Kaupo Meiel
“Istu, tüdruk,” ütles Suur Võlur ja osutas teisele poole lõket. Tütarlaps kõhkles veidi, kuid toetas end siis mustaks tõmbunud rondile, mis oli ilmselt puit, kuid selles ei võinud kindel olla. Kui kindel võib üldse olla varjudes, õigemini neis, mis varje heidavad? Vaja oleks varjukujusid näha, puudutada, haista, et neid ära tunda, kuid tüdruk adus, et täna pole selleks aega ega põhjust. Ta seadis end paika ja venitas paksu villast rohelist kampsunit allapoole, sest oli sellest veidi välja kasvanud, ning suunas pilgu hubisevatele leekidele.
“Kas siin tohib siis tuld teha? Äkki keegi märkab ja ma ei taha mõeldagi, mis siis saab,” sõnas tüdruk ja suunas pilgu läbi lõkke.
“Ära sina selle pärast muretse, jäta kõik minu hooleks,” vastas vanamees. “Lõke on esiteks liiga väike, et see kellelegi silma hakkaks, teiseks on aeg hiline ja kõik, kelle pärast peaksime muretsema, juba magavad magusalt ja kolmandaks tean ma alati, mida ja millal ma teen. Usud mind?”
“Usun, meister!”
“Kui usud, siis on tubli. Janu on?”
“On, meister, aga jooki on vähe, vaevalt jagub sulle endale.”
“Ära muretse, ma tean oma mõõtu ja, mis peaasi, ma tean sinu mõõtu, ja sinu mõõt väike. Mitte liiga väike, peaaegu paras, kuid siiski liiga väike. Selle teise mõõtu tean ma ka. Tema mõõt on suur. Mitte liiga suur, peaaegu paras, kuid siiski suur.”
Suur Võlur ulatas tohust punutud joogipudeli kaaslasele. Too võttis leebe lonksu, millest ei jagunud õieti keele pealegi, veel vähem jõudis seda kurku ja magu jäi ootama, kuid ära oodata ei jõudnud. Tüdruku suu tõmbus kriipsuks ja ta püüdis neelata, mida neelata ei olnud. “Kibe, aga hea,” ütles ta ja ulatas pudeli omanikule tagasi.
“Hästi öeldud, seda ta on. Kibe, aga hea.” Suur Võlur hingas järsult välja pahmaka õhku ning võttis korraliku suutäie. “Jah, mu õpilane, jook on selline nagu olema peab. Kibe maitse ei lase meil unustada, kust me oleme tulnud, aga hea tunne tuletab meile meelde, kuhu me oleme teel.”
“Jah, meister.”
“Muidugi jah! Kus teine on, rääkida on vaja?”
“Kohe tuleb, pidi midagi korda ajama, aga mina arvan, et ta läks lihtsalt vett viskama.”
“Kui ta vett läks viskama, miks ta siis sulle nii ei öelnudki?”
“Häbenes vist.”
“Häbenes? Oh, teid noori ja teie häbelikkust!”
Lõkkeplatsile langes vaikus. Suur Võlur vaatas hämarusse, kuid ega ta seal suurt näinud, pelgalt ähmaseid varje, erinevalt noorte ja teravate silmadega tüdrukust. Tüdruk ei arvanudki, et meister temast enamat näeks, vähemalt selles, kõigile nähtavas, ilmas. Kui varjudesse ilmuks midagi uut, ehk isegi ähvardavat, märkaks tütarlaps seda esimesena, jõuaks tule kustutada, vastasistujat hoiatada ja mõlemad peitu toimetada enne, kui teine juhtunust arugi saab. Seevastu kõike seda, mida ta teadis, et ei suuda veel näha, märkaks Suur Võlur kindlasti esimesena. Meister on meister ja mina olen mina, mõtles tüdruk.
Suur Võlur oli keskmist kasvu, kortsulise ja alatiselt kriimulise näoga. Samal ajal oli ta alati puhas, ei lõhnanud kunagi halvasti, kuigi tema välimus võis lasta seda arvata. Riides käis ta pigem lohakalt, õigemini hoolimatult, kasutades kunagi ehk tumesinist värvi olnud vormitu hõlsti hõlma nii käte puhastamiseks kui näolt higi pühkimiseks. Ta silmad olid väikesed ja hallid ning ripsmed peaaegu olematud. Hallid kulmud seevastu olid võimsad, mis täiendasid sama võimsaid ja jõhvidena karmidest karvadest vuntse. Tüdruk ei osanuks öelda, kumma üle Suur Võlur suuremat uhkust tunneb, ilmselt imetleb mõlemaid ja kohe kindlasti on ta uhke oma juuste üle, mille sugemist ei olnud ta eales märganud, kuid alati seisis iga karv täpselt õiges kohas. Meistri juuksed ei olnud pikad, pigem lühikesed ja alati, ükskõik kui keerulisel ja kiirel ajal, olid need ideaalselt peadligi kammitud, värsked ja joonsirged kammivaod laubalt kuklani kulgemas.
“Millest sa mõtled?” küsis vanem mees leebel häälel, mis vajalikel hetkedel võis kõmisedes kanduda kilomeetrite taha. Tütarlaps tundis kimbatust, sest oli enesele märkamatult jäänud üksisilmi meistrit põrnitsema. “Lihtsalt niisama, meister, ei midagi erilist.”
“Ei, mu õpilane, kindlasti mõtlesid sa midagi erilist. Elame ajal, mil juba mõtlemine ise on midagi erilist ja kui juba mõte - ükskõik milline - tuleb, siis on see midagi ainulaadset ja erakordset. Mõistad?”
“Mõistan, meister,” vastas tüdruk, pilk oma tolmustes kinganinades kinni, kuid tõstis siis pea üles ja küsis: “Aga kas ühine mõte on samuti eriline?”
“Jah, ka ühine mõte võib olla eriline, kuid see oleneb sellest, kelle ühine mõte see on. Oletame, et minul, sinul ja poisil on ühine, jagatud mõte …”
“… meil ongi, meil on ühine mõte,” katkestas tüdruk Suure Võluri juttu.
“Ära sega mind!”
“Vabandust, meister, palun jätka.” Vahepealne püüdlik entusiasm oli tüdruku häälest kadunud ja ta pilk otsis taas kinganinasid.
“Niisiis,” jätkas Suur Võlur. “Meil on kolme peale ühine mõte. See võis tulla sinult, see võis tulla temalt. Suure tõenäosusega tuli see minult, aga see polegi oluline. Tähtis on see, et me teame ja tunneme ühise mõtte allikat. Sina tead mind, mina teda ja tema sind. Tulemuseks on ring, mis on ideaalne kujund, sest paneb asjad liikuma. Selleks, et toimuks liikumine, peabki teadma jõu andjat, liigutajat ning seejärel, kui oleme lähtekoha teadvustanud ja põhjalikult omandanud, jõuame teekonnani. Meie silme ees omandavad selge kuju rännu algpunkt ja lõpp-punkt. Ühine mõte oma erilisuses on seega meie tugevus, mitte nõrkus. Siiski peame me nägema ühist mõtet oma vaenlasena, kui me korralikku ja ühtlast ringi kokku ei saa. Kui me ei tea, kes ühise mõtte ringis osalevad, saame tulemuseks mille?”
“Loperguse ratta?”
“Täpselt, mu õpilane, loperguse ratta. Ja kuhu lopergune ratas meid viib?”
“Kraavi!”
“Just, kraavi ja kraavis ei oota meid miski peale huku.” Vanamees vaikis ja võttis taas oma pudelist suutäie. See pudel paistab väljast väiksem kui seest, mõtles tüdruk teda vaadates ja hakkas hajameelselt paremal õlal puhkavat paksu patsipõimikut siluma. Hästi põimitud, tugevalt, tunnistas ta endale ja tundis uhkust. Mitte niivõrd patsi kui isikliku erilise mõtte pärast, millest ei piisa küll ringi loomiseks, aga küllaga päriselt ise olemiseks.
Õõnsast ja hämarast vaikusest kostsid sammud. Tüdruk lasi patsi lahti ja heitis selja peale. Suur Võlur lõi punni pudelisuule, pani selle enda kõrvale maha ning pomises omaette: “Lõpuks ometi!” ja pöördus siis tulija poole: “Läks sul aga aega!” Ning kuulis noore ja reipa, lausa sõjaväelise häälega hõigatud vastust: “Aega ei mõõdeta, sest aega on küll!”
“Ja edasi?”
“Aga kasulik aeg maksab kulla hinda!” Varjude keskelt astus lõkkekumasse pikka kasvu noormees, laiad tumedad püksid jalas ja öösse sobimatult hele särk seljas. Juuksed olid püüdlikult seitlisse kammitud, kuid meistri põhjalikkusest jäi tal vajaka. Poiss oli näo vahetult enne saabumist hoolikalt puhtaks pesnud - tüdruk märkas poisi lõual tärkavatest habemeudemetest kinni hoidvaid veepiisku - ja tema poikvel suust paistsid valged hambad.
“Istu sinagi,” ütles Suur Võlur ja noormees istus tüdruku kõrvale. “Lonksu tahad?”
“Muidugi, meister, tahan,” vastas noormees ja tõmbas juukseid pihuga veelgi enam vastu pead. Suur Võlur võttis tohust pudeli maast, tõmbas punni pealt ja ulatas talle: “Ära sa palju võta, mul on lonksud loetud.”
Noormees võttis pudeli, rüüpas, kissitas silmi ja sisistas: “Kuidas sa lonkse loed?”
“Loogilisel moel, poiss, sest maailmas on igal väikseimal, liikumatuse piirile jõudnud ajahetkel täpselt loetud hulk inimesi ja loetud hulk keelekastet. Tuleb teha lihtne matemaatiline tehe ja nii saamegi igale üksikisikule ette nähtud hulga jooki. See on ju lihtne.”
“Aga ei ole ju niisama lihtne. Võtame kasvõi meid. Sina võtad suure lonksu, mina võtan keskmise lonksu ja tüdruk siin mu kõrval võtab väikese lonksu, mida õieti lonksuks nimetadagi ei saa.”
“Vaat, sealt kulgebki teadmise ja tarkuse piir. Labase jagamistehte suudab teha iga laps, kes on arvutama õppinud, ja see on teadmine. Lonksude suurust pole võimlik arvutada, seda peab tundma. See on sama kui väärtuse äratundmine. Selleks ei piisa teadmisest, selleks on vaja tarkust.”
“Ja kogemust,” täiendas noormees.
“Jah, ja kogemust, aga mida ütles kogemuse kohta Oscar Wilde?”
“Et me nimetame kogemuseks oma vigu, seda mõtled, meister?”
“Jah, seda. Ja milles meie iirlasest sõber eksis?”
“Milles siis?”
Vestlust kuulanud tüdruk võttis patsi parema käega taas seljalt, vaatas korraks kõrvalistuva noormehe poole, siis keeras pead ja ütles Suurele Võlurile: “Kui me teeme vea, siis on see lõplik, sest meile ei anta teist võimalust oma kogemusest õppida.”
“Seda küll, kuid see kehtib hetkel ainult meie kolme kohta. Vana dändi sai selle isegi lõpuks selgeks, et vea, mis sulle süüks pannakse, teeb sageli hoopis keegi teine ja kes on siis kogemuse võrra rikkam, pole just kerge määratleda. Kuid jätkem need vanad arutelud ja surnud poeedid. Te teate, mu õpilased, miks ma teid enda juurde kutsusin?”
“Jah, meister,” vastasid mõlemad.
“Ja te olete valmis mind kuulama ja aktsepteerima mu otsust?”
“Jah, meister.”
“Siis on tubli. Ma olen teile rääkinud, et maailm seisab hukatuse äärel. Jõud ja veri on välja voolanud, valitsejad hoolivad endast enam kui rahvast. Killustatus, nõrkus, suutmatus. Aga mida ma pole teile rääkinud, on see, et maailm on alati selline. Pole ükski aasta teistsugune. Stabiilsus on alati näiline ja püsib vaid noatera peal. Keegi või miski vajab alati päästmist ja tasakaal säilitamist. Tõde, mida mina näen selgelt, kuid mida üks teist peab alles õppima nägema, seisneb selles, et tasakaalu ei pea hoidma ega tohigi hoida. Meie plaani õnnestumiseks olen aastaid mõtteid mõlgutanud ja aastakümneid tegutsenud. Tasakaalutuse saavutamine algab selge, kuid ähmast päritolu, ühise mõtte asendamisest ühise, selge sünnikohaga mõttega. Kogu teie õpipõlv on ettevalmistus, et see teostuks, olete te seda mõistnud või ei, sellel pole tähtsust kuni järgmise murdepunktini, mis jõuab kätte täpselt kolme minuti pärast. Üks teist, mu õpilased, lükkab hoolikalt läbi töötatud kavale tegeliku hoo sisse, annab miljonite inimeste elule eesmärgi ja kontrollib äärmuseni viidud täpsusega, et eesmärgini jõudmine oleks üksikindiviidil keeruline ja õnnestuks vaid väikesel osal, see hoiabki kõike käigus, mitte petlikud kujutelmad müstilisest jõust või võluväest. Muinasjuttude aeg on pöördumatult läbi. Tuleb luua lootuse, pettumuse, kohatise õnnestumise ideaalne ring, mille keskel seisab individualismi pettekujutluse küüsis vaevlev inimene suure algustähega, lahutamatuks kaaslaseks kõik tema madalad soovid. Meie siin - ning mõned meie mõttekaaslased kaugemal - suudame oma vahenditega teda ja kõike tema ümber kontrollida. Me liigutame justkui nukku iga üksikisikut kõigist neist miljoneist ja seeläbi kõiki neid miljoneid kui üksikut. Pealtnäha lihtne, kas pole?”
Vana Võlur lõpetas ja vaatas vastasistujaid: “Nüüd jääb lahendada vaid üks küsimus. Kumb teist kahest leiab endas jõudu võtta minult valitsuskepp ja varjatud juhina ise areneda ja rahvast arendada, liigutada liigutamatut ja pidurdada liikuvat?” Märkamatult oli meistri vasakusse pihku jõudnud midagi suurt ja väga rasket, mida ta pingutuseta kiigutas kui pendlit.
“Mina,” ütles noormees. “Meister, sa tead, et ma suudan köita kõiki, keda näen. Ma suudan juhtida inimesi sinna, kuhu nad minna ei soovi. Ma näen neid läbi, ma määran nende saatuse, ma viin nad tasakaalust välja sõnade, plakatite, värviliste piltidega, et kõik läheks täpselt nii, nagu sa ette näinud oled.”
“Selge,” vastas meister ning vaatas tütarlapse poole. “Kuidas sinuga on?” Tüdruk heitis patsi tagasi, ajas selja sirgu, venitas kampsunit allapoole ning vaatas Suurele Võlurile silma.
“Mina arvan, et me ei peaks inimesi juhtima, aga me peame saatma nad teele, me ei pea neile andma mitte kindlat eesmärki, vaid eesmärgi kui sellise, mis on hoopis terendus, pelk vari. Me peame pingutama üht mutrit ja lõdvendama teist, et masinavärk töötaks, kuid mitte liiga hoogsalt ja õlitatud ega liiga kehvasti, et see kinni kiiluks, vaid parajalt, täpselt parajalt ning siis pole meil vaja üksikisikute pärast enam muretseda, sest kogu töö teeb süsteem ja ring ei katke. Tasakaalutuse saavutame tasakaalustatuse abil.”
Suur Võlur piidles tüdrukut, noogutas ja siis vaatas noormehe poole. “Hakka minema,” ütles ta. “Sa pole mind kuulanud ja kui oledki, siis pole sa mind grammi võrragi mõistnud. Sa ei usu mitte süsteemi, mitte masinavärki, vaid iseennast ja sind pole meile vaja. Kui sa lähed paraja kiirusega, siis sa pääsed. Liiga kiirelt joostes sa kukud, murrad jalad ja sind ei leita siit enam eales, keegi ei kuule su karjeid ja kes kuulebki, vaatab kõrvale. Seevastu liiga aeglaselt kõndides ei pääse sa minu käest. Tee oma valik.”
Noormees vakataks, siis tõusis järsult, keeras ümber ja pistis jooksu. Vana mees vaatas kaugenevat kogu mõne hetke, pistis parema käe hõlstipõue, võttis sealt peene terava otsaga orgi ja heitis kiire liigutusega jooksja poole. Kostis nõrk oiatus ja kukkuva keha hääl. “Ta oli liiga kiire, kuid ka liiga aeglane. Sobimatu kahjuks nii ellu astudes kui surma minnes,” sõnas Suur Võlur ja tüdruk tema vastas noogutas.
Tüdruk tundis pimeduse hõrenemist. Kuklas õrnalt surisenud selgusetuse raskus, mis teda ikka ja jälle patsi pani heitma, oli ühe hetkega hajunud. Raskus oli asendunud kergusega, painavad kahtlused selgusega. Minevik kadus samal hetkel, kui poisi surnukeha maad puudutas. Alles jäi vaid tulevik ja eesmärk.
Suur Võlur tabas hämarusest hoolimata muutust tüdruku silmis. Viimane õppetund oli läinud asja ette, kõik, mis järgneb, on tehnika lihvimine. “Niisiis, meil on aeg otsad kokku tõmmata,” sõnas ta, kummutas pudeli suu kohal tühjaks ja heitis hämarusse. “Mulle on antud elupäevi vaevalt nädal ja selle jooksul peame sinu lõplikult nägijaks koolitama. Sul seisab ees suur töö, milles on vähe au ja palju kohusetunnet. Kunagi tuleb aeg, mil sa pead ise võtma kaks õpilast ja valima neist ühe, kes sinu tööd jätkab. Kui me kõike õigesti teeme, on meil aega terve igavik ja veidi veel. Jäta nüüd mind puhkama ja püüa ise ka veidi jõudu koguda. Kustuta lõke ja mine. Homme jätkame, meie koostöö lõppeb uue aastaga ja selleks ajaks pead sa olema valmis.”
Tüdruk tegi nagu meister oli öelnud. Ta trampis kustu viimased tukid ja lükkas tuha jalgadega laiali. Valentin Sergejevitš Kolesov, Volga Autotehase kolmanda tsehhi meister, hüüdnimega Suur Võlur, oli end põrandale külili visanud ja määrdunud kitlisse keeranud.
“Nadežda, kas sa laseksid minnes tuled surnuks?”
“Jah, meister, muidugi!”
“Siis on tubli.”
Nadežda sammus läbi pooltühja hiigeltsehhi ukse poole ja heitis pilke heledamaks muutuvatele varjukogudele. Nüüd polnud enam kahtlust, milline tume kogu on treipink, milline tõstuk, nüüd oleks ta nad kinnisilmigi, puudutamatagi, haistmatagi ära tundnud. Tema jaoks ei peida varjud enam kunagi ebakindlust ja teadmata ohte. Ta liikus vaistlikult, panemata isegi tähele, et astus üle poisi liikumatu keha, mis, kruvikeeraja kuklas. maas vedeles, veri räpasele betoonpõrandale nirisemas ja õliga tulutult seguneda püüdmas.
Päeva alguseni jäid loetud tunnid ja juba õige pea pidi tsehhis uute masinate taga algama töö, teenides eesmärki, millest teadsid ainult kaks sel hetkel ruumis viibivat inimest, üks neist paljunäinud ja kõikenägev vanamees, kelle paremad päevad olid möödas, ning teine noor ja ilus patsiga tüdruk, kes otse koolipingist tehasesse lukksepaõpilaseks tuli. Nadežda mõtles minnes, kas ta jõuab kodust läbi jalutada ja midagi süüa. Võiks jõuda, varsti läheb veelgi kiiremaks, sest lähenemas on uus aasta ja kahekümnenda sajandi kaheksas aastakümme. Homme on kiire, uuel kümnendil on kiire, aga täna varahommikul on aega, otsustas Nadežda. Jõudnud tsehhi ukseni, vaatas tüdruk tagasi. Meistrit polnud näha. Ta naeratas, lükkas rubilniku otsustava liigutusega välja ja ruumis kustusid viimased haledad lambikesed. Kui tüdruk ukse väljapoolt kinni pani ja ärkava Togliatti udustele tänavatele suundus, lõi pilkasesse pimedusse mattunud tsehhi tagumises nurgas puhkava meistri kõrval kuldselt küütlema enam kui poole meetri pikkuse varrega mutrivõti number 95.