I raamat: Augurahvas
2. Pärislugu
2.36. Pealinn
Valgus väreles Maia ja Asake nägudel, kui nad uurisid läbi läbipaistva seina merepõhja, mille kohal ujusid suured, oma viiemeetrised paljuhambulised kalad. Kalad jõllitasid neid üsna mõttelagedalt vastu, ent aeg-ajalt üks või teine neist märkas midagi ja tegi kiire jõulise sööstu, mis pani kiljuma naistega koos hiigelakvaariumi uudistava lastekarja. Kalad nägid tõeliselt ohtlikud välja.
„Need on mingi nende väiksem versioon, eks ole?” küsis Maia.
Asake noogutas. „Neid on igasuguseid ja igas suuruses, aga jah, need on suhteliselt väikesed. Suured pelaagilised kasvavad oma neli korda suuremaks. Nii et neid me oleme kogu aeg söötnud?”
„Tuleb nii välja. Seni on kõik lunastused, mida nende – Sudeki ja Rosa – droonid on suutnud jälgida, läinud täpselt kokku Hänni ametliku uudistevoo ülekannetega. Droonipilt pole parim, aga isegi näod on äratuntavad.”
„Mida nad näevad?” Asake väristas õlgu.
„Valgust. Heledat. Nad tõusevad valgusse. See on nii arhetüüpne kujund, et see seletab selle üldiselt positiivse reaktsiooni, niipalju kui seda on viimastel sekunditel näha. Siis ühendus katkeb ja väli kukub kokku. Rõhulöök tapab silmapilkselt. Või vähemalt kustutab teadvuse.”
„Rõhulöök ei tapa silmapilkselt,” ütles Asake vaikselt. „Ma lugesin. See ei ole nii sügaval, vee rõhu energia ei ole selleks piisav. Lööb uimaseks. Paremal juhul. Valgus. Ja siis pimedus. Ja need, kellel on eriseadmed, võivad näha. Mõned võivad ka teadvuse säilitada. Kuni nad ära süüakse.”
„Ma proovisin lohutada,” ohkas Maia. „Paljud vajavad lohutust. Kui see info levib.”
„Kui? Kuidas on võimalik seda mitte levitada?”
„Nelinurkaugu religioon põhineb pettusel.” Föderatsiooni luuraja kehitas õlgu. „See kuulutatakse järjekordseks haledaks katseks kirikut diskrediteerida ja sa ei kujuta ette, millise raevuga nende jüngrid teid püüdma sööstavad! Blasfeemia! Kuidas te võite nii ilge vale kokku keerata? Kas teis üldse midagi inimlikku ei ole, et te niimoodi mõnitate?”
Asake vaikis ja noogutas siis imekergelt. Maia märkas, et ta põsele veeres pisar.
„Kas see pole minust alatu – sellisel ajal ära minna?” küsis tüdruk vaikselt.
Maia turtsatas, samuti vaikselt. „Üks inimene ei muuda midagi. Sul on teine missioon. Sa oled teinud oma osa. Sellest ei muutuks midagi, kui sa oma elu ohverdad.” Ta vaikis pisut. „Või noh, muutuks. Ilusa legendi saaks. Aga usu mind, legende sünnib niigi. Ka ilusaid. Aga sul jääb elu elamata. Üks hulga parem legend loomata.”
„Sina riskid. Siin. Meie pärast.” Asake heitis kaaslasele pilgu. „Ma tean, et mitte ainult meie pärast. Palju on Föderatsiooni Julgeoleku agendi keskmine eluiga?”
„Madal. Kümmekond aastat. Aga selle viivad alla need, kellest asja ei olnud. Kangelased. Sprinterid. Need, kes tahavad tulemusi kohe. Kellele meeldib riskida. Kes hukkuvad esimesel operatsioonil.”
„Aga te kasutate neid.”
„Kasutame. Püüame vaid tagada, et ümbritsevad surma ei saaks.”
„Aga see on ohtlik, mis me siin teeme? Meid võidakse kinni võtta, piinata, tappa?”
„Võidakse. Kõige halvem on juhuslik lask. Kui tegelikult ei proovitagi tappa. Või keegi kaotab närvid. Saad aru küll. Ent ma püüan väga, väga-väga hoiduda olukordadest, kus kellelegi võib pähe tulla meid kinni võtta, piinata ja tappa. Ma püüan ka ise mitte tappa ja ma ei võta rumalaid riske. Parimad agendid on need, kes tulemusi toovad. Ma ei pea lisama, et mitte üks kord.
Ja veel – praktikas sa ei leia kuhugi peidetuna mingit tuumapommimaterjalina ohtlikku infot. Me ei leia mingit seifi, kus lebab kullaga plaatinale – või vastupidi – kirjutatud originaalleping Sinoodi ja Rahutoojate Impeeriumi vahel. Või Nelinurkaugukiriku asutamisleping, allkirjaks midagi kolmemõõtmelist, mis juba pealevaatamisel su aju veeldab. ”
„Te lihtsalt vaatate kaugelt. Siis natuke lähemalt. Ja siis Jana mõtleb kõik teie eest välja.”
„Aga kuidas kirik Istoisse tungis? Kas marssisid armeed ja taevas oli tulikirjaline orbitaalrelvade energialöökidest? Ei, nad pusisid läbi teooriast, kuidas ilma saab. Või võib-olla ka ei pusinud, vaid lubasid midagi neile, kes asjast jagavad. Ja siis kas andsid või tõmbasid neid alt.”
Maia viipas kaaslasele ja nad kõndisid bioloogiakeskusest välja.
Asake turtsatas, nähes nende peegelpilti suurel klaasseinal, kui nad rendiautosse istusid. „Ime, et meid sisse lasti.”
Ka Maia heitis sinnapoole pilgu. Peegeldusel olid autosse istumas kaks mitte just maitsekates riietes ja natuke rääbakat keskealist naisterahvast. „Geto keskmine. Suhkelmest, eks ole. Tähtis on see, et keegi ei heida meile teist pilkugi.”
„Suhkelme on ainult üks neist ja sealt oli Tobrik.” Asake hammustas huult, kui nad sõitma hakkasid.
„Küsi,” ohkas Maia. „Sa oled seda nägu, et tahad küsida. Küsi julgelt – võib-olla on meil mõlemal sellest midagi õppida.”
„Sukhelme on üks getodest. Elanikke nii saja tuhande ümber. Tobrik oli sealt. Meie elame seal. Rosa ei teadnud kindlalt – või ei tahtnud öelda –, aga Impeeriumi luure Hännil resideerub arvatavasti just seal. Paavsti residents on selle ühel küljel ja vana kaardiväe õppekeskus teisel. Kuidagi ebaproportsionaalselt palju sellise pommiaugu kohta. Ah jaa, Aukude tihedus on siin suurim kogu planeedil.”
Maia mühatas. „Ma ei oska sulle vastata. Jah, midagi on siin...”
Ta jäi vait ja Asake mõistis samal hetkel, miks – nende ees jooksid inimesed teele. Jooksid ilmses paanikas. Maia vähendas kiirust; seda tegid nende ümber ka kõik teised selles kolmerealises tunnelis, mida mööda nad olid sõitnud Vanalinnast Sukhelme suunas.
„Kust nad üldse teele said?” küsis Asake; sest mingeid ristumisi ega jalakäijate ülekäigukohti seal ju ei olnud.
Inimesed hakkasid nendeni jõudma. Mitmed autojuhid avasid aknad või lasid terve katuse kokku korjata ja püüdsid inimestelt midagi teada saada.
„Robotid? Putukad?” kordas Asake sõnu, mida mõni jooksja vastuseks hõikas. „Putukrobotid?”
„Igatahes see lõhnab halvasti,” sõnas Maia. „Kaome siit teelt, enne kui päris seisma jäädakse ja tropp tekib. Neetud, tagasi ei saa. Järelikult edasi.”
Masinad ei olnud täielikult peatunud ja nii nad siis liikusid tasapisi edasi. Tee keeras pisut ja nüüd oli näha ka sujuv ja üsna avar mahasõit, kust inimesed olid tulnud.
Ja seda mööda astus allapoole, tee suunas umbes kolmemeetrine hõbedane putukas. See nägi välja nagu hiigelsuur sipelgas – kuue jalaga ja lülilise kehaga –, ainult et asjandused, mis selle seljale olid kinnitatud, olid ilmselt relvad. Putukas tardus paarkümmend meetrit teest endas, kohas, kust nägi paarsada meetrit mõlemas suunas, ja tulistas siis plasmatombu tee piirile. Plasmatombu sellepärast, et see nägi välja nagu keravälk – niipalju kui seda sekundimurdosa jooksul näha oli – ja see plahvatas teekatet tabades tõeliselt kõrvulukustava pauguga, kuid muud suuremat efekti sel ei olnud, teekattele jäi ainult põlenud laik.
„Hoiatus,” pomises Maia. Inimesi enam nende ees ei olnud ja ta suurendas kiirust ja juhtis auto vasakpoolsesse ritta, et elukast võimalikult kaugelt mööduda. Nende ees ja selle koha vahel, kus asjandus seisis, oli viis sõidukit. Esimene neist keeras järsult vasakule ja põrkus ninaga vastu kaitsebarjääri enne kanaliseina, järgmine jäi lihtsalt keskmisel rajal seisma, ent kolmas spurtis ilmselt maksimaalkiirendusega, sest muidu vaiksete sõidukitega teel oli selle mootori protestikriiset kuulda isegi äsjasest kärgatusest pilli löövate kõrvadega.
Ainult et masin pidi kahe esimese, selle seinasõitnu ja peatunu ümber kaare tegema, ja see viis selle parempoolsele rajale. Kursil, mis otse oleks viinud täpselt putukani. Too tulistas seekord tõhusama plasmalaengu, mis õnnetu sõiduki hetkega põlevaks metallikänkraks moondas.
Neljas nende ees olnud auto tagurdas selle peale järsult. Ja hakkas vingerdama. Maia juhtis nende ikka veel suhteliselt tagasihoidliku kiirusega – vast 7–8 meetrit sekundis – liikuva sõiduki võimalikult tee serva, selle teelt ära, kuid see ei aidanud. Tagurdav sõiduk riivas viiendat nende ees olnud autot parempoolses reas ja pööras siis järsult – oma sõidusuuna suhtes – paremale, neile otsa. Tõsi, barjäär sai suurema paugu, sest Maia reageeris kiiresti, sööstis viimasel hetkel edasi ja pidurdas siis järsult.
Too kõige esimene barjääri keeranud sõiduk tagurdas – et minema saada. Paraku arvas putukas taas, et teda võidakse rünnata, nii et see jõudis vaid meetrit viis liikuda, kui seda tabas järjekordne võimas plasmalaeng.
„Autost välja!” käratas Maia.
Asakele polnud vaja seda kaks korda öelda, sest nende selja taga käis sel ajal segane lärm ja kuulda oli vähemalt tosin avariikolksatust – tee nende taga oli põhjalikult umbes, seal valitses täielik kaos.
Ja nende ees oli too mõrvarputukas. Ja nende oma oli nüüd teine tollele lähim sõiduk, sest... Asake ei saanud midagi teha, et ta tajus mingit sünkmusta huumorit kujutluses, kuidas see või need seal teises, esimese kahe õnnetu vahel olnud autos ilmselt hirmutardumuses enda ümber toimuvat vahivad.
Nad varjusid oma sõiduki taha. Asake nägi Maia kõrvale põlvitades, kuidas tolle vihmavari end kiiresti relvaks morfis. Ta oli sellist relva näinud. Ta kobas kiiresti mõttes nuppe, millega sai oma tüütult raske vöö mööda keha laiali valguma, ja nägi, et ka Maia nahk hakkab omandama hõbejat tooni.
„Niipalju siis nendest rõivastest.”
Maia heitis talle ainult silmanurgast pilgu, kergitas end pisut ja tulistas.
Kui Asakel sekundimurdosa järel jälle pilt ette tuli, nägi ta ainult mööda mahasõitu ülespoole trallitavaid metallitükke.
„See seisev auto?” küsis ta kiiresti, kui Maia, veel nende auto taha hoidudes, ettevaatlikult edasi hiilis. Järgmist putukat või midagi muud ohtlikku ei paistnud kusagilt.
„Jah.”
Maia suundus – endiselt väga ettevaatlikult, laskevalmis relv õlga tõstetud – mahasõitu uurima, Asake silkas temast mööda tolle seisva auto juurde.
Selle uksed olid suletud, kuid klaasid läbipaistvat. Igasugune naljatuju kadus tema jaoks, kui ta nägi esiistmel laipkahvatut naist umbes kuueaastast last enda vastu surumas; teine laps oli turvahällis tagaistmel.
„Kaitsepolitsei! Kuule, tee uks lahti. Me viime su siit minema. Siin on ohtlik.”
Naine näis esimene hetk mitte kuulvat, kuid siis sirutas käe ja vajutas uste avamise nuppu.
„Minge tagaistmele, mina juhin,” viipas Asake ust avades kiiresti peaga. Naine tegi, nagu kästud. Asake vaatas ringi. Maia jooksis nende suunas.
„Kähku minema!” hüüdis ta juba poolel teel. Asake avas temapoolse ukse ja tõmbas välja avariijuhtimiskangid. Ta pani masina liikuma kohe, kui Maia istet puudutas, uksed sulgusid alles siis, kui neil oli juba hoog sees. „Mis see oli?” küsis ta, kui nad kihutasid mööda tühja teed nii kiiresti, kui see sõiduk suutis, tegemata välja laes vilkuvatest automaatsetest lubatud kiiruse ületamise teadetest.
„Ma ei tea.” Maia vaatas tagasi. „Siit teelt minema ja kiirus siis kohe maha.” Ta uuris hetke silte ja ilmsel võrdles sisemise kaardiga. „Sinna. T20B,” osutas ta.
Asake pööras masina mahasõidule ja vähendas kiirust. Ta osutas pilgu ja kerge peaviipega juhtpaneelile. „Ummikud kõikjal. Midagi suuremat on juhtunud.”
„Sinna!” osutas Maia. „F63/11.” Ta pöördus istmel. „Kus sa elad?”
„Gg... Glauteris. N-nööriotsa 54,” suutis naine endast välja pressida.
„Sinna,” noogutas Maia Asakele.
„Ees on ummikud,” viipas Asake uuesti displeile.
„Enne teelt ära. Sinna.” Selle viimase saatis ta Asakele otse kolbaarvuti kaudu.
Nad sõitsid tunnelites-kanalites veel umbes kilomeetri ja vupsasid siis maapinnale.
„Ou-jee...” ütles Asake. Linn nende ümber põles mitmest kohast, igal pool valitses kaos ja taevas oli täis politsei ja sõjaväe lennumasinaid. Aeg-ajalt lasti mõni neist alla.
Asake keeras sõiduki teelt ära parki, purustas teel paar piirdeaeda, tekitas paanikat vaiksel tänavajupil, kus üldse sõita ei oleks tohtinud, trügis läbi läbisegi pargitud – või pigem paanikas hüljatud – sõidukite selle taga ristuval tänaval, mõnda neist sõna otseses mõttes teelt tõugates, ületas taas diagonaalis – lõhkudes lilleklumpe – väikse haljasala ja peatus siis suhteliselt vaiksel ja rahulikul tänavajupil.
„Minge koju ja püsige seal, kuni olukord rahuneb,” teatas ta vastuvaidlemist mittekannataval toonil tagaistmel istuvale naisele. „Saad sa sellega hakkama? On siin autos veel midagi, mis sulle kuulub?”
„T-to-to-toidukotid...”
Maia aitas tal need välja tõsta.
„J-ja auto?” pilgutas naine silmi, seistes seal, üks laps käe otsas, teine hälliga teises käevangus.
„Kirjuta politseile,” soovitas Maie. „Aga mitte kohe. Kohe pole kellelgi sinu jaoks aega. Kui sul on abikaasa, katsu ta kätte saada. Kui sul on veel lähedasi, katsu nemad kätte saada. Aga esimeseks mine varju ja püsi seal. See, mis siin toimub, ei ole lastele.”
Ta istus autosse.
„Koju?” küsis Asake.
„Jah.”
„Jätame auto eemale?”
„Ei. Me peame siit kaduma. Kanalites on kaamerad. Auto oli meie nimel. Kohe vast ei jõua keegi vaadata, saame oma asjad kaasa võtta, aga igal juhul see identiteet lendas.”
„Mis siin toimub?” küsis Asake sõitma hakates.
„Kust mina tean? Jana tuleb lähemale, aga ta ei näe rohkem. Aga igal juhul see ei ole meie sõda. Hm, kõige targem on Moinnertite juurde minna. Nende elamisest jätame muidugi auto pool kilomeetrit eemale.”
Asake puhatas pahakspanevalt selle viimase peale. „Vittu!” röögatas ta järgmiseks ja pööras masinat järsult, sest nad oleksid peaaegu kokku põrganud eriüksuse suure soomustatud sõidukiga, mis üsna hoolimatult nende tee läbi lõikas. Maia sirutas käe relva järele ja nad mõlemad püüdsid välja mõelda, kas tasub kusagil suunas kihutada või hoopis auto hüljata selle mõne napi sekundi jooksul, mil soomusautol kulub pidurdamiseks...
Ja et asi hullem oleks, tuli kohe eelmise järel teine soomusauto...
... Aga ka see kihutas mööda, esimesele järele, neist üldse välja tegemata.
Kaks sekundit vaikust, siis puhkesid nad naerma.
„Järele neile!” tõsines Maia kiiresti.
Asake tegi seda.
Nad said sõita kõigest umbes kilomeetri, kui nende ees puhkes lahing. Nad parkisid tee ääres seisvate sõidukite vahele ja asusid jälgima neist 300-400 meetri kaugusel toimuvat.
Esimest soomusautot tulistati plasmaga, see rammis leegitsedes majaseina. Teine tulistas välja parve rakette, mis lõhkesid umbes seal, kust esimest oli tulistatud, pidurdas siis esimese taga ja kallas selle vahuga üle. Üle majade kerkinud õhusõiduk tulistas samuti midagi kaugemal tänaval. Sellega liitus teine.
Soomusauto paiskas välja parve sõdureid või roboteid, osa neist liikusid ettepoole, osa koos kusagilt väljailmunud samasugustega hakkasid pihtasaanud soomusauto ümber askeldama. Uuesti tulistasid nii soomusauto kui õhusõidukid, välkusid ka väljunud võitlejate relvad, vastuseks raksatasid tänaval plasmatombud, mis tabades võisid terve majaseina maha võtta. Ilmusid ka mingid sinakad, kiiresti liikuvad leegitombud. Üks neist tabas üht õhusõidukitest ja see kadus suitsedes kaugemale majade vahele.
„Ma loodan, et sul ei ole hirmus tahtmine kaasa lüüa?” küsis Asake vaikselt.
„Kes kurat neid ründab?” küsis Maia vastuse asemel. „See toimub mitte ainult siin, vaid kõikjal ümber Soojade Merede. Või peaaegu. Jana näeb samasuguseid putukaid ja...” Maia jäi vait ja saatis kujutise Asakele edasi. „Selge.”
Too silmitses seda mõistmatult, silmitses ka teisi kaadreid, mida Maia edasi saatis ja ohkas siis: „Ei taipa.”
„Kolmessid,” poetas Maia kuivalt. „Ja esialgne analüüs näitab, et need kõik tulevad kirikutest. Mitte kõigist... Jana väidab, et need ainult kaitsevad end. Need üritavad koonduda ja põhja poole liikuda.” Ta mõtles hetke. „Moinnertite juurde. Parem on mitte selle kakluse jalgu jääda, kuni meil pole uduseimatki aimu, miks see toimub.”
Asake keeras auto ringi ja nad kihutasid tuldud teed tagasi. „Nii et Aukudest hakkas tulema neid põrguputukaid? Ja nende varjus nende peremehi? Ja need kõik liiguvad mingis suunas, põhja? Miks mulle tuli esimesena Soolasarv pähe?”
„See on täiesti võimalik oletus,” sekkus Jana. „Mul on loomulikult ebatäpsed andmed, ent minu arvates on Aukude kaudu tulnud vähemalt 20 000 robotit ja vähemalt 100 kolmessi. On ka suuremaid ja väiksemaid moodustisi – ma ei tea, kui elus need on. Olen lugenud umbes 300 mingeid kaheksa jalaga, nendest tavalistest hulga suuremaid, vähemalt kuuemeetrisi, ja on umbes tuhat kaheteistjalgseid, madujad, umbes kahemeetrised.”
„Klassika – jalavägi, tankid ja luure? Elusolendid – ohvitserid?” küsis Asake.
„Võimalik. Vabandust, Maia lõpetas raadiovaikuse, saadan kõik materjalid ja analüüsid, aga sa praegu juhid. Muide, elukaid on tulnud ainult osadest aukudest ja need, mille kohta on andmeid, on kõik vanad – olnud sama koha peal aastakümneid või lausa sajandeid.”
„Kas Sinood teab seda kõike?” küsis Maia. „Ma ei näe muud kui suurt segadust.”
„Kardetavasti ei tea. Vähemalt nende tegutsemisest see küll välja ei paista.”
„Võta mu avatar ja räägin Arhelteuga!”
Nad ei saanud igalt poolt läbi, mitmel korral tuli ring teha, ent omamoodi veider oli, et mingi osa linnast jätkas vaatamata kõigele oma igapäevast tegevust, laskmata end kogu sellest madinast häirida.
Nad mõlemad nägid ühes teadvusenurgas, kuidas Jana – seekord Maia-kujulisena – kardinaliga ühendust võttis ja kõik selle ära rääkis – hinnangud, palju neid on, ja et nad liiguvad arvatavasti põhja.
Kardinal vaikis kümme sekundit ja küsis siis piredalt: „Miks sa seda meile räägid?”
„Sest linnas on palju süütuid inimesi,” vastas Jana. „Kui tahate nendega kakelda – meie poolest andke minna, aga me lootsime, et ka teis resoneerib see mõte, et pole kuigi inimlik teha seda keset naisi ja lapsi. Teil on võimalik end välja elada inimtühjemas paigas.”
„Meil on kõik abinõud tarvitusele võetud ja kuigi me hetkel ei saa aru, kuidas te selle ilguse korraldasite, uurime me selle välja ja võtame teid vastutusele.”
„Esiteks näen ma väga hästi, et ametlikel kanalitel on küll kõik intsidendid üles loetud, kuid süsteemitult. Te olete teatanud üldsusele õnnetustest, ohust elule ja isegi terrorirünnakutest ja palunud inimestel ohtlikest kohtadest eemale hoida, kuid suurem osa inimestest ja ilmselt tavalisest politseist ja päästjatest ei tea, mis õieti toimub. Minu oletus on, et teil jooksis mõistus kokku selle koha peal, et te ei julge öelda, et teie pühadest aukudest hakkas korraga kahjureid välja ronima.
Teiseks, me ei ole sellega kuidagi seotud. Kuigi teoreetiliselt on muidugi võimalik, et meie tegevus on selle rünnaku provotseerinud.” Maia (Jana esituses) toon oli eriliselt tüdinud, sellest kumas selgelt vastikust kogu teema vastu.
Kardinal vaatas naisele kümme sekundit vaikides otsa. „Veel midagi?” küsis ta siis.
„Kui me midagi sellist teada saame, mis aitab inimelusid kokku hoida ja mida te nähtavasti ei tea, siis kindlasti ütleme. Hetkel mitte.”
Mees jõllitas teda veel kümme sekundit mornilt ja katkestas siis ühenduse.
2.37. Piknik
Rosa ootas mornil ilmel, et ka Sudek pesemise lõpetaks. Ta sonkis isutult soojendatud pakitoidus, pärit nende tanki varudest, ja uuris huvitult verevat silmapiiri, mille hallikate mägede taha päike mitte ei laskunud, vaid kukkus.
Sudek hüppas tankist välja, kirtsutas nina, kui see napilt poolemeetrine hüpe ta peaaegu käpuli tõmbas, vaatas siis kiiresti ringi, kui neist vasakul algas särin ja õhk täitus sädemetest, toppis oma toidupaki kergel laual lebavasse „elustajasse”, nihutas natuke teist kerget tugitooli, istus, valas endale suurest kannust jooki ja uuris siis Rosat pikemalt.
„Kas sa otsustasid käituda naiselikult või esined proklamatsiooniga?”
„Käi perse!” kähvas Rosa. „Esiteks, sina ja arhailised soostereotüübid. Esineb seda tõesti Utorul?”
„Esineb.” Sudek krimpsutas nägu ja jätkas ükskõikselt: „Samavõrra esineb seda ülemuse-alluva suhtes, sealhulgas armees. Põhimõtteliselt on see üks agressiiv-passiivse käitumise vorme ja seda kasutavad tihti mingil skaalal nõrgemal positsioonil olijad. Niisiis?”
„Mida me siin teeme?” porises Rosa, olles enne mõõdetud aeglusega paar suutäit suhu tõstnud ja hoolikalt läbi mälunud.
„Kaardistame, vaatleme, uurime. Sa kahtled selle tegevuse mõttekuses?”
„Jah.”
„Mida sa välja pakud? Räägi vabalt.” Ta tõstis oma toidupaki enda ette, avas selle ja asus sööma.
„Meil on esimesest päevast enam-vähem kõlblik tunnelitesüsteemi kaart. Me ei ole sinna midagi olulist lisanud. Muuhulgas sellepärast, et kuigi need jõledad haid üldiselt ei suuda droone vigastada, võtab nendega kaklemine väga palju aega. Me oleme pannud üks-üheselt kokku kõik aukude ülekanded, mida Hännil on jälgitud. Me ei ole leidnud mitte üht võimalust seda asja juhtida. Me oleme hägulase põhimõttelises mõjuraadiuses ja see ei meeldi mulle. Ilmselt sa tead midagi rohkem, sest olemasoleva alusel oleks minu arvates kõige loogilisem teha kõik selleks, et need andmed meie planeedivalitsusteni jõuavad. Kui sa tead midagi rohkem, olen ma jälle petta saanud.”
„Seda ikka tead, mis Hännil toimub?” küsis Sudek.
„Jah, midagi huvitavat. Kas sa ootasid seda? Kas me ootame kah midagi huvitavat?”
„Ma ootasin midagi huvitavat,” noogutas Sudek. „Mitte konkreetselt seda. Mul pole halli aimugi, miks korraldavad sessid ekspeditsiooni nullportaalide tehasesse.”
„Ja me endiselt lihtsalt hulgume siin käikudes ringi ja riskime oma eluga? Kui sa tõesti ei teadnud, mis juhtub, siis kuidas sa arvad teadvat, mis siin juhtuda võib? Või et vältida järjekordset mittemidagiütlevuste voogu – kuidas me ellu jääme ja oma põhiülesande täidame?”
Sudek vaikis kümme sekundit. Siis ohkas. „Rosa, ma olen hädas. Ma olen purjetanud avastamata pilve ja ma ei tea, mida edasi teha. Ma ei saa aru, kuidas on omavahel seotud nulltranspordisüsteem ja kõik selle kasutajad – kirik, sessid ja hägulane. Raul rääkis vähemalt kahest, ent ma olen kindel, et siin on kolm süsteemi – Augud, see ringportaal Istoi põhjaosas ja see siin, mida nimetatakse tantsupõrandaks. Ma ei ole leidnud mitte midagi, mis natukegi sarnaneks juhtimissüsteemidega. Neetud, ma ei tea isegi seda, kuidas töötab see pump seal põranda all!”
„Sa tahtsid selle kohta siin võimalikult palju teada saada?” küsis Rosa pisut leebemas toonis. „Enne kui?”
„Jah. Aga... näed ise.” Sudek laiutas käsi.
„Sa oled näidanud mulle jooniseid ja kirjeldusi – on sul veel midagi? On sul sarnaseid ettevalmistatud juhtlülitusi nagu ilmselt oli födedel Tuhkhus?”
„Mitte sellisel tasemel. Muidugi olen teinud ettevalmistusi, aga ma ei leia midagi, mille külge mu juhtlülitusemoodi asjad võiksid sobida. Ma ei ole palunud sul selles suunas mõelda lihtsalt sellepärast, et mul on nende materjalide lugemisel mitmeaastane edumaa.”
„Aga sa ootasid, et midagi juhtub?”
Sudek ohkas veelkord. „Rosa... Ma ütlesin seda sulle. See on... elementaarne.” Ta mühatas. „Aga ma ootasin, et see, mis juhtuma hakkab, allub paremini tervele mõistusele. Et ma saan midagigi aru.”
„Nii et praegu on ikkagi lausmääramatus, kas siin hakkab ka midagi juhtuma?”
„Ei. Kõigepealt, me detekteerisime esimesel päeval, et osa sesside aparatuurist töötab – et keegi sorgib Zuu-Hännil portaale, teavad nad päevast, mil föded Tuhkhus endale zombirünnaku korraldasid. Hägulane teab. Liigagi tõenäoliselt teab ka kirik. Seega ka meile tundmatu jõud, mis seisab kiriku taga. Ja tõenäoliselt ka keegi Impeeriumis. Loe kokku. Midagi pidi juhtuma.”
„Em...” Rosa jäi korraks vait, et mõtteid koguda.
Päike oli loojunud. Õhtune briis oli tasane, kuid tiheda õhu tõttu oli seda ometigi tunda. Oli soe. Õhk oli Zuul nii paks, et ka parimates tingimustest olid tähed näha ähmaste laikudena; ja üldse mitte, kui tõusis Hänn. Selle poolkuu muutis kõik valgeks ja hõbedaseks, kastis nii mäed kui väina nõiduslikku kumasse.
Väga vaikne ei olnud, igal pool nende ümber kihas elu. Linnud laulsid, putukad korisesid ja kriiskasid. Aeg-ajalt kostis rabinat, karjatusi, kriiskeid ja midagi, mis ilmselt oli jahikisa. Selle kõige taustal peaaegu ei olnudki kuulda särinat, kui laserid põletasid järjekordse liiga lähedale tulnud verdimevate putukate parve.
Sudek sõi ja vaatas ümbrust. Neil ei põlenud ühtki tulukest, kuid esiteks andis Hänn valgust ja teiseks olid tal ju valgusvõimendid ja infrapunamuundurid. Ta nägi suurepäraselt igasuguseid elukaid läheduses askeldamas ja isegi igasuguseid elukaid mere kohal lendlemas või aeg-ajalt sügavusest pinnale sööstmas. Ainult et põhjast tulev udu kippus merd varjutama.
„Näe,” tõstis Rosa korraga käe meelekohale. „Portaal aktiveerus. Ilma valguseta.”
Sudek raputas pead ja keskendus hetke, et ka häiret andnud drooni kaamerakujutis silme ette võtta. Heleda valguspoolkera asemel tekkis seekord tume. Siis lendas see laiali. Helkiva metallvõrguna.
Metallvõrguna, mis lõikas kõik koopas passinud haid kuusnurkseteks vorstikesteks. Võrk põrkus seintelt ja kihutas tükikaupa uutes suundades. See kombineerus teel ümber ja nüüd kihutasid võrgud mööda suurde koopasse viivaid tunneleid, korraldades seal samasuguse hakkimistöö. Sudek taipas korraga, et võrk koosneb tegelikult kolme võrdsel kaugusel asuva terava uimemoodi noa või noamoodi uimega robotitest või droonidest, mis on suutelised neid uimeotsipidi kokku haakuma.
Mitte kogu tantsupõrandale tekkinud tume kera ei olnud need efektiivsed uhhaameistrid, platvormilt sööstsid igasse suunda laiali lülijalgsed peegelja pinnaga mehhanismid; Sudek ja Rosa tundsid silmapilk ära samad, mis Hurkis segadust tekitasid. Platvorm sai tühjalt seista vaevalt kümmekond sekundit, siis tekkis sinna uus tume kera, mis seekord natuke suuremaks hulgaks ja natuke teistsuguseks masinateks laiali pudenes; mõned neist ujusid ka läbi vee kõrgemale; võrgudroone seekord ei olnud. See kordus veel paar korda. Ja see kõik võttis napilt mõned minutid.
Siis süttis platvormil vahelduseks valgus, mis lagunes mullideks. Ja kohe seejärel teist korda. Vette jäid kuidagi nukralt ja hüljatult hõljuma kaks inimkuju; need triivisid vooluga platvormi serva poole, nii et ilmselt pidid need lõpuks ikka avamerre jõudma ja söödud saama...
„Sessid,” kviteeris Rosa. „Ja muide, nüüd on kindel, et sel süsteemil on mingi puhver – need kaks lunastust olid üks sada kuus ja teine kuus sekundit enne siia tekkimist.”
Portaaliplatvormile tekkis vahelduseks hägune lillakas sära. See oli justkui õhumull ega olnud ka. See voolas üsna kindlapiirilisena ülespoole ja jäi koopa keskele täiesti ebaloomuliku võbelusena seisma. Portaal välgatas ja tekkis teine mull, mis esimese juurde tõusis ja sellega ühines.
Kolmandasse lillakasse hägusse sööstis mingi asi. Üks enne sinna tekkinud roostevabadest putukamoodi elukatest oli selle välja tulistanud. Vahelduseks süttis platvormil pimestavvalge plasmatuli ja korraga oli kogu hiigelkoobas täis laialilendavaid sädemeid, leeke, keravälke ja jumal teab mida; osa sellest ei lennanud sirgjoones.
Hallikas mull muutus umbes samasugusteks putukateks nagu need metalsed ja need kaks hordi läksid omavahel kaklema.
„Kuidas nad üksteise vahel vahet teevad?” pomises Rosa seda kõike põnevusega jälgides.
Algsed näisid peale jäävat, ent siis süttis platvormil uus lillakas sädelus.
Sudek kissitas silmi ja kargas järsku püsti.
„Mis juhtus?” vaatas Rosa kiiresti üles.
„Ma söön oma skafandri ära, kui see on tavaline udu!” osutas Sudek merele.
Rosa heitis kiire pilgu sinnapoole, siis oma sisemisele displeile ja siis nende piknikuvarustusele.
„Pole aega,” ronis Sudek juba masinasse. „Tunnelisse!”
Ta tõstis masina õhku niipea, kui talle järgnenud Rosa sees oli, ja suunas selle nende kaevatud käigule.
„Läkski vaja,” pomises Rosa, kui nad mööda neid napilt mahutavat käiku järsult maa alla sukeldusid.
Nad peatusid all horisontaalkäigu põrandal ja tõmbusid vertikaalšahti eest pisut kõrvale, mere poole. Mõlemad jälgisid mahajäänud seadmete kaudu, kuidas ebaloomulik udu kaldast üles roomab ja katab selle koha, kus tank oli enne seisnud.
„Vähem kui kolm minutit,” märkis Rosa süngelt. „Ja ikkagi märkasid sa kõigepealt palja silmaga.”
Sudek raputas vastumeelselt pead. „Tegelikult...” Ta ohkas kes teab mitmendat korda sel õhtul. „Jama, aga sul tasub seda teada – mul oli ühel hetkel tunne, et ma vahin selle uduga tõtt.”
Rosa ei öelnud selle peale midagi ja nad mõlemad jälgisid droonide ülekande vahendusel, kuidas udu käiku tungib.
„Persse,” ütles Sudek, kui see oli läbinud umbes veerandi teest, ja vajutas üht klahvi, olles enne sellelt kaitse eemaldanud. Ülal käigus kärgatas plahvatus ja see varises sisse.
Nad jälgisid, kuidas šahtist langes käigupõrandale kiviprahti – üldse mitte palju, sest plahvatus oli toimunud kaldus osas ja küllap oli käik kiiresti ummistunud –, ja uurisid järelejäänud droonide kujutisi.
„Kas ma näen õigesti, et see asi kaevab läbi?” küsis Rosa pahaendelisel toonil.
„Ma ei tea,” porises Sudek tõrjuvalt. „Aga igatahes on parem siit jalga lasta. Meie jaoks on tee niikuinii kinni. Ega ma kavatsenudki siia ootama jääda, et kuni see tüdineb ülal passimisest.”
Tank kerkis õhku ja liikus mööda käiku edasi. Sudek oli sõitnud suhteliselt aeglaselt ega vähendanud seetõttu kiirust, kui nad vette jõudsid.
Nad said enne esimest tunneliristi kokku nende helkivate putukatega. Nood sättisid relvi seljal...
„Tuld!” nähvas Sudek. „Ma ei taha teada, kuidas tanki soomus nende plasmale vastu peab.”
Aga seda viimast ütles ta siis, kui Rosa oli juba raketiparve välja tulistanud.
Tunnel täitus plahvatustest ja järgmiseks energiakiirtest. Tank võppus tabamustest.
„Ma ei suuda neid kõiki maha võtta!” teatas Rosa.
Sudek surus hambad kokku ja suurendas järsult kiirust. „Käik võib iga hetk kokku langeda. Ma näen radaril pragusid.”
Ta rammis esimesi putukaid. See ei olnud hea mõte, sest küllap neil käivitus teatud hulgast fataalsetest vigastustest alates enesehävitus. Tank põrkas vastu lage ja selle käigus lömastas järjekordse putuka, mis plahvatas.
Sudek vandus ja surus juhiseid, tal õnnestus – automaatika abil muidugi – kuidagi vältida järjekordset kokkupõrget tunneliseina ja elukatega. Nende ümber mullitas vesi, see kippus ka vaadet segama...
Ja siis pööras tank järsult vasakule külgkäiku. Sudek vandus veel ja suurendas kiirust – putukad olid neile oma raketiparve sappa lasknud.
„Viimased tõrjeraketid,” teatas Rosa rahulikult ja keskendus seejärel laserile.
„Koopasuus tulista taha tuumakas! Me ei tule siia tagasi.”
Nad sööstsid kaljurahnude vahelt vabasse vette. Kümne sekundi pärast süttis nende taga päike. Sudek vupsas läbi veepinna napilt kümnendiksekundit enne seda, kui neid oleks tabanud lööklaine. Masin kihutas madalal laineharjade kohal ja sukeldus uuesti hetk enne seda, kui neid oleks tabanud õhus pisut aeglasemalt liikuv lööklaine. Nad tulid veepinnale vaevalt sekund hiljem ja Sudek pööras tanki järsult maa poole – udu keerles juba kõikjal mere kohal.
Nad kihutasid piki mäekülge üles ja tegid nagu trampliinist pika, mitmekilomeetrise hüppe, kui mägi otsa sai. Sudek vandus. Rosa puhkes natuke närviliselt ja hakitult naerma. „Meie ajame meid taga...” Sest nende selja taha oli tekkinud tosinajagu nende tanki moodi masinaid.
„Need on õnneks juhmipoolsed,” pomises Sudek juhtimisele keskendudes.
„Parem oleks! Laserid on kolme kümnendiku peal, tõrjeraketid on otsas ja selle kihutamise pealt lasereid ei lae, rääkimata raketivormijast. Meil on veel küll viis tuumakat, aga...” Ta jättis lause lõpu õhku toonil, et niigi selge.
Nad lendasid madalalt ja napilt alla helikiiruse mägede vahel põigeldes eemale. Jälitajad jäid maha ja tasapisi Sudek lõdvestus. Ent nad jätkasid teed endise kiirusega.
„Hakkame salvestusi võltsima,” ütles mees lõpuks. „Praegu vist kõlab kõige usutavamalt C8 – ma tunnistan, et kahtlustasin hägulast, ja seetõttu taandusime kohe, kui avastasin moonutused ruumi struktuuris. Leidsime koopad ja uurisime neid, avastasime Aukude teise otsa. Väljapääsu ei olnud ja hägulane valvas, minema saime nüüd, kui sessid ründasid.”
„Jah.” Rosa ohkas ja lülitas aparaate, valmistudes virtuaali süvenema. „Ainult et... kuidas me seda tõsise näoga räägime? Otse baasi? Me ei jõua eriti palju harjutada. Korralikust ristkontrollimisest rääkimata.”
„See ei peagi usutav olema,” krimpsutas Sudek nägu. „Tähtis on, et kõik Admiral Niterkal teaksid nelja asja – esiteks, et see asi Zukois on kvantentiteet, teiseks, et Aukude teine ots on Zoluka lahe põhjas tundmatut päritolu nullportaalis, kolmandaks, et kolmessid oskavad neid portaale käivitada, ja neljandaks, et Föderatsioon teab, et Impeerium mängib siin räpast mängu.”
„Esimest kolme saame salvestustega tõestada, aga kuidas sa neljandast teada võid?”
„Seda ilmselt peavad föded ise meile ütlema. Aga sa saad ju aru, et ilma selleta võivad teised teadmised pigem ohtlikud olla. See, kes siin mängib...”
Rosa hakkas vanduma. „Ma vaatasin, kuidas meie sõpradel Hännil läheb, ja neil läks vahepeal veel eriti lõbusaks!”
2.38. Ülestõusmispüha
Asake ei tundnud esimene hetk ära aednikku, kes neile tolle suure, kolmemeetrise teravatipulise metallaiaga piiratud eramu värava juures vastu tuli, ja ta ei saanud aru, mida ta kolbaseadmed talle öelda tahavad – et ta on sihikul...
„Krints!” taipas ta siis. Ta silmitses teravamalt universaalset muruniitjat-hekipügajat, millega Krints oli askeldanud.
„Politseiga saaks hakkama, armeega enam mitte,” sõnas Krints ta pilku jälgides. „Ega ma sind ka rahvamassis ära poleks tundnud. Kuradi hea meel sind näha, aga tulge sisse. Selle ühiskonnakihi tegelased siin võivad ebatervet huvi tekitada.” Ta viipas ka Maiale kannatamatult ja järgnes neile majja. Maskeeritud kaitserobot jätkas sireliheki pügamist.
Ronden võttis nad esikus vastu ja juhatas pikemata suurde elutuppa või pigem kabinetti sealsamas esimesel korrusel. „Kuidas teiega üldse on? Midagi juua? Suhu pista?” küsis ta veel siis, kui nad alles nii umbes kümnemeetrist koridori läbisid.
„Vett,” ütles Asake. „Heameelega jooks klaasi külma vett. Ja... kui see liigne tüli pole, kas... on lootust topelt-aspossa saada? Aga sellega pole kiiret.”
„Tuleb,” noogutas Ronden napilt, käega toolidele-diivanitele viibates ja ise laua taha istudes. Ta manas seintele hulga kujutisi sel ajal kui teised istet võtsid.
„Rahvakomissariaat reageeris su teatele kiiresti,” sõnas Ronden osasid kujutisi esile tõstes. „Ohvrid langesid praktiliselt nulli, nad pigem koristavad inimesed nende elukate teelt. Need liiguvad nii 30-50 meetrit sekundis. Meie prognoosid näitavad nende tõenäolist koondumist...” Ta manas toa keskele diivanilauale Hänni selle poolkera kaardi ja pani selle värvilised jooned ja kirjad vilkuma. „Selles osas läheb kokku nii meie, Jana, kui Rahvakomissariaadi prognoos. Mis ütleb mulle, et need kõik on valed.”
„Hm, miks?” küsis Maia.
„Soolasarvele on siit kuus tuhat kilomeetrit. Nad lähevad siit selle kiirusega peaaegu terve päeva. Siin peab midagi veel olema.”
„Hm, see eeldaks, et me mõistame kolmesside loogikat,” märkis Maia.
„Esiteks, on siin mingit loogikat? Teiseks, on need kindlasti kolmessid? Ja mitte... kuidas see sõna oli... häguvärdjad?”
Maia noogutas ja raputas pead. „Kõik õige. Toimuv on ebaloogiline ja muidugi võivad need tegelikult olla tont teab mis. Aga see ei aita meid. Mida sa välja pakud?”
„Näiteks, et need koonduvad ja hakkavad siis lennumasinaid ehitama.” Ronden kehitas pisut vabandavalt õlgu.
„Jana?” sõnas Maia.
Ühele ekraanile tekkis tehisintellekti avatar. „See on üks arvestatava tõenäosusega stsenaariumitest. Seda enam, et kõik mudeldatud koondumisalad kattuvad tuumaelektrijaamade asukohtadega.”
Ronden ja Krints vaatasid teineteisele otsa. „Plahvatusoht?” küsis viimane kiiresti.
„Võimalik, kuigi plahvatus tapaks ka sissetungijaid. Pigem materjalid. Või ka energia, kuigi võõrast jaama töös hoida on asi, millega peaks olema raske arvestada. Samas, nagu korduvalt öeldud, väga loogiline toimuv ei ole.” Jana vaikis hetke. „Ja muide, Tuhkhu portaal aktiveerus. Ja sealt tuleb läbisegi teie Hurki seltskonnale sarnaseid ja zombisid.” Ta vaikis veel hetke, „Ja meie oleme ka seltskonnas. Järelikult me olime selle mõjualas. Vähemalt välises, nõndanimetatud passiiv-epistemoloogilises. Mis igal juhul ei meeldi mulle.” Ta vaikis veel natuke aega; paar ekraani näitasid koopas tunglevat olevuste massi. „Ja veel – ma peaksin kasutama väga suure purustusjõuga relvi, vastasel korral suuda ma takistada nende jõudmist maapinnale.”
Ruumi astus lühemat kasvu umbes neljakümnene kena ja sale naine.
„Saldun!” hüppas Asake püsti, astus tolle juurde ja kallistas teda. „Krintsi ema,” sõnas ta üle õla Maiale selgituseks.
„Väga meeldiv,” naeratas ja noogutas Maia tõusmata.
Naise taga hõljus tuppa kandik klaaside ja muude toiduanumatega. „Ma tahan ise ka korralikku aspossat,” muigas naine, silmitsedes Asaket, käed veel tüdruku õlgadel. „Kas tead, Krints väitis, et olla su figuuri järgi ära tundnud. Ma küll räägin talle kogu aeg, et silmad on sul siin,” – ta tõstis kaks sõrme Asake silmade lähedusse – „mitte siin,” – samasugune diskreetne osutus Asake rindadele – „aga mehed... Muide, ma panen teile praegu legendi kokku ja otsin riided. Ja üldse, maja kaitse on minu peal, nii et ärge tehke välja, kui ma hajameelne paistan – siis ma jälgin neid, kes liiga lähedale tulevad.” Ta naeratas Asakele, viipas lühidalt, vastust ootamata Maia suunas, ja lahkus ruumist.
„Lõin Jana kasti!” kuulutas korraga Tedus ühelt ekraanilt. „Kaheteistkümnenda taseme rünnak! Jana isiksustuum on kaitstud, ent tal on tegemist ja ma võtsin laeva juhtimise üle.”
„Mida kuradit!” Maia hakkas enda ees õhus kirjutama, silmad poolsuletud.
„Hägulane on meie robotid kopeerinud ja vähemalt mingil tasemel sideprotokollid lahti harutanud,” paristas Tedus kiirkõnes, ise ka väga ilmselt täiega ametis. „Absoluutselt kõik ühendused tuleb uuesti krüpteerida, suur hulk süsteeme igaks juhuks restartida. Ma tegelen sellega. Vaata sina süstik üle. Ja siis Hoidjate tehnika.”
„Kaheteistkümnes tase?” küsis Krints ettevaatlikult.
Ronden saatis viited. „Kõige ohtlikum rünnak, millega väidetavalt üldse ainult tehisintellektid toime tulevad. Täielik imiteerimine koos toimiva krüptoga. Kui õigel ajal jaole jõutakse, aitavad krüptovõtmete ajatemplid, ent väga tõenäoliselt jõuab ründaja eesmärgile. Kui mingid teised kontrollsüsteemid vahele ei astu. Tehisintellekti eelis on, et see saab aru, mis toimub.” Ta kehitas õlgu. „Vähemalt nii ma olen lugenud.”
„Sul on õigus,” märkis Maia kuivalt. „Jana tegelikult juba sai hakkama, aga me kaotasime selle roboti seal Tuhkhus ja nüüd on Jana... õige mitu tundi üsna kasutu. Teatud laadi pohmakas. Ühesõnaga, me oleme analüüsi osas omapead, tal on endagagi tegemist.”
„Hägulane suutis ta kopeerida?” küsis Asake.
„Robotis olnud derivaatisiksustuuma.”
„Ja meid ka? Ma mõtlen, oleme me keerukamad või lihtsamad? Kas kusagil jalutab ringi Asake, kes teab, kes ta on, teab kõiki paroole-koode, ja... tunneb sama, mis mina? Kui ta helistab emale...”
Maia tõstis pea. „Oh siiruviiruline! Sul on õigus...”
„Saldun, kuulsid sa seda?” vajutas Ronden sõrmedega kõrva. „Hoiata Seghöse, et kõik paroolid-koodid tuleb vahetada ja arvestada, et Asake teisik võib lihtsalt kuhugi ilmuda ja palju pahandust põhjustada.” Ta vaatas ruumis ringi. „Kas see tähendab, et varsti võib seal maapinnale jõuda kardinal Zerinse täiuslik, kõigi mälestustega koopia, mitte nagu need haledad tondid esimesel katsel? Maia? Raul?”
„Minuga on korras,” noogutas Maia hajameelselt, „aga Rauliga on jama – ma ei saa teda kätte ja ma ei tea, kus ta on.”
„On see probleem? Mida teha?”
„See on probleem. Mitte lahendamatu. Ta sünkroniseeris avatari laevas pärast meie seiklusi Tuhkhus ja me saame seda ajatemplit ankrupunktina kasutada. Perses oleme siis, kui hägulane suutis peale koobast mingit müstilist kvantkanalit püsti hoida. Selliseid asju on juhtunud. Aga on veel üks salarelv...”
Ta ei jõudnud kaugemale. Akendest paiskus korraga sisse silmipimestav ergassinine valgus nagu leek. See kestis küll ainult hetke, ent kõigi silme ees virvendasid tumedad laigud.
„Mis siiruviiruline?”, „Oh türa...”, „No mida...” – igaüks väljendas end oma temperamendile ja harjumustele vastavalt, kui nad kõik proovisid oma ühenduste abil aru saada, mis juhtus.
„Zukoi ründab, tulistasin tähetuumaga, taandun,” teatas Tedus ja saatis skeemid. „Zuu pooluselt lendas välja neli mingit pilve. Üks suundus minu poole. Ma veel ei tea...”
„Neetud, tähetuum on umbes gigatonnine, aga see sähvatus oli vähemalt viis korda võimsam,” märkis Maia.
„Üks neist läheb sinna, kus meie teada on Admiral Niterka,” sõnas Tedus. „Sudek, tahad sa neid hoiatada?”
„Tänan,” vilgatas kusagil ekraanil vastus.
„Viimased kaks?” küsis Ronden.
Välgatas sinine valgus, seekord vaevalt nii nõrgalt, et seda oli päevavalguses näha.
„Ma ei tea, mida see tabas, aga midagi see tabas,” saatis Tedus telemeetria. „Neljas läheb kuhugi... Uoahhh!”
„Mida?” küsis Maia kiiresti, võttes kõigil sõnad suust.
„Veel viis laengut! Üks minu suunas, neli kuhugi uues suunas. Eemaldun maksimaalkiirendusega Hännist!” Ta vaatas kõrvale. „Seda nüüd veel vaja... Maia, saad sa Arhelteuga tegeleda? ”
Maia tegi paar liigutust. „Ma kaotasin tausta, aga igaks juhuks olge vait.” Ta vaatas hetke ruumis ringi, et kõik sõnumist aru said, ja sulges siis silmad. Ühel seinal süttis kaks ekraani, millest ühel oli natuke ehk liiga arhetüüpse muinasaegse kosmoselaeva juhtpaneeli taustal Maia, ja teisel Sinoodi peakiriku esindussaalis – see võis olla kujutis, aga mine tea... – istuv kardinal Arhelteu.
„Võib-olla oleks meil aeg rääkida? Mis toimub taevas ja miks on meil üksteist kardinal Zerinse kadunud venna koopiat?”
„Taevas toimub see, et millegipärast ründab kvantentiteet, mida te nimetate Zukoiks, oletatavasti kõiki süsteemis asuvaid tähelaevu. Ja seesama kvantentiteet on suuteline kopeerima kõike, mis selle mõjuraadiusse satub. Paraku ulatus see nullportaali kaudu mainitud Zerniseni.”
„Kas see tähendab, et teil ei ole sellega mingit seost?”
„Me tunnistame, et kvantentiteet on pretsedenditult aktiveerunud pärast meie katset käivitada muistne nullportaal. Asi, mida me ette ei näinud. Me arvasime, et me teame, mida teeme, seda enam, et kvantentiteetide huvi nullruumitehnika vastu pole seni täheldatud. Me eksisime. Kõik edasine on selles mõttes tavaline, et kvantentiteetide tegutsemine kipub inimeste seisukohast alati olema täielik mõttetus.”
Arhelteu vaikis mõnda aega. „Hea tahte märgiks pisut praktilist nõu? Esiteks, millega kvantentiteet tulistab ja kas see võib Hännile ohtlik olla? Saame me end selle vastu kaitsta?”
„Ma ei saa sulle mingit absoluutset kindlustunnet anda, sest, nagu öeldud, on praktiliselt kõik kvantentiteetidega seotu pidetu jama. Praegu näib selle agressiivsus olema suunatud kosmoses liikuvate tehisobjektide vastu. On olnud juhuseid, kus nende tegevusest jääb järele elutu ja elamiskõlbmatu kaos, kuid tõesti äärmiselt harva. Me ei tunne kuigi hästi nendega seotud füüsikat, ent me hävitasime meie laeva suunas tulistatud laengu pseudosingulaarsusega – mõnikord nimetatud ka tähetuumaks –, mis kandis umbes 4 eksadžauli energiat. Võimalik, et oleks vähemast piisanud, ent me ka alles õpime ja tahtsime kindla peale välja minna. Selle asemel, et laeva kaitsevälja testida.” Parajasti siis tuli kolmas eresinine sähvatus, teisest tugevam, kuid esimesest määratult nõrgem. „Me hävitasime teise meie pihta tulistatud laengu.”
„Hästi, tänan. Teiseks, eeldades, et austatud kardinal Zerinse koopiad ei ole teie sigadus, siis kuidas oleks kõige mõistlikum neisse suhtuda?”
„Hävitage need. Püüdke seda teha tõhusalt, sest valu, mida nad tunnevad, on ühelt poolt vaid imitatsioon, kuid teiselt näeb välja liigagi ehtne. Ma usun, et sa mõistad mind – meie inimsust puudutab etendus ka siis, kui me oleme kindlad, et see on etendus. Need on kvantkonstruktid, milles pole seni veel kunagi olnud kõik täpselt kopeeritud. Ehk teisiti öeldes on need absoluutselt eluvõimetud ilma neid loonud entiteedi pideva juhtimiseta.”
„Nad teavad kõiki koode. Nad lihtsalt jalutasid meile siia sisse...”
„Oot, kuhu teile sinna sisse?” nõksatas Maia sirgu.
„Siia kirikusse. Milles asi? Mulle jäi mulje, et sa tead neist?”
„Meie jälgimisdroon nägi mõne minuti eest neid Tuhkhu portaalist välja ronimas. Need ei peaks saama kuidagi Netrusse jõuda.”
„Me ei tea, kust need tulid. Me sulgesime nende mõttekanali...” Ta vaatas kuhugi kõrvale. „Tõepoolest, neid on üle kolmekü... üle viiekümne juba on proovinud vendadega ühenduda. Palju te nägite Tuhkhust tulemas?”
„Me ei lugenud spetsiaalselt. Sealt ronib praegu igasugust rahvast välja. Saadan lindistused.” Maia peatus hetkeks, siis jätkas: „Kardinal, kas on võimalik, et siin linnas ja võib-olla terves Hurkis jalutab juba ringi hulgaliselt mind, Rauli, Asaket ja võib-olla hulga muud rahvast, keda siin olla ei tohiks?”
Kardinal tardus. Ilmselt pani ülekande pausile.
„Esimese neljas läheb kuhugi kaugemale,” kandis Tedus ette. „Admiral Niterka arvatavas asukohas toimus plahvatus, ma ei tea, milliste tulemustega...”
„Niterka on nii lähedal?” küsis Krints vahele.
„See laeng liikus vahepeal rohkem kui 10-ne c-ga,” jätkas Tedus. „Teise kogupaugu neli on samuti valguse kiiruse ületanud ja liiguvad hetkel...” Ta saatis kolmemõõtmelise mudeli. „Ma tõmbun kohaliku Jupiteri taha.”
„Kuulge, mis teil toimub?” sekkus sidesse Raul.
Maia tegi kiire liigutuse.
„Ja miks ma olen karantiinis ja miks Jana ei vasta?” kergitas Raul kulme.
„Sest sind võib olla palju-palju ja isegi Jana sai iseendaga pihta. Kontrollime sind. Käsitsi, sest Janal on endaga tegemist.”
„Aa... Kuulge, siis ma saan aru, miks ma olen viimastel minutitel kümmekond korda üritanud süstikusse siseneda.”
Maia vandus ja hakkas peaaegu rabelema, kui klaviatuuriga töötas. „Blokeeritud...”
„Tore,” ohkas Raul. „Ma juba kartsin, et mul on osa alateadvuskaitseid maha põlenud. Ma olen kaalunud, kas mitte süstik siia endale järele tellida. Mul... nojah, raadiovaikus lendas, sest koopiad võtsid ühendust... Lühikokkuvõte, mul pole aega ise uurida!”
„Kõigepealt tuvastus, see võtab mõned minutid,” ütles Maia. „Ja mul on...” Ta vaatas Arhelteu poole. „Huvitav, on ta veel seal?”
„Ega ta...” alustas Ronden ja hammustas siis huult. „Olgu, sellega sa ilmsel ei eksi.”
„Jah, ma saadan talle ka stoppkaadrit vastu,” muigas Maia. „Aga nüüd tuleb natuke fookust muuta – kas on võimalik, et Aukudest tuleb zombisid? Ja kust? Kas neist, kust tulid kolmessid – no või nende moodi asjandused –, või hoopis teistest?”
Möödus paar minutit. „Kardinal katkestas ühenduse,” märkis Maia.
„Admiral Niterka on vigastatud, kuid taastumisvõimeline,” teatas Sudek. „See, mille poole läheb teine laeng, on Impeeriumi ristleja Kalmuvaht. Kellele see midagi ei ütle – üks uuemaid ja võimsamaid raskeid hävitajaid.”
„Ja teine kogupauk tabas nelja lähenevat laeva,” lisas Tedus ajakohasemat infot. „Pole teada, mis laevad need olid ja milliste tulemustega.”
„Kust sa tead, et need lähenesid?” küsis Sudek.
„Ma nägin mingeid häireid. Selle järgi saab tagantjärele eeldada, et tegu oli sädetaguses lähenevate laevadega.”
„Nii et see võis rünnaku provotseerida?” küsis Krints. „Kõik teised võisid saada möödaminnes? Nii-öelda süsteemsuse huvides?”
„Võimalik,” noogutas Tedus. „Aga see on vaid oletus.”
„Raul on tuvastatud,” ütles Maia. „Tõstsin süstiku õhku, sest tõepoolest tahtis kümme Rauli sinna sisse saada. Kuhu ma selle viin?”
„Saada mulle siia,” ütles Raul. „Te ei küsinud, miks ma üldse ühendust võtsin.”
„Me arvasime, et sul tekkis isiksuse lõhestumine?” muigas Maia küsivalt.
„Seda ka, aga mind ründasid mingid neljameetrised kiilid. Võrdlemisi... raputav kogemus. Nüüd ma oletan, et nende kolmesside-misiganes eelvägi. Seega pole mul siin enam midagi teha.”
„Mida sa seal õieti tegid?” tahtis Tedus teada.
„Ma arvasin, et saan üksi hiilides märkamatult tehasele ligi. Ma raiskasin ainult aega.”
„Kui sa ei taha sõjakirjasaatjaks jääda,” sekkus Ronden. „Vaadake. Mul on ainult esialgsed andmed, ent näib, et tõepoolest ronib surnuid igast august. Ja... niipalju, kui minu – see tähendab teie antud uued – arvutid suudavad analüüsida, siis kõikjal mujal uitavad need suhteliselt sihitult ringi, ainult et siin Netrus näivad selgelt neile esimestele põrguputukatele järele minevat.”
2.39. Eriteenistused
Sudek vajutas klahve armatuurlaual. „On baasis keegi? Saadan koodid.”
Nende tank libises nüüd mitu kilomeetrit sekundis üle ookeani, taga paras lainenõgu ja veekardinad.
„Tore teid kuulda,” vastas naisehääl.
„Regina,” ütles Rosa. „Kas Kiri ja Olferon on ka seal?”
„Jah, me oleme kogu selle aja siin istunud,” vasta pisut teeseldult pahur, kuid tegelikult rõõmsalt üllatunud heatahtlik mehehääl. Nende tankis süttis kolm kujutist, mis näitasid inimesi eri ruumides.
„Kir,” noogutas Rosa Sudeki poole vaadates, kui kinnituskoodid vastu tulid ja klappisid.
„Kuulge, kas te saate tõmmata üles kontrollitud kanali Admiral Niterkale?” küsis Sudek. „Ma eelistaks üldkanalit, et seda kuuleksid võimalikult paljud.”
„Hm, saab...” vastas Regina. „Ainult et... Ja muide, misasjad need teie taga on?”
„Sõber, seda on keeruline seletada,” sekkus Rosa. „Need on meie kvanttõmmised. Meie koopiad. Me ei tea, kui täpsed. Sellepärast kasutame täiskodeeringuga sidet. Me läheme kohe täiskanalile, teie valmistuge stardiks. Mõistlik on seda teha kohe, kui me sees oleme. Ja me tuleme hooga.”
„Olgu,” Regina vaikis hetke. „Tulete videosse? Niterka on liinil.”
Sudek andis juhtimise Rosale üle, lülitas video sisse ja uuris hetke ekraane. Baasi kujutistel oli näha, kuidas kõik kolm juba nende süstiku suunas kiirustavad. Lisaks oli tekkinud kapten Ado Hikkori ja veel üks, natuke suurem kujutis näitas ilmselt Niterka juhtimiskeskust, kuhu kogunenutest tundis Sudek ära Makkuini, Manite ja veel kaks, kes olid olnud ta esimesel nõupidamisel Niterka meeskonnaga.
„Ado, Niterka suunas liigub kvantpomm,” sõnas Sudek kuivalt ja aega raiskamata. „Ma ei tea, kui hea luure sul tegelikult on. Eks ole, kas sul on säderaadioga ühendatud sonde? Kas sa tead, et Zukoi tulistas välja neli laengut?”
Kapten surus huuled kokku. „Ma ei tea, et need on kvantpommid. Aga ma tean, et neid on neli ja üks neist tabas midagi. Kust sa tead, et üks neist meie suunas liigub?”
„Sest Inimkonna Föderatsiooni laev hävitas selle, mis nende pihta oli tulistatud, ja nad ütlesid mulle. Miks nad seda tegid, ei tea, aga saadan kohe nende mudeli.” Ta vajutas mõttes nuppe.
„Ma esitan kiiresti aruande – juhuks, kui meil ei õnnestu siit minema saada. Zukoi on kvantentiteet. Kordan, see on kvantentiteet. See on aktiveerunud ja ülimalt ohtlik. Me avastasime Zoluka väina all vähemalt sada tuhat, aga võib-olla miljoneid aastaid vana käigustiku. Selles käigustikus, vee all, on nullportaal, seda tüüpi, mida nimetatakse tantsupõrandaks. Me avastasime, et Hänni Nelinurkaugureligiooni lunastuse läbinud, ehk Auku läinud jõuavad suure tõenäosusega kõik sinna. Ehk siis Nelinurkaugukiriku lunastus tähendab tegelikult kalade toitmist. Me saime käigustikust välja seetõttu, et pääsu üles lõhkusid nullportaalist tulnud meile tundmatud seadmed. Me oletame mõningate nende väljanägemise põhjal, et tegu on sessidega.” Ta peatus hetkeks. „Lisaks teatas meile Inimkonna Föderatsioon, et nad teavad, et Rahutoojate Impeerium tegutseb Zuu-Hännil juba vähemalt kolmkümmend aastat, eesmärgiga saada enda käsutusse nulltehnika. Nende arvates on Impeerium aidanud tõhusalt kaasa Kiriku mõjuvõimu levitamisele üle kogu Hänni.”
Ado oli mõnda aega vait. „Seda ütles teile Föderatsioon? Miks?”
„See ei ole oluline,” raius Sudek. „Oluline pole isegi see, kas see tõele vastab. Oluline on teada, et nad nii mõtlevad. Ja nad teavad nii mõndagi nii sessidest kui nulltranspordist. Ja kõige olulisem on hetkel, et Föderatsioon on siin ja suutis rünnaku tõrjuda. Kas mõni meie laev on teistel rünnakuvektoritel? Kui on, tuleks neid hoiatada. Sõltumata sellest, millisesse võistlevasse luureharusse nad kuuluvad.” Ta vaatas kõrvale. „Kellelegi tuli hoiatus hilja.”
Nüüd olid nad maa kohal ja nende taga oli tolmu- ja kruusapilv. Rosa pidurdas vähemalt 6 g-ga ja nad vupsasid baasi avatud väravast või luugist – ehk maast üles tõusnud ja seal ebaloomulikuna rippuva kivivõlvi alt – sisse täpselt maksimaalselt hädaolukorras lubatud kiirusega.
„See oli Tondipüüdja 6, õnneks tühi,” porises Ado. „Teisel vektoril ei tea me kedagi olevat. Kaitsekilp maksimumi, põikame!” Oli näha, et laevas oli juba antud lahinghäire.
„Türa-türa-türa,” vandus Olferon.
„Meil on keegi veel ühenduses,” teatas Regina tungival häälel, kui Sudek ja Rosa parasjagu tankist välja ronisid ja sidest ainult väikest osa oma sisedispleidel said jälgida – muuhulgas sellepärast, et mitte ninali kukkuda.
„Nii et sa ikkagi mängisid kahe otsaga mängu, Olferon!” käratas Ado.
„Imperaatori korraldusel,” porises see.
„Misasi see seal on?” nõudis Ado.
„Ma ei tohi öelda.”
„Ma ise ütlen,” ütles kellegi tundmatu hääl. Rosa kergitas kulme, sest hääle omaniku nime ega muud tavapärast infot kaasa ei tulnud. Ainult turvakinnitus, et tegu admirali auastmes tegelasega. „Osa peitusemängu on osutunud ilmselt mõttetuks. Ristleja Kalmuvaht. Aga rohkem pole tõesti vaja teada.
Optsioonmajor Sudek Titsäklu Efdikrunatos ja leitnant Rosa ag Met Dlei Krohh, ma ootan teid esimesel võimalusel oma ristleja pardale, et teiega teie aruande teemal vestelda. Kapten Olferon, too nad kohe siia. See on käsk. See ei kuulu muutmisele ja vaidlustamisele mitte kellegi poolt peale imperaatorliku perekonna liikmete, armee ülemjuhataja ja staabiülema. Tead küll.”
Rosa kiirustas süstiku juhtimisruumi, sellal kui Sudek jäi tegelema nende tanki parkimisega süstiku kaubaruumi. Rosa kallistas Reginat, siis Kiri. Ja siis, nagu möödaminnes, särtsatas Olferonile uimastuslaengu.
„Ja tõstsimegi mässu?” küsis Kir natuke löödult ja justkui äraeksinult.
„Ei, me raporteerime Teabeametile,” ütles Sudek kiiresti. „Kõik side maha. Ega tal mingeid erilülitusi ei ole? On süstiku juhtimine ikka täielikult teie kontrolli all?”
„Kui ka oli, saame selle avariirežiimil tööle,” vastas Kir. „Teabeamet?”
„Tegelikult Utoru,” pistis Rosa vahele. „Tal on Teabeameti laev kusagil kaugemal. Aga nagu ma aru saan, viib see meid Utorule?”
„Jah.” Sudek saatis stardivektori ja esialgse trajektori. „Aga kõigepealt tuleb ära oodata, mis edasi saab. Ja... Rosa, seleta neile.”
Rosa noogutas. „Seletus on tegelikult lühike. Sudek, parem jää tanki, me anname kogu juhtimise sinna üle. Siis nad ei tea midagi.”
„On asi nii hull,” küsis Regina ettevaatlikult.
„On küll,” kinnitas Rosa. „Näete ise – praegu peab hägulane sessidega sõda ja me isegi ei tea, kummal poolel me oleme. Ja kui vastavad tõele Föderatsiooni andmed, et Impeerium on siin generatsiooni jagu tegutsenud, on see keegi selle fakti varjamisega põhjustanud poolesaja inimese surma. Mõistate?”
„Hm, aga kui see seal Kalmuvahil mõtles täpselt sedasama ja tahtis meid kaitsta?” venitas Kir mõtlikult. Ent ta raputas ise kohe kiiresti pead. „Kull või kiri? Selliste panustega ma oma elu mängu panna ei taha. Kui sa seda kutti usaldad...”
„Hetkel on ta parim võimalus,” kehitas Rosa õlgu.
„Tänan siira ja piiritu usalduse eest,” irvitas Sudek süstikut lendu tõstes.
2.40. Augutehas
„Surnuid ronib Aukudest välja üle kogu planeedi...” Asake uuris nagu võlutult ekraane. „See on Nelinurkkiriku lõpp, eks ole? Nad ei saa enam valetada. Nad ei saa enam väita, et see on Lunastus.”
„Miks ei saa,” mühatas Maia. „Vastupidi – nüüd on neil vaieldamatu tõend, et August läbiläinud elavad edasi.”
Asakel vajus kõigepealt suu lahti. Nii küüniline! Nii neetult küüniline! Ta tundis hetkeks, et vihkab seda naist, kuid see hajus hetkega. Aga tõepoolest, kes uskuda tahab, usub seda kõvemini...
„Aga endiselt – kes seda mängu juhib? Mida arvab see tegelane, kes asjast aru saab? Või oota... kas on võimalik, et need, kes on tagasi toodud, ei ole tegelikult tagasi toodud? Ma mõtlen, need on lihtsalt tulnud? Sõltumata Sinoodi tahtest?”
Maia kibrutas kulme. „Jah, selle ma unustasin...”
„Midagi ei saa aru,” ringutas Ronden käsi. „Me ei teadnud seni, mis on Aukude teises otsas, aga kuna me ei kavatsenud seda elusalt teha... no selle üle tundus mõttetu muretseda. Nüüd me teame, et kalatoit. Aga kuidas teine suund toimib? Kuidas kolmessid mängu tulevad?”
„Me ärritasime hägulast. Hägulane teeb ärritudes veidraid asju. Teatud avaramas mõttes on kõik nagu tavaliselt. Kui need neli lähenejat, mida hägulane tulistas, olid tõesti kolmesside ründeüksus, on neil siit midagi hädasti tarvis. Me kõik suudame välja mõelda pool tosinat oletust, ent meil on puslest hulga tükke puudu. Võibolla nad arvavad, et oleme hägulase kodustanud ja koos nullportaalidega relvaks muutnud? Võib-olla läheb surnutest üks koopia neile ja neil prahist siiralt kõrini? Võib-olla nad kasutavad aktiivselt nulltransporti ja see on üks sõlm ja siin istub hägulane nagu rott telefonikeskjaamas? Võib-olla keegi kolmas ründab neid ja kasutab Zuu-Hänni? Me ei tea.”
Nad kõik jälgisid mõnd aega vaikides ekraane.
„Raul, süstik jõudis sinuni?” ütles Maia.
„Nojah. Stardin kohe. Neid tuleb kogu aeg ja nad ilmutavad minu vastu ebatervet huvi. See tehnika suudab mind millegi järgi päris hästi leida.”
„Saadan koordinaadid. Võta mind peale. Mul ei ole hetkel siin midagi teha, ma olen ainult täiendavaks riskiks.”
„Ma tulen sinuga,” ütles Asake kiiresti.
„Ise tead,” ütles Maia nagu oleks seda oodanud. „Me ei vaheta riideid, pole mõtet. Öelge palun Saldunile, ma ei näe, kas ta kuuleb,” sõnas ta vabandavalt Rondeni ja Krintsi poole pöördudes.
„Kuhu süstik tuleb?” küsis Ronden.
Maia saatis koordinaadid. „Vaevalt keegi praegu sporti teeb.”
„Staadion,” turtsatas Krints. „Tulen teid saatma? Süstik tuleb sealt... noh, te jõuate parasjagu jala sinna.”
„Pole vaja. Et meid koos nähakse ja nii edasi. Lõpuks oleme päris hästi relvastatud ja nii edasi.” Maia tõusis. „Kõike head, kui me rohkem ei kohtu.”
*
Linn oli hämmastavalt vaikne. Siin-seal kõndis keegi kiirel sammul, tänavatel liikus mõni üksik auto, kuid suuremas osas oli kõik inimtühi. Nad kiirustasid majaseinte ligi hoidudes mööda tühje tänavaid ja lõpuks suundusid läbi suurte avatud väravate staadionile. Keegi ei tülitanud neid ega küsinud midagi. Kedagi polnud isegi näha ei välikohvikus ega tunnelis, mis tribüünide alt läbi viis.
Staadionil siiski oli inimesi, kokku vast lausa sada. Enamik istus viie-kuuestes puntides ja mõnes neist näis käivat äge arutelu. Oli ka paare ja üksikuid, kuid kõik nad hoidusid väljapääsude lähedusse; sporti ei teinud tõepoolest keegi.
Süstik laskus mõned meetrid nende ette ohke ja tuulepuhanguga, mis nende rõivaid rebis. Seda peaaegu ei olnud näha, kuid selges päevavalguses oli tegelikult palja silmagagi aru saada, kus see asub – eriti kui see liikus, murdus valgus selle kontuuridel ebaloomulikult.
Igatahes vaatasid kõik nende poole. Maia astus edasi ja vedas Asaket kättpidi järele. Viimase jaoks läks maailm korraks väga ebaloomulikuks ja paistis siis hallina. Maia juhtis ta kiiresti sisse ja vajutas luugi sulgemisnuppu. Neid üle õla jälginud Raul alustas vaikset tõusu juba hetkel, kui nad mõlemad sees olid, kiirendas pisut rohkem, kui luuk kinni oli, ja lasi lennuautomaatikal üle võtta kohe, kui nad toolidesse jõudsid.
„Miks selline nägu?” küsis Maia.
„Hägulane tahab vestelda,” ütles Raul.
„Mii-iida?” see oli Maia poolt osaliselt teesklus, osaliselt siiras imestus.
„See saadab mulle kujutluspilte Soolasarvest. Minuarust Pühast mäest.”
„Ja see ei ole mingi... lõks? Või mingi hägulase stiilis ilgus?”
„See tahab mulle midagi näidata.” Raul ohkas. „Viimased sündmused kinnitasid veel üht hüpoteesi, mis oli suuresti põhjuseks, miks mul oli vaja Sudekiga silmast silma rääkida – minu arvates ei ole siin Vega tähekindlust.” Ta seletas Maiale – ja samuti õhinal kuulavale Asakele –, mida nad Sudekiga olid rääkinud ja mõelnud sel teemal.
Maia põrnitses tükk aega mornil ilmel enda ette. „Mul on tühi koht – mul pole aimu ka, mida see kõik tähendada võiks,” sõnas ta lõpuks vaikselt ja aeglaselt. „Ja Jana on ka veel vait... Kuigi temast on kasu lolluste väljapraakimisel, jaburad ideed peavad endal olema...” Ta osutas displeidele. „Vähemalt see läks täppi – nad võtavad reaktoreid tükkideks ja ehitavad tuumalennukeid. Esimesed on teel Soolasarvele ja Rahvakomissariaadi lennuvägi on seekord mõistlikult käitudes need rahule jätnud – iga õnnestunud allatulistamine tähendab vastikult radioaktiivseid ruutkilomeetreid...” Ta vaatas Raulile otsa. „Sinu valik. Kui sa usud, et tasub minna vaatama, läheme.”
„On legende, et hägulane on ka midagi mõtestatut teinud. Veel mitte kunagi ajaloos ei ole see sireenina lõksu meelitanud,” kehitas Raul õlgu. „Läheme vaatame. Kolmesside ees on meil vähemalt tund edumaad. Mul on tunne, et nende lennumasinad ei ületa helikiirust.”
„Aga need, mis sind kimbutasid?” küsis Asake.
„Jah, mingi seltskond on seal kohal. Ma ei tea, kust need tulid. Ent süstikule need ohtlikud ei ole.”
Raul läks pool-käsijuhtimisele, kui nad lähemale hakkasid jõudma. See tähendab, et süstikut juhtis endiselt automaatika, kuid piloot määras kiiruse ja suuna. Nad libisesid esimest korda üle Püha mäe ja siis Vida kuivanud jõeoru ja varemetes linna selle kallastel rohkem kui kolme kilomeetri kõrguselt. Nad tegid ringi ja tulid tagasi umbes viiesaja meetri kõrgusel, nii et keskse hambulise tsirkuraadi tornid olid neist palju kõrgemal.
Raul mühatas, kehitas õlgu ja pööras nüüd kõigest paarsada meetrit sekundis liikuva süstiku täisnurga all vasakule, et veelkord Pühale mäe läheduses seekord hulga madalamal ring teha.
„Kuule, kas mulle tundub, et maapind hakkab läbi paistma,” sõnas Asake ühel hetkel kõhedalt.
„Maapind ei hakka läbi paistma, meile näidatakse midagi,” ütles Maia vaikselt. „Aga kuidas, ma aru ei saa... Raul?”
„Tasa! Vabandust, ma püüan mõista...” Ta juhtis poolsuletud silmil, vaevu sõrmeotstega juhist puudutades. Möödus taas minut, süstiku kiirus oli veelgi vähenenud ja nüüd lendasid nad paarisaja meetri kõrgusel. Maa sees nende all tundusid olema mingid üsna keerukad struktuurid...
„Püha mägi,” kommenteeris Asake ettepoole vaadates.
Korraga osa mäest nende ees hajus. „Tunnel kõigis kiirgusvahemikes,” napsas Maia. „Testin kajaloodiga ka.”
Mäkke nende ees viis avar, mitmesajameetrine tunnel, ja selles hõljus umbes sajameetrine rõngasvikerkaar, millest paistis koobas. Raul vähendas kiirust veelgi. Rõnga serv oli vast kümnemeetrine ja nüüd tekkis selle ümber tunneliseinteni ulatuv halo, mis näis sissepoole voolavat – nagu mingist elastsest materjalist rõngas, mida näppude vahel seest läbi endast eemale krutitakse.
„No ilmne kutse...” pomises Maia. „Ja muide, ka ultrahelipilt näitab nüüd seda koobast, mida näemegi.”
Süstik jätkas lendu umbses kolmkümmend meetrit sekundis. Umbes sajameetrine rõngas oli nüüd väga lähedal ja kui mägi oleks alles olnud, oleksid nad juba sellega kokku põrganud.
„Õhu koostis on seal teine.” ütles Maia. „Elatav. Ma ei saa rõhku täpselt mõõta, aga tundub, et pooleteisekordne ülerõhk. Temperatuur +5.”
Raul surus huuled kokku ja vähendas kiiruse kümnekonnale meetrile sekundis.
„Üks viis teada saada,” poetas Asake irooniliselt ja kartlikult, kui nad rõnga läbisid.
Midagi tuntavat ei juhtunud. Raul peatas süstiku napilt kümmekond meetrit rõnga tasapinnast.
„Atmosfäär ja temperatuur nagu nägime,” ütles Maia. „Gravitatsioon 1,18 g. Ja see ei ole satelliit... kui nurkkiirendusmõõtjad muidugi ei valeta. See ei ole enam Hänn.”
„On see elatav?” küsis Asake natuke ehmunult.
Raul ja Maia muigasid tahtmatult. „Elatav,” ütles viimane. „Piiramatult, kui vaja, ent asi pole...”
„Dasa.” Raul saatis teistele andmed. „Mis, muide, oli meie reisi võimalik teine sihtmärk.”
„Oleme me päriselt...” alustas Asake.
„Üks viis teada saada,” muigas Raul ja pani süstiku edasi lendama.
Valgus kustus järsult, kui nad olid mõnikümmend meetrit rõngast kaugemale, sissepoole lennanud. Tagumised mõõtjad-radarid andsid häiret ja nad kõik pöördusid nii kiiresti kui said selja taha vaatama.
Nende taga oli natuke konarlik kaljusein, mille ees mingi hiigelsuure mehhanismi osad. Asake jaoks nägid need välja natuke sedamoodi nagu kunagi koolis nähtud iidse hüdroelektrijaama turbiini mähised. Ainult et sajameetrises rõngas laiali.
Valgusvõimendid reguleerisid kujutist ja nüüd oli selgemalt näha, et koopa põhjas on järv, ja et kusagilt kaugemalt immitseb koopasse valgust. Raul peatas süstiku kõigis kolmes mõõtmes enam-vähem koopa keskel.
„Nii, millega te hakkama saite?” küsis Teduse hääl. „Ja muide, võib-olla on huvitav teada, et aparaatide järgi olete kaheksakümne valgusaasta kaugusel. Umbes.”
„Me oleme kõigi parameetrite järgi Dasal,” vastas Raul.
Mõned minutid uurisid kõik koobast.
„Aga... vabandust, et selge oleks – süstikuga ei saa me siit kuhugi?” küsis Asake edasi. „Jana peab järele tulema? Või keegi teine.”
„Jah, seda küll,” vastas Raul. „Heal juhul nädal, kõige halvemal juhul kuu... stardist. Aga igatahes, kui hägulane ei osuta meile uuesti taksoteenust, jälgime mõnda aega etendust distantsilt.”
„Seleta nüüd mulle ka...” urises Maia. Asakele tundus korraga, et naine on hulga rohkem ehmunud ja ärritatud kui tema, kes ta karta ei oska.
„Ma ei tea, miks see meid siia tõi,” sõnas Raul aeglaselt, endiselt koobast silmitsedes. „Ma tean, et siin süsteemis ei ole ei hägulast ega Vega kindlust. Mitte midagi ei ole. Ma ei tea, miks me siin oleme.”
Möödus oma veerand tundi; mitte midagi ei juhtunud.
Raul ohkas ja vajus kuidagi nagu õhust tühjaks. „Ega meil muud üle jää, kui vaikselt uurima asuda, kuhu ja miks me sattunud oleme.”
2.41. Uue jutu aeg
„Ma usun, et sa võid startida,” ütles Tedus. Ta vaatas kujutist ekraanil ja siis teist, mis näitas Impeeriumi süstikut; see oli küll mitu tuhat kilomeetrit eemal, kuid nad tõesti hõljusid mõlemad vaevalt tuhatkond kilomeetrit kohaliku Jupiteri pilvekattest kõrgemal, nii et Zuu-Hännilt vaadates vastasküljele jäid.
„Usud või tead?” porises Sudek vastu.
„Usun. Aga seda toetab teadmine. Meil on siin sellised kvanthäirete mõõtjad. Need lubavad detekteerida hägulasi. Ega neist suuremaid järeldusi teha ei saa, aga jõleduste tõenäosust võimaldavad hea õnne peale hinnata. Aktiivsus langes pärast Rauli kadumist nulli. Sellises olekus oleks seda raske üldse tähelegi panna. Tavaliselt võtab ärkamine aega.”
Sudek noogutas ja sõnas kuhugi kõrvale. „Start!” Ta vaatas uuesti Tedusele otsa. „Mis nendega juhtus?”
„Nad on elus ja terved, säderaadioga saab nendega ühendust. Kõigest muust on vara rääkida.”
„Ja häguvärdjad?”
„Jah, kukkusid kõik jalapealt.”
„Kolmessid?”
„Näed ise. Kindlustavad end Zoluka alustes koobastest ja Soolasarvel. Kaevavad seal midagi. Kellelgi pole aimugi, mida.” Tedus vaatas korraks teist ekraani, mis näitas Sudeki süstikut 20 g-ga endiselt varju hoidudes avaruumi suundumas. „Tore. Said liikuma. Kui sind peale ei võeta, anna teada, eks ma korjan su ära.”
„Tänan.” Sudek vaikis seekord sekundit viis. „Ikka kuradi kahju on siit just sellisel ajal ära minna.” Ta katkestas iseend viipega ja muigas. „Ma tean. See mäng käib üle minu pea. Ja ilmselt ka üle teie? Lihtsalt huvi pärast – saaks Jana Kalmuvahiga hakkama?”
„Hea küsimus,” Tedus turtsatas. „Igatahes ei tahaks ma jääda selle riistapuu kogupaugu ette. Kvantpommi tegi see kahjutuks peaaegu sama hästi kui Jana.”
„Sa ei pea vastama – sa tead väga palju Impeeriumist? Anna andeks, seda on tunda.”
„Jah. Aga rohkem pole sul vaja teada.”
Sudek noogutas. „Olgu, head õnne. Ja... noh, mul pole vaja paluda – kui Raul vähegi saab, siis küll ma ühel päeval kuulen, kuidas siin see lugu edasi läks. Head õnne teile.”
„Head õnne ka teile. Jõua ilusti koju.”
*
Sudek istus ja ootas, kuni Olferon silmi pilgutama hakkas ja siis pilgu temale fokuseeris. Oma sisedispleidel ta nägi, kuidas mees proovis kõik sidekanalid läbi.
„Nii. Reetmine,” muigas too lõpuks.
„Alati sõltub vaatenurgast,” sõnas Sudek vaikselt ja ükskõikselt. „Ma ei allu armeele, ma ei ole ohvitsergi. Ma olen Teabeameti agent. Kuna keegi teine Impeeriumist on vähemalt kolmkümmend aastat siin varjatult tegutsenud ja selle tegevuse varjamiseks palju inimesi surma saatnud, on mu prioriteet ja kodanikukohus viia see info Impeeriumi. Sa oskad ise kõik need väited sõnastada, et sel, kes siin tegutseb, peab olema käpp teiste tegemistes sees ja tõhus seljatagune – ma ei saa kedagi usaldada.”
„Sa usaldasid Rosat. Sa usaldad neid teisi metpulasi.”
„Kaalutletud risk. Metpukles on hoopis teises suunas ja neil ei ole nii palju jõudu.”
„Ähh... Olgu. Ja mis minust saab?”
„Utoru kosmodromil ma viskan su jalahoobiga tagumikku siit välja, sa oled vaba. Seni... palun ära tee meile pahandusi.”
„Ja... sa isegi ei küsi, mis poolel ma olen?”
„Mis mõtet sel oleks? Kas sa ütleksid tõtt? Olferon, see asi läheb nüüd suure kella külge. Tõenäoliselt määrab Imperaator erivolitustega uurija ja see tegelane tõenäoliselt leiab ja ajab selle sita kokkukeerajad palju tõhusamalt hakklihamasinast läbi, kui mina või sina seda suudaksime. Nii et sul veab, kui sa midagi ei teadnud. Kui sa süüdi oled, siis... noh, sa saad, mida ära oled teeninud.”
„Ma kinnitan...”
„Anna andeks, mind ei huvita.” Sudek tõusis. „Kõik andmeressursid on sinu käsutuses, teadusest meelelahutuseni. Kui sa ei taha muidugi hibernatsiooni minna. Ma eelistaksin seda, rahulikum, aga sinu valik.”
„Aga kui see toimub imperaatori õnnistusel?”
„Sel juhul...” Sudek peatus ukse juures ja muigas tolle nii uhke, hetkel küll natuke katkutud olemisega ohvitseri poole vaadates. Ta viivitas sekundi ja pöördus uuesti minekule.
„Ma tean, mida sa öelda tahtsid, kuigi sa ei taha seda mulle öelda,” ütles Olferon Sudekile järele, pannes tolle juba avatud uksel viivitama. „Isegi vaatamata sellele, et mu sõnal sinu vastu ei ole tunnistuse kaalu. Et kui seda on tehtud imperaatori teadmisel, siis häda Impeeriumile ja sel on aeg langeda. Sa oled ikkagi reetur, sest sa oled nõrgaks jäänud ega näe enam eesmärki.”
Sudek pöördus, vaatas talle sekundi otsa, noogutamata või pead raputamata, ja lasi ukse kinni vajuda.
*
„Nii et ma lähen,” sõnas Tedus Rondenile ja Ungolile otsa vaadates. Siis vaatas ta kõiki kahtteist inimest, kes näisid tema vastas istuvat; mis sest, et nad olid planeedi eri kohtades laiali ja Tedus kosmoses. Need kaksteist olid Zuu-Hänni hoidjad. Kaks neist, Krints ja Argen, äsja asjasse pühendatud. Rohkem neid polnudki.
„Ja sa oled ära minimaalselt kuu, vähimagi võimaluseta varem tagasi pöörduda?” küsis või pigem tõdes Ronden.
„Ligikaudu.” Tedus tegi ebamäärase viipe. „Ebatõenäoliselt heal juhul võtab lend Dasale nädala. Ma arvestaks vähemalt kahega, aga võib minna ka kuu-kaks. Seda siiski vaevalt – kuigi ma ei saa lähedalegi tuntud teede tuhandetele c-dele, on samavõrra ebatõenäoline, et pean kogu teeks kiiruse 100–200 peale alla tõmbama. Aga me läheme edasi, kui siin asjad liiga hapuks ei lähe.”
„Tuled sa ikka üldse tagasi?” küsis Ronden. Hoidjate hulgas ei olnud tavaliselt hierarhiat, kuid tema oli igatahes selle pundi eestkõneleja.
„Hetkel on meil kindel plaan siit tagasiteel läbi tulla. Ent palun mõistke, et me lendame tundmatusse. Te ei saa sellega arvestada, nagu ka mu lubadusega häda korral kohe tagasi lennata. Jah, loomulikult on see üks kõrgeimatest prioriteetidest, kui asjad on nii hullud, et pole muud võimalust teie evakueerimiseks. Ent te teate väga hästi, et meil on teised ülesanded, ja kuna teid otsene oht ei ähvarda ja tundub, et midagi põrutavat natuke aega ei juhtu, pole mul mõtet viivitada. Ja samavõrra, kui te hädasignaali ei saada, läheme edasi. Kaugemale. Kust on kaugem tagasi tulla.”
„Viimase nädalaga on rohkem juhtunud kui viimaste sajanditega,” sõnas Ungol tusaselt.
„Ja te olete ka igas mõttes kaugemale jõudnud kui eelmiste sajanditega. Ma jätan teile niipalju tehnikat kui võimalik; infost ma ei räägigi. Mida Hänniga ja laiemalt terve selle tähesüsteemiga peale hakata, peate ise välja mõtlema. Teid ei jäeta enam sajanditeks üksi. Aga initsiatiiv, kas me hakkame teie rahvast tõsiselt välja õpetama relvastatud võimuhaaramiseks või tuleb kõigepealt otsida võimalusi Zukoi hävitamiseks, peab tulema teilt. Me ei tea endiselt, kes seda asja juhib, me teame vaid, et sõda kolmessidega on siia jõudnud ja Impeerium on meist mitu sammu ees. See kõik ületab väga kõrgelt ülesanded, mis meile anti ja mida me realistlikuks jäädes võime üldse eeldada positiivselt lahendada.”
„Janaga on endiselt halvasti?” küsis Krints.
„Jana toibub. Asi oli halvem kui algul tundus, see võtab päevi, aga ta toibub. Muuhulgas läheb see kiiremini, kui ta saab vaikust ja rahu.”
Nelik – Argen, Krints, Ronden ja Ungol, kes olid ühes ruumis – vaatasid üksteisele, siis teiste otsa. Nood vaikisid või andsid, kes kuidas, žestide, näoilmete või vaiksete mühatustega mõista, et mis seal ikka...
„Aga me saame teiega pidevat sidet pidada, eks ole?” jätkas Krints küsimist.
„Loodetavasti. Aga sedagi... Me rääkisime. Kaugused on sellised, et ma vahetan süstikuga mõne päeva tagant kümmekond baiti infot.”
„Aga sa saatsid kõik andmed Föderatsiooni suunas?” ei jäänud Krints rahule.
Rondeni näole hakkas tekkima vabandav grimass – neid detaile oskasid Hoidjad ise ka algajatele selgitada...
„Sinna läks sond,” lausus Tedus lahkelt. „See on teine asi. Sondi südameks on kanamunasuurune ülikeerukas asjandus, mille valmistamine laeva vahenditega võtaks liiga palju aega; meil on neid paarsada. Ülejäänud sondi tegemiseks kulub tavaoludes kuu ja meil on tavaliselt üks-kaks varuks. Aga mitte rohkem – tähelaeva ruum on tõesti piiratud. See kõik on tegelikult teile saadetud materjalides ka.”
„Ma küsisin selle mõttega, et kas keegi reageerib rohkem kui et tore, et te ikka veel elus olete?” proovis Krints asja parandada, saades väga hästi aru, mis positsiooni ta end just pani.
„Teated liiguvad.” Tedus muigas. „On terve mägi reegleid ja kõike ei tea peast ka su isa ja teised vanemad Hoidjad. See ei ole nii lihtne. Hädaga saaksite Föderatsiooni Julgeolekuga videokanaligi üles tõmmata, kui piisavalt teravatte taha anda. Aga Impeerium on teil siin kohal ja on siis vaja neile oma olemasolu nina alla hõõruda? Föderatsioonil... võib-olla liigagi palju kohti, kuhu jõudu juurde oleks vaja. Nii et... saad ise aru.”
Krints vahetas isaga pilgu ja noogutas ainult mornilt.
„Kuidas Asake koju saab?” küsis Argen.
„Veelkord, ma ei tea. Aga me kohtleme teda kui üht enda hulgast. Küll me midagi välja mõtleme. Veelkord, kui see vähegi loogiline ja mõttekas on, tuleme tagasiteel siit läbi. Kui midagi viltu läheb... noh, siis kuidagi teistmoodi. Mingi liikumine ja side on ju alati toiminud.”
„Noh, loodame siis parimat,” tõmbas Ronden nukra naeratusega sellele nõupidamisele joone alla. „Õnn kaasa.”