegu töötab ta Gadila kosmodroomil kärpidega õlg õla kõrval.
Alissa oli täiesti ebatavaline olend. Inimestes külvasid ärevust tema viiesõrmelised käed, mis vihjasid tema Ge-välisele päritolule. Paljud arvasid, et Maa rebane ongi selline oran?ikaspruun, kuldsete kiharatega, terava koonu ja kavala silmavaatega kahel jalal kõndiv mõtlev olend. Tegelikult oli tegemist Maa inimese ja rebase geenidest koostatud mutandiga, kelle olid loonud Pluutol elavad hiidkärbid lihtsamaid töid silmas pidades. Aga sõjaseisukord Ge tsivilisatsiooniga nõudis oma ressursid, orjaloomisprojekt suruti tahaplaanile, kuni ta hääbus ja nii jäigi Alissa oma liigi ainsaks esindajaks.
Rongirataste hääletoon muutus. Rong oli jõudnud orulammile, kus raudteetamm oli puudest kõrgem ja tuul oli lume rööbaste ümbert minema kandnud. Pehme puudevaip ulatus silmapiirini, seda vaipa lõhestas mitmesaja meetri laiune valge lint ? jääga kaanetatud Meeria jõgi. Taevas särasid üksikud heledamad tähed, silmapiiri kohalt oli taevas oran?iks tõmbunud. Äkki kostis kõminat ja akna alla ilmusid sillakäsipuud.
?Mis loom? Laanekatt! Aga ta võib tige olla!? hüüatas Liu juhipoolsest aknast välja vaadates. Ra vastas pilku raudteelt keeramata: ?Ega siis ole nalja, kui sa metsiku laanekati talveunest üles ajad.?
Liul jäi suu lahti. Peale pikka pausi küsis ta ebalevalt: ?Kas sa kavatsed Kariine üles ajada??
?Tavaliselt teeb seda kas Alissa või ?amaan. Kariine vihastab hoopis siis, kui teda üles ei aeta ja tal jääb talipühal templis käimata. Tema on hoopis sedasorti laanekatt, sügavalt usklik,? vastas Ra.
?Sügavalt usklik?? mõtles Li jää peal kulgevat laanekatti vaadates. Ta ei kujutanud ette, kuidas oleks võimalik olla mõtlev elusolend, kui sa millessegi ega kellessegi ei usu.
Laanekatt eelistas hüpata puult puule või käia kahel jalal, aga paksus lumes pidi ta neljakäpakil kahlama. Kõrgelt raudteesillalt vaadatuna paistis ta päris ilus: kohev lakk, kollane vööt selgroo kohal keset musta selga, kohev kollane saba, pruunid küljed. Nagu vöötorav. Aga tegelikult oli see ?vöötorav? üle kahe meetri pikk ja kaalus paarsada kilo. Ge inimene pidas laanekatti planeedi kõige ohtlikumaks kiskjaliseks.
Li teadis, kuhu laanekatt suundub: raudteetammi all kasvas tihe padrik, kus leidus ohtralt sügisest okste külge jäänud marju. Li oleks isegi neid sööma läinud, aga risk mõnd laanekatti kohata oli liiga suur. Mitte kõik laanekatid polnud sellised haritud nagu Karj, metsas elas ka selliseid isendeid, kes ehitasid talveune veetmiseks vaid primitiivseid pesi ja sõid kõike, mis liigub. Talveunest ärganud laanekatt oli kindlasti näljane ja ta poleks rammusast rohtlakatist ära öelnud. Lil poleks oma peenikeste jalgadega paksus lumes pääsemislootust olnud.
Rongirattad põntsusid monotoonses rütmis, Li vaatas hajameelsel ilmel välja ja mõtiskles. Jälle tekkis see kummaline tühi tunne, kui ta magavat loodust vaatas. Soojus, kus sa ometi oled?! Soojust ei huvitanud üksik pisike rohtlakatt, Soojus käis jumala seaduse järgi. Aga rong jõudis ometi laanetunnelisse. Siit polnud enam pikk maa sõita.
?Peab neile saabumisest märku andma,? ütles Ra viletrossi tõmmates. Vile hüüdis nagu kinnises ruumis, ükski puutüvi ei kajanud vastu.
Nüüd oli Li pilk naelutatud raudteele. Õigemini raudtee sihile, sest raudteed polnud lume alt näha. Kohe-kohe pidid esimesed majad kurvi tagant nähtavale ilmuma. Sissesõidufoor oli kustunud, majad paistsid kui mahajäetud. Lähemale jõudes märkas Li, et kohati oli siiski lund koristatud. Paistis ka lahtisi aidauksi, kuskil vilkus puid saagiva inimese selg. Kariine maja korsten suitses, Alissa seisis trepil kui madal ja matsakas murumuna. Mustad nahksaapad pitsitasid sääremarju, lopsakat keha kattis valgete sitsidega punane suvekleit. Karmi talve vastu oli Alissal kohev talvekarv, mis tema niigi tüsedale kehale veelgi volüümi lisas. Silmad ja koon olid kuldsete juuste ja koheva karvkatte sisse justkui külma eest peitu tõmbunud.
Ra peatas veduri maja ees, väntas käsipiduri peale ja hüppas lumme. Alissa juba ruttas vaguni poole. Uks vajus praokile ja pimedusest ilmusid nähtavale kaks kärbinägu. Sale süsimust hiidkärp Mag vajus Rale kaela ja kaebas: ?Miks sa nii vara vilistasid, ma oleks veel minuti magada saanud.?
?Said küllalt magada. Kus mu seljakott on??
Mag ei vastanud, vaid läks Ra seljakotti otsima.
Paksem süsimust kärp vinnas ukse äärde suure koti, kust Alissa selle vastu võttis, küsides: ?Maa kartul või??
?Ehe Maa kartul. Kas liha on ahjus??
?Ammu juba! Me ootasime nii kaua. Lähme kähku!? ärgitas Alissa toa poole suundudes. Mõlemad mustad kärbid vudisid rebaseplika järel toa poole, kõrvalt vaadates jäi mulje, nagu oleks Alissa koti varastanud ja kärbid ajaksid teda taga.
Karj ilmus välja, ruttas vaguni juurde ja küsis: ?Kus see kobakas on??
Ra hüppas vagunisse ja vastas: ?Siin. Aita, ma ei jõua üksi liigutada.?
Katitüdruk järgnes Rale ja naases hetke pärast, kott mingi kettakujulise asjaga üle õla.
?Miks ta märg on?? imestas Karj.
Li oli vaguni sootuks unustanud. Ta läks ja vaatas, kuidas lennuinstruktor Mai ja tuumafüüsiku assistent Mag reisinud olid. Vaguni ühes otsas huugas termotuumareaktor, vesinikuballoonid vedelesid lohakalt põrandal. Teises otsas paistis paar kaubaalust, kaetud vana madratsiga. Termotuumareaktor oli vaguni nii palavaks kütnud, et kärbid olid kõik neli aknaluuki lahti teinud. Lumi oli sisse tuisanud ja vaguni põrand ujus sulamisveest.
Ra patsutas Li kintsu ja kutsus: ?Lähme, aega on vähe!?
Li järgnes Ra-le ja küsis: ?Kas siis niimoodi te tänapäeval reisitegi??
?Loomulikult oleks normaalse vaguni võtnud, aga need Gadila savipead olid kogu lume seisuteede pöörangutele kuhjanud, seal oli viiemeetrine hang. Mõtlesin mõne reisika kosmoselaeva telfriga laadimisteele ümber tõsta, aga kui mootorid käivitasin, tormas komandant kabiini ja kohe karjuma: mida sa endast mõtled, ripakil manipulaatori ja lahtiste põhjaluukidega õhku tõusma! Tõmbasin kohe kontrollerid kinni? Tuju oli nii rikutud, kujutad ette, et mingi komandant tuleb sinu lennukisse õpetama, kuidas sellega lennata,? jutustas Ra käies.
?Ta on jah selline ninatark. Teab kõike kõigist paremini, ehkki pole ise kordagi lennanud. Tema on üks neist asjaoludest, mille pärast ma nii vähe kosmodroomil käin,? vatas Li.
Sissetallatud rada kulges majade vahel, siis üle välu, suurest okstekuhilast mööda, Ge-ema templisse. Karj astus rajalt kõrvale ja hakkas läbi lume laane poole kahlama.
?Kuhu me läheme?? küsis Li.
?Sinna,? vastas Ra üle metsa paistvale mäele osutades.
Li ohkas. Vahemaa paistis pikk ja lumi sügav. Li hõimukaaslased suutsid suurel kiirusel isegi lume pinnal joosta, aga Li oli selleks liiga paks ja aeglane. Ra kahlas neljakäpakil, Liu ta ees üritas püsti käia ja takistas teisi. Karj oli kaugele ette jõudnud ning ootas puude vahel.
?Siin pead käpad appi võtma, see on metsik loodus,? ütles Ra Liule.
?Kuhu ma siis need panen?? vastas Liu arvuti ja annihillaatoriga vehkides.
?Mis sa sellest veel kaasas tassid?? turtsatas Ra relva nähes. ?Sa neid taskusse? Kus su lennutraksid on??
?Ma mõtlesin? Metsloomade pärast,? kokutas Liu.
?Nalja teed? Meiega on laanekatt ja sa võiks nagu teada, et vähemad metsloomad hoiavad temast väga kaugele. Eriti talvel,? teatas Ra.
Karj nõjatus tüvele ja jutustas: ?Ta kardab rohkem mind, sest sügisel, kui ma paks olin, püüdis ta mulle selgeks teha, et ma teda kätte ei saa. Sain küll kätte ja lõin ta istmehaake pidi seinale rippuma. Seepärast ta ei julgegi minu lähedal lennurihmu kanda.?
Ra-l olid mustad rihmad risti üle rinna, vöötaskust paistis arvuti ja õlgadel läikisid haagid, millega Ra end piloodiistme külge kinnitas. See oli hiidkärpidest pilootide standardvarustus. Selle peal oli veel seljakott. Aga Liu oli täiesti paljas ja vehkis annihillaatori ja arvutiga, hoides niimoodi paksus lumes tasakaalu.
Ra turtsatas tüdinult ja ruttas Liust mööda. Li-gi ei tahtnud Liu taga passida ja kahlas temast mööda, et Karj-le järele jõuda.
?Kuule, Li, me kõik mõistatasime, kuidas sa siiski viimase õppuse läbisid? Me blokeerisime isegi ojad ära, ometi jõudsid sa objekti kohale. Kas kuskil on veel mõni oja või rada, mille kohal hävitajaga lennata saab?? alustas Liu uut teemat.
?Jah, me oleme kõik lollusi teinud ja minagi ületasin selgelt oma võimeid. Ei olnud mingit oja ega rada.?
?Kas sa??
?Jah, lendasin külili puude vahel. Ligi helikiirusega. Tänan Ge-ema, et veel elus olen. Väga rumal olnuks õppustel surma saada.?
Liu hingeldas ja vehkis käppadega, Li küsis: ?Kas lähed ja kaebad nüüd komandörile, et minu pärast jäi õhutõrjel punkt saamata??
?Kurat? Kas sa tead ka, mida komandör sinuga teeks, kui kuuleks,? sai Liu sõna suust. Tema olekust paistis, nagu oleks lendamine tema eluküsimus.
Li peaaegu vihastas ja küsis järsult: ?Kas me tulime siia õppustest rääkima või??
Ta keeras Liule selja ning ruttas Rale ja Karjle järele. Nad kulgesid vaikides ja suurema kärata. Vaid korra raksatas Karj käpa all oks. Ümbrus oli täiesti vaikne ja neelas needki helid, mida neli matkajat tekitasid. Loodus magas oma valges pehmuses ega tahtnud neist midagi teada.
Tee viis ülesmäge ja mets muutus hõredamaks. Li nägi jälle taevast, varsti paistis üle õla Meeria jõe org ja heleoran? silmapiir.
?Kui tore. Kui niimoodi edasi läheb, näeme ta ära,? rõõmustas Ra seljakotti võttes. ?Lähme sinna lagedama koha peale.?
Ra võttis seljakotist tõrviku, tõmbas kaitsekile maha ja teatas: ?Ise segasin selle, arvutuste järgi peaks see vee sulamispunktis süttima.?
?Mis te siis teete nüüd? Posite selle põlema? Kariine taob ?amaanitrummi või?? küsis Liu järele jõudes. Ta suu vajus imestusest lahti, kui Karj oma kotist trummi asemel ligi meetrise läbimõõduga kristall-läätse välja tõmbas. Liu poleks seda tõstagi jõudnud, aga Karj käis sellega läbi laane, nagu kaaluks see vaid mõni kilo.
Ra vaatas oma arvuti ekraani ja kostis rahulolevalt: ?Kõigest ?28, see on siinkandis lausa palav. Peaks õnnestuma.?
Aga siis see juhtus. Ühes punktis silmapiiril muutus oran? helendus silmipimestavaks. Puuvõrad all orus värvusid järjest oran?iks, oran? läige ilmus ka Li sinakashallile karvale. Silmanurgast voolas pisar, mis poole koonu peal jäätus. Karjgi vaatas MeYud veekalkvel silmadega ja isegi Ra silmist paistis sügav erutus. Ainult Liu vahtis vaheldumisi kaaslasi ja silmapiiri, küsides lõpuks: ?Mis siis nüüd on, päikest pole varem näinud või??
Keegi ei pannud teda tähele.
See oli päev, mil päike MeYu pärast polaarööd esimest korda üle silmapiiri kiikas. See oligi talipüha mõte. Lõunapoolsetesse küladesse oli see päev varem jõudnud, põhjapoolsed külad pidid veel ootama. Aga Gadila ja Templiküla võisid oma talvelõkked süüdata täna. Tädi Mafa nägi päikesevalgust vaid loetud minutid, Templikülas paistis valgus vaid korraks puuvõradele. Aga siin, Garti mäel, Gadila külast paarsada meetrit kõrgemal, võis MeYu nähtav olla üle kümne minuti.
Ra hoidis tõrvikut ja käsutas: ?Kariine, hoia seda paigal, palun.?
?Kuule, see kaalub ju pea sada kilo, ma olen siiski habras daam!? vastas Karj.
Liu turtsatas. Needsamad käpad olid sügisel ta lennutraksidest haaranud ja istmehaagid seinapalkide vahele löönud. Või et habras daam? Daam, kelle käpahoop purustab kolju. Liu oli ise tüli norinud ja selles omakorda tuli süüdistada Karj välimust. Kuna katt oli kaua tsivilisatsioonlaste hulgas viibinud, oli ta harjunud kleiti kandma. Tänu sellele kleidile meenutas ta ohtliku kiskja asemel hoopis paksu karutüdrukut, kes ei tee kellelegi liiga. Eriti veel sügisel, kui ta on talveuneks rasva kogunud ja näeb eriti pontsakas välja.
?Läheb, kohe,? rõõmustas Ra ja tõrvik ta käes süttis. Karj võis läätse lumme libistada ja hinge tõmmata. Ta sirutas käpad laiali ja tõi kuuldavale pika, nurruva ja kiunuva häälitsuse. Kumbki hiidkärp polnud kunagi varem laanekati loitsu kuulnud.
?Kas me tõesti tulime siia, kütsime vedurit ja lendasime tähelaevaga vaid selleks, et see lääts emalaevalt tuua ja siin tõrvikuga mängida?? küsis Liu tagasi küla poole suundudes.
?Kui sa tähele panid, tõime me emalaevalt hoopis neli konteinerit vesinikuballoone, aga see lääts vedeles Gadila baasi laos. Ja kui sulle see reis ei meeldi, oleksid võinud kosmodroomile ülemustele pugema jääda,? vastas Ra.
?Või oma lennuki juurde palvesse jääda. Sulle pole ju miski muu asi püha,? täiendas Karj läätse pakkides.
Li vaatas endiselt silmapiiri, justkui lootes, et MeYu tuleb tagasi. Midagi oli ta hinges muutunud, süda lõi teistmoodi. Li oli justkui teises ilmas, ta ei pannud tähelegi, kuidas nad pimedas külla naasesid ja ?amaan Nebrander Ralt saadud tõrvikuga lõkke süütas. Vaid trummipõrin, loitsud ja tantsivad külaelanikud äratasid korraks ta tähelepanu. Li vaatas tähistaevast, siis puid, siis tuld ja tule taustal tantsivaid figuure. Ühtki hiidkärpi polnud näha.
Aga Karj maja aknad olid valged. Ra tuli veduri juurest ja ruttas uksest sisse. Li läks kärbile järele ning leidis end rikkalikult kaetud laua äärest. Kaminas pragises tuli, Li kõrval istusid Ra ja Liu, teisel pool lauda olid Mag, Mai ja Alissa.
?Rull jõudis ka siia! Kus see Kariine siis nüüd on?? hüüdis Liu. Köögi poolt vastas kaval hääl: ?Või kuhu ma jäin? Kruusid lagedale!?
Karj ilmus köögiuksele, kaenlas veinivaat, ja lõi punni maha. Kõik võisid roogade kallale asuda.
***
Li ärkas kõikuvas kaubavagunis. Hääle järgi võis arvata, et rong ületab Meeria jõge. Küünal heitis nõrka valgust, termotuumareaktor kiirgas sooja ja kärbinaised lebasid madratsil. Li tõusis seina najale ning vaatas läbi väikese luugi tähistaevast. Kas see vaid tundus, või oli õhk õues tõesti soojem kui eelmisel ööl?
?Teate, ma ikkagi ei tule kosmodroomile,? otsustas Li. ?Kas teil on veduriga sidet??
Mai ohkas ja ulatas Lile oma taskuarvuti. Seejärel vaatas ta murelikult, kuidas Li oma sõralaadsete küünistega aparaadi nuppe vajutab. Lil olid koodid peas ja varsti kostiski kuularist Ra hääl: ?Mis on, Mai??
?Ma olen Li. Pidage rohtla ääres kinni. Kohe peale küla,? vastas Li.
?Ahhaa? Nojah,? kostis vastus.
Mai rabas arvuti enda kätte, kartes, et Li selle ära lõhub. Nii peene aparaadi käsitsemiseks olid Li käpad kohmakad.
Vagun kõikus ja nagises, Mag magas ja Mai vahtis mõtlikult lakke. Rongi rataste all kolisesid Gadila jaama pöörangud.
?Noh, mis sa tahtsid?? küsis Ra, kui rong rohtla ääres seisis.
?Teate, ma lähen ikkagi koju,? vastas Li.
?Kus su kodu on??
?Siin, igal pool,? vastas Li ja tegi käpaga laia kaare rohtla suunas.
?Aga varsti on manöövrid,? teatas Liu veduri ukselt.
?Võite mind siis kutsuma tulla, kui on õige aeg. Ma ei lähe kodunt ära,? vastas Li minema lipates. MeYu nägemine oli ta südamesse veidi Soojust juurde toonud. Sellega pidi kevadeni läbi ajama.
Ra vaatas tähevalgel eemalduvat kogu, kuni see pimeda loodusega ühte sulas, ronis siis vedurisse ja urises: ?Või ei lähe kodunt ära. Kodunt, mis on kümme kilomeetrit lai ja mitukümmend pikk. Otsi siis teda??
Ra avas kontrolleri ja jälle kostis kabiinis vaid tulemühin, kabiini nagisemine ja rööpajätkude kolin. Kui kosmodroomi tuled paistma hakkasid, ütles Liu: ?Ikkagi ilgelt lahe sõit oli. Vaatamata kõigele.?
Temagi oli oma jao Soojust kätte saanud.