Juhan Habicht
Aastad pole vennad ja ammugi pole seda jutuvõistlused. Seekordne tekitas pisut pettumust. Kahtlemata oli ka õnnestunud töid – nii päevakajalisi kui igavikulisi; tuttavalt reaalses, autori enda loodud või pisut nagu laenatud maailmas toimuvaid. Selliseid aga, mis paberit ja trükivärvi vääriksid, jäi alla kümne. Eks need saavad “Täheajas” avaldatud. Neid, mis sobiksid võrgulehekülgedel ulmesõpru rõõmustama, kuid siit või sealt pisut veel logisesid, oli muidugi rohkem. Võib-olla olid mu ootused liiga kõrged. Ilmselt oli ennatlik 2004. a jutuvõistlusel osalenud Tuulepäälse “Apelsinikollase” põhjal arvata, et Eesti ulmekirjandus on oma väljendusvahenditelt 21. sajandisse jõudmas. 2010. a jutuvõistlus tõi mitu tugevat, mitte ainult formaalselt, vaid ka tunnetuse poolest äratuntavalt Eesti-keskset lugu. Ju oli ennatlik arvata, et on aru saadud, milles seisneb kohaliku (ulme)kirjaniku eelis kohalike lugejate jaoks, võrreldes kümnete tuhandete mujal maailmas ilmuvate juttudega. Kuna üleloomulikud nähtused, aga miks mitte ka läbimurdelised teaduslikud avastused võivad toimuda ükskõik kus, siis asetage need enda ja lugeja jaoks tuttavale taustale. Ainult sellest hea jutu sünniks veel ei piisa, kuid see on abiks.
Vist on küll iga kirjandusliku võistlusega nii, et headest juttudest rohkem koguneb neid, mille autoritel oleks õigem endale mingi muu harrastus leida. Mis seal enam rääkida, kui pole jätkunud viitsimist võistluse tingimusigi läbi lugeda. Ja ega kõigil inimestel ei saagi võrdselt jutustamisannet olla, mingi anne aga leidub kindlasti igaühel. Võib-olla avaldub see siis näiteks lilleseades või söögivalmistamises.
Lausläbikukkumistest rohkem häirisid sedapuhku aga tööd, mis olid kirjutatud ilmselgelt kirjaoskajate inimeste poolt, kuid ei haaranud millegagi kaasa. Olid tuimad nagu käsu peale valminud kirjandid.
Ulmekirjandus on üks eripärane osa kirjandusest. Kirjanduse eesmärk on rääkida inimolemusest. Et inimeseks olemisest kirjutada, peaks sellest olema mingi ettekujutus. Seepärast pole enne kahekümne eluaasta täitumist suuremat mõtet oma kirjapandut täiskasvanutele näidata, sest see ettekujutus on paratamatult veel naiivsevõitu – tean ma oma kogemusest. Muidugi on olemas “Hea laps” ja “Täheke”, aga see on natuke teine teema.
Ulmet on tegelikult raskem kirjutada kui peavoolu kirjandust. Üsna kindel, et esimesed tuhat “Mis oleks, kui...” mõtet, mis teile pähe tulevad, on juba palju kordi läbi kirjutatud. Võib küll alustada ka ulmest, kuid inimolemusse süüvimise harjutamiseks on peavoolu kirjandus ehk otstarbekam. Ja ulme poole pöörduda võiks alles siis, kui tundub, et mõne inimloomuse nüansi paremaks esiletoomiseks on vaja ulmelist tausta.
Samuse jutuvõistluse näidete põhjal. Võõra planeedi koloniseerimine või esmane uurimine ei ole huvitav iseenesest. Samahästi, kui kirjeldada poole tosina astronaudi esimesi samme kusagil väga kaugel ja nende kokkupuutumisi kohalike kummaliste loodusnähtustega, võiks kirjutada sellest, kuidas kamp sõpru-tuttavaid hangib eraldatud maakohas vana talumaja ning püüab end seal sisse seada. Linnataustaga inimestele leidub seal arusaamatuid ja isegi ohtlikke nähtusi küllaga. Osaliste iseloomud ja suhted saab selgelt esile tuua. Liiatigi saab jagada praktilisi näpunäiteid söödavate ja mürgiste taimede kohta, samas kui ümisevatest ahvileivapuudest ja mõõkhambulistest vihmaussidest pole lugejal sooja ega külma, algaja kirjutaja kaotab aga nende kirjeldamisega tempo käest.
Päris mitu lugu oli sedapuhku surmajärgse elu kohta. Hea küll, see on teoloogias oluline küsimus ja filosoofias on see olnud oluline küsimus – aga kuskilt otsast ei paistnud, et autorid oleksid tahtnud oma looga mõne filosoofi vaateid illustreerida ja teistele vastu vaielda. Selleks peaks teadma, mida arvasid hauatagusest elust kõik need suured mõtlejad alates Pütagorasest kuni Aquino Thomaseni ja sealt edasi meie päevini. Kui ei tea, siis oleks õigem seda teemat mitte eriti torkida, sest mõttetuid kafkajäljendajaid on niigi ülemäära palju siginenud. Või, noh, jäi mulje, et taheti kirjutada sellest, kuidas keegi satub enda jaoks täiesti uude olukorda. Tore, selleks sobib peavoolu kirjandus suurepäraselt – võib ju kirjutada sellest, kuidas inimene läheb võõrasse linna ülikooli või siis sõjaväkke. Oma vastava kogemuse põhjal sellest kirjutagegi. Ah ei ole käinud võõras linnas ülikoolis ega sõjaväes? Siis on viimane aeg minna – või loobuda selleteemalistest spekulatsioonidest. (No kui sõjaväkke ei võeta, siis ülikoolide suvekursused ju päris ülesaamatuid nõudeid ei esita.)
Veel üks sel korral mitu korda kasutatud teema oli maailma lõpp. Umbes nelikümmend aastat tagasi väitsid asjatundjad, et kõik maailmalõpulood saab kaardistada kolme tipu järgi, milleks tollal olid Nevil Shute’i “On the Beach”, Robert Merle’i “Malevil” ja meilgi tuntud Walter Milleri “Kantileen Leibowitzile”. Et siis Shute’i järgi pole kellelgi lootust, Merle’i järgi mõnedel siiski on ja Milleri järgi võib mõnedel ju lootus olla, aga siis läheb kõik paratamatult uuele ringile. Hea küll, vahepeal on kirjutatud ehk veelgi süngemaid lugusid kui “On the Beach” (aga Albaania pole õnneks tuumariigiks saanud) ja eks “Malevil” kiskus kahtlaselt “Saladusliku saare” kanti, neist ellujäänute kohanemisraskustest on ka paremini kirjutatud – aga palju rohkem võimalusi ju ei ole. Veel on vahepeal ulmekirjanduses leitud, et peale tuumasõja on teisigi sündmusi, mis inimkonnale suuremas osas lõpu peale teeksid. Õigupoolest pole aga siiski eriti oluline, mis just katastroofi põhjustab, küsimus on ikkagi selles, kas keegi jääb (pikemalt) ellu või mitte. Ning neist, kes ei jää, pole suuremat mõtet rääkida. Autoril, kes tahab kirjutada pisaratekiskujat, oleks õigem kirjutada kolme lapsega (üks neist autistlik) üksikema raskest saatusest, siis jõuaks tekst kergemini sihtrühmani. Nii et kui ma komistan jutule, mille autor lihtsalt kirjeldab, kuidas maailmas kõik, peategelane kaasa arvatud, kokku variseb, siis hakkab mulle tunduma, et tegemist on autori psüühilise probleemiga. No et keegi pole ammu õlale patsutanud ja öelnud, et ei ole kandiline pea, ei ole.
Nii jõuame ringiga tagasi inimsuhete – või nende puudumise – juurde. No et kui endal elu puudub, pole kõige targem seda väljamõeldud lugudega kompenseerida. Hea lugu sünnib siis, kui autoril on midagi väga, VÄGA südamel. Et südamel olevast asjast kirjandus saaks, peab see küll settima – teine võimalus on ajalehele arvamuslugu kirjutada, aga see pole kirjandus, eks ole. Mu enda retsept oleks, et kui tuleb mingi idee, millest, tundub, võiks jutu saada, tuleb kaks nädalat hoolikalt kirjutamisest hoiduda. Kui idee ka kahe nädala pärast hea tundub, siis ehk ongi hea – ja kirjapanekut väärt. Kui aga mitte, siis võidavad sellest kõik, sest kellel veel ühte kehva juttu ikka oleks vaja läinud. Kindlasti mitte žüriil, kel on kohustus alamõõduline kraam rangelt välja praakida.
Ei ole ju nii, et on meelelahutuskirjandus – mille alla pahatihti lükatakse kogu ulme – ja mõttega kirjandus. On hea kirjandus ja halb kirjandus ning selles heas kirjanduses on olemas mõte ning seda on ka huvitav lugeda. Selle poole võikski nagu püüda.