Peeter Helme
Tegelikult oli see ju teada, et nad tagasi tulevad. Te teadsite seda. Teie. Kõik. Teadsite. Algusest peale. Nad olid seda ise ju tõotanud. Öelnud, et see ei jää nii. Et nemad ei saa sellega leppida. Et nemad ei saa selle häbiga elada. Selle häbiga, et nad lihtsalt nii jätakski asja kus see ja teine ja loobuks teist. Pärast kõiki neid ohvreid. Kõiki neid kannatusi. Loobumisi. Pingutusi. Ei-ei, see oli algusest peale teada, et nad ei jäta seda asja nii.
Ja see oli miski, millele pöördusid teatud staadiumis kõik teie kõrtsilauajutud. Miski, millele juhtisid hirmuga tähelepanu analüütikud ja kommentaatorid ja kolumnistid ning mille eest hoiatasid poliitikud, vandudes käsi piiblil, südamel või konstitutsioonil iseendale ja oma rahvale truuks jäämist, mineviku vigadest hoidumist ning vastupanu. Vastupanu viimase padruni, põlvepikkuse poisikese või viimase võitlejani.
Suured sõnad ja mingis mõttes õiged ka. Nii arvasite te ju kõik. Arvasite, aga kahtlesite ja kõhklesite ka. Te küll tõotasite valjul häälel jääda truiks viimse veretilgani, kuid teie südameid näris kahtluseuss. Kahtluseuss, kes küsis teilt, et ei tea ikka, kuidas see kõik läheb. Et ei tea ikka, kes vastu paneb ja kes põgeneb ja kes asub suisa koostööd tegema, muutub kvislingiks, kollaborandiks, oma rahva ja vere reeturiks. Ei tea. Äkki tema? Või tema? Või sina? Või hoopis mina? Pealegi – mis paistab täna nii, võib homme olla hoopis naa. Kes on täna isamaa parim poeg ja rippumatuse kaitsja, võib äkki ühel päeval – mis tuleb, sest nad tulevad ju tagasi – osutada takistuseks rahvuse püsimajäämisele. Nii te mõtlesite. Ja mõtlesite veel, et äkki hoopis kvislingist saab rahvuse päästja, ainuke realist, kel tegelikult rohkemgi südametunnistust kui neil, kes möirates tõotasid verd, higi, pisaraid ja lõppu lahingumöllus? Ebameeldivad küsimused. Olid siis ja on ka nüüd, tagasivaates.
Võin teid vaid veidi rahustada – ei teadnud neid asju keegi. Kahtlus näris te kõigi südameid. Sellepärast te jõitegi nii palju õlut ja viina. Jõite ja laulsite vanu sõdurilaule – mäletate küll, kõik need „ai-tšihh, ai-tšahh, ai velled“ ja mis nad kõik olidki. Enam ei taha hästi mäletada, eks? Aga meenutage, meenutage ometi! Meenutage seda, kuidas te jõite ja laulsite ja omakorda meenutasite. Meenutasite vanaisade tegusid – jah, liiga hilja, liiga hilja ja liiga vähe tegid need mehed, aga ikkagi, nad võitlesid, võitsid isegi lahinguid, kuigi kaotasid sõja, kahtlane pealegi, kui oma see sõda oli, aga see selleks.
Igatahes te jõite ja laulsite ja meenutasite ning millalgi, pärast viiendat-kuuendat-seitsmendat õlut, ütles keegi viimaks vargsi välja selle, mis teid kõiki oli piinanud juba kolmandast õllest alates. Või mis ma räägin! Mitte kolmandast! Ütles välja selle, mis teid oli piinanud kogu aeg. Unetutel öödel ilmsi ja unega öödel luupainajatena! Keegi ütles välja selle, et nad tulevad tagasi. Ja siis hakkasid kõik laua ümber kisendama sellest, kuidas nad võivad ju tulla, aga me võtame igaüks vähemalt kümme tükki endaga põrgusse kaasa.
Kummaline, miks just põrgusse? Kummaline, et te arvestasite alati põrgu, mitte kunagi paradiisiga. Mis paneb mõtlema, et huvitav, kas te mitte ei valmistunudki võitlema taevaste vägedega? Kas te teadsite, et head lõppu sel lool pole ja põrgu pärib need, kelle vastu kõigevägevam armulik pole. Ju vist. Tagantjärele tundubki see loogiline, aga sellest veidi hiljem.
Esialgu näris te südameid kahtlus. Ka teie riigimeeste südameid. Kuid teie kasuks peab ütlema, et ka nendele kahtluseussidele ja kõhklusemadudele vaatamata käituste te üsna õigesti. Tegite ise ja tegid te riigimehed ka kõike seda, mida teha sai – veensite sõpru olema te liitlased, rääkisite ära erapooletuid hakkama sõpradeks ning selgitasite skeptikuid püsima erapooletud. Eelkõige aga otsisite – ja leidsite ka, see oli vast kõige suurejoonelisem – sõpru ja ühiste huvide esindajaid vaenlase vaenlase seast. See oli suurepärane. Vähemalt lühikeses plaanis.
Sest vaadake, kes tahaks, et mingid tegelased, kellelt juba korra on ninanips saanud, säärast suurt mängu mängivad...? Mitte keegi, eksole? Ja muidugi saidki nad – needsamused, kes lubasid tagasi tulla – sellisest sudimisest ainult innustust juurde. Nad said üha selgemalt aru, et tuleb tulla tagasi, tuleb võtta see, mis polnud teie meelest kunagi nende olnud, ent mille nemad olid enda jaoks ohvrite, piinade, loobumiste ja kaotuste ja võitude hinnaga enda omaks teinud.
Võib-olla oleks targem olnud jätta need vaenlase vaenlased, mõtlete te nüüd. Aga mõelge pigem nii: mida te ikka oleks saanud teisiti teha? Saitegi ju lihtsalt käia mööda ilma, trumm käes ja kuulutada, kui ohtlikud nad on. Kuidas nad ainult ootavad. Ainult valmistuvad. Koguvad jõudu ja kavalust, proovivad esialgu kätt teiste peal, nende peal, kes seda lubavad, kel pole nii tugevaid sõpru ja kes pole taibanud otsida endale niisama palju sõpru ja liitlasi nagu teie. Pasundasite, et nad teevad seda kõike mitte selleks, et neid nõrgemaid ja väetimaid endale saada – sest mis neist, nad on kaugel, ebaolulised, nad ongi see, millena nad paistavad ehk harjutusväljakud. Katsepolügoonid selleks, et tulla võtma teid.
Pasundasite, aga eks said te riigimehed millalgi ise ka aru, et liiga palju ka ei tasu pasundada. Tekkis oht, et te sõbrad ja liitlased võiksid teist tüdida. Hakata nägema teis paranoikuid. Ja mitte ainult teised: ka teie enda seas leidus neid, kes hakkasid arvama, et aitab. Et joome õlut – ja vahel viinagi – ent püsime rõõmsad ja katsume mitte rääkida kogu aeg neist ja nende väidetavast tagasitulekust. Pole nad nii erinevad meist midagi, nii ütlesid mõned te seast – ei teagi, mis neist nüüdseks saanud on? – neil ju ka oma unistused ja need polegi nii erinevad meie omadest. Nii ütles osa teist. Ja eks natuke oli neil isegi õigus, sest tõesti – kõik ju unistavad ja enamasti sugugi mitte vallutustest, särast ja kuulsusest, vaid töötavast pesumasinast, värskest puuviljast ja kummikutest, mis peavad vett aastagi pärast. See kõik on tõsi. Oli siis ja on ka nüüd.
Aga tõsi on seegi, et sääraselt unistav enamik ei ole kunagi tüüri juures, ei juhi, valitse ega kujunda ilma ja universumi. Ja selles mõttes, nagu te nüüd teate – teie, kes te veel alles olete – ei olnud neil pesumasinaist ja puuviljast ja kummikuist rääkijaist õigus. Kummikud kummikuteks – kui suuri ohvreid on toodud, siis loobumisvõite ei anta, siis minnakse lõpuni välja, vorst vorsti, hammas hamba, kasukas kasuka vastu. Seda te teadsite. Teadsid need teie seast, kes kas ministrina kutsusid sõpru ja liitlasi silmi avama või õllejoojaina tunnistasid sõpradele, et hirm on suur, aga – kui tuleb minna, siis tuleb minna, sest surm siin või … seal. Jah.
Nii et mingis mõttes polnud nende tagasitulek üllatus. Te ju teadsite. Teie. Kõik. Teadsite. Algusest peale. Ja ikkagi olite nii üllatunud ja nii jõuetud ja nii armetud, kui te ühel päeval üles ärkasite. Ärkasite ühel päeval pärast lume minekut, ühel ilusal aprillikuupäeval. Ma mäletan. Te ärkasite üles, lükkasite kardinad laiali ja rullisite rulood üles ja tahtsite näha hiirekõrvus kasepuid ning katuseplekilt vastusärava kevadpäikese kiiri, kuid mida te nägite, olid vaid nemad – katus katuse järel ja tänav tänava järel oli täis valget, pehmet kohevust, mis liikus ja siblis ja sibas ja pani teid õudusest oigama või uskumatusest ahhetama või valust röökima või lihtsalt käsi jõuetult langetama ja rusikasuuruseid pisaraid valama.
Sest kuigi te ju teadsite, teadsite algusest peale, on ikka vaks vahet, kas kuulata poliitikuid rääkimas võitlusest viimse padruni ja põlvepikkuste poisikestena ja rääkida ise õllelauas, kui ilus on langeda isamaa eest või siis näha, tõesti näha, päris ise omaenese silmaga küülikute marssi.