Maailma vanim ja suurim teadusliku fantastika uurijaid koondav ühing SFRA (Science Fiction Research Association) määras selle aasta märtsis ühe oma kahest aastaauhinnast Tartu ülikooli eesti kirjanduse teadurile Jaak Tombergile. Ajakirjas Science Fiction Studies ilmunud Tombergi artikkel „On the Double Vision of Realism and SF Estrangement in Gibson’s Bigend Trilogy“ hinnati 2013 aasta parimaks kriitiliseks kirjutiseks. Sellest asjaolust lähtuvad ka mõned järgnevad küsimused talle.
Sa oled uurinud ulmet pikemat aega, laiemalt ka nüüdiskultuuri. Sinu auhinna saanud artikkel tegeleb nimeliselt Gibsoniga, aga peamiselt siiski teatavat tüüpi SF kirjandusega üldiselt. Ulmel näib olevat nüüdiskultuuris tohutult oluline roll. Kas tänapäeva inimese enesepilt ongi nn ulmeline?
Olen nõus, et ulmekirjandusel on nüüdiskultuuris väga oluline roll – kui pidada nüüdiskultuuri all silmas tänapäeva hiliskapitalistlikku, globaliseerunud, tehn(oloog)iliselt üha tõhusamalt intensiivistuvat kultuuriruumi. Ulmekirjandusel – ja iseäranis teadusulmel – on väga tõhusad poeetilised vahendid sellise kultuuriruumi tähenduslikuks kajastamiseks. Ulmekirjandus on alati olnud hea lakmuspaber tehnoloogilise maailma tendentside kaardistamiseks ja seda iseäranis praegu, ajastul, mil infotehnoloogia ja sotsiaalvõrgustikud, aga ka näiteks ühiskondliku masinavärgi ülemäärane bürokratiseerumine mängivad määravat rolli indiviidi enesepildi kujundamisel, alal hoidmisel ja positsioneerumisel. Inimese kultuuriruumi kohta on võimalik väga palju tähenduslikku teada saada, kui küsida tema käest, mis see on, mida ta parasjagu ulmeliseks peab. Usun, et globaalkultuuri asukas ei ütleks praegu, et näiteks virtuaalsed sotsiaalvõrgustikud on midagi ulmelist – pigem on need juba liigagi igapäevased ja reaalsed. Aga suure tõenäosusega oleks ta niimoodi öelnud kaheksakümnendate alguse Ühendriikides või üheksakümnendate alguse Eestis. Selles mõttes võiks "ulmelisus" olla ikkagi tulevikulist uudsust ja murrangulist erinevust märkiv kvaliteet.
Iseasi, tõepoolest, kas oskame enam tulevikku ennast tajuda ennustatava uudsuse tallermaana ja kas igapäevane olevik ise ei paku meie tajuaparaadile juba piisavas koguses lakkamatult uut. Veronica Hollinger, üks terasemaid sellesuunalisi mõtlejaid, on öelnud, et teaduslik fantastika on alati olnud muutuse kirjandus, aga muutus ise on praegusel ajal pigem juba miski, mis iseloomustab tänapäeva. Niisugune väide annab alust oletuseks, et teaduslik fantastika ei pruugi tegeleda üksnes tuleviku tuletamisega, vaid võib osutuda funktsionaalseks ka olevikulise igapäeva kajastajamisel (ning jah, kaudselt eeldab see oletus ka seda, et tänapäeva inimese maailmapilt on läbinisti ulmeline, iseasi muidugi, kas ta ise seda ulmelisena ära tunneb). Minu artikkel lähtuski sellisest oletusest ja otsis poeetilisi ja žanriteoreetilisi tõendeid väitele, et kui kultuurikontekst muutub kriitilise määrani tehnoloogiliselt küllastunuks, siis selle teaduslik fantastika muutub kriitilise määrani realistlikuks – ja seda piirini, mil teaduslikul fantastikal ja realismil, kahel žanril, mida alati on peetud peaaegu vastastikku teineteist välistavaks, on väga raske vahet teha. Kuivõrd mulle meeldib tekstide lähilugemine, siis oli minu uurimisobjektiks William Gibsoni viimase romaanitriloogia keel, aga arvan, et nüüdseks on võimalik tuua ka palju laiemaid näiteid. Nii tõestab Spike Jonze film "Temake", et teadusliku fantastika "tööriistakasti" abil on võimalik esitada lihtsat ja ilusat, väga laialdaselt arusaadavat ja väga sügava tänapäevase tähendusega igapäevast romantilist armastuslugu. Ning nii kinnitab laialt omaks võetud kujutelm Alfonso Cuaróni "Gravitatsioonist" kui teaduslikust fantastikast asjaolu, et filmi- ja kirjandusloos on kosmose vallutanud teaduslik-fantastilised representatsioonid ja eelkujutelmad – ehkki kui lähemalt vaadata, ei pruugi me sellest filmist leida midagi ranges mõttes teaduslik-fantastilist (kui ehk välja arvata asjaolu, et kosmosemissioonidel läheb tänapäeval väga harva midagi sedavõrd valesti). Mõlemad näited paistavad kinnistavat ulme nüüdisaegset olulisust ning osutavat võimalusele, et ulmeteoreetilise röntgeniga on võimalik produktiivselt läbi valgustada varasemast märksa laiemat hulka teoseid.
Jääb mulje, et 20. sajandi keskel tegeles ulme jõudsalt ekstrapoleerimisega. Praegu tundub, et see jõud on ulmest kadunud. Kuidas Sulle tundub?
Ühelt poolt tundub mulle, et 20. sajandi keskel eristus tulevik autonoomse väljana olevikust tõepoolest märksa selgemalt kui praegu. Põhjus, nagu juba öeldud, on selles, et sündmuste tihedus ja muutuste kiirus ei olnud toona nii suured kui tänapäeval; eksisteerisid märksa stabiilsemad tingimused, millelt usutavana mõjuvat tulevikku rahulikult ekstrapoleerida. Minu eelnevast jutust võib sestap jääda mulje, et ekstrapoleeriv jõud on ulmest tõepoolest kadunud – sest kui teaduslikust fantastikast on tõepoolest saanud üksnes teatud laadi realism, siis mis saab tema ennustuslikust potentsiaalist, tema võimest peegeldada meile vastu seda, kuhu meie praegused arengusuundumused meid kord viia võivad? Ning teiselt poolt – mis saab tema utoopilisest potentsiaalist, tema traditsioonilisest võimest kujutada veenvalt ette näiteks praegusest radikaalselt erinevaid võimalikke sotsiaalmajanduslikke maailmakordi?
Siiski tahaksin siinkohal teha paar kitsendavat täpsustust – esiteks, minu analüüs ei esitanud hõlmavaid väiteid kogu ekstrapolatiivse teadusliku fantastika kohta üldiselt; teiseks, ekstrapolatsioone on võimalik läbi viia erinevatel tasanditel, mille usutavuse kriteeriumid on erinevad. On autoreid, kes ekstrapoleerivad tõsiteaduslikult meie tehnoloogilise olukorra mõningatest kesksetest elementidest lähtuvalt (nii nagu seda on teinud nn hard science fiction'i esindajad, näiteks Charles Stross, Cory Doctorow, Vernor Vinge jne). Nende tekstide (ja neid ei ole vähe!) usutavuse kriteeriumiks on esmajoones esitatud ekstrapolatsioonide vastavus "kehtivale teaduslikule olukorrale". Selle suuna ekstrapolaatorid, kes on reaalteaduslikult enamasti väga kompetentsed inimesed, võivad tänapäeval seista silmitsi asjaoluga, et teaduslikult usutav tuletamine nõuab nüüdseks suure hulga väga spetsiifiliste üksikasjadega arvestamist. Seetõttu on nendel autoritel väga spetsiifiline (ehkki mitte väike) lugejaskond – igaühel ei pruugi olla füüsika- või matemaatikakraadi, mille toel sooritatud arenduste usutavust või paikapidavust verifitseerida. Teisisõnu, need ekstrapolatsioonid võivad pikemat aega olla paikapidavad ka "kiirete muutuste ajastul", ent nende usutavus (ja isegi arusaadavus) eeldab lugeja arvestatavat teaduslikku kompetentsi.
Teisalt on autoreid, kes asetavad sellise tõsiteadusliku tuletamise n-ö sulgudesse ning lähtuvad pigem hüpoteetiliste tehnoloogiliste arenduste ühiskondlikest või psühholoogilistest tagajärgedest (kutsugem neid siis nn soft science fiction'i autoriteks, William Gibson on kindlasti üks nendest). Sellise teadusliku fantastika usutavus ei põhine mitte niivõrd selles esinevate üksikasjade teaduslikul verifitseeritavusel või ärapõhjendatusel, vaid on märksa autonoomsem ning tuleneb näiteks poeetiliste veenmisvahendite tugevusest või esitatud üldise ühiskondliku pildi kõnekusest. (Näiteks võin kerge vaevaga veenduda, et mu nutitelefon töötab, ilma et teaksin midagi selle töösse panustavatest täpsetest üksikasjadest, ja täpselt samamoodi võib usutavalt "lihtsalt töötada" ka mõni nutitelefonil põhinev tulevikuline seade – kui seda mulle näiteks piisavalt vitaalses ja veenvas kasutuses serveeritakse.) Just selle tasandi ekstrapolatiivsust kammitseb nüüdisaegne muutuste kiirus kõige vahetumalt: iga järgmine tulevikuvisioon võib realiseeruda või tunnetuslikult ebaadekvaatseks (ehk "võimatuks") muutuda juba enne, kui selle kirjapanek on lõpetatud.
Ning viimaks on "kujutlusvõimelises sulus" ka suur osa utoopilist teaduslikku fantastikat: laialdaselt on täheldatud, et nüüdisaegselt inimeselt ei nõua enam mingit pingutust kujutada ette, kuidas (nt mõne katastroofi tõttu) hävineb kogu inimkond või elu Maal, ent väga keeruline on ette kujutada, et kapitalism mõne parema või õiglasema ühiskonnakorraldusega asenduks. Utoopilisest vaatenurgast pole tõdemus, et "kõigel on kunagi lõpp" just kuigi fantaasiarikas ekstrapolatsioon. Sestap kujutab apokalüptiline düstoopia endast parimal juhul utoopilist kujutlusvõimet selle kõige kokkusurutumas vormis: hea õnne korral kiirgab neist alateadlikku lootust, et pärast suurt katastroofi jääb väike salk inimesi sellegipoolest ellu ning võib oma uue ühiskondliku elu kehtestada mingitele õiglasematele (ent "meie" jaoks kujuteldamatutele) alustele.
Nii et jah, pean tunnistama, et praegune ajalooline olukord esitab ulmekirjanduse ekstrapolatsioonivõimele tõsiseid väljakutseid, kuid – nagu ajalooliste olukordadega ikka – ma ei tihkaks väita, et see olukord on lõplik ja pöördumatu. Kuid seniks on ulmekirjandus olnud vägagi tähenduslik spekulatiivsematel ja metafoorsematel radadel – mõelgem kasvõi China Mieville'i romaanidele "Linn ja linn" või "Embassytown". Nagu ütles kirjandusteadlane Brian McHale: ulmekirjandus on jätkuvalt kognitiivse võõrituse kirjandus, isegi kui ta ei ole (praeguseks täie veenvusega enam) tulevikukirjandus.
Kuidas Sinu arvates eesti ulme (nii palju kui sa seda oled jälginud) sellele suunale vastab? Mis suunas see Sinu tunde järgi liigub?
Teaduslikule või kultuurilisele usutavusele pretendeeriv hõlmav ekstrapolatsioon ei ole teaduslikus fantastikas nii või teisiti kuigi sage asi – mitte igasugune "tulevikku asetatud" kirjeldus või nägemus ei kujuta endast tingimata (ning enamasti) veel ekstrapolatsiooni. Märksa rohkem esineb spekulatiivset teaduslikku fantastikat, kus "lahknevus meie maailmast" teenib pigem metafoorseid või allegoorilisi eesmärke. Arvan, et nii on see ka eesti ulmekirjanduses – puhtekstrapolatiivset ulmeteost on siit raske leida. Tagatipuks ei usu ma, et ekstrapolatiivsuse-spekulatiivsuse telg oleks kuigi viljakas viis eesti teadusliku fantastika käsitlemiseks. Huvitavam oleks vaadelda eesti ulmet kui teatud laadi piiririigi-ulmet – uurida, mil moel on siinne ulme segu nõukogude traditsioonist ning ulatuslikest mõjudest, mis pärast iseseisvuse taastamist tulid anglo-ameerika kontekstist. Anu Varik kaitses sel kevadel Tartu Ülikoolis magistritöö nõukogude aegse idabloki teadusliku fantastika põhitendentsidest. Ta väitis, et idabloki parimale ulmele omane tugev sisekaemuslikkus on toonaste ajalooliste olude tulemus: tsensuuri tingimustes ning "ideoloogiliselt ettekirjutatud tulevikunägemuse" kontekstis hakkasid autorid otsima teaduslikule fantastikale teisi väljundeid, mil moel võõrust ja erinevust esildada, ning tegelesid sageli psühholoogilisemat laadi identiteediküsimuste lahkamisega. Tagantjärgi vaadates on see surutis žanrit tublisti rikastanud ning mulle tundub, et (näiteks) strugatskilik miljöö on ka üks tugevamaid siinse ulme allhoovusi. Edasi oleks huvitav vaadata, milliseid vorme see sisekaemuslikkus võtab, kui sünteesida seda anglo-ameerika konteksti valdava tähelepanuga välisele tehnoloogilisele progressile. Kas niisugust teaduslikku fantastikat ka päriselt laialdaselt kirjutama hakatakse, seda näitab aeg – ent kultuurilised võimalused huvitavateks sünteesideks on meil kindlasti olemas. Lisaks sellele on meie kultuuriline pinnas alati olnud viljakas selleks, et tegeleda ajalooliste küsimustega – nii et mõni (alternatiiv)ajaloolise ulme "suurteos" oleks asi, mida julgeksin ennustada märksa suurema tõenäosusega.
Oled tegelenud ka eksperimentaalkirjandusega. See žanr ei ole tavalugejate hulgas väga populaarne ja Linnar Priimägi nimetas kiwa koostatud eksperimentaalkirjanduse kogumikku kokkuvõttes jamaks ning sind sealjuures külafilosoofiks. Ilmselgelt hindavad lugejad traditsioonilist narratiivi (vaadates müüginumbreid jne). Miks tegeleda ekspiga?
Eksperimentaalkirjandus kujutab endast õigupoolest kolossaalset ja väga võimalusterohket keelelist ja kirjanduslikku katselaborit. Sellel väljal on võimalik põhjalikult süveneda keelelise lausumise ja kirjandusliku väljenduse võimalikkuse tingimustesse ning neid (hea õnne korral) ka transformeerida. Ei ole põhjust eeldada, et niisugune süvenemisvõimalus pakuks huvi laiadele massidele (nii nagu tüüpnarratiivide võrdlemisi kitsas ja kindlaksmääratud horisont seda teeb), ent täpselt samamoodi ei ole põhjust eeldada, et keele- ja kirjanduskultuur selle puudumise all ei võiks kannatada. N-ö "põranda all" (aga mõneti ka "keskpõrandal" – kui arvestada Eesti Kirjanduse Seltsi ajakirja VIHIK ja kirjastuse ;paranoia hiljutisi väljaandeid) on eksperimentaalkirjanduse kultuur Eestis nii või teisiti juba praegu harvanähtavalt vitaalne. Rääkimata oma võrdlemisi prominentsetest juurtest, mis viivad kindlasti tagasi vähemalt Ilmar Laabani ja Andres Ehinini.
Ekspil on kindlasti oluline roll mittenarratiivses tekstis (luules nt). Kas eksperimentaalkirjandusest võib kooruda uusi suundi narratiivse ulme vallas või jääbki eksperimenteerimine peamiselt laboriseinte vahele?
Vastab tõele, et eksperimentaalkirjandus opereerib peaasjalikult vormikatsetuslikul ja mittenarratiivsel väljal, samas kui ulmekirjandus on võib-olla üks kõige narratiivikesksemaid kirjandusi üldse. Sestap esineb nende kahe asja otsest ja vahetut sünteesi ilmselt väga harva – kui tõesti pingutada, siis vahest võiks kiwa raamatut "Roboti tee on nihe" lugeda iselaadse ekspulmena?
See aga ei tähenda, et teaduslik fantastika ei tegeleks muuhulgas näiteks keeleliste või süntaktiliste vormieksperimentidega: siin meenub mulle üks Samuel Delany näide, lause "He turned on his left side", millega osavalt opereerides võib tekitada huvitavaid ja üllatavaid loolisi kaheldavusi: alguses, realistlikus võtmes võib jääda mulje, nagu keeraks keegi end külili, aga hiljem, teaduslik-fantastilises võtmes, selgub sootuks, et miski on sisse lülitanud oma vasaku poole. Ma arvan, et see on kõnekas näide teaduslik-fantastilise vormieksperimenteerimise võimalikkusest semantilisel tasandil.
Väga huvitavad on ka puhtulmelised keeleeksperimendid, mida China Mieville viib läbi romaanis "Embassytown" – seal kirjeldab ta olendeid (Arieked), kelle tajuaparaat on otseselt, ilma tasandivahetuseta keelekeskusega seotud, nii et nad saavad öelda üksnes seda, mida kogevad – ilma igasuguse võimaluseta valetada. Lisaks on nad kahehäälsed ja seda on romaanis ka graafiliselt rõhutatud: kui Arieked midagi lausuvad, on üks sõna esitatud ülalpool murdu ning teine all.
Ariekede keelega seonduv on "Embassytownis" väga põhjalikult välja joonistatud ning kogu romaani tegevustik keskendub laias laastus inimeste kommunikatsioonipüüetele sedalaadi olenditega. Nii laotab Mieville ulmelises vormis lugeja ette võimsa mõtiskluse strukturaalsemiootika olemusest.
Nii et eksperimentaalseid tehnikaid saab narratiivses ulmes vägagi tähenduslikult ära kasutada. Iseasi muidugi, kuivõrd keskseks need muutuda võivad, kahtlustan pigem, et tüüpnarratiivi tõmme on teaduslikus fantastikas selleks siiski liiga suur. Aga ka üksiknäidetena on need juhtumid omajagu kõnekad. Nii eksperimentaalkirjandus kui ka ulmekirjandus on õigupoolest katselaborid – esimene katsetab peaasjalikult keelelise väljendusega, teine aga esmajoones kultuurilisel, ajaloolisel ja sotsiaalmajanduslikul tasandil.
Kuidas hinnata nn tavakirjanduse ja ulme omavahelist vastuolu? Kas see on vaid nn žanrikirjanduse ja mittežanrikirjanduse omavaheline nääklemine või on seal veel midagi?
Pealtnäha võib ju jääda mulje, et see on tõepoolest lihtsalt žanrikirjanduse ja mittežanrikirjanduse omavaheline nääklemine, mis lõppkokkuvõttes ei too kellelegi kuigipalju kasu – ja seda iseäranis tänapäeval, mil ulmelisi elemente ja temaatilisi motiive kasutab kesksena suur osa Hollywoodi kinost, nn "tavakirjanduse" tippautoritest (Atwood, Pynchon) jne, nii et "piiride valvamine" on nüüdseks nii või teisiti väga komplitseeritud tegevus.
Aga tuleb tähele panna, et teaduslikul fantastikal on võrreldes muu kirjandusega olnud võrdlemisi teistsugune "kujunemislugu", eelmise aastasaja kahekümnendatel ja kolmekümnendatel seondus ulmekirjandus pigem graafiliste jutustamislaadide ja isegi koomiksikultuuriga, rääkimata teadusliku fantastika seriaalilmumisest ajakirjanduses, mis oli toona teadusliku fantastika eelistatuim avaldamisformaat. Tõelisest, vastastikku mõju avaldavast suhtlusest "tavakirjandusega" saab õigupoolest rääkida alates kuuekümnendatest. Niisugune institutsionaalne lahknevus teadusliku fantastika "tõsisema tuleku" algusaegadel on selle kirjanduse identiteedile kahtlemata kuni tänaseni oma jälje jätnud – ja seda iseäranis äärmiselt eneseteadliku ja ühtehoidva lugejaskonna näol, mis korraldab paljuski sarnaselt näiteks graafiliste romaanide austajaskonnale eraldi convention'eid ning kultiveerib isekeskis järjekindlalt teravat pilku selles osas, mis kuulub žanrikirjandusse ja mis ei kuulu.
Näen ulmekirjanduse ja "tavakirjanduse" vahelist nääklemist kui kahepoolset protsessi: ühelt poolt on "piirid" tekkinud sellega, et ulmekirjandust on ajalooliselt peetud "madalamaks" kui "tavakirjandust" (ehkki ma usun, et see eelarvamus, alusetu või mitte, on just praegusel ajal ja paljudel ülaltoodud põhjustel hakanud kaduma); teiselt poolt on n-ö "madaldatutel" tekkinud (teadvustatud või teadvustamata) vastandumisel põhinev tugev omaidentiteet, mille piirjooni samuti kiivalt valvatakse.
Kui see ongi lihtsalt "nääklemine", nagu oma küsimuses ütled, siis minu arvates nüüdisajal üpriski otstarbetu: esiteks on ulmekirjandusel nii "tavakirjandusele" kui ka kultuurile üldiselt praegu rohkem pakkuda kui kunagi varem ning teiseks, "ulmekogukonna" poolt vaadatuna, jääksid ära lõpmatud võrdlemisi ebaproduktiivsed vaidlused selle üle, kas miski on või ei ole žanrikirjandus.
Kui oluliseks suunavaks rolliks on ulmes fändom? Ehk, kui palju täidab ulme nn sotsiaalset tellimust?
Ulme on kahtlemata väga jõulise ja omavahel väga tihedalt suhtleva fändomiga kirjandus – sedavõrd jõulise fändomi olemasolu eristab ulmekirjandust kindlasti kogu muust kirjandusest. Ning juba kasvõi convention'ite kultuur tingib autorite ja ulmefännide tiheda läbikäimise – on täiesti võimalik, et suur osa ulmekirjanikke mõtleb märksa tõsisemalt oma lugeja ootustele kui "muu kirjanduse" kirjutajad. Näeme seda ju ka meie oma fändomi, Estconi ja nüüdseks juba kolossaalse ulmearvustuste BAASi näitel.
Kuidas sa suhtud Uku Masingu seisukohta, et ulme on loomu poolest religioosne kirjandus? On sellel väitel ka praegu alust?
Omas ajas oli Uku Masing väga ulmeteadlik mõtleja – on teada, et lisaks nõukogude ulmele luges ta briti nn Uue Laine autoreid, sealhulgas Brian Aldissi ja Ray Bradburyt, lisaks näiteks Philip K. Dicki. Masing oli peen teoloogiline filosoof ning ma kahtlustan, et tema väidet ei tuleks tõlgendada liiga jämedakoeliselt: arvatavasti ei pidanud ta silmas seda, et ulme oleks alati kuidagi temaatiliselt religioosne (näiteks nii nagu seda on Walter M. Milleri romaan "Kantileen Leibowitzile"), või et see oleks alati teadvustatult mingist religioossest impulsist kantud. Küll aga võib ulmekirjanduse sagedasi temaatilisi motiive, näiteks kosmoseekspeditsioone tõlgendada kui allegooriat pürgimusele mõne transtsendentse elemendi või mõõtme – Võõra, Teise, Tundmatu, Eimiski jne – poole. Ja selles ei ole religioosset (või vähemalt spirituaalset) sisendit raske ära tunda.
Küsitles Meelis Friedenthal