Kolmandal nädalal lõppes neil toit, mõni päev hiljem joogivesi ning edasi tuli minna üle surnud lauskmaa, mida kastis õlijas punane vihm. Nendesuguseid oli sellel ajal palju ja mõnikord mindi lausa kogukondadena; nii läksid ka nemad, ehkki lõid teistest viimaks lahku. Neid oli kaks: morn longusõlgne mees ja nooruke tõmmu poiss, kelle kõnnak oli väsimusest kange.
See olin mina. Sündinud kaksteist aastat tagasi enneaegsena, väntsutatuna, alalõpmata näljast karjuvana, elujanusena. Rotina sitke, rabelev, suurte süüdistavate silmadega mina.
Mina, Jakob.
Oli uute piiride tõmbamise aeg, oli võitluse ja viletsuse aeg, oli avastamise aeg. Inimesed põgenesid kodudest ja ekslesid heale õnnele ja Jumalale lootes, kuni keegi enam ei teadnud, kuhu ta kuulub, või kellele kuulub maa, millel ta rändab. Seetõttu oli ka Legeria rohkem müüt kui päriselt eksisteeriv koht ja neid, kes valjult kuulutasid sinna minekust, vaadati kui sõgedaid. Paigale jäid lõpuks vaid kõige vanemad, kes näitasid näpuga taevasse ja rääkisid, et nende ainus tee viib sinna.
Võib-olla polnud rännak nii raske kui see tagantjärgi heiastub. Võib-olla olen ma lihtsalt unustanud, kuidas ma nutsin ja sakutasin isa käest ja anusin teda, et me ometi seisma jääks. Igatahes polnud sellist nälga, külma või kurnatust, mis oleks meie visadust murdnud, ning saatus ise pidi meid soosima, sest muidu poleks me pääsenud üle rangelt valvatud piiri.
Mõni kilomeeter enne linna kiirustas mustjas Deseli jõgi üle kivide, seal lõppes ka meie teekond. Vastaskaldal, peidetuna pajuvõsas nõlva sisse, kuid nähtav sellele, kes oskab vaadata, paistis heitveetoru inimkõrgune suue. Seespool, kus me külmast värisedes veetsime lühikese öö, lehkas kõdu, hallituse ja surnud väikeste loomade järgi. Aoajal tuldi meile teed näitama, juhatati läbi tunnelite, ja kui me jälle maa peale tõusime, viidi hoonesse, mis kükitas akendeta kivikarpide vahel nagu masajas kärnkonn. Sildi järgi kandis see nime ?Biojäätmete Rafineerimiskeskus? ja lisaks nõrgale prügilehale kinnistus siin kõigele õlilõhn ja ?maitse, ning kuhu valgust sattus, seal veikles libedalt, rasvaselt.
Vastuvõtt oli tagasihoidlik. Mõned inimesed tõusid püsti, teised vaatasid meid tüdinult või isegi tõrjuvalt. Toonase kohmetuse kõrval suurt rohkem ei meenugi. Saatja lausus meie nimed ja tegi käega ebamäärase viipe:
?Eks rääkige siis teistele... kes ja kust.?
Isa noogutas, siis sõnas: ?Ma ei tea, kui palju on mul lisada nendele lugudele, mida te siiamaani kuulnud olete; kõik ju põgenevad sama asja eest. Meie tee algas kuu aega tagasi lõunast.?
?Kuidas seal lood on??
?Halvad,? ütles ta, mis põhjustas väikese ärevuskahina. ?Ootasime viimase võimaluseni. Meie tänavalt läksid kõik teised enne meid. Nende majad rüüstati... ka meie oma taheti.?
Tema jutt, mis sealt hargnema hakkas, äratas minus ühe neist mälestustest, millele mõeldes alati klomp kurku tuli. Selles mälupildis seisab isa välisuksel, veri näost ära valgunud, ja pigistab tukslevates kätes üheraudset jahipüssi; ning põrand, uksematt ja trepp on täis värske helepunase läikega kilde. Ta oli tulistanud otse läbi siseukse, hetk enne kui sissetungija oleks sellest suure tuletõrjekirvega läbi tulnud. Võõra suremist ma ei mäletanud. Minu jaoks lamas ta alati liikumatult maja ees, jalad ikka trepil ja kõht lõhki.
?Lahkusime alles siis, kui tulekuma juba öötaevas näha oli.?
?Ilmaasjata tulite,? kraaksatas siis keegi. Hallipäine vanamees hallil madratsil.
?Ernst! No jäta ometi...?
?Kas pole see siis nii? Rinne ei jõudnud ju kunagi selle linnani...? Ta hääldas iga sõna väga hoolikalt. ?Kaks kuni kolm päeva pärast seda kuupäeva sõlmiti vaherahu, mida meie võitlejad jätkasid viivitamatu ofensiiviga. Selle tulemusel oli Redgard sunnitud rinnet laias ulatuses õgvendama ning läbi viima mõned retrograadsed manöövrid.?
?Ehk teisisõnu,? tõlkis keegi lahkelt, ?peksti need Redgardi raisad vähemalt kakssada kilomeetrit tagasi.?
?Ernstil on õigus,? sõnas tugeva hääle omanik, tüüakas buldoginäoga mees. ?Sellegipoolest ei soovitaks ma teil kohe tagasi minna. Teie kodu on nüüdseks rüüstatud. Teie linn võib iga hetk uuesti löögi alla sattuda. Teid ennast võidakse piiril maha lasta, praegu seal nalja ei mõisteta. Jääge siia, kuni on selge, kas te saate tagasi pöörduda või tuleb teid hoopis mõnele laevale sokutada.? Ta vaatas meie kurnatud nägusid, vangutas pead ja sõnas: ?Tulge, võtke nüüd süüa.?
Meile ulatati taldrikud riisiga, kuhu oli suurel pannil segatud värskeid tomateid, lihatükke, paprikarõngaid ja seesamiseemneid. Pärast kahte näljapäeva võttis ainuüksi selle lõhn jalad nõrgaks. Kuni me toitu ahmisime, lisandus veel kaks madratsit neile, mis juba põrandat katsid, ning sinna seadsime end varsti mugavalt külitama. Ühes käes plekk-kruus taimeteega, teises tükike mõrkjat odraleiba, selgitas isa:
?Meie siht oli alguses seatud Deseli ülemjooksule, tahtsime nagu teisedki end mägedes varjata. Alles oma rännu keskpaiku saime mõnelt sõbralikult inimeselt vihjeid, mis meid siia juhatasid. Ja ka siis oleks kõik võinud halvasti lõppeda, poleks te meid nii lahkelt oma sekka võtnud.?
?Tegime seda kõige enam poisi pärast. Pole õige lapsi sellega karistada, mis lõunas toimub.?
Isa noogutas mõistmise märgiks. Mees lisas: ?Kuid teie siinviibimine jäägu saladuseks. Muidu jõuavad jutud ringiga nendeni, kes näeksid meid parema meelega surnuna.?
Mitte ainult võõrastele, vaid ka omadele olid meie suud lukus, nii vaikselt ja tagasihoidlikult elasime alguses. Tehases polnud vaheseinu, mistõttu ka kõige intiimsemad toimingud olid varjamatult näha või vähemalt kuulda. Kuni ma kohanesin, panid sellised vaatepildid mu niuded kihelema ja ma tundsin häbi, sest teised suutsid kõik selle kuidagi märkamata jätta. Nõndaviisi, tahmunud klaasruutudega võrekatuse all, tuksus meie elu, mida valgustasid võbisevad päevavalguslambid ja varjasid kõrged kiviseinad. Seintest kostis mõnikord rottide krabistamist, kuid lisaks neile oli siin teisigi loomi, nii võõraid ja kummalisi, et neile tuli ise nimed välja mõelda.
Peale selle oli siin palju kappe rikkis juhthoobade ja lülititega ning neli suurt kivialust, mis olid kunagi toetanud keerulisi masinaid, aga seisid nüüd tühjalt nagu unustatud altarid. Oli ka väike siseaed, kus kasvatati toiduks kõlblikke juurvilju ja taimi. Kõike võis siit leida, kuid kõike selgitada ei oska minagi. Ei oska ma kirjeldada sorteerimisseadmeid, töötlusliine või keerukat konveiersüsteemi, millega ülejäägid linnast tehastesse jõudsid, ning toidujäätmete rafineerimine jäigi mulle igavesti saladuseks. Mitte et see mind kuidagi kurvastanud oleks, sest mida edasi, seda rohkem köitsid mind mõttelised asjad.
?Kauaks me siia jääme?? küsisin isalt, kui olin oma lapsemaailmast nagu munakoorest välja kasvanud.
Ja alati vastas ta, kuni ma viimaks küsimisest loobusin: ?Veel üheks kuuks, Jakobike. Siis seame sammud jälle kodu poole.?
***
Ehkki võiks arvata, et selline hulgakesti elu toob kaasa palju korralagedust, ei olnud see tegelikult nii. Selle eest kandis hoolt vanemas keskeas mees, Basil Macar, kes oligi meid esimesel päeval vastu võtnud.
Basil ärkas esimesena ja uinus viimasena, määras kõigile tööd, lahendas vaidlusi ja seisis selle eest, et kõik pingutaksid võrdselt ja saaksid võrdselt tasu. Tema koostas ka graafikud, mille järgi üks või teine nõutum ese, näiteks rauasaag või taskulamp, liikusid perest peresse. Kõik asjad kuulusid kõigile ja me olime sellega rahul. Basili asjatoimetused kulgesid nii sujuvalt, et sageli ei pandudki teda tähele; mitte enne, kui ta tuli, lausus paar sõna, kuulas ristiskäsi mida teistel talle öelda oli, noogutas või raputas pead ja oligi jälle läinud. Kuid et elu tõesti justkui iseenesest laabus ning suuremad tülid või probleemid ära jäid, näitab, et Basil tõesti kõike teadis ja täpse kontrolli all hoidis.
Minu elu sisustasid -- eesmärgi andmise tähenduses -- tehase töötluskonteineritest leitud raamatud. Harva juhtus, et need polnud lootusetult räbaldunud, lõhki rebitud või kohati loetamatult määrdunud, aga mis sest, oli põnevgi puuduvaid sõnu või lausa lehekülgi ise juurde mõelda. Lugesin kõike kättejuhtuvat läbisegi, peatükk siit ja lehekülg sealt, avastades niiviisi enda jaoks otsekui joobumuse allika. Mu isiklik väike raamatukogu talletas varsti kümnetes eksemplarides üksikisiku rõõme ja perekondade tragöödiaid, suurte suguvõsade tekkimisi ja rahvaste kadu. Kes on need inimesed, kes loovad selliseid teoseid? Kust on pärit kõik need maailmad? Kui linnast, siis sinna pidin ma saama. Milleks täpselt, ei osanud ma sõnastada, nii nagu ma vaid umbkaudu ette kujutasin, milline võiks linn üldse välja näha. Me olime edukalt tunginud kujuteldavasse perimeetrisse ja kindlustanud sillapea. Käsku pealetungiks ei tulnud, järelikult oli minul aeg vaprust näidata. Olin scout, pistoleero, maakuulaja, läbinisti kartmatu.
Enne seda olin proovinud vaid korra tehaste ümbrusest kaugemale minna, ehkki see oli karmilt ära keelatud. Üks pagulastest märkas mind aga nõlva jalamile hiilimas ja kui ma sealt naasin, virutas mulle lahtise käega näkku, nii valusalt, et pisarad ja veri hakkasid üheaegselt nirisema. See õpetas mind mõistma, et lüüa võib mitte ainult vihast vaid ka hirmust. Just nimelt hirmust: ta kartis, et mõni pisiasi, nagu näiteks mina, võib hoolika elukorralduse varisema panna, ja ta kartis, et kui see ähvardab juhtuda, ei suuda ta seda ära hoida. Vaat kui peene niidi otsas rippus meie pealtnäha rahulik elu!
Mõnda aega suutsin oma ihaldust linna järgi alla suruda, aga kui valu ajapikku ununes, tundsin seda jälle kerkimas. Hoobi jäetud jälg, nii ihus kui hinges, oli üksnes pinnapealne, ja kui mööduvad kuud seda üksteise järel uhtusid, kulus see lõpuks maha. Olin endas jälle kindel, isegi nii kindel, et kui ma uuesti otsustasin minna, siis just nimelt päeval. Nõnda lipsasin ma ühel juulikuu reedel läbi varjatud väljapääsu tagaseinas ja hakkasin kaarega linna poole sörkima.
***
Linnulennult vaadates olnuks pilt mitmekesine. Kilomeeter-poolteist peale jõge ja tühermaad undas Rafineerimiskvartal, mille hoonetest kolm olid automaattehased. ?Meie? tehas oli kõige vanem, sellel oli vanamoodne töntsakas kivikorsten, mis servadest juba pudenes. Rafineerimiskvartali hooned asetsesid poolringis, millesse mahtus veel üks vahe- ja üks lõpptöötlustsehh, jõujaam, kogumispunkt nelja konteineriga ja kinnine ühenduskanal kloaagiga. Tunnelid olid keerulised ja juhuslikule võõrale läbimatud, lootsime neis ohu korral varju leida.
Org, kus kõik asus, oli siinpool lauge; kaugemal tõusis mäenõlv, mis alles linna juures muutus üsna järsuks. Linna maju polnud siit näha, need jäid osaliselt teisele mäeküljele. Kuigi kirde poole minnes leidus sarnaseid nõlvu ja soppe ohtralt, ei saanud selle tähtsust siin alahinnata, sest tänu maastikule jäi kogu me elu täiesti varjatuks.
Kirdes paistis mägede sakiline viirg, udune ja habras, täis koopaid ja kunagi vete poolt uuristatud käike. Sealt sai alguse Deseli jõgi, mis voolas suures osas kärestikuliselt, lõikas lauskmaad, oli mitmes kohas kasvatanud kallastele padriku ja toitis meid haugi, vähi ja forelliga -- tänuväärne lisa ümbertöödeldud toidusodile, mida pakkusid tehased. Allavoolu ehk kurakätt jõgi rahunes, riivas kinnikasvanud järvistu kohale tekkinud soist lagendikku, hargnes ja suubus lõpuks merre. Seal pidi olema sadam aurikute, fregattide ja kiirete kutteritega, majad kõrtside ja libudega; isegi pika kivimuuli, purjus madrused ja kajakasitast laigulised laohooned kujutasin ma sinna.
Siin aga heitsid Rafineerimiskvartali vihmahallid tehased veel lühikest varju ning kaugete majade nurgeline katusejoon õõtsus virvendavas õhus. Päev oli veehõnguline. Kvartali tagant algas rohtukasvanud jäätmaa, kus orashein ja võililled tungisid läbi murenenud teekatte ja kirevad lilled palistasid peakõrguselt teeääri. Kunagist asustust meenutasid suured raudrohtu täis vundamendikraatrid, mis lausa kutsusid end uurima. Leidsin kaks vanamoelist münti ja kui ma hallitanud varandusega tagasi teepervele ukerdasin, polnud ma enam üksi.
?Hei,? sõnasin ja tegin ähmaselt sõbraliku ?esti.
Neid oli viis, nii minust nooremaid kui vanemaid, kõik silmatorkavalt heledanahalised peale ühe, kelle jume oli punakas ja tedretäpiline. Tundus veider, et kogu päikesest hoolimata olid nad valgekarva, aga ma ei mõelnud sellest kaua. Rõhutatult pikk vaikus ei tahtnud lõppeda.
?Räpakoll!? purtsatas äkki üks lastest. Ei, ma ilmselt kuulsin valesti... Siis pistsid kõik kisama nagu märguande peale:
?Ahvipoiss!?
?Võeh, haisukott, kasi minema!?
?Kõss, kõss!?
?Kutsuge politsei!?
?Politsei!!?
Ikka veel oma kõrvu uskumata panin tehase poole jooksu, karjuv lastesalk järel. Üle pruunide rööbaste, mööda kruusa ja liipreid, libisedes kruusasel nõlval, otsejoones Rafineerimiskvartali tümina suunas. Siis ärkas minus väike hääl, mis nõudis: Mida sa teed? Plagad nende eest? Jää parem seisma ja viruta neile, viruta kõvasti, viruta esimene pikali, küll teised ära jooksevad. Aga neid on viis? Pole oluline, jää lihtsalt seisma, jää seisma!
Peatusin järsult ja pöörasin ümber, sõrmenukid valmis hoope jagama, kopsud õhku täis, nägu vastulöökide ootuses kipras. Neil oli tegu pidama saamisega, aga ma ei lasknud kellelgi hinge tõmmata, kummardusin allapoole ja tegin sammu nende poole, võib-olla isegi urisesin. Kui nad kõhklusest üle saavad, on minuga lõpp. Nihkusin veelgi lähemale, juba nende käeulatusse, ja siis polnud mu peas enam valjemaid hääli kui tehasemasinate sõjatrummid, kuivad hingetõmbed ja südame rappumine. Kuni üks neist tegi sammu tagasi, kaotas jalaga midagi ebakindlat tabades tasakaalu, vaatas maha ja iitsatas teravalt. Mida see tähendama pidi? Siis lõi teine samasse kohta vaadates käe suu ette nagu oleks tal paha hakanud. Minust enam välja tegemata hakkasid nad aeglaselt taganema, oma jalge ette põrnitsedes. Püüdsin näha sama mida nemad, aga seal liikusid ainult rohukõrred ja... rotid! Nad kartsid rotte! Pisikesi halle rotte, süütuid rotte kartsid! Kõige väiksem lastest pani jooksu, tema järel ka teised. Tedretähn, paksuke, kõik nad lidusid kui elu eest, isegi pikast heinast plagasid kaarega mööda. Kõlupead sihukesed...
Ega ma enne ei taibanudki, millise lollusega olin hakkama saanud, kui alles tehases. Asi polnud üksnes keelust üleastumises -- ma olin lisaks reetnud ka meie varjupaiga. Haarasin korraks lootusekübemest: võib-olla oli ka nondel lastel keelatud tehaste juures käia ja seega ei saa nad meid välja rääkida? See ei kõlanud mulle endalegi usutavalt. Õige olnuks Basil Macarile üles tunnistada, aga tema ähvardavalt ettepoole kallutatud, otsekui härjalik poos tekitas minus värinaid.
Peale hirmu võitlesin ka häbiga. Basil oli mu eeskuju; olles näinud elu tema käe all laabuvat, kasvas minus soov temasarnaseks saada, mis ajapikku pöördus vastupidiseks kujutluseks -- uskusin, et tema tahab minust endale väärilist järglast. Nüüd tundsin, nagu oleks ma teda alatult alt vedanud. Oleks Basil õigel ajal öelnud: ?Ära mine!? -- ma poleks läinud, sest usk tema sõnasse oli suurem kui linna kiusatus. See piinas nii väga, et vastu ööd mootorimüra kuuldes tundsin ma peaaegu kergendust, kuigi samas pidi see tähendama lõppu. Oma ühises hirmunud vaikuses kuulsime karedat võõra aktsendiga mehehäält:
?Ettevaatust, seal on kraav.?
Mootor jõuratas järsult, aga suri välja. Keegi köhis summutatult. Neid võis olla kolm, võib-olla neli, ja ilmselt polnud nad veel nii lähedal nagu tundus. Tardunud öös kostsid kõik helid eriti selgelt ja teravalt.
?Lase tagasi.?
Vaevaliselt kägisedes läks masin uuesti tööle. Keegi hüppas autost maha, uks löödi kinni, püssilukk lõksatas, esilaternate valgusvihk tagurdas kaugemale. Kahed sammud tulid tehase suunas, kahed suundusid mujale.
Need, kes meie poole tulid, olid vait ja hüplevatest valguskiirtest võis näha, et nad otsivad sissepääsu. Mõni minut hiljem nad leidsidki selle. Kestis vaikus, aga ma võisin neid ette kujutada põrnitsemas suurt kahepoolset metallust, mis oli paksu keevisliidesega kinni traageldatud -- linn oli omal ajal selle eest hoolt kandnud. Siis läksid sammud lahku, üks ühelt, teine teiselt poolt tehast. Kiirtevihk nuuskis laealustes tuulutusavades ja sõrmenukid kopsisid vastu seinu. Korraga lakkasid igasugused helid.
Basil taipas silmapilkselt ja tõstis käe: vait nüüd! Kui me enne vaevalt julgesime hingata, siis nüüd seisime või lamasime lausa kangestunult. Teisel pool tehast surusid kaks meest kõrva vastu seina ja ainult seda ootasidki, et keegi köhiks, nuuksataks või end kuuldavalt liigutaks... Sellistel hetkedel tunduvad isegi südamelöögid äraandvalt valjudena. Kuid lõpuks...
... pettunud hääl: ?Mitte midagi??
?Mitte midagi. Kui neil just tiibu pole.?
Raadio krabises ja sahises.
?Meil on klaar. Leidsite midagi??
?... tühi,? arvas teine pool. Klõpsatus. Vaikus.
?Oota.?
?Noh??
?Äkki me otsime valest kohast? Võib ju olla, et tegelik sissepääs on kusagil kaugemal, näiteks jõe pool... Selle saab kindlaks teha. Meil läheks vaja jooniseid, struktuurset skeemi, need saab mõne arhiivi tarkpea käest. -- Muide, kas sa ei tunne seda? Nuusuta, justkui praetud kala lõhna tuleks kusagilt.?
?Mine sa ka oma jutuga! Ja üldse, selleks mida sina tahad, peaks tehniku kutsuma, aga meil pole selleks volitusi. Ei-ei, ma ei taha midagi lubade hankimisest kuulda. Ma ei tea kuidas sinuga lood on, aga mina kavatsen homme oma naisukese seltsis olla, mitte siia urkasse nuuskima tulla.?
Neli jalapaari said uuesti kokku.
?Valehäire...??
Kaitseriivid lõgisesid, sedakorda alistunult.
?Valehäire.?
Autouste kolksatus. Laternavihk kirgastus korraks, siis pöördus varjudesse, siis kadus koos mootorimüraga öhe. Õlas tuikas värske valu ja kui ma ümber pöörasin, nägin Basili. Ta oli mu selja taga seisnud, otsinud kätega mu õlgadelt tuge, ja kõige pinevamal hetkel tõmmanud sõrmed konksu, jättes rangluu juurde neli sinakat laiku.
***
Ehkki ma pidasin end üsna kangeks selliks, kulus tegelikult tükk aega, enne kui ma vaimsest tõrkest üle sain ja tehasest jälle väljuda suutsin. Ka siis sättisin ma oma harvad tiirud udustele varahommikutele ja püsisin Rafineerimiskvartali läheduses. Sedamööda kuidas vahejuhtum ununes, istusin üha sagedamini linnapoolseima tehase juures, põlved lõua all, ja vaatasin kaugusesse. Tollel hetkel paistis sealt ainuvõimalik tulevik. Samal ajal räägiti veidi eemal teistsugusest tulevikust -- tehases kogunesid inimesed laiale platvormile ning Macar, kes oli juba kõrge leeniga toolis istet võtnud, köhatas häält puhtaks.
?Raadiod, peale selle mis on minu käes, on meil keelatud,? alustas ta. Oma väikeseid kõnesid esitas ta igal reedel kogu kommuunile. ?Miks? Ma ütlen kolm sõna: valed, propaganda ja militarism. Kõik eetris olevad jaamad on valitsuse või vaenlase kontrolli all. Amatöörjaamade signaale segatakse või ei ulatu need meieni. Pealegi ei edastata raadiovõrgu kaudu strateegilist infot, üksnes sobivalt võltsitud sõjateateid, aga desinformatsiooni ma ei salli. See tähendab, et kogu teile vajaliku info annan edaspidi mina, on see arusaadav??
Ta pani käed risti ja vaikis, kuni valjult öeldud viimased sõnad settisid. Kui ta seal seisis -- küllalt vana, veidi kõver, aga siiski uhke -- ja meid niimoodi vaatas, siis tundus mulle, et tema pilk sihib korraga igaühe silmadesse. Ta vedas sõrmedega läbi habeme ja teatas, juba vaiksemalt:
?Minge laevale, kui teile siin ei meeldi, või põgenege paadiga. Võib-olla teil veab ja teid ei lasta põhja, mina sellele oma lootusi ei paneks. Ärge unustage, et ülemereriikidega on sõlmitud väljaandmisleping, nii et teisel kaldal saavad teist kohe sõjavangid.?
Nii see käis. Kes Basili olid kuulanud, mõmisesid ?jah? ja ?tõepoolest? ja ?nii see on? ning seadsidki oma toimetused selle kella järgi, mis tema mõistuses tiksus. See kell, see idee, see plaan, oli alguses midagi udust, kuni Basil otsustas ta kirja panna ja nimetada ?Manifestiks?; sellest pidi tema sõnul saama ajastu valgustav teos.
***
Rääkides selle ajajärgu elust Rafineerimiskvartalis, ei pääse ma Hullu Ernsti nimetamisest.
Hull Ernst -- õieti Ernst Bernhard Riedel, aga nagu ta ise ütles: ?esimest korda kuulsin ma seda nime ristimisel ja järgmine ärgu olgu enne mu matuseid? -- oli nagu jutuvestmise masin, mis sisse lülitades jätkab sellest lausest, kus eelmine kord pooleli jäi; ning jutt ise keerles nii- ja naapidi, eksles sinna-tänna, aga lõpuks jõudis alati samasse kohta tagasi. Et ta oma heietusi tihti ?Kui ma linnas elasin...? lausumisega alustas, siis nii ta oma hüüdnime saigi. Oli ju teada, et linn on suletud ja sealt tabatud võõraid ülima karmusega nuheldakse, ning seda arvestades sai ainult meeltesegaduses inimene väita, et ta seal avalikult elanud on.
Mul oli tol ajal kolm veidi vanemat sõpra. Nendega me siis pilkasime Ernsti, sest ta oli vana kui känd ja veidram kui keegi teine, keda me teadsime. Mida olekski osatada mõne tavalise tuima pagulase juures, eks ole? Samas pean tunnistama, et ega suuremat lusti selle juures polnud. Mühatasime küll, et ?tema jutt või härja ila...?, aga see oli unustatud niipea, kui tal tuli tuju midagi rääkida ja meie nagu elevil rästaparv kohale lendasime. Ainult sõjaküsimustes vaikis ta, nagu teaks sellest juba liiga palju.
Ernst oli Basilist kümme-viisteist aastat vanem, sileda plekilise pea ja paberõhukese nahaga ning sai oma hambatüügastega ainult vedelat süüa. See-eest polnud talle teadmiste poolest vastast. Põdura tervise tõttu käis ta harva väljas ja igavuse peletamiseks võttis nõuks mind õpetama hakata, millega ma vägagi rahule jäin. Sõbrad ei saanud mu innukusest aru. Neid huvitas hoopis rohkem käimasolev koloniaalsõda ning üleolevaid pilke heites arutasid nad, kuidas minema hiilida ja partisanidega ühineda. Samal ajal sugenes minu ja vanamehe vahele midagi sõprusetaolist ning minuga rääkides loobus ta isegi oma ülihoolika sõnastusega kõneviisist.
Hiljem sai kusagilt alguse jutt, et Ernst oli tollel õhtul püüdnud otsijatele märku anda, või oli isegi märku andnud, või kui mitte muud, siis kinnitas Ernsti süüd fakt, et tehase juurde tuldi nuuskima. Polnud ühtki tõendit peale sosinate ja õlakehituste, aga midagi oli toimunud ja kuna see sündmus oli seotud linnaga, siis sai seda seostada ainsa inimesega, kes kogu aeg linnast patras. Kas see oligi üldse tõeline Ernst? Nüüd mäletas keegi, et ta oli kunagi olnud turske, paksude mustade juustega ja mis peamine -- sõnakehv. Seda, kas linnast oli hoopis Ernsti-kujuline golem meie järgi nuhkima saadetud, oleks nii mõnigi tahtnud noaotsaga järgi proovida. Kõnealune ise jäi teistest kaugele, oli poollamaskil oma hiirhallil vedrumadratsil ja arvasin, et tal on häbi. Mida rohkem sosistati, seda kahtlasem kõik tundus, kuid ometigi paistis Ernsti süü ilmne.
Arvasin, et Basil on inimeste rahustamiseks sunnitud Ernsti pagendusse saatma ning tundsin juba ette kurvastust. Mu üllatuseks astusid mõned pered kokkukutsutud koosolekul tema kaitseks välja. Ärevil inimesed, kinnitasid nad, võivad endale igasugu asju ette kujutada, loomaliku hirmu võitmiseks tuleb leida patuoinas, ja nõnda edasi. Teiste seast kostis selle peale naeru ja vilistamist, mida Basil ei rutanud vaigistama.
?Olgu,? ütles ta siis. Ta kaalus hoolikalt sõnu. ?Hull Ernst jäägu siia.?
Tõusis pahameelesumin.
?Ma pole veel lõpetanud! Ernst jääb, aga teie? -- ta rehmas vastukõnelejate poole -- ?tehke, et kaote. Kohe!?
Ei kostnud ühtki vastulauset ja sellega oli asi otsustatud.
***
Pusisin integraalarvutuse kallal, mis ei tahtnud kuidagi edeneda, aga seda põhjusel, et ma aina tollele ärevale õhtule mõtlesin. Ma austasin Basili, aga usaldasin Ernsti, nii nagu on lihtne usaldada inimesi, kes oma vanaduses, tarkuses ja leebuses paistavad meeldivalt ohututena. Seetõttu sain ma kõhklustest võitu (või vähemalt surusin need alla) ja tunnistasin oma süü Ernstile nelja silma all üles. Ta ei lausunud sõnagi, aga võttis mu lahenduse ja hoidis seda kaua silme ees.
?Pole laita,? ütles ta viimaks mokaotsast. Hakkasin kahtlema, kas ma ehk liiga kergeusklikult polnud südant puistanud, kui Ernst paberid kõrvale pani ja sügavale oma tooli vajus. Sel hetkel polnud kuuldekauguses kedagi.
?Võta ükskõik kes linnast,? sõnas ta aeglaselt, ?olgu ta kasvõi laps, aga ta suudab juba Euleri teoreemi tõestada, samas kui meil mängitakse selles vanuses alles liivakastimänge. Meie barbaarsed võtted vaidluste lahendamiseks on neile tundmatud, sest juba meile hoomamatu üksteisemõistmise tase välistab tülid ja vägivalla.?
Võib-olla tõesti. Ma mäletasin samas liiga selgelt nonde jõmpsikate õieli rusikaid. Õpetatud võisid nad olla, kuid minule tahtsid nad jagada küll teistsugust õpetust kui Ernst silmas pidas...
?Ja sa ise??
Oli näha, et ta ei tahtnud sellest rääkida. Lõpuks rapsas ta käega. ?Meil on temperament hoopis midagi muud. Mäletan, kuidas ma sinuvanuselt ühel riiukukel pliiatsinoa peopesast läbi lõin, küll ta alles kisas ja rabeles... Küllap käib siiamaani ringi kangete sõrmedega. Aga sina oled tark poiss, sa ei teeks midagi sellist.?
?Pea nüüd õige kinni.? See oli Basil, kes vahele astus. ?Sa, Jakob, ära lase vanamehel endast selgrootut molluskit teha.?
Ernst turtsatas kuivalt. ?See veel puudus, et sina talle oma tarkusi jagama hakkaks.?
?Mille poolest minu tarkused sinu omadest kehvemad on? Ise pole sa sõjaski käinud.?
?Armas Basil, see mürsukild sul peas kõik segi keerabki.?
?Seljas! Selga tulistati mind, mitte pähe, jäta see ükskord meelde!?
Ernsti suunurk kaardus pilklikult. ?Püüdsid lahingust põgeneda??
?No vaatame, kas sa siis ka nii suurt juttu ajad, kui Redgard linnani jõuab...?
Õlakehitus. ?Nad ei sõdi.?
?Mida tähendab -- ei sõdi? Kuidas sa siis seda nimetad, mis piiril toimub? Sa ikka tead ju, et seal on põgenike pihta tulistatud??
?Kuidas ma seda nüüd sulle seletan... Vaata, suuremat osa õigustustest, mida meie teise inimese tapmisel kasutame, nende jaoks ei eksisteeri. Võid uskuda, et mis iganes piiril toimus, oli põhjus enam kui mõjuv. Võib-olla tehti mõni valvur vagaseks. Võib-olla -- oled sa üldse näinud neid kohutavaid laagreid? -- võib-olla püüdsid kõik need tuhanded põgenikud neist tormijooksuga üle trampida. Ma ei tea ja alati on keegi, kes räägib teistsugust juttu.?
Basil seedis seda natuke ja küsis siis, pettumusnoodiga hääles: ?Nii et kui peaks minema lahinguteks, on Legeria esimene, kes valge lipu välja toob??
?Anna andeks, aga ?Vabadus või surm!? siin ei kehti.?
Mis muud jäi Basilil üle kui käed teatraalselt taeva poole tõsta: tal polnud sõnu, et oma põlgust väljendada. Torisedes läks ta omi asju ajama, aga Ernst ei lasknud mul kaua ringi hulkuda ja tõi varsti lugemiseks uued peatükid ?Kaliifi sõnumitooja ?ifritest?, mida ta jõudumööda araabia keelest tõlkis. Olin imetlusega vaadanud, kuidas tema närvutatud käed muutsid Kitab al Mu'amma pruunika konkskirja sirgeteks ladina tähtedeks, aga kui ma pahvatasin, et Ernst on vist küll targem kui terve Legeria kokku, ta ainult naeris ja lausus:
?Oleks see vaid nii... Mu teadmised hakkavad alles jõudma selleni, mida nemad peavad endastmõistetavaks. Kui nüüd natuke arvutada, siis olen ma legeerlaseks saamisega jäänud hiljaks seitsekümmend kaheksa aastat ja seitse kuud, ja kui mulle teist niisama palju juurde ei anta, lähengi provintslasena loojakarja.?
Kahtlustasin siiski, et tal on õppimisega palju suurem tõsi taga kui ta välja näitab, ning et ta mitte üksnes ajaviiteks end kõrgema matemaatika, fuugade analüüsimise ja väljasurnud keeltega proovile ei pane. Ehkki meid mõlemaid ühendas armastus linna vastu, oli minu huvi abstraktsem ja pigem ajendatud süütust uudishimust, sellal kui tema tahtis läbinisti muutuda osaks Legeriast.
***
Hea, et talved siin pehmed olid. Lund ei sadanud isegi seal kaugel mägedes ja siin oli küll vahest kõle, aga mitte kunagi talumatult. Kuid alati kippus see aastaaeg mööduma nii üksluiselt, et ma pean oma mälu hoolega pingutama, leidmaks mõnda säravat hetke. See oli aeg mõtisklusteks enese koha üle ilmas, mille käigus nii mõnigi tundis järsku vajadust meie hulgast põgeneda, tehes seda avalikult või siis öösel oma kompsudega välja hiilides. Kuid ka need, kes paigale jäid ja siinset kõledavõitu ümbrust enda teiseks koduks harjusid pidama, tegid aja jooksul läbi muutumise. On ju üks aastagi pikk aeg, kui neid aga koguneb kolm, neli, viis... Lapsed kasvavad, täisealised küpsevad, eakad saavad veel vanemaks ning järsku tundub, et kõik mõttekad tegevused on maailmast otsa lõppenud. Mis lugesid siis sõda ja põgenemine ja see virelev vana tehas, meie juuri polnud ju keegi läbi raiunud...
Paljud igatsused võisid mulle küll võõraks jääda, aga lõpuks teadsin ma neid kõiki, sest talv muutis inimesed üksildasteks ja pani nad mulle, tänulikule kuulajale, pihtima oma lootusi ja minevikku. Me mäletasime, mis tunne oli jalutada mererannal, käia kinos, maksta üüri või töötada oma kabinetis. Me mäletasime, ehkki juba häguselt, mida tähendas ?normaalne? elu ning me tahtsime seda tagasi. Kuid ainult kõige pühendunumad lootsid, et leiavad selle linnast, kui väravad kord avatakse. Teised tulid, vaatasid meie elu põlguse või vastikusega ja lahkusid kiirelt. Mulle tundus nende lootus mujalt paremat elu leida naeruväärne. Praegu oigas terve mander sõjatõves ja sadamakaid olid täis kirevaid kompse nagu veider jõululaat. Kõik pered ootasid laevu, mis aitaks nad põgenema, aga pakku ei saanud neist ükski.
See ei olnud üks neist kahekümnenda sajandi suurtest sõdadest, kus linnad varisevad pommirahes, soomus ründab soomust, nisupõldusid lõikavad kaevikud, ja tandri metsad, kui nad pole põlenud, on löödud suurtükitulega pilbasteks. See sõda polnud koolera, vaid krooniline kuiv köha: heal juhul ebamugav, halvemal juhul piinav, kuid mitte tappev; igale leevendushetkele järgnes uus hoog, igale vaherahule uus kokkupõrge. Elasime maa põhjaosas ja see oli ühtaegu õnn ja õnnetus: õnn, sest sõda ulatus meid üksnes sõrmeotsaga puudutama; õnnetus, sest seni, kuni iga jalatäie maa pärast peeti hillitsetud ja seda pikemaid partisanilahinguid, kuni sõlmiti vaherahusid ja neid siis põlglikult rikuti, kuni üks või teine osapool polnud uute piiridega rahul ja uuesti alustas -- seni, kuni kõik käis ringiratast, polnud sõda meie jaoks läbi. Kas võib öelda, et ma lootsin, et mõnelt oma käigult naastes leian tehase puruks pommitatult, kahuritulega rusudeks lastult, buldooseriga tasandatult? Jah, võib küll. Teadsin, et oleme vabad alles siis, kui varisevad tehase seinad.
Sellesse aega jäi minu jaoks ka üks kurb sündmus. Nii nagu mõned pagulased enne teda, nii oli ka isa järsku kadunuks jäänud, kui ta läks kord jõele ega pöördunud enam tagasi. Mõtlesin -- siiamaani mõtlen --, et võib-olla otsustas ta siiski koju naasta. Ta võis parve või paadiga minna pärivoolu, vältida bandiite ja Redgardi sõdureid, jõuda ohutu ringiga tagasi sinna, kust me kunagi alustasime. Ma ei oleks talunud mõtet, et ta läks lihtsalt jõkke, kivid taskus, sest niivõrd piinas teda inimese tapmine.
Siis saabus kevad, jõgi tõusis, ahmis kallastest lisa ja pulbitses vägevalt. Ma oleks tahtnud ta suunata korraks sängist kõrvale ja kõik võsas redutavad, punkrites kaarte mängivad, kaevikutes magavad sõdurid pühkida merre; tahtsin veega loputada verejäljed, et tuleks rahu ja me saaks minna tagasi koju. Unistasin sellest enne uinumist, sööki mäludes ja tehase ümber lonkides. Ka raamatute juurest uitasid mõtted tihti sellele. Aga teised? Millest nemad unistasid? Kas nende elus oligi üldse unistustele ruumi või suutsid nad nüüd ainult Basil Macari nööri mööda käia?
Basil ise ei naeratanud enam üldse ja tema pilguga võis klaasi lõigata. Endiselt jätkus teda kõikjale, aga tema liigutuste rabedusest, sõnade järskusest ja viisist, kuidas ta ei mallanud teiste muredesse süveneda, paistis, et mõtted on tal millegi olulisema juures. Oma mustast maailmast toodi ta äkilisel viisil tagasi, kui keegi väiksematest lastest näppas ?Manifesti?. See oli ka ainuke kord, kus ma Basili marus nägin. Ta tuuseldas ringi, kärkis isegi naiste peale ja, ausõna, oleks ta süüdlase leidnud, oleks ta tema sealsamas ära kägistanud. Õnneks sai jõmpsikas kiiresti oma veast aru ja toimetas paberipaki tagasi sama salaja nagu oli selle ära viinud. Basil rahunes lõpuks maha, kuid kolis oma asjadega väikesesse laohoonesse tehase vastas, teadmata, et temast jäänud tühja koha täidab varsti loidus.
***
Just nimelt see käegalöömistunne, mis mõne nädalaga ka minuni jõudis ja seletamatut ärevust tekitas, sundis mind julgust kokku võtma ja Basili juurest vastuseid otsima. Ta istus oma külmade kiviseintega toas, paks valge talvemantel õlgadel ja prillid ninaotsale vajunud ning kirjutas hoolsalt. Mu ilmudes tõstis ta pilgu.
?Sina oled ilmselt Jakob,? sõnas ta prille kohendades.
?Jah, härra Macar.?
?Terane noormees, ma olen tähele pannud.?
Punastasin ja kohmasin: ?Aitäh.?
Rääkisin talle oma tähelepanekutest ja esiti kergitas ta küll kulmu, aga tegelikult paistis, et tal on mu küsimuste üle hea meel. Ta alustas selgitamist... Sain niipalju aru, et ta tahtis linnas kehtestada meie kogukonna-sarnase korra. Samuti rõhutas ta võrdseid võimalusi, võrdset kohtlemist. Tal oli palju öelda, mina aga mõtlesin: on ta tõesti nii meeleheitel, et peab veenma mind, kes ma pole veel täismeeski? Viimaks ta vaikis ja niisutas huuli.
Põrnitsesin tema suuri käsi, lauale ritta laotud kolme sulepead, tindipotti, paksu riidega üle löödud tooli, krohvimata seinu. Üksikkong, ei rohkem ega vähem.
?Luba ma küsin sinult midagi,? jätkas ta varsti. ?Ma tean, et sa loed palju raamatuid, aga kas sulle meeldiks, kui iga autor võiks avaldada mida tahes, isegi kui see sisaldab kõlvatusi, solvanguid või meist erinevate inimeste halvustamist??
?Kindlasti mitte.?
?Kas sulle meeldiks, kui mõned inimesed peaksid päevast päeva tegema ränka tööd, kuid töö vili läheks teistele, kes ei liiguta sõrmegi??
?See poleks aus.?
?Mida sa arvaksid, kui ühe kõrgemalt seatud ja kõigile mõistetava tõe asemel oleks igaühel oma tõde, mida ta võib vabalt kuulutada??
?Mida te sellega öelda tahate??
?Jakob, kas sulle meeldiks, kui inimesed oleks jaotatud meelevaldselt seisustesse, kus ühtedel on rohkem õigusi kui teistel? Meeldiks sulle, kui igaüks võiks koguda nii palju varandust kui suudab ja keelduda selle jagamisest teistega? Või et sellisel varandusel oleks kõrgem hind kui moraalsetel väärtustel? Meeldiks sulle, kui igaüks võiks teha mis pähe tuleb, ilma et keegi kontrolliks, kas see on üldsusele hea??
?No ei. Aga see tähendab, et...??
?Ma kirjeldasin äsja elu, nagu see toimub linnas.?
Mul jäi hing kinni. ?Pole võimalik!?
?See on tõsi.? Ta haaras mu käed oma mõhnaliste pihkude vahele ja vaatas mulle silma. ?Vannu nüüd mulle, et ka sina võtad selle vastu võitlemise enda südameasjaks, et sa ei lase end linnal ära meelitada, et sa põlgad Legeriat, nagu iga lauskmaalane põlgab Redgardi.?
Kui lihtne on noogutada, kui raske on tegelikult otsustada... Mis juhtub, kui ma ei ütlen? Mida hakkab ta üldse peale ühe minusuguse lubadustega? Õigus, ta on ka teisi samamoodi pinninud... Oleks ma kümme või kasvõi viis aastat vanem! Ei, kuidas ma saan üldse kahelda. Ma tahan olla nagu Basil, ma pean olema nagu Basil, kelle silmad nii kannatlikult mind uurivad, justkui öeldes: kõik on ju selge, poiss, mida sa ootad?
?Ma luban,? sõnasin, ja kinnituseks raputasin ta kätt. Seda tehes olin ma valet vandunud ja nagu ahelaga raudkuul, jäi see mul pikaks ajaks järgi lohisema.
Aga rääkides ajast, siis seda oli meil külluses ja minule tegi see rõõmu, sest ma sain piiramatult lugeda, hulkuda ümber tehaste, kuulata Ernsti pajatusi või pilvi vahtides tukkuma jääda. Raske, kui mitte võimatu, olnuks teiste juures samasugust elevust märgata. Ehkki sõda oli meid kõiki viinud tagasi sellele astmele, kus polnud rikkust ega vaesust ning ükski vajadus ei ületanud veel võimalusi, hakkas ühise elu kasinus viimaks mõjuma. Magamisest, kaardimängust ja mitmesugustest pisitegevustest üle jääv aeg rõhus kõiki sedavõrd, et tülid ja nääklused mõnikord lausa tühja koha pealt lahvatasid. Ainult tänu naiste talitsemisele polnud siin veel verd lastud. Ometi pidi selles tuhmis olesklemises midagi külgetõmbavat leiduma, sest oma hingeviha sõtta viia ei tahtnud keegi...
Basili eraldumisel oli teinegi tagajärg. Ei läinud kaua, kui üks hangeldajast uusasukas pruulis salaja esimese tõrretäie õlgkollast pilsneriõlut. Et lake jälgilt kibe sai, oleks mees suures vihas üldse tõrre sisse virutatud, aga siis teadvustas end janu, mis polnud üksnes lihalik vaid ka sümboolne. Vett olime joonud: külma jõevett, seisnud vett, keedetud vett, taimedega vett, vihmavett, hommikust kastemärga, ning Basil jõi iga päev seitse kruusitäit mõrudat oakohvi, aga tulivesi jäi kõik see aeg puutumata. Ehkki otsesõnu polnud see keelatud, piisas seni teadmisest, et Basil alkoholi vihkab ja selle joojaid põlastab; küllap oli siin mängus mõni sündmus tema minevikust. Austus Basili vastu nõudis, et ka meie karskusest kinni peaksime.
Kuid vaikivast keelust oli nüüd üle astutud ja paraku ei piirdunud asi ainult selle õlleteoga ega ka õlle kui sellisega mitte. Järgnevate kuude jooksul, kui nüüd korraks ette rutata, olin tunnistajaks, kuidas virre aina kangemaks läks, kuidas tõrsi alguses peidetuna hoiti ja ?valget? salaja joodi, siis aga kartmata ja ka päeva ajal klaasi tõsteti, kuidas meskit kääritades arvati olevat leitud lõplik ravim üksluisusele. Küllap sai Basil kogu varjamisest hoolimata aru, ei teinud aga midagi.
Minu meelest ei ole kellelgi õigust siinkohal väita, et Basil oli lugupidamise kaotanud. Või minupärast väidetagu pealegi -- mina olin kõigele tunnistajaks; ma tean, et see on vale. Ma arvan, et kõigi nende inimeste tegelik loomus, mida Basil oli seni püüdnud ohjes hoida, muutus lõpuks temalegi liiga kangeks.
Öösel sadas. Ma ei mäletagi, millal ma viimati piiskade rabistamist kuulsin, viimasel ajal oli üks kuiv nädal järgnenud teisele. Ärkasin nelja paiku hommikul, kui valgust oli vaid peotäie jagu ning kuulasin plekise kõlaga solksumist. Mõned habemesse kasvanud mehed jorisesid vaikselt luksatades laulda, sellal kui nende semud keerasid rahutus unes külge. Tõusin, läksin vaiksete sammudega õue ja laisalt tilkuva räästa all kust soristades mõtlesin masendusega, et hommikul pidi kõik jätkuma. Vedasin püksid üles, aga tegin enne tagasiminekut peatuse õlletünni juures. Tõstsin ühe käega kaane pealt, teisega nuuskasin mõlemad sõõrmed plörinal puhtaks. Proosit!
***
Sama päeva hommikul ühendas linna ja taevast valgussammas, mida ääristasid mujal tasandiku kohal ujuvad vihmapilved. Mida paksemaks muutus taeva looritus, seda eredam näis linn seestpoolt, justkui laoks keegi meie ümber kaevurakkeid. Päev varem olin konteinerist leidnud kerged linnarõivad oma lauskmaalase riietuse asemele ja hommikul olin ennast hoolega jões küürinud, et räpane lehk maha pesta. Nüüd võisin julgelt tänavatele minna. Pilvitusest hoolimata tundus ilm palav, bleiseri jaoks liigagi palav, aga millegagi pidin varjama põlenud auku särgiseljal.
Minu valitud tee viis läbi rohelise oru, kus veel olid säilinud kunagised rajad. Vana asunduse märke oli ka võilillekirjul mäenõlval: mõni pikalivajunud korsten, mõni varisenud keldrisse viiv trepp, mõni tuhm killuke aknaklaasi. Ja muidugi metsõunapuud, mille hapud viljad pidid õige pea valmima... Kuid siin oli ka mustjat okkalist võsa, sügavaid keldriauke nagu surmalõkse, rohus vedelevaid vanu rööpaid ja ebamäärast rauaprügi. Arusaadav, miks keegi linna poolt siia ei tikkunud. -- Kui ma olin nõlva tippu tõusnud, paistis Rafineerimiskvartal sealt väikese ja vähetähtsana. Üksnes natuke automaattehaste suitsusabast keerles selle ees ja kohal, aga kas seal kedagi liikus, polnud aru saada.
... Siis jõudsin esimesele suurele tänavale, olingi lõpuks kohal, kuid tundsin end abituna nagu provintsipoiss, kes järsku avastab end Smaragdlinnast. Kõige rohkem olin kartnud, et mu tõmmu jume ja jässakas kogu äratavad suurt tähelepanu või isegi tülgastust, kui tegelikkuses vaadati mind põgusalt ja ükskõikselt. Piidlesin iga vastutulijat, sest nägudes, oli öelnud Basil, peegeldub nende ühiskonna kõlvatus ja allakäik. Nägin uudishimu, ärevust, enesekindlust ja isegi elutarkust, kuid ei ühtegi lubatud perverssustest. Tund või kaks kõndisin kindla suunata, pidasin end eksinuks, jõudsin käidud kohtadesse tagasi ja avastasin uusi tänavaid, siis andsid jalad endast tuikamisega märku ja ma istusin pingile kaharate ilupuude varjus. Sealsamas jõi roosa paelaga koer väikesest purskkaevust ning meie kohal rippusid kirjud vanikud. Kõledas kontrastis veiklesid suured esimese korruse klaasaknad. Hommikuvalgus torkis vitriine ja läikis masinatel, milliseid meie pidime rämpsuna jäätmelao konteineritest välja urgitsema. Palavus, ühetooniline kõnesumin ja uimastavad lõhnad hakkasid vist mõjuma, sest tundsin silmi kinni vajumas. Sundisin end püsti tõusma ja oma sihitut teed jätkama.
Korraga hakkas rõkkama muusika, peade kohalt kostus mitmeid prahvatusi ning taevast sadas roosade pilvedena suuri lilleõisi. Pühkisin need aeglaselt juustest, kust nad langesid jalge alla -- tänav oligi neist juba punakalaiguline. Olin tahtmatult ühinenud mingi rongkäiguga. Kõnesuminas kostis naerulõkendust, kellegi käed kinnitasid mulle rinda kollase märgi ja kellegi teise lõhnavad huuled puudutasid põgusalt mu suunurka. ?Tule, tule,? krabas üks tüdruk mul käest. Lasin end mõne sammu kaasa vedada, aga rapsasin siis lahti ja trügisin liikuvast massist välja. Seisin uimaselt, kuni nad möödusid, tundes kõhus pööritust.
Veel edasi minnes bulvar laienes, majad nihkusid kaugemale ning läikivmustal teel loivasid mõned sõidukid läbi väreleva õhu. Päike pleegitas taevast helesiniseks, lõhnas pigi ja sulava asfaldi järgi, avarestoranide laudlinad rippusid loiult. Suurtel pöörlevatel reklaamtahvlitel vaheldusid kaadrid sekund sekundi järel, saadetuna häältest, mis võisid olla meelad, nõudlikud või julgustavad. Tundsin, kuidas higinire voolas kõrva tagant krae vahele ja selga mööda alla. Kuhu iganes vaadata, ikka näis, et üleelusuuruses näod põrnitsevad kuklasse, anudes hetkeks tähelepanu. Olgu siis pealegi! Jäin seisma ja jõllitasin neid, kuni märkasin möödujate kahtlustavaid pilke ja tajusin küünarnukkide ja kompsude noomivaid mükse. Ma võisin neid ignoreerida, ma võisin sirge seljaga kõndida võõrana võõraste seas, aga valutavaid, lakkamatult vett jooksvaid silmi ma ignoreerida ei suutnud. Pidin siit ära saama, ükskõik kuhu, ja kui enne olin läinud laiemate tänavate poole, siis nüüd otsisin ma kohta, kus keegi mind ei segaks. Lõpetasin ahtas kaubatänavas, aga liiga vähe veel tundsin ma linna, sest ka siin liikus hulgaliselt rahvast madalate varikatuste all.
Kuid et mind valesti ei mõistetaks: kõik see ei meenutanud sugugi neid idamaiseid turgusid, kus kilavate silmadega maurid igavesti müüvad härjasüljesalve, kuldkin?alle, elevandikarast armupulbreid ja muistsete riikide aardeid. Miski poleks olnud Legerias vääram kui need raamatutes korduvad romantilised kujundid. Hoopis lähedasem olnuks galerii, jah, kunstinäitus, kus taiesteks on suurejoonelised vaateaknad ja nendel esitletu. Inimesed peatusid akende ees, vaatasid, mõtisklesid veidi ja astusid siis edasi; nende hoiakus oli uhkust ja maneerides elegantsi.
Põikasin kohvikusse, mis ei paistnud teistega võrreldes kuigivõrd silma ja võis seetõttu olla tühi. Oligi. Sisenemisel tilises kelluke, aga selle helin ei toonud kedagi kohale, ning kui mu silmad hämarusega harjusid, astusin edasi. Paremat kätt oli vahekäik, kummalgi pool riisipaberist seintega boksid. Kingi jalast võtmata hõivasin ühe neist, istusin madalale bambustoolile, panin käed kõhule risti ja sulgesin silmad.
Tundsin ennast veidi uimaselt, aga turvaliselt, ning see andis mulle julgust mõtteis sissepoole küünitamiseks, et tuua välja teine neist sündmustest, mida ma seni olin surunud kõige tagumistesse mälusoppidesse. Ma ei pidanud kaua otsima, et leida ennast kuue või seitsmesena rongijaamast keset lärmakaid pühapäevareisijaid. Kõik olid nii ametis pealeminekuga, et mina, väiksem kui mõnigi kohver, jäin üldse kahe silma vahele. Alguses kartsin, et kui mind lõpuks märgatakse, tõstetakse mind ekslikult rongi peale. Kolm sammu hiljem, kui ma nägin perrooni ja rongitrepi vahelist auku, mõistsin, et käratsev mass tõukab mu lihtsalt rataste alla. Pressisin vastu, isegi peksin rusikatega, aga muudkui augu poole viis tee, kuni ma haarasin kahe käega kellegi jalast, viskusin pikali ja hakkasin kisendama --
Ka siinsed tänavad võiks päris mitme rongitäie jagu hõredamad olla.
Mu sõrmed olid hakanud trummeldama märkamatult tekkinud viiulimuusika taktis. Tundsin ära ühe neist lugudest, mida Ernst armastas mängida ning rõõmsas ootuses tõusin ja liikusin hääle poole. Esitus oli nii veatu, nii täiuslik, nii peenelt ornamenteeritud, et seda võis esitada ka masin. Esimesed neli boksi olid tühjad. Viiendas istus luine vanapaar, nad suitsetasid midagi alkeemiku retorti meenutavast klaasanumast. Nende vastasboksis nägin ka pillimeest. Muusikul oli vasak käsi õlast saati puudu ning krimpsus liha ja luuvalenduse keskelt turritas välja mingi toruderohke mehhanism, millele oli neli keelt peale tõmmatud nagu viiulil. Teises käes hoidis ta küünarluudest kokku pandud ning oskuslikult töödeldud poognat, millega üle vasaku käe keelte tõmmates tekkis omapärane kime heli, mis katkes, kui me pilgud ristusid.
Ma vist jõllitasin teda. Selle kiire välgatuse jooksul, mille käigus groteskne vaatepilt mu mällu sööbis, jõudsin järeldusele, et see on vaid üks detail paljudest, millest ma pole määratud veel aru saama. Just nagu too Basili kõne, millest ma mõistsin iga sõna eraldi, kuid ei saanud aru üldisest mõttest, nii oli ka see kummaline viiuldaja üks mosaiigikild, mida ma ei osanud linna üldpilti asetada.
?Kas see meeldis teile?? küsis ta. Lummus katkes.
?See oli vist midagi Paganinilt??
Ta vaatas mind hetke tühjal pilgul -- noh, eks ma olin ka üsna huupi pakkunud -- ja küsis siis uuesti, sama intonatsiooniga:
?Kas see meeldis teile??
?Meeldis.?
?Esituses oli Johann Bachi ?Corrente?. Mida soovite kuulda järgmisena??
Vanapaari meespool keeras aeglaselt pead, kuni ta sinised mandlisilmad kohtusid minu omadega. Võib-olla ta muigas. ?Ära näe vaeva,? ümatas ta kerge aktsendiga. ?See on peeglitrikk.?
Tõepoolest, kui ma võtsin julguse kokku ja proovisin muusikut puudutada, läksid mu sõrmed temast läbi nagu õhust, ehkki äsja oli ta hinganud ja rääkinud nagu luust ja lihast inimene. Siis kõlas vaikne prõksatus ja projektsioon kadus.
Taganesin uksest välja. Ma teadsin kindlalt, et viiuldaja oli olnud korraks täiesti tõeline. Kui paljud täna nähtud inimestest olid samasugused pettekujud? Kas võib olla, et üksikud ehtsad inimesed on linna täitnud miraa?idega? Kas linn on nagu lõbustuspargi peeglite tuba, tehes igaühest tuhat pisidetailides erinevat koopiat, kas seda pidi ?peeglitrikk? tähendama? Tundsin inimeste puudutusi, aga nende reaalsusest hoolimata ei saanud ma lahti tundest, et ka see on järjekordne, veelgi osavam trikk.
Tagasi ringteel nägin nelja ühesugust tänavat ühtmoodi purskkaevude ja vanikutega. Mul polnud aimugi, millisest neist olin tulnud. Ka oma kollase märgi olin ära kaotanud. Otsekui karistuseks üleastumise eest pidin nüüd tundide kaupa ekslema, et leida õige suund ja jõuda tagasi tehasesse, kus ma linna ülevusest pimestatuna viibisin kaks ööpäeva segases ärevuses, enne kui jälle und sain. Selle korraga olid mu linnaskäigud lõppenud ja vaid palju aega hiljem sattusin ma sinna tagasi, siis aga juba hoopis teistel asjaoludel. Kuid veel on vara sellest rääkida.
***
Ühel kevadel tulid uued pered kottide ja kohvritega, krimpsutasid müra ja haisu peale nina ning nende näkku polnud kirjutatud raskete aegade vaeva. Toidu ja riiete asemel olid nad pakkinud pildialbumeid ja lõhnavett ning kõige sagedamini võis neid näha pika mõistmatu pilguga ringi vaatamas, nagu oleks tehas lõpmatu veidrate imede allikas. Sellest lootsime, et elu tasandiku taga hakkab rööpasse jooksma, kuni tulid sõnumid, et Redgardi ülemjuhataja olevat sõelapõhjaks lastud.
Uus juht oli teisest puust. Pikaleveninud koloniaalsõda sai tema käe all uue vormi, kui Redgard hakkas marssima Legeria nafta poole. Kui palju selles tõtt oli, ei oleks osanud öelda isegi Basil. Võib-olla leidis uus marssal, et pärast aastaid kestnud kurnavat võitlust vajavad sõdurid innustust, ja kuna Legeriast üldse väga vähesed teadsid, kõlbas nafta sama hästi kui iga muu ettekääne. Sada aastat tagasi oleks ilmselt kullaga meelitatud, kes teab, igatahes plaaniti nüüd massilist pealetungi kogu rinde ulatuses...
Ma ei mõelnud niivõrd uuele ohule kui nendele murettekitavatele märkidele, mida nägin tehases. Täheldasin mõnede naiste seljas riideid, mille tegumood viitas linnale, mis olid aga liiga heas korras, et pärineda konteinerist. Kellegi kaelas vilksatas peenike hõbekett, kellegi rannet ehtis plaatinast võru, kellegi sõrme ümber tulitas kuld. Kuid mitte kunagi sellel ajal, kui Basil torisedes ringi kõndis. Kui siis ühises toidulauas hakkasid road võõrapäraste vürtside järgi maitsema, teadsin, et uustulnukad käivad linnas vargil.
Surusin alla jaheduse, mis oli minus Basili vastu tekkima hakanud ja läksin talle rääkima. Ta lasi rahva kokku kutsuda, ent kui ta aru päris, oli tulemuseks vaikus ja nihelemine. Ilmselt oli nüüdseks meie seas inimesi, kes polnud teda varem näinudki, sellest ka see korralagedus. Seisti ükskõiksete nägudega, vahetati sosinal märkusi. Kui ta küsis kolmandat korda, kes on linna sisenemise keeldu rikkunud, nügiti mõned mehed ette. Basil mõõtis neid pikal pilgul.
?Ma olen pettunud. Oma käitumisega te mitte ainult ei häbista ennast, vaid panete ka meie kogukonna suurde ohtu. Me ei ole siiski röövlibande.?
Ta võttis prillid eest ja hõõrus pöidla ja nimetissõrmega silmi.
?Te peate lahkuma.?
Kui ta prillid jälle ette pani, polnud midagi muutunud. Ta kordas vaikselt, aga selgelt oma nõuet, kuid ei saanud vastuseks midagi peale trotsliku nihelemise. Hingasin sügavalt sisse: nüüd läheb paukumiseks! Sihukeseks paukumiseks, et seda sõnavalingut annab veel aasta otsa meenutada!
Basil pani käed aeglaselt risti, pilk peade kohale suunatud. Ta suu vormis hääletult sõnu. Kui need lõpuks kuuldavaks muutusid, pidi see olema juba keegi teine, kes neid lausus; pidi olema keegi tema hääle ja välimuse röövinud võõras, kes ütles midagi, mida ehtne Basil poleks iialgi öelnud:
?Tehke siis, kuidas tahate.?
Minus kihvatas, kuigi oli selge, et Basil oleks vaevalt suutnud midagi enamat saavutada. Inimesed aga ei rahunenud ka pärast tema lahkumist.
Küsiti üksteiselt: ?Kas kõigil on nüüd võrdne võim??
?Jah,? vastas keegi.
?Ei,? vastas keegi teine. Talle vaieldi uuesti vastu. Tundus, et keegi pole asja läbi mõelnud.
?Aga kui on vaja otsuseid langetada??
?Siis hääletame.?
?Kõik võrdselt? Ühesugune sõnaõigus nii vanadel kui uutel??
Selle peale tõusis äge vaidlus ning juhtus, et keegi kas ärritusest või lihtsalt ägedasti kätega vehkides andis kellelegi teisele hoobi vastu suud. Kähmlus, mis silmapilkselt järgnes, polnud esimene, mida ma olin siin näinud. Tegevusetus ajas kõigil närvid püsti ja toitis kirglikke tülisid, ning peale õllepruulimise algust ka sagedasi joomaseid kaklusi. Ehkki tüli lõpuks vaibus, ei teadnud ma veel, et tuuled puhuvad nüüd uuest suunast. Hakkasin midagi aimama, kui kuulsin, et eelmisel ööl oli üht üht apteeki tühjendatud, ning sain aru, kui õhtul väike rühm inimesi ühte rohkem varjatud tehasesoppi kogunes. Piirituspõleti sinise leegi kohal hoiti konservikarpi, milles mullitas pooleldi pulber, pooleldi vedelik. Pealtvaatajate hingamine oli lausa ihar, nägusid valgustas väljast piiritusleek ja seest ootusärevus, sõrmed olid närvipingest rusikas. Ainult ühe mehe liigutused olid kindlad, tema tõi lagedale kummipaela ja klaasist süstla. Plekk-karbis podisev droog oli valmis saanud.
?Nii, vennad,? sõnas ta. ?Kes teist on esimene??
***
Lesisin Deseli kaldal, käsi tasa õõtsuval õngeridval ja meeltes lootus mõni ahven kätte saada, kui mu tähelepanu paelus jändrik palk või puunott, mis oli ülesvoolu võsasse takerdunud. Päike sillerdas väikestelt lainetelt, nii et ma ei saanud täpselt aru -- aga midagi häiris mind selle pildi juures.
Haigutades ajasin end püsti, rapsisin puulehed riietelt ja võtsin varuridva, et nott sellega lahti aidata. Kahlasin nägu krimpsutades läbi nõgesevõsa. Kallas oli siin soine, pidin tegema väikese ringi ja otsima paremat kohta. Jõudsin välja jõekääru kaldapealsele, otse noti kohale, mis loksus meeter-poolteist minust allpool. Heitsin põlvili, võtsin mõlema käega ridvast ja sirutasin selle ettepoole, siis kattis pilv päikese ja ma ei pidanud enam silmi kissitama.
Ja kuna lained ei sädelenud enam, kadus kae mu silmadelt ja ma nägin, mida mu ritv puudutas, nägin meest, nägin teda valges aluspesus, jõllitamas pungis pilgul taevasse, ja tema kõris oli valgete irvakil servadega auk, nii suur, et ma võinuks sinna kaks sõrme torgata. Vasak silm tema linnapäraselt aristokraatses näos oli tühjaks jooksnud ja mõlema käe sõrmedelt rippusid naharibad. Ühtki palvet ma ei teadnud, tõukasin ta niisama lahti ja vaatasin, kuidas ta küljelt küljele kiikudes allavoolu kadus. Jõhker kätetöö, mida isegi bandiidid harva korda saatsid. Ainult et nemad siia maanurka ei pääsenud... See tegi mind murelikuks.
Lahendus tuli tehases. Näoilmed ei reetnud küll midagi, aga rusked plekikesed uutel, ehkki veidi räsitud moeriietel rääkisid enda eest. Esimese hooga jooksin Basil Macari ukse taha, aga jätsin koputamata. See poleks midagi muutnud.
Samal õhtul sattus Basil ühele meskaliiniuimas naisele peale. Küllap just see pani teda usaldusmeestega jõe äärde minema -- kas siis selleks, et tunnelisuudmesse tõkked püstitada, või leidmaks muid võimalusi, et takistada uute inimeste lisandumist niigi suureks paisunud kogukonda.
Mõni tund hiljem kostis hirmus paugatus. Osa ?Biojäätmete Rafineerimiskeskuse? seinast vajus mürinal kokku ja üle rusude veeres massiivne sõjamasin, kust pudenes tosin hallis univormis meest. Uskuge või mitte, aga ka nemad näisid olevat segaduses, nagu poleks nad viimase hetkeni lootnud siit kedagi leida, aga siiski leidsid; leidsid ja tõid peaaegu vastu tahtmist lagedale pikka aega hoitud saladuse. Nende silmis oli hämmeldus, kui nad püüdsid mõista fakti, et sada ja üksteist inimest, lapsed nende hulgas, kõik nagu rotid keldriaugus, elasid, sigisid ja ilmselt ka surid selles mahajäetud tehases. Kas me paistsime loomadena, tuli meid kumminuiadega peksta nagu tõrksat karja? Kas me paistsime inimestena, tuli meid mässida tekkidesse, toetada ja talutada? Mitmed olid nii uimas, et ei püsinud õieti jalgadelgi, aga ajasid end neljakäpukile ja pröökasid naerda, pidades kõike mingiks suurejooneliseks vembuks.
Mõned pagulastest haarasid ehmunult nugade järgi, aga Hull Ernst tegi järsu käeviipe.
?Jätke!? hüüdis ta. ?Sõbrad, verevalamine ei aita.?
?Me oleme kadunud,? sõnas keegi.
?Me oleme päästetud,? ohkas Ernst, korrates valjult mu mõtet.
Üksteise järel kukkusid relvad põrandale ja see järsk kõlin signaliseeris seitse aastat, kolm kuud ja kaks päeva kestnud ajajärgu lõppemisest.
***
Sealsamas uhuti meid kuuma auruga, süstiti ja aeti sõidukitesse, mina aga mõtlesin: Basil Macar pääses! See kaikus mu peas mitme kõlaga: kõigepealt kahjatsevalt, siis ootusärevalt, siis parastavalt, aga kõige rohkem olin ma pettunud. Miks? Lootsin vist, et Basili süda murdub, kui ta lõpuks mõistab, mis tema kommuunist on saanud. Midagi sellist aga ei toimunud. Juhus aitas Basilil pääseda ja homseks võib ta olla juba ei tea kus, ?Manifest? kaenla all ja uued jüngrid järel... ?Manifest?, see kolm korda äraneetud kirjutis, mis sünnitas kõik meie hädad! Soomustatud buss koperdas, ragistas käiguvahetusega, siis nägin tagumisest aknapilust, kuidas Rafineerimiskvartal aeglaselt maha jääb.
Kõikjalt paistis, et maast siin puudust ei tuntud. Seepärast olid ka majad kõige enam kolme või nelja korrusega, tihtipeale veel kobarates, mis paistsid hõlmavat terveid kvartaleid. Valged või kollakad või tellispunase varjundiga, kaarjate rõdudega, katustel kasvavate aedadega -- neis oli mingi selline rõõm, mida ma kodust ei mäletanud. Buss keeras sissesõiduteele, sõitis mõnikümmend meetrit jalakapuude varjus ja peatus ühe niisuguse valge maja ees. Siia pidime jääma seniks, kuni otsustatakse meie saatus. Kõige rohkem kartsin, et meid antakse sõjakohtu alla, aga esialgu piirduti meie tegevuse ettevaatliku, kuid hoolika jälgimisega.
Sealjuures tundus mulle veidrana, kuidas inimesed, kes olid tehases pikka aega üheskoos elanud ja oma tundeid ja saladusi jaganud, ei suutnud siin enam üldse läbi saada. Nad häbenesid nüüd üksteisele silma vaadata, vestlesid kohmetult tühjast-tähjast või püüdsid kramplikult nalja visata. Naljakas see polnud, üksnes armetu. Nad ei näinud trellitatud akendes, patrullides ja hommikustes loendustes vanglat, samamoodi nagu ei olnud nad vanglat näinud Rafineerimiskvartalis, mille elu siin põhimõttes kordus. Nad võtsid uue korra mugavalt omaks, tegemata välja hoone peal patrullivatest hallis mundris meestest ja erilubadest, ilma milleta majast välja ei lastud. Või mis -- nad ju ei tahtnudki välja pääseda!
Mõned teised, sealhulgas mina, näitasid lõpuks üles piisavalt ?legeerlust?, mis tõi kaasa leebe kontrolli ja peaaegu piiramatu käiguvabaduse linnas. Kui see viimane siiski üllatust tekitab, siis tollased Redgardi vägede positsioonid teevad asja selgeks. Nende põhijõud olid tasandikku ületamas, sellal kui abiväed võtsid tiivalt nii ida- kui läänesadama. Seega oli Legeria justkui hobuserauakujulises lõksus ning meil poleks olnud kuhugi põgeneda.
Kiiresti lähenev oht tegi mulle siiski vähem muret kui see abitu tunne, et linn libiseb aeglaselt käest. Kõige rohkem mõjutas mind too ammune juhtum rotte kartnud linnalastega, kes polnud mingid inglid nagu Ernst neid kujutas. Paljugi sellest, millega Legeria mind võlus, rajanes sellel sügava vaimsuse ja kõrgete teadmiste aural, millega kõik linna puutuv näis olevat ümbritsetud. Nüüd mõistsin, et see kujutlus on vaid osaliselt tõsi. Kogu tarkus ja eetikataju, mida Ernst ülistas, polnud nendega kaasa sündinud, vaid õpitud; varem ma lihtsalt ei taibanud seda. Kui sügaval sisimas olid nad täpselt samasugused inimesed nagu meie, siis kuidas sain ma hoolida sellest, mida väitis Ernst?
Imbusin seltskondlikele üritustele, kannatasin mõned korrad meeletut igavust ja loobusin. Nende kunsti mõistsin vaid piiripealselt ning kontsertidelt lahkusin vaheajal, suutmata kannatada seda müra, mida teised näisid selgelt nautivat... Nii jäid mulle asjad, millega sai tegeleda üksi ja vaikuses. Aastate eest loodud ideaalpilt linnast hakkas lagunema ja püüd sellest kinni hoida oli sama asjatu kui haarata hommikul lahtuva unenäo järgi. Rääkisin sellest Ernstile, kes kostis: ?Olümposel tunnevad end kodus ainult seal sündinud. Teised otsigu endale muu koht, sest kuigi keha talub nii vaesuse rooska kui luksuse siidi, on vaim õnnelik üksnes seal, kus leidub parasjagu mõlemat.?
***
Kuid kõigist võtmetest suurim
Teeb lahti su südame...
Hing laulis, süda laulis -- olin ühel neist salongiüritustest tutvunud veetleva tüdrukuga. Mida ta teadis? Ta teadis, et ma olin noor tudeng, et ma põgenesin sõja eest, et ma tulin Legeriasse tema kuulsate õpetlaste ja raamatukogu pärast. Kui ta aimaski tõde, siis kogu tema verinoore särtsakuse ja piiramatult optimistliku meele juures ei saanud ma kindlalt öelda. Tal oli kõige võluvam naeratus ja see viis, kuidas ta rõõmsalt sädistades mu ümber liikus, oma metspähklikarva juustega mind puudutas ja minusse justkui elu puhus, laskis mul unustada kõik küsimused. Kui tuli aprill, nartsisside lõhna ja värskelt lehtes puudega, vahetasin rõõmuga oma askeetliku kambri tema luksusliku voodi vastu.
Seal ta sosistaski: ?Sa oled nii tõmmu.? Puudutas sõrmedega mu lõuga, kaela, rinda, kõhtu, öeldes. ?Siin pole keegi nii tumedavereline. See äratab tähelepanu, kas tead.?
?Vaadaku pealegi, mind see ei häiri.?
?Jah, aga --?
?Aga mis? Sind häirib??
?Äkki sa vähemalt mõtleksid selle parandamisele??
Keerasin ennast tema poole ja sasisin ta juukseid. ?Sa teed nalja.?
?Jakob, palun...?
?Nii et sinu meelest ongi see viga, nagu... nagu mõni kõver nina??
Ta surus end mu vastu, põimis käed ümber kaela ja sosistas pehmelt kõrva, nii et ta värelev hingeõhk mul jälle midagi kihelema pani: ?Teeksid sa seda minu jaoks?? Ja selle asemel, et öelda kindel ?ei?, noogutasin ma kuulekalt.
Järgnevad nädalad veetsin ülepäeviti teraapiliste aparaatide sees. Mu uus jume oli esiti laiguline otsekui pidalitõbisel, nii et iseenda alastuse peeglist nägemine minus vastikust tekitas, aga aegamööda ühtlustus see roosakasvalgeks nagu linna põliselanikel. Ühte võin ma öelda -- kui mul poleks olnud pisikest, kõige väiksematki usku linna sulandumisest, jäänuks see tegemata. Kuid ma lootsin, et see viimane meeleheitlik abinõu toob mingi muudatuse, ja minu kahvatudes muutus meie kirg järjest lõõmavamaks. Mõneks ajaks oli asi selge: linna kutsel, mis mind lapsest peale saatis, polnud mingit pistmist kunstide või teadusega. Nii väga kui ma pingutasin, jäin Ernsti kõrval vaid andekaks diletandiks. See kutse ja minu siht oli seotud hoopis siinsete kaunite naistega, või nii ma vähemalt arvasin.
Juuliõhtu tõi läbi avatud akna värskelt niidetud muru lõhna. Päike vajus majade taha ja meie lamasime voodis, tema käsi minu käel, tema pea minu õlal; ning üks unine kuid uudishimulik pilk uitas mu kehal.
?Kas tead,? ütles ta, ?sa pole nii pikka kasvu kui teised mehed linnas.?
Nii-nii... nüüd on siis käes see periood, kus mind hakatakse teistega võrdlema. Mis ma pidin ütlema?
?Võib-olla tõesti. Lauskmaalase kohta igatahes enam kui küll.?
?Aga Jakob, kui sa tahad linna jääda, siis --?
?Miks see sulle üldse muret teeb? Sa oled ju samuti lühike, me sobime väga hästi.?
?Ma tean, ma tean, aga see ei pea ju nii olema.?
Ohkasin. ?Mis siis järgmiseks? Nina, kõrvad, teist värvi silmad??
?Ära nüüd siis nii... kurjalt kohe. Ma ei mõelnud seda üldsegi halvasti.?
?Anna andeks.?
Ta vaikis ja silitas sõrmeotsaga mu põske. Panin silmad kinni, kuulasin tema sõrme oma naha vastas, tundsin tema häält, tajusin küsimust, mis alles ootas kusagil meie kohal.
?Jakob...?
?Jah??
?Ma lihtsalt räägin sulle, et kui sa tahad veidi pikemaks saada, on see täiesti võimalik. Narkoosi all tehakse väike operatsioon --?
?Kui väike??
?Jalaluud...? -- ta kõhkles -- ?luud, need murtakse mõned korrad lahti ja kasvatatakse uuesti kokku.?
Püha taevas!
?Aga see ei ole valus,? lisas ta kiirelt.
Neelatasin, et mitte pahvatada midagi mõtlematut. ?Räägime sellest homme.? Ja kui ta huuli prunditas: ?Palun. Eks??
?Olgu-olgu.?
Ta andis mulle kiire põsemusi ja jäi kohe magama. Lugesin kahesajani, nihutasin end siis voodist välja, võtsin riided ja lahkusin. Peale seda nägin teda veel ühe korra tänaval, aga ta kas ei tundnud mind ära või ei tahtnud enam tunda. Niipalju siis sellest.
***
Veetsin nüüd suurema osa ajast külalistemaja katusekorrusel, kuhu Ernst oli sisse seadnud ateljee, et proovida maalimise ühendamist seriaalse muusikaga. Lösutasin sealsamas diivanil järjekordse raamatukogust leitud saagiga, lugedes ja ühe silmaga lõuendile piiludes. Mõnikord möödus niimoodi tunde, ilma et kumbki meist oleks sõnagi öelnud. Selliseid päevi ei jätkunud kauaks, sest juhtus see, mida ma ühtaegu kartsin ja lootsin: võõrastemajja toodi turris ja pahane Basil Macar. Ta olevat tabatud piiri lähedalt ja hakanud vastu seni, kuni kõik tema usaldusmehed ?neutraliseeriti?. Käes oli tal ainult väike puuraamiga kohver, mille sisu võis hõlpsasti ära arvata, ja esimese asjana küsis ta Ernsti järele. Kuuldes, et too samas majas elab, ajas end valvsalt sirgu ja nõudis:
?Viige mind tema juurde!?
Ristis hammastega marssis Basil katusekorrusele ja sisenes ateljeesse, kus Ernst seisis puhta lõuendi kõrval ja segas värve. Veel ühtki sõna ütlemata tõstis ta käe raksatava hoobi andmiseks, aga sai vist viimasel hetkel aru, keda ta õieti lüüa tahab ja virutas selle asemel rusikaga paleti pihta, nii et see plärtsti põrandale kukkus.
?See on keelekandmise eest!? sähvas ta.
Ernst võttis põuest valge taskuräti, kummardus veidi kangelt ettepoole, laskus põlvili ja hakkas värvipritsmeid ära pühkima.
?Äraandja!? põrutas Basil. Ernst ei öelnud midagi, valge taskurätt käis nühkat-nühkat mööda põrandat ja võttis mustuse ja värviplekkide tooni.
?Sigudik!?
Vaikus.
?Kuradi... kuradi arulage vanamehenäss!?
Vaikus.
Saatjad olid märkamatult minekut teinud ja nüüd olin mina siin ruumis ainuke, kes ei saanud millestki aru. Basil vaatas ikka veel põlvitavat Ernsti ja pigistas sõrmi rusikasse, aga kui teine leebelt vaikis, polnud tema vihal millestki kinni võtta. Ta kolis maja teise otsa ega rääkinud mitu päeva sõnagi.
Hoolimata tolle hetke dramaatikast oli mulle selge, et tühised neli korrust ei saa eraldada kahte inimest, kelle maailmanägemus otsis lausa magnetiliselt kokkupõrget oma vastaspoolega. Seetõttu ma ei imestanud, kui tabasin Basili mõni nädal hiljem Ernsti toa lähedalt või vastupidi, Ernsti, kes kärmete sammudega Basili juurest tulles vististi närvide rahustuseks suitsu tegi. Niisiis nad kohtusid regulaarselt ja mina, häbi tunnistada, nuuskisin nende järgi, surusin kõrva sageli vastu ust ja neelasin iga nende sõna.
Tass kõlksatas alusele.
?Nagu ma ütlesin,? kuulsin Basili lausumas, ?sa vaid vaata seda linna! Põlastusväärselt kapita-lits-lik.?
?Või nii. Püüa meenutada, kuhu trügiti rohkem: kas siia või sinu suurepärasesse kogukonda? Kui sinu elukorraldus pretendeerib ideaalile, siis miks suurem osa inimestest seda üle kahe kuu välja ei kannatanud? Miks, olgem ausad, kellelegi ei meeldinud -- kedagi isegi ei huvitanud! --, kuidas sa nende elu oma käe järgi sättisid??
?Tahad mind süüdistada? Eks süüdista siis, olgu su sõnad pealegi ülekohtused. Aga see meie maailm ei paranda ennast ise, sest kui ta seda teeks, poleks mind vajagi.?
?Sa nimetasid ennast äsja maailmaparandajaks. Seega on diagnoos olemas, jääb üle vaid ravida.?
?Kuule, vanamees,? ühmas Basil tüdinult, ?kas sa ei karda, et keegi su terava keele ükskord ära lõikab? Hoia ta ilusti oma hammaste taga ja kuula mis mul öelda. Ma ei kavatse maailma parandada. Ma tahan ainult ?Manifesti? avaldada, muud midagi.?
?Mis kasu sa sellest saad??
Tool nagises, kui Basil järsult ettepoole naaldus.
?Rahva revolutsioon tuleb,? ütles ta rõhuga.
?Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!?
?Näed sa siis mingit teist võimalust? Ah tõesti? Mis see siis oleks??
?Pension. Ja vanadekodu.?
Hea küll, ega Ernst tegelikult nii lõõpiv polnudki. Kui oli vaja linna eest seista, muutus ta silmnähtavalt keskendunuks, võttis pikki mõttepause ja esitas oma seisukohad loogiliselt põhjendatuna. Mõnikord vaidlesid nad ka teiste kuuldes. Kus Basil rääkis ühtsuse tugevusest, kõneles Ernst iseolemise ainupärast; kus Basil väitis lõimumisest sündivat koostööd tuleviku sõdu ära hoidvat, puistas Ernst Legeria ajaloost fakte, mis selle võimatusele osutasid; kus Basil torkas väikeriikide ninatarkusega, pareeris Ernst suurriikide aplusega. Basili näojooned, olek ja kõneviis muutusid külmaks ja teravaks, ja mida rohkem pealiskihti aeg temalt kulutas, seda enam paistis välja raudkõva südamik. Ta oli jälle mees, kes ka surmale endale peale kärataks. Ernst näis olevat tema vastand: kühmu vajunud, kaetuvate silmadega ja justkui läbinisti pehme, aga tema rahulik olek, vaikselt särav ilme ja tasased liigutused ei rääkinud kustuvast ätist; need kuulusid sisult suurele mehele, kes peab pingutama, et oma jõudu vaos hoida.
See oli Ernst, kes avas mu silmad linna eraldatuse põhjuste koha pealt. Kõndisin puhkenurgast mööda, kui ta sigaretilt tuhka koputades lausus:
?Legerial puudub huvi põgenikega tegelemiseks. Isegi kaubavahetust peavad nad väga ettevaatlikult ning piirid on ühtviisi suletud nii huvireisijatele kui ärimeestele. Kõige parema meelega elaksid nad isoleeritult, tootes kõik iseendale vajaliku, ja kui see võimalik oleks, loobuksid ka naftast, kui nad vastutasuks segamatuse saaksid. Seega polnud asi sõjas, vaid selles, et hoopis nemad on pagulased.? Ernst ohkas. ?Meiesuguseid on terve maailm täis, aga neid üksnes nii palju, kui ümberringi näed. Me rikume neid, Basil. Me rikume lõplikult linna, mis võiks olla uut tüüpi ühiskonna alus. Miks me ei võiks lasta neil lihtsalt elada??
?Meiesugused ja meiesugused... Kas sa ise kuuled, millist kõikvõimsat rolli sa püüad mängida? See süsteem ei tööta, ütlen ma sulle, ja kui sa tahad jälle kogu linna eest rääkima hakata, siis tead, ole parem vait.?
Ernst neelas selle alla. ?Kultuur, kus pole lahkhelisid ega vägivalda,? jätkas ta veidi ärritunult, ?on ainus tee tõelise tsivilisatsiooni poole. Meie pole selleks võimelised ja oma siinolekuga takistame ka neil selle saavutamist.?
See pani Basili nihelema, aga ta ütles ikkagi: ?Nad ei jõuaks selleni. Mitte kunagi. See on utoopia.?
?Sa ei mõista siinset elu!?
?Sa eksid. Nemad peavad mõistma meie oma.?
Kui ma saaks vaid öelda, et astusin Basili poliitiliste vastaste hulka, nurjasin tema ambitsioonid ja võitsin Legeriale tagasi tema vabaduse... Tühi unistus. Nagu enamik teisi, ei teadnud ma sedagi, millega Basil täpselt tegeles. Ainult linna sigines Redgardi lippe, Redgardi mundris mehi ja Redgardi räpast vaimu, sest me olime nüüd ?protektoraat?. Kaks kuud hiljem avati Deseli rahu all tuntud lepinguga piirid. Ernst jäi seda kommenteerides napisõnaliseks. ?Meie pärast,? ütles ta, ?on linn pidanud astuma sammu tagasi ja moodustama politseiüksuse, mida pole olnud viimased kolmveerand sajandit. Kui mina siia tulin, ma nutsin õnnetundest... kui teised tulevad, naeravad nad laialt, vulgaarselt, ja toovad ahnuse, vägivalla ja iganenud maailmapildi nakkusena kaasa.?
Samal ajal ei jätnud ateljee intsident mind rahule. Uurisin siit ja sealt ning pikkamisi selgus, mis oli juhtunud. Basili kindel uskumus, nagu oleks Ernsti linnalood paljas udujutt, ajasid viimase niikaugele, et ta läks linna ja veenas sealseid võime Rafineerimiskvartalis läbiotsimist tegema. Tema ausast tunnistusest hoolimata oleks asi jäetud sinnapaika kui vanamehe väljamõeldis, poleks üks teda kuulanud komisjoni liikmetest -- noor laiaõlgne mees punaka jume ja tedretäppidega -- olnud kunagi ammu nende laste hulgas, kes mind tehaste juures taga ajasid...
***
Suvekuud möödusid nagu koosneks iga nädal vaid ühest päevast. Olin tabanud oma unistuse, kuid ühes sellega oli kaduma läinud see kihk, mille mõjul andsin kord tõotuse alatiseks siia jääda. Kiiremini kui ma tahtsin jõudsid sirelid õide minna, lõhnata ja koltuda, aga see aroom tuli selja taha jäänud lapsepõlve sügisest. Ma olin küpseks saanud ja koos minuga aeg tavalisse ellu tagasi pöörduda.
Rafineerimiskvartali lõpp oli katalüsaator, mis vallandas kõigis uue elutahte. Umbes viisteist inimest, valdavalt noored mehed, valdavalt pärit kõige vaesematest provintsidest, ei suutnudki end lahti rebida. Nende jaoks oleks edasiminek seegi, kui nad tuleks niivõrd mõistusele, et aru saada, kes nad on ja kus nad on... Kuid Legerias on palju imelist ja ma ei kahtlegi, et nad kord terveks ravitakse. Teised, vanem rahvas peamiselt, olid nurisemata rasked ajad üle elanud, oodates võimalust koju tagasi pöörduda. Nüüd said nad selle võimaluse. Veidi kõhklevalt ühinesid nendega pered, kellele linn oli jõudnud juba muljet avaldada, kuid kes vastu tahtmistki järgisid sisemist häält ja südametunnistust, mis neid omale maale naasma kutsusid. Mõned neist tulevad tagasi, segavad verd ja kasvavad uuteks legeerlasteks. Arvestamata nii- ja naasuguseid seiklejaid, jäid viimaks minusugused, kes ei pannud pahaks, kui saatus neid vahel siia-sinna pillutas, sest sõja lõpp tähendas uue elu algust ja maailma teed ootasid käimist.
Ainuke, kes ei tahtnud ühegi kategooria alla sobida, oli Basil. Kaks korda päevas sõi ta ühislauas, ülejäänud aja istus oma toas ja kirjutas palavikuliselt. Korra oli tal juba randmeliigese põletikku ravitud. Ta oli pähe võtnud ?Manifest? enne sügist trükki anda ning muutis selles võitluses oma toa lahinguväljaks, mis oli täis kleeppaberile sirgeldatud märkusi, eri värvi lipikuid raamatute vahel, valge ja mustandpaberi virnu, murdunud pliiatseid ja eelkõige teda ennast.
See pilk praokil ukse vahelt pani mind küsima, on ta hull või tõepoolest -- nagu ta lootnuks kuulda -- sajandi mõtleja. Kaldusin tema süvenevat haigusesarnast olekut jälgides esimese võimaluse poole, mis tähendas, et ta tuli lahutada oma haiguse põhjustajast ja saavutada tervenemine.
Valitud päeval ootasin, kuni Basil kella üheksasele ühislõunale läks. Veendunud, et keegi mind ei jälgi, lükkasin väikese plekiriba ukse ja luku vahele ja tõmbasin lingist. Viltune lukukeel libises tagasi, uks avanes. Ruumis oli sigaretivingu ja üks kiiruga kustutatud koni hõõgus veel tuhatoosis. Kui uks uuesti mu taga sulgus, polnud pealtnäha midagi muutunud ning ajaks, kui häirekell plärinal käima lasti, olin kõigi oma asjadega juba majast väljas.
***
Linnavärav.
Seisin juba selle kõrge kaare all, kui kuulsin mootorimüra lähenemas ja lakkamas. Nägin taamal halli sõidukit, mille kõrvalistmelt väljus Basil. Teeäärtes õitses kanarbik ja kaugemal paistis ülaste kollaseid laike ning pisikesed kivid krudisesid tema jalge all. Ta hoidis midagi käes.
?Jakob!?
Ta ei mallanud oodata, kuni minuni jõuab, vehkis juba poole maa pealt millegagi, millest pudenes musti ebemeid, ja hüüdis:
?Tunnista üles, et sina tegid seda!?
?Ma ei mõista...?
?Valetad,? ähkis ta nüüd otse mu nina all. Ta tõstis mulle näitamiseks kooldunud servadega, osaliselt söestunud, lehepruuni paberipaki, millest tuul krabisevaid tükikesi küljest sakutas.
?Alguses arvasin, et see on Ernst, ta on selleks võimeline küll. Kuid siis sain ma aru, et see pidi olema keegi teine, keegi palju kurjema hingega.?
Ta vaatas mulle valuga silma. ?Kaheksa ja pool aastat andsin ma endast kõik, et seda kirjutada. Kogu mu eelnev elu oli ettevalmistus selle võimalikuks muutmiseks. Kõik, mida ma olen meie kogukonda juhtides õppinud, oli hoolikalt sorteeritud, lahterdatud ja destilleeritud siia paberile. Lehekülg lehekülje järel puhast tõde, mille väärtus on hindamatu. Aga sina tõmbasid tikku, põletasid selle nagu rämpsu... Põletasid ?Manifesti?, kas sa ise üldse mõistad seda??
Pakk kukkus tuhmi mütsatusega rohu sisse ja vähesed säilinud kohad, kaetud kalligraafilises käekirjas tekstiga, lagunesid lahti, said tuule alla ja lendlesid tasapisi eemale. Kogu selle aja polnud ma sõnagi öelnud, Basili jaoks aga polnud neid enam vajagi; talle oli kõik selge, ehkki ikka veel uskumatu. Tardumus, kõigi võngete peatumine, kõigi mõtete jõudmine tasakaalupunkti, kestis vaid hingetõmbe. Vaatasime teineteist -- sellise rõhutatud ?näeme veel?-pilguga, mis tõotas arveteklaarimist --, siis keeras ta selja; mina aga haarasin kohvri ja jätsin värava peaaegu joostes selja taha.