Uus taevajuust toob seekord kaasa Soobli eri.
Eesti ulme populaarseimat karusloomakest siis alustuseks tsiteerimegi:
"Aga nüüd hakkan saama. Tuli veel meelde üks maailm, mille lood Keskmaa saagadele palju alla ei jää. Muumiorg on see koht. T?si, enamik jutte on lastele suunatud, ent näiteks "Trollitalv," "Hilja novembris" ja "Muumipapa ja meri" pakkusid t?siseid lugemiselamusi. Eriti sel teemal, kuidas kolle ja hirme t?eluseks jutustati. Ega nad niiväga lastejutud olegi, "Muumipapa ja meri" on papadele m?eldud, nagu jutu päises kirjas.
Tõepoolest, miks? Elukaid on ju igasuguseid, maailmgi ymber, põhiosas tormine põhjameri ja metsikud mäed. Kõlbaks nii high fantasy kui horrori jaoks. Olevuste silmatorkavate omaduste hulka kuuluvad teravad hambad, ilge lima, võime (või needus?) ymberringi kogu maa kinni kylmetada, tajuda (aga võib-olla ka esile kutsuda?) äikesetorme ja välke, kõige levinumalt aga luust ja lihast läbi lõikav yksindus. Peaaegu nagu Moorcock, mis?
Tutkit. joonista kuhugi muumitroll, pleektatsu, hatifnatt, dront või filifjonka, kohe kilkavad kõik nagu yhest suust: "Niinunnuuuuuu!" Ja topivad su lapsukeste kätte, rohkem yhtegi pilku pyhendamata. Jutt filifjonkade ja haldjate sugulusest leiab parima kuulajaskonna Nida rannas, dyynide keskel - pole vaja hyydmiseks kõrbe otsima minnagi. Tuul ulub ja liiv sahiseb nõustuvalt. Milles siis ikkagi asi?
Esimene mõte on muidugi lugude turustamine lastekultuurilises soustis. Proovi kirjutada õuduslugu Piilupart Donaldist või romaani Tikust ja Takust kosmost alistamas; publiku arvamus on ligikaudu sama. Koomiksid, multifilmid, pehmed plyy?ist kaisuloomad - nendega juba ei võitle. Ehkki Teletupsudega on nii mõndagi kummalist ette võetud, kuulub see rohkem kontrakultuuri kyyniliste naljade hulka ning anime on midagi hoopis muud. Kuidas sa ikka innustud (ja raamatu heakskiitmiseks peab lugeja vähemalt mingilgi tasandil suutma lukku sisse elada - ikka seesama katarsise värk) traagilise kangelase lootusetust võitlusest ja sygavast hingeelust, kui sinu peos oleva tellise kaant silmates kilkab su kymneaastane jõnglane kõrval: "Oi, näe, muu-miiid! Maaatahankaaa, maaatahankaaa, maaatahankaaa! Kas seal pilte ka on?"
Samas: Puhhist ja Notsust on kirjutatud filosoofilisi (või, noh, vähemalt filosoofilisusele pretendeerivaid) teoseid juba yksjagu ning lõppu ei paista tulevat; mida nad neist veel räägivad, laste kuuldes korrata ei tahakski. Genast ja Potsatajast filosoofiat vist kyll pole, anekdoote aga sedajagu rohkem. Lewis Carrolli Alice'ist pole ilmselt mõtet rääkidagi, et see loogikaõpikute raudvarra kuulub, on suuresti autori kalduvuste syy (teate kyll lugu kuninganna Victoriast, kes nõudis pärast Alice'i lugemist vaimustunult, et talle ka kõik autori ylejäänud raamatud toodaks - ja lasi siis virna matemaatilisi telliseid pettunult tagasi viia). C.S.Lewise Narnia kroonikates (mis minu meelest on ausalt yteldes surmigavad, lugesin kunagi yht või paari ja enam ei viitsi) nähakse spirituaalset ma-ei-teagi-õieti-mida ja sarnaseid näiteid on veel, nad ei tule mulle ainult praegu meelde, sest suurest osast sellisest olen pyydnud ikka eemale hoida (ei, mitte Puhhist, ärge minust valesti aru saage). Järelikult asi ikka puhtalt lapselikkuses ei ole.
Tegelikult võib muidugi suurema jao inglise lastekirjandusest päris omaette jakku arvata. Inglise lastekirjandusel on kummalised ja pisukesel syvenemisel suisa õõvastavad tõsidustraditsioonid. Mulle jäi ilmselt eluks ajaks meelde salmike, mida lugesin ammusest Orwelli esseest Loomingu Raamatukogus ilmunud Valiku-kogumikus:
Väike Johnny täna valab pisaraid
ja kurb on tema meel,
sest kaela ta murdis oma sõsaral
ja tasuks joob moosita teed.
Ei ole just see, mida meie lastetoas ette kujutaks. Nende absurdikirjanduses karastunud (võiks ytelda ka: väärastunud) meelelaadi puhul ei maksa imestada, kui põnnilugudeski omad kiiksud sees on.
Jääb järele ikkagi seesama ymara ja pehme välimusega muumitroll, kellest jutustavates multifilmides ja koomiksites (mis, nagu aru olen saanud, on kõik - või enamjaolt - autoriseeritud) on kirjutatud lugude parimaid kylgi vaid väga õrnalt näha. Sest kõige olulisem on nende puhul stiil. Muumilood on kaamosekirjandus. Nende lyyriline jutulaad liigub tasa, vaatamata tegelastevahelistele erinevustele puuduvad suured konfliktid ja absoluutselt kõige tervema psyyhikaga seltskond, nimelt muumid ise, käituvad nagu inimese teadvus ja magavad kõige syngemad ajad maha. Jõul jõuluks, aga ega nad seda kylma ja pimedust eriti ei igatse kyll. Muidugi on nendes lugudes ysna palju igikestvat nukrust, on fundamentaalseimat, puhtontoloogilist mõistmatust ja kommunikatsiooni- - ei, mitte -vaegust, vaid põhimõttelist võimatust -, on isegi suisa traagikat (sest Urr oma soojuseigatsusega on traagiline kuju). Aga see on väike narratiiv, mitte suur. Sest nii, nagu Jansson seda paika kujutab, ei ole nii kaugel põhjas suured traagilised asjad võimalikud (ja selline suhtumine kipub yldse soome kirjanduses oma liini moodustama, võtkem või Maailma parim kyla ja selle koomiline apokalyptika - olulise erinevusena skandinaavia kirjanduses levinud lõputust hingekusemisest). Tegelaste konfliktid ei kasva suureks, need sumbuvad millessegi, mida võiks nimetada ehk suisa fatalismiks - aktiivsed ja mõtisklustevõõrad olevused tegutsevad kui igikeltsast rong, lyyrilisemad tegelased aga suhtuvad kõigesse mõistvalt - sest asjad on nii nagu nad on, nagu nad on alati olnud ja nagu nad peavadki olema (nähtavasti). Ning nad kõik on asjade suurekspuhumiseks liiga praktilised. (Mõelge nyyd järele - kellel teist ei tekiks isikliku kogemuse korral tahtmist koduvana mõrvata? Või, kui me juba selle juures oleme, Katuse-Karlssonit, kelle kõrval koduvana tädi oma "kasvatuslike mängudega" on muidugi tasane ja hell.)
Nii ei saagi me iial lugeda Muumiorust jutustavaid mõrvamysteeriume, jõlelugusid või kosmoseoopereid (ehkki natuke analoogsepoolne positiivne näide on Veskimehe kallikanzaros-Pipi näitel olemas, ja see jääb nähtavasti ka Veskimehe parimaks tööks). Või siis pole see enam see Muumiorg, vaid tema mingisugune koopia, asustatud pärismuumide zombikloonidega, kelle kogu sarnasus originaalidega piirdub väliskujus (ja pärast ohtraid hambajälgi enam mitte selleski). "Siia põhjataeva alla", nagu Väino Linna kirjutas, ei mahugi suuremaid asju kui muumid. See on väikeste lugude paik. Ja nad on head sellistena, nagu nad on.