Wulf
?Vauh, vauh,? röökis Wulf autost välja pääsedes ja lendas tiibraketti meenutava esemena võsastiku suunas.
?Poiss!? karjatasin ja loperdasin karkudel samas suunas. Kurat küll, no ei saa hetkekski siis enam oodata! Jäi mulje, et põõsas töllerdab mingi süütu laps, kelle suunas tiibrakett lennanud oligi.
?Mauh!? kärgatas Wulf nüüd, haaras lapse hammaste vahele ja sööstis tagasi minu poole.
Oh, polnudki laps! Hoopis kellegi valmistatud nukk! Mõttetu, ilmselt naljaviluks meisterdatud teos, mille oleks võinud samahästi minema visata kui siia võssa muu kolu vahele pista.
?Aga ikkagi!? manitsesin oma karvast kaaslast, haarasin tal korraks kaelarihmast ja pöörasin suure molu jõuga enesele otsa vaatama. ?Ära kraba igasugu saasta endale hambusse! Mis siis kui see oleks päris laps olnud??
Koer kuulas, hoides kõrvad kenasti mu suul, silmad vilamas aga juba uutes dimensioonides. Oli näha, et loomamehikese huvi paelub juba järgmine objekt ning igasugune manitsus, mis minu poolt esile saab manatud, läheb kirja veena, mida teinekord ajaviiteks valatakse hane seljale.
?Hea küll, küll sa kodus mamma käest alles saad,? sõnasin lõtvunult, päästsin huntlase taas valla ning haarasin tugevamini karkudest, et vastu pidada hirmsa õhukeerise imamisele, mille tekitas Wulfi järjekordne äkiline eemaldumine.
Ega ma tegelikult nii väga põdenud midagi. Siiakanti sattus jalutajaid viimasel kümnendil harva, või noh, tegelikult just tihti, võrreldes sellele kümnendile eelnenud kahe kümnendiga. Teadsin hästi, et seitsme- ja kaheksakümnendatel oli siinsamas territooriumil, linnalähedasel poolsaarel, olnud sõjaväeosa. Nüüdki laiutas metsa all betoonilahmakaid, siin- seal olid maa sees mingid kaevikud ja pommilehtrid ning iga natukese maa tagant lõikus jäle okastraat metsa mööda sihte viiludeks.
Kõnkasin edasi ning vaatasin rõõmuga, kuidas koerakutt mööda rada minust hetketi mööda tuhises, kandes iga kord hambus uut eset. Nojah, tegelikult oli see ikka üks ja sama ese, kuid igal uuel möödumisel näis see üha vähenevat. Loomulikult, suurte ja fanaatiliste koerade omanikud võib- olla teavad seda, kuid üldiselt on lugu nii, et taoliste inimkaaluliste koeravolaskite rahuldamiseks metsikus looduses ei kõlba tavapärased kepikesed. ?Vauhh!? hõikavad nad, haaravad silmade särades hambusse kolmemeetrise puukobaka ja kütavad minema. Puude vahelt kostuvaid kolkse ja lakse kuulates saab aimu sellest, et vanajumal polnud metsa aga vajaliku laiusega teid kujundanud ning uuel möödajooksul näeme, et kolmemeetrisest palgist on formeerunud kahe ja poolene, siis kahene ja siis meeter viiekümnene.
Taas kostus müdinat ning Wulf ligines uue palgiga. Äsja ära nüsitud puukolaka asemele, mis oli tema poolt möödajooksudel vastu puid pilbasteks lõhutud, oli ta leidnud uue ja veelgi mõjusama. Liiga hilja taipasin, et olen suures ohus ning juba vedelesingi nägupidi samblas, üks kark truult käe küljes rippumas, teine aga kusagil eemal, just seal, kuhu ta füüsikaseaduste alusel pidigi peale sellist võimsat hoopi lendama.
?Wulf!? sajatasin vihalämmet alla surudes ning üritasin ennast jalule ajada. ?Koeraraisk! Kohe siia!?
Kuid koer pole loll! Koer saab väga ruttu aru, kus ja kelle süül on toimunud õnnetus ja kes ennast selle tõttu varjama peab. Wulf seisis paar meetrit eemal ja vaatas mind mõtliku pilguga, hoides endiselt suus hiigelpalki, millega ta mu kargu alt jooksnud oligi.
?Siia! Kohe siia!? ma olin hetkel nii vihane, et oleksin võinud ilmselt plahvatada, mis oleks ju siin valitsevale eksmilitaarsele õhustikule võinud lausa melanhooliapisarad silmi tuua. ?Kohe siia, poisiuss! Ai, kus sa kodus mamma käest alles saad, oi, kuidas saad!? Midagi polnud teha, ähvardused ronisid ise mööda kõnekäiku välja.
Wulfi suu vajus ähvardusi kuuldes veidi töllakile, palk ta suus pääses valgete teravike vahelt ning potsatas samblale. Tegin äkilise liigutuse, üritades kargust vaba käega koera kaelarihma tabada, eksisin ja kuulsin kaugenevat müdinat.
*
Nojah, nüüd oli koeraraisk siis kadunud. Mu viha oli ammu lahkunud ning kooserdasin juba teist tundi sihitult metsas, üritades oma suurt karvast biomehhanismi üles leida. Olin vist enne ikka jube vihane olnud ja mingit Wulfi jaoks siiani tundmatut raevu näost ja häälest peegeldanud, et ta niimoodi minema jooksis. Varem polnud seda igal juhul juhtunud. Ahah! Vasakult paistis koopasuu laadne asi ning otsustasin kontrollida, ega tüüp ometi sinna varjule pole roninud. Kargutasin ennast üle samblapallide ja olingi koopasuu juures.
?Wulf!? hõikasin koopasuu ees koogutades. ?Wulf!?
?Seest kostis mingit lurinat, milles ei saanud eksida. Kas polnud mitte mina see, kes Wulfile igal hommikul kausiga vett viis? Kas ma sain sel juhul eksida?
?Eksinmajee,? pobisesin enesele julgustuseks ning astusin mustendavas avas edasi.
Seal ta oligi. Lakkus põrandalt mingit sinakat saasta, vaatas aeg- ajalt häbelik- kartlikult minu poole ja lakkus veel. Koopas valitsev sokihais ajas mul südame pahaks.
?Mis sitt see siis on?? kummardusin karkude kiuste alla ja tõmbasin käega üle sinaka korbatanud pinna koopapõrandal. Näpu külge ei jäänud midagi. Näis, et mis iganes see ka ei olnud, oli ta tänaseks kenasti kristalliseerunud. Aga Wulfi juures, koopa tagumises otsas, oli põrandal lombike vihmavett. Ilmselt oli sinine aine selles lahustunud ja ilmselt? ptüi, mis ilmselt! Mu koer just seda sisse ahmiski! Lasin pilgul kiiruga mööda koopaseinu käia, avastasin nurgast mingi kraaniga metalltündri, millel pooleldi mahakoorunud venekeelne joba ning mille kraanitila otsas hangunud sinine tilk ja taipasin, et lood pole kiita.
***
Endises suurriigis valitses haiglane huvi vaenlaste hävitamise suhtes. Polnud vahet mil moel vastasest lahti saada, oluline oli neist lahti saada. Ja nii oldiki teadlased Ivanov ja Brunei usinasti ametis olnud, katsetanud ja katsetanud, proovinud üha uusi keemilisi nippe füüsikas, füüsilisi nippe keemias ning möönnud lõpuks, et jep! on aeg inimkatsete kallale asuda. Laste leidmisega ei tekkinud suuri raskusi, sest sõjaväelise hiigelorganisatsiooni haarmed ulatasid kenasti üle terve meeletu maalahmaka, mille elanikud hirmsas kommunismiagoonias ägasid ning vääksuvad maimukesed transporditi lihtsalt kohale vennasvabariikide lastekodudest. Katsed võisid alata. Katsed, muide, ei kujunenud kuigi pikaajaliseks. Lutipudelist manustati koos piimaga veidi sinakat ollust ning jäädi ootele, kas asi õnnestub või mitte, kas Ivanov ja Brunei peavad taas käised üles käärima ning panustama veel veidike aega ja tahtmist uue preparaadi tootmisse või jäävad edasised üritused käesoleva katse õnnestumise tõttu ära. Eesmärk oli muidugi lihtne ja selge, nagu ikka kõige geniaalse puhul. Aine pidi sisse söödetama vaenlastele ning aine mõjul pidid needsamad vaenlased ööpäeva jooksul lõhki paisuma. Lihtsalt suurenema ja suurenema, kuni üksord ei pea enam kattekude ja muu selline kraam vastu, rebeneb ja ongi kõik. Kõrged ohvitserid olid muidugi ülevaatuste ja ettekannete virrvarris kümneid kordi rõhutanud, et lõhkipaisutamise lõppfaasis peaks käima ka efektne nätakas, kuid Ivanov ja Brunei olid sellise jutu peale üksnes stoiliselt päid vangutanud. No kus seda enne kuuldud on! Nätakas lõhkipaisutamise lõppfaasis! Kuid laulupeol juhusliku nooruki õhupalli õelalt puruks torgates olid nende pilgud ometigi mõtlikus nookes kohtunud.
See selleks! Ivanov ja Bunei said peatselt vallandatud ning minema saadetud. Nende relv polnud tööle hakanud. Lapsed, tõsi küll, olid kõvasti kasvanud, ööpäeva jooksul omandanud kriipsupealse pikkusmõõtme 220 sentimeetrit, kuid see oli ka kõik. Ei mingit lõhkiplaksatamist, ei mingit kattekoe rebenemist. Lihtsalt kaks üheaastast 220 sentimeetrist noorsoo esindajat, kes kõlavalt ägades ja mämmutades üha uusi ämbritäisi piima omale sisse imesid. Loomulikult polnud nendega midagi teha ja vastutava ohvitseri käsu kohaselt saadeti nad viivitamatult ?obratno? sinna kust nad toodud olid. Katsed soikusid, uued kohale muretsetud sõjard- teadlased ei saavutanud iialgi seda taset, mis oli valitsenud poolsaarel Ivanovi ja Brunei aegadel. Lootusetus olukorras pöörduti uuesti nimetatute poole, kuid oli juba hilja. Riigipiirile tekkinud prao kaudu olid nende ajud kaugele ameerikamaale voolanud ja töötasid nüüd burgeriketi Burger King hüvanguks, kandes hoolt taldrikute puhtuse eest kiirtoidurestorani laual ning jälgides, et klientide suunurkades ei valendaks majonees.
Lastega lõppes kõik hästi. Paarkümmend aastat hiljem tõusis järsku suurriigi korvpallikoondisse kaks 220 sentimeetrist hiiglast, kelle juhtimisel topiti hiigelmaa suurtesse auhinnataskutesse hulgaliselt medaleid. Nende kuulsusvaest minevikku lapsepõlves ei kahtlustanud keegi. Isegi need, kes asjaga otseselt seotud olid olnud ei osanud luua mingeid sidemeid endiste katsealuste ja nüüdsete superstaaride osas korvpallitaevas. Ivanov ja Brunei, kes elasid siiamaani kenas harmoonias koos ja kes külastasid iga viie aasta tagant jätkuvas regulaarsuses vabanenud kodumaad, ei osanud Moskva Dinamo tribüünil vahvleid krõbistades aimatagi, et võit jääb järjepanu koju tänu nende endi ammustele jõupingutustele. Tugevasti surus Brunei Ivanovi sõrmi oma ülesköetud pihku ja röökis ikka ja jälle ?No davaaii! No davaaii! Shaibuu!? Ta ei teadnud, et röögib kuulsust iseendale.
***
Pidu oli täies hoos. Praktiliselt kõik olid kohal, keda olin kutsunud ja nüüd vitsutati kartulisalatit sisse sellise vungiga, et pidin hirmunult järele mõtlema, millises seisus on riigi seemnekartulite varu. Istusime minu keldris hubases külalisteruumis ning mamma kandis ette järjest uusi toite. Viina ja veini tõin ma loomulikult ise.
?Noh, paneme ühe?? röögatas järsku keegi laua kaugemast otsast ning juba hetke möödudes pärlendas igaühe käes midagi klaasjat. Pilgud käisid korraks laes, nägudele ilmus grimass. Kiiruga küünitati käsi, taluti ära kurgiliua kohal tekkinud kätevaheline heitlus ning krõmpsatati tumerohelisest hapususest pakitsev veekandja hammaste vahele, uskudes, et see leevendab tulijoogi mõju suu tundlikumatele siseosadele. Ja nii oligi.
?Mamma!? hõikasin. ?Mamma!? Viimasel ajal hõikasin seda pidevalt, valimata aega, kohta ning ruumi. Suvel Itaalias käies olin kuulnud, millise omapära ja täiesti meile tundmatu rõhuga olid itaallased sõna ?mamma? esile toonud ning nüüd ei suutnud ma taas loobuda seda kuuldavaks tegemast.
?Heinrich, jäta üksord see mammatamine! Aitab juba! Kaua võib? Kõik on sellest tüdinenud!? mu naine polnud vist asjade käiguga järjekordselt rahul, jälle oli tal midagi ütlemist. Kuid ma polnud täis peaga seda masti mees, keda saab keegi ohjeldada.
?Aga kuula seda!? tõstsin näpu ning nõudsin külalistelt hetkeks vaikust. ?Ja nüüd kõik koos!?
?Mamma!? kõlas üle terve ruumi võimas itaaliapärane koorishüüe, mis näitas ära, et kõik külalised on saavutamas väga head vaimset vormi ning mu pidev hõikumine on absorbeerunud viljakasse kõrvastikku.
?Lollikari,? vastas mamma selle kõige peale ning lahkus ruumist, minemaks tühjade kaussidega trepist üles ja naasemaks hetk hiljem samade kaussidega, mis olid justkui võluväel täitunud uue kartulisalatiga.
?Pläu!? rõkatas keegi taas laua kaugemast otsast ning toimus uus rituaal, mille käigus sai iga keha endasse uue annuse tujutõstvat keevajooki.
?Hee!? mu kõrval istuva Bidro näpp oli jäänud keldriaknale. ?Heinrich on hobuse ostnud! Oled vä??
?Ikka!? laususin ja võtsin individuaalselt veel ühe klõmaka, sest tahtsin kindel olla, et kogu lõbu ikka kenasti minuni jõuaks. ?Ikka olen hobuse ostnud! Mida muud üks inimene ikka ostab kui hobuseid!?
Naer ruumis pidi keldrilt maja pealt minema viima. No tõepoolest! Mida pidi inimene endale peale hobuste ikka himustama.
Kuid Bidro ei jätnud jonni!
?Kurat, aga oli, no oli akna taga hobune! Ausõna, ma ise nägin!?
?Hoo, shall- lal- la- laa- la- la- laa- laa- laa,? alustas keegi laua tagumisest nurgast laulu lapsepõlve kultusfilmi Buratino nimiloo viisil, ?buu, shall- lal- la- laa- la- la- laa- laa- laa. Nee, shall- lal- la- laa- la- la- laa- laa- laa. Hoo- buu- nee- jee!?
No oli alles tore olla, ehh!
*
Diskuteerisime Bidroga kaua, kallasime üha uut jooki klaasidesse ja diskuteerisime veel. Jutt hobustest oli ammu otsa saanud, olime ära käinud mitmetes filosoofialabürintides, rääkinud nats poliitikast, kirunud veidi ilma ja lõpuks kiitnud ülevoolavalt ka head lauljat, kes just CD- mängijalt meile oma lugusid esitas. Oma iseolemises polnud me muule seltskonnale erilist tähelepanu pööranud, kuid nüüd olime seda siiski sunnitud tegema. CD lõpetas põmistamise ning krõpsatas seisma. Ja seisma krõpsatas ka kõik muu. Jutt oli otsa saanud, vaikus keldrisse pääsenud ja? Vaikus keldrisse pääsenud!? Kuidas küll?, kuid tõepoolest. Meie ümber valitses inimtühjus. Laud, toolid, poolikud pudelid, tühjaks ahmitud kartulisalatikausid, lilled ja kõik muu oli alles, kuid mida ei olnud olid inimesed. Ruumis valitses absoluutne sellealane vaakum.
?Mida perglit,? pomisesin ma joobnult ja vaatasin Bidrole otsa. Mees peegeldas tagasi sama tarka emotsiooni. ?Oli nagu midagi, et mindi järjest WC-sse või selline asi vist??
?Oli jah!? näis, et ka Bidrole meenub midagi taolist. ?Iga natukese aja tagant mainis keegi mingit WC-sse minemist! Kurat, mis jama see on siis??
?Haa!? tõstsin näpu ning haarasin Bidrol käisest, vedimaks mehikest endaga kaasa üles elutuppa. Ilmselt oli telekast alanud mõni populaarne seriaal või muu selline jama, mida ülejäänud seltskond nüüd suure huviga jälgis. Oli vaja minna ainult kümmekond astmekest ülespoole ja kogu trall võis jätkuda.
Kuid elutuba oli tühi. Telekas seisis apaatselt oma tavapäraseks saanud kohal nurgas ja ei piiksatanudki. Kell näitas poolt kolme öösel.
?Fakk!? sõnas Bidro järsku ja öögatas kergelt. ?Mis pull see siis on? Kuhu kõik said??
See oli väga hea ja asjakohane küsimus, selles ei maksnud kahelda. Toetasin küünarnukid aknalauale, suunasin pilgu üle aia eemalkohiseva mere suunas ning siis ma seda nägingi! Hobune! Tõepoolest, mu aias kappas ringi hobune!
?Bidro,? ma vist ei öelnud seda sõna vaid luksatasin.
?Ma näen! Ma ju rääksisn, et sul on hobune!? mees oli mu kõrvale kummardunud, käed asjalikult põlvedele toetanud ning jälgis samuti aias kappavat tumedat objekti. Tänavavalgustus siia ei paistnud, nägime üksnes hobuse ähmast tumedat siluetti.
?Aga,? siin ei saanud olla kaksipidi mõtlemist. See oli minu aed ja minu aias pidid olema kõik organismid minu jäiga kontrolli all. Olgu nad siis hobused, kobused või nobused. ?Lähme vaatame selle kuradi poni siis üle!?
Kooserdasime esikusse, pistsime kingad jalga ja avasime ukse.
?Oot, ma panen õuelambi ka põlema!? sõnasin ning klõpsasin välisukse kõrval olevat lülitit.
Vaikus oli täielik. ?okk virutas meile silmade poolt tajutamatu liivakotiga vastu pead, keris nähtamatust vintsist koti taas üles ja virutas veelkord. Mingit hobust hoovis polnud. Hoovi kaugemas nurgas, meist umbes paarikümne meetri kaugusel seisis hiiglaslik koer ja vaatas merd. Hobusesuurune koer! Ja see koer meenutas nii väga? Issand!
?Wulf!? hõikasin ebalevalt ning elukas pöördus meie suunas. Ja see OLI Wulf! Ainult ta oli nüüd nii suur nagu hobune.
Mida me teeme kui meil juhtub koer olema? Jah, tõepoolest, me hoiame, õpetame, söödame ning- nüüd tuleb oluline koht- kasvatame teda. Kasvatame! Kas on keegi iial suutnud oma koera nii kasvatada nagu mina? Kas on nähtud selliseid otseseid ja käegakatsutavaid tõendeid selle kohta, et koera kasvatamine on totaalselt täkkesse läinud, iga menetlus õnnestunud ning toit sajaprotsendiliselt imendunud! Ei ole, loomulikult ei ole! Aga võtame nüüd veidi auru maha ja küsime, kas sellist täkkekasvatust on üldse kellelegi vaja? Vastus jääb rutiinselt samaks: ei ole, loomulikult ei ole.
?Näpista mind!? palus Bidro mu kõrval kähedalt ning öögatas veel korra.
Ma ei näpistanud, sest selleks ei jäänud lihtsalt aega. Wulf turgatas oma melanhoolsest tardumusest välja, hüpatas kergelt ning tormas rõõmsas mühinas meie suunas. Maa värises kergelt, taludes endal liikumas ebaharilikku koormat ning me ei oodanud järgnevat. Viuh! kadusime ukse vahelt sisse ning lajatasime kahemehelise jõuga sulguri enda taga kinni. Toetasime seljad kahele poole välisukse kõrvale ning hingeldasime sedamoodi, nagu oleks selja taha jäänud jooksudistants maraton ning koos sellega ka rida kuulsamaid sportlasi pikamaajooksjate tugevusgrupist number üks.
?Sa nägid ka, mida minagi vä?? küsisin igaks juhuks Bidro käest, kuigi selleks polnud otsest vajadust, ukse tagant kostus valju lõõtsutamist ning võimendatud niutseid.
?Kämoon, mees! Kas ma nägin!? Kämoon, mees!? Bidro ei rääkinud vist hetkel kuigi arukalt. Ta aina kordas ja kordas: ?Kämoon, mees! Kämoon, mees!?
Kuna midagi justkui ei toimunud siis nihutasin end veidi ukse poole ja piilusin läbi ust lõhestava pikliku akna välja. Oi, põrgu! Kõik oli tõsi! Mingit meelepetet siinkandis polnud. Ukse taga istus tõepoolest hobuse kasvu Wulf, vaatas pea viltu meie poole ja liputas saba nii, et muru kõhises ja selle all paiknev muld turritus siin- seal maapinnale. Ka Bidro sirutas silma üle aknaääre välja ning külmutas selle siis koeral.
?Kämoon, mees!? ütles ta üksnes ning ei midagi enamat.
Veerand tunni pärast hakkas näima, et lood polegi nii täbarad kui algul tundunud oli. Wulf oli tüdinenud meid vahtimast ning oli läinud aia peale kondama. Ta nuuskis veidi lilli, haugatas põgusalt ning jooksis hetketi aia sellesse serva, millest ta parasjagu puudunud oli.
Hobukoer kooserdas taas ukse ette ning jäi meie nina alla seisma. Bidro silm oli endiselt justkui jääs ning ma pole kindel, kas ta Wulfi liikumisi üleüldse jälginud oli. Võis olla, et ta silm oli lihtsalt keevitunud mingile lillele või millele tahes õues. Koer nahistas veidi oma külje kallal ning vaatas siis ukse poole. Ta suu oli irevalt tatitilkvel nagu ikka ja alles nüüd nägin ma, mis ripub paelapidi ta igemete vahelt välja.
?Bidro!? mu hääles oli omajagu härmatunud õudu. ?Bidro!?
Bidro liigahtas veidi ning venitas aeglaselt käe oma silma juurde aknaklaasil. Ta koputas jõuetu nimetissõrmega vastu vaateklaasi.
?Kellegi kets! Kämoon, mees! Wulfi suus on kellegi kets!?
Ma teadsin, kelle kets see on, ma teadsin seda väga hästi! Üleüldse teadsin ma nüüd kõike väga hästi. Kõik olid läinud kõige kaduva teed! Kõik olid seal, kuhu mamma kets polnud ainukesena jõudnud. Oi kurja! Oi, kuidas ma tahtsin nüüd mammat tagasi, oleksin talle sosinal paar korda hõiganud itaaliapärast ?mammat? ja teda tugevasti kaisutanud. Aga?, ainuke, mis mammast oli järgi jäänud oli kets Wulfi hammaste vahel. Üksik, nööri otsas tolknev kets hobuskoera lõikehamba otsas.
?Sa kurradii?? alustasin hirmsaima roppuse formuleerimist oma elus, kuid see oli viga. Hiigelkoer elavnes mu häält kuuldes nähtavalt. Ning haugatas.
Öö sai ühe hetkega rikutud. Absoluutselt igas majas naabruskonnas süttis tuli, isegi selles neetud hurtsikus, kus kuulu järgi kedagi ei elanud. Kostus närvilisi hääli ning juba minuti pärast ilmus akendele hulk molusid. Kostus kümnete akende avamisi, siis hüüdeid, mis oli kantud sulaselgest võikusest ning hirmust ning siis sedalaadi helisid, mida tekitavad kiiruga kinniprõmatavad aknad. Meid oli märgatud. Ütlen meid ja eksin, sest meid poldud märgatud. Märgatud oli üksnes hobukoera mu hoovis, usun, et seekord võis olla isegi nii, et ka Wulfi taustal olev maja ja aed jäid märkamata.
Wulf pole kunagi vait jäänud kui öösel midagi toimub. Möödatöllerdav hiline kojumineja, üle lendav lind, põrisev auto- kõik pälvisid alati võrdselt tema tähelepanu, mida ta väljendas kõlavalt valjuhäälses koerakeeles. Ja nüüd, olles oma endise mina suurendusklaasi alla sattunud teisik, käitus ta loomulikult samamoodi. ?Vauhh!? kõlas läbi endise sumeda öö. ?Mauhh!? See oli verdtarretav! Baskerville?ide koer oli vajunud ajaloo prügikasti mängukanniks.
Möödus veel viis minutit ning meie maja ette sõitis turvistatud soomuk. Selle katusele ilmus kellegi pea, kadus korraks ja ilmus uuesti. Naabrid polnud jätnud midagi juhuse hooleks ning ilmselt oli terve olemasolev häireüksus jalule aetud. Üha uusi ja uusi ametiautosid, küll politseid, küll tuletõrjet, sekka kiirabi ning laibaautosid, veeres mu aia tänavapoolsele küljele. Pea ette soomusauto lael ilmus mingi harjavarre taoline värgindus ning Bidro mu kõrval avas veelkord suu, tuues ammusest rääkimatusest kähedaks muutunud häälel esile vaid ühe sõna:
?Uinutipüss!?
Ja nii see tõepoolest ka oli. Kõlas mittemiski ning juba oligi teele saadetud süstal Wulfi hiigeltagumikus tilbendamas. ?Vauhh!? karjus hobuskoer, ?mauhh!? kuid enam ei aidanud miski. Vaikselt vajus koer tagajalgadele, siis esijalgadele löötsakile, puhus veidi mulle ninast välja ning kukkus siis valju põntsuga külili.
?See pole tark tegu!? oleks öelnud Ivanov enne lasku soomuki katusel olnud peale ning Brunei oleks oma elukaaslasele innukalt kaasa noogutanud. ?Ärge laske! Või kui lasete siis ärge laske vähemalt sellist segu! See võib mingite märkide kohaselt protsessi võimendada, katsetatava kolmkümmend või nelikümmend korda veelgi suuremaks paisutada, tagajärjed võivad olla täiesti ootamatud! Saate aru, meid kõrvaldati enne, kui me jõudsime taolise segu mõju katsealustele proovida ja nii edasi!?
Kuid Ivanovi Ja Bruneid polnud kohal. Ja tegelikult, kui nad isegi oleksid kohal olnud ja nad oleksid sattunud laskja seljataha õpetussõnu pobisema, oleks kõrvalasuvast plinkiva nupuga politseiautost väljunud jõulised kiirreageerijad, teadlastest hamburgerimüüjatel käed selja taha väänanud, nende näod korraks vastu kapotti surunud ning seejärel ära toimetanud. See on üsna kindel.
Varsti oli kõik möödas. Wulf laaditi veoautole ning sõidutati minema linna teises otsas asuvasse loomade varjupaika. Midagi paremat ei tulnud kellelgi pähe ja neid ei saa selles süüdistada. Sündmus oli linna ajaloos ainulaadne.
Keegi ei andnud käsklust, kuid vajusime üheaegselt koos Bidroga aeglaselt mööda seina ukse kõrvale räsitult kükki. No oli see alles öö! Wulf oli ära, kõik me elukaaslased ja sõbrad kadunud sellesama ära oleva monstrumi neelu ja?
?Sööö?? kõlas järsku mingi kõrvu sügavalt masendav kisa ning välisukse vastas koridoris paikneva sauna uks lendas ammuli, ??prraaaisss!?
Meie suunas lendas serpentiine, kostus ?ampusepudelite paugatusi ning mu suu kaeti mingi märja värgindusega. Tahtsin vastu punnida, märja värginduse oma suult eemaldada, kuid eelnevate sündmuste ajel kontidesse tunginud üldine nõrkus ei lubanud seda.
?Ää,? tegin ja lükkasin kedagi eemale, kes osutus mammaks. ?Mamma,? ütlesin haledal häälel, unustades pikkida sõnasse harjumuspärast lõunamaisust. ?Mamma!?
?Heinrich! Sa sündisid just praegu! Kolmkümmend kuus aastat tagasi just praegu! Öösel kell kolm! Sekundi pealt!?
Serpentiine aina lendas ja lendas! Pudelid aina paukusid ja paukusid! Järjest topiti mulle pihku mingeid sooje asju, mida ma, pidades neid soojadeks saiadeks, üritasin järgemööda hammustada. Kuid ei! Need polnud soojad saiad! Lihtsalt mulle sooviti järjest õnne. Kõik, kes olid ennast saunas varjanud ning üllatuse serveerimisest sel moel osa võtnud, surusid mul järjest kätt. Kõik olid ühtäkki tagasi! Nägin enese kõrval maas mingit kartulikoti taolist asja, sain aru, et see on minestuses viibiv Bidro ning kustusin siis, minnes sinnasamma, kus Bidro juba ees oli- paika minestanute maal.
***
?Vaadake!? mamma näpp osutas kauguses paistvale Tallinna siluetile. Pohmeluses tuikavad pead nõksatasid üles ja väsinud pilgud tõmbusid silmaaluste kottide kohal kissi. Ere hommikupäike oli otsustanud naabrite eest valusasti kätte maksta.
Kogenumad mäletavad Tallinna kilukarbisiluetti- sedasama me oma aiast nägimegi. Tundus, et linna keskmes toimub midagi. Kostis jämedahäälset müristamist ning siluett muutus, jäädes ilma ühest oma kauaagsest osisest. ?Vauh!? kõlas siiamaani ära jäme karje, millele lisandus kohe ka teine. Wulf oli teel koju, see oli selgesti näha ka siit, kümne kilomeetri kaugusest. Hiigelkoer kepsas lustakalt meie suunas, roosa keel hammaste vahelt välja pendeldamas ning ilakuupmeetrid siia- sinna paiskumas. Keegi polnud süüdi, et loomade varjupaik oli paigutatud teisele poole linna ja keegi polnud süüdi, et Ivanovi ja Brunei kahtlused olid tõeks osutunud ning Wulf veelgi paisunud, olles nüüd oma turjakõrguselt veidi kõrgem kui Viru hotell. Koer komistas kergelt juhuslikule lõõtsbussile ning vaarus vastu kõrvalasuvat kõrghoonet. Olümpia hotell vajus veidi vildakile ning lajatus siis täie hooga maapinnale.
Võib- olla- ma uskusin, et võib- olla oli veidike süüd sellel peal, kes soomukilael harja taolise esemega tuld andnud oli, aga ma polnud selles eriti kindel. Ma polnud enam milleski kindel, eriti selles, mis puudutas kogu meie edasist elu. Wulf aina lähenes ja lähenes.